Aeg kuulata taas Eesti rahvaluule arhiivi salvestatud laule ning täna valib neile neid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi, folkloori ja usundiuurija. Aado Lintrop. Aado Lintrop. Te olete uurinud just soome-ugri rahvaid, teinud palju ekspeditsioonidel. Millise loo olete meile täna kuulamiseks valinud? Tänaseks valisin ma loo nüüd Udmurtiast hoopis nüüd tuleme siiapoole-Uuralid udmurdimaalt ja Põhja-Udmurtiast ja selle laulu nagu nimetus on udmurdi keeles nõnda kõltukat korrekton, Kress, ehk ta on siis kurvastamise laul. Selline lugu siis pealkirjaga kurvastamine, kus see on salvestatud ja kes selle laulis. See on salvestatud põhjapoolses Udmurtiast, ta ei ole päris põhjas Krasnogorski rajoonis Malia kurti külas ja seda ma olen ise salvestanud 2002. aastal. Ja laulnud on sellises kaks küla inimeste anna mate Eeva ja Claudia Timo Trofiimova. Kas need naised olid kohalikud laulikud või kuidas te nende juurde sattusite? No me sealkandis viibisime üsna pikalt, minu meelest rohkem poolteist nädalat. Ma käisin Noscosmov udmurdi kolleegidega seal ja siis me elasime selles mal jogurti naaberkülas väikeses küll hästi väikeses külas uus suur see vahe oli mõni viis kilomeetrit ja siis kõndisime ümbruskonnas põhiselt, liikusime jalgsi, käisime ümbruskonna külades. Ja kogusime mitte ainult muidugi laule, vaid ma ikkagi mind huvitas ohtlikas usundiline asi ka ja siis aga sai ka palju laule kogutud ja tegelikult, mis on nagu minu jaoks oluline selle juures, et just 2002. aastal, kuigi ma olin udmurdimaal käinud juba alates 1980.-st aastast 2002. aastal, ma avastasin alles enda jaoks need põhjaudmurdi vanad laulud, seda tüüpi laulud, nagu see kõtt korrekton, Kreski on. Ja seda ma avastasin tänu heale tuttavale, siis udmurdi instituudist, Irina noriievale, kes just spetsialiseerunud on nendel lauludel nende vanade laulude uurimisele. Millest need vanad laulud räägivad või mille poolest nad erinevad? Nad erinevadki selle poolest, et nad ei räägi peaaegu millestki. Vot see ongi huvitav ja see on nende, see, mis teeb neid huvitavaks ja teiseks on ka see põhjus, miks nad nagu hakkavad kaduma. Need on siis sellised laulud, kus on tekst on markeeritud üksikute sõnadega näiteks selles laulus kostavad sellised sõnad, nagu istume, räägime, laulame, kurvastame ja vahepeal täidetakse see igasuguse muu asjaga tähendusega täita silbid ja kõik muu selline. Kõige olulisem asja juures on see, et kui mitu inimest laulad, siis igalühel see tekst on natuke erinev, kuna kindlat teksti ei ole, ta on suhteliselt teksti osas improvisatsiooniline. Et see, see ongi põnev ja ta vastandub nendele uuematele lauludele ja tänapäeval noh, ma ei tea, kuidas nüüd, aga siin vahepeal oli aeg, kus nooremad inimesed ei sallinud neid laule, nad leidsid, et see on mõttetu lalisemine, et neil ei ole mingeid sõnu ja nõnda edasi ja sellepärast neid ähvardas väljasuremine. Aga jäätisena no ma loodan, ma loodan, sest et nad on just ütleme, selles mõttes huvitavad meloodiliselt huvitavamad tükk maad kui võib-olla need uuemad laulud. Ja see informatsiooniline moment ka sealjuures ja kuidas me järgmistes saadetes kuuleme veel mõnda seda tüüpi laulu, kus on nagu ühes on ka suurem hulk esitajaid Aga ma küsiksin, millal sellist laulu lauldi või millal ta teda võib kuulata, millal, nagu ta kohanen. Sedasorti laulud, need vanad tähendab, neid on üldse terve hulk, need on noh, see muidugi konkreetne selline kurvastamise laul, seda laulsidki naised siis kui naiste laul ja siis, kui nad tulid kokku ja neil olid, oli tuju paha või neil oli, ma ei tea, noh lihtsalt hakkasid ja selle laulu laulmine lõppeb tavaliselt nutuga. Ja iseenesest jälle hea meetod, enda pingete väljaelamise tulevad naised kokku, laulavad ennast kurvaks, kuni tuleb pisar silma. Jah, ja see lindistus, seal salvestus, lõpeb ka nutuga tegelikult. Nii aitäh, Aado Lintrop täna meile rääkimast ja sellist huvitavat laulu tutvustamast.