Nii palju, kui meie vanaisad ja vanaemad mäletavad on jaanipäeva pühitsetud juba hallist ajast alates. Muistsete eestlaste juures oli see suureks rõõmu ja pidupäevaks. Ainult siis oli tal teine nimi. Mõnede andmete järgi kutsuti jaanipäeva muiste suve harjaks. Langeb jaanipäev ühti suvise pööripäevaga. Öö on siis kõige lühem ja päev kõige pikem. Vaevalt loojub päike. Kui idakaar juba õhetades kuulutab uue päeva algust Jani pühitsetigi sel ööl kevade täielikku võitu talve üle valguse võitu pimeduse üle. Jaanipäeva tekkimisest on rahvasuu loonud palju jutte ja muistendeid. Üks neist kõlab nii. Korra elanud meie maal, üks kuningas, ehku vanem näinud kord islandi kuningatütart, kes olnud nii meele järele, et ta selle kohe enesele kosinud. Tüki aja pärast purjetanud kuningas oma mõrsjale järele. Kuninga vaenlane hirmus nõid, aga pannud mere mässama nõnda et laev viimaks kalju otsa hukka läinud kuningast päästnud, ometigi eluga tühjale saarele. Islandi kuningatütar, oodanud asjata peiut viimaks saanute peiu kurvast juhtumist kuulda. Sedamaid lasknud enestele tubli laeva ehitada, purjetanud tühjale saarele ja päästnud peiu vangipõlvest. Koe alanud tagasisõit peiukoju. Küll pannud nõid mere hirmsasti mässama, aga maru ei mõjunud seekord midagi. Õnnelikult jõudis noorpaar sihile. See sündis just jaanipäeval kodumaa pinnale astudes lasknud peiglaeva põlema pista, et laev neid kusagile enam ära ei viiks. Õnneliku kodumaale tagasi jõudmise pärast hakanud rahvas seda päeva iga aasta suure auga pühitsema ja laevapõletamise mälestuseks jaanitulesid tegema. Ning meresõidumeeldetuletuseks kiikuma kiik tuletada laeva meelde kiikumine aga mere lainetamist. Rahvasuu järgi tulevat jaaniööl iseäralik elu loodusesse. Puu kõneleb jaaniööl puuga loom loomaga, lind linnuga lilledki, ajavad lilledega juttu ja rohi vestleb sahisedes rohuga. Ainult targad mõistavad seda juttu ja saavad sedaviisi tuleviku saladusi teada. Selle tarkuse võib ka see kätte saada, kes ussikuningaharja ära sööd. Jaaniööl õitsevad sõnajalaõied, jaaniööl põlevad raha, haugud. Jaaniussid valgustavad ööd. Jaanililled juhatavad rohud, mis kõik tõved kaotavad ja kõik lukud avavad. Jaaniööle aga paneb pärja pähe jaanituli. Tulest natukene maad eemal kivil või kannul istub pillimees ja puhub torupilli, nii et põsed pungist. Pillihäält kuuldes lähevad noored tantsu lööma. Vanemad inimesed aga istuvad tule ääres, puhuvad juttu, ridvad karjajaagu ja kuulavad, kuidas neiud laulavad. Kes läks jaanitulele ja läks jaanitulele, neidusid näppamaie pudrukaelu, kirstumajja. Lase liitu lille peale Ellerheinahõlma peale kullerkupu käte peale punalille põse peale ja neis tundmeta peale laskunud liitu lille. Peale Jaan läks tulda tegemaie poida, tulde pildumaie leeki laia laskemai jaanitule ka käsikäes käib peaaegu alati kiik. Tütarlaste käest, kes kiigele lähevad, nõutakse tihti erilisi andameid, kindaid, paelu. Jaanipäeva arvatakse ühtlasi põllud pööripäevaks. Jaanipäevaga algab heinaaeg, mis lõikuse päevad kätte juhatab. Vanasõna ütleb, jüripäev juhatab tööle jaanipäev, annab jalaga piita ja saadab töölt tagasi. Ehk selline kõnekäänd ja nihkub vikatit. Seitse venda viskavad silbid kätte. Ka vee kohta on jaanipäevaga seoses vanasõna. Jaan viskab jaheda kivi vette. Kuid kas on aegade jooksul loodus muutunud või on mõni muu põhjus, kuid see ütlus ei taha praegu enam paika pidada. Aga rahval on teinegi vanasõna varuks. Jään viskab kuumakiri vete ja kerisele