Ees lävel sügi sõite, kallas kilkab. Päev vajub õhtul taeva hõisatusse. Kuis tuiskas vete sädemete kiiskust kui vahutavast suust. Karm meri, karjus nyyd päeva soojas põõsas sinist niiskust. Ja unist rohtu jahtub õhk varjus. Metsroosimarjad punetavad kiki, ent karisevalt lainet kortsutma õhku. On kuumi Ulmi ülekäärinud rikki. Tuul, vetruv lett rohelisse õhku. Üks laine tuleb tasa, teine tase. Eeldasemalt Ness tähisasinda. Marie Under, esimene luuletus tsüklist viimsed õhtud. Lugeja jah, aga kas vajab üldse tutvustamist näitleja, kelle hääl igale raadiokuulajale nii tuttav on? Tänane luuletund on mõnevõrra erakordne ja pidulik. Pidulikest asjadest on raske rääkida. Ilu kõneleb enamasti enda eest ise. Ja küllap on vist kõige parem, kui laseme tal seda ka teha. Aga enne hea kuulaja luba mul siiski öelda, et kui me täna õhtul kuulame oma hiljuti 100 aastaseks saanud suur poeedi igihaljast luulet siis on see siiski vaid üks osa mainitud pidulikkusest mis sedakorda hoopis otsesemalt ja vahetumalt on seotud teise juubilariga. Nimelt rahvakunstnik Ellen liigeril oli põhjustama hiljutise sünnipäevaga seoses tähistada ka 60 aastast lavategevuse juubelit. Erinevalt temast on 60 täiesti haaratav ja kombatav arv, eks ole, ta mahub kenasti inimja piiridesse. Ja ometi kas ei tundu ta uskumatult suurena aukartust äratavalt suurena, kui mõtleme inimese tööelule. Aga ometi on see nii nimelt viieaastase tüdrukuna, see oli siis Estonia teatris. Algas Ellen liigeri näitleja tee, mis hiljem riikliku teatrikooli lõpetamise järel jätkus juba kutselise näitlejana ja on kestnud üle mitmete Eestimaa teatrilavade siiamaani. Pühendamegi oma tänase luule saate sellele ilusale tähtpäevale. Ajame Ellen liigeriga jututeatrist ja elust ja eluteatrist ja kuulame sekka Marie Underi luulet juubilari esituses. Ja palume tal raadio kaudu vastu võtta koos raadiorahva tervitustega kõigi teda armastavate kuulajate kõige südamlikumad soovid. Nüüd aga vajutame käima lindi ja kuulame, milline oli see päris algus. 60 aastat tagasi. Noh, nii palju ma võin ütelda, et kui me kujutame ette, et üks väikene laps Ta sirutab oma kaks kätt õlgade kõrgusele ja mängib lennukid ja me näeme neid, kui tõsimeeli ta laskub ja kujutasimelitad võtab kõrgust juurde ja kuidas ta kallutab või ütleme, kui ta istub tooli peal ja ja mängib autot ja juhi pruuni või milliseid kurveda tee pealt elu eest, tee talle selgeks, et see auto ei ole, siis teete ennast narriks. Ta lihtsalt ütleb, et ta juhib praegu autot. Ja noh, niipalju mina võin ütelda tänu. Näitejuhtidele, et nemad panid mind täpselt samuti uskuma, nad dresseerinud mind nagu, nagu mingisugust väikest kutsikat realiseeritakse nüüd augu. Nüüd ütle selle lause nisukesi intonatsiooniga, ütlesin paus. Bändi olukorda ja laval olid sa kellegi süles, võtsite ümber kaela kinni, kujutasid ette, et ta tõepoolest sinu ema unustasid ära, sest ega sul ei olnud, mütsis oma kleit seljas, noh siis oli sul ükskõik, kas sametist kleit seljas, õbiseer seelik või või lihtsalt kotiriidest ürp seljas. Noh, nii nagu masina hävitad. Mulle seletati olukord ära masina hävitajad ja see oli niiviisi toomas toiduga. Mängisime seal oli, et lapsed olid näljas ja nad palusid leiba. Ja noh, mulle seletati ära, mis tähendab nälg ja nagu ma seda teksti tonduga rääkisin, siis ta endale alati minuga hädamaksin nutma. Aga ma ei nutnud mitte mitte mingisuguse viguri pärast teda mitte midagi, vaid noh, olukord