Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere tänavu 24. detsembril möödub 175 aastat Lydia Koidula sünnist. Sel puhul on stuudios Pärnus asuva Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink, et rääkidagi Pottessi elust ja tema mälestuse jäädvustamisest. Tere, tervist. Mõtlesin, et võib-olla võikski alustada sellest, et küsida võib-olla natuke isegi rumalalt, et kui oluline siis need koidule ikkagi on, sest me täna enne seda saadet hakkasin mõlgutama tema tähtsuse üle ja jõudsin sellise paradoksaalse tõdemuseni, et mingil määral on Koidula üle ja samal ajal alatähtsustatud ületähtsustatud, sest me näeme temas eesti luule ta esiema. Ja kahtlemata see ongi faktiliselt nii, aga et võib-olla mäe, seega kirjutame tema loomingusse sisse rohkem, kui ta ise mõtles, aga alatähtsustatud, sest et ta on kuidagi nii oluline, et me isegi ei viitsi mõelda tema peale me tihti võib-olla isegi teinekord ei pane tähele või ei teadvusta seda, kui olulised on tema tekstidele kirjutatud laulud ja milline üleüldse tema roll on olnud. Jah, tõepoolest, et praegu ma olen tähele pannud ühte, et kui meier nii-öelda, kes nõukogude ajal on koolis käinud ja ja hilisemal eesti aja alguses on koolis käinud Need inimesed, kes tulevad muuseumisse, nad ikkagi teavad veel mõnda Koidula luuletust. Aga uuem põlvkond praegu põhikoolis jõuta, Koidula, Koidula jõutakse kuskil gümnaasiumiastmes ja ei teata ei emasüdant ega võib-olla kuuldud seda. Mu isamaa on minu arm laulu, aga tegelikult koidule kuidagi hästi kaugeks mõnes mõttes ka õige, sellepärast et Koidula ju nii-öelda lasteluulet kirjutanud ja meil on tohutult praegu eesti kirjanduses väga head lasteluule ja väga häid poete ja poetess, kes on seal teinud. Koidula on selles mõttes täiesti erandlik nähtus ka Euroopa kultuuripildis ja kirjanduses, et meie võime eesti kirjandust tõesti lugeda, et meie esikirjanik oli naisterahvas. Mul oligi võimalus sel suvel viibida kirjanike muuseumide Euroopa kokkusaamisel ja kui ma selle faktiga lagedale tulin, siis hämmastas kõiki, et kuidas nii, et et see on täiesti ainukordne, on, võib-olla see on üks, üks jällegi meie Nokia, mida me peaksime võib-olla tutvustama laiemale ringkonnale Koidula, et ei ole ka väga palju tõlgitud muidugi. Et teda on soome keeles vene keeles läti keeles rohkem nagu ei teagi praegu hetkel, et oleks ta tõlgitud saksa keelde ka jah, kunagi omal ajal tõlgiti, aga see oli siis sellele koidule Velas Koidula sünnipäevaga seoses muidugi, et see 24 detsember, et ma nüüd pean natukene õiendama, et ka meie Koidula muuseumi sünnipäeva sündmused Liidia sünnipäeva sündmused on just nüüd detsembrikuu esimeses pooles, sest et ega Koidula ju ei olnud jõulule. Et sellel ajal kehtiv Vene riigis kehtiv vana kalendrisüsteemi järgi, millel on 100 aastat tagasi, üle mindi, eks ole, pärast tsaarivalitsus kukutatud, et jõudis 12. detsember 12, aga hiljemalt 24.-ks detsembriks ja koidule ikka pidas ise oma sünnipäeva 12. detsembril. Nii nagu ka Võru muuseum tähistab siis Kreutzwaldi sünnipäev või 14. detsembril nõnda oli ka nende vahel koidule tähtsus veel kord noh, alatähtsustatud võib-olla tõesti jah, et me iga päev loomulikult mõtle Koidula peale, kuigi Koidula figuleerib meil ju noh. Ta tuleb üle viie aasta alati väga teravalt meelde, kui toimub laulupidu ja, ja see eestlaste tunne, mille kohta Koidula pärast esimest laulupidu kirjutab, et Kreutzwaldi-le, et