Seltsimees lüüs, millisena teie mäletate, 21. juuni päeva 1941. aastal kus te olite sõja eelõhtul? Oli karta sõda puhkemas. Paljud inimesed arvasid, et sõda on tulemas. Soome just tuli sõjamarsse kogu aeg Soomes või Saksa väed sees. Ei teadnud ainult, millal ta tuleb, kas ta tuleb lähematel päevadel või läheb mõni nädal hiljem. Aga ta tuleb, selles ei olnud kahtlust. 21. juunil, see oli minul abiellumise aastapäev. Viies aastapäev, abiellusin 1936. aastal. 21. juunil mao abikaasal ütlesin, sõda on tulemas, läheksime restorani, istuksime paar tundi seal. Et võib-olla see on viimane, ei aja enam niisugust võimalust ei ole. Läksimegi õhtul. Nii kella üheksa paiku Läksime restoran nordi Rataskaevu tänavas. Rahvast oli palju seal, aga Mul oli üks tuttav, kelner vanast ajast juba see leidis koha ja istusime nüüd paar tundi ja siis läksime koju. Famblist käis küll, me elasime Kadriorus. Aga me ei läinud raamiga. Me jalutasime, ilus õhtu oli. See oli laupäevaste laupäeva õhtul ja nii et me jõudsime umbes keskpaiku jõudsime koju, mõned tunnid tagada, see võis hommikul olla nii kella viie-kuue vahel helises telefon ja öeldi, et otsekohe tuleb tulla keskkomiteesse. Ja seal olid mõned rahvakomissaride olid juba ees enne mind sinna jõudnud. Siis tuli keskkomitee esimene sekretär Karl Säre ja ütlesin, et sakslaste poolt toimuvad provokatsioonid. Ei ole veel selge, kas on sõda või mitte, aga provokatsioonid toimuvad ja kõigil rahvakomissarid linna, oma rahvakomissar raadidesse. Ja ja ootame edasisi korraldusi. Mina kutsun seal siis paar lähemat kaastöötajad, kutsusin, kel kodus telefon kutsunud ka sinna. Vahepeal ei juhtunudki, ei mingit korralduse meil ei tulnud missal lihtsalt istusime, aga siis anti raadio kaudu anti edasi molotovi läkitus rahvale, et sõda on puhkenud, siis oli selge, et sõda on käimas. Kaitsekomitee moodustati juulikuu alul võrdlemisi juulikuu alul. Kaitsekomitee esimeheks oli keskkomitee esimene sekretär Karl Säre. Siis olid veel kaitsekomitee liikmeteks keskkomitee teine sekretär, seltsimees Nikolai, karutam. Ja Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu volinik meie keskkomitee juures seltsiliseks Botšarov. Minu teada kuulus sinna ka balti laevastiku juhataja admiral triibud ja hiljem ka kaheksanda armee juhataja. Meie vabariiki pidi kaitsma kaheksas armee. Aga oma tulejõult ja võitlus võimelt, see ei vastanud alamtäieliku armee võimsusele. Armee oli pidanud raskeid kaitse- ja taandumislahinguid alates leedumaal. Ta oli kaotanud väga palju mehi. Oli kaotanud suurema osa oma raskerelvastusest, nii et armee nimi oli, aga armee. Jõudu tal ei olnud. See koosnes kahest korpusest. 10. korpus Pärnust Võrtsjärveni ja 11. korpus, Võrtsjärvest, Peipsini. Need pidid meid kaitsma. Saksast oli tehnika palju tugevam, tanker rohkesti, lennuvägi oli tugev, sakslastel sõltu, sakslased tungisid väga kiiresti edasi. Ja kaheksandal juulil juba ootamatult vallutasid sakslased Pärnu linna Pärnut, kaitses ainult Pärnu kohalike hävituspataljoni, see oli väiksearvuline ja, ja ainult vintpüssidega, nii et sellest ei olnud sakslased vastu pannud. Ja juba järgmisel päeval arendasin ta hoogsalt edasi tungiv Märjamaa suunas. Siis võib öelda. Tallinnas läks teatav paanika lahti. Carreteed sakslane hooga tungib Tallinnasse ja üheksandamal. Juulil anti korraldus rahvakomissar raatide ja keskasutuste evakueerimiseks. Narva. Suurem