Tere algas inimeste huvialadele pühendatud sarja järjekordne saade ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. Täna olen stuudiosse palunud animafilmi režissööri Mait Laasi, sest ka tema elab tänu oma lemmikharrastusele väga erilist elu elaks mõistagi ka siis, kui tal seda ei oleks, sest Maidu elu on põnev ja mitmekesine niiehknaa tunneme maid sinuga väga palju aastaid ja seetõttu oleme kokku leppinud, et tänases saates räägime ka sina. Oled niisiis Tallinna pedagoogikaülikoolis kunstiõpetust ja näitejuhtimist õppinud Viini rakenduslik Kuu kunstikõrgkoolis end täiendanud. Sinust sai kunstiteaduste magister, tänasel päeval õpetad Eesti kunstiakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias. Animatsiooni ja selle ajalugu. Kõikese nimetatu on kaaluka panuse andnud ka sinu kui animafilmi režissööri loomingusse. Ja ei saa kuidagi jätta ütlemata, et sinu filme on krooninud nii rahvusvahelised kui kodumaised auhinnad, näiteks teekond nirvaanasse, päevavalgus või ajameistrid on saanud lausa korduvalt pärjatud. Seda kõike on mitte lihtsalt palju, vaid väga palju ja sellele vaatamata on sul juba aastaid üks meelistegevus, millesse suhtud suure pühendumise ja kirega. Märksõnad kullaaru, talu ja randivälja külaselts panevad su silmad hetkega veel rohkem särama ja sinust kui põhitöö kõrvalt külaelu edendajast alanud saade tulebki. Kuidas sinust talu õues Ta ja külaelu edendaja siis sai? Tähendab, üks linnamees, kes on siis oma pesapaiga leidnud saatuse tahtel ütleme siis Eesti kõige suuremas metropolis Lasnamäel, kus sa palju pingutama, et tunda ennast nagu välismaal ja kus sa võid igal ajahetkel jääda anonüümseks ja k võib-olla kaotada mingil hetkel sellise heas mõttes nagu orientatsiooni, et sa tunned ennast nagu juurteta ja sellise kosmopoliitse olendina, kes ei tea võib-olla alati ka, kus ta esivanemad tulevad ja mis temast saab. Siis ma arvan, et loodus ei armasta nagu sellist tühja kohta ja justkui olin teinud oma sellised filmid, mis tõsi, maailmas palju ringi rändasid ja ka seetõttu oli endal võimalik kaasas käia nende filmidega. Ja kohtus hiljuti inimestega siis mõisa nagu erinevaid inimesi vaadeldes, et et osad on nagu sellist enesekindlust ja maailmatunnetus, tervet maailmatunnetus nagu rohkem kui teised on sellised nagu hektilised. Ja vaatus tulen, said aru, et inimesed, kes on nagu seotud paigaga või mingi kohaga või või mingi sellise väega, nemad on sära, silmsemad ja jõulisemat, heas mõttes jõulismani hingelt kui vaimult. Ja see saladus ei andnud asu ja ma jõudsin kuidagi arusaamisele, tuleb tuleb leida loodusega selline kooskõla. Ja kus sa seda ikka paremini teelt kui maal maal, looduse keskel, mis tegelikult on mind juba läbi lapsepõlve kogu aeg paelunud ja endasse nagu tõmmanud. Ja seesama koht, mis lõpuks aanlased, tori see randivälja küla, et see oli tegelikult mul nii unenägudes kui ka väikse lapse visioonides juba eelnevalt avaldunud ja tõesti aastal 2001 oli see, kui kinobussiga sai mindud, siis Torisse saalis oli eesti filmib päevad ja siis sai läbi lõigatud korra oma esivanemate talukohast ja liisk oli langenud. Liisk oli langenud vaatamata sellele, et hein oli kõrgem kui silmapiir. Ja tõesti, sa kompasid nagu heinaudus. Et mingi ära tunne tuli, et see on just see, mis võib ka endal avada täiesti uue maailma ja võib-olla ka filmitegemisele üldiselt loomingule, olla selliseks nagu alusvundamendiks ja, ja võib-olla ka inspireerida teisi, mingile äratundmisele. Nii nagu