leili. Jaaniööl ei mõtlegi hoolas peremees magama minemise peale. Ta käis kogu öö ümber põldude ja valvavad, et keegi võõras tema maa peal ei tuleks. Sellest võib sündida suur kahju. Pärnumaal sõidetakse koguni ratsahobuse seljas öö otsa ümber talu piirde. Peale see Lepistatakse puuoksad viljapõldude ümber püsti. Need hoiavad kurja eemale. Mõnes kohas tehakse koguni ümber põllutulelõkked üles. Nii kaugele, kui suid sulatab, on vili ikalduse eest kaitstud. See, kes mõtleb oma viljaõnne peale, jääb ka jaanitulele ohvrit viima. Kes läheb õlekubu seljas, kes heinasületäis kukil, kes kadakate kimp kaenlas. Linad enne püütakse jaanitulel pakkude lõkkesse viskamisega kätte saada. Hea kanepikiud aga kasvab siis, kui kadakaid tules suitsutada. Ning loogu ei riku vihm kunagi ära, kui jaaniööl värsket rohtu kuivama panna. Sel ajal, kui noored laulavad ja tantsivad toovadki peremehed, jaanitulel oma ohvreid jaanitulelt, eemalejääja aga on oma viljaikalduse sepp. Nagu laulgi, lausub. Kes ei tule tulele selle ood radu, hakkased, kaerad kasteheinas. Jaaniõhtul aetakse karja aegsasti koju tuli tehakse õue üles ja lehmadele antakse heinad ette. Siis asub rahvas ise tule äärde sööma ja jooma. Kui kõik söönud, aetakse kari kolm korda ümber tule ja pannakse igale lehmale rauad kaela. Nii kasvab piima ja karjaõnn. Viljandimaal jälle korjatakse nädal enne jaani kõik piim ja või kokku ning viiakse jaanipäeva õhtul metsa. Siis võtab peremees karjast kõige parema lehma. Katab ta üleni valge riidega ja veab lehma mitu korda ümber tule. Pärast seda hakatakse kaasa toodud piima ja võid sööma. Järele ei tohi midagi jääda. Väga mitmes kohas pannakse lehmadele jaaniõhtul pärjad pähe. Tarvastusega jäetakse jaanihommikul lehmad lüpsemata. Jaan Piima ära ei jooks. Võrulased jällegi arvavad, et see hea piimaõnne kinni püüab, kes jaanihommikul karja kõige enne karjamaale ajab. Mõni Võrumaa ei julge sellepärast Jaanidel magamagi heita ja ajab oma lehmad keskööl või veelgi varem karjamaale. Eriline komme karjaõnne palumiseks on Setumaal. Neli neljapäeva enne jaani korjavad seal perenaised piima ja laulavad. Puhas püha Jaanikene, hoia minu kargia tõvest. Hoia tulles karja minnes. Õpetaja saab puhma tagant karja haljast heina sööma. Hoia metsas kahju eest, hoia kurja looma. Puhast üha jäänikene luba lehnile piima. Noortele on jaanika selle poolest tähtis. Et neiud saavad siis teada, kes nende tulevane peig. Jaaniööl lähevad, piigad heinamaale ja korjavad üheksat seltsi lilli ning punuvad need pärijaks. Pärg pannakse ööseks pea alla. Hommikul võetakse pärg pealt ära ja visatakse puu otsa. Jääb see oksa külge pidama, saab viskaja neiu mehele. Virulased, aga lisavad siia omalt poolt juurde, et kes unes piigale pärja pähe paneb. See ongi tulevane peigmees. Viljandimaal on tulevase nägemine hoopis raskem. Kes oma pruuti-peigmeest tahab teada saada, see ei tohi pärast päikese loojumist naerda ega rääkida. Keskööl peata metsa minema, õisi korjama ja siis ristteele sammuma ning õietariaks punuma. On korje, käib mitu, panevad nad seljad vastamisi ja punuvad tärda sõnagi lausumata. Kui kõik need tingimused on täidetud, siis ilmub igale ühele, kes üheksat seltsi lilledest pärga peas kandis, kolm kord ümber toa jooksis või kolm kopikalist raha teiste nägemata peale pistis. Nende tulevane elukaaslane Rõõmu on sellest muidugi kõigile neile, kes mehele saavad neile, kes kosja sõidavad. Kuid veel rohkem neile, keda pulma kutsutakse.