oli ju kole, lapse kõht oli tühi ja ma hakkasingi nutma. Ja sellega oli väga palju tegemist, sellepärast et et mind mingisugusel vaos hoida, siis Toomas tundub, pistis mulle ikka pärast seda stseeni, kas šokolaadikontserdi või või väikse tahvli kätte ja mul ongi tänu, ma öeldakse, et teatrilapsed rikutakse ära või? Ei, mind ei rikutud. Seps mindi saadud kirikutes, null mitte üks. Näitejuht põlema ütelnud lauset ette, kuidas ta peab, et millise intonatsiooniga lihtsalt panti mängima. Mulle meeldis, mulle meeldis lineeristuks papist põõsaspuu, kui bändi mind uskuma, et tõepoolest, ma liigun seal tõepoolest, ma olen siuke tüdruk, kes lõid jalaga vastu maad või karjuma või või jälle on kangesti Helmut või, või nutab või ja lauset. Lauset Ma õppisin pähe ja ma ütlesin alati nii, nagu ma tahtsin ja nii nagu ma praegu ütlen, ega mul ju vastu tahtmist ei olnud, siis seal oli ju minna. Kui võrdleme teatrit muude inimtegevuse aladega, kas või muude kunstidega kirjanik, skulptor, maalikunstnik, helilooja ja tal oma loomingus rohkem vabad nad naeravad ise, millest nad räägivad, nad otsustavad ise, mida nad tahavad kujutada. Kas näitlejatöö ei ole eriti raske ka sellepärast, et siin nii palju ette on antud? Näitleja ei saa oma, tahtsin midagi muuta, ei sündmustikus tekstis. Ja ometi on siin tohutu väliloomingule. Kui palju on üldse näitleja vaba ja milline osa tema töös on näiteks improvisatsiooniline? Erinevus on selles, et skulptori ja maalikunstnik need võivad alata luua. Nii kui nad tahavad, kas nad loovad või teatud aja jooksul midagi või nad ei luu. Aga näitleja on ju alati sõlg tunud näitejuhist, tähendab, kui näitejuht sulle tööd annab, siis sa saad teha tööd ja selles on juba väga suur erinevus. Loomulikult näitlejal on ette kirjutatud tekst. Te ütlesite improvisatsioonilist. Kuidas me mõtleme, et ega meie tekstiga improviseerin, eks meie ju improvi seerime ikka nõnda nimetatult rütmide tempodega ütleme võime sinna juurde isegi ütelda, kas mõtteaktiivsus on mõnel mõnel momendil ütleme suurem, kui teisel momendil on väiksem, tähendab ta nagu lõt Puubia ja sa võid liikuda ja ütleme pause teha. Ega imprus, improvisatsiooni ei tohi ka halvasti ümber käia, improviseeritud võib ju ikka ainult antud rolli olukorrast tähendab rolli iseloomust. Nii et ega siis ei ole ka nii, et nüüd ma lähen ja teen nii, nagu täna tahan, ikka näiti juhtun oma partituuri ikka sulle ette kirjutanud, kust sa tohid liikuda? Taas küünitud mu künnisel mu igavene sõber, muld, kui väike sõsarvõimsat well sind usaldanud. Kes meist on, kelle üksteisest võtame me tuld? Paiskad endast lumerahu ning oled kuulatav järk. Taas segad elus salarahu sa enam endasse ei mahu, sus, käärik, pakitsus ja kerk. Kui rõõmulik Sõvete vääne, kui lahti kargab nire sõlm, siin juurdevool seal ära kääne, kaob piinautu kõnts ja jääme ja vahukirme raja hõlv. Sa ime tasid rohuraku, juur, sitkus kingul kõrte siid, ei ise meelt ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määratiaku, mis kuulub ühte liid, mis sügisel su sülle kukkus, kõik karjas, sinu käsi, soe, mis üle jäi. Miks muidu hukkus su hingeaurus vaikselt tukkus lihtLehtsas surmast. Elu kohe. Sa teed, mis tegi Digimuiste? Su rahutus on korda seal Su isas talvis, teie Suiste aegade jood ja koolie luiste suur saladus põue jäänud. Ja kuhu kevadel siis tulla, kui poleks sind, mis teekski, tuul sind puhuda, kui poleks sulle. Ja kohut paneks päike kulla. Milleks