Tookord oli november Saaremaal üldiselt sama pehme ja sombune kui tänavugi. Öösiti peegeldasid roopa jälgedesse kogunenud vihma veel valgustusrakettide värelevat tuled. Hääled sumbusid otsekui vati. Ainult ajuti tõmbus taevas selgeks kahutas. Ja siis oli hea tunda hangunud poritaldade all kuulda jääkirme Kraksumist loikudel. Lahingutel aga ei näinud lõppu, tulevadki kiviaiad, mis kunagi piltidel nii kaunitena näisid ja mille ääres tulin enne sõda oma käega murakaid noppinud tundusid suurimate vaenlastele. Nende taga varitses surm. Niisugune oli november Saaremaal 25 aastat tagasi. Suurtükiväelased madistasid oma relvade juurde kaevatud aukudes paljal maapinnal ikkagi vari mürsukildude eest. Tukastuti mitmekesi kobaras sõbra keha soojendamas sõpra. Ja kui hommikul telkmantel pealt ära lükati, tõusis meestest sooja valget aur. Unistate pehmetest vooditest kuid samas arvati, et ega oskagi enam aastate möödudes seal magada. Niikuinii ronid poolelt töölt põrandal. Nendes juttudes oli selgelt läbi peatse kojujõudmise kindel lootus. Meeste mõttes keerlesid juba tulevikuplaanid. Paljudel olid jõudnudki teel koju sisse astuda. Mitmed neist pidasid kodustega kirjavahetust. Ise ma polnud kodus käinud ja hambad risti. Surusin iga päev tagasi soovi kirjutada siin. Mõtlesin, et nii on parem. Enne lahingute lõppu pole mõtet lootust anda. Kas oli vähe neid kirju, millele vastati rindelt surmateatega? Kirjat, fotod? Mul on selgesti meeles Saaremaa teil kraavi jooksnud saksa auto. Mõtlesin praegu käib ta kuskil Saksamaal ringi ja ootab oma fritsud kirja. Aga tema lamab mu jalgade ees, külmana suu porisse surutud. Ainult tuul liigutab juukseid. Kas keegi seal seda aimata? Ja nagu kahju Hatkas sellest neetud fašistide ja tema blondiin ikkest? Just nende kirjade ja piltide pärast. No kes kurat käskis sind siia, ronid? Kuid siis ma polnud veel näinud oma silmaga Klooga surmalaagri poolpõlenud puuritu. Polnud teadlik teistestki suurtest surmavabrikutest. See kõik sai teatavaks mõne kuu pärast. Ja Kuramaal mul neist enam hale ei hakanud. Olime laipadega harjunud. Sõrves oli neid tõepoolest igal sammul. Aga surmaga harjuda on siiski raske. Isegi sõjas me olime noored, otsisime igal võimalusel rõõmu. Tahtsime laulda. Kuue asetas mu sõrmed Tsee tuuride, mis pidi küll lihtsam olema, kuid ometi võttis näpuotsad nii hellaks, et nojah, ja siis võisid kuulda Saaremaa kadakad ja kiviaiad. Kui me kahel häälel laulsime. Pagana ilusasti kukkus välja, Peab ütlema, jääks see, et muusika oli meil nüüd omast käest sundiski küla peale minema. Ei mäleta enam, kus külas täpselt oli, mismoodi saime aega minna, kuid praegugi silme ees suur talutuba ja petrooleumilambi valguslaupõrandal, kus tiirlesid paarid. Tüdrukuid oli päris mitu. Küllap vist ümberkaudsetest taludest kokku tulnud. Ja ka nemad laulsid tantsides kaasa. Sünnitagalas. Pärast jäid tüdrukud oma soojadest vooditesse aga meie läksime edasi sõdima. Järgmisel õhtul olime jälle samas talus ja tüdrukud olid samad. Ja laul oli sama. Veidi aja pärast küsis üks tüdruk. Kus on see poiss, kellega ma eile tantsisin. Kas ta ei saanud tulla? Kuid kõige raskem on siiski surra vist koduväravas suutmata seda Velavad. Ei, ma ei väljendunud õigesti. Raske põle surra. Raske all elavatel, kes mõistavad, kes teavad, et koju tulija jõudnud avada koduväravat kuigi puudutas. Teil lamas meie sõdur nägu vees. Matjate komando polnud veel temani jõudnud. Haavatu