Isegi võib-olla ka poolel teel, lokid tuleb veel tagasi uuesti. Jällegi plokid tuleb vahel tagasi, jällegi tõste ründelöök. Lõi kord Peterkop, tõstab, lööb kaid uljaspalle. Lagi on raudteejaam. See hääl, mida te praegu kuulsite On tuttav igale spordisõbrale meie koduvabariigis ja paljudele kindlasti ka teist, sellepärast et kui Eesti Raadio annab oma spordireportaaže, siis on peaaegu alati kõige vastutusrikkamatel kohtadel väljas Eesti Raadio spordikommentaator, Gunnar Hololei, lähmegi siitsamast edasi. See lint sai tehtud. Leipzigis, jah, Saksa demokraatlikus vabariigis võistlesid meie vabariigivõrkpallurid, Tallinna Kalevi meeskond pärast seda, kui tuli Nõukogude Liidu meistriks 1968. aastal. Suurepärane saavutus. Ja see saavutus andis õiguse esindada Nõukogude liitu Euroopa riikide meistermeeskondade karikavõistlustel. Nii et ühel korral mängis Kalev Leipzigis ja teisel korral võtsime saksa demokraatliku vabariigi võrkpallureid vastu Tallinnas. Ehitus oli tuline, nagu kuulda on ja vist endalgi kaasaelamine oli päris põhjalik, tuleb küll ütelda, et isegi kolleegid Saksa Demokraatlikust Vabariigist, kus sport on väga kõrgel tasemel ja kui spordireportaaži test peetakse väga palju lugu. Minugi hämmastuseks. Tegid komplimente, et see on esimene võrkpalli otseülekanne, mis on toimunud leipzigi spordihallist ja mitmedki tulid uudistama, et kuidas see võrkpalli otsereportaaž siis ometi käib, kuna nemad peavad võrkpalli väga kiireks, spordialaks isegi kiiremaks, kui jäähoki. Seal nõuab ja ülevaadet anda. Just täpselt ja mul oli päris hea meel, et ma olin siis selles spordihallis esimene, kes tegi võrkpalli otseülekannet. Neid otseülekandeid. On aastate jooksul tehtud üsnagi paljudest paikadest võib-olla meenutama, mis on olnud kõige vastutusrikkamad millised ülekanded ja kustkohast. Ma pean ütlema, et on tõesti hea meel, et meie väikese Eesti Raadio spordimikrofon on seisnud nii suurte linnade kui ka suurte maade staadionitel ja spordibaasides. No alustame siit meie naabrusest. Soomes oleme teinud terve rida reportaaži otseülekandeid. Möödunud aastal oli meil kavas terve reportaaž ide sari maailmameistrivõistlustelt, jäähokis ja ka tänavu viiakse teatavasti jäähoki maailmameistrivõistlused läbi Rootsis ning praegu on meil juba käimas läbirääkimised, liinide tellimine, et ka sel aastal kõikidest Nõukogude Liidu meeskonnamängudest koduvabariiki teha otseülekanne siis Norra seal võistles Eesti kergejõustikukoondis, jaga Oslo kuulsalt Bizleti staadionilt oli meil kavas kergejõustikuotseülekanne. No siis on meie kavas olnud veel ülekanded Innsbrucki olümpiamängudel 1964. aastal Saksa liitvabariigis olid kavas maailmameistrivõistlused võimlemisest 1966. aastal edasi Itaalias Euroopa meistrivõistlused poksis 1966. aastal Inglismaal maailmameistrivõistlused. 1968. aastal taliolümpiamängud Grenooblis. Siis on mul võimalus olnud olla veel Bulgaarias. Suusatamise maailmameistrivõistlustel Poolas Sakkoponest 1962. aastal ja väga vastutusrikkad ning rasked olid olümpiamängude ülekanded 1964. aastal Jaapanis ning 1968. aastal Mehhikos, kus tõepoolest need baasid olid üksteisest laiali paisatud, transport väga keerukas, tekkisid sõlmed. Raske oli kohe pääseda ühest kohast õigeaegselt teise võistluspaika, kuid seda suurem veel oli koju tagasi saabudes, et siiski hääl Mehhikost koduvabariigis kõlas. Meil oli olümpiamängude päevilt kavas tõepoolest rekordiline arv saateid, kõik informatsiooniliselt saated, kõik kokku alates varahommikust kuni öötundideni 12 13 saadet päevas. Kus kohas kõige raskem on olnud? No tavaliselt on ikka nii, et, et elus üldse, et see, mis on olnud raske, kipub nagu ununema, hea jääb kauemaks ajaks meelde. Ja ma leian, et kõige raskem oli taliolümpia mängudel Grenooblis. Seal tuli sõita võistluspaika väikeste mikrobussidega mägedes, kus buss ronis tõesti nagu tigu üles ei saanudki kiiremini sõita ja juba keskpäeval vaevalt olid võistlused lõppenud. Vaevalt said võistluspaigas tagasi, kui juba kutsus Tallinn välja ja tuli anda esimene ülevaade olümpiapäevast, nii et pea oli tahes-tahtmata märg ja ega sugugi kergem ei olnud ka Mehhikos kus ma abistasin veel kolleege üleliidulise raadio ja televisioonigrupibrigaadist. Eriti tuline oli just kergejõustiku võistlustel Mehhiko olümpiastaadionil, kus tõepoolest liialdamata vahepeal oli selline tunne, et peanahk kipub nagu kitsaks jääma, niivõrd pingeliselt tuli jälgida kõiki võistluspaiku ja samal ajal ise veel ülekannet teha, abistada kolleege, aga siiski hea, et kõik läks korda ja need reportaažid vaatamata sellele, et tõepoolest staadioni taust elasid kaasa mehhiklased väga tuliselt. Hiljem koju tagasi jõudes ja ise mõningaid linte kuulates sain teatud rahulduse, et siiski see kvaliteet oli küllaltki hea ja kuuldavus samuti. Jutt kolleegide peale läks, kas kõik maailma spordireporterid, kolleegid on teretuttavad? No seda kaugeltki ütelda ei saa, sest igal aastal tuleb palju juurde igas riigis, noori kasvab peale, kuid siiski mõningad sellised oma ala korüfeed ja eeskujud, nagu seda on tõesti, võib ütelda ainulaadne Soome raadiole Porter Pekkatiili käinen, samuti ka mitmed teised veel võtame siin Saksa Demokraatlikust Vabariigist Ertel siis veel reporterid Poolast, siis tuttavat Inglismaa jalgpalli maailmameistrivõistluste päevilt. Samuti ka austerlased. No siin ikka võib terve rida selliseid oma ala entusiaste ära märkida, reporterid on väga üksmeelne pere ja oled siis kus oled, alati tuleb sul endal teisi abistada ja alati võid olla kindel, et ka teistelt kolleegidelt on abi teretulnud. See on üks väga hea omadus üldse, ma pean ütlema spordireporterite juures, et kõik on ikka nii väljas nagu üks kõikide ja kõik ühe eest. Ülekandeid on tehtud ka paljudelt nendelt spordialadelt, mis meie vabariigis ma mõtlen, nii spordialana eriti levinud ei ole. Mille järgi seda valikut tehakse, kuhu minna? Kõigepealt me lähtume sellest, et enne kui minna välismaale, enne käi ära nuustakul vaata ära oma koduvabariigis, kohad, võistlused, me oleme seda teinud. Me oleme teinud reportaaže paljudest Nõukogude Liidu linnadest ega ei ole vist suurlinnu Nõukogude liidus, kus poleks peetud suuri võistlusi ja kus poleks leidnud omale koha ka Eesti raadio spordimikrofon. Meil on saanud lausa reegliks nüüd, et viimasel ajal näiteks käesoleval hooajal kõikidest Nõukogude Liidu meistrivõistlustest korvpallis on kavas meil põhiliselt otseülekanded, reportaažid, samuti ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt võrkpallis. Etapid on praegu läbi viidud Riiast, teine etapp oli Moskvas. Nüüd seisab meil veel ees kolmas etapp. Irkutskis, kuhu meie reporteriks minu kolleege valmistub minema siis korvpallurid sõidavad. Tbilisi. Järjekordne etapp oli Kiievis, nii et kodus on käed täis. Tööd me lähtume muidugi selle järgi. Millise ala vastu on meil spordihuviliste hulgas kõige suurem huvi, kus on populaarsus ja kus on ka midagi oodata ja ega midagi, tuleb ütelda, et meie võrkpallurid ja meie korvpallurid on esinenud siiski küllaltki silmapaistvalt. Nii et kodus on väga suur hulk spordisõpru raadioaparaatide tagaülekandeid jälgimas ja viimati, kui meie võrku valvurid olid Moskvas ja kui tõesti kaotati selline mäng Odessa pore Vestnikule, kus meie võrkpallurid olid ees 14 kuus. Seejärel teine päev õieti selle Moskva etapi viimane päev, kordusmäng Kiievit motiiviga, esimene kohtumine, kolm, kaks võideti ja teises kohtumises otsustavas viiendas geimis olime taga kuus, 13, mängiti välja viik 13 