Tere äsja kuuldud ja võimalik, et ka juba tuttava kõlaga signatuur tähistab siis uut sarja, kus kohtume inimestega kel on mõni tähelepanu väärne hobi. Selline, mis ka laiemat huvi pakub ja mingil moel teistegi elu põnevamaks muudab. Ja täna on mul hea meel tervitada Lagle Parek legendaarset ühiskonnategelast, kui niimoodi kokkuvõtlikult öelda. Ja minu nimi on Haldi Normet-Saarna. No teie elukäik, Lagle on olnud üsna pöörane, te olete käinud ära Siberis, jaga Mordva naistevanglas kõigepealt oma vanemate, hiljem juba iseenda ellusuhtumise vaadete pärast, asutanud esimese ERSP-nimelise opositsiooni. Ei nõukogude liidus olnud Mart Laari esimeses valitsuses siseminister, asutanud heategevusühingu karitas kirjutanud raamatu, mina ei tea, kust ma rõõmu võtan saanud hulgaliselt auhindu hakanud ühel hetkel piirid kloostri sõbraks, jaga asukaks. Praegu olete piilita linnaosa, kogu kultuuri ja hariduskomisjoni esimees ja seegi on siin vaid osaline loetelu kõigist teie tegemistest. Aga nagu seda oleks seal vähe, otsustasite ühel ilusal päeval rajada palverännutee. Just sellele me tänase saate pühendamegi. Sest olles teid kord kuulnud õhinal Äsjast rääkimas, siis polnud kahtlustki, et see huviala troonib juba mõnda aega teie ettevõtmiste eesotsas. Võib vist öelda, et kloostrisse jõudmisest ja kloostri sõbraks hakkamisest kasvas välja see palverännutee mõte või. Et noh, see päris nii ei ole, sellepärast et tegelikult kui mina olin niuke lapseohtu noor inimene veel, siis mina unistasin saada maadeuurijaks kui päris aus olla. No elu läks teistmoodi, meie majandusolud ja kõik need Siberit ja värgid. Ei noh, muidugi endas ju eelkõige, et ei olnud küllalt tubli. Ma ei lõpetanud ülikooli omade uurimise osa jäi tegemata, aga see kummitas mind eluaeg ja noh, inimesi palju olen ikka käinud, püüdnud matkamas käia ja vaatamas teisi maid. Aga palverännutee nüüd see lõplik otsus, mis kuskil 2012 hakas formeeruma tuli sellel ajal, kui. Me kuulsime kogu aeg, kuidas kõik käivad kompostel asja, see on nii vägev värk ja ja kuidagi tekkis mõte, miks ei või Eestis käia. Et Compostelasse väga paljud inimesed lihtsalt ei saa, ei ole nii palju aega ega raha. Aga et Eestimaal võiks ka üks niisugune tõsine palverännutee olla, see ei ole veel kõik, see, see oli ainult niiviisi kummitas, ütleme, kuklas kui hakkasid ilmuma just sellel ajal hakkasid ilmuma sirbis ja Postimees ja igal pool väga tõsiseid artikleid eesti keeleohus olemisest. Sest väga palju arutleti sellest tihedast inglise keele peale tungimisest. Ja noh, ülikoolis paljud asjad lõppude lõpuks on juba inglisekeelsed ja kuidagi nagu väga palju, väga väärikaid inimesi kirjutasid sellest ja see koorem nagu ronis kuklale. Ja siis tekkis see idee, et palveränd on unistus, mida tahaks teha. Aga selle palverännuluga läbi Eesti. Me püüame inimestele jutustada Eesti ajalugu. Püüame võimalikult palju tõestada seda, kui tubli on eesti rahvas olnud kui haritud taol, kuidas ta nii harituks sai, kuidas see areng kõik oli. Nii et palverännuteel on see väga tugev hariduslik mõõde juures. Ja nüüd, kui me selle välja mõtlesime, siis me üldse veel ei, ei saanud aru, mille otsa me kukkusime, see on palju põnevat, kui me oskasime arvata, sest ega siis Eesti ajalugu ei ole mingi lihtne ajalugu. Ja ikka see, et meie väike noh, mõtelge, vihkab meid, on ainult üks miljon päikeselinna jagu jumala natuke peale säraselt, jah. Ja missugune tase üldiselt on rahval ja kui kiiresti eestlane, kui tekkisid üldse võimalused ja kiusatused