vaadake, kuidas nad kõik tahavad eestlaste hulka tulla, et vot seda rahvustunnet me üle viie aasta tunneme, siis ka laulupeol, kui me laulame Koidula laule. Võib-olla tõesti, just laulupeo traditsioon ongi kõige selgemalt see koht, kus Koidula jälle inimestele meelde tuleb ja ilmselt just need, kes koorilauluga tegelevad, on Koidulast ka niimoodi iga päev rohkem teadlikud kui näiteks üks keskmine kooli õpilane või miks mitte? Son Koidula luulele kirjutatud üsna palju laule, nii nii päris lööklaule isegi võtame siin Rein Rannap on kirjutanud mitmed laulud ja loomulikult koorilaule on kirjutatud juba esimesest laulupeost peale, aga koidule ise kirjutas ju esimesele laulupeole laulu, aga see ei läinud kahjuks laulupeo repertuaari sisse, sest papa Jannsen arvas, et see on natuke korruptsioonihõnguline, et juba kaks laule sinu tekstidele on ja koidule Isamaa Isamaa laul, mille te ise komponeeritult kahjuks ei jõudnud laulupeo repertuaari esimesel laulupeol. Ma arvan, et Koidula luulet hakati tõenäoliselt rohkem hindama ja lugema. Siis, kui 1925. aastal ilmus Koidula siis luulekogu kus siis olid ka ligi 140 luuletust, mis ei olnud veel avaldatud. Tänu sellele Jaan Bergmanni ümberkirjutusele oli see võimalik ja vahemärkusena öeldes, et see oli vist ainukene honorar, mis Koidula luules saadi. Selle sai siis Koitla tütar Hedvig, kes andis loa selle raamatu väljaandmiseks. See on tegelikult üks väga huvitav lugu, sest tema eluajal ilmusid ainult kaks luulekogu. Ja mõned luuletused veel ka laupäeva õhtustes lugemistes Postimehes. Aga kus Koidula siis oma kuulsuse sai, on ju ikkagi seesama 1867.-st aastast välja antud järgemööda Carl Robert Jakobsoni poolt koostatud kooli lugemise raamat, kus oli siis 12 Koidula teost sees ja oli ka autori nimine, Koidula, Lydia Koidula, Jakobson oli see Koidula nimeandja ja noh, sealt see juba koolipõlvest, noh paraku me tuleme kõik oma lapsepõlvest, eks ole, et sealt ka Koidula kuulsus oli ikkagi teada, aga aga tema hilisemad luuletused olid täiesti tundmatu. Ja kui Koidula 1886. aastal lahkus meie hulgast, siis need käsikirja käidud tema abikaasa kätte, kes ei osanud eesti keelt. Ja muidugi abikaasa alustas kohe tema siis teoste väljaandmise eestel tegutsemist. Aga kuna Lidia oli ise soovitanud Jaan Bergmanni, kes oli ka nende juures külas käinud, võib-olla Bergmann saaks nagu aidata selles mõttes, et nad muidugi ka puhtalt ümber kirjutada ja siis ka trükki anda. Aga millegipärast Mihkelson nõudis permanni käest need käsikirjad tagasi ja kui ta 1907 suri, siis nad jäidki sinna need käsikirjad ikkagi Kroonlinna. Ja alles 1925, siis said need luuletused ka laiemale laiemale eestlaskonnale teada, kus siis hakatigi Koidulas rohkem ka lugema. Võib-olla selle Koidula retseptsiooni puhul olekski huvitav mõelda ka sellele, et kui noh, mis parata kirjandus on muutunud ja arenenud vahepealse aja jooksul ja nii mõnedki Koidula tekstid tunduvad tänapäeval võib-olla liiga lihtsakesed, et äkki siis peakski pigem hakkama vaatama ikka selle nurga alt, et kuidas ta omas ajas mõjus ja kuhu ta omas ajas asetus. No muidugi noh, peab arvestama seda, et jällegi me tuleme oma lapsepõlvest ja millist koolitust me oleme saanud, kes oli tema eeskujud, koidule eeskujud olid loomulikult sakslased Schiller aine muidugi ka säärased noh, võib-olla vähem tuntud alamsaksa kirjanikud nagu Klaus Kanotkele järgida oma esimese avaldatud luuletuse, siis