Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast, kallid raadiokuulajad. Aitäh, et kuulata rännusaadet, reispass. Mina olen saatejuht, ivakse türkin. Kui kuulasite meie eelmist kahte saadet, siis nüüd teadmiseks teile, et on toimunud saare vahetus olen jõudnud Jamaikalt Kuubale ja kes ei ole neid kuulanud, siis teadke, et saate nii neid kui ka kõiki meie teisi varasemaid rännakuid kuulata järele. Nii raadio kahe kodulehelt, raadio äppist kui ka oma vabalt valitud podcasti programmist. Samuti oleme varem teinud saateid ka Kuubalt. Kuid pole hullu, see maa nii mitmekesine, et noh, vähemalt minul keerab ta pea igal uuel korral, mis ma siia satun nii-öelda täiesti teistpidi otsa. Lisaks sellele on minu tänane vestluskaaslane ja rännukaaslane ja hea sõber siin saarel esimest korda ja seetõttu ongi just mul hea kuulata tema käest võib-olla esmase emotsioone, esmaseid muljeid mingite nähtuste kultuurinähtuste esemete-asjade kohta, mis võib-olla minul, kes ma olen siin vist umbes kaheksandat korda võib-olla enam imestama või kulmu kergitama ei pane. Ta ei ole kindlasti eesti rännureisihuvilistele mitte tundmatu mees, tema nimi on Väino Laisaar. Tere. Tere. Tere. Krimised, kellega samuti oleme teinud Reispass Venemaa rännakutest ja koha pealt tegelikult USAst Mehhikost. Aga tere tulemast Kuubale, Väino, tere. Tere. Tere. Teistsugune kogemus. Võib-olla paari sõnaga ümbrusest, et see, kus me istume praegu on su leida kodu. Meie ees umbes äkki kaheksa meetrit kaheksa meetri kaugusel algab sinine Kariibi meri. Siin on väike rannapaar. Palmipuud kookosed ja asuta Sis Kuuba saare lõunaosas ja kohalik selle nimel on vaiadeloskondschinos Beyofiiks. Eesti keelises sigade laht. Ja ja olukord on kergelt paradiis? Jah, nagu sa ütlesid, meri hakkab siitsamast kohe pihta ja, ja tegelikult see laud, mille taga istume, on selgelt kõige kaugem laud. Nii et kõik ülejäänud rannabaarilauad on seal päris mere ääres palmide käes ja päike paistab lagipähe. Aga olnud oleme siin siis noh, tegelikult pisut üle nädala. Ma ei teagi, millest alustada, läinu, et ta võib-olla siis sellest, et kui tavaliselt sa reisid, kaamera mikrofonide ja, ja sinu rännakust valmib hilisem hilisem sari, mida vaadata ETV või ETV2 kanalilt siis praegu sul ei ole neid asju kaasas. Jah, praegu mul ei ole neid asju kaasas ja, ja see on tegelikult olnud siiamaani üsna keeruline reis minu jaoks mitte mitte selles mõttes, et ma ei saaks selles olus hakkama, vaid, vaid ütleme sellises mentaalses mõttes. Et kui kõikidel reisidel, kus ma pidevalt viibil olen ma ikkagi mingisuguse agendaga, mul on mingisugune roll, mida ma pean kandma, tegema siis matkafilmitööd või, või tegemises reisijuhi tööd või või, või noh, reisida kuskil sellise autoajakirjanikku egiidi all oli või, või siis noh, kasvõi ise omakäeliselt ringi sõita, siis, siis ma olen kas tuhandeid kilomeetrit autoroolis, aga noh, seal ka mingi roll on ju. Et nüüd ma olen siis suhteliselt esimest korda elus sattunud sellisesse rollivus, kus mul ei ole millestki kinni hakata, ehk siis ehk siis ma pean olema mina ise. Aga ma olen nüüd selle pooleteist nädala jooksul siin tajunud, et, et ma väga enam ei oska olla mina ise, et et mai Mul ei ole kuskilt kinni hakata ja, või ma ei oska nagu suhestuda selle olukorraga, et ma olen küll kui tavaline turist, ma vaatan aknast välja, vaatan rannas liikudes väljer noh, vaatan, mida inimesed teevad, aga aga, aga mul on üllatavalt keeruline kohaneda. Et, et see on olnud minu jaoks tõsine üllatus. Ma just mõtlesin, et tulen ja lasen ennast siin lonti ja, ja ei ole niisugune tavaline inimene, aga, aga ma pigem leian ennast äärmiselt aeg-ajalt äärmiselt ebamugavast olukorrast. Sa tahad öelda, et sa ei oska puhata? Noh mu sõbrad ja tuttavad kõik arvavad, et ma muud ei teegi kui ainult puhkarali, ega keegi ju seda reisisarja tegemise tööd selle selle reisimise taga ei näe, on ju, aga, aga noh, mul on endal küll selline tunne, et et ega ma vist ei oska. Ma küll suure surmaga tõstsin väikese kaamera enne lennukisse minemist seljakotist välja. Et ma ikkagi ei võta kaasa fotokaga edasi, oli ikkagi kaasa ja mõtlesin, et noh, ma teen siis vähemalt pilte, et siis on kellelegi midagi näidata ja ja endalgi hea meenutada, aga. Reklaamime siis Instagrami kontot, sealt võite näha võib-olla mõnda mõnda mõnda pilti meie rännakust. Ja. Mul oleks ka sõber Aivar Pihelgas, fotograaf, tema ütles mulle ükskord, et kui tuleks kui tuleksid ufod maa peale või tuleks ufo maa peale, oleks kohtumine siis tulnukatega, nad ütleksid, et me viime su väiksele tiirule ja toome ilusti turvaliselt tagasi, aga ainult kaamera, et sa ei tohi kaasa võtta. Siis ta ütles, et ta siis noh, ta lihtsalt ei saaks minna. Et ta nagu ei suudaks, ta ei suudaks, ta ei suudaks niimoodi mingit rännakut ette võtta, et ta ei saa seda siis sinna purki püüda. Et kas sul on ka nagu selline siis tekkinud siin nüüd esimesel reisil ilma kaamerata selline tunne, et noh, et see jääb nüüd siis viimaseks lõdvaks laskmisele, puhkusega tõlgendamisele. Jah, mingid korrektuurid tuleb, järgnevad järgnevad teha. Aga, aga noh, üks asi, mida ma selgelt olen tähele pannud, on see, et et kui ma lasen oma nii-öelda töö tegemise meeled lonti et režissööri ketrab peas on ju siis, siis siis ma tunnen, et mul jääb osa asju nägemata. Et me küll liigume ühest kohast teise, me küll oleme mingites erinevates situatsioonides, aga ma, ma panen ise vähem tähele, et kui ma olen nii-öelda töö tegemise erksate meeltega, siis, siis ma näen hoopis hoopis rohkem. Praegu mul on mul on selles mõttes ikkagi aeg tänada kõiki neid inimesi, kellega ma olen kunagi reisidel käinud tööd tegemas, et tänu sellele ma olen saanud kõikidest nendest reisidest palju rohkem kui, kui nüüd nii-öelda tavaturisti või sellise sellise