sa oled öelnud, et sul sees võib olla tõeline paradiis ja oma sisemuses võid sa elada vuliseva oja kaldal, puulehed sahisevad, kuskil jookseb orav, kuskil teeb lind häält, aga ühel hetkel võib juhtuda, et sellest natuke väheks ja tahaks toetada toetavat keskkonda ja see ilus võimalus su elus avanes ja aasta oli siis 2001. Aastal 2001 ja valminud oli äsja film, teekond nirvaanasse oli sündinud perre lapsuke, et palju muutus oli korraga ja tõsiselt paradiisi motiive, ehk linnaelanik on oma olemuselt paratamatult, et selline nagu eedeni aiast välja tõugata. Me teeme küll siin parkisin samaski on politseipark ja Kadrioru park ja et me üritame nagu linna tuua seda loodust, seda kadunud eedeni aeda. Aga see päris päris olemine on ikkagi seal, kus päike tõuseb ja loojub, linnud lendavad ja kõik käib selle valguse päikeserütmis. Niisiis, kullaaru, talurandivälja küla ja Tori kihelkond. Kui sa esimest korda selle hästi kõrge rohu, kust seest nagu õieti välja ei näinudki, olid maha niitnud, kas siis hakkas ka natukene elamu paistma sinna talu? Õuele oli peitunud sõna otseses mõttes, nii see oli ja mitte ainult talu, vaid seal tuli välja ka väikene v silmakene, kaevu kohakene ja ka kivid, selline jaapani maastik ootamatult vabanes ja see maapind oli nagu selline pärise vaip, mille sa kõndisid, ta oli selline pehme vetruv. See oli hea moment, kui pikalt oli ikkagi käepärast ja minu meelest vikat, mis sai võetud ligi. Et see oligi aida pealt leidnud mingi selline väikene nässakas tuli tükk aega enne teritada ja pinnida. Ja tõesti see füüsiline töö, see heinalangetamise tundus endale nagu Kalevipoeg. Et selline kuninglik tunne tuli, et ühel hetkel avaneb silmapiir ja mõistagi ei saa niimoodi niita, et sa kohe korraga terve õue avaraks teed. Sammhaaval samm-samm haaval nagu avanes maailm, et esialgu leidsin mõne kivi, mis oli üüratult suur siis sa leidsid veesilma ja lõpuks, kui sa jõudsid selle majani, siis selguski, et et see maailm, mis selle heina sees oli, on ääretult suur. Ja mõistagi muidugi ka need rästikud ja konnad, et ka nende jaoks nagu eraldi saared, et nõgesepuhmad, et kus need liblikad said olla, et noh, nagu sa õue ära grupeerida, kus olid niuksed, torkivad asjad ja kus siis olid need marjapõõsad õunapuud, et kuidagi see maailm oli ääretult põnev ja ma arvan, et seda ongi järjest järjest nagu saanud avastada, sest kõik see kultuurkiht, adrad ja seal prügi ja mis oli tekkinud, et see oli niisugune väetis nagu sellisele fantaasiale. Nüüd on möödunud pea 17 aastat ja majas annab elada ja talukohas annab täiesti olla, kas ka aasta ringi? Jah, ütleme, et kui oled suvel agar ja kevadel, et teed ikka piisavalt puid, siis saab aasta ringi elada ja see puudetegu on ka sealjuures üks selline mõnus protsess. Et sa tuled nagu kahe jalaga maa peale oma võib-olla vahel filmistsenaariumite keskkonnast ja ja sa saad juba ühe päevaga mingi nähtava tulemuse, et kui sa filmi teed, võib-olla vahel teid seitse aastat ja siis ka veel ei ole kindel, et et see, mis nüüd valmis saab, on tervik, siis niisugune väikene puu, riidakene või selline niidetud maal lapikene või löödud naelakene. Ta annab sellise enesekindluse, et ikkagi see, mis saab panustada südamega, teed, et sa ikkagi kannab nagu viljanähtavat vilja. Ühesõnaga, see, mida sa maal teed, tegelikult annab sulle tugega filmitegijana, sa näed tulemust, aga mis siis, kui ta tuleb tont teab kui pika aja järel ja sama filmiga. Jah, see järjekindlus võib-olla ongi see ja