jagu sõitiski ära niisugused rahvakomissarid, kelle alluvuses oli ettevõtteid, mis töötasid sõjaväe varustamisega sõjamasinate remondi alal ja elanikuna toitlustamise alal. Need rahvakomissarid jäid kohal oma väiksema operatiivgrupiga. Aga teised saadeti ära Narva. Muuseas ka ülemnõukogu presiidium, presiidiumi esimees ja sekretär sõitsid ka Narva Johannes Vares, jänes ja vares sai Voldemar telling ja Varese jäänud Narva pidama, vares sõitis Narvast otse edasi. Leningradi. Akatelling jäi Narva. Nii et üheksandal meid käsutati Narva. Virumaa metsades oli juba bandiit. Ta oli tekkinud üksikuid autosid tulistati. Seetõttu oli meil korraldus sõita kolonnis väga-väga pikas sõidumasinate ja veomasinad ka mõned autobuss kolonnis. Sõitsime Tallinnast välja. Sõitsime Narva. Kas te võtsite kaasaga dokumentatsiooni? Kõige kõige Adalikumaid Tom dokument oli dokumentatsiooni, kõige rahvakomissari pitsat ja jah, ja blankette ja, ja ühte teist oli ikka kaasas ka. Narvas paigutati meie operatiivgrupi mehed. Meid paigutati Narva kalevivabriku kontorihoones Kalev vabriku ei töötanud enam, sel ajal räägiti, et osa seadmed olid ka evakueeritud, ära viidud ja olime seal. Kalevivabrikuhoones teha ei olnud õieti mitte midagi Narvas. Ilmad olid ilusad, suvised ilmad sai mööda Narva kõnnitud ja imetletud Narva hooneid. Ehitisi ma mäletan täpselt, üheksandani jõudsid Narva täpselt nädal hiljem, 16. juulil. Oli väga ilus päiksepaistel soe ilm. Hommikul aga keskpäevaks tekkis juba tugev tillitus, aga oli soe edasi. Ja pärast lõunat ma läksin Narva jõkke ujuma, seal samasse kalevivabriku kontori alla. Kalev vabrik asus Narva jõe paremal kaldal jaanilinna pool küljes. Jõgi ei olnud seal kalda ääres olnud väga sügav ja sain natuke aega ujuda, kui kuulsin lennukite mürinat ja et hiljem ilmuste rünk põlvede vahelt välja. Saksa lennukid hakkasid pommitama, tahtsid raudtee silda tabada, aga mina olin sillast ülespooli greerumini pool umbes paarsada meetrit seal silda sakslasi tabanud. Küll tabasid Jaali linna pool silla otsa juures ühte kahekordset puumaja. Pomm lõi selle maja laiali ja, ja põles. Ja pommitasid sakslased mitmel pool linnas. Raudteejaama piirkonnast tundus hästi tugev plahvatus. Hiljem selgus, et jaamas oli oldud laskemoona. Rong oli pommitabamusest sandia plahvatanud. Sealsamas vastas, kus mina ujusin teispool kaldal. Hermanni kindlus. Pool kaldal oli Narva linna pläs liivakallas ilus liivakallas ja seal oli väga palju rahvast, oli põhiliselt naised lapsed hulka, rahvast oli seal koos ja vot üks saksa lennuksis pikeeris rahva peale ja tulistas kuulipildujatest. Sõitis üle tulistas ja pööras ümber ja tulistas veel korra ja kolmas kord pööras ka üle ja tulistas neid platsil olevat naise lapsi. Tapeti palju inimesi ära. Ja oli nii kohutav veretöö silmade all see toimub. Mina ise olin vees, mina ei tulnud veest välja, mõtlesin, et kui ma tulen veest välja, hakkan jooksma, võidakse mind tulistada. Olin vees, pea nupuli, ainult veest väljas olin vees, nii kaua kui lennukeid Arveks tulin veest välja. Hiljem, siis pärast seda sai linnas ringi, käid linnas, oli palju purustusi, sel ajal palju vaeva purustatud põlesid. Nagu mäletan, räägiti, et surma saanud ja haavatuid pommirünnaku tagajärjel üle 400. Järgmisel päeval antigi meil korraldus talis tagasi. Mul on meeles veel see, et ülemnõukogu presiidiumi sekretär