noh, rannal odava eestlasena. Et et aga, aga eks see mingi vajadus seda, seda kogetut edasi anda ikka põleb sees ja ja sellepärast noh, ma ikkagi sundisin selle fotokolakaga ka endaga kaasa tulema, on ju, et et muidu ju võib, võib telefoniga pildistada, aga, aga tundub, et ikkagi jääb väheks, et noh, see Ameerika reis, kus me seda müüri sõitsime, siis mul ei olnud fotokat, kas ma pildistasin ainult telefoniga ja selgelt nagu üksmeelt kärbus tänu sellele, et, et noh, ma ei saanud kõike seda, seda pildi peale, mida oleks tahtnud. Igaks juhuks taustaks ütlen, et reis, millele Väino viitas, on selle reisisarja nimi, on Trumpi müüri radadel. Jooksis ta siis ETV kanalil ja soovi korral saab seda praegu ETV kodulehelt kindlasti järele vaadata. Sõitsime läbi USA ja Mehhiko piiri mõlemalt poolt, rääkisime inimestega, kes kas tahavad või siis ei taha seda trumpi müüri sinna mis nüüd siis nagu ma olen aru saanud, ehkki ma olen nüüd juba ise juba poolteist kuud Eestist ära olnud, on, on jälle. Või noh, Eestist ära, aga pole ka uudiseid jälginud, et on nii-öelda päevakorda kerkinud. See selleks on siin mõned märksõnad välja kirjutatud, et mis sulle siis on läbi fotokaamerasilma. Kuubal silma jäänud. Jahiks. Taandub ikkagi sellele, et, et noh, ma märkan vähem. Ma ma küll üritan, aga kuna meeled ei ole niivõrd teravad, siis siis selle võrra tõenäolised jälle natukene see tulem kannatab. Aga mis mu enda eeldustes on hoopis teistsugune, kui kui enne siiatulekut siis on, on see, et et kui näiteks aasia Kagu-Aasia täis selliseid inimesi, keda kõiki tahad pildistada, lähed Indiasse, seal tahaks iga tänaval kükitama inimese juures maha istuda, pilti teha ja noh, Hiina täpselt sama moodi, et mida vanemaks hiinlane läheb, seda huvitavamaks lähevad ta näojooned on ju ja see kehtib kogu selle aasiasektori kohta tegelikult ahvi kohta gaasi siin selliseid nagu selgelt eristuvaid huvitavat vaata näojoontega inimesi meeletult vähe. Et ma olen siin läbi nende linnade jalutamist ja kõikide nende sõitude käigus vedanud seda kaamerat kaasas ja tegelikult nagu spetsiaalset inimest pildistada. On olnud põhjust väga vähe. Et, et võib-olla mu enda hindamisvõime on, on kannatanud, aga, aga see on nagu üks asi, millest ma puudust tunnen, et pildistad lihtsalt mingeid olukordi, pildistad, pildistad maju on ju mõne koha peal natukene loodust, kuigi noh, loodus siin põhimõtteliselt eriti ei ole, on ju, et noh, ühel hetkel raiuti Saar tühjaks ja pandi pandi kasvama suhkruroog ja ja ega siin peale mõne mäe suurt midagi polegi. Aga, aga aga selles osas on, selles osas on ikkagi keeruline, et siukest huvitavat materjali linnatänavalt leida. Mida ma eeldasin, et siin võiks olla noh, lademetes on ju siis siis seda väga palju ei kohta. Nojah, minu jaoks Kuban Nathan etniliselt mitmekesine ja, ja siin on väga palju ka nii-öelda lääne või noh, selles mõttes valgeid inimesi ei ole. Kas ma nüüd siis ütlen, ta on nagu selline sega segu aga samas nad ise küll tunnevad kohe ära välismaalase. Et minu jaoks on eelkõige nendes elulaad või see, mismoodi nad selles riiklikus ütleme siis ikkagi väga lähedasel vanglarežiimile ühiskonnas suudavad ellu jääda. Et see on see, mida siin nagu vaadata, pildistada või noh, võib-olla ka mitte pildistada, vaid lähemalt tundma saada, mida mina olen tunda saanud just tänu sellele, et ma elan kodu mõjutustes, et ma ei ela kuskil hotellides, et me oleme seal sa oledki, tulles kodus ja inimesed mingite aastatega hakkavad nagu rohkem usaldama ja räägime rääkima sulle veidi lähemalt, mismoodi siis mismoodi nad suudavad üldse üldse üldse siin nagu elus püsida või Havanna vanalinna tänavad, mis seal lihtsalt täis täis elu samal ajal keegi kuskilt valab sulle vett kaela ja samal ajal keegi remondib Vana-Ameerika autot ja samal ajal keegi lükkab mingit rauast ratastega käru kuskil mööda tänavat ja see on selles mõttes see, on see see eksootika minu jaoks teine pool, mis sa rääkisid loodusest siis? Noh, kindlasti ma ka ei saaks nagu öelda absoluutselt, et Kuuba ei ole looduse mõttes midagi, seal on ilusaid kohti, aga alati maga inimestele ütlen, kes soovivad siia tulla. Ma arvan, et kui nii kaugele tulla, siis kindlasti on maailmas sama pika lennu või sama kalli lennu kaugusel looduse mõttes eksootilisemaid paiku, meie mõttes ta ei jää meelde. Noh, see ei ole jah, et see ei ole see, mille pärast siia tulla kirjeldada, välja arvatud loomulikult rannad, keda need kellele, kes, kes soovib rannas olla siis lihtsalt kogu oma reisi. Aga see saar on seda ühel hetkel löödud suhkruroo kasvatamiseks nii-öelda puhtaks metsadest. Ja noh, ikka siin mõni org või kosk ja, ja nii edasi, aga aga see ei ole see, mis võib-olla sisse sinusugust palju näinud rändureid, paneksin ta vaimustusest lakke kargama, pead ära lööma. Küll aga paneb vaimustusest kargama just see käär selles mõttes, et see elukeskkond, kus nad siin elavad, noh selgelt ei ole ideaalne on ju? Ei, ei poliitilises võtmes ega, ega siin mingit palkade mõttes, ega noh, sellise igapäevaelu võttes aga, aga inimestes on, on mingil arusaamatul põhjusel säilinud või nad on suutnud kuidagi elus hoida seda niisugust elurõõmu. Et, et päeval vaikselt aetakse oma asju, keegi ei torma kuskile, kõik on selline chill Siuke rahulikult tehakse, oli, aga õhtuti tullakse tänavale tantsima iga platsi peal on mingi väike pidu. Igas hoovis on mingi väike pidu, perekond koguneb kuskil õhtusööki sööma, siis pannakse suur kõlar õue ja muusika muusika rõkkab üle üle. Noh mitte ainult täna, vaid ka üle kvartali ja kõigil oli hea olla, on ju, igaüks saab ennast kuskil seal kuskil seal tänaval ja elab rõõmsalt, et, et noh, ma arvan, et kui, kui meie küll oluliselt mitmekesisema muusika tarbimise ühiskonnas on ju, et kui igaüks oma oma tümaka kuskil hoovis mängima