haridust saada, kuidas seda saadi just seda uurides talude pidi, siis sa näed, kuidas vanemad hindasid seda tähtsaks pidasid, et laps saaks hariduse ja kõiksugu need niuksed asjad on palverännakul. No unustamatu mulje. Ühesõnaga, motivatsioon oli võimas, võimas ja ette te selle asja võtsite ja te ei kahelnud mitte hetkegi, et kas me nüüd hakkama saame või tekkis vahe, ega te ei olnud üksid, olite eestvedaja. Meil on see seltskond on niinimetatud Pirita kloostri sõbrad ja, ja seal on seltskond, kelle haridus ja vanus kõik on igast tasemest nii, see on niisugune omapärane seltskond. Nii et palju inimesi, palju päid, palju mõtteid ja, ja nii-öelda tõsiselt hakkas asi ilmet võtma juba kuskil 2016. aasta. Isegi ma 15 juba oli päris tõsine sest tegelikult, kui me selle esimese hütiga oli see, et selge pilt tuleb alustada, pirita on palverännukoht olnud ajalooliselt ja aga et kus lõpeb noh, üks eeskujusid palverännuteel oli läti, nemad käivad seal oma on Aktoonas ja käisime, vaatasime õuna, paratõmbasime maha. Ja siis elades Vana-Vastseliinas lõuna pool on niukene kirikumägi, kus seal turismitalu ja, ja seal hommikul vara ärgates jõudsime sellele otsusele Piritalt. Vana-Vastseliina on see tee, need on kaks kohta Eestis, kus on müüdud indulgents. Nii et noh, nii ametlikult on gaasi väga paigas, kindlalt tõmbasime sirged, kui sa nii kaardi peale vaatad, seal täiesti diagonaal läbi Eesti ja otsus siis langes ja siis, kui Manime, kui me selle otsuse tegime hommikul, meid oli kolm tükki ainult jäänud sinna. Taylas, Garmen, Tabor ja mina, kui me selle otsuse langetasime, sõitsime kohe tar koju, sõitsime tagasi, see oli maipühad ja Ermil olid koristustööd Eesti Rahva muuseumi alal. Seal oli ka Ene Ergma ja me rääkisime neile kohe ära, muidugi on vaja ju toetust saada ja ja Ene Ergma ütles, et kõigepealt me peame ikka paavsti sinna käima panema. Aga ükskõik kui kokkuhoidlikult ega ei toimeta midagi, ju nii suured ettevõtmised ikka maksma lähevad. Ei, no seda ei, me oleme saanud kogu aeg projekti raha natukene ja võib-olla on see väga paras sellepärast et kui raha hakkab suruma, see ei ole hea. Meil on, noh nüüd me kõige rohkem oleme raha saanud Eesti 100 projektiga, aga ikka üldiselt on seal niuke pisku olnud kogu aeg. Noh, ta ei nõuagi palju raha. Aga kõige huvitavam on kogu selle asja juures, et mitte keegi, kelle poole ma olen pöördunud. Et palun, kas koosta üks tekst või üks luuletus või kujunda mingi asi, mitte keegi ei ole ära öelnud ja see on iseenesest, kui võtta meie lahti meie kodulehekülg ja seal on teekonna kirjeldus kolmes keeles, eesti keeles, inglise keeles ja vene keeles. Tekstid Me oleme püüdnud saada vastava ala spetsialistist küllaltki palju ja mitte kordagi ei ole keegi öelnud. Te nimetasite, et luuletusest pole ka keegi ära öelnud, kuhu lähevad luuletused sellel palverännu. Teekonna meie teeme selle palverännuniuke erakordne asi, mida kunagi ei ole tehtud. Meie paneme teele palvepingid ja palvepingid, me ei pane tavalistesse kohtadesse, kus on tuntud kohad ja kus on igast vidinaid palju. No näiteks Puhjas Puhjas on nii palju tähtsaid asju toimunud ja suuri kive sinna selle kohta pandud. Me ei pane sinna, aga näiteks üks kõige vahvamaid pink on meil, ta ei ole veel valmis tal teksti peale, aga pink on valmis. On kaatsi, mänd, katsimentondlike looduskaitse all, mänd, kus pulmalised ja madu sellised läbi aegade tõmmanud risti peale. Kunagi oli see päris suur tee, mis mööda läks praegu niuke kruusatee, millega põhiliselt peetakse