seltsimees tellingul oli autojuht ära kadunud, kas ära läinud, deserteerunud ta ei teadnud, ise ka, aga tal oli saamet, autod Citroën auto, aga juhti ei olnud, ise sõita ei osanud. Ja nagu ma ütlesin, et siiski uus ja korras auto jäi auto nõotaldada maha jätta. Ja istusin rooli ja tõin selle auto Tallinnasse. Minul ei olnud autojuhid, dokumente mul ei olnud, aga käikusima tundsin, rooli oskasin keerata. Kolonnis sõitmine, mitte väga kiire kihutamine, mõõtsin missiooni, kartsin kõige rohkem padaorg on seal järsk lang ja tõus, aga ka padaoru seitse ilusti läbi teinud, me jõudsime, seitsmeteistkümnendal juulil jõudsime Tallinnasse tagasi. Kas valitsuse töö jätkus Tallinnas istungeid? Täiskoosseisus istungid maid ja kas oli üks või kaks, aga küll olid vist operatiivnõupidamisi? Kutsuti siis kalja rahvakomissarid, kellega oli vaja asja ajada aseesimehe juurde. Põhilised olid esimene aseesimees, seisnes Voskrossetre ja siis aseemis seisne Arnold Kress. Nemad ajasid asja põhiliselt ja suurem jagu küsimusi otsustati sel ajal niinimetatud töökorras. Millised meeleolud olid tollal Tallinnas, kuidas linn linna eluväljana? Linnaelu linnaelu oli, oli päris rahulik, peab, ütleme seda. Äike paanika tekkis siis, kui sõda päris pihta hakkas. Kas sõjaväelaste perekondade evakueerimine aga kohaliku elane hulgas ei olnud, võib öelda absoluutselt paanikat, mingisugust elu kulges rahulikult. Vaatamata sellele, et käis kõva suurtükitule duell. Meie laevad, reidil olevat sõjalaevad ja samuti merekindlused. 305 millimeetrised kahurid tulistasid lähenevaid saksa kolonne üle linna. Ja sakslasest tulistajatele vastuv kass. Rahvakomissaride Narvast Tallinna tagasijõudmisel kaitsetööd jätkusid. Kaitsetööd jätkusid. Kaitsekomitee korraldusel tuli rajada kaks kindlustuste liini. Esimene väline kindlustuse liin kulges Paldiskist üle Keila jagalas välja. Sisemine kindlustusliin, viimane kaitseliin piiritalt Ülemiste järve ja Ülemiste järvest, Kopli laen. Mind saadeti, kindlustus, juhatab organiseerima Jägala rajooni. Jagalas Me tegime tankitõrje kraavisi ja laskur pesasi tegime. Töö oli väga raske. Mehhanismi mingisugust ei olnud, ainult labidad ja kirkad. Jabaine pinnas, nii et seal tuli kirkaga paasi lahti raiuda, lahti murda, need inimesed nägid väga-väga raske ja kurja vaeva, nägid selle töö tegemise, aga tööd tehti hoolega, ilma nurisemata. Elati seal talu küünides ja lakkades, Jägala kaupluses toodi leiba, jagalas oli meierei meiereis, me saime ikka piimaraha, ei maksnud, ma andsin ainult andsin siis allkirjad, nii palju olen piima vastu võtnud kindlustuse tööliste toitlustamiseks ja leiva peale allkirja tiba leiba saanud, nii et näljas ei oldud ikka süüa saada, aga töö oli väga raske. Ja kui kindlustustööd juba hakkasid nii valmis saama, tulitsena nüüd tagalaväeosad võtsid positsioonid, siis taganevad väeosad nägid väga kurnatud, nägid välja. Sõdurid olid pesemata ja riided pesemata, need seljad olid täiesti valged valgeks higista, higistamist, valged mõnelot, jalad hõõrdumisi ja nii edasi, edasi. Aga vaatamata sellele oli meeste meeleolu hästi reibas, nii et ei olnud mitte niisugust peataolekut või, või toredad poisid, olid noored poisid, aga väga, väga kurnatud, olid nad. Sealt siis tulime linna tagasi. Olukord oli, oli nii võrdlemisi rahulik, kuni kaheksanda augustini. Nende esialgsed jõududega, mis sakslasel oli, ei oleks neil