võib-olla selline heas mõttes ka selline kohusetunne, mida saab ka võib-olla kohalikelt külaelanikelt õppida, väga palju ongi see, et kui sul on mingi asja nagu enda peale võtta Nad või, või millegi eest hoolitsemise, siis sa peadki selle eest hoolitsema ja mitte lihtsalt nagu kohusetundest vaid nagu mingi teatud armastusest, et sa oled nagu vastutav millegi eest. See on, mida sa saad võib-olla igasse elualasse nagu üle kanda, et, et eluterve keskkond aitab võib-olla vaadata Ta ka teistele asjadele, millega sa tegeled sellise värskema ja siukseid sära silmsamat, ma arvan, ma loodan, vähemalt zombisid tervik, et kus maale tulede null korjad seal neid marju, mis on üsna tüütu tegevus, oleme ausad, see niuke väga tüütu tegevus, aga sa tead, et tal on hea seda moosi süüa. Aga samase korjamise ajal ka ikkagi teinekord tekivad siuksed nagu vaimselt plahvatused. Et sa saad mingi lahenduse filmis või mingile loomingule mingil mingil teemal, mida võib-olla nädal paar kedranud oma peas ei saa aru, et mis moodi see asi toimib, aga näpuotstega seda mustsõstart kyljes nagu palvehelmeid, ühel hetkel tekib mingi niuke kirgastumine, et sa saad aru ja siis otsib muidugi paberitel pliiatsit, et saaks ruttu selle üles kirjutada, et et selline nagu vabastav toime on sellel kohal vest. Pidin ütlema, et sinul ei tohiks küll igav olla selliseid, eks öiseid töid tehes, nagu seda marjakorjamine Pea on ju ikka mõtteid täis ja aeg-ajalt külastab mõni hiilgav idee. Jah, ei, see ütleme, et ega see tüütu isegi tüüduda isegi mõnus lõpuks, et ta natuses teed seda ühte asja ja, ja sa nagu vabanen milleskist hoopis läbi sellise nagu noh, kas puude lõhkumine ka, et et see on nagu sihuke muusika omamoodi ehtsat taon trummiterrorit on nagu selline, mida ka filmis väga tähtis on nagu silmas pidada, kui sa oma filmi üles ehitanud, nii et et nad on tõesti omavahel väga tihedalt läbipõimunud ja neid eristab isegi on kohati nagu raske. No talus müttamine jäi sulle väheseks, sa liitusid randivälja külaseltsiga, kuidas? Kuidas ma ennast võib-olla nii väga küla edendajaks nagu ei peagi, et võib-olla vanana oma panuse, aga, aga ma arvan, et selles mõttes sealses keskkonnas ongi see nagu loomulik, kui sa oled seal looduse keskel, siis kui sõnasse seda niimoodi, et see edendab, vaid sa teedki seda nagu mingit loomulikku protsessi, et kõik need inimesed, kes seal elavad, nad võtavadki seda nagu loomulik, kuhu ja iseenesestmõistetavad tegevusena. Et see selts kui selline on ise ju koha ja ruumipõhine, et see ei ole nagu võib-olla ütleme mesinduse selts või, või ütleme seal tootjate selts, kes on mingi sellise ühistegevuse kaudu ennast nagu sõnastanud, aga see on tõesti randivälja külaselts ehk ta lihtsalt määratleb ära selle nagu selle keskkonnaruumi, kus inimesed siis tegelevad ja nad ei kuhugi minna. Et igaüks on ju omaette teater, noh, mul on, selles mõttes on ääretult huvitav, et inimesed, kes seal elavad, külas igalühel, on oma mingit kindel, nagu selline iseloom või selline värvikas olemine ja samas hästi eluterve. Et need kohati vaatadki nagu filmikaraktereid, kellest tahaks nagu filmi teha lausa, et ja samas ometigi üllatud ka, et kuivõrd hästi kõik omavahel ikkagi suuremal või vähemal määral määral läbi saavad ja panustavad ilma suuri, võib-olla sõnu tegemata ja eriliselt nagu teineteist õhutamata, et see kõik sünnib nagu loomulikult näiteks kiriku taastamine ütleme taas seal mingeid aita või mingit garaaži või noh, tal on mingi kasu, kasu, soojad