palki seal Kambjas natuke lõuna poole, kaotsi on niisugune koht ja paneme sinna pingi. Ja siis sinna, see tekst on meil praegu tegemisel, aga aga noh, vot niuke pink pannakse, sest mitte keegi ei kujuta ette, et niukse kohta pinki panna, aga see on väga tore niukse kohta pinki panna. Või näiteks Riina Roose idee oli see, et nii õudselt mürarikas on see maailm, et paneme kuskile pingi vaikusele. Pikad arutelud viisid selleni, et kus on vaikne ainult rabas. Ja nüüd veel ei ole see veel valmis, aga aga tekst on valmis. Pingi paneme Kodru rabales ja sellelt palverännutee tuleb Tammsaare muuseumist JärvaMadise kirikust. Ja seal on niuke rada ja sinna rajale ühte kohta panemisele, pingi, vaikusele, jäiga vaikusele ei ole muud vaja kui luulet. Vot niiviisi me teeme niukseid täiesti ootamatuid asju. Kas nüüd see diagonaal läbi Eesti ehk palverännutee ehk tore teekond Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse kabelini? 400 kilomeetri pikkune kõik on, seda me ei tea, kui pikk ta on. Nii on väidetud, nii väidetakse, ja me laseme rahulik. Kõigil väita, meie ei ole teda mõõtnud ja me teame, et me muudame teda pidevalt sest me tahame, et see oleks huvitav. Sedasama nüüd teekond oma kõikvõimalike põnevate tähistega ja peatuspaikadega ja nõnda edasi. Kas nende valimine kulges üksmeeles või oli Nabilita sõprade seltsi inimeste hulgas, eks ole, või, või oli tuliseid vaidlusi ja lõpuks selgus tõde, et kuidas valimine ikkagi käis juba siin väga põnevaid paiku nimetasime jooksvalt. No tähendab tavaliselt väga palju ei vaielda, sellepärast et noh, on ju võimalik, kui sulle see ei meeldi, sa võid pakkuda teise ja me paneme veel, ega meil ei ole kuskil öeldud, mitu pinki me paneme, me paneme täpselt nii palju, kui meile pähe lööb. Ja sellepärast ei ole meil üldse Niukest pahandust olnud paiku, kui selle mürale me ei pane pinki. Ma hakkasin mõtlema, et vastast võib ka panna ja pingid on muutunud niukseks omamoodi huvitavaks. Meile endile ka väga esimene pink, kus üldse pingi idee tuli, oli see, kui me tulime siin Tallinna külje all, seal veel alles tegime palverännuteed ja helistab mulle Rebala muuseumi direktorit, kuule laadne meil on ju siin sammas toimunud ime, Brigitta ime ja ei tee sellest väljagi. Me ei teadnud Nonii siis hakkasime materjali, noh, siis väga kiiresti selgus, et jah nii mõnigi teab, et seal toimus Brigitta ime. No see on niiviisi, et 1376 kolm rootsi kalurid jäid tormi kätte RIHA seal lähedal, eks ole, ja torm viskas nad maale. Ja maal olid tublid eesti kalurid, ma arvan, et niuksed paganad ja nemad siis said nüüd kolm rootslast kätte. Ega me keegi ei tea, mis seal toimus. Aga mulle meeldib rääkida, et võtsid siis kinni, andsid tuupi ja siis sidusid kivid juurde ja siis oma jumalale ilmselt tahtsid Tuua ohvri, võisid paadiga merre, viskasid merre. Aga tol ajal oli Brigitta Rootsis kohutavalt populaarne ja kalurid siis hakkasid paluma. Brigitta Brigitta, aita meid. Tuli tohutu laine ja tuul ja viskas kuidagi nad merre niiviisi, et nad jäid ellukivid, pudenesid pealt ja tulid maa peale. Tublid eesti, pagan, said aru, et midagi on korrast ära ja tegid sääred muidugi. No ja siis nad võtsid padja, sõitsid Rootsi ja kandsin ette, trügime juhtis imekoht esimese jutiga, mis oli väga kena ja oli kohalikud inimesed olid ka veega kõik väga nõus, et paneme risti suure kõrge viiemeetrise risti, panime sellele nagu, kes seda täpselt kohtagi teab, aga kohad, mis oli vaatega merele, ilus koht, niuke arvatavasti seal. Vot selle koha