õnnestunud mete Eestit okupeerida. Selle tõttu, et juuli keskpaiku tõid täiendavalt juurde 42. armeekorpuse see armeekorpus siis augusti esimestel päevadel alustas rünnakut ja kaheksandal augustil murti välja koda juurde või. Nii, et siis juba läks asi tõsiseks ja oli selge, et need valijad kaitsta ei suuda. Taliast tuleb lahkuda. Selle tõttu keskkomitee, ka kaitsekomitee hakkasid organiseerima põrandaaluse töötajate võrku sel puhul, kui sakslased okupeerivad vabariigi, siis seltsimehed jääksid põrandaalusele tööle, see võrk määrati kindlaks juba juulikuu algusel, kest põranda alla tööle jäävad. See toimuks täiesti salaja ja suurem jagu rahvakomissariaadis sellest üldse ei teadnud, et niisun töö toimub. Mina sain seda teada on selle tõttu, et kas teisel või kolmandal juulil tuli minu juurde Rein Alasu, tema oli noorde hääle peatoimetaja. No tema oli minu akadeemiline poeg Eesti üliõpilasseltsi ühenduses. Valus wind ütles mulle, et ta jäetakse põrandaalusele tööle ja palus mind, et ma võtaksin tema õe ainukes ei olnud veel 16 aastat vana, et ma võtaksin ain oma hoole alla. Vanemaid neli ei oldud pärast, ema oli varemalt surnud, neil aga alas, isa oli meremees, sõitis välislaevades ja 1940. aastal see välislaev sõitis, torbiteeriti isaga hukkus. Ta ütles, et tal muidugi omad saatus ja tuleviku suhtes mingeid illusioone ei ole. Aga niisugused tööle tuled jääda ja et tal on süda, siis rahulikum, kui teab, et õde on väljaspool hädaohtu. Aga ma ütlen, see toimus nii salaja. Wet. Suurem jagu rahvakomissari, sellest ei tea mitte midagi. Ette rutates muidugi peab ütlema seda, et. Et need seltsimehed väga kogenud ja arukat ja väga toredat seltsimehed, kes põrandale jäid, need kõik hukkusid, põrandaalune võrk paljastati juba esimestel päevadel. Ja ilmad, seltsimees oleks midagi seal ette võtta. Ka arreteeriti hiljem hukati. Ei ole kahtlus selles, et tegemist oli reetmisega, seltsimehed, väga arukad ja kogenud seltsimehed ja oma rumaluse või ette vaatlustatunud sisse kukkunud. Tegemist oli kindlalt reetmisega ja nüüd tekib küsimus, kes võisid reeta? Reeta võisid need, kes teadsid seda põrandaalust võrku üksikasjalikumalt ja neid, kes teda täielikult teadsid, oli kaks inimest, üks oli keskkomitee esimene sekretär Karl Säre. Ja teine toiduainetööstuse rahvakomissar Sauer. Sauer sellepärast, et Sauer oli antud ülesanne. Varustada konskaratiiv korterid kauem säiliv toiduainetega nagu konservid, šokolaad, küpsised ja nii edasi. Tema käes oli nimekiri, millistesse konservatiiv kortest tuleb toida saata, see nimekiri sovery käes, saue raga jäi Eestisse, ta pidevalt keeruma ei evakueerunud. Sellest, kui me hiljem jõudsime Leningradi siis selguse Sauer ei ole karutama, otsis taga, kui Sauer on ja, ja otsid taga, Sauer ei olnud, aga Sauer pidi evakueeruma juba seal mitmet, seltsimehed, kes teadsid seda, Sauer varustas neid kolti kortereid toiduainetega. Juba sel ajal tekkis halb aimdus, et põrandaaluse võrguga võib midagi juhtuda. Hiljem, kui Eestis tagasi tulime, siis ma kuulsingi, et pärast Tallinna okupeerimist Sauer oli sõitnud voorimehe troska alla julgeolekupolitseisse või jaoskonda vaatamata sellele, et oli rahvakomissar et oli partei liige. Et olin Leningradis Eestisse tulnud. Talle ei tehtud mitte midagi. Teame, et samal ajal tuhandeid inimesi tapeti tühiste põhjuse pärast Castroli uusmaasaaja mõelda, kusagil miitingul sõna võtnud või oli ta partei ajaloo raamatut lugenud või? Pealekaebajaid oli ja täiesti tühist asja pärast inimesi hukati aga Vasavere taolise tegelasel, temal ei tehtud mitte midagi. Minul 40. 41. aastal oli, kui ma rahvakomissar oli, autojuht, Moss oli tema nimi. Tema jäi Tallinnasse. Ta pidi evakueeruma, aga tal oli pruut siin, Tallinnas ei raatsinud seda maha jätta, jäi Tallinnasse ja okupatsiooniaeg, tema töötas autobussi juhina Tallinnas. Ja kui ma tagasi tulin, siis ta mulle rääkis, et 1943. aasta alul kõik Tallinna autobussid võeti sõjaväekorraldusse. Ja nendes autobussidega viidi Leningradi oblastisse üks karistuspataljon partisanide vastu. Tema sõitis ka sel ajal, kui karitsus saltosid, sealt autost välja tulid, tuli ema juurde üks Hoffman ja ütles talle, tere, Moss, kas sa mind ei tunne, aga muist tundis Sauerid ja Sauer tundis mossi. Saue rollige saksa Aukmani vormis veloauto. Tere, Moskassa mind ei tunne. Mossed. Lahe, unud mõmisenud, mina katsun, et rutem kaugemal saab sellest ta kartis, et et kui saver juba saksa Haupanud, et ta võib tema peale kaevata, et et ta oli 40. 41. aasta rahvakomissari autojuht, talveegaa pahasti minna, katsunud rutem minema, saada rutem tagasi saada. Veel ma pärast sõda olen kohtunud paar inimest, kes olid okupatsioone keel uurimise all keskvanglas Tallinnas. Üks endast rääkis, et teda, kuid öösel sealt ülekuulamisel teda kambrisse viidi. Tal tuli koridoris vastu säre. Säre oli nii raseeritud, nägi väga hea välja, lips oli kaelas ja nii nagu härrasmees koridoris tuli vastu. Ja teine mees kohtas koridoris Neeme Ruusi ülekuulamisel viimisel ja rääkis, et Neeme Ruus oli armetult läbi pekstud, nagu, nagu oli, nii nagu vere tomp verega koost, vaevalt ta tunnis Neeme Ruus ära nii kohutavalt nägu segamini pekstud. Ja oli nõrk Ta omal jalgel seisund, vaid teine valvur vangivalvur teiselt poolt käe alt hoidsid kinni ja pool lohistades viisitada mööda koridori. Nii et vaat niisugune vahe säre, kui härrasmees, lips kaelas, kõndis vangla koridoris ja Neeme Ruus ei püsinud jalgadel, oli, oli vaeseomaks pekstud. Üldse. Sääre reetmine oli väga ulatusse alatud. Nüüd kus on avalikustamine me elu mõõdupuuks saanud, peaks ka avalikuks tehtama meie põrandaaluse võrgu sissekukkumine ja miks pärast see kõik toimus, hukkus siiski suur hulk väga häid ja toredaid seltsimehi ja nende mälestuse teadvustamisel tuleks tõde avalikuks teha ka selles osas mikspärast. Meie põrandaalune organisatsioon esimestel päevadel hävitati tervenisti ilmata, midagi oleks saanud ette võtta. Kui ta moodi neid reedeti sellest oma rumaluse või etamatus vaatamatuse pärast need mehed sisse kukkunud. Missuguseid ülesandeid tuli teil Rahva Komissarina täita sõja esimestel nädalatel? Põhiliselt kindlustustööde organiseerimine, siis mitmesuguste tööriistade ja töövahendite muretsemine ja nii edasi, nii edasi. Okei, kuigi kaua tegutseda. Sõjaolukord muutus väga kiiresti kergerelvade Kragi nakas kuulduma. Vaat nii, 25. kuuendal seitsmendal hakkas see kuuluma. See oli sakslane 25. ja kuuendal augustil. Ta murdis läbi meie kaitsejoone tungis juba Tallinna äärelinnadesse. 