13, kaks punkti oli vaja näha, oli juba Kalev võidab, teeb eelmise päeva kaotuse heaks, kuid siiski kaotas. Ja tulemus oli, et koju jõudes tulid meile toimetusele kirjad, kus lausa inimesed olid ülekandeid kuulanud, võiks ütelda kohe et infarkti äärel. Südamehaiged lausa ütlesid, et keera kasvõi raadio ära, sellelt kohalt aga ei saa ka seda teha niivõrd tahad oma koduvabariigi meeskonnale kaasa elada. Nii et põhiline on ikkagi see, et teenindada Meie väga suurt raadiokuulajate peret ja pakkuda nendele sportlikku elamust. Muide, jutt selle Moskva turniiri mängude peale läks, Ma ise kuulasin seda ka peaaegu infarkti äärel ja mul oli sinust päris kahju vahepeal kohe, sest et sihukene inimlik moment tekkis seal, no et tahaks, et sa saad öelda midagi head, mitte niivõrd, et kuidas mängukäik on vaidled Mul oli kahju sinust kui reporterist. Jah, tõepoolest, ega reporteril ka sellel juhul kerge ei ole, võib ütelda, ei ole sugugi kergem, kui meeskonnad väljakul. Ka reporter on nagu võistlusest osavõtja elab väga sügavalt läbi meeskonna kaotusi ning elab sama rõõmsalt üle ka võidumomente. Nii et paratamatult oled kogu aeg nende sündmuste sees. Kohtutud on väga paljude inimestega nende aastate ja nende reiside kestel, kas eestlastega väljastpoolt meie vabariigipiire on ka tulnud kohtuda? Ma pean ütlema seda, et me ju kõik teame, et Eestimaa on väikene, kuid siiski eestlasi võib kohata ükskõik millisel kontinendil sa siis viibid ja võid kohata neid juhuslikult. Võid kohata neid selliselt, et sind otsitakse üles ja ma pean ütlema küll seda, et mul on olnud seni õige mitmeid kokkusaamisi, kõik nad on olnud väga südamlikud, head laadi, millest mul hiljem on olnud ka tõeline. Veel näiteks Innsbrucki olümpiamängudel, Austrias saades teada, et ka Eesti raadioreporter on kohal, otsis mind üles üks elanik Saksa liitvabariigist, kes oli sõitnud olümpiamängudele. Ta palus minult abi, et ma aitaksin tal leida tema vanaema, kes elab Tallinnas. Ja hiljem, kui ma tema palve täitsin siis tütar oma ema leidis, praegu kogun ema, viibib tütrel külas, siis oli väga tore vastu võtta neid tervituskaarte ja neid tervituskirju, mis tulid ja oli tõesti südames selline tunne, et oled aidanud kaasa kellegile, kellel sõjakeerises on läinud kaduma tema kõige kallim inimene, ema jällegi teda leida, siis on võistluste ajal meile tulnud juurde eestlased, kes elavad väljaspool koduvabariiki kes on varem sinna rännanud või keda sõjakeeris on sinna paisanud. Näiteks Norras tulid kaks eestlannat meie juurde, ühe abikaasa on norra jäähokiliidu asepresident ja nad aitasid koguni kaasa, et me võiksime meie lühikese matka jooksul saada Oslost parema ülevaate mitte üksi Oslost, vaid ka Norra fjordidest siis Mehhiko olümpiamängudel sain hiljem teada, et üks eestlanna oli kuulsa Berliini olümpiamängude kangelase Jesse Owensi tõlgiks. See oli mäletatavasti kergejõustikumehe kulmari tütar. Teda ei õnnestunud kohata, lihtsalt ei teadnud, ei sattunud peale, aga ükskord bussis tuli meie juurde eestlane, kes oli Mehhiko olümpiamängudele sõitnud Los Angelesest Tartu mees kunagi mänginud Tartu olümpiameeskonnas. Pallivaruväravavaht küsis, kas Kullam on Mehhikos ja saades teada, et kulla mon kohal otsis ta Kullam üles, said kätte, kuna olevat olnud koolivennad. Jaapanis ma ei mäleta, et oleks kedagi eestlastest kohanud oma vabariigi võistlejad. Nendest me ei räägi eesti keelt ega ju ei saa, siit on need muidugi hea. Prantsusmaal tuli üks eestlane meiega vestlema, Inglismaal oli huvitav juhus, kohtasin, õigemini otsis meid üles üks Saaremaa neiu, kahjuks ma tema nime ei mäleta. Sõjakeerisesse sattunud Inglismaale abiellunud. Ühe inglastega, kes sõja päevil oli lendur, nüüd töötab bussijuhina. See oli väikese linna Tarmi