Screabini muusika tagasihoidliku kohta meie muusikaelus tõendavad mitmed näitajad kontsertide programmid, heliplaadid ja kuulajate külmus raadio töökogemustest. Selle põhjusi on mitmesuguseid. Võib-olla põhilisem neist on Screabini loomingu komplitseeritust. See nõuab tundjalt armastajalt küllalt head muusikalist ettevalmistust. Seda fakti tõestas ka see asjaolu, et meie üleskutsele tulla stuudiosse rääkimas kreabini muusikast reageerisid eelkõige vaid professionaalsed muusikud. Screabini pehmelt öeldes tagasihoidlik tundmine on helilooja suhtes siiski õieti teenimatu sest lähemalt tutvunud tema loomingu mitmete väga huvitavate probleemidega leiaks ta kindlasti ka suuremat kõlapinda. Tänane ja mõned järgmisedki saated on tagasihoidlik, katse sellele kaasa aidata. Palusin mikrofoni ette muusikateadlase Leo Zemlekki, et ta räägiks ühest Screabini muusika huvitaivamast probleemist värvimuusikast. Helid, mida me praegu kuuleme, pärinevad ööst, krabini huvitavamast sümfoonilisest teosest, tema tule poeemist, ehtromet teosest, peale Prometheuse Onscreabinil veel rida teisi sümfoonilisi teoseid, nende hulgas kolm sümfooniat ja ekstaasi poeeme. Kuid tule poemil Prometheusele on siiski eriline koht mitte ainult Scrabini loomingus, vaid maailma muusikaliteratuuris üldse. Eriline mitte ainult selles mõttes, et teos on kirjutatud väga suurele esitajate koosseisule suurele sümfooniaorkestrile, koorile, klaverile, juba Beethoven kirjutas fantaasia klaverile, koorile, orkestrile ning suurt koosseisu on kasutanud Screabin ka mitmes teises teoses. Eriline Prometheus selles mõttes, et ta kuulub värvimuusika valdkonda. Mis on värvimuusika? See on selline muusika, kus on ühendatud heli ja värv, see tähendab muusika ja värviline valgus. Kui me viibiks praegust kontsertsaalis, kus esitatakse värvimuusikat näiteks Scrabini Prometheus siis sellist muusikat tuleks meil mitte ainult kuulata. Ta vaid ka vaadata. Sest üheaegselt saalis kõlavate viiulite trompetit, sopranite klaver ja paljude muude helidega täidaks saali või purjetseeruks vastavale ekraanile ka muusika rütmis muutuv ja vahelduv värviline valgus. Sellist värvimuusika kontserti võiks muide kuulata, vaadata mõningad aastad tagasi Moskvas alalisel üleliidulisele rahvamajandussaavutuste näitusel elektroonika paviljonis. Olgu märgitud, et ka juba neljandal veebruaril aastal 1917 ühelskrabini Prometheuse inimestele ettekannetel võisid kuulajad vaadata ka poeemi valguse partiid. Idee ühendada heli ja värvi on õige vana. Õigupoolest oli see heli ja värviseos teatud kuul kunagi olemas noil ammustel kunsti algaegadel, kui üksteisest ei olnud veel eraldunud instrumentaalmuusika laul, poeesia ja tants. Sellises liit Eestis oli ka värvil oma kindel koht esitajate, värviliste rõivastena ümbritseva värvika loodusena ja vahel ka värviliste seinamaalingutega. Kuid värvimuusikaks me sellist muusikat siiski nimetada ei saa. Sest värv oli siin üksnes fooniks ega tulenenud otseselt muusikast ega tema kujunditest. Kui me näiteks esitaksime Mozarti sümfoonia roosas või helesinises interjööris, siis võiks olla küll ehk sobi ja küllap ka melu alustada muusikat, kuid see pole siiski värvimuusika. Seost heli värvi vahel ja püüet sellist seost luua kohtame labiga mainitud õige ammu. Heli ja värv oli vähemalt fantaasia vahendusel ühendatud juba muistse Ida-Hiina India Mesopotaamia teste rahvastel. Antiik-Kreekas tegeles värvimuusika probleemidega Aleksander Suure kasvataja filosoof Aristoteles neljandal sajandil enne meie aja arvamist. Gooti ajastust Euroopas võiks mainida meister Singereid, kelle laulud tantsid, pealkiri nagu helesinise lille, too õhtutaevatoon ja muud sellist. Värvi muusikale on pühendanud oma aega njuuton. Göte helilooja Mandelson. Screabini kaasaegsetel prantsuse