Võitjad TD. Seekord on meie laua ümber Elsa kiljaku Ella Haug ja kulinaaria sirukova siniäärinud, rääkinud peamiselt meestest, sõjas aga naiste õlgadel on. Ma tean, väga suur osa sealt enam ei tahaks puudujäägi tasa teha. Tuleta meelde vanu aegu, sel ajal olid noored tütarlapsed ja kuidas üldse teie saldustes ütlevule alustame sellest? Nagu see esimesed päevad peale hakkasid väga paljud meist evakueerime Nõukogude Liidu tagalasse mõikis vanematega, kes omaette iseseisvalt, kes vanemad juba olin ka koos ja olles seal tagalas Saige mee kõrvuni teade, et organiseeritakse eesti korpust. Ja meie olime siis ikka areng. Me olime noored, aga on ka päris õige see et meist oli veelgi nooremaid, see oli küllalt raske töö, see alguses, organiseerimise periood. Eks me ülemused nägid meiega ikka tõsist vaeva ka, eriti võib-olla sai vaeva meiega näha. Meie esimene rivi, alaleitnant. Eerik, ma mäletan seda episoodi sellepärast et esiteks meile olid väga suured ümber pöördtuli teha, siis vildikad jäid samamoodi seisma, ise tegime sees ümber pöördalguses ja oli seal siberis nende suurte mändide all selline olukord. Aga mis oli veelgi, miks me ei tahtnud seda rivi teha siis, kui seal kõrval olid mehed, kes tegid rivi ja kes olid saanud vastava õppuse noaga pooleli jätta, nüüd tüdrukute tuju pärast ka nagu ei saanud. Päris selge on ka see, et väga raske osa oli. Et meil olid ju ainult arstid ja väga väike osa keskmeditsiinilist personali, kes olid saanud spetsiaalse väljaõppe. Ja kindlasti päris paljudel oli see nagu esimene töökoht, teine kodu ja esimene töökoht. Ja igalühel oli meil oma piss, selle käsitlemise sai ka selgeks. Ja ma tahtsingi seda võib-olla märkida, et eks mõnikord oli raske, aga laul aitas ja ma mäletan seda nii et hommikul mõnikord oli nii raske tõusta, kui äratas, oli, aga kellelegil ikkagi jätkus reipust, ükskõik kes see siis oligi, kes tõusis ja alustas mingisugust laulu ja momentaanselt terve naiskonna ruum laulis ja kõik jõudsid õigeks ajaks oma ülesannete juurde. Meenutasime sõnu koos õppisime viise. Ise sõnad jah, isegi seda oli vaja ja siis meid selles osas abistas Lembit Verlin ja Hardi tiidus. Nii palju kui meie omal jõul ei saanud. Lõppude lõpuks jah, oli meil oma ansambel laule Loe laul oleks väga vaja siis eriti kui haavatud olid rindu ja palatites igal vabal niisugusel momendil suur lohutus ja meil polnud seal õieti käimise kohtagi nii palju, neid oli nii kitsas ja nad lamasid ja selle raamide pääsenud raamide vahel me olime ja laulsime nendele jäskuni. Rindele minekut ei olnud üldse ettekujutus, mida tähendab sõda. No natukene oli juba siin evakuatsiooni ajal kuigi palju ja nii, aga muidugi, nii nagu ta tegelikult oli see jah, ikka. Kell esimene kokkupuude siis selle sõjaga. No tema kõige kõigist nendest koledustest suli Eks alguses oli väga raske, väga raske oli just need esimesed momendid, kui tulid sellised haavatut, keda oli teada, et seda päästa ei saa. Ja mina isiklikult mäletan, kui esimene minu palatis suri siis ma tõesti nutsin südamest, ma oleks tahtnud kõik teha, et teda päästa. Aga no see oli võimatu. Aga pärast lihtsalt me olime suutelised endid hoidma, mitte nutta selle pärast, see oleks raskem olnud nendele, kes ju siiski, keda me pidime ellu tagasi saatma. Ja ka siinjuures peab märkima seda, et eks need inimesed kellele me suutsime tervist tagasi anda, mitte nüüd meie siin, nii ainult, aga muidugi kahtlemata kõigepealt arstid. Need olid ikka meile tänulikud. Väga paljud saatsid hiljem rindelt kirju ja teatasid, kuidas nende tervis on. Narva teetöö toimus väga rasketes tingimus. Väga raskete ja seal ei olnud isegi lampix. Vanasti siis ütlesin, väike tattnina seal põles ja selle valgel pidime süsti tegema ja konservikarbis õli ja sinna siis niisugune opereerima. Jah, isegi operatsioon viidi läbi sellise. Mille algus viletsad ütleme, operatsioonisaal