Täna kordame keskprogrammi mees 300 näoga, milles Marje Lenk ajab juttu Eesti NSV rahvakunstniku Rein areniga. Mis imejõud sel linnal küll on? Hästi, mina olen vana. Mina olen kõigest kolm korda linnas käinud, mina iga hästi aus. Seal on lusti laiali, palju tulesid. Uuri huvi pärast. Ja pärast mõtle järele, kas sa palju tunned elu või ei tunne. Astume siit väravast ilusasti sisse. Nii, kuhu sa mind viid, ilmer, kes sul selles majas elab? Võta. Nüüd, võtame taskust võtnikesi. Kui see tehas on toimub issand jumal, laudad muidugi seitsmele kaetud, aga sellest pole midagi. Õhtu jooksul võime kahekesi kõik toolid läbi käia ja istuda huvitava. Restoran. Restoran, kui on olemas niisugune kena majake, lähevad jalad nõrgaks. Laines on minu üllatus sulle tänase päeva puhul siis maja, see on alates tänasest sinu ja minu ühine kodu. See maja. Minu maja ma elan siin ligi 15 aastat. Me alustasime selle ehitamist, kui mu naine veel elas. Ja kui valmis sai, elasime siin koos tütre perega. Kõik originaalne tõepoolest. Toa Buckerik, vaeseke, kapi taga, tilluke kop, värje penseni raamat, kus see siin on? Villa villase täiesti harilik aedlinna elutuba viis all, kolm üleval, kaks soone saav sauna, vannituba ja käsiduši ja seal maja otsas, kus, ah see garaaz teras ja kes seal sees, ainult Žiguli null viis, sinu juhtumisi. Aga aeg saab, mõned pagulasseal on kena hommikukohvi juua. Ilmark Elmar, kes sa oled? Te ütlesite mulle enne, et 30 aastat olete raadiomajas esinemas käinud. Ja. 30 aastat kuuldemänge teinud ja siis lugemisi ka romaanikatkendeid niisuguse väga palju, näiteks kui mulle antakse lugemine veerand tundi mõnedega õudsalt palju vaeva. Küll ma loen seda küll ma uurin vastutustundelise kohusetundetu nii kõrgeks tõusnud, et ajab hirmu peale. Kole koheli pärast tahaks jälle uuesti lugeda. Ära loeti, tahaks uuesti lugeda, kuulan üle alati kõik jaagu, ise olen lugenud või kuuldemängud, kui leian aega, kuidagi kuskilt saaks üle kuulata. See on väga õpetlik ennast kuulata või telelavastust vaadata. Ma mäletan, esimene raadiolugemine oli mul või raadiokuuldemäng. See oli noh, kahjuks jah, 50 date aastate alguses. Siis oli nootikat põhi, õieti kunagi pole ennast kuulnud. Läheme jah nüüd kõik kuulama, ka. Läksin kuulama ja küll see oli hirmus. Ei ole. Mul oli nii hirmus piinlik, soliidne, ma ei tundnud ennast ära, ta oli nii õudne, see oli nii kehv, nii halb. Teised ütlevad, et ei ole häda midagi ja nii aega aialdaksin Harjumaa ja kuulan täitsa rahulikult ja midagi ei ole. Isegi oskan nüüd juba taha, siin oleks võinud niimoodi teha. Isegi nüüd vanas eas ostsin omale margi koju ka. Lihtsalt sellepärast, et et kellelegi on teatris, minul ka tekkis huvi, no nalja pärast, ega ma ei kasutatud, nii et ma hakkan jumala häält kuulama, kui ka Goa näitleja ma olen, kui hästi mängin, mitte sellepärast, et lihtsalt niimoodi, et mul olid mõnda kohta kasvõi monoloogi, loed ära niimoodi ja siis kuulad, väga huvitav. Ahah, näed, sain aru, et vot see koht läks kaduma natuke. Seda ta sellele tähelepanu juhtida, aga mis selles kuuldemängu tegemises võlub? Mis meeldib? Kuuldamatu tegevuses on kaks laka suur võlur. Muidugi, mis on seal kõige tähtsam kuuldemängu rõmmigrahvad. Vaat see A ja O. See on sulle nagu süda, kes on sinu juures kogu aeg, mitut sa sellesse mänginud, süüdi ka tuleb, temaga mängib, tuleb eemale tõmmata, ennast natuke vahest