paneks, siis siis varem või hiljem mõnel naabril viskaks ära ja ta lähebki korgid välja või äärmisel juhul helistab politseisse. Et, et, et see on selles mõttes nagu, nagu kihvt ja, ja, ja see ei ole see, et noored inimesed käivad tänaval seal tantsima, seal ju, et noh, me oleme ka siin paariuselisel platsi peole sattunud, kus oli see kõlar välja toodud ja terve linn koguneb sinna kokku ja siis kõik võnguvad vaid vaid nende seas on ka vanu inimesi, kes ongi nagu spetsiaalselt selle pärast urust välja tulnud, et et, et see, sa vana oled, ei tähenda seda, et seal ilmtingimata kodus istuma, nukrutsema seal oma kassi paitama, et, et noh, et pane kas ära ja, ja tuli välja, et noh, meie ühiskonnas on muidugi keeruline minna raekoja platsi ja eeldada, et sealt tuleb, on ju mingisugust toredat muusikat iga päev, mille najal sa saad liigutada ennast. Et see, see, ütleme keerulistes elu-olukordades, võib-olla see ongi lihtsalt mingisugune paradoks, et sa siis elad ennast hoopis nagu teistmoodi välja, et, et kui see igapäevaelu on mõnes mõttes selline rõhu muserdav, siis, siis noh, kuskitavuse Ingi ongi mõttes peab nagu see teine pool ka välja tulema, et, et siis sa lihtsalt mingil hetkel viskad selle raske ürbi seljast ja lähed hoopis väljas väikse väikse salsa või samba või võngud siin umbe saatel, onju. Ja ma olen suga nõus, eks see käib ka üldse sellise latiinoliku või ladinaameerikalikku elurõõmu juurde, et kui sul materiaalseid ressursse on vähe, see ei tähenda seda, et no siin on nüüd nagu kaks otsa. Et ei saa alati ka öelda, et eeldada, et selle järgi, et et tuleme siia, ütleme vaata kui vähe on õnneks vaja. Ega tema tahab samamoodi, et tal oleks taskus mobiiltelefon ja maja ette pargitud auto jätkal oleks poest midagi osta. Aga tõepoolest, mis inimesed nüüd oma hetke parima, aga see ei tähenda, et tal jääb see rumba tantsima. Ja ja üleüldse, mis puudutab nagu helimaastikke siinses siis näiteks nendestsamadest kodu mõjutustesed, mitte mingisugune probleeme ei ole, kui ma selle hommikul magan seal kell kaheksa või midagi sellist, et, et nad ise hakkavad seal üksteisega rääkima, hakkavad rääkima niimoodi, et üks on täiesti teises toas, minu tuba on seal vahepeal ja siis üks on seal kolmandas toas ja räägivad omale e mis tahtsid. Ei, ma tahtsin ägedat puljongikuubikut, on ei, nii ei ole, aga teada homme tuleb, see on riik ja sellepärast pidi seal saama okei. Ja nad räägivad, mitte ei tule üksteisele lähemale, vaid Nad räägivadki räägivad üksteisega läbi minu toa ja kuskilt või üle müüri naabriga, et see ei ole mingi küsimus. Lisaks sellele peetakse siin igal korrusel kukkesid ja kanu, et seda on seal Havannas mattantslased või Trinidadist, mitte ainult siin, nagu ütleme siin maakohas, kus me oleme. Et et kuked hakkavad kirema. See on minu meelest mingi suur müüt, et kukk kireb hommikul seda lakkamatu hommik on Kuke jaoks kell kaks öösel rahulikult või kell kolm, võib-olla siis, kui sina peolt tuled. Et tahaks vaikselt magama jääda. Et siinkohal siis väike reisisoovitus kõikidele, kes soovivad tulla Kuubale ja elada kodumajutuses, mitte siis kolmekordsete pakettakendega, viie tärni kinnistes kuurorthotellides, et võtke kaasa kõrvatropid. Jah, või siis valmistage ette ennast mõne kukeäpiga, millega ennast paar nädalat enne reisi asjaga kurssi viia, lasta endale kiredaja muid loomahääli teha, ööd-päevad otsa. Sest selliseid asju siin kohapeal jällegi ei müüda. Ega mul tuligi just meelde, et kui ma siinsamast laialargal tahtsin osta endale žiletitera siis. Ma ütlesin maja peremehele, et ma tahaks mullaks rätid ära, et unustasin maha või läks katki või ma ei tea, mis mulle sae, pole probleemi. Siis natukese aja pärast tuli üks vend išiga võttis meid saba peale, vis linna serva, seal tehti üks garaaž lahti, seal garaažis oli seina peal olid mingil vennal mingid asjad nende hulgas ka siis mõned hambaharjad, Slikid eraldi loota, umbes niimoodi saab siin asju osta. Ja see on ka tegelikult huvitav teema, sellepärast et, et kui noh, meie mõistes sul on midagi vaja, sa lähed poodi ja ostad, mine siis siis tegelikult noh, nagu paari eelneva kodumajutuse juures on meil selgeks saanud, et see sul oleks hommikusöök laua peal ei tähenda seda, et keegi lippab poodi üle tee poodi, lapsel korvitäis tuleb tagasi vaid see on selline suurlinnatiir, mille käigus sa korjad, erinevad komponendid erinevatest kohtadest, saad salati, siit saad selle kole tomati, sealt on ju, saad mingisuguse Voa supialge alge kuskilt järgmisest kohast on ju ja, ja see on nagu sihuke pidev tegevuse jada. Noh, mitte ei ole lihtsalt see, et sa silkad, korv näpus, üle tee ja käid, võtad poest kõik asjad ära. Ja ma ei hakka praegu varasemates saadetes seda Kuuba topelt rahasüsteemi lahanud, noh võib-olla paari sõnaga, et siin kehtib kaks raha, üks on sisse Nad ütlevad konverteeritav Peeezzo, mõned ütlevad ka turisti peeso vahet, siis mille eest sa saad osta. Ma ei tea, restoranis süüa, võib-olla meile mingeid tuttavaid kaupu ja siis on mida siin tegelikult ei ole saada, ja siis on see kohalik raha, võimu, need Annacion all, millega sa saad osta vahukulpi ja lahtist seepi ja mingeid selliseid asju, aga nad on, tegelikult on selline iganenud ja võib-olla lihtsustatud arvamused, turisti raha kasutavad turistid ja kohalikud siis saavad kuskil selle oma oma oma raha eest neil tegelikult on meil kõigil vaja seda. Noh, kui sa tahad, et sul oleks ma tea, püksid jalas hambahari, vaid toit laua peale, et siis kõigil on tarvis seda, seda turisti dollarit, et see, et Kuubal teenib keskmine palk on 30 dollarit kuus, ei tähenda, et keegi selle 30 dollariga siin elab. Ja see mees oma väikse žiletiteraäriga samal ajal ta teeb seda illegaalselt. Sest sellepärast, et see riik ei luba tal tegeleda ettevõtlusega aia, just, mu