ka kirjutas Meil aiaäärne tänavas. Et no kus ta siis vaene laps pidi õppima, et siis oli ju tegelikult sellel ajal olid ilmunud Viru lauliku laulud Kristian Jaak Peterson täiesti tundmata mees ja selleks ajaks eks ole. Ja, ja muidugi, kui Koidula mad luulekogud avaldas 66 67 ülemöödunud sajandil siis Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt muidugi tervitasid. Ja haritud meestena said nad aru, et sellisel tasemel ei olnud keegi veel tähendab laule kirjutanud. Ja muidugi mis aitas veel kaasa Koidulale, et, et noh, tollel ajal, ega ta polnud ainuke kirjutaja, kirjutas rohkem ka see pelman, kuni leid oli ju, eks ole, meie see, kes Koidula viisid tähendab, Koidula luuleviisid, kirjutas sind surmani ja Mu isamaa on minu arm. Jansen andis välja ka luulekogusid lastele laste rõõm, eks ole, ja Koidula luulega tõusis oluliselt kõrgemale välja ja seda märkas ka muidugi Kreutzwald, kellel oli suur lugemus ja, ja kes oli ise ka tähendab, päris teadlikult endas arendanud siis need luulel oskusi, mida ta siis ka Koidula see edasi anda, pluss siis veel ka see, et ta õpetas ju tegelikult koidule eesti keeles luuletama, sest on teada, et 1857 Koidula oli oma klassi Lilli suuburgile ette lugenud tema esimesed saksakeelsed luuletused. Nii et see, seda Koidula, Kreutzwaldi kirjadest on tohutult huvitav lugeda seda, kuidas Kreutzwaldi tõsist kriitikat ja samas jälle näiteks seesama muigama on minu arm, kus ta ütleb, et see on tõesti üks meistriteos. Ja eks ta ongi ja see muutunud koidule ise kaabel pärast redigeerib oma luuletusi, kui me vaatame, et luulekogusid, et mõned sõnad on muutunud ja aga sellest kogu sellest kirjanduspildis. Koidula oli veel teine pool sellest Koidula põhitöö oli olla ju ajakirjanik. Ja tema teeneks oli siis Eesti Postimehe juures ka see, et tema pidada oli kogu see Postimehe jututuba. Ja, ja need kaasautoreid suhteliselt vähe, nii et, et see jutulooming, mis Postimehes ilmus, on paljuski ka see, mis ilmus Johann Voldemar Jannseni nime all. Sest tuleb aru saada tolleaegses situatsioonist, et naisterahvas pidi olema tagasihoidlik ja tõepoolest isegi laulupeo laulikust, mille Jansen välja annab. Me leiame seepeale Kunile ju laulud, aga autori nime seal ei ole täpselt samuti, nagu ilmusid need luulekogud ilma autori nimeta. Ja ise ta võttis küll kasutusele sele Koidula 1867, esimesed luuletused, kuda Postimees avaldab näiteks Koidula nimel, esimene luuletus, minister avaldab, on Eesti muld ja Eesti süda. Et siis ta julgeb nagu selle nime nagu, aga mitte täiesti ka. Et ega ei olnud ühel naisterahval lihtne selles meeste maailmas ennast kehtestada, aga ju tema anne teda päästis ja tema töökus. Nii et isegi proovis mingil määral vabavärsis kirjutada ja hilisemad ka Kroonlinna periori luuletused oluliselt, erinevalt sellest romantilisest laadist, mis oli siis esimestes luulekogudes muidugi kahju, et nii-öelda ema ööbik, teine väljaanne välja andmata ja on teada, et et mis üks käsikiri põle säradal lihtsalt, et mis sinna need olid, need olid just need aastad, kus laulupidu tuli ja 1872, mis pidi see välja tulema, aga kahjuks ei jõudnud ta lugejate ette ja hävis. Nii et me ei tea sellest, et missugused luuletused siis tulid, sest et Kroonlinna looming kannab juba teatud koduigatsuse pitserit. Ja muidugi seal paneb oma pitseri veel tegelikult ka rahvuslike lõhede tekkimine. Eks ole, seitsmekümnendatel aastatel lihtsalt Johansonile