peal oli kabel kunagi olnud ajaloost. Nõiad. Kõigepealt sai pandud Trist ilusti pühitsetud väga pidulikult aga kas vaatasime, et midagi on puudu, siis panime pingi niukse palvepingi ja pingi selline noh, nagu on kirikus, eks ole, see palvepink seal ees seal, kus piiblid ja need on kõik. Ja sinna panime siis teksti kahes keeles eesti ja inglise keeles. Noh, mispärast see pink on ja kes Brigitta on? See oli meie esimene pink ja see mõjus niiviisi, et kiusatus oli suur edasi. Ja üks väga omapäraseid pinke on pandud näiteks jäänukjärve äärde, et keegi ei tea, kus jäänukjärved seal vana ja uue Võru maantee vahel järvekene. Aga seal on meil üks, noh, ma olen seal mitte kaugel suvitanud kunagi. Ja seal on üks väga hari tuut ja omapärane talu peremees, vanem mees ikka üle 80 ja seal kolad metsas järsk olnd, postpostil on katus ja all on vasklehele kirjutatud. Siin kirjutas Anna Haava selle selle luule. Siis me panime muidugi sinna palvepingi Eesti talumehele ja kirjeldasime siis seda, kui tore mees ta ja Lott niiviisi nad tekivad ja ootamatutes kohtades mitte tavalist. Üks selline argine küsimus, et kes neid pinke teevad tingimata. Ta kohalikud, meil on kohe otsus, et nad peavad olema erinevad ja erinevus ei ole mitte meie dikteeritud, vot see krunt peab niuke niuke olema, ei vaid kohalikud teevad põhimõte on ainult see palvepingi. See ülesehitused peab olema kuskil tekst ja peab olema põlvile laskumise võimalused, kes tahab palvetada, võib palvetada ja noh, ütleme kahe kolme inimese istumise koht ja igal pool. Me leiame kellegi, kes kohapeal teeb. Ja no muidugi natuke maksab megaprojekti raames üks kindel asi palvepingest. Et see palverännutee tähenda sugugi ainult käimist, vaid ühest pühapaigast teise ja niisugust ülimalt harrast ja hardunud tegevust on ka niisuguseid eesti kultuuriloolisi paiku tee peal ja kuni sinnamaani välja, et noh, et see inimene ei pea nagu üldse olemagi tava mõttes sügavalt usklik. Et see on palverännutee kõigile. Ja näiteks tänavu aasta me saime aru, et me peame panema pingi Eesti vabariik 100. Nii. Kuidas tekkis Eesti vabariik 100 tänu vabadussõjale? Tähendab, me peame panema palvepingi kuskile, kus oleks sõjakoht, lahingukoht või üldse mingi tähtis koht. Vabadussõjas. Vetla oli meil tee peal täiesti, aga Vetlas on juba üks väga valesse kohta pandud Vabaduse monument ja siis me otsustasime, et sinna me mingil juhul ei pane. Pöördusime sõjamuuseumi ja sõjamuuseum pakkus välja, et pange Rannu, et Rannus oli üks suuremaid koolinoort sõdurite kogunemisi ja sealt nad läksid lahingusse. Nonii sõitsime siis Annu ja valisime rahvaga rääkisime ja, ja nüüd on see Rannuv pingikoht nagu täiesti meil, kindel, meil ei ole veel pink valmis. Aga noh, see ei tähenda midagi selle. Me paneme lähimal ajal ikkagi veel sel sügisel saab sealt pink olema. Ja mis mind kõige rohkem liigutas, seal pingikujundus on juba olemas, õige noh, allagi. Pingi peal on selle teksti jaoks eraldi koht. Ja sellel teksti keskel on suur foto sellest grupist poistest, kes sealt sõtta läksid. Ja väga ilus kiriku juurde paneme. Sellepärast, et me tahame Rannu kirikut toetada kuidagi seal omaette, sest kultuurimaja juba nõuka ajal õitses, sellepärast on parem panna nihukesele mahajäetud ma kohapeal. Ja väga kenad abilised on meil seal. Aga kõige rohkem liigutab see, kuidas igal pool leidub keegi, kes mõtleb kaasa. Noh, sa ei saa kohapeal muidu hakkama, sul peab olema inimesed, kes aitavad sind. Ja kui palju sa näed fantastiliselt ilusat Eesti elu maal. See