26-l taval hoiatati kõik rahvakomissar visi. Soovitad veele tulla ööseks? Hoonesse Toompeal, et, et kui juhuslikult evakueerunud tuleb, et siis on rahvakomisjonilt käepärast võtta. Aga see võib toimuda öösel ja, ja sedasi. Ja 27 Kendama augusti öösel, see võis olla nii Üheteistkümne, isegi võib-olla 12 paiku. Neid Toompeal viidigi autodega viidi sadamasse suur Tõllile. Jäälõhkuja Suur Tõll, pea. Nõukogude parteiaktiiv oli Tõlli pääl. Kogusummas vist umbes 600 seltsimeest. Rahvakomisjoni esimehe esimene asetäitja, selline Vostossetrolli seal rahvakomisjoni esimehe asetäitjaga. Kress oli sõjal. Nigol Andresen, hariduse rahvakomissar, kohtu rahvakomissar, seltsimees jõe tervise rahvakomissari. Nii on töö rahvakomissar seltsimees vihale, Paul vihale. Need suurem jagu rahvakomissar oli suur, telli peal. Öösel siste sõitsime reidile. Ja hommikul, kui valgeks läks Shakas kõva tulistamine pihta meie sõjalaevad ja samuti ka Suurupi ja siis Aegna rannapatareid, need tulistasid sakslasi, sakslased olid juba linnas sees. Ja olid juba jõudnud üles Lasnamäe veerule ja sinna oma suurtükid üles seadja Lasnamäele ja seal oli näri näha ja tulis draidi. Selleks, et sakslasel otsesihtimist segada. Selleks meie kaatrid tõmbad siis Tallinna lahte suitsukate suitsuseina tõmmati liidee suitsu, sain jätta, et linn ei olnud üldse näha see ja pärast lõunat kahe-kolme paiku vist me hakkasime siis sõitma, sõitsime mööda kahest pieni ristlejast. Oli Jaakko sfäärd, Loff, sõitsime hästi lähedalt meist mööda, võib-olla üks kolm-nelikümmend meetrit, Jaago Sõerd lovi pardal reelingu ääres oli siis Johannes Lauristin, rahvakomissaride nõukogu esimees. Ja tema kõrval oli sellises Poskarov Lauristada selgesti tuntav ja Lauristin tunnis ka meid ära. Me oleme reelingu ääres samuti. Lauristin lehvitas käega ja Jaagussar logist eespool oli samuti miiniristleja. Mis liitel Jeans tiitlile pardal oli, Boris Kumm olid ja seal oli veel keegi ei mäleta enam, kes seal veel olid. Me sõitsin Kamstiitilist mööda õõnes karava niimoodi, et jäälõhkuja Suur Tõll sõitis kõigi ees. Meist tagapool sõitis siis stiitel miiniristleja mis tiitel järel sõitis Jaago, Sõerd, Low, miiniristleja ja nende järel oli siis ristleja kiro. Meie ees umbes pool kilomeetrit, sõitsid kaks miinitraali. Nende vahe võis olla mõnisada meetrit, nad olid omavahel ühendatud terastrossiga, sel terastrossiga lõigati, ujuvad miinid lahti ja need kerkisid veepinnale. Neitsist tulistati, mõned lõhkesid, roosa jäi nendest siiski vee peale ujuma. Ja suur tellil tuli nende vahelt läbi sõita, siis laveerida ujuvate müüride vahelt nähtavasse sakslasest arvas, et seal vana jäälõhkuja oli pando ette lihtsalt miinipüüdjaks ja selle tõttu sakslased ei püüdnudki laeveerite pommitada. Committee sõjalaevu ja põhiliselt tahtsid nad tabada kiiruvid. Suur Tõll oli tegelikult kaitsmata, tal oli vööris, oli üks väike vanaaegne kahur, väiksekaliibriline. Seal oli üks madrus, istus juures, ka tulistas see ei olnud automaat, kahur, vaid ühe lasu kaupa laaditi. Õiged sihikud, kamasel. Kauri ei näinud, aga madrus oli hästi uljas ja rõõmus madrus oli, vaatas toru järele ja lasid, tulistas lennukeid ja nii me sõitsime, siis öösel, öösel jäime pimedaks, jäi muidugi midagi väljadest, pimedas läbi sõitmine oli äärmiselt ohtlik. Kusagil teispool kuldat jäime siis ööseks seisma. Aga õhtul juhtus veel sõnava, unustasime rääkimast. 