hõbeleda kuul? Taskeenitud moos südamel, igavene sõber, muld, kui väikes sõsarvõimsat veel sind usaldan. Kumb meist on, kelle? Üksteisest võtame me tuld? Et ukse lahti leidja panid iela ristile, son puulselt kuulekalt. Tülisid kui Mesi sõnum Alt kuum punast lillekandvast mullas. Ei mingi kodu hõlgnavuse hala. Sind verescudsus üha painama. Tuli nool ees, juhtis sinu hingust, südant silma. Nii läksid läbi hirmu värava tissid õlis kandle särava ning sessi lauldes. Palun. Kust näitleja ammutab üldse oma loomingu jaoks? No minu arvates näitleja peab mis mitte ainult ei, ei pea, vaid ta peaks olema. Et ta nagu elaks väga intensiivset elu. Ma mõtlen selles mõttes, et tal oleks ruumi, et tal oleks valu etem niukseid peamisi tundeid, nagu me nimetame viha ja armastus ja ja valu ja et ta nyyd nagu peaks tundma, sellepärast et kui me absoluutselt ei tea, mis tähendab sõna valu tähendab, kui me pole üldse tunnetanud, meil pole hambapalu olnud meil peavalu olnud, meil pole mitte mingisugust valu olnud. See on väga raske kujutada ette, et laval valu kui sellist ja täpselt, samuti rõõmuga tähendab see, kui sa korraga elus oled ikka tunnetanud rõõmu. Tõepoolest rõõmus sa tunnetad, et sul on kõik sinus on lahtine ja sa saad seda kasutada ju laval, sest siis sa tead, kui sa pead rõõmus olema, et sul on algeid olemas, Sa oled läbi elanud, midagi ta ei võideta, ei tarvitse täpselt sama olla, aga noh, et sa oled neid tundeid tunnetanud. On kui soodut, lauluks, seent lasen salmista. Küllalt olla mul küllalt ju hüljelt olla häbistet piinaga. Nissan n ästjas, mis uuesti täidet soovi kiusama Liinaga. Nüüd olen puu, kus viie kõrval tuksub verevaid Urbigi lehelt mis uuesti hõiskama puhut. Pärast diviis niikurbigi. Kuulata mis kostab seal. Firgutab mu valust. See linnuhääl on minu kodus salust. Kui läksin säält kuis helkis, nii tee haavalehti punas. Sestsaadik küsib alati meel aina mõtleb, punas ses mõttes säimussist tee. Sest talunud võõrad talve, kui saatsin üle jää veemaa oma vaikse palve. Kas Toome oksalt künnilind veab oma laulu linger? Oh ei. Oh, ja ma kuulen sind mu kodukohas hinge. Mis on teile andnud suuremaid tõukejõude suuremaid plahvatusi loomingust, kas rõõmud või, või valud? Ma mõtlen mõlemad ilmtingimata mõlemad. Sest ei saa ju ometi olla kui üks inimene kõigi aeg elusa näinud, kurb, kurb, morn, morn. Noh, ega me siis sellepärast ei saa veel ütelda, nyyd laval mängiks pärasel dramatkilisi roll. Veel kord ütlen, et on vaja kõiki kõiki tundeid tunnetada ja kurb on, kui üks, üks näitleja vahene oma emotsioonidest suure kurbuse järgi võib tulla. Suur rõõm. On nii ka vastupidi. Paljud on enne siit läbi läinud. Nende varjugi enam ei paista. Need, kes nende jälgedes käinud neid ka enam Hei, ussidki, haista. Rada on vaevakivides tihke. Hukkunud eludest müdiseb rabu. Kohiseb vilja, vihke kärbitud tiibu, kohendab Abu esihõimude sammude raskus. Erguta pikkadelt tallaalust. Põliseks siia Muldesse laskus kõmisev taplusest, teost ja valust. Sireli siniseid tähti on Anastan tuuleke põrm. Kuid rooside kuumi lehti võõral nööril veel silitab, söör. Kõik hingab hüvastijätu ja kõigub jäämise tund. Külma kaugusserretu jalgastuma valmistunud. Ma lehvitan rätikuga, jään tagasi vaatama. On lootus, vaid nagu juga, mis langepsiat tõusta ei saa. Kui unes tõusnud korraga pysti silm tõele hell poolvägisi aru andma, sind kisti. Kui oleks sind äratanud hädakell. Kas kodu otsis sind mitu varast 