sõber slandi mulle rääkis, et elektrirollerid on siia tekkinud, need maksavad ka varsti autodest hakkame rääkima, aga aga et need elektriroller, ta ütles, et tal üks sõber, kes tõi seal elektrirolleri ja müüb neid elektrirolleri akusid mis maksavad siin mingi 700 dollarit tükk ja kuskilt siis ta neid saanud ja toonud ja ilmselt ka väga suure vaevaga sisse ja tegeleb siis nii-öelda mikroettevõtlusega, tuli politsei, võttis talt ära 10 elektri akuti, ühe elektrirolleri öeldi, et sa oled, teadsin spekulandid mille tagasi oma 30 dollarise kuupalga juurde, et selles mõttes samal ajal see riik ei anna sulle ja kui elamisväärseid tingimusi ja samal ajal ta tegelikult pärsib ka seda, kui sa tahad ise midagi teha selleks, et ennast natukene paremini tunda ja seda siin ringi reisides on tegelikult niisama esmapilgul vaadates tänaval ringi, on tegelikult raske mõista, miks ta ei tee seda või miks ta elab nii või miks ta elab naamoodi. Aga see riigi nii-öelda ma ei tea, siis kägistamis aparaat, et võiks isegi öelda, et ta, ta toimib nagu salakavalalt, ta oskab seda teha väga hästi, nii et see turist, välismaalane, tema jaoks on kõik olemas, aga delay küsisin rendiautoga, sõidad, politsei, sind ei kiusa või ei küsi sult altkäemaksu või sa ei näe tegelikult millises, millises režiimis see inimene ise elab? Jah, no tegelikult selle ettevõtluse piiramise koha pealt on ju need paar aastatetagust näidet ka, kuidas siis kui sa võisid hakata kodumajutus pidama, siis seal võis olla ainult kaks tuba, onju, et seal igaks juhuks liiga rikkaks ei saa ja kui restoranid hakkasid pidama, siis võis viis lauda alla. Et, et ei ole ka see, et sulle keegi hakkab siis kamaluga raha kohe uksest sisse vedama, vaid, vaid noh, igaks juhuks on ikka mingisugune kägistavad käsi on, on pidevalt kõri peale vaadatakse, et liiga liiga hea. Pluss, kui sa peadsin seda restorani, ütleme ühes sellises ma tegelikult ka praegu oleme sellises kodumajutuse restoranis võitsin tellida lauda omale homori aga tegelikult see homaar või lopster merivähke et Kuubaldada nagu liigub Ado jõuab siia ka nii, et inimesed nagu nad võiksid seda merest püüda, aga tegelikult seal peab olema selle kohta mingisugune paber. Ja siis sul võib tulla majja mingisugune kontroll ja küsida, et noh, et kui su paber on, et sa oled riigi käest selle saanud, et sa ei tohi siin ise minna, praegu siin vaatame ka paar kala paati on mere peal ja noh, ilmselt tegelevad siiski sellega, et et seal seda kala ja kala lopstereid natukene välja tõmmata, mida siin ilmselt ei ole, mitte vähe. Aga riigi käes seda ei saa, seda paberit sa ei saa ja, ja siis võib tulla lihtsalt keegi siia majja ja öelda, et näe, ta mittu tehase külmkapi lahti ja öelda, et näed, ma näen siin praegu kuute lopsterite, kus su paberid on, seal pabereid ei ole, siis sa oled nagunii-öelda, mitte väikses jamas ja see ei ole see jama, et annad siin, viskad siin väikse mingisuguse kõbi seal sellele politseinikule, et see, need, need, need, need organid ja need jõud on, ma olen aru saanud, et nad ikkagi nagu kardavad neid, järelikult nad on ikka nagu suuremad, et isegi kui sa oled siin, mitte väikeettevõtja, sul on ikkagi neli, viis tuba noh, suur korralik restorane, et sa ei tohiks tegelikult karta politseiniku, et see ei ole normaalne, minu meelest täitsa kardad kogu aeg mingeid võimuorganeid, et pikaajaliselt sisse kasvatatud nuia ja Lähme edasi, mis meil veel on siin märksõnad, mis sul on. Üks huvitav teema on minu jaoks turvalisuse teema, et tänaseks on selgeks saanud, et Kuuba on nüüd kolmas riik minu ütleme kolmanda maailma reisi sihtides, kus kus ei teki ühtegi uvastikutel, vähemalt siiamaani ei ole tekkinud. Et enne seda oli Sri Lanka ja siis oli üllatuslikult ka Iraan, noh, mida, mida me sinna sõites kõik kartsime, kui, kui tuld ja, ja Iraan oli muidugi selles mõttes huvitav riik, et, et selle kohta kõik nagu oskasid midagi rääkida. Et igalühel oli midagi öelda, aga kohapeal 7500 kilomeetrit autoga ringi sõites tuli välja, et seal elavad maailma kõige sõbralikumad inimesed. Et Kuuba on ka samasugune ja siin sa võid tegelikult noh, ma nüüd ei tea, kas ainult turistina või siis ka nagu kohaliku inimesena õhtul baarist koju jalutada või kuskilt tantsuklubist koju üksi läbi linna ja keegi sind ei torgi ja sul ei teki kunagi sellist. Tunned ka, et noh, keegi nagu halvasti vaataks sind või vaatab, et oh sul mingi moodne tossed, ma võtaks selle endale on ju, et, et see on üks üks suur üllatus kuuba kuuba koha pealt minu jaoks, et luusid siin nendel kitsastel tänavatel on ja kus kus aeg-ajalt ka selliste pesu, et ringi voola palju, kuna see kanalisatsioon on nii nagu ta on ju, et aga, aga, aga jah, ma sellele turvalisuse teemale küll küll siinjuures annaks oma oma sooja poolehoiu. Ma olen sellega täitsa nõus, eks sellel on ka omad põhjused, ühtepidi öeldakse, et totalitaarne riik ongi noh, turvaline, ilmselt see mõnes mõttes kehtib ta seal Iraani kohta, ma usun võib-olla ka Põhja-Koreas ei ole nii-öelda nurga taga ei varitseja keegi seal noaga, kes soovib su raha endale võtta ja nii edasi. Aga samas jah, minu jaoks ka ma olen sellest noh, varasemates Kuuba saadetes ka sellele tähelepanu pööranud, aga minu jaoks Ladina-Ameerika kontekstis võib, ma võrdlen seda Peruu ka, mida ma noh, nii-öelda mida mu teiseks koduks peal kus ma tunnen ennast samuti meeletult hästi, aga ikkagi peab natukene olema nii-öelda kogu aeg valvel. Siis noh, siin tõesti ütleme nii, et vägivaldne kuritegevus puudub, üsna võluv peaaegu puudub. See on väga unikaalne reisija jaoks selline selline kogemus, et sa võid tõesti mööda pimedaid tänavaid ja pimedaid tänavaid on siin palju, sa ei pea neid otsima kuskilt nurgatagustest sellele, et Havanna kesklinnas või vanalinnas tuleb lihtsalt peaväljakult oma