vankris, oigas valu pärast. Küüdimees pidas hobuse kinni. Teda keelati, pole mõtet aega viita, inimene võib verest tühjaks joosta. Kuid tema läks. Äkki on veel eluvaim sees. Ja kõik polegi pöörad, vähemalt valge päeva valge poole. Jähkene, küll last tööl. Ta pööras ja tundis langenu sära. Oma poja. Haavatu jäi vait ehmuti, et on temagi surnud. Kuid ei. Ta elas. Ta vaid tundis, et tema valu all väikesele mehe taevani tõusva valu kõrval. Võitjateti. Tundusid juba ajaloona. Millised tartlase seisid veel ees. Kuigi sääre tipp jäi veel kümmekond kilomeetrit. See oli meie õigus meie püha kohus. Ja, ja see laul tuleb ikka ja jälle nüüdki meelde. Iseendast kui mõtted Saaremaa lahingutel. See tuuris. Ja me murdsime edasi läbi tule läbi surma üle kiviaedade. Imelik oli vaadata vange, kes meie kätte sattusid. Kuhu oli jäänud nende kõrkus? Nende maailmavallutajate bravuur? Aina korrutasid ühte salaHitler kaputt. Vaat sulle siis Deutschland, Deutschland über alles. Meie õpetasime neile uutmoodi, seda laulu oma sõnadega selgete eestikeelsete sõnadega. Deutschland, Deutschland über alles. Poolal. Ja nemad laulsid meelsasti meiega kaasa. Huvitav, kuidas roimarid küll nii hirmsasti surma kardavad? Poleks olnud vaja karta, meil ei lubatud neile kätt külge panna. Pole vist tõesti maailmast midagi mõttetu, et midagi veel rohkem tervele inimmõistusele vastuvõetamatu mat? Kui sõda. On võimatu unustada Sõrve sääre lahingute lõppu. Ja kuhu ka pilk ei satuks kõikjal vaenlaste laibad, laibad, laibad. Need olid kraavid kuhjaga täis. Nelja mas nii paksult teedel, et kahurite edasitoimetamiseks tuli tee enne puhtaks teha. Ja, ja eks neidki igaüht ootas keegi kodus. Aga meie rühkisime edasi ja siis lõppesid viimaks puud ja paistis rohekashall meri ja varemeteks muudetud tuletorn. See oli Sõrve sääreti. Kuid tulistamine kestis ning surm niitis mehi veel kahel käel. Nii neid, kui neid fašistid taganesid, tulistades lette. Nad nägid, et neil pole enam pääsu, kui nad tahtsid ka Meidendiga koos hukatuse tõmmata. No kui nii, siis olgu ka meie mehed astusid kallalt edasi. Tulevahetus lõppes alles siis, kui vesi fašistidele suuni tõusis. Vaikus tuli kuidagi ootamatult. Tuletorni varemetel lehvis punane lipp. Meribeeritas vaikselt laineid randa, nagu poleks midagi olnudki. Nagu poleks midagi juhtunud. Saaremaa oli vaba, vaba oli kogu Eestimaapind. Sel õhtul 24. novembri õhtul 25 aastat tagasi saluteeris meie sõjameestele Moskva. Ja me hakkasime minema tuldud teed tagasi. Oo, kui heal käia vabal maal uljalt võitjana sirgelt kartmata, et vaenlase kuulsin, enam tabab. Ja siis alles saatsin teele esimese kirja. Imelik, harjumatu oli kirjutada aadressi. Minust oli saanud vahepeal mees sõjamees ja ometi tabasin end häbelikult mõttelt. Kuidas teatan emale, et ma juba suitseta. Muidugi, kui ta üldse eest leiad ja jälle üle suure väina. Seekord paistis päike, ilm oli otse kevadiselt soe. Kodu ootab. Aga kui kodu enam alles pole, tule tagasi. Kodu oli alles. Kuid lootsin kindlalt. Üle väina sõitsime suure lauluga. Peab ütlema, et välimust töötas meil kui kellavärk. Virtsu jaamas istusime kaubavagunitesse kuskil poolel teel, mingis peatuses kuulsin hüütavat oma nime. Siin karjusin siin. Vaguni ukse vahelt pisteti sisse ümbrik Kiri Kiri kodust. Tundsin ära ema käekirja. Kõik kogunesid mu ümber, meie poisid. Kaporta Eva pilt. See käis käest kätte. Rong sõitis edasi, vagunirattad tagusid rööpme jätkudel. Võitjad TD.