on teine asi, mis kogu selle asja juures ja on ka kehvemaid kohti, aga alati on ühed, kellel läheb paremini, kellel halvemini. Aga seda rääkida, et maaelu on välja suremas, peale seda palverännuteed on mõttetu, mõttetu, mulle keegi ütleb seda ja mis kordub ju hiigla vahvalt, noh näiteks esimene Eesti piimandusühistu loodi möödunud sajandi alguses seal, kus praegu on piimandusmuuseum ja üks tema, selle ühistu loojaid oli Jaan raamat. Ja raamat on minu lemmik niuke ajalooliselt seepärast et ta on ära unustatud. Üldiselt kui tema elulugu loed, siis sa saad aru, kui paljudes kohtades Ennast pühendas. Ühesõnaga, väga huvitav isik ja siis sinna kõrvale praegu kus on piimandusmuuseum, see on Imaveres Imaveres ja on valmis saamas tänase Eesti ühistu, mis töötab ka piimaga ja mis on ilma välismaalastest eesti ühist kõrvuti vana ja uus süda laulab, kui sa vaatad selle peale Palverännuteest, mis kulgeb Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse kabeli, nii räägib üks selle rajajaid Lagle Parek. On teil selliseid andmeid, mis aastast hakkasid inimesed tasapisi seda palverännuteed avastama, huvi tundma, kuidas? Tähendab huvi ja kõige koomilise minu jaoks on see, et esimesed, kes grupina tulid, tahtsid käia, no meil oli vähe veel tehtud soome vanemad, daamid viis või kuus, palju neid oli ja nemad käisid siis Piritalt Piritalt, on nii, et lähed, väljusin Ehasalu ja siis tuled tagasi ka väga ilusad teed mööda lõpetatud saagabelist. Nemad olid esimesed ja mitte esimeses nooruses, daamid. Aga praegu meie enam ei, me ei suuda jälgida, kes käib. Noh, kui räägime komposteeriast kompost, elan terve ärivärk, eks ole, seal on kõik üles ehitatud äri peale kõikuv, sul on võimalus lõpmatu rahasinamat suhteliselt väikestes ühikutes, noh, aga ikkagi seal on kõik töötavad, öömajad, söögikohad, kõik värgid, noh, meil ei saa seda olla, meil ei ole taga niisugust finantseerimist, me teeme ikkagi väikeste projekti abirahadega ja ikkagi rahva hea tahtega. Sest tegelikult eestlased on ju loonud päris palju külaseltse. Ja need külaseltsimajad, mis on korda tehtud kahe Euroopa rahadega, eks ole, nendel kõigil rahapuudus. Sest et noh, see ehitamise rahal sulle antakse, kordategemise raha, aga pärast ei anta. Ja siis nemad hea meelega võtavad kõike palverändureid. Sest meie, ütleme palveränduritele on muidugi ideaal koonuks madrats. Just niimoodi magamiskott on kaasas ja seega võtavad seal viis eurot. Ja noh, see ei tee kedagi rikkaks, aga natukene annab ja väga rõõmustab see koostöö, niisugune. Nii et tegelikult see konkreetne materiaalne toetus on pisikene, lõviosa püsib hea tahte, entusiasmi ja pöörase huvi peal. Ja katsume muidugi välja maksta sõidukulud, eks ole, bensiini põhiliselt noh, midagi teha, eks ole, aga ja me oleme maksnud kinni tõlkimised, eks ole, vene keelt ja inglise keelt, ega, aga viimasel ajal enam ei maksa. Ja need suurepärased inimesed, keda te sellel teekonnal olete kohanud, te olete kohanud seda Eesti abivalmis ja kultuurset poolt ka nende inimeste näol, kelle nimed ei kõla iga päev, aga ilmselt olnud pööraselt tore. Ja seal niiviisi liigud, siis sa näed, satud peale koduloolise kirjanduse peale, sest meil on ju väga arenenud kodulugu nii-öelda kõik uurivad niuksed, vanemad härrasmehed-naised kirjutavad raamatuid, mida üldiselt me ei näe. Aga nii kui sa sinna lähed, siis sa näed mul meile sisse otse, aga mulle õudselt meeldis seal kolmeteistkümnendas Anti tee, mida mööda preestrid käisid kiviloole Tallinnast. No võtame uuesti selle tingliku 400 kilomeetrit järvede küll natuke kahtlesid, et keegi seda sentimeetriga mõõtnud, aga aga ütleme siis nii, et sinnakanti ta võiks jääda ja no ta natuke pikem, ma arvan. No te ise olete selle mõistagi läbi käinud. See on keeruline öelda, sest minu jaoks ta ju kogu aeg muutub. Eks ole, ja meie kõik, kes me seda teeme avata nätkuma, nii lähen siis ma näen nii palju huvitavam. Selle tõttu on see niisugune loov tegevus, et söökilomet rahase jätab meid külmaks. Ma pean ausalt tunnistama. See ei pea olema nii, et mul tuleb kõik see 400 kilomeetrit läbi käia, et kui ma käin mingi jupi ja just nimelt käin või sõidan rattaga, saab nagu te olete öelnud auto ei tule üldse kõne alla või. Ei, no seal on niukseid kohti, kus autoga ei saagi. Aga ikkagi see on autoinimese südametunnistuse küsimus, noh, mõeldud on ta muidugi jala ratsa ja. Aga, aga noh, kui keegi tahab, on sõitnud ka ja on vanemaid inimesi muidugi päris vanu, kes on ka huvi tundnud ja neid on muidugi autoga siis veetud, aga sellesse ei sekku. Sest see elu, mis toimub deebel nüüd Meil on ta mingil määral nagu paigas, aga ta on kaugel paigas olemisest, sest me kogu aeg muudame, sest me kuvad, leiame põnevamaid kohti. Aga noh, mis selle tee juures on just see, sa saad järsku aru, kui huvitavalt ja kui tõsiselt on eestlane oma haridusega tegelenud, kui võtame vene impeeriumi, eks ole, meil on terve rida asju, esimene põllud kõrgem õppeasutus töötas küll väga lühikest aega, aga ikkagi, et see oli Eestis esimesi trükikodasid, oli Põldsema uhke. Uhke on olla eestlane, täiesti uhke. Proovisin praegu ette kujutada, et kuidas on näiteks talvisel ajal seda teed läbida, millegipärast tundub, et parim aeg on ikkagi kevad, suvi, sügis ja siis ka mitte iga ilmaga või kuidas? Sest näiteks kui ma olen parimas nooruses ja ma tahan suusatada ja ma armastan suhteliselt, miks mitte, miks mitte, kõik on võimalik, see on ikkagi tse inimeste enda otsustada, missugused vahendid nad valivad ja ka kuhu nad lähevad. Ja noh, meil oli paar aastat tagasi käis üks Tallinna noortegrupp, kes käis iga kuu üks nädalavahetus ja aastaga nad käisid ära selle päris lõpus ma ei suutnud enam jälgida, kuidas nad käisid, sest lihtsalt sõita ütleme, vasse, võtab aega pool päeva niiviisi, et siin, kuidas seal piid juurde võtma päevi, et üldse sellel asjal mõtet on, aga käisid, raudselt käisid ja täitsa suure grupina, need on igasuguseid vorme ja on neid, kes käivad üksinda. Sest inimene vahel tahab üksinda olla ja selleks on see ka üks hea moodus, aga niuke väikeste puntidega meie me ei suuda ja meil on muidugi olemas registreerimisraamatud ja palverännupassid aga meil ei ole neid kohti, kus istus üks tädi või onu ja annaks neid meile veel saab praegu Tallinnas saab registreerida ennast Pirita kloostri varemetes, kui varemed on lahti, eks me meil ei ole kedagi palgata, kes istuks seal kogu aeg, eks ole, siis sealt saab ka passi ja nii on maal ka mitmed kohad, kus kõik see on olemas. Aga sa pead juhtuma sinna siis, kui seal keegi on. Sest noh, meil ei ole seda, mis seal kompostelased hotellid, värgid, kõik on allutatud turismile, meil ei ole, meil on see kõikidel kõrvaltegevus. Aga millal Pirita kloostrisse sisse pääseb, see info on ikkagi olemas. Ja soovitan ikkagi varemetes, mitte uues kloostris, sest uuest loost seis on nunnad. Nendest üks osa ju ei räägi eesti keelt ja, ja seal võib olla nii, et keegi ei oska suhelda, eks ole, aga varemetes valvur on raudselt eesti pensionär. Ja teab ja edasi juhatada ja, ja