peaks olema valge ja suur ja puhas, aga tavalises külatoas muidugi oli väga suur, tülsin kesk ja noorem personal, kes biilseda nugadega puhtaks kraapima, et teada niukseks ruumiks, kus võiks tehaste yldoperatsioon, aga hiljem varustati meie väeosa tõlkidega siis muidugi oli lihtsam, kui suur töö oli nende ülespanemisega protsent naised ja nendest väga paljud hästi väikse kasvuga. Raiu metsast puud, kui ta üldse saada on. Pane niiviisi tilk ülesse 200 inimese kohaga mõeldud telkimise telk seisaks. Leida Sid reali, nii pisikene teda jätkus igale poole ja. Ja hakkame tulema siis mälestustega nüüd juba Eestimaa poole. Kuidas te mäletate Emajõe forsseerimisest? Seda on üldse väga raske kohe kirjeldada. Ki-mehed on sellest nii palju rääkinud, täpsemalt kõik. Oli teil metsambatis palju tööd? Tööd oli väga palju ja töö iseloom oli teistsugune, kui me vili kilukis, olime harjunud vili kilukis, meie olime pidevalt ühes ja samas kohas alates ema ju lahingutest ja võttis selle Eesti pinna teatesõiduga juba liikuv. Ja mis puutub meie väeosasse, siis meil tuli paarkümmend korda nagu öelda, metsambat lahti teha, tähendab võtta vastu haavatuid ja anda abi nendele. Sest kogu aeg see väeosa liikus edasi edasi. Poistel oli niisugune tung, et 60 kilomeetrit päevas. Nagu teada, on ju, fašistid, põgenesid ees seoses sellega siis oligi see niisugune. Ja no mina mäletan üht episoodi, see ei olnud metsambatiga, aga mina siis sel ajal olin sidepataljoni juures, väga palju on räägitud nendest Tehumardilahingutest. Need olid üheksandal oktoobril, aga kaheksandal meie ees pidi minema 900 seitsmeteistkümnes polk, silla tulid purustatud vist kolmes kohas tuli nii üleoja pääseda, kive tassida ja puid ja nii masinad üle pääseksid. Ja umbes kella kolme paiku. Me jõudsime kogulav külasse ja siis oli vist ette nähtud seal üks niisugune puhkehetk, radisti traadio mehed seadsid oma raadiomasina üles redist tihvert sai ühenduse armee staabiga, mäletan, sellest oli juttu seal aga mehed, nii nii bussijuhid kui ka kõik teised seal hakkasid siis pesema ja nii nagu ikka puhkeuniversaalsest. Just selle tööga seoses olid kõik nii porised ja määrdunud ja üks suur nisugune vinnaga kaev ja need Saaremaa kiviaiad, nagu seal on ühes niisuguses taluhoovis. Me olime suuremal enam, kel oli pilt, habemed vahuga. Ja äkki hakkas miinipilduja tuli meile peale. See oli nii momentaalselt siis kuidas see kõik meestel see kiivrit pähe? Ma nii mäletan, kuidas operatiivosakonna bussijuht Marley, ta oli paar korda jõudnud habemenoaga tõmmata seda vahtu, kiiver pähe, niisama vahus, kui ta oli, automaat õlale ja noh, siis tuli minna just selle kiviaia juurde, kus papp nüüd need miinid tulid, nii et noh, vaadata üldse, milline on olukord. Mitte kaugel, no võin, mina võin muidugi eksida, siin aga umbes pool kilomeetrit eemal sellest külast olid sakslased. Vahepeal oli kartulipõld, avastasid sellepärast hiljem selgus, et kõrvaltalu rehelas oli üks sakslaste raadiosaatja. Ja, ja mina käisin sellest talustel toomas või? Nii, aga noh, seda muidugi hiljem me saime teada, et päris nii lähedal oli see raadiosaatja, sellepärast ta nähtavasti sai väga nii õiged koordinaadid anda. Üks Miinaga lõhkes siiski võrdlemisi lähedal, nii et radimasinamast purunes. Ja radisti svert sai peast haavata. Alguses muidugi, kui mehed läksid sinna kiviaia taha, organiseeriti, kaitsesid staabikaitse, siis koosnes siis nendest autojuhtidest kõikidest kirjutajatest, joonistajatest ja kõik, kes siis üldse seal olid nii mehed, kes ei olnud siis üldse ka niimoodi otseselt lahingus olnud. Mina ei võtnud püssi, mina võtsin siis sanitar pauna ja läksin siis kaasa ja ma mäletan seda, et mehed ütlesid, et mis sina, tuled, saad veel viimaks pihta, hakkasin veel siduma. Ja noh, mina vist ütlesin vastu veel. Mis teil siis nii raske mind siduda on? Mitte väga palju, ei läinudki mööda, kui siis viskasite teel sa eelsed vihverce pihta tule. No ja siis, aga tihvertalini Raperet, sidusime teda kinni ja ta ei lahkunud, ta ei läinud haiglasse. Teda pärast autasustati selle vapruse eest, nüüd ma olen kuulnud, kui need päris sõjamehed räägivad, et see oli siiski päris kriitiline moment olnud staabini elust. Oi. Eriti raske muidugi oli meie väeosal kuuremal väga raske sest esimestel päevadel kohe käigu pealt suured lahingud. Ja tõepoolest meditsiin, personal kolm ööd-päeva üldse puhta ei olnud, lihtsalt kohta istuda oli märtsikuu lumelörts, märg pori, seal juhtusid olema, teed nagu öelda, teed polnudki põhjatud. Ei saanud Me evakueerida, kui tavaliselt meie keeles haiglat tagala poole andis neile abi, aga seal lihtsalt võimatu isand, kuhugi neid evakueerida jäid kõik meile sisse. Nii oli täis meil sorteerimisrihma telgid, haigla telgid, kõik olid telgid olid täis, aga personalil tõepoolest mäletan juhust, näiteks kui meil haavast tuli sisse siis me oleme kohustatud teda kohe andma talle kuuma teed, naps, viina vastavalt, milline haav tal oli vere kaudu, palju seda rohkem sai. Siis hoidsime tee, ämber töötooli peal. Aga tõesti nii nagu öelda üliväsimusi pääl, seltsimees Tamm võttis selle e-ämbri ja tõstis tooli alla istudes ise sinna peale ja pärast meie kõik seal seitse tüdrukult, panime käed tema õlgade peale ja tukkusime. Võib-olla üks, 10 minutit, aga meil on palju jõudu selles tõesti üks väga-väga raske periood. Et esimesed päevad liikuv front oli seal vahel olime kilomeeter voldist, seal samasugune kaheksa. Katsussad nüüd kõik klassid üle, meie pea ja suured puude all oli meie väeosa telgid ülesse löödud. Need killud ja meie telgid nägid välja tõesti nagu sõelapõhjad. Ja mäletan ka, kui doktor Nigul opereeris. Mina mäletan veel seda niisugust hästi rasket momenti sidemeeste osas, 23. oktoobril mäletavasti 24. leitnant Pukk raiskas lippu Sõrve sääres Majaka varemetele aga 23., et ma mäletan siderühma, komandör leitnant Kaasik. Õhtu eel istus ühe niisuguse kännu peal seal ja viipas sõrmega, nii mind oma juure näitas. Ta oli saanud äsja kirja kodust abikaasa kahe tütrakesega ja nii noh, rõõmus oli, selle üle, näitas mulle seda pilti ja samal ööl vastu 20 neljandat nad läksid siis sidet looma oma rühmaga ja läksid miiniväljadele öösel pimedas, mina magasin, bussis, koputasid sidemed, äratasid mind ja ütlesid, et niisugune õnnetus juhtus ja siis me läksime ise niisuguses ohus, et oleksime selles pimeduses võinud metsa vahel täiesti minna Camiinidele. Aga meil siiski õnnestus minna selle kohani, siis nad olid juba ühte majja paigutatud. Läitnud kaasik saiust sellel ööl siis surma ja see oli meile kõigile nii väga raske tookord väga raskelt haavatuid oli, siis need mehed abistasid seal sidumise juures kütt väga palju abistas, seal mäletan, nimetati teda, kutsuti teda väikseks andiks, sellel tuli jalg amputeerida just kuidas siis ütleme, see taskutega kinni panime, verejooks oli niisugune ka. Et see oli siis veel eelmisel ööl, just enne, kui hommikul oli siis seal Sõrves lahingud lõppenud siis minul olid küll käed nii üleni verised, täitsa nende kidumistega ja niisugune väga-väga raske moment oli veel. Jah, et just see oli, et, et lõpp oli siis sealsamas juba. Räägime sellest ka, kuidas te haavatute rasket olukorda püüdsite leevendada oma laulu? Üks, mõnikord tuli natukene isegi üksinda laulda just siis, kui olid niisugused raskemalt haavatud. Väga palju raskeid momente oli palatites siis, kui jällegi võib-olla niimoodi teadsid, et neid päästa enam ei saa, ju inimene ise tundis seda hoidsid mõnikord käest kinni ja palusid õde ära minema, juurest ära, Maniiani sure, see oli meile endile ka ju raske või siis püüdsid lohutada ja mõnikord Need mehed ise palusid et tõde, kas sa oskad, laula mulle seda laulu, et ma meenutan siis oma naist. Võitjet TD.