sümbolistidel olid vokaalidel omad värvid, näiteks A must, valge, punane, sinine, roheline. Aastal 1922 kirjutas inglise helilooja Artur Bliss oma värvidesümfoonia neljas osas. Bourne, punane, helesinine, roheline, tuntud on Leedu helilooja ja maalikunstnik, kutsub joonise muusikat ja maalikunst ühendada ja seostuda püüdev looming kui tõelisest värvimuusikast. Me saame rääkida siiski alles krabini Prometheuse galates sest kui teised autorid on jätnud heli ja värvi õiendamised kuulaja fantaasia hooleks või siis üksnes teortiseerinud vastavate probleemidele tase on eeltööna vajalik või siis parimal juhul ühendanud liikuva muusika liikumatu pildi või värvifooniga siis krabin oli seni teadaolevatel andmetel esimene, kes püüdis ta muutuvat muusikat muutuva värviga. Ja seda mitte üksnes kuulaja fantaasias ettekujutuses, vaid füüsilise reaalsusele, kõrvaga kuuldavalt ja silmaga nähtavat tehniliseks abimeheks olis kreabinil siin tollal suhteliselt uude elektrivalgus. Muidugi oli Screabini ajastu elektrotehnikabaas piiratud, meenutagem, et Prometheus on kirjutatud aastal 1910 ja tema autor suri juba aastal 1915 kuid seda hämmastavam ja hinnatavam on tema julge pealehakkamine. Tänapäeval on meie käsutuses võrratult täiuslikum valgustehnika ja peale selle on meie käsutuses sellised võlurid, nagu on seda raalid. Nende abil on võimalik maha mängida mitte üksnes ette kirjutatud värvilise valguse partiid nagu see oleneb Scrabini Prometheuse partituuris vaid ka ükstaskõik, millist muusikat vahetult tõlkida värvide keelde? Sellistest elektronakustilistest optilistest instrumentidest on vast tuntuim insener Leonteri seade, valgus, muusika, millest on omal ajal juttu olnud muide ka Eesti raadiosaadetes. Kuid töötavaid värvimuusikaseadmeid on meil ja mujal maailmas teisigi ja uurimistööd selles suunas. Värvimuusika ja värvimuusikaaparatuuri loojaid abistab tõsiasi, et inimese tajumisprotsessis on heli ja värv sageli ühendatud ja mõjutavad teineteist. See tähendab, et värvitaju mõjutab helitaju ja vastupidi näiteks ühe tooniliste monotoonsete helide mõjul silma tundlikkus rohelise ja helesinise osas kasvab Jeraalsi ja punase osas kahaneb tugevate helide puhul silma tundlikkus, kasvab jällegi rohelise ja väheneb oranzi suhtes. Heli ja valguse seostest kõnelevad ka meie väljendused, nagu madalad helid, on tumedad, kõrged, heledad ja nii edasi. Kuid on inimesi, kellele heli ja värviseos on eriti tugevalt välja kujunenud. Näiteks ajakiri muusikal Times kirjutas novembris 1890 ühest leedist, kellel iga kuuldav häälik ja sõna oli värviline. Selliseid inimesi nimetatakse värvilise kuulmisega inimesteks. Selline värviline kuulmine oli vene heliloojal Rimski korsakovil ja muidugi ka käesoleva saate peale tegelasel Screagini Scrabeli jaoks omas siis iga Hill oma värvi. Akordide muutus tämbrite muutus tonaalsuste, kus kõik see tingis värvimuutuse. Seega oli värvimuusika Screabinile midagi väga reaalset kombatavad ja tema enda tarvis vast polnudki vaja valgusseadmeid. Ta võis tajuda värve niigi. Kuid kõigil inimestel ei ole värvilist kuulmist ja seetõttu otsustaski Screabil, et maailm peab saama kamaks uue fenomeni värvusmuusika võrra. Kuna vastav aparatuur on olemas ja tehniliselt täiustub, siis jääb üle loota, et me ka lähemas tulevikus Tallinnas võime kohtuda värvimuusika kontserdil. Eesti muusika kokku puuteist Screabini loominguga räägib muusikateadlane Karl Lester. Jaapani muusikast on eriti see, mis on toodud käesoleval sajandil. Aastal 1900 toodud esimesest sümfooniast alates väga isikupärane ja väga uudne vene muusikas. Looduse elu ja inimese olemuse ja eksistentsi eesmärgi intuitiivse tunnetamise teel ületab ta nagu meelelise tardumuse piirid. Tungib inimhinge sügava salapärasuse tumedasse. Regiooni Need teosed kutsusid