kodumajutusse ja see tänav on pime samal ajal inimesi täis, et, et nii-öelda ränduri instinkt ütleb, et ole valvel, siis tegelikult tegelikult ei pea, et paradoksaalsel kombel, selles mõttes on Kuuba lebra seal saad, sa saad tunda ennast ennast mõnusalt. Jah, meeles tasub muidugi pidada seda, et ega sa inglise keelega siin väga palju tänaval kuhugi ei jõua, et et pigem on kõik hispaaniakeelne on ju, et noh, mingisuguse sellise kerge eeltöö võiks siia tulles ära teha näiteks ei lähe ja, ja ilu, inglisekeelset õlut kuskil tänava nurgale töötada ütleme ärilises mõttes sust saadakse aru, onju, aga alati ei pruugi ka, et, et noh, et mingisugune väike sõnavara võiks hispaania keeles tegelikult ikkagi olemas olla. Mis muidugi viib järgmise kihvti teemani, on need mingid salapärased, sellised väiksed aknad majade sees, kus siis ühtegi silti juures ei ole, aga kui lähed selle akna juurde, siis seal seal hästi head kohvi ja lähed järgmise akna juurde, siis sealt saad mingi väikse peeso pitsalõigu ja järgmisest aknast saad veel midagi, on ju, mingit sellist nii-öelda reklaami ei ole, et, et mul on üks, üks jäätuttav, ütles kunagi, et esimene asi, kus endale poed on see, et kirjutas seepeale see pood, et siis inimesed saavad tulla ka ette, et siin seda, seda ei tunta, et, et siin on lihtsalt, sul on mingi aken tänavale ja siis ongi, et nagu seal Havannas ka ühe koha peal väikse tänava peal oli selline purjetatud aken ja siis akna vahele olid siis seotud ülesse sinna majoneesipakid, noh, iga võre vahele ja siis tädi istus tuunika sees ja ja, ja pidas oma väikest majoneesi müügi Business siit-sealt, et et sa pead nii-öelda olema ühest küljest nagu julgeid sa julgelt mingitesse akendesse vaadata, et saada sealt seda õiget produkti kätte, mida sa võib-olla tahad, aga sa ei tea, mis sa sealt aknast saada, et see selgub siis, kui sa oled siin aknasse moni pea sisse pistad. Ja mulle meeldis ka see näiteks Mothansas, jah, oli see linn, kus ma ostsin selle selle, selle ühe kohvi isend asub, asub ta Kuuba põhjarannikul Havanna ja siis selle turistimeka varade eero vahel. Minule meeldib ta eelkõige just seetõttu, et seal nagu pole ühtegi klassikalist vaatamisväärsust ja just seetõttu ei ole seal turiste ja seetõttu on niisugune kuuba Bulloon vanad Ameerika autod, mis on kõik diiselmootoritega muid ängi sõidavad seal me vaatasime üks öösel nagu võidusõitu, vaatasime seal tänava peal. Panevad mööda ja kõikide mosseshi kull, et kõiki vaheldumisi ja külgkorviga mootorratast paneb, mingi teise ava sõidavad võidu ja kõik niisugune no ühesõnaga kuuma siin ja praegu. Ja kui noh, ütleme muidu toiduhinnad on siin ebamõistlikult kõrged, arvestades, et inimesed saavad ikkagi vähe raha, aga noh, näiteks põhjused, et ütleme, Ladina-Ameerika mõistes ütleb õhtusöök siin, kus me praegu istume, on umbes 12 dollarit tegelikult praetud kala mis äkki ei ole kõige normaalsem, sellel on oma oma põhjused muidugi, aga ma juba teen oma selle ringi liiga suureks, millega ma selle kohvi juurde tahtsin jõuda, et siis see aknakohvi maksab üks kohalik peeso, ehk siis üks cup ehk siis kui sa saad kala 12 dollariga, siis see suhe on tegelikult üks, 20 neljane siis üks konverteeritud peeso maksab 24 kohalikku peesot võiks siis üks 20 neljandik maksab lonksu kohvilonksu kohvi ja seda ei anta plastmasstopsis, vaid antakse sulle ilusti, sellises väikses pisikeses, nelja sellises Keroomilises kruusis võtad oma lonks vara, ulatusid sinna võre vahele tagasi. Võib-olla jutujärjemärksõnade korrigeerimiseks oleme jõudnud saatega peaaegu poole peale paneme siis vahepeal ühe muusikapala ja selle ansambli nimi onu Riisas tegelikult varem ka siin reispassi saates mänginud, aga aga kuna selgub, et ta on jätkuvalt ääretult populaarne ja selle muusika ümber käib siin ikkagi kuskil kohalikel tänavatel ja klubides käib endiselt nagu tugev tammumine, et kui selline Guantanamo Veera on rohkem see, mis sulle tullakse ja kitarriga timistatakse restorani laua ääres, eks et sa annaksid siis väikese peeso mõnikord selleks, et Guantanamo ela, sulle meeldib, aga mõnikord ka selleks võib-olla siis mida reisi edenedes rohkem ka võib-olla selleks, et see talv natukene sinust ikkagi eemaldaks. Siis see laul räägib nagu elust Kuubal nagu päriselt äärmiselt kriitiliselt äärmiselt minu meelest äärmiselt intelligentselt. Aga noh, natuke kasvõi kasvõi esimesed sõnad, tõlgin tõlgin ära ja, ja et seda laulu kuulates võib-olla ka hispaania keelt ei mõista, et et annab veidi konteksti Alocubanu poteia rontabaka Obanu Kuubalase moodi pudel rummi ja kuuba sigar käes, Chica spordokeer pontšenkoff, vanu Akimi viidab, aktid ei viida parallosmoreaos, ehk siis naised igal pool võib-olla teed väikse puntši rummi maamajakeses, aga siin ei ole elu. Kui sa oled marja, Mariaado, tähendab purjus või ka natuke segamini või ka lihtsalt desorienteeritud, siis mõte on selles, et naised, rumm, sigarid ja kõik, aga selleks, et siin ellu jääda, sa pead olema terav, konkreetne, sirge, sest muidu see riik lihtsalt keerab sulle suure käki või riik, inimesed su ümber. Kuulame seda laule ja siis jätkame juttu Kuubalt. Muidugi asja. Ja kallis raadio kahe kuulaja. Meile just toodi suur pudel gaseeritud vett ja oleme koos Väino Laisaarega Kuubal sigade lahe ääres. Mere ääres. Räägime elust siin ja praegu meie meie rännakust, otsagrase vor. Salu. Jaa kui see laul rääkis üksjagu ruumist, mõtlesin, Kuubal voolab nii, et kui sa lähed, ma ei tea bensiinijaama sisse ja seal ei ole mitte ühtegi muud või poodi, seal ei ole mitte ühtegi muud asja müüa, seal on võib-olla ka mingisugune. Ma ei tea, üks pakk küpsiseid ja siis neli riiulitäit erinevat värvi sindaja tooni rumm. Siis seal olid mingid omad mõtted selle ruumiga, Väino. Ja vaata, kui alkoholi ikkagi seostatakse üle maailma sellise liigtarbimisega siis siis üks asi, mis, mis minu jaoks on olnud siin, Kuubal, huvitav on see, et kõik kohad rumbi täis siis tegelikult sellist lausjoomarlus või sellist klassikalist bussijaama efekti ei ole, on ju, kus sihuke õhtune alkoholiklubid mitmeid oil näiteks koguneb, onju, ja siis tehakse seda mingi Bocki juuakse seal senikaua, kuni järgmine päev käima läheb siis siis seda siili kohta tegelikult selliseid nagu üdini juuatäis inimesi tänavatel kuskil keegi vedelegi tegid kakelda kuskile, et võib-olla seal mingisugune samasugune efekt, et kui sul on kodus kogu aeg lasteaias kausitäis, kommi on ja siis ühel hetkel nad ei söö seda tühjaks enam, vaid vaid noh, nad hakkavad valikuliselt suhtuma, et äkki see siinse rummi saadavuse rohkus on loonud samasuguse efekti. Noh, ma kujutan ette, et kui, kui noh, Venemaal on ka kõik kohad viina täis, oli iga, iga pood on viina täis, onju, aga noh, seal on see hektel hoopis teistsugune. Et, et siin on ta kuidagi suutnud selle selle rummi olemasolu siduda ära oma selle kultuuriga nii tihedalt, et, et esiteks nagu loogiline, loomulik osa sinu igapäevaelust, aga, aga sa, sa ju ülemas vaikset tiksuda. Võib-olla on ka muidugi see, et see, see kuum kliima lihtsalt põletab, sest päeva jooksul välja selle väikse klaasi või paar või, või nagu pisikese pudeli missasid päeva jooksul endale endale konsulteerinud, onju. Jah, sellega ilmselt nii ongi, et kui ma vaatan Ladina-Ameerika kontekstis, siis Kuubakad Kubanud nagu mulle tundub, et nad kannavad oluliselt rohkem oma alkoholi, kui, kui ma ei tea näiteks Ruukad, kes, kes, kes lähevad selliseks üsna kiiresti nagu Platuks ära, kui nad joovad palju see ei tähenda, et kõik seda teevad nagu laulgi rääkis, et kui sa noh, oled purjus, siis siin riigis nagu kaotad lihtsalt väga kiiresti, sa ilmselt muutunud mingisuguseks Al kassiks. Samas mu hea sõber slandi rääkis mulle, ütles naha lakubano on see, et hommikul külmkapi lahti süüa seal ei ole. Eelmainitud põhjustel. Ja siis noh, ise vaatabki, mis teed, et kas läheb tööle ja proovid oma elu kuidagi parandada või võtad selle lonksu rumm ja lähed nagunii pidi oma elu edasi, aga noh, tundub jah, et vähemalt ei hakka silma, turistidele seevastu suudetakse siin see rummi ikkagi igal sammul maha müüa. Et igasugused loodusmatkad, mis ma olen ikkagi proovinud siin üles leida nagu erinevaid kohti ja kõige uskumatu mõttes kohtades, kui mul on ikkagi veepudel vööl ja saapad jalas ja kõnnid ilusti, noh vot võiksin. Ja siis ikka tuleb keegi proua, kes on oma sinna teinud väikse palmi katuse ja, ja väiksed, et kookospähklit lööb puruks, ütleb aga ikka rummi ka sisse, natukene natuke Mohitat ja võib-olla ja oskavad seda teha siin juba mingi keset päeva pluss väga paljudes sellistes riiklikes paarides. Ei ole kogemata õlut saada, siis kui sa lähed sinna näiteks ja, ja nad ütlevad, hommil õlut ei ole, aga meil on umbes äkki tahad muhito Cuba Libre, eks ole, taiki riivi mida iganes. Mina mõtlen mul küll väga suurt mingit Nõukogude Liidu mälestustega ka mingeid erilisi teadmisi sealset Schweitzerluse elust ei ole, aga küll, aga ma tean, et siis olid Schweitzeride baarmen rikkad inimesed, ma ise mõtlen oma väikse väikse peaga, et võib-olla see on sellepärast. Vaata ruumiga saab nii-öelda vahet teha. Sellepärast et kui see riiklik baarmen saab 30 dollarit kuus palka, et tal selle õlu müügiga, seda ta kuskilt vasakult või palju siin ikka vahele paneb, aga pudeli rummi pealt võib-olla ta saab juba piisavalt palju raha, et ja seetõttu nad ongi hästi igasse põõsasse igale poole ja proovivad selle Mohitavaika sulle maitsvaks meeldivaks teha sellele turistile, et et äkki see nii Ja kihvt teema on see, et noh, sul on, neid kokteile tehakse siin igal sammul ja, ja kui sa tunned esimese kõrre täiega, et tegelikult lahja trumme veits vähe, siis, siis ei ole seal mitte mingisugune nii-öelda halvaendeline või mingisugune piinlik toiming, et sa ütled, et kuule, tule, pane mulle turtsakas rummi juurde ja siis ta tuleb lihtsalt rummipudeliga sul laua juurde valada, sellise selge käega sulle lihtsalt mürinal siia hotellis rummi juurde. Et, et, et noh, see, see tõenäoliselt, kuna see rummu nii suur kultuuri osa siis seda, seda rummi valamist võidelda tarbimist võetakse nagu vee kasutamist. Et ja, ja tõenäoliselt osade kokteilide seisuse rumm ka kõige odavam asi on ju Coca-Cola, mis sa sinna sisse valada maksab võib-olla mõnevõrra mõnevõrra rohkem kui see rumba, ainult et siis sellega käiakse nii heldekäeliselt ringi ja see ei ole see, et kuule, mis sa tegid, mulle, üritad mind, pettusin Beligad ja võib-olla sa ise oled juba natukene maitsemeeled on muutunud ja osad retseptorid on kinni läinud. Tuleb ju paneb jälle laukonnale, valab kõigile ludinal juurde. Minu meelest täiesti selline fantastiline lähenemine, et ei ole see eiei, ma panin sulle siia neli c sisse ja nüüd rohkem grammigi ei saa või siis maksad topelt. Et seda, seda siin ei ole. Ühesõnaga jällegi siis väike Laifak või ränduri soovitus riigiraadios, et kui, et kui sa tellid omale Kuubal Mohhito ja see tuleb sulle lahja, siis ära arva, et sulle keegi soovib sind petta. Et Kuuba on, sellepärast kohtleb sind halvasti, vaid tõsta julgelt käsi, ütles jook on lahja ja baarmen tuleb ja teeb sulle siis selle meeldivamaks. Ja teine teema on muidugi see, et rummi valik on ka meeletult suur, on ju, et sa, sa ei saa eeldada, et keegi sulle seda seitsmeaastast Cuba avana klappi siia sisse valab, onju, et eksin, kasutatakse mingeid soodsamaid trumme ja mis seal võib olla teise maitsega, et noh, võib-olla nagu igast kokteili ei kummagis rummi maitse kohe läbi on ju ja, ja noh, see hinnavalik on ju ka ju tegelikult hakkab mingisuguses. Jah, mina sain Kuubal teada, et et rumm võib-olla selline jook nagu hea