jäänud muud midagi üle, kui ta pidi kasse hakkama redigeerima Jakobsoni ja Hurda kirjutisi või siis seda tegema selles hirmus, et ajaleht kinni pannakse. Ja noh, see oleks olnud katastroof Janseni perekonnale kui ka ma arvan ka kogu rahvusliku liikumisele ainukene eestikeelne leht. Ja siis need, nii Hurt kui Jakobson loobusid kaastööd Postimehega, Jakobson muidugi andestanud Iier. Aga kuidagi kaugele sellest teemast ikka ajaloo juurde? Ei, see on väga hea ja õige, sest et eks sündmused leiavadki aset mingis kontekstis ja ma arvan, see on väga õigesse konteksti avada. Aga ma jäin nüüd just seda juttu kuulates mõtlema. Koidula situatsioon oli mingis mõttes kadestamisväärne, aga mingis mõttes ka väga raske kadestamisväärne, sellepärast et kuna ta oli üsna üksi naisautorina sellel luuleväljal, mis niikuinii oli väga hõredalt asustatud see andis talle vabaduse teha ükskõik mida selles mõttes, et ükskõik, mida ta tegi oli see esmakordne. Aga selles mõttes oli see olukord jällegi selline raske, et tal ei olnud ju väga palju neid, kellega ta sai mõtteid vahetada, kelle retseptsioon oli oluline, et olidki need üksikud samad mehed, keda ta just mainisid. No see oli suur õnn, et neil oli Kreutzwaldi ka selline sügavalt hinge tiin, aga tolle aja sellises vaeses kirjanduslikus üldse lävimises, eks ole, et oli selline võimalus omavahel lävida ja tõesti pidada kirjanduslikku dispuuti ja mitte ainult, vaid ka poliitilist dispuuti. Te ütlete, et mõnes mõttes oleks seal kerge olnud. Koidula tunnetas täielikult vastutust selle eest ka teatri loomisel. Et kui Vanemuise seltsi viie aastaseks kirjutab, ta ju Kreutzwaldi-le seltsist tahetakse hirmsasti näitemänge teha, aga meil ei ole seda näitemängu Kreutzwald pakub siis, et oi, aga ma just tegin tõlke tuletornile, eks ole, selline näitemäng. Koidula hakkab kahtlema, et see lihtsalt saad aru, haridustase oli, mis ta oli, eks ole, ja püüab siis leida midagi sobivamat ja loomulikult, et oleks ka väike niisugune optiline tausta nagu asjale taga. Nii et ta siis leiab selle tervete Lauzpreemen, millest ta siis esimese näitemängu kirjutab ja täiesti teadlikult. Et mitte üle hinnata inimeste niisugust vaimset või, või ka hariduslikku ettevalmistust ja oluline on see, et, et see, mis saab valmis kirjutatud, et see asi toimiks. Et noh, ta oli ikka mõnes mõttes oma isa tütar, sest et noh, Jansen ju täielikult tema, isegi need, kuidas öelda laenud, mida ta tollel ajal tegi. Mul on tänapäeval suhtutakse sellesse kuidagi üleolevalt, et noh, plageeris või kuidagi niimoodi need, seda teate, ma arvan, et üldse tõlketöö on üks väga suur looming tihtipeale veel suurem, kui, kui otsekirjutamine ja Jansen püüdis siis loomulikult ka alati sinna sellise õpetliku iva sisse panna, mille pärast ka tihtipeale ka kunstiline väärtus kannatas. Aga et kui niisugune hea õpetaja, keda ta ju tegelikult ameti poolest kooli siis ka seda tegi ja Koidula täpselt samuti alati pidi leidma sellise moraalse ja taktilise õigustuse asjale, et, et see oleks õpetlik, samal ajal tore, ta leidis selle ühe Postimehe süžee, siis säärane mulk on siis selle alusel nagu tehtud. Et jah, et tal oli oma vastutus olemas, loomulikult. Nüüd siis vabadus veel kord. Vabadus on tunnetatud paratamatus, eks ole, sulle meeldib selline selline heegelnäide vabadus on piiridega siiski. Ja loomulikult noh, tema läbilöök iseendast, et ta ju tunnustuseni jõudis ju praktiliselt alles, ütleme laulupeo ajal tänu nendele õpikutele, et laulupeol teda aktsepteeriti, kuigi ka ta oli jällegi nagu varjus, me ei ole kunagi nagu laulupeo kontekstis rääkinud palju Koidulast ja ei ole ka rääkinud tegelikult kult tema sellest siduvast rollist rahvusliku liikumise tegelaste vahel. Mart Laar on kirjutanud kunagi Koidula salongist. Et noh, kui me vaatame tolle rahvusliku liikumise suurkujusid, eks ole noh, Kreutzwald Köler, Peterburis Viljandi mehed, eks ole, Ühtner ja kes seal olid seal Adamson ja ja siis nooremad mehed nagu Jakobson, Hurt, eks ole, Nad kõik kuidagi kogunesid ju omal ajal Jansite kodu oli kooskäimise koht kohe sellest ajast peale, kui Jannsen 1864 jõudsid tusse ajalehe toimetus, eks ole, olla kohesele ruupori juures ja hiljem ka väga tähtsad, rahvusliku liikumise otsused on Janssoni kodus vastu võetud, kaasa arvatud Jakobson oma esimese isamaa kõne pidas juga Jansonite kodus. Nii et Koidula oli mõnes mõttes noh näiteks Köleri ja Kreutzwald suhtusid Jansenisse ikka selge üleolekuga, nemad olid haritud mehed ja Jannsen selline poolharitud mees kuue aasta kooliharidusega, eks ole, peale selle mustakuuemees, eks ole. Ja nooremad mehed, kes olid põlvkond Jansonist, nooremad Jansen, ei olnud see siduja kuju tegelikult ikka koidule. Sellest kirjutavad ka ja sõbrad soomlased, kes käisid nii laulupeol kui ka varem, kes suhtlesid Paal Hulfalfio näiteks kirjutanud väga-väga ilusalt sellest ungarlane, kes viibis siis esimesel laulupeol. Et Koidula oskas neid suhteid ka hoida. Ja laulupeol, noh Koidula kirjutab jällegi Kreutzwaldi, ma tulen ikka Kreutzwaldi ja Koidula kirjade juurde tagasi. Et kirjutab, et mis te arvate, kui kerge võib ühel naisterahval olla, kui need mehed igaüks tahab esimene olla. Et peadeks naisterahvas ikka olema, kes sellest asjast suppi. Pugeda aga kuulame siia vahele natukene muusikat ja loomulikult muusikat, mis on kirjutatud Koidula sõnadele. Ja esimeseks looks valis saatekülaline Elmar Trink sellesama Koidula loo Isamaa Isamaa, mis sai kirjutatud laulupeoks, aga seal ei kõlanud. Jah, see on Koidula Entel kompositsioon ja kahjuks seda nooti see ei leidnud juurde jõudnud trüki pooglasse lihtsalt ja 1889 kirjutab Miina Hermann ehk Miina Härma koidule õe Evgenia mälestust mööda. Mõlemad ju komponeerisid terve perekond komponeeris ja et selle kohta kirjutab selle alaga üles ja seab ta nii et et see laul on täiesti olemas. Kiigelaulukuuiku esitus. Emaga sinna ja ja see nagu. Ema so ja. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning minu vestluskaaslane on täna Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink. Selleks et rääkidagi Lydia Koidulast, kelle sünnist möödus tänavu 175 aastat ja oleme rääkinud päris palju Koidula positsioonist tolleaegses ühiskonnas, tolleaegsel kirjandusväljal, kui üleüldse sellist sõna võib toonaste olude kohta kasutada. Aga läheks siis ajas natuke edasi. Räägiks natukene sellest, et kuidas Koidula retseptsioon hiljem hakkas arenema ja ja ma ei tea, kas niimoodi võib öelda, aga mingis mõttes Koidula sellise tähtsuse või tähenduse võib-olla üks kõrghetki 20. sajandil oli ju ikkagi tema põrmu äratoomine kroonlinnast 1946. aastal, see on kõik sündmus, millel on väga erinevaid hinnanguid antud ja enamasti on vist tõlgendatud seda nii, et see oli siis nõukogude võimu katse ennast legitimeerida eesti rahva silmis. Kindlasti kindlasti Koidulast oli tehtud juba eesti