28. maa augusti õhtul, see oli nii päikeseloojangu eel. Me olime laevalael suurtel laev. Ja järsku? Jaagušerd, Loff, kes sõitis mee järel teisena, tegi järsu pöörde kursist, kaldus kõrvale, sai minut või või paar selles uuel kursil sõita, kui toimus plahvatus, tugev plahvatus, tohutu tule ja, ja suitsusammas ja vajus ära kahe-kolme minutiga. See oli Jaagus verd Low, mille peal oli siis meie rahvakomissaride nõukogu esimees, see mees Johannes laulist laev läks põhja. Me arvasime kõik, et seal laeva torpeteeriti. Hiljem ma olen lugenud, et ta miini otsa sõitis. Sel ajal ei olevat selles piirkonnas Ühtegi saksa allveelaeval viibinud. Aga vat tiks pärastani, järsku Kurstimud muutis nii et nähtavasti siiski midagi saali, kas oli, kas mingi allveelaeva torpeedokaater, torpeedorünnak nähtavast oli, muidu ei oleks laev kurssi muutnud, sellepärast kurssi muuta selleks, et miini otsa sõita, sõda üksi, kapteni teenist asja karavanis oli ligemale kaks laeva. 197 laeva olevat olnud selles karavanis. Nendest 53 laeva. Sakslased uputasid nii, et surma sai palju, aga vaatamata sellele palju jõudis ka Leningradi pärale. Ja paigutati meid koolimajadesse evaku punktid eestlaste jaoks. Üks suurem vaakumpumpa mäletan Moikal boika kanali ääres koolimajas, seal ma käisin, seal olid põhiliselt Need merehädalist, kes merest oli väljapüütud, laevad puruks lastud ja seal oli selliseid mehi, oligi soid kaheksa 10 tundi ja rohkem vees olnud, ennem kui ta isegi üks mees, ma mäletan 16 tundi vees olnud, ennem kui ta veest välja võeti ja Leningradi toodi. Vees olles muidugi kergemini vee peal püsida, oli inimeste omal püütud riietest vabaneda. Põhilised päästjad olid siis sõjalaevade madrused. Need olid andnud Sist, madrusesärgid ja püksid olid hädapärased, riided olid antud neile selga. Neid oli väga palju riieteta paljajalgseid, neil moodustati leieris kohe abistamise komitee evakueeritute abistamiskomitee esimeheks määrati terves rahukomissar seltsimees Hiion ja mind tema asetäitjaks Wabariigile avatud. Krediit tuli haavatud leinikate riigipangas, sealt saime raha ja siis andsime evakueeritud tal rahalist toetust, et nad saaksid mädapärased riided selga ja ja üht-teist hädapärast saaks, muretseb mitu allkirjade andmisel võtsid mingisugust mingisugust allkiri või lihtsalt raha, anti ja paras kinnitada, nii palun väljamaks sõja ajal käisid, asetasid ja kõigel hädalastel sai abi andnud. Kui me Leningradi jõudsime. See toidukauplustes oli üht-teist veel saadaval. Küpsiseid, ma mäletan, oli mandleid oli praetud mandleid. Siis kompveki oli ja väga palju huvi. Aga juba mõned päevad hiljem lõppesid. Kadusid ära, mandlid, kompvekid püsis elukovi. Nii palju, kui mäletan, kohvi lõpebki sel ajal veel otsa. Hiljem ta muidugi tarvitati ära. Me elasime, valitsusliikmed olid Astorias. Seal oli ka teisi peale valitsuse liikmete teisi eestlasi. Astorisoni tas toorjuust sai veel süüa restoranis ilmakaardil sekitalisay süüanit, lõunat saime süüa. Olime nädalapäevad, ei lähen kuradaleva toime. Leningradis olnud eestlaste küsimust oli arutatud Leningradi kaitsekomitees. Ja oli otsus võetud vastu eestlaste evakueerida. Üle Laadoga oli veel võimalus pääseda Leningradist välja. Septembri alul viidigi meid rongiga Laadoga suunas. Terve Rõngu leivakõrbed täis, mõnel puul PD peal pommitati. Aga rong tabamust ei saanud, me sõitsime edasi, aga nende pommitamiste tõttu tee peal kusagil eespool ei tee, oli nähtavasti vigastada saanud. Nii et sa teed remonditi ja selle tõttu tuli meil siin ja seal oodata, kuni tee jälle korda saeti. Nii kaua ešelon seisis tee peal inimestelt taris nii heas meeleolus ja mäletan ühe peatuse juures, see ei olnud mittejaam, vaid üks tee ääres oli raudteetöölise. Tal oli aiamaa seal raudteele sellel nähtavasse kapsaid kasvatanud, seal ja kapsad olid ära koristatud, kapsapead ära lõigatud. Aed, kapsalehed olid hunnikus seal raudtee ääres kraavi perve peal suurunikul, nüüd vaatasin aknast välja see Artur Houn kem pritsimeheks. See istus kapsalehehunniku peal, seal võttis neid kapsalehti, pühkis käega üle ja tagant sai jämedama osa Katzaleezzee närise seisu, raamatut käes, luges. Minul tekkis huvi, et mis asja ta loeb, läksid vaatama, selgus salongis hiina keele grammatikat. Nii et see oli täiesti külm kõlvi, inglane oli olnud ka kaheksa tundi vees, oli nii, et ta oli ka ainult madrusepüksid ja madrusesärk oli, muud mitte midagi ei olnud, aga oli täiesti rahulik, heas tujus. Lõpuks me saime siiski peatustega. Õhtu eel jõudsime siis laduda. Ja pärast lõunat jõudsime laadugalt, pidime siis praamide peale saama ja praamid olidki olemas seal kohapeal. Aga ennem kui me praamide peale saime asuda, jõudis pärale sinna üks mereväetehnikakool sõjakool. Ja need võtsid Need praamid jõuga omale sõjaväelasest, nüüdsed nemad on ees kõige, võtsid praamid ära ja sõitsid praamidega minema meie kalda peale ja see oli aga meie õnneks. Seepärast mõni tund hiljem puhkes väga tugev sadu ja väga tugev torm. Ja nagu hiljem kuulda saime, need praamid oli Laadogal põhja läinud. Laadogal räägitakse, et seal üldse pahalainejärv on madal, madal järv ja sellepärast järsk ja väga pahalaine ja oli kraanid põhja ajanud, nii et see oli meie õnneks, kui me oleks praamide saadud, siis oleksid meie põhja läinud. Me selle viimase öö tegime seal lepalehtedes okstesse, mille saime onne kuidagi ennast varjasime ära kolimisele öö seal Laadoga ääres, madal soine maa oli süüa, midagi ei olnud. Jõhvikaid oli jõhvikaid, korjasime pohli, oli veel ka järeldusi. Neid me sõime põhilist, oli ilma söömata ja hommikuni välja ja selgus, et rongiga tagasi enam sõita ei saa, sakslased anteep põhjalikult puruks pommitanud rongid enam ei liigu. Siis hakkasime jala Leningradi poli minema. Leningradi, me jõudsime tagasi mäletades seal kuuendal või seitsmendal septembril jagu Leningradi tagasi jõudsime, parajasti läksid Padaevee laod põlema, Saksa lennukid olid tulud Leningradi pommitama. Meie õhutõrje tulistas, lennuk sai tabamuse ja koost pommilaadungit kukkus Padajevi ladudesse ja tohutut laod sinna oli koondatud kogu Leningradi toidutagavarad. Suhkur oli ka põlenud, sulanud suhkur oli voolanud pruuni Ojanud. Me olime vist paar päeva veel, aga siis otsustati siis driverid välja viia. Ja valitsuse liikmed otsestide välja viie lennukiga. Maantee sealt Tuglas, lennukid, need tõid. Leningrad oli sisse piiratud toiduga raskused. Need lennukid tulid Moskvas ja teistest linnadest, tõid Leningradi jahu. Need jahu laaditi kiirest välja ja pandi lennukisse kahekaupa, meid oli niisugune korraldus Leningradi kaitsekomiteelt. Sakslased ründasid lennukeid ka, et risk oleks vähem, ei lubatud mitte valitsuse liikmeid, kõiki valitsusliikmeid ühte lennukis pannavaid, ühte lennukisse ainult kaks meest, et kui alla tulistatakse, siis on kahju, võiks nii, et mind pandi lennukisse. Ka jahulennuk laadid tühjaks, padja elukesse. Me olime lennukis koos Aleksander reserviga. Sel ajal keskkomitees olid kaadrite osakonna juhataja. Hiljem oli ta siseministrit.