100 vaeseks jäänud mis on sul veel alles säravast varrast? Asub sirvima, säiluma, käte käelt. Ja tuulutadki siis kirstu ja salve. Kus on sinu kuld? Liiglühitas soe liigpikka sait, talve lik paljuseks kulutanud südamed tuld. Ja ikka kõik päevad. Nad kutsusid, aga nad olid suu ees. Kuid nüüd kus on kõike kisud taga. Kuid millal siis olid? Või noh, pitsa, punaseid tundide vihust. Kui palju neist sai, mis läbi käinud sinu hingest ja ihust? Liig kiirelt neelas nad möödanik, lai. Kus küpseda keht, tapme päevade sari siin üleval kui mustalt neid tervitab kalmistu vari. Kui surm magab, keras mees südame all. Eks jalg astub ellu. Ja teine surm. Kas selleks neid kaks? Kõik edasse lonkamine ei hurma ja iga mees jookseb kuis annab, jaks. Kus hingata, olla elada seni siin üleval kui surm kõnnib kannul kui varridzee peni ja kool murruna mulla. Kes kord selle hundi küll uputaks Hokkaks? Nii suurt ballenerd. Me elu Tavarjavaks, metsa tukaks, tasse meie liha, jood meie verd. Alguses, kui ma teatrisse tulin, siis arvati kangest, et noh, ma saan mängitud, niukseid, koomilisi rolle ja niisugune, et ma olen niisugune nagu komöödia näitlejaga. Ilus tuli, nii et Alfred Mering oli see julge inimene, kes korraga andis mulle maks, halbe lõikuse, pühas dramaatilised tüdruku rolli. Mängisime Franz Malmsteniga, tema oli professor, mina olin üliõpilane. Ja Linda Tubin oli. Ja siis ma esimest kord muuseas, kogesin laval, et publik oli mind näinud alati kummilistes rullides ja meil oli väga raske stseen, Linda Tubin, aga mängida ja nii nagu minu nimi laval oli Eeva-Maria noh siis nende nimede taga peitus ka see, mis seal tüdrukus nüüd oli. Ta oli nii Eeva kui Maria ja publik alguses võttis seda stseeni vastu, noh, nii kippus naerma. Aga stseen olid väga-väga dramaatiline. See oli minule üks väga raske aeg, kuna üks kolm etendust läks see niukse naeruga ja ma olin õnnetu. Me läksime Alfred Meringu juurde, ütlesin, mis asi see tähendab, et publik peab tegelikult nutma. Ja kuhu ma kuskil olin vale? Jaa. Ma mäletan seda ka, et kas oli, kas neljandal või viiendal etendusel korraga ma sain nagu sellest stseenist kinni. Ja publik oli tõepoolest vait ja isegi oli kuulda, et taskurätikusse nuusata. Et siin on niisugused asjad, et komöödiat peab mängima kergelt nagu üteldakse. Aga raamat tuleb ka kergelt mängida. Johannes Kaljula ütles, nimised. Draamat tuleb sama kergelt mängida nagu komöödiat. Kas oli siis need algused etendused, kus ma nii meeletult töötsin? Draamat mängides ei tulnud mul välja. Sest elus on ju ka niiviisi, et kõik, võib-olla mõnikord väga kerge, väga lihtne. Korraga tuleb niisugune suur dramaatiline moment sisse. Et see teeb inimese hingetuks. On äge suvi. Haudjas Ruskest lõõsast muld palav, praksub, longus, kõrte kõrgus. Ei pilguoja silma lõtvunud põõsast. Ja haljas Allik nähtamatuks nõrgus. Maad, rangelt valitseb neid püha päike. Ta valus tuli, sööb kõik sina taevast. Kes kummikaljusid, kas käärib, äike? Mets tuulte lindudeta, vaikne vaevast. On enneaegu luitunud lehekihar on n aegu närtsinud rohu, noorus ja enneaegu vili küps, mis ihar on känkond mis nii rõõmsalt õitest koorus. Päev on nii pahaendeliselt tundmatu põud pannud käeda hõiskavale suule. Meelte väärisutus. Kõik on kui lummat silm, pime, valgusest kõrv ei kuule. Ent TÖÖ lööb kumisema otsekohe täis täitmata jäänud soove kurba kiivust. Kes Hoiskaks seal? Ons ebahingeohe? Võis sünged, kohin, surnaingeltki, must. Te