rahvakangelane selleks ajaks 1945 oli Pärnus avatud siis sellest ülejõe koolimajas, kus praegu asub Koidula muuseum, avatud ka Koidula tuba. Karl Mihkla eestvedamisel. Ja Koidula sajandat sünnipäev 1943 tähistati juuni siin Eestimaal, mis oli okupeeritud sakslaste poolt, kui ka siis Jaroslavlis Venemaal ja Moskvas. Nii et see sellel ajal toimus siis koidule lahtikiskumine oma isast, kes oli siis kodanikele rikaanlane ja peale selle ka sakslaste sabarakk ja kõik muu. Ja millistes tingimustes Koidula pidi kasvama. Hea küll, ma seda teemat praegu ei jätka teatega koidule ümber matmisest, juttu oli ka kolmekümnendatel aastatel päris palju. Ja just nimelt Koidula teema tõusis üles 1000 932. 33. aastal. See on seoses sellega, et avastati Liidia tütar Anna. Ei aja, see on iseenesest Anna, oli 1932, kui mu mälu ei peta Milanos kuulnud tuttava kõlaga keelt räägitavat ja küsis, et kas see on eesti keel, jah, on küll eesti keel. Aga kas te teate, et ka minu vanaisa oli Eestimaal, tema andis sotsialistliku ajalehte välja ja niimoodi siis saadi teada, et see on siis Jansen ja ja et seal Jansoni tütretütar Lydia tütar. Ta elas väga vaeselt, nii et tegelikult eesti kirjanikult korraldasite korjanduse ja toodi ta sealt Eestisse. Nii et Koidula tütar elas Eestis 1934 kuni 1944. Ja nüüd vahepeal veel selgus, et 1930 viska koidule, teine tütar on saanud siis kodakondsuse. Anna küll, ei võtnud Eesti kodakondsust endale, tema oli ikkagi vene riigi alam saali riigialama nii-öelda. Nii et see teema iseenesest oli ju tegelikult eesti ajal olemas, aga, aga noh, suhted Venemaaga olid nagu olid seda võimalik ei olnud. Aga 1945 44 juba, kui rinne jõudis siis Kroonlinna välja. Eesti sõdurid, kes olid seal tööpataljonis, otsisid üles selle Koidula haua ja ta oli siis enam-vähem täitsa korras. Isegi rist oli selle peal olnud lihtsalt ma tean, sellepärast et, et minu hea tuttav Henno Sepp Pärnust, kes on nüüd juba 96 aastane, tema oli üks nendest sõduritest, kes oli selle leidja. Nad tegid selle hauaplatsi korda muidugi juba sisse, luteri kalmistu oli kannatada saanud, juristid olid seal, paljud olid ära murtud ja nii edasi, sest see oli ju sakslaste kalmistu, eks ole. Ja ümbritsesid selle kena aiaga. 1945 mindi uuesti tagasi, siis oli see juba suurema delegatsiooniga. Mindi sinna, kus olid siis ka Debora Vaarandi ja Juhan Smuul ja Evald Okas ja ja siis otsustati, et Koidula surmast möödub 60 aastat 1946 ja siis kaevati siis põrm välja arstide juuresolekul. Sõdurid aitasid seal ja pantida tinakirstu. Ja loomulikult jah, jäeti siis Eduard, kui sakslane siis sinna maha ja siis vaene maks ka, et, et see Lidia surnud sündinud lapsepõlve meiega sinna. Ja toodi ta Tallinnasse, mitte Tartusse viidud sinna, kus on Jansoni hauapäts, kus kanalid ja üks poeg puhkab vanaisa kõrval, seal Raadi kalmistul toodi ta Tallinnasse, tehti temast selline üldrahvalik sündmus. On Estonia kontserdisaalis toimus pidulik ärasaatmine metsakalmistule ja nüüd Koidula põrm puhkab metsakalmistul, aga sellega seoses on üks väga kena lugu, et legendilaadne, aga kuna Henno Sepp on ise seda rääkinud, tema oli see mees, kes tegelikult hommikul sinna tagasõdurid saadeti ära, kui pimedaks läks ja kui hakati juba kirst lahti kaevatud Nad nägite, seal skeletti, hakati sealt välja võtma, seal oli ikka ehteid olnud. Ja tema oli siis hommikul tagasi saanud sinna minna ja leidis sealt siis kirstunaelad ja leidis