aga on teil mingisugune siis arvestus ju ka olemas, et kui palju neid pass nõutamas käidud, nii et ei ole? Ei ole. Olen täiesti patune, ei ole jõudnud? Ei ole sellele, lihtsalt ei ole aega sellega tegeleda, ehk talvel tuleb. Ma ei oska ainult nii palju öelda, me saame aru, et bassid hakkavad lõppema tema. Et me peame neid juurde tellima. Aga noh, need, see on kõik, vaata need füüsilised asjad, mis selle juurde käivad, need ei ole meie dominandid, me ei taha, ilmselt tahavad neid ja saage, eks ole. Aga noh, nii noh, meil ei ole võimalik, no aga see bassid hakkavad lõppema, see on ju näitaja ja on näitajad, lõik võetakse. Nagu te kuskil ütlesite vist analoogilise küsimuse peale, et asi oli see tee rajada. Nüüd elab see tee oma elu ja sellised arvud, noh, nendega tegelete hiljem, et lõpp, kui ütles, et aga tegelikult see natuke põnev ka, et kui paljud on siis ära käinud juba? On muidugi on põnev ja kui meil oleks natuke rohkem inimesi, kes ainult sellega tegeleksid, siis võiks sest koha peal peaks olema keegi, kes ta fikseerib. Aga noh, meil kohapeal on väga kenad inimesed, aga nad kõik teenivaid millegi muuga leiba, seal on kõik niuke kõrval arvestus, huvi ja huviala, jah, niiviisi, et seda ei saa nõuda ja, ja kõigi lauldi, tuletan meelde, kompostela käiakse 800 aastat. Meie ei ole veel kaheksat kisanud. Te olete nüüd siis, kui mitu, no ütleme, üks viis aastat võib-olla juba öeldud ja aga Me teame, et noh, see on niivõrd palju näed huvitavat. Et kogu aeg kõik täieneb kogu aeg leiame jälle mõne põneva koha, mis sisse panna, tähendab, ta tuleb kuidagi teekonnale panna, siis teda tuleb pildistada pildid panna koduleheküljele siis kõik need lood juurde, mis sealt teada saad, sest tavaliselt nii kui sa koduloolaste ka kokku puutunud nii asi läheb hiigla põnevaks. Sa saad teada asju, mida tavalistes suurtes ajalooõpikutes ei ole raamatutes. Et minu unistus on uurida ükskord üks niisugune suurem küla läbi võib-olla põllumajandusmuuseum on teinud, aga ei ole sinna ka jõudnud rääkima minna. Et no kuskil näidata, kes keskis kuskil, kus oleks nagu üldiselt kõige suurem vaade, et vaadata, uurida, millal talu ostis maa või rentis maa siis kuidas ta kosuus, kuidas ta lapsi kasvatas, kelle kuhugi satsi õppima või nii siis Eesti ajal, esimese iseseisvuse ajal, kuidas arenes siis, mis sai nõukogude ajal, siis kui nõukogude aeg sai otsa, mis nüüd sai? Mis sellest kõik see on huvitav ja kui seal niukse suure küla läbi uurid, see kõneleb meist kõige rohkem. Ja tegelikult, kui mõelda, kui palju võib-olla see palverännutee on inimesi inspireerinud võt ühest või teisest asjast kinni ja hakata seda edasi uurima, sest et selge on see, et sellele palverännuteele on suundunud üksikutele, osadele pole kes teab, kui palju või vähe neid on, kes üldse nagu terve selle läbi teevad selle diagonaali läbi. Aga et inimesed käivad, näevad midagi, mida nad varem ei teadnud ja see huvi kestab edasi, et see on selle tee üks selline suurepärane omadus. Ka minu vaikne unistus on see, et õpetajad, maakoolide õpetajad saavad näidata oma lastele. Nende ümbruse lugu on ju ka hoopis teine, üks asi on, räägid teoreetiliselt, teine asi on näitlejad, vot see, see see. No selle palverännuteiega on ka niimoodi, et ega ta valmis veel ei ole, ei saa kunagi öelda, ei saa kunagi valmis, mis teil niisugused lähemad plaanid on, mida sinna veel nüüd juurde rajada, neid kõrvalharusid, neid teetähiseid, neid ajaloolisi? Meil ei ole üldse, tähendab, tee ei ole märgitud absoluutselt, on