kartulid, seal sa saad pärast kartuleid võtta, eks ju, või sa teed seal viljakuivatit, sa saad vilja kuivatada ka kirik. See ongi nagu selles mõttes ääretult äge, et tajutakse midagi sellist, mis on nagu võib-olla oluline nende enda jaoks nad panustada, aga mitte alati eesmärgipäraselt mingit kasu saada vaid teevad seda sellepärast, et see õnnistab seda keskkonda. Kui meil on kirik, mis on võib-olla räämas ja see iga päev kaitsjatest mööda, siis iseendas on ka nagu mingi murrang või noh, sa ise ka muutun selliseks, kuidas ma ütleksin selliseks nagu haavatuks või nagu vigaseks. Kas ei ole siiski nii, et maainimesed üldiselt ikkagi hoolivad oma kirikust, et see ei olegi võib-olla nüüd nii hirmsasti imekspandav, et nad seda taastavad või siiski? Ma arvan, et kui me vaatame Eestimaa peale üldiselt, et kui palju on neid kirikuid, kellel ei ole peremeest ja mis on räämas ja täiesti kadunud ja kui vaatamegi kas või linnaski ringiga, see see usk ja lootus, ütleme läbi kiriku võib-olla alati ei tööta enam tänapäeval ja ka ütleme siis külaseltsi ega seal enam seda, noh, ütleme, kogudus kui sellist ei ole, aga tajutakse seda pühadust, mis võib-olla avaldub läbi kontserti või läbi mingi näitemängu või, või siis kond pööripäevad, tehakse pööripäev päeva olemisi lihtsalt, et inimesed hingavad ühes rütmis ja see on, julgeksin ühes on aristokraat ja üllad teevad asju, mis kuidagi tervendavad ilma niisuguse maailma parandajad ja sellise seltsiga, kus sellised inimesed toimetavad noh, see nagu privileeg kuuluda mingisse sellisesse kuningriiki, et ma Ideliseerin, aga nii see on Tegelikult ongi päris vaimustav kuulda, kuidas sa oma küla elanikest räägid. Kui suur randivälja küla on ja palju seal elanikke. Kell sai 56 inimest ja seal elavad juba pere nimel võib-olla ütle midagi, seal elavad perekonna usinad, perekondlikud kused, ruumetid, kes ma julgeksin öelda, et on meie küla niuksed, 100 inimesed ka nagu ka teised siis on seal nõmme, kes ütleme, et need inimesed, kes seal kõik tegelevad. Et ka nemad võiksid vabalt tulla, rääkima sellest, kuidas nad teevad oma põhitööd ja siis selle kõrval nad panustavad sellesse tegevusse oma aega, energiat ja sära. Et ka nemad on nagu väga erinevate eluvaldkondade tegijad, aga neis on tõesti sellist vaimustust ja oskus vaimustuda ja see võib olla noh, ka filmitegija jaoks väga oluline, et vaimustada ise ja aidata teistel vaimustuda. Nii et selles mõttes ma olen küll nagu tänulik oma perega, et, et meid on sellisesse kogukonda nii-öelda avatud. Ja mis on võib-olla veel oluline näiteks. Ma ei tea, kas maailmas mujal kusagil on tehtud sellist asja, see võib-olla see ei olegi nii tähtis, et kas seda mujal on tehtud, mitte aga külaelanike initsiatiivil sündis näiteks selline asi nagu animatsiooni gurmee. Et nemad on ka, ütleme, küla kogukond on panustanud ka Sis animatsiooni tutvustamisele selles piirkonnas seal pärast seda, kui sina sinna kolisid. Jah, seda küll, aga initsiatiiv tuli nende poolt, et tehagi selline, kus me sööme nii-öelda füüsilist toitu, mis on inspireeritud siis nii-öelda siis nukufilmi filmidest ja vastupidi, et siis mina ava neile filmimaailma telgitaguseid, et see oligi selline, kus ihu, doi ja vaimutoit saavad siis meie selles küla keskuses kokku ja minu meelest on see üsna unikaalne tervendav nagu selline protsess mis on ühest küljest ääretult intiimne ja kohalik, aga samas ometigi nii rahvusvaheline kõlab järjekordselt väga hästi külakeskusesse, tähendab