konjak, et kunagi tegime ka Saadet, Toomas Tiiveli ka, kes on kirjutanud raamatu maailmanapsid ehk siis selline antropoloogiline perspektiividele reisimine läbi läbi napsu prisma. Siis jah, Kuubal sain teada tõesti, et, et ei ole see ainult kokteilijook, vaid vaid vaid et võib-olla ka võib tõesti olla selline Mekutamise nautimise sellise trummid, mõned maksavad siin 40 dollarit pudel eks. Ja Ma ütlen selle taustamüra kohta praegu siis võib-olla paar sõna, et meie kõrvale eestlaseks prantsuse paarikene, kes hakkasid siis valjuhäälselt pidama telefonikõnet ilmselt oma kodus asuvate sugulastega ja räägivad meile siis ma arvan, et umbes sama juttu, mis meie kui tore siin nalja. Et ilmselt me peame hea kuulaja nii-öelda muusikalise pausi tegema pausi kogu kolima oma oma mikrite ja klappide ja raadioaparatuuriga teise kohta. Paneme poenalistas klavitšanšan, mis seal samuti üks selline lugu, mida kuulavad siin noh, tegelikult kõik inimesed, et seda mängitakse sulle laua kõrvale kitarriga aga seda kuuled sa tegelikult ka nii-öelda tantsupõrandal ja ja ehkki ta noh, kuuldud lugu ja kõigile tuntud ei ole ta üldse mitte halb. Kallis raadio kahe kuulaja me oleme koos Väino Laisaarega Kuuba saarel ja enne eelmist laulu siis müüks kõrvale istunud prantsuse paarike. Tundub, et neil seda juttu sugulastega jätkub nagu elavaks kauemaks. Tulime vaiksemat kohta otsima, ei leidnud seda väga, kus ei oleks tuul või kus oleks mingisugune siseruum, aga see jälle ei mõju liiga inspireerivat. Siis istusime, istusime rannabaari kauni tütarlapse vastaja ja jätkame teiega juttu Kuubalt. Jah, no sul on ilmselgelt keele rääkijana hakkama saada, et mul ikkagi vahepeal lähevad sõnad meelest ära ja siis tekib erinevaid piinlikke olukordi, aga turistina võib endale seda lubada mõnes mõnes piirkonnas. Heino keel avab uksed ja südamed ja kui sa enne ütlesid, et et inglise keelega kuskil hakkama ei saa, siis kas või kui sa ütledki, et numbrid on selged ja ja pursid natukene, siis tegelikult nad väga hindavad seda, arvavad kohe, tulevad sulle vastu kogu oma kehakeele ja kõigega, et et noh, ei ole raske. Aga millest me järgmisena räägime? Räägime söökidest, räägime söökidest, jah. Ja tegelikult see on hea küsimus, sellepärast hea teema ka, sest mul oli mingi eelseades olemas erinevate juttude baasil, et Kuubal tegelikult midagi head süüa ei saa. Ja, ja eks ma tuligi sellise rummise näoga siia on ju, et noh, et kui süüa ei saa, eks ma siis söön jälle friikaid ja ja mingit praekana, nagu igal pool maailmas pakutakse turistile, onju aga, aga tegelikult seal osutunud minu suureks rõõmuks oleks, et ma olen siin paari sellise asjaga kokku puutunud mida ma ei oleks nagu varem kunagi kuskilt tellinud, et üks on see selline imelik musta värvi oasupp, mida ma oma omal käel ei oleks, mitte ealeski mitte kuskilt tellinud. Aga, aga see on noh, ühest küljest täitesupp on ju, et see selline must ua kõdi on seal all ja siis sa ise panid riisi sisse, paned sinna krevette sisse või noh, mingeid asju, mis seal laiali ja tegelikult täiesti fantastiline maitseelamus ja, ja kui nüüd see vahele jätta, siis tegelikult nendes kõikides söögikohtades ja rannabaarides asjadest kaartide sööke söögivalik, väga mitmekesine või mitmekülgne, et olla õige ja, ja söögid on head. Noh, mõne koha peal on küll, ütleme olnud selliseid olukordi, kus, kus lihtsalt liha natuke kaua tehtud või, või natukene vähe tehtud või noh, natukene nipet-näpet jääb puudu, onju, aga, aga eks ole neil ka harjutamise asi ja, ja nagu ma aru saan, siis ega siin on mõne koha peal seniseid kokatkesise toitu igaks juhuks ei maitse või mõnda toitu ei söögi. Aga serveerivad sellegipoolest. Ja ma nüüd küll ka suure kuuba fännina, ma ei vaidle sulle otseselt vastu, aga pisut endal mul siis natukene teistsugune klassis. Maitse ära siis, kas tahad? Murra. Kui minuga minu teises kodus Peruus, siis ma tõesti ütlen, et iga iga iga toidukord on maitseelamus siis siin, noh, ma olen ka selle suuruse loa supifänn igal pool seda ei saagi, sellepärast et seda peetakse, peetakse lihtrahva lobiks, selle vaesusperioodil või pärast Nõukogude Liidu kokku kukub kummist, nad ainult seda sõid. Meile endale ei maitse ja, ja nad seda niikuinii väga ei austa, seetõttu seetõttu seda restoranis igal pool ei anta seal, kus seda saab. Äikese, kerge ta, Tambetsi folkloor. Lihtsalt taustaks ütlema, et kohe pannakse meile blender taustaks. Proovime. Ja siis nad tõepoolest, kuna paljud neist ise seda kala või või lopsterit ei söö, siis siis nad lihtsalt ei oska seda võib-olla nii hästi maitsestada kui seal, kus on need asjad juba olnud kultuuri sees ma ei tea, aastakümneid või aastasadu. Aga sellegipoolest minagi kuulsin enne oma esimese reisi Kuubal, et oi, seal ei saa ainult tube, riis, ainult tube, riis. Need ajad on möödas. Samuti on möödas ka need ajad, kui keegi tänaval küsib seebitükki. Need asjad on meil ka ikkagi olemas, et mingil määral siin elu muutub paremaks kui suurel määral. No see on nagu igav Või noh, selles mõttes, et kindlasti mitte kiiresti ja võib-olla siis nii palju poliitika taustaks. Et Kuubal on uus president. Raul Castro andis võimu üle. Uue mehe nimi on Mingeldiaskaanell, eile ta muide Trinidadist just hakkasime tulema ära siis helikopteriga sinna just saabus. Aga mina isiklikult usun, et sind noh, niipea mitte midagi ei muutu. Ta, et seni kuni see režiim siin püsib senise, see püsib ka see kummaline elulaad ja ja see click and lihtsalt asi ei ole ühe klanni võimus toffi, telli perekond, et kas siin on see või teine või kolmas mees pukis, vaid see, see klikk on see nomenklatuur, kelle huvides on hoida see rahvas võimalikult vaesena, kes selle pealt teenivad meeletult palju raha, et see lihtsalt on niivõrd suur ja võimas, et mina ja minu meelest pole vahet, milline milline tüüp seal parasjagu eesotsas on ja sa Crazy Amor. Et, et need asjad nagu kiiresti-kiiresti ei muutu. Kuule, aga Väino, enne kui me saate, lõpetame siis sina ikkagi suure automatkajana tausta, ega ma ei tea tehnohuvilisena automaanile kuidas iganes. Et Kuuba üks signatuur on ju need vanad autod, vanad Ameerika autod või vene autod, et räägime ikkagi nendest ka, kuidas, kuidas sulle see Jah, ega nendest ei saa üle ega ümber ja tõenäoliselt see oli ka üks selliseks suureks tõmbenumbriks, mis mis mind siia Kuubale tõmbas, et, et kui, kui sulle selliseid 50.