lähemale minna. Tasemalt rääkida, kõvemad? No need tehnilised asjad tulevad väga pika aja jooksul aegadele ja muidugi, mis seal siis ainult kujutluses on, kõik see, mis raadiot võlub, on see, et kõik on võimalik. Kõik fantaasia, kõik ulme ja kõik on võimalik, kõiksugused. No üldse ma ei tea, ei, niisugust asja vist pole, mis ei või raadius teha. Raadiotöö on väga huvitav ja see annab, näinud, annab, annab, väga palju annab siis tuli jälle uus kuju, mida tuleb väele kaudu edasi anda ja see on üks väga kasulik töö, raadiotöö ja analüüsitakse, tehakse proove laua taga ja minnakse mikrofoni ette. Ja väga raske töö, Jevega tehniline töö ja ma olen näinud, mõned arvavad jah, tõesti, et noh, mis seal raadiost tulid, istusid laua taga, loovad ära, ei ole niimoodi see, mis mind väga ükskord üllatas, kuidas muusika, inimesed vaeva näevad, raadios. Mul oli ükskord juhus näha, kuidas Georg Ots lindistas ühte laulu, kuidas fraaside kaupa, mismoodi nad kuulasid, see kestis tundide viisi, ühte lihtsakest, laulukest pini ja näiteks nagu Joala sisendis on kohutav töö. Kuidas te siis leidsite tee teatri- ja telelavastuste kuuldemängude ja filmide juurde? Kas juba koolis oli teil huvi näitlemise vastu? Meenutama lapsepõlve, seda tuleb nii harva, et tal kõige rohkem ma tegelesin spordiga spordiga, ma ütlen, kolm korda sedasama, suvel mängisin jalgpalli, võrkpalli, korvpalli, talvel suusatasin, uisutasin, näitlemispisikut ei olnud. Aga mul praegu just meenus üks moment. Seekord me elasime Kiviõlis. Muidu ma olen Tartu poiss, aga noh, kodanliku vabariigi ajal siis oli vaja ikka isal paremat töökohta otsida ja ega need ajad olid rasked ja meie perekond olin alla keskmise nina. Ikka puudustes alati. No ja sellega seoses isa sai parema töökoha Kiviõlis. Õppisin selle algkoolis Kivilise ja mul tuleb just praegu meelde sellega seoses, mis puutub nüüd näitemängu. Et õpetaja tuli klassi ja ütles, et see oli niuke juba nii vist mai lõpupoole. Et vaata, nüüd sõitis siia Tallinna, tead ja nemad mängivad täna õhtul ühte näidendid ja, ja tuleb siia üks näitleja tahab, et meie klassist tuleksid kah mõned poisid sinna etendusele. Ta tuleb, valib välja see nagu mulle midagi öelnud, aga mõtlesin, et huvitav, kas mind ka valitakse sinna näidendis. No ja tuligi siis Leo Martin siis sinna ja ja võttis ikka ühe poisi teise poisiga jumaldan, mina vaatan, et jumal, et kas ta ikka mind ka nüüd võtab või ei võta, et huvitav ja võitis lõpuks minu k ja vot tulge õhtu sinna varem natuke kella viie ajal ja meil on seal kostüümid, valime välja. Ja siis ma räägin teile, mis seal teha vaja on ja tulime õhtul sinna. Keerutus oli ka, aga ei osanud midagi karta ka midagi. Pidime olema klassitoas istuma gümnaasiumi õpilased, kõik need vanad tsaariaegsed, nihukesed pandlaga, rihmad ja mustad niuksed püksid ja särgid seljas ja siis saali peol ärge vaadake ja midagi siin teha ei ole, tuleb istuda ja mäletan Jeesuses kahinat poisil kitsal koerus, need, kes näitlejad olid, joonistasid tahvli peale seapea karikatuur inspektorite korraga sisse, inspektor tuli sinna klassi ja seepärast tuli välja, oli Arno Suurorg. Ma mäletan seda siiamaani. Või sinna klassi ja kui ta nägi seda seapilti kui vihane ta oli. Ja ma lihtsalt unustasin ära. Ja jumala pärast, kui ta nüüd mind hakkab kahtlustama, mina olen joonistanud või ja vaatas mulle otsa ja mul on niisugune