rääkisite publikust. Kas te võite ka öelda, missugune on teie, vaata ja missugune selline vaataja, kellele teie tahaksite mängida, kas te kujutate teda ette küllalt selgesti, küllalt konkreetselt, või on see kuidagi laialivalguv ja ebamäärane? Kõigepealt ma peaksin endale ütlema, et et minul tahta valida publikutel ta ei ole näitlejal võimalik, aga aga näitleja ise laval. Suur seesmine jõud, nii suur mõtteselgus pinge, mida ta tahab ütelda kuid ta oma roll nii tugevasti haaranud selle rolli mõtet, siis ma võiksin ütelda, et ta suudab ka siis näiteks nagu publikut hoida. Ja isegi nagu Panso on ütelnud, et publikuga teha, mis ta tahab. Aga see on meeletu mõte, intensiivsus, nisukene, tohutu tahe. Niukene jõud sees seda teha ei saasta. Sebetrollist ise tingitud olen muidugi karakterist siukene. Aga kas võib juhtuda, et jääb selline tunne, et minna täiesti valesti mõistetud publik mõistab, Walestasin, mainisite esimesi dramaatilises rollis mängitud etenduse ja kas midagi analoogilist veel võib tuua oma kogemustest oma teatritööst? Nii et publik mõistab valesti, järelikult ma mängisin valesti. Seepärast, et mitte midagi publik ei tee, sest sina teed ju laval ja sinu käes on ju publik. Mu muidugi, publik on niiviisi, et kui sa suudad seda publikut esimesest momendist juba võtta nagu oma oma valdusesse, siis on sul ka kergem mängida, aga kui see publik on juba alguses käes, et ära läinud ja siis kuskilt keskelt võtta või tagantpoolt siis on juba publikut raske kinni haarata. Sest publik on küllaltki suur jõud. Ja see on niisugune, umbes labitsinud kohe lavalt ära süüa ja seal võib pisarat silma tulla, kui korraga publiku su käest lahti läheb. Kas te ise ennast peate heaks teatri vaatajaks, kas teile meeldib vaadata teisi etendusi? Ja ma, ma mõtlen küll, et ega ma paha ei ole, näiteks ma lähen alati etendusele väga lahtise südamega ja ma võtan ka vastu väga lahtise südamega. Aga muidugi. Mulle meeldib minna niisugusele etendusele. Kusma ei ole enne kuulnud, kas ta on hea või kas ta halb näiteks kui mulle on kiidetud mõnda etendust, et oi kui hea, oi kui tore ja kõrgem, ma lähen saali ja ma nüüd mõtlen, kunas oi kui tore ja oi kui hea tuleb. Ja korraga ma olin nii pettunud. Et peaaegu umbes et, et ma, et ma lähen ära ja siis ma olen nende muljete ja juttude levitaja inimeste peal kohutavalt tige. Nii et. Mulle meeldib siiski minna ikka paga, nii puhta lihtsa südamega. Ja ma olen tähele pannud ka, et mõnikord teatud inimesed hakkavad, ütleme, tohted, see etendus ei kõlba kuhugile korraks, sa lähed ja saad niisuguse toreda elamuse. Nii panid kõik su mõtted, mõtlen tööle ja ja mitu-mitu päeva võid mõtelda sellest näitemängust ja näitlejast väga hästi. On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge. See turtsudeskees Maas hülgasin pihku ja sõudsin, kui sõge. Mas sõudsin, mis jõudsin. Kui täis meremees siis tõukasin lootsiku rända. Kas tohin? Ma kuulen ja näen, mis Nurdunud taevas. Mis lohutav, kohin? Ma hingasin välja ning hingasin sisse ragises rind. Kesk- rohelisemast rohelisse ürghallus sosin meelitas mind raudürtide vahel mind küsitles Oja. Ma vastasin hõi su kaldale, ehitan kalmustest koja. Ei, teisal ma enam elada või siis kummuli heitsin ja jõin nagu Nisast. Must sigines ramm kui esiisa teedeni isast kes näis siin must enesest lähedam. Näe, Oa õievärvimetshobuste, karjud neist müdises, laas siniseid Marju silm siniseid, Marju Neid tilises vartellija