sealt ühe väikse luutüki, kas oli see mingis lüli, kas sõrmelüli või sellise luutüki ja kuidas sai puhkusele tulla Pärnusse siis ta tõi need kirstunaelad kui ka selle lüli, siis Pärnu muuseumi juhatajale peaks Parekile selle kätte ja see jõudis hiljem siis Omar Volmeri kätte, kes oli siis teine muuseumi juht. Ja Volmer oli need siis matnud Koidula aeda lillepeenrasse, nii et ja nüüd sellel aastal meil oli selline aktsioon või sekkumisnäitus, mida tegi kunstnik Flo Kasearu. Ja kui ma tema seda lugu kuuldes või noh, teades seda lugu, otsustas metalliotsijaga minna äkki kus on kestu naljad, leiate selle luutükiga üles. Ka ei leitud. Aga tegelikult see Koidula ümbermatmise lugu on ikka üks selline. Natuke tobe lugu ju see, et perekond jäeti sinna, et ta ise maeti metsakalmistule. See kõik on ikka selline just nagu kuidagi läbimõtlemata. Kindlasti surnutega ikkagi ma ei tea, endale plusspunkte korjata ei oleks nagu mõtet oleks muidugi olnud olnud mõistlik tänapäeva mõistes tuua terve pere ära või, või noh, siis oleks olnud ju mõistlikum, aga noh, see on jälle andnud jälle materjali kirjanikele. Mati Unt kirjutas ja selle alusel näitemängu vaimude tund Jannseni tänavast, mis käsitleb Seda teemat, aga ma saan aru, et ümbermatmisega on siis vist ikka kõik ja rohkem ei kavatseta ei tema abikaasat ega seda surnult sündinud poega ega teda ennast kuidagi. Jah, ma praegu seda kalmistut praktiliselt ei ole, nii et on võimatu sealt midagi leida küll aga Kroonlinnas on tänu Peterburi, eestlastele või või programmile eestlased Peterburis tänu siin Jüri Trei eestvedamisele ja Peep Pillak või eestvedamisel, et et ikkagi Lenini tänav 11 majal, mis oli tollel ajal koos Poola ja see viimane maja, kus Michelson elasid, et selle maja majal on siis mälestustahvel nii eesti kui vene keeles ja ja alati leida sealt lille, see on huvitav, et tegelikult Kroonlinnainimesed austavad, et nad teavad, et selline poetestel oli siin ja. Siis see on väga tore. Mis muidugi paneb küsima, et mida meie siin Eestis oleme seni veel tegemata jätnud tema mälestust elus hoida. Üks asi, mille me oleme ära teinud, et oma mälestus vähem meie silme ees oleks muidugi eurole üleminek. Oo jaa, see on mitte ainult tema, vaid ka paljude teiste kultuuritegelaste suhtes oli see võib-olla paratamatu, aga kahju. Kahju sellepärast, et vähemalt lapsed teadsid, kes on kes. Möödunud aastal, kui möödus 25 aastat krooli sünnist, siis kirjanike muuseumid ja just nimelt kuna hästi palju kirjanike muuseume, kõik need muuseumid, kelle nii-öelda käilakujud olid, olid Eesti kroonides oli siis niisugune krooni tuur ja see natukene värskendas, aga me nägime, et kui kaugele on, on see asi läinud, õnneks Koidula ikka tuntakse ära. Ja, ja muidugi on palju vaieldud selle üle, et kellegagi nõu ei peetud, et millisesse hierarhiasse püstitada. Et vaadates tegelikult inimeste teeneid oleks pidanud Koidula olema ikkagi-viiesaja kroonisel ja võib-olla siis Jakobson sajakroonisel, aga kuulge maal ja kui see pole ka päris aus, eks ole, mõnes mõttes, et eks läks nagu läks, et ei olnud, see võib olla Koidula viis korda rohkem väärt kui, kui Jakobson või siis Jakobson oli neli korda rohkem väärt kui Tammsaare. No ja nii edasi, rauast rääkimata, eks ole. Et noh, see, see teema küll see oleks kaasa aidanud muidugi. Jah, meie sellise rahvusliku mälu kestmisele. Aga mis meil siis praegu üle jääb teha? Ma arvan, et üks asi, mida