siis kultuurimajas, rahvamajas, külale kui sellisel ei olegi päris oma keskust olemas, aga säde imesädeinimeste ruumendite juures on selline nagu puhkemaja mis on siis nagu kuidagi iseenesest kujunenudki selliseks kohaks, kus inimesed saavad kokku, kus on ruumi ja olemist ja alati postitatakse seal ka. Et seda kõike inimesed suure rõõmuga ja vabal tahtel kui sagedased need kokkusaamised on kokkusaamisel üsna suvalised, juhuslikud aga kord kuus vähemasti. Ja selleks ongi väga erinevad põhjused, miks inimesed kokku tulevad, et kas on see mingi spordipäev, ühine mingi ettevõtmine, kasvõi näiteks raamatute näol, et milliseid raamatuid võiks välja anda ja, ja siis on vahel tulevad keegi meile külla ja siis räägitakse võib-olla hoopis teinekord oma mingites enne külaskäikudes kuhugi, nii et need et kokkusaamised on üsna sellised impulsiivsed ja kuidagi spontaansed, mis näitab veel kord, et see ei ole nagu formaalne, vaid see sünnibki inimeste enda seest. Sa oled ühes intervjuus öelnud, et sa kuidagi ei saa nõustuda sellega, et maaelu on vaid üks raske tamm saarelikult, nagu sa ütlesid, rast. Töörügamine ma arvan, et selliseid erilisi paiku on Eestimaa täis, kui me mõtleme kasvõi setude pealegi et kui aastakümneid tagasi setuks oleme jälle kuidagi mingi nagu, nagu veidrikuks olemine, aga tänapäeval selles on miskit sellist jälle sellist nagu õus ainult nuusutab tahavad tabavat asja, mis igaüks tahaks olla omamoodi too, et tahaks olla seto kuningriigiliige või, või ütleme, kas Tallinnaski kalamaja selts näiteks et ka inimesed õhinaga tahavad ühes ruumis tegutseda, et meie enda keskkond või selline maailm oleks kuidagi üllam ja, ja vabam ja kuidagi helgem ja ma arvan, et neid kohti Eestimaal on küll ja küll ja nad tegelevadki sellega nii-öelda omakeskis võib olla laiemale üldsusele üldse teavitamata. Ja see ongi see asja võlu, et tehakse eneste jaoks ja, ja ka ümbruskonna jaoks ja mitte selliseks võib-olla näitamiseks või et ongi nagu niisugune südametöö, mis toimub vaikselt, tasakesi, järjepidevalt ja rõõmuks ja kui see maailm on terviklik ja väljendub kasvõi näiteks parandatud reheahjus või korras katuses või kasvõi roidu peenras, mis paistab ka ütleme, tänaval, liikujale silma, siis see on juba samm edasi ja nakatab võib-olla kedagi Teiski sellisele ütleme hoolivale tegema. See oli minu eriline elu. Täna on külas animafilmi režissöör Mait Laas, kelle lemmik harastuseks on talupidamine ja külaseltsis kaasalöömine. Meie külas on ka üsna palju lapsi, noori, kes kasvavad sealsamas ja see annab omakorda ka vanemale põlvkonnale lootust ja sära, et asjad lähevad ikkagi edasi. Et neid ei ole palju, aga nende piisavalt selleks, et see traditsioon jätkuks. Ja see on, ma arvan, see lootus võib-olla ka tervikuna kõigi jaoks. Kui sa enne siin rääkisid, kuidas mustsõstraid noppides saad rahulikult oma filmide peale mõelda ja nuputada, kuidas üks või teine koht võiks veel paremini välja kukkuda ja kuidas midagi lõpetada või midagi alustada, siis kui me võtame sinu suure hobi, ühe alajaotuse, aga väga kõnekala jaotuse. Nimelt sa tegeled ka mesilastega? Sisvat Nendega suheldes ma kahtlustan, Sa ei saa millegi muu peale mõelda, kui, et ainult nende mesilinnukeste peale, nagu ütles karupoeg Puhh, sellepärast et su pea väga laiali on, siis mesilased võivad pahaks panna. Ma arvan, Mesilastele meeldib tegelikult, kui sul on pea laiali otsas, ma olen seda tajunud, et kui sul on pea laiali natuke otsas ja sa oled selline vabakindlad. Et siis nemad ka nagu rahunevad maha, et kui sa teinekord lähed, kulm kirp, kas seal nende ligi, siis sa tunned juba õhus sellist haput, mesilasmürgilõhnad teavitavad, et midagi ohtlikku. Et ma arvan, mesilase ikkagi meeldib selline rahulik ja üsna selline Vabamõtlejad tüüpvead ja sa pead olema keskendunud, seda küll sa pead on, keskendus, peab olema enesekindel, sa pead teadma, mida sa teed kell teed, et sa ei saa seal väga kommerdada või pudistada. Et siis nad siis nad saavad aru, et mingi kohmardan tulnud nendega nagu tegelema ja see häirib neid pigem, et ikkagi igal juhul inimene nende jaoks segaja. Aga see suhthoidmine on tõesti omaette teema ja see on ka mingil määral saladus, ma arvan, et noh, mina olen ikkagi hobi hobimesinik ja ja teen seda võib-olla professionaali silmusega täiesti diletantlik kult. Aga see ei olegi minu jaoks nagu oluline, pigem on see, et, et sul on nagu mingi suhe, ta on salapärane maailm, siis teinekord ajab siin isegi naerma ja isegi nutma, noh, et sa elad kaasa neile neil on 700000 sul ja elan neile kaasa ja vaimustud neist, et, et see on ka, ma arvan, päritud võib-olla mingil määral oma esivanematelt, aga kindlasti ka Heino Parsilt, kes on ka filmitegija ja kes siis nukufilmi õue peal pidas mesilasi ja kogu stuudiorahvas oli siis sellesse kaasatud, kui oli sülemi lend, jäeti filmivõtted pooleli ja kõik tormasid siis taga ajama ühte mesilassülemid. Kuna see oli väga oluline tegevus, siis kuna see oli suur suur pääsukesi ikkagi 70000 mesilast on innustunud ja otsivad oma elukohta, et siis inimene tahaks ikkagi, et nad jääksid, noh, ütleme siis inimese juurde. Ja et saaks nendega nagu tegeleda. Nii et, et mesilastel tõesti on seda nagu pida seda vaimustust, et kui nad lähevad nagu õhinaga uuele maailmale vastav, nad ei tea ju eales, mis neist saab, nad lahkuvad tarust, kus on kõik turvaline, hea keskkond, aga nad vajavad, vajavad seda nagu uut elu või seda uut alget ja see tundub nii loomulik ja loodusepärane, et noh, inimene ka filmitegijana ka, et kui sa saad ühe filmi valmis, siis sa võikski ju öeldagi, et nüüd on kõik tehtud, eks ju, ja võiks sellega piirduda, aga ometigi mingi asi su sees, mis ajab sind kuue kihevile kõheviljaniku mesilased, et sa tajud, et elu läheb siis edasi, kui sa pead selle teema ära lahendama kuidagi? Selles mõttes on nagu hea võrdkuju või selline nagu kraadiklaaskasvu enda jaoks, et et tõesti, kui sa ise oled kaugel terviklikkusest Pharmooniastis mesilane annab sulle selgelt märku pärast seda sügada tükk aega kukalt või või, või otsaesist või kulmu, et mis on pihta saanud, aga see näitabki seda, et sa ise ei ole endaga tasakaalus. Et tuleb teha tööd. Kuna mesilastega põhiliselt tegeldakse kevadel, suvel ja sügisel ja nendega tegemist on palju, väga palju ja sa pead olema keskendunud ja samas olema sellise olekuga, et ma ei karda teid ja ma olen üldse siin peremees, eks ole, see on terve omaette psühholoogiase vesinikuks olemine. Et siis noh, ma praegu kuulan lihtsalt sind ja mõtlen, et juba sellest hobist oleks maa ja ilm ja küll, aga lisaks sellele on sul veel terve talu, lisaks sellele on sul veel randivälja külaselts, lisaks sellele on sul veel oma elukutsega seoses kõikvõimalikud ülesanded, kohustused, et vahel ei ole selline lõhkiminemise tunne või. Noh, ma arvan, et võib-olla seda ei ole ju sugugi palju selles mõttes, et, et see kõik on ju loomulik, see on loomulik elu osa ja, ja kuidagi terviklik elu osa, sellepärast et kui sa