kõlises maas. Siis piltsin mad käsitsi kentsakaid kalu. Kuri Tiidriku lend tõi südame alle, nii magusat valu enam ära ei tundnud end. Ja kui me siis tõstsin suurt auravate vihku kui jumalat, tar. Kus keegi itsitas pihku? Kiivalt sisises kogu saar, leid kihisemas, armulik, rahu, rebaslik hõik ja pärani silmi all Häsitva vahu. Üks narritter püsis. Kas see oli kõik? Siis tundsin äkki, et nüüd tuleb minna, kuid paat oli lähik, ei kuublumas, siis jäi, kuulume sinna. Ja just seda ühte ma pole veel näinud. Ja miski mind tõmbes ja, ja miski mind kiskus. Koht põles ses silma rõõmuses õnne piskus, mis haavajja vaevama kaasa viinud. Jää kohtlaselt unelma õndumistu, esmassaatanlik saatus, mis kuratlik, käsk. Ent leidsin pea tolmuselteegivil nutmas. Alustasin, kui orb. Nutsin, kui lesk. Pannud lukku ja nägin, kui jahedas klusten nurgas suurt tumma nuku, kel palganud kargem kuust. Kõrred olid kõik kuus köidet kitsasse vihku. Nüüd laiali, tuules ja suus ei korjata kellegi pihku. Tarm tallab ümber maja ja kõik on segi löödud. Ma ei tea, kui mõelda seda, et nii palju kui on maailma teatri ajaloos või filmiajaloos olnud lapsi, kes on suuri rolle teinud, kui vähesed nendest on siiski jõudnud täiskasvanutena kunstile truuks jääda. Mis on saatus või. Ükskõik kunas sa selle televiisori lahti teed või kui sa kinno lähed siis sa näed väga palju noori mängimas ja nad mängivad tõesti toredasti. Isegi mõnikord võid ütelda, et nad ei mängi, vaid nad lihtsalt kohe nagu elavad. Muidugi seal filmis on ju hoopis teine siis noh, operaatoritöö ja võetakse mitut duubleid ja nii edasi. Aga see ei ole mingisugune ime, et ma nüüd nii kangesti noorena läksin siin. Aga eks ta natukene mõtlema paneb. Et 60, vot kui hakkad ühest peale ja loed 60-ni, mis on ikka päris Ja see, et ma nüüd tõepoolest teater truuks jäi ja eks see, eks see oli imelik küll, sellepärast et kui mõelda niisugust nagu niuksed, suured kuulsused nagu väikesele templi ja tšekikuu ja noh, üks saksa noor tüdruk mängis tütarlapsi, erines säraldinekat. Nad kõik kadusid ära, tähendab, Nad tegid oma hiilgerollid ära. Võitsid terve maailma. Korraga. Ärge neid ei olnud, näiteks nagu Mikey ruuni mängis suurepäraselt suveunne nõuspuki, aga enam edasi enam edasi läinud. Ma küsin vahele, kas ta ise lapsena teatris, olles unistasitega näitleja elukutsest Ei ma ei teadnud seda midagi, teate, see oli nii. Nii. See oli üks minu koostisosa, mul ei olnud midagi muud, mul oli end mu kodu ja teater ja siiamaani ma midagi muud ei ole kui kodu ja teater. Ma ei, ma ei osanudki midagi muud tahta. Anite, ütlesite mulle saatusest? Ei tea, ma ei ole absoluutselt ebausklik, ma tegelega müstik. Ma mõtlen, et kõik, mis inimene teeb, mis temaga sünnib, see oleneb inimesest ise. Kui ma olen kellegi vastu hea, ollakse ju minu vastu ja kui ma olen halvaks põhjus ka minu vastu halb olla, kui ma käitun halvasti nukkuma, kui ma näitame, tähendab neid juhile ei meeldi, ei anna mulle rolle. Lihtsalt ühesõnaga inimene kõik määrab ise. Aga nüüd ma küsin endale niisuguse teise küsimuse taga, kui Poleks Ants Lauter tulnud tol korral mul tänaval vastu ja poleks mulle ütelnud, et eksam tuleb teatriks koolis. Aga kas ma poleks neid teatrisse? Noh, jah, no näete küsimus küsimusele vastu, aga no aga noh, ütleme kas oli, sattus, tähendab, aga ma ei oleks läinud, sest ma ei teadnud, et teatrikool ja vaevalt et ma oleksin läinud ja kui poleks mind pend viinud teatrisse. Aga