tingimata on vaja teha on nüüd küll, on varsti juba hilja, aga tegelikult hilja pole mitte kunagi, et siin kohas välja öelda, et ma olen aastaid rääkinud ka nii kooriühingus kui ka laulupeo sihtasutusele ja et meil laululaval tegelikult ei ole esimese laulu laulupeo korraldajatest ühtegi märki. Et ma arvan, et, et Jansen, Kunileid ja Koidula vääriks küll seda, et oleks kasvõi bareljeef ära märgitud, et Eesti rahva mälus nad on, sest tegelikult on nemad kinkinud meile selle Nii see tõesti on, et see on võib-olla dist eesti kultuuri puhul üks selline nauditav aspekt, millest põgusalt enne rääkisime, et enam-vähem kõik asjad on võimalik taandada konkreetsete isikuteni. Ajalugu on lühike ja kirja pandud. Jah, seda küll, aga mõnes mõttes praegu nii-öelda üks ausammas avati, eks ole, Johansonile ja koidule Tartus mis tegelikult nagu seda, kuidas öelda ajalugu natukene moonutab ja ajaloo narratiivi, et seal on siis Jansen ja, ja pisike Koidula, kes on kuidagi vanainimese näoga ja noh, ei ole küll teada, et Koidula jõudis Tartusse 20 aastasena. Ta oli juba täisealine preili kõrgesti haritud tollel ajal muidugi ja need lapsena ta ikkagi Tartusse mitte kuidagi ei jõudnud. Noh, jah, ma hakkan järguse siis kuigi me isegi sai sõna võetud nagu selles selles osas, et, et me ei tohiks võib-olla nii julgelt ümber käia selle ajal teisendamisega või siis sümbolkujudega, et noh, nemad ennast kaitsta ei saa ja eks meil on mõnes mõttes ka selles ka kirjanike muuseumide probleem on viimase, et meie me ei jaksa elavate kirjanikega nagu võistelda, et meie siis klassikud tegelikult vääriksid, et igal ajal rohkem rohkem tähelepanu, sest et klassikute poolt on ikkagi loodud meie kirjanduse tüvitekstid millele me toetume seal, meie kultuuri alustala ja uus põlvkond tuleb alati peale, et meile, meile maksa ise tegeleda sellega, et ma jätan oma suurkujud unustusse. Sest et ega keegi teine neid meest tõstma jälle sinna kõrgustesse, kus nad olema peavad, ei saa. See on väga ilus ja mõtlemapanev tähelepanek, millega võimegi dastama, vestluse lõpetada, aga selleks, et illustreerida seda, kuidas meie klassikud ikkagi on elavad ja meie ümber sobib vast ka viimane muusikapala, mille te valisite ja selleks on muidugi Eesti muld ja Eesti süda mille tõesti ju Urmas Alender ja Ruja ikka täielikuks hitiks laulsid. Ja, ja millisel ajal veel, eks ole seal väga-väga õnnestunud väga õnnestunult pala ja just nimelt sellisel stagnatsiooni sügaval stagnatsiooniajal andis ikkagi hästi palju jõudu. Ja ju see on meie rahvuse säilimise puhul üks väga oluline, et me kõigil aegadel, kõigis kõigil aegadel, kus me ise ei ole nagu olnud iseenda peremehed ei ole me kunagi unustanud seda, et me oleme eestlased ja kurb oleks praegu, kus me iseenda peremehed oleme, me unustame ära selle, et eestlaseks olemine ei tähenda ainult, et ma olen sündinud, vaid minu arvates. Kuna meid on nii vähe, siis see tähendab ka vastutust. Suur tänu, Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink selle jutuajamise eest. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on uuesti eetris kahe nädala pärast, siis juba 2000 kaheksateistkümnendat aastate kirjanduses, Kokkuvõtva saatega ja tänase saate lõppu jääb siis kõlama Eesti muld ja Eesti süda kuulmiseni. Kuus kuud Aldrin ärastu Ei. Siin tava tavakordi. Ma käin iga lapstuks vaatori. Eesti ei pea Eestis kes neid jõuaks lahuta. Ja kui. Ta korrade viimse unele.