olema, vajuks maa alla. Nüüd ma praegu mõtlesin, et vot kui mõju võib teater olla, kui ta niimoodi tõeline on need siis need, kes saalis istuvad, võib-olla ka olid nii kaasa haaratud sellest edaspidi, siis elasime rohkem Tartus ja mul teatrihuvi tekkis küllaltki hilja. Nii nii, päris nii huvi käia, teatris, seitsmeteistaastaselt Vanemuises ikka käisime teatrit vaatamas natuke enne sõda ja siis isa-emaga koos, aga siis okupatsiooni ajal palju vaatasin teatri ja peale sõda oli peamine. Nii palju kogu aega spordist üle jäises spordiga. Läksin juba nii kaugele, et tulin Eesti meistriks jäähokis ja juba olin Eesti koonduses ja mängisin jäähokit juba Moskvas juba reisisime Leningradis. Aga siis okupatsiooni ajal veel kooli ajal, siis kuulutati välja konkurss Pallase kunstikooli. Ja kuna ma mõtlesin nagu eeldasin joonistamiseks ja mõtlesin, et proovin taastuda. Lähen sinna kõik, palun väga. Ja miks mitte, siis olid suured Niukest cafe leidma, kus oli paber nokaga kinni, peatatakse meetri pikkused pool meetrit laiad, suured paberid ja siis tuli natüürmorti elutu loodus, kuskil seal olid kas siis karafine või piimanõu ja siis trapeering, riie seal tuli joonistada. Ja siis süttise nad siis seal ahjus umuse karbi sees põletasime siis need söed, antime, see oli nii uudne, aga ma ei tea, kuidas joonistasin. Pilt oli nii ilus, välja võeti mind sinna kooli vastu Palvassesse siis ma hakkasin kunstiga tegelema. Siis oli see vana Pallase kunstikoolimaja alles küll see oli üks tore maja. Nii kahju oli, kui ta elab võõras. Ja noh, esimene aasta seal kunstikoolis ainult joonistasime veel juba siis pidin valima teiseks kurjuseks, kuhu sa suundud, kas graafikasse või, või skulptuuri maalialade, minule meeldis skulptuur. Läksin skulptuuri õppima. Jah, ja siis õppisin selle skulptuuri korraga, hakkasin, oskasin korvoolidega. No vot ei saa, kus. Jälle jälle andsin väga palju lootusi, et võib-olla tuleb kunstnik. Aga vaat selleks skulptuurid on niimoodi, et mul ei ole seda temperamenti, seda kannatust. Skulptuur, tema nõuab ju kohutavalt palju seda kannatust osadeks savis, ütleme seal figuuri valmis, kõik on modelleeritud, kõik siis vallata kipsi, no see veel kannatab ära. Aga siis on ju õige skulptori peab ta materjali tegema, kas siis puus või raiuma graniiti või valama pronksi või pronksivalu on ka kõik töökodades, vaat ei ole skulptori temperamendi ei kannata nii kaua istuda. Ma proovisin seal kõige pehmem materjal, Vasalemma marmor. Hakkasin sellega reljeefi tegemisel, mul pidi olema kursusetööks ja toks-toks-toks-toks tundide viisi niimoodi ei kannata välja, aga mul on õde ja vend on minust nooremad. Ja see on praegu hambaarst, seal Tartus. Minu õpetaja, professor Starkopf, mu õde, ravista lambaid, mitte see võtku kahjuke Treimlex skulptuurist ära. Aga sellegipärast, ega me kahetsema ikkagi mingil moel olen jälle millegiga rikkamaks saanud, et ma kas või proovisingi mu sõrmed on võimelised modelleerime, midagigi olnuna ingliskasu saanud, sellest ma olen praegu mõeldud krediidi küsiksid. Kuule Reinud, miks hakkasid näitleja vanasti ma mõtlesin, et hirmus küsimus, hakkame seletama, mis pärast praegu ma arvan, et võiks häiriveerimide vastata. Sest kui ma hakkasin käima ja tundsin, et teatri nagu mind isiklikult niivõrd mind mõjutas ja isegi omaselt salajas soppisid, kuramus, kui mina saaks ka nii kedagi mõjutada. Ja kui ma tahