See oli kolmandal septembril 1947. aastal kui läks eetrisse saade lastele, mille lõpul luges üks tolleaegne mudilane, nüüd aga Tartu riikliku ülikooli üliõpilane. Järgmised värsid. Oled rõõmud teinud meile rõõmu lastesaadete. Täna esinemine sulle tänu õeldes kõige ees. Täna istus sina kodus, lastesaadet jälgis ja kuulasin, kas minu oskus esineda on ka hea? Täna sinu sünnipäeval, Meie ise vestleme. Sina puhka ja siis jälle Meile muinasjutte loe. Soove sulle, meil on palju ikke terveks rõõmsaks jää. Ära unusta neid lapsi, sinult jutte, ootame. Sellest ajast on nüüd möödunud 13 aastat ja see raadioonu, kellele lapsed siis raadio kaudu oma head soovid saatsid oli Jaan Rumma. See oli tema 50. sünnipäeval. Täna aga pole enam Jaan Rummot kauaaegset raadioonu. Raske haigus viis ta igaveseks meie keskelt. Ja ta oli alles 63 aastat vana. Jaan Rummo oli see, kes pani aluse regulaarsetele lastesaadetele tol ajal nimetatud noorteraadio üks. Ka praegusel kooli raadiol on oma eelajalugu ning Jaan Rummo on täielikult ära teeninud kooliraadio pioneerinime. Tema algatusel ja organiseerimisel ilmus ka esimene raadioajakiri helikiir. Praeguse alati valmis eelkäija helikiir oli üldse Eesti raadios esimene raadioajakiri. Kauaaegse lastesaadete toimetuse juhatajana tegi Jaan Rummo noorsoole määratud raadiosaadete organiseerimisel ära suure töö. Alati hea nõuga abistamas sõbralik, alati tähelepanelik nii täiskasvanute kui laste vastu ikka tulvil huvitavaid erksaid mõtteid. Nii tööd juhtimas toimetamas. Selline oligi Jaan Rummo. Töö on parim sõber. Kui teed oma tööd ausalt ja armastusega, ei jäta ta sind kunagi rõõmust ilma. See oli tema juhtmõte. Ja sama püüdis ta sisendada ka meile kõigile, et need ei olnud ainult sõnad. Seda kogesid kõik, kes temaga on koos töötanud. Laste heaks on Jaan Rummo palju teinud algul kooliõpetajana lapsi õpetades, kasvatades siis lastele raadiosaateid, organiseerides ja koostades seejärel Eesti riiklikus kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana. Hiljem töötas ta ajalehes säde ja ajakirjas pioneer. Niisiis igal pool seal, kus sai oma tööjõudu ja laialdasi teadmisi laste ja noorte heaks anda. Ka viimastel aastatel pensionärina jälgis ta ikka elava huviga meie noorsookirjanduse ja lasteraadio arenemist ning kus vaja, oli ikka hea nõuga abiks. Külastasime teda möödunud aasta oktoobris ja palusime jutustada, kuidas noorteraadio jätkas tööd taas vabastatud Tallinnas 1944. aastal ütles ta selle jutuajamisel. Nii võiks need lapsed aitaksid teha oma saateid. Huvitav ja nad võivad väga paljudes suhetes teha, eriti sellega, et nad kirjutaksid, seda ei ole iialgi küllalt. Kirjutaks laste raadiole. Seda ei vaja rahvil raadiosaated, toimetajad, mitte uudishimust saad, nad vajavad kõik selleks et selle najal koostada veel paremaid saateid. Ausa ja tõsise töömehe maine matk on nüüd lõppenud. Meile jäi järele hea mälestus heast inimesest. Need eeskujuks tema suur armastus ja vastutustunne oma töö vastu. Oled rõõmu teinud meile rõõmu lastesaadetes. Täna esinen ma sulle tänu ütlen kõige eest.