midagi teed, siis sa teedki seda nagu südamega ja ja võib-olla ei saagi seda kuidagi analüüsida, ma arvan, et, et see ongi täpselt nii, et sa eladki selles ajahetkes ja, ja teed seda, mis on sellele ajahetkele nagu oluline ja vajalik, ilma et sa seda nagu enda jaoks paneksid kuidagi mõõduskaalale te nii palju, kui jõuad ja nii palju kui jaksad ja ei pea seda nagu mõõtma ja ega seda kohta tegelikult seda kullamaailma ei loo ükski inimene üksinna, et siin ongi see, et peab olema kindlasti ka perele tänulik, kes vaatamata ilmale, aastaajale ja võib-olla meeleolule ikkagi tulevad sinna 150 kilomeetri taha ja teevad vahelduseks väga tüütute rutiinset tööd, nagu see toidu tegemine või koristamine, mida keegi ei tahaks teha. Aga see maal kuidagi muutumine selliseks õõnsaks. Ja see ongi võib-olla ka üks väga oluline moment, et miks sinna maale minna, et ka pered saavad sellisesse ühisolemisest mingi sellised terviklikkuse, mis võib-olla linna kärase müras muutub üsna selliseks närviliseks ja selliseks võib olla praktiliseks vahel, et see kõik on nagu selline kuidas nad ütleksingi vahel tundub, isegi parem kui mõni film. Kuigi film on muidugi kõige parem asi maailmas, aga võib juhtuda, et see on isegi parem jah, et päris elu on kindlasti mitmekülgsem ja jõulisem ja inspireerivam kui film. Aga filmi saad sa võib-olla uuesti uuesti vaadata, aga, aga see kooslus või need inimesed, kes panustavad sellele ajahetkele mingite asjade tegemisse või mingite hinge või vaimu ülevalhoidmisele et need ajas muutuvad ja võibki tulla teine kord selline periood, kus tänane õitsemine ja õhin on asendunud võib-olla sellised Talle vaikusega, et siis jälle uuesti taas oodata kevadet, mis ilusal talvel on talveelu, ma arvan, ei erinegi väga palju suveelust, ütleme võib-olla selliseid külalisi ja, ja läbi liiklejaid on vähem, aga tehakse kontserte, Tori kirikus on väga palju erinevaid kontserte. Siis on seal ka näiteringid, mis ka väga edukalt toimetavad. Ütleme siis, eesti mastaabis ja rääkimata kõigist sellise isetegevuslikest ringides, kus inimesed suure lustiga käivad. Ma praegu mõtlen just, et sa ütlesid, et 56 elanikku jah, see on koos lastega son koos vastaga ja vanuritega ikka täitsa vähe. Nad mahuksid siia stuudiosse? Jah, ma arvan, et sellesse stuudiosse mahuks kõik ära, võib-olla hingamiseks, eks vähe ruumi ja ütleme, inimene vajab natuke olemiseks rohkem kui lihtsalt seda füüsiline kontakt. Aga üks trepikoda, jah, üks Lasnamäe trepikoja jagu inimesi, et selles mõttes on tõesti võib-olla kui Lasnamäel iga trepikoda teeks oma trepikoja seltsi ja selle raames hakkaks, ütleme tegelema selliste vaimsete hingeliste ettevõtmistega, et annaks välja raamatuid ja taastaks midagi. Ma ei kujutaks ette Misest, Lasnamäe särg jääks. Millisesse Lasnamägi, siis võiks välja näha õitseks ja oleks väga kuulus. Võib-olla terves maailmas, aga randivälja külaselts on välja andnud raamatu. Jah, et randivälja külas, et see ei ole mitte ainult ühte raamatut välja andnud, et kui mina sinna läksin, siis selleks hetkeks oli juba Ridalas raamatuid välja antud kas neli või, või ma isegi ei oskagi nüüd peast nimetada, kui palju oli neid eelnevalt välja antud ja just nimelt tuginedes siis sellele kohalikule traditsioonile, et on välja antud Tori kihelkonna rahvariiete raamat mälestusteraamat. Kihelkonna kroonika on välja antud nii, et sellist nagu missioonitööd tehakse ka samas, et ollakse nagu mingit usku, mingi tulevikuusku, mille nimel siis tuuakse