-te aastate ameeriklased meeldivad ja, ja tegelikult noh, see ei piirdu ainult 50.-tega, vaid tegelikult on siin ka 30.-test veel selliseid mõnusaid Donald taki, autosid on ju, liigub ringi ja enamus nendest on küll täna tegemas, ütleme sellist taksotööd ja vedamas turisti. Aga aga noh, see kogemus iseenesest fantastiline on ju, teine teema on muidugi see, mis autod maksavad tänapäeval siin ja musu tavalise 20 41 Moskvitš või, või oli see 40 21 Moskvitš on ju siis selle eest küsitakse siin romu eest 15000 dollarit, siis tegelikult sajab meie maalasel juhtme juhtme kokku hoidma ja sellise ameeriklase eest, mis ei ole sihuke kollektor, aitab, vaid on lihtsalt suvaline täna veel töötav ameerika raud, millel on ammu juba teine mootor peale pandud ja teine tehnika peale pandud, maksab siin 40 50 60000 lihtsalt sellepärast, et ta maksab, mitte sellepärast, et keegi tahaks nagu oksjonil selle endale koju osta ja siis riiulisse panna, siis, siis see on üks asi, mis siin kuuba juures vajab pikemat seedimist ja, ja nii-öelda mõtlemist. Sa suudad selle endale selgeks teha, aga, aga see autode valik on, on tegelikult jah, meeletu, onju, et siin me vahepeal seal avanes ringi käisime, siis mul hakkas, tundub, et me oleme, satud sellisesse väiksesse suuremasse lülisse, rootsiksti seksil on ju, et, et sul on nagu üks 50.-te lahtine ameeriklane, sõidab mööda, tuleb järgmine naine okei, vahele mingid mossed, vanad mossed, onju, ja Volga mingid sellised nõukogude taak, onju, mis siin ka ringi vurab, onju ja selle vahele siis täiesti uued uue generatsiooni Ladad. Et tegelikult on selline üsna üsna segane virvarr, Anu ja veoautod võtavad vanad sillid, vanad kassid, noh, et et see, see, see masinapark on, on kindlasti selline, mille pärast tasub juba spetsiaalselt siia tulla. Et eriti, kui sa tuled autohuvilisele siia, sulle veel fotokas kaasas, siis noh, ei ole, ei ole naljaasi, kui sa nagu esimese vana tiiru käigus juba selle nii-öelda oma filmi täis pildistada. Et et selliste autodega, millega sa igapäevaselt kokku ei puutu ja meie inimene, kes seda televiisorist vaatad, et oh kihvt Ameerika auto ja võib-olla tal ei tekigi kunagi elu jooksul võimalust ise sellise autoga ringi sõita siis, siis siis Cuba on see koht, kus sa lihtsalt viskad käe püsti, sulle jääb vana ameeriklane takso sündiga, istud sinna sellesse vanasse lahtisest Cadillaci või vanasse semi Belleeri, onju, ja kruvisid sellega läbi linna, et see fantastiline kogemus lisaks veel erinevate nii-öelda reisibussilaadses vanad veokat, 53. aasta oma, nagu meil see punane oli, kus, kus kogu seltskonnaga sisse lähed ja siis sellega sõidetakse järgmisesse linna, et reisimise mõttes ta muidugi viib sind punktist A punkti B. Turisti mõttes on keeruline, sellepärast et õuna ta oli tõenäoliselt mõeldud laste vedamiseks, kelle pea oli oluliselt allpool kui meil. Et kui akna ülemine ots lõpeb ära sealmaal, kus mul õlg algab, noh, et, et siis on nagu keeruline välja vaadata, küürutada seal aga, aga kogemusele täiesti fantastiline. Ja mina, kes ma alati ütlejat reisiga kõikide meeltega, mitte ainult silmadega Kuubale tulete, siis ei piisa ka sellest, et sa teed selle pildi sellest autost, et vohh, näe, sellistega nad sõidavad ja ei piisa äkki ka sellest, et et istuda mõnda nendesse lahtistest kabriolettidest, mis teevad Havannas turistidele linnatiire. Et sõitkega tavalise taksoga, mis on sõitnud 60 aastat iga päev taksot ja kus aknatihend, mihukene kõvemast kummist kui sinu Mohita klaas. Et siis sa saad aru, mismoodi, mismoodi need inimesed elavad, mismoodi, millega nad liiguvad ja noh, nii-öelda nii-öelda hoopis teistsuguse reisikogemuse. Meil hakkabki saade lõppema sellest punasest bussist, võib-olla mõnest hetkest veel meie, meie seekordsel rännakul, vaadake siis Väino Laisaare Instagrami kontot. Lihtsalt Väino Laisaar, on sul selle? Eripäratut lõpulooks vallis Väino loo, Hazda komandant aara tahtsid selle kohta paar sõna öelda. Ja ütleme, olles mitte hispaania keele rääkija siis siis tegelikult, ega ma väga täpselt ei tea, mis seal, mis seal on, ja kuna internet ei ole, siis ei ole ka võimalik seda Google Translateiga siis, siis ma taandun lihtsalt sellele, et selle, selle loo kõla ja harmoonia on minu jaoks hästi hästi tore, et selgelt on ka Kuubale iseloomulikumaid lugusid olemas. Aga, aga see on alati selline lugu, mis, mis kuidagi laseb sul korraks aja maha võtta, ükskõik missuguses olukorras oled, et sa lülitad ennast välja, kuulate veidi aega, seda lugu kaasa ja, ja lähed nii-öelda järgmisele levelile kahe allesjäänud eluga edasi. Ja jätame selle laulu peategelase siin kohal kommenteerimata, selge on see, et tema pildid siin kuumal igal pool ripuvad ja ja ansamblid, bändid, nii tänavamuusikud kui taaskord garaadide klubid seda seda lugu mängivad. Tuletame siis heale kuulajale meelde, et et meie saade läks eetrisse sigade lahe äärest Kuuba lõunarannikult. Palmipuude alt, jalad peaaegu merevees. Vestluskaaslaseks Väino Laisaar. Mina olen Ivatsepterkin. Aitäh, et kuulasite rännusaadet reispass. Värskel vabal raadio kaks. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval. Tolad on Primavera Arabella paar lava. On möödunud. Tuua. Ranna Pirn. Oliver.