läheduses, ta oli pärit Saaremaalt ja kuidagi kahtlus oli, talle tahtis ikka kangesti sõita koju. Ma imestasin isegi, et ta oli eesti keele päris palju ära unustanud, nii et aru sai küll, aga omavahel vestlesime inglise keeles põhiliselt ja kui ta siis sai minult sellise kinnituse, et koju tulek on igati reaalne ja saabki oma vanemaid näha, tal pidi olema veel vanemad õed-vennad, siis läks selle inimese meeleolu märksa paremaks. Koos abikaasaga lubasid nad juba samal suvel ette võtta teekonna. Ainukene mure oli veel see, et kuhu jätta siis kolm last, kuna neid nad ei tahtnud kohe kaasa võtta. Ta otsis mind veel kord üles ja lahkudes kohe nägin, et ta saatis mind ära pisaratega. Need olid siiski rõõmupisarad. Et inimene kuidagi sai esimese kontakti koduga ja tema soov juba nüüd tihedamad sidemed koduga luua. Ma nägin kohe, et need olid nüüd juba märksa Sa oled oma põhitöö kõrvalt kasvatanud ka mitmeid järeltulijaid endale ja praegugi. Toomas Uba on suusatamise maailmameistrivõistlustel. No eks see nii peabki olema ja igalühel jõua ise olla täiesti loomulik. Praegu võib küll ütelda, et on päris hea meel, et meil on ka noorte kaader juba peale kasvamas ja üks esimesi mehi ongi nüüd mikrofoni taga Tšehhoslovakkia talikuurordis, Slovskaja pleesos kuskohalt me ootame siis reportaaže juba, ma usun, et lähemate aastate jooksul võime veel saada lisa. Nii et ma usun, et ei ole karta enam sellist momenti nagu oli meil sõjajärgsetel aastatel, kus mul tuli kahjuks alustada tühja koha pealt, ei olnud ees kedagi veteranidest. Välja arvatud Heino Mikkin, kes kunagi alustas raadiomehena, teised olid kõik lahkunud, seda raskem muidugi oli, ei olnud nõuandjaid ja ma loodan, et praegu meie noorema generatsiooni esindajatel on siiski selles osas kergem. Kuna püüan oma teadmisi ja kogemusi nii palju, kui see võimalik on neile edasi anda. Miks sa raadium, eks üldse hakkasid? Võib ütelda, et siin mängis teatud osa ka juhus, hiljem paratamatus. Olukord oli nimelt selline, et spordi vastu ma olen tundnud maast madalast lapsena väga suurt huvi, alustasin nagu kõik poisid jalgpallist, siis lemmikalaks kujunes hiljem korvpall huvi tundsin aga kõikide spordialade vastu ning alati kooli vähegi võimalusi aega käisin staadionil võistlusi vaatamas. Jalgpalli kindlasti ja ühel jalgpallivõistlusel minu üks Instituudi kolleegidest, kes tol ajal oli ühenduses juba raadiotööga, Vello kalpus kutsus mind hõbehalli juurde, midagi lindistasid, seal andis mulle kohe siis mikrofoni kätte, ütles, et sa oled spordimees ja räägi ka midagi, et püüasid teha mingeid reportaažid, kirjutame sinu jutuga siia lindi peale ja nii siis täiesti ootamatult. Ma haarasin mikrofoni kätte ja siiski olles kuulnud varem reportaaže juba poisikesena oli mul mingisugune väike ülevaade sellest, et kuidas seda kuulata, aga kuidas ise teha, seda ma küll esialgu ei osanud. Aga püüdsin siiski nii palju teha, nagu see minu arust õige oli. Reportaaž lindistati ja ma ei uskunudki. Raadiomajas anti kohe kuulata tolleaegsele raadiokomitee esimehele Paul Uusman-ile ja aseesimehele miraldabratsile hiljem, millal ta Prätz kutsus mind raadiosse ja ütles, et kas ma ei tahaks panna aluse spordis, olete tööle millele sõda oli tõmmanud kriipsu peale ning nad on just huvitatud noorest kaadrist ja siis juba andsin nõusoleku, lõpetasin instituudi ja oligi nii, et kuigi olen elukutselt majandusteadlane, olen jäänud tänaseni spordi külge. Minu esimene töökoht pärast instituudi lõpetamist ongi Eesti Raadio, kus töötan tänaseni, viimane küsimus sulle, millal ja kust me võime kuulda siin? No ma loodan, et meie järgmine rahvusvaheline otseülekanne leiab aset 1970. aasta jäähoki maailmameistrivõistlustelt Stockholmis, nii et märtsikuus siin Stockholm