Jätkame nüüd taas laulude teemal ning saates on külas folkloristide Siberi eestlaste uurija Anu korda ning tänane laul, oh ma vaene ike, miks ma läksin, on salvestatud Reškova külast. Anu, olge nii kena, rääkige natukene selle salvestuse kohta, kuidas see sündis ja ja siis kuuleme lauluga. Rõhkava külla, mis on alguse saanud enam kui 200 aastat tagasi esmalt Lääne-Siberi luteriusuliste asunud jusena oli omamoodi üldse väga huvitav küla. Esiteks oli sealne külarahvas väga mitmekeelne, kõik suhtlesid omavahel eesti, soome, läti ja vene keeles. Kusjuures ükski nendest keeltest ei olnud muidugi kirjakeel, aga kõik said kõigist aru, mindi sujuvalt ühelt keelelt teisele. Selles mõttes oli see selle küla olukord hästi omapärane. Pealegi oli küla ise tundus hästi arhailine, tundus, nagu oleks jõudnud sellistesse muistsetest aegadesse kus olid kitsad käänulised tänavad, külast läbi voolav jõgi, memmekesed istusid väravatagustel pingikestel ja kui küsisime, kas seal ka eestlasi elab siis vastati meile, et siin on lätlasi ja virulasi. Ja see tähendab, et soomlasi, eestlasi nimetati ühtmoodi ühe viis nimetusega virulased ja seal oligi külas siin nii-öelda Läti pool ja Viru pool. Kuigi tänapäeval muidugi elas seal veel palju teisi rahvusi ja laul. Laul on muidugi väga eluline, tuntud väga hästi. D see laul, et mis ma läksin joodikule mehele joodikul mehel nagu seda tihti pealkirjaks kasutatakse, on selles mõttes päris eluline laul. Seda tuntakse üsna hästi ka Eestimaal. Mõnikord tehakse selle lauluga ringmängu. Aga rõhkkovas väideti, et ei, sellega pole kunagi nemad ringmängu mänginud. Nii et nendel oli see lihtsalt selline laul laulmiseks. Laulus on mõningaid motiive vanadest regilauludest just laulutüübi tütar mitte, kus laulik neiu siis kurdab, et kaebepeta läks joodikule mehel ja, ja hoiatab siis tütarlapsi selle eest teisi. Ja samas süüdistab oma vanemaid, et miks nad teda üldse üles kasvatasid. Aga kuulame seda laulu. Rahvamuusika uurija Žanna Pärtlase hinnangul on just rõhkkova külalaulude viisides ja mitme häälsusest tunda tihedat seost vene varasema lüürilise repertuaariga ja see on ka üsna loomu loomulik, sest rõskova eestlased on elanud pikka aega kõrval venelastega kõrvuti võrreldes Siberi eesti kogukondadega, kes alles pärast teist maailmasõda venelastega tihedamalt hakkasid kokku puutuma. Ja tõesti, selle viisi kohta võibki öelda, et see vene viis ja siis lauldakse. Niimoodi venepäraselt üsna. Aga seda laulu alustanud Emilia naaritsat, keda külas kutsuti miiliaks, peeti ümbruskonnas üldse parimaks laulu oskajaks. Ja milja oli lapsest saati kangesti tahtnud laulda ja tal oli muidugi loomupärane anne mida olid ka varakult teised tähele pannud. Milja jutustas ühelt poolt uhkustundega, aga samas ka sellise nördimusega hääles, sellest, kuidas külaneiud kutsunud ta juba siis, kui ta oli alles noor tütarlaps India hulka, et nad laulu alustaks. Ja kui poisid olid siis laululauluga kohale meelitatud aetud nii hilja, et tema on poistega kohtumiseks liiga noor, siis aetud tema minema. Aga hiljem osales miljasis külapidudel seal ja ka siis, kui ema teda keelas, läks täika pidudele tema elupõllud, kuigi kerge aitas laul just ehk tal nii-öelda vormis püsida. Milja töötas kuni pensionile jäämiseni kohalikus ühismajandis ja tollel ajal oli moes, et kui heinamaale põllule või metsatööle kuhu tahes tööle mindi ja sealt koju tuldi, siis alati lauluga ja kes laulu alustada. Ma pidi ikad. Milja. KUI MINA-TEMA miljaga kohtusin, oli tema juba üle 80 aasta vana ja tal oli niisugune energia, et ta ei pidanud paljuks ka magamata öid või rappumist bussis, põhjatutel, külateedel aga esinema kaugetesse küladesse tahtis ta väga saada ja see andis talle sellise energia. Ta lihtsalt pidi laulma pidi käima. Kuigi milja oli väga hea laulja, tahtis ta ikka enda kõrvale mõnda teist lauljat ja seekord laulis temaga koos siis tema õde Maria vee Dombri mari, nagu nad seal kohapeal kutsusid. Aitäh. Anu Korb.