ühedes esise liigset uudsust tekitava erutuse ja vastuolu teisi. Aga võlusid oma sügava sugestiivse haaravusega. Sellest võib järeldada Screabini muusika mõju alla võisid langeda nii, et eesti heliloojad ja muusikud, kes õppisid Peterburi konservatooriumis käesoleva sajandi kahel esimesel aastakümnel kutsklejabini muusika, omapärane hurmav suvistiivsus, haaraska poeetilise kalduvusega, muusika armastajaid. Johannes Semper õppis Peterburis sajandi teise aastakümne esimesel poolel, kirjutab Vabamatk minevikku esimeses köites ja ta oli õnnelik, et sai Peterburis kustutama muusikajanu. Ja seda, kas Gräzini muusikaga ta kirjutab. Screabinile vaadati viltu, esimese klaverisonaati veel tunnustati, viimaseid aga hüljati ku dekadentlik kahtlusega aktsepteeritud sümfoonilisi teoseid. Niis ahistati ebatervet müstikat. Mind köitis ta šopäänlik juriis. Taik, staatilised tõusud, rahutus, ta emotsionaalsed kontrastid, ta puhanguline rütmika, ta põgusad välgud. Kord oli mul õnn teda ennast kuulda. Konservatooriumi väike saal oli rahvast puupüsti täis, isegi lavale mängiva kunstniku selja taha oli paigutatud tooli, kus mõned auväärsed daamid istet olid võtnud. Helilooja väikest kasvu, peene näo ja haprozzatuuriga silmad unistavad kulmud, kõrged kollakad, vurrud suuremad kui sama värvi kikkhabe. Ta ilmus poodiumile lubaatikuna. Ta löök polnud tugev, ta mänguviis oli intiimne nüanssidele rajatud puudus täielikult pianistliku efeki taotlus, valitses koloriit ja kapriisne rütm. Ei ole ma enne ega pärast üle elanud sellist ekstaasi, kui seekord ühta lisapala kuulates. Mu vaimustus tõusis tipuni tsoonis kräbeni viimane kontsert. Käesoleva sajandi kahel esimesel aastakümnel Peterburi konservatooriumis õpivadki eestlastest Oscreabini muusikaga tihedamaid sidemeid Mart saarel ja Heino Elleril ja ka Juhan Aavikul Screabini väga isikupärase muusika erijooni võib kõige ilmsemad leida Mart Saare varasemas klaveriloomingus. Juba 1908. aastal kirjutati Tartu ajalehes, et saare muusikas on leida sagedasti midagi saladuslist ja müstilist. Eelnimetatud raamatus kirjutab Johannes Semper 1009 12. aastal nooreestlaste kõnekoosolekul. Mart Saar tutvustas häbelikult oma lühipalu publiku, ootas muidugi virtuoosliku sõrmetehnikat ja oli pettunud Impressioonistlikest lahvide puudutvustest. 1000 915. aasta lõpul istessaar Tartus oma neli klaveripala. Neid hinnati ajalehes järgmiselt. Mart Saare vähemad modernstiilis klaveritööd on tähelepanu väärt tooted meie arenemata moodsa muusika alal ja pakuvad igale muusikamehele suurt hüvitust, kuid meie publiku või ei ole nende jaoks veel mitte küllalt ette valmistanud. Tegelikult oli tolle ajasaare klaveriteoses, eriti mõnede streilüüdides läbini mõju väga ilmne. Selle mõju jälgi leidub saarelikult transformeeritud kujus. Ka kahe järgneva aastakümne looming. Päris tugevalt Scrabini mõju leiame ka Heino Elleri enne 1920.-te aastal toodud prelüüdides ja selle mõju järellainetus ka veidi hilisemas loomingus. Screabine kolmas sümfoonia jumalik poeem oli tema üks lemmikteoseid. Sky, läbini mõju on tunda ka Eugen Kapi ja Eduard Tubina mõnes esimeses teoses näib aga eestlase iseloomule ja vaimulaadile olisi põhiliselt võõras, mistõttu Screabini mõju otsesemad jäljed eesti heliloomingus ei leia püsivat paika. Dirigendina. Oliiskreabini muusika peamine propageerija Eestis Juhan Aavik. Juba 1913. aastal esitas Aavik Vanemuise orkestri tuluõhtuks antud aiakontserdil Screabini esimese sümfoonia neli kuud pärast Reabini surma. Augustis 1915 toimus samas concerts kreabini mälestuseks. Selle kavas oli esimese sümfoonia ja Trieri orkestrile klaverikontsert ning terve rida väiksemaid klaveripalu, prelüüdi, etüüdi ja muud. Solistiks oli Läti pianist ja helilooja Harri ore. Käbini esimene sümfoonia esitati Tartus veel 1916. ja 1918. aastal Vanemuise aias ja talvehooajal 1920 ja 21 saalis. 