Publikut puupüsti täis saal ootab. Kandenaabrites põlevad suured küünlad. Mahe valgus täidab lava kahendaks saalil, mis tundub olevat. Kammermuusika jaoks liiga suur? Liiga rahvarohke. Kas väike ansambel suudab täita ruumi muusikaga sellisel määral et keegi ei tunneks end publiku ühe tuhandikuna vaid ühena iseendana, kelle jaoks ammust lauldud mängitud kogu kontsert? Puudub iva, ansamblil palju hääldajate mikrofonide abistav süsteem, mis võib vahel kahjukski muuta laulja sosinal võimsaks sirgeks. Ansambel Madrigala mõelnud oma publiku häälestamisele jube n esinejate lavale ilmumist. Ja meeleolu tuleb tõesti. On küünaldest, valgusest, teadmisest, milline muusika peagi kõlama hakkab. Tänavu Madrikkali teistkordsel kontserdil lisandus veel kindlustunne, et see, mida esitatakse, on tõesti väga hästi esitatud. Emil joodekavalieeri etendus hingest ja kehast. Ansambel Madrigal külastas meid esimest korda 1968. aastal. Tookordne kava koosnes Itaalia, Prantsusmaa ja Inglismaa 14. 16. sajandi instrumentaal ja vokaalmuusikast seekordne aga Itaalia, Inglismaa ja Hispaania 16. seitsmeteistkümnenda sajandi muusikast. Ning seekord domineeris vokaalmuusika. Kõik ansambli liikmed on kõrgema haridusega muusikud. Neil on peale suurepärase lauluhäälega kõrge esinemisskulptuur heas stiilitunne ja oskus mängida mitut pilli. Lauljad õed kruusana ja Karinaatilisitsiaanid. Esimene neist mängib harfi, teine nukk, flööti. Ruben Lisitsianud mängib nii tšellot kui Nokwletti Aleksander Dumanov, klavessiini jäänuk flööti. Boris Berman, kes liitus ansambliga alles mõne aasta eest. Mängib orelit klavessiini. Marqvainrat on meister igasugustel vanadel puhkpillidel, Arkpekarskjaga, löökpillidel. Ansambel loodi 1965. aastal. Helilooja klavissinisti Andrei Volkonski algatusel unistas juba kaua sellise ansambli loomisest. Mina hakkasin temaga koos töötama mõnevõrra varem, kolm aastat enne ansambli loomist ja juba siis erutas teda see probleem. Volkonski leidis mõttekaaslasi lauljatelisitsiaanide näol. Samuti Aleksander Dumanovi näol saigi teoks ansambli mad Vigala sünd. Lisaks neile võttis esialgu ansamblist osa Peruu lauljanna patris parra, kes õppis tol ajal Moskvas aspirantuuris. Eksisteerimise seitsme aasta jooksul on ansambel arenenud ja kasvanud ka arvuliselt. Praegu olevat selles veel risse pleki, korskaja ja Boriss jaganud. Kaasa teevad. Boris Berman orelil ja klavessiini Mark Twain rott. Puhkpillidel Valentin Smi kirjuff, remark Pekarski löökpillidel. Ansambli repertuaar on praegu väga ulatuslik nii vaimuliku kui ilmaliku muusika osas. Jutustab Alexander Dumas. Volkonski on meie ansambli initsiaator ja looja. Ta tunneb stiile, fantarkija oskuslik juht. Tema on ka see, kes pidevalt hoolitseb ansambli repertuaari eest ning koostab kontserdiprogramme. See on suur töö. Paljud teosed, Me leiame arhiividest raamatukogudest osa, saame välismaalt. Esialgu saime küllaltki palju materjali Ameerika ansamblilt broom, muusika ning muide, selle ansambli järgi tekkiski Volkonskil soov ja tahe luua oma vana muusik. Peale selle mitmed uurimisinstituudid maailmas, nagu näiteks Cambridge'i uurimisinstituut tegelevate 15. 16. sajandi ning veelgi varasema muusika uurimise järeleandmisega see on ka kirjastamisega. Ei saa öelda, et meil oleksid nendega tihedad kontaktid, kuid üht-teist Me saame, oleme tuttavad ka teiste sugulasansamblitega heliplaatide kaudu ning mõningaid oleme kuulnud ka nii-öelda näost näkku. Saksa demokraatlikus vabariigis kuulsime inglise vanamuusikaansamblit Jugoslaavias Pariisi polüfiniste kontaktid ja ka lihtsalt ringreisid loomingulises mõttes väga huvitavad. Viimane reis oli meil väga huvitav. Olime Valgevenes Minskis ja viitebskis. Leedu filharmoonia pakkus meile suurepärase võimaluse tutvuda viie Leedu linnaga mis olime del Kaliningradis. Seejärel tulime Eestisse. Kontserdid on meil Tallinnas ja Tartus, me oleme väga rõõmsad selle visiidi üle, sest me armastame, Eestimaa ajaloolised linnad, eriti tallin, mõjuvad emotsionaalselt ja loomingulises mõttes isegi inspireerivat. Me valmistame juba kaks aastat programmi vanast slaavi muusikast. Selles on teoseid kõige kaugemast minevikust, ühe häälsetest lauludest kuni 18. sajandi keerukate Polifooniliste teosteni nii vaimuliku kui ka ilmaliku muusikat, mis senini pole kontserdilaval üldse kõlanud. Karikalik, Armeenia vanamuusikapärand on huvipakkuv, tulevikus on ka seemnel kontsertide plaanis, seni oleme heli plaadistanud üksikuid asju. Muide, heliplaadifirma meloodiaga on meil üsna soe kontakt. Kolm laulu õukonna lauluraamatust aastast 1530. Õnnitlegeminud tule mu juurde, Juulia ja riiuryyučiu. Miks on nad valinud oma erialaks just vanamuusika? Mida pakub see esitajatele? Räägivad Aleksander tomaanov liigeda Vuduva ja Boris Berman. Nad jagavad minu arvamust et meil on lihtsalt vedanud, et me laulame just vanamuusikat, sest see muusika on tõepoolest ilus. See avab tohutu rikkuste maailma, mis on meeldivaks vahelduseks kaasaegsele muide, mitmed meie hulgast nagu Volkonski, ta Võrva Pekarski Berman on suurepäraselt kaasaegse muusika interpreedid peale selle sellega meisterlik intellektuaalne muusika puht kompositsiooniliselt väga huvipakkuv. See on emotsionaalselt puhas, karge ja delikaatne muusika. Mis minusse puutub, siis ma ei teeks vahet, kas on tegemist vanamuusika romandikute või kaasaja muusikaga. Minu jaoks võib-olla hea mistahes muusika mis tahes ajast. Ühesuguse huviga mängin ma Kuperääni Raamsi Schönbergi stravinskit. Vanamuusika hulgas on lihtsalt rohkem.