ainult noh, need nii-öelda märgid on need palvel pingid. Noh, kaardi peal on olemas, kodulehel on kaart välja, maa-amet teeb meil ilma tasuta, hoiab seda kaarti, kus see kõik on selle koha pealt korras. Aga väga palju on ju ajalugu veel avamata seda lihtsat eestlase arengu ajalugu. Ja see, see niiviisi sealt tuleb välja, noh võtame Maardu mõisnik, avas 16 külakool, mis me räägime, võtab sõnatuks ja, ja niisuguseid asju on vahva teada. Te olete siin palju vaimustavaid paiku nimetanud, rõõmustanud taas ja taas nende suurepäraste inimeste üle, kellega te sellel teekonnal olete kohtunud. Et ma ei tea, kas ongi sobilik küsida, et võib-olla teil on mingi üks, kaks või kolm lemmikutest lemmikumad kohta sellel teekonnal? Vot see muutub See co2 muutub praeguse seisuga, praeguse seisuga ma mul on niukseid. Meil on praegu nii rajamisel need mitmed pingid, kui nad paika saavad, siis võib uue koha öelda, aga praegu mul on väga kaua olnud lemmikuks ikkagi jäänukjärve pind. Sest ta on nii absurdselt väga ilus koht, muidugi. Ja, ja seal on meil taga karilatsi, talurahvamuuseum, kes hoiab silma peal, sest ega meie ei saa jälgida seda, see on ainult kohalike inimeste asi ja ja, ja sellepärast seal talu peremees tema jälgib, et ei kasvaks liiga kõrgeks rohi ja ja et seda on mäkke järsult tulemine, et see kõik oleks võimalik ja no seal on see, see kõik paigas, aga see on nii ilus mõelda, kuidas selle eest hoolitsetakse. Aga noh, lõppude lõpuks ei saa öelda ühegi kohta, et päris mahajäetud oleks. Selge see no iga huviala on ilmselt inimesele ka teekond iseendani. Ja te olete seda tunnetanud ja teie nii-öelda kaasteelised on seda samuti tunnetanud ja loodetavasti ka kõik need, kes sellele palverännuteele või kas tervikuna või mõnele üksikule kohale Absoluutsed äkked satuvad jah ja üks, mis on just viimased korrad kuidagi väga omapärane suvi on olnud ja ja roheline omamoodi, eks ole, olgugi, et on puu Molda kõik kiita, väga roheline. Ja siis, kui sa vaatad neid kor, vot linnas linnas on see suhe sellesse muutustesse, teine natukene vastuvaidlematult ka on hoopis teine Tallinn, kui ta oli kui Eesti riigi taastasime. Aga maal need korda majad, niidetud krundid, see on midagi täiesti, noh, ja siis kogu aeg, kuuled, kui halb on maal ja kui halvasti kõik läheb ja see vingumine, see kõik käib hoogsalt. Ja kui sa lähed, siis kõik, kes me oleme seal koos käinud, ütlevad see on niisugune maa, see Eestimaa, et et Testuks teole. Nii et tegelikult võib ju iga inimene endale oma isikliku palverännutee ette võtta ja vaadata hoopis võib-olla korda tehtud talusid. Aga tänase saate siis peategelane ja kangelane oli mõistagi see, mis teie rajasite koos Pirita kloostri sõprade seltsiga, seal siis Pirita kloostrist kuni Vastseliina piiskopilinnuse kabeli nii suur tänu Lagle Parek, et selle teekonna ja selle rajamise ette võtsite. Aga ma soovitan kõigil mingi Pirita kloostrisse varemetesse, seal on see, kus algab palverännutee, see on ära tähistatud, seal see kukkus nii ilusti välja. Vabakatan uhkusest, seal ei ole minuga midagi pistmist selles mõttes, et noh, mina ei ole, ütles, et tegi, aga aga see kõik on väga ilus ja see on vana palverändurite kabeli vundament tegelikult. Nii et noh, väga lihtne vaadata. Aitäh, et teil selline huviala on, mis ka meid kõiki teisi rikastab, kes loodetavasti ühel või teisel eluetapil sellele palverännuteele ka satume. Niisiis stuudios oli Lagle Parek rääkimas oma palverännuteest ja veel olid Haldi Normet-Saarna ja maris Tomba. Kuulmiseni.