Head kuulajad nüüd päritud loo juurde ja täna on meil Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteadur Taive Särg ning tema valitud on ka järgnev arhailine regilaul. Sooviksin teile, ehkki rahvaluule arhiivi kogudest tutvustate täna vanemat rahvalaulu regilaulu, mida tuntakse tavaliselt tüübinimega mets neidude vahel või ka ühtelaulmine ja selle esitajad kuulsad Karksi kihelkonna laulikud. Kredentsin, see laul ei ole väga levinud. Ja võib-olla kreede jäntsile endale on olnud oluline põhjus, miks see on olnud tema nii-öelda lemmiklaul ja need selle laulu kuulamise eel, võib-olla ma tahaksin kirjeldada kõigepealt Jaan Kaplinski kuulmismuljet, kuidas just see laul ära, kuidas tema jaoks regilaulude maailma. Ta on kirjeldanud oma kuulmiselamus 1961. aastal Tartu Ülikooli aulas kalevipoja ilmumise aastapäeva kontserdil järgmiselt. Laulusõnad kostsid selgelt nagu kirvega löödud eitede hääled olid vanad murdusid, puhud võib-olla erutusest, võib-olla väsimusest, aga see seganud kuulamast. Algul oli laulmises midagi võõrast, aga see oli kiretu ja nagu siis tundus formalism ei mingit ilmekust, ei mingit emotsiooni. Lihtmoodi lauldi mehetapja Maie needmisi haavapuule kutset hellale Welle'le, et see tüdrukute kohalt Variku raiuks. See oli alguses hiljem annus õpib Saksa Itaalia laulu kuulamisharjumus hoopis regilaul hakkas mind oma monotoonse rütmiga kaasa kõigutama. Ja teiseks ma veel ütlen, et siia laulu vahele kireb kreedee Jentsikuk. Ja nüüd, kui on, eks, siis saan Me kolmeks siis saade. Selle laulja laulis Grete Jents Karksi kihelkonnast, kes 20. sajandi kontekstis oli suur laulik nii laulude hulga kui oma võimsa mõju jõulise esituse poolest Taskas palju nii uuemaid kui vanemaid rahvalaule, Seegoli, tema repertuaaris niriimilised salmi, laulud kui regilaulud, kui loitsud, ringmängud ja palju muud. Ja seda kõik ajastul, mil vanemad rahvalaulud üldiselt enam avalikkuses ei kõlanud. Ta ilmub meie juurde nagu kusagilt paralleelajast. Kuuekümnendatel aastatel olid surnud biitlid ja hoopis teistsugune muusika. CT Jens aga kandis edasi hoopis teistsugust pärimust. Tema eluaastad olid 1884 kuni 1965. Ristiinimene anti talle Irina Vene õigeusu traditsiooni kohaselt. Ta sündis Karksi vallas Kadrina asulas mõisa moonaka peres ja elas laulude kogumise ajal 1900 kuuekümnendatel aastatel Abja rajoonis hiljem Viljandi rajoonis, vastavalt siis meie haldusreformidele Jaaleris oma vanemad päevad reetiste Mõisaküla linnas ja kirjade järgi elas 101 aastaseks. Ta on olnud folkloorikogujate meelisobjekte teatel on aastate jooksul palju külastatud laule üles kirjutatud ja salvestatud. Esimesena kirjutas Grethe Jentsilt juba 1900 kolmekümnendatel aastatel laulusõnu üles teine kohalik laulik, rahvaluulekoguja Mari Sarv ning 1935. aastal käsitleda külastamas rahvatantsuuurijad, Rudolf Põldmäe ja Ullo Toomi. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna kogujad jõudsid tema juurde esmakordselt 1960. aastal ning sestsaadik, kuni 1979. aastani käidi tema juures korduvalt sedasama laule mets neidude vahel, mida ma nimetasin Grethientsi lemmiklauluks, on ta kokku jõudnud kuus korda esitada, mis näitab, et Tal oli eriline kalduvus just seda laulda. Ja võib-olla see on seotud ka tema enda elu ja tunnetega, tema armastusega laulu vastu aga ka selle vastu, et tal oli ka kaks nooremat õde laulakas sõnadega. Me oleme kolmekesi sõsar, kust neegolmi kokku saame, mis võib-olla panid laulikuid mõtlema tema oma õdedele ja nendega kooslaulmisele, niiet Grethe oli täiesti laulikute soost. Nii tema kui tema kaks nooremat tõde olid laulikute, mu ema ja tema vanaema CD oli suure lauliku Kadrientsi tütar. Kadri Jens oli sündinud 1858. aastal. Tema neiupõlve nimi oli Uibu ja seesama koguja mari sarv oli aastatel 1933 kuni 39 ka temalt laule üles kirjutanud. Ja samuti oli laulik reedee jäntsi vanaema, kellelt piski oma laulurepertuaari ja arvatavasti ka oma iseloomuliku esitusi ja lähedase suhtelauludes. Grethe Jens käis koos vanaemaga karjas, mõnikord oli seal rohkemgi inimesi endiselt seal koos lauldes CD õpiski laulma, nii traditsiooniliselt ees järellaulmisega. Võrdluseks olgu öeldud, et väga palju salvestusi eesti rahvalaululuule arhiivis on tehtud ilma ees järellaulmised, sest laulikud olid juba üksi, nendel ei olnud kellegagi koos, lauldi ja siis sealt mõtet ka nagu imiteerida seda eelse järel laulmist ja värsse korrata. Aga Grete Jents just nagu koos vanaemaga ikka veel lauldes, alati kordab värsse. Ma natukene astun sammu eemale oma teadlaseametist ja ei räägi ainult seda, mis ütlevad faktid. Väljendan enda muljeid seda laule kuuldes, siis mulle tundub, et see üleskutse tulla koos laulma ja raiutesse vaarike kuusik ja kõik need takistused meie vahelt on ka nagu sellesama eelmise või üle-eelmise põlvkonna meie vanema pärimuse loojate esitajate kutse tulla koos nendega laulma. Et las raiume Mahanet, et nikultuurilised kui ajalised vahed, kui ka selle vahemik lahutab meie ja teist maailma ja laulame koos, õpime sellest vanast maailmast. Ja kui ka need laulud on meile üles kirjutatud, et ja neid on rohkesti leida, siis tihke nagu ei osata just pöörata tähelepanu sellele esitlusele, kuidas Grethe Jens näiteks laulab, tema hääles on pidev tugev pinge, seal ei ole nagu ära lahingusega nõrkusi ja ainsad pausid on hingamispausid, mis koos kooriga lauldes oleksid kadunud. Ja selline pidev vaiba matu hääl annab ereda kuulmismulje, mida minu jaoks just eredalt kirjeldab 19. sajandi alguse luuletaja Kristian Jaak Peterson oma voodis laulja, kus ta ütleb, et nõnda on jooksmas laulu ilus tuline oja. Suurepärane aitäh, taevasärg.