minevikupärandist erinevaid lugusid välja, et on enne meid elada. Ja küllap elatakse ka tulevikus, kui sa ise panustad sellesse. Mina sattusin sama randivälja külas elanud esimese fotograafi Mihkel Tilga tööde peale, mis on tegelikult Eesti avalikkuse ja kunstielu jaoks täiesti tundmatu maa. Ja tema töödes peegeldub 130 aasta tagant, see on väga inspireeriv. Ja ma olengi hetkel nagu sellele pühendunud, et ehk annab selline maailm sellel Mihkel Tilga, fotograafi maailm kuidagi ainest tänapäeva jaoks. Ma ei tea, mis sellest saab, kas sellest saab ühel hetkel film või hetkel nagu mõte selles kirjutada. Ja ma loodan, et kui tekib endal see tunnetuv tema loomingust ja, ja see viise, kuidas seda paremini tänapäeval nii-öelda inimesele jagada siis on näha, et kas teda vajatakse filmina või lihtsalt näitusena või, või hoopis mingil muul kujul, aga see on mul hetkel südame peal. Ja see on tore, nagu missioon. Sa oled teist põlve linlane ja sinu juured ulatuvad ärksasse Tori kihelkonda, et juured on ikkagi maal ja seda on tunda tervest meie tänasest kohtumisest sellest, kuidas sellest maaelust räägid. Ja ütleme, maaelu, ma arvan, puudutab igat eestlast, ei saa sellest üle ja ümber ja see ongi selline nagu maailm kuhu ma arvan ka linnaelanikud pürgiksid tagasi, kui neil oleks selline võimalus. Et kui me mõtleme näiteks kas Tokyo või New Yorgi või Moskva Pariisi peale. Et see on tänapäeval järjest olulisemaks muutunud privileegiks, lausa elada maal. Seda tuleb nautida ja seda võimalust tuleks kasutada, et meil on veel võimalus sellesse nii-öelda omamoodi utoopilise paradiisi minna. Ja meil on ruumi selleks lihtsalt ole inimene ja, ja tunnetaja kasutuse võimalust. Siinkohal meenus, kuidas võrdlesid oma mesilastaru New Yorgi lennujaamaga, terve hulk lennukeid ei saa maanduda, sest teised pole veel õhku tõusnud? Jah, et see kihamine, see elu, mis seal on, et see on niivõrd aktiivne. Mingitel õhtutel lasen maja seinale valge lina laiali ja vaatad, et selles looduse keskkonnas mõnda maailma filmikunstipärlit või, või meie eesti filmiparemikku. Siis sa saad aru, et need inimesed, kes need filmid on teinud, et et ka nemad on, tajun mingit sellist olemises seltsi, mille juured on ikkagi tegelikult sealsamas maal maha, terviklikkusest, eedeni aias, selles nii-öelda paradiisis, mida me kõik igatseme tegelikult tagasi ja taasloome siis oma arhitektuuri või kirjanduse või filmikunsti või koreograafia abil, et et inimene leiaks oma sisemise rahu ja väärikuse. Kuima. Parafraseeriksin sinu terakülaseltsi asjus sa oled öelnud, et põhiküsimus on, miks on inimestele vaja külaseltsi, siis lõpetuseks võib-olla ütleks nii, et põhiküsimus on, miks on inimestele vaja hobi. Et praktilise inimese jaoks on see võib-olla mõnikord arusaamatu, see ei too ju leiba lauale ka ei ole ka töö. Aga samas on see töö ja olemise jaoks oluline see, kui mul on hobi. Ma arvan jah, et olen täiesti nõus selle mõttega ja ma veel tahakski lisada, tegelikult hobi ongi võib-olla see, et sa saad olla inimene Songi inimeseks olemise hobi, et muidu me olemegi. Ma ei taha nüüd muidugi kuidagi nüüd olla arrogantne või, aga kui teeme tööd, siis me oleme üks osa nagu masinavärgist paratamatult ja, ja see hopi ongi see, mis annab sulle selle hingamise ja võib-olla võimaluse tunnetada läbi mingi tegevuse või tegevusetuse isegi ennast inimesena. Suur tänu animafilmi režissöör Mait Laas saatesse tulemast. Aitäh. Veel olid stuudio Sally Normet-Saarna ja Maristamba kuulmiseni.