siis poleks nii ei teadnud üldse, mis tähendab teater. Minu arvates. Me ei ole mitte midagi valmis, Tallinn, Tallinn ei ole valmis ja ei ole näitlejatöö valmis. Ikka on oma edasiarenemine olemas. Aga võib-olla ma ütlen, et silm Ega palju näitli jälle valetada ei saa. Sellepärast et ta dieet võik need nõksud ragusse, vale tuleb, siis peab tõesti ise geniaalne valet olema, kesikanid, näitleja tõkkeõnge võtab. Ka seda ja teist. Nende süda on neis nii kodus kui vili kaunas. Kuis kõigutab siin sinu paigalseis näeb rahul, kui kivid Raunas. Mis oled teinud? Mis on sinus süü? Eelminevikundakse unne. Kui oleks seljas võõras frii, et keegi sind ära ei tunne. Kui tulekski õnn, ta ehmataks sind. Kuigi küll seda tend oodata, tagus see kohiseks alla, kui murdja lind. Pigem tund oleks jube, kui magus. Miks ikas äkitsi, varvulekist, püüdmaks jahedat, tähtede pärga ihkate vastutust? Võta see püharistkarikas kibedalt keele märg. Keskuinovaid õisi. Tuul luurab puus, Bill saaks neid lõhkuda mahti. Nägu Tseevile Jerruutu. Leid kummuta kruus, kiuse kiusa end lahti. Näitlejanna teatrit kogu elu kaasas ta kannab igal pool seda, mitte ainult teatriseinte vahel. Kui tähtis teie jaoks on niisugune teatriväline muljete hankimine, enda laadimine. Kui tähtis ta on olnud. On ikka päris huvitaval kombel minu juures on niisugune asi, et kui ma kuskil olen seltskonnas ja kuulen mingisugustest noh, nihukesest keerulistest olukordadest või hakatakse kedagi süüdi mõistma ja teda ei mõisteta siis on minule kombeks Pluhti, et ma asetan ennast selle inimese ossa, mõtlen, et võtku manitseda rolli, mängiksin, missugused iseloomujooned ma peaksin välja tooma, kas ta on heavy, kas ta on halb ja huvitavalt. Nii ma tihti olen andnud inimeste suhtes hinnangu. Sellepärast et. Muidu ma ei oska, tähendab ma asetan ennast, olukord tot. Ma olen nüüd see, see inimene, niisugune niisugune olukord, niuksed, niuksed, inimesed, mul on ümber niuke, niisugune probleemistik mul on. Kuidas ma siis nüüd seal tallitaksid, nii on tulnud ma mitu korda kangesti ingliks kujutatud ininst olen ma teinud endale kohe sihukese päris pahareti, et teda küll hästi mängida ei saa. Ja mõnikord niisugune. Pealtnäha on niisugune halb inimene, tohutult paheline inimene ja tige, kuri ja kõik edasi korraga ma mõtlen, et, et see on ju suurepärane inimene. Suured on inimene, ta, ta võitleb õigete asjade eest ja nii edasi. Nii et see kolme mul on. Päris teatrist ei saa lahti. Ei, päris teatris ei sa lahti, just, ma ütlen, et niisuguse hinnangu andmist juures, et sa asetad ikka ennast, olukord, te mõtlete, et mis ma siis teen, kuidas ma siis tallitan? Sellega nagu ma tean, oma arvamused paika Tuuled magavat rõhus ja päevaaeg on täis. Kes harjunud käima, ohus see kaugemalt teistest käis saanud uhkusest alandlikkus ja trotsist alla heit. Soe muld ja arhite pikkus mu Mahale ööd pilgu leid. Jäätee kast ees, jalge kuu õhetab kõrguse jääs. Kõiki äkki vaikselt nii valge et kõnnid, kui küünal käes. Kui veel hoidsin nuku süles naersin teie poole üles. Vaatlesin teid ammu ennekõike õnnetust ja fen. Vaatlen Niitki imest ilma imestellesteile silm äratajate härduskihku, nagu nutaks keegi pihku. Tuum. Nälja avar akna täis selget kaste sügistuur. Alles Unemustati õed kohisesid eilses loas. Niiden hommituulmuduvad. Õhtutunne Eesti NSV rahvakunstniku Elland liigeriga ja Marie Underi luulega seadis kokku Einar Kraut. Muusikaline kujundaja oli Merike Vaituma.