Ja nüüd vanade laulude ja lugude juurde Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv on põhjatu ja põnev ning täna valib sealt neile loo Metsatöll, muusik, arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja Lauri õunapuu. Tere. Ja ole kena, mis loos avalisid. Tere, tere, jah, nagu öeldud, on tänane laul jällegi tollest põhjatust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Ja see laul on selles mõttes põnev, et peale selle, et eestlased seda laulu üldiselt teavad võib mööndustega julgelt ja öelda, et see on maailma kõige tun tum Eesti laul. Noh, või siis peaaegu Eesti. Selle laulu viisi teavad une pealt vähemalt 327 miljonit inimest maailmas. Ning peale hommikukohvi võib-olla veel teist sama palju peale ja ei usu. Aga kuulame salvestust, 1987.-st aastast, kus laulab Anna Köster ehk Saaruanni Kihnust. Salvestanud on Ingrid Rüütel ja Anu Vissel. Mammer Žigul merele must maha jääma, proodik, märtsikuul. See lugu Muemmur mu häälda, Kursko Hali luu saamanne, kui suvisel ajal ja merel ja kus kohalee luu saamann kui soojuse la ja veerev ja kui päike paistab, armsas tee laev liigub lainud kergesti, kui päike paistab rõõmsasti laev liigub Linedel kergesti seest, mis kord ja kohus on ja teeneni ja palgana siis DNS kord ja kohus on ja teenini palgaga kui hirmisele. Tormine tuul tõstab laineid kõrgele, kui ilmsena tormile. Tuul tõstab lained kõrgele. Ta solvub. Oli ka üks, lähed puhkama, pead madrus Masstee ronima, Mariga üks läheb puhkama. Pean madrus naersti loon viima kuiva aega üle jääb siis ilmul mat? Pruut ei näe. Kui vahest aega üle jääb, siis ilmul mõtte sprootile. Ja kui ma suurem Linedesse see on jõuda vaada, mine. Ja kui ma suure onlines, see on ju taeva, mine kõik käes, jääb ju maal hästi sea, kuid pruut mu jäär nutma ja kõik seal ju maal hästi ja, ja pruut mu jäääärel nutma. Ja pruut mu järel. Ma jääb jah, ega see kihlase elu kerge ei ole, mehed künnavad merd ja naised, nemad künd kub põldu. Ja kui meest kodus näha ongi, siis on tal pagi suus nünglotti ras suunurgast tilkumas. Kaval kah nagu räme koll, teine nutta siis teist taga või mitte, aga aastal 1881 ilmub praeguseks eesti trükiste punasesse raamatusse paigutatud laulik laulu tasku. Ehk ajalikud laulud noorele rahvale. Lauliku kokkupanijaks, pseudonüümi JS tee taha peituvad loomeinimesed, viimane neist veedee on sulaselgelt saladuslik laulude autor, vee Thompson J SN. Paraku mõistatus. Seal laulikus leiame meie tuntud anonüümse merelaulu. Ma varsti lähen merele, Moost maha, jääb Mobruudikke. Ja täpselt nii, nagu me äsja kuulsime, ainult üks salm millegipärast, mis kõneleb heast palgast on meremeestel välja jäetud. Läheme nüüd ajas veel tagasi. Kurikuulsas Vene-Türgi sõjas 1877 kuni 1878 sai meil kaasa võetud või tuntuks lauldud laul mille meloodia on täpipealt meie meremehe laul, mis läheb sõnadega. Oh kroonu, sinu teenistus on rahva rahukinnitus, mille ühe variandi paneb oma laulikus kirja 1800 90. aastal. Mats Tõnisson hilisem kuulus kalendrimees kelle kahjuks hukutas paarkümmend aastat hiljem Petrogradi vangimajas tema enda loodud etümoloogia sõnale kurrat. Oh kroonu, sa oled kutsuja, mu Elo, õnne rikkuja, laulsid sõdurid ning meenutasid päevi Kaukaasias ning Türgis. Meloodia, mis hall peades keerles, oli end tuttav juba varem. Kuulasime lõiku laulust Haspulat uda Loi ja selgejeva esituses pate rekordi salvestuselt 1908 aastast. Sama sisuga luuletuse eleegia sõnad ilmusid ajakirjas Ruski invaliid aastal 1858 samal aastal, kui meil käis madin juba Mahtra all. Sõnade autor oli Aleksander Nikolajevitš Mossov, kes samuti teenis muuseas Kaukaasias aega. Muusika tegi Olga Slovjanski, folklorist, muusik, kes kasutas ilmselt juba olemasolevat romansi meloodiat. Märtsikuus lähen merele. Aga millisel aastal siis küsib kihlane ehk igal aastal, vastab kihlane. Aga kas kihnlased olid kohal ka 1700 kuuekümnendatel aastatel Inglismaal, kus kogu selle märtsikuule rahukinnitusele põhi lauldi? Londonis oli nimelt 18. sajandi keskel härrasmeeste klubi, kes nimetas end kui anakreontixozzaeti ülistades laulu, veini, naisi ja meelelahutust. Korraldati ohtralt muusikaõhtuid, kus muuseas oli 1791. aasta jaanuaris üheks külaliseks ka Hayden Alacreontilise seltsi president ral. Tomlinson nagu ka muud seltsi liikmed, oli hobimuusik ja Ralfi laulule loomulikult pealkirjastatud. Üllatus-üllatus, kui Anak Reontiline laul. Sepitses viisi viimase Kumpan Jon ähvards, mis rõõmus joogilaul sai kiiresti populaarseks nii siin kui sealpool 18. sajandi ookeani laulu suurepärast meloodiat kasutate hiljem mitmete laulude rohkem või vähem õnnestunud laulude viisideks näiteks Francis Scott Key sõnadele, millest ühest 1814 aastal kirjutatud poeemist difenzofoort McHenry sai hiljem koost ähvardas Nissi meloodiaga Ameerika Ühendriikide hümni. Mis juhtus 1931. aasta märtsikuus? Säh sulle siis. Lõppu võiks kuulata ühe minu eesti lemmiklaulja Priit Pedajase lauldud varianti tollest samast märtsikuu laulust. Kui. Me ma udu Vice, kui. Dialoog ta, sest me Riia eluga Lootu ta. Kus oli ilusam kui suvisel ajal veereb ja usku hali elu saanud kui suvisena ja veereb ja kui laev Pierre lai. Laeva rannale seas Me relee Põlutsasti laevaga Alar on kui vaikselt ta seal nad on, las me rõõme heal ja või vaikset ta, sa, nad on. Me räime ja õnn. Ses mõttes teine kui ma ela ega üle mates pruu, teine ses Sester ristes oma tal kandnud algu Kauna guugel Kulali keeda matester vaadata, kas olgu kao, kel liivi. Kõrgele, kui läpa hel tormile tõttab, lai kõrgele ei vussi kaotama ei rõõmustanud mu raga, ei teekski kaotama. Puuraga. Ma oli ka üks lae Pukkama peab madrus mass raanima, ma oli ka üksele puhkama peale oma romaani. Kas, olgu noor või vat ma. Kas kodar läbi? Kui su ränne et, et see on taeva ta kui suurem kas see on? Aga kui ikka seal ju ma siis ja, ja bruto järgi oli abi ja kõik ja seal ju maal is ja. Ja start, suur madu. Ema Piano istus mees araabia staks surma Su.