1000 922. aasta kevadel mängiti esmakordselt Tartus ka teine sümfoonia, mida hooaja kõige suuremaks sündmuseks ja üldmuusikaliselt suureks edusammuks võib pidada, kirjutab Aavik. Hiljem. Tartus astus Aavik ajalehe veergudel välja tas krabi loomingu alahindamise vastu. Nimelt kirjutas 1920. aastal Postimehe muusikaarvustaja Karl Hunius Tartu muusikakooli õpilasõhtu puuscreabine kohta. See on esinesid stiilijärgus, kreabi, keda veel iga normaalselt organiseeritud kõrv kuulata võib kuna ärritatud vägeva harmoonilisest üleliigsest oksast eksaltatsioonist värisevad poeemis uppus 32, mis mängijalt suurt jõuavaldust nõuab juba need hullumeelsuse deemonid sisse vilkuma hakkavad, mis viimase järgus kreabini vaidlusaluseks suuruseks teevad, kellele igaüks mitte ilmajutt. Ta ei või järele minna ja mis moodustab kõige äärmisemat moodsat muusikat, mis oma lõppsihis täielikule lagunemisele viiv oleks soovida, et sellele leiuvaesele taltsutamatu muusikalise üliinimsuseevangeelium mine skr, jääb indie püssi, Schönbergi ja nõnda edasi, vähemalt kooli uksed kinni jääksid. Aavik reageerib sellele asjalik teravalt päevalehes, kirjutades muuhulgas. Otse piinlik oli muusikamaailma ees, et meie vanema Päevalehe arvustaja nii halvaks panevate sõnadega maha teha püüab suur vaimu, kes oma töödega uued vaatepiirid on avanud mitte ainult vene, vaid kogu Euroopa muusikas ja kelle loomingu omapärasust taevalikust, inimese kõrgemaid, sügavamaid probleeme, käsitavaid omadusi. Terve praeguse aja muusika ilm salata ei saa. Arvustaja kohta, Aavik lisab. Peab ütlema äh fantaasia, kuid liiga harilikult organiseeritud kõrv puudulike asjatundmine ja arenemata maitseb. 1000 928. saad kirjutab sama arvustaja Saare helitööde kontserdi puhul Tartus. Et Saare klaveriteosed on seotud Schopenniescejabini traditsioonidega ning tugevasti mõjutatud Atonaalse voolu poolt seejuures mitte kasuks muusikale Screabini loomingul heaks hindamisvahendiks ka teistele harrastajatele. Kui 1924. aastal esitati Herman piiki sümfoonia, kirjutab Theodor Lemba, et kahjuks tahab Thor helilooja sellega alata, millega niisugused suurel heliloojad lõpetavad oma loominguga, nagu näiteks Heavin. Kularkaadius Krull kammermuusika kontserdi eel seoses Heino Elleri esimese kvartetiga märgib, et noorematel heliloojatel puudub julgus kasutada teravamad armunisatsiooni ja Eesti loo muusika on liigaid, epi kooniline Tõlluk Theodor Lemba selle väite tagasi arvates. Meie noored kommunistid püüavad isegi liig vara alata sellega, millega säärased suurvaimud nagu skriaadid ja Debussy lõpetanud on. Tallinnas Estonias juhatas esmakordsest krabini esimese sümfoonia oma tuluõhtul 1920. aastal Raimund Kull. Järgmisel aastal esitas kuli juhatuses kreabini klaverikontserdi Vladimir Padva. Hilisemal aastaid juhatas kull kolmel korral teise sümfoonia. 1000 924. aastal toimus Estonias esmakordselt Scrjääbini helide õhtu juhatas Aavik. Kavas oli esimene osa esimesest sümfooniast, teine sümfoonia ja klaverikontsert Artur Lemba esituses. Seda sümfooniat juhatas Aavik Tallinnas veel kolmel korral ja esimest sümfooniat ühel korral. Teist sümfooniat juhatas kahel korral karkadius Krull. 1000 931. aastal esitas Poola dirigent Nikolai Beljajev ja 1940. aastal sai Tobroven ekstaasi poeemi. Samal 1940. aastal kõlas Olaf Rootsi kohatise jumalik poeemi. Screabine Prometheuse ettekannet kuulsime alles hiljuti, seega meil leidnud Etigamist koguski Reabini sümfooniline looming. Täna rääkisime kahest probleemist seoses Aleksander Screabini muusikaga nimelt värvi muusikast ja eesti muusika kokkupuutest Screabini loominguga. Kahe nädala pärast jätkame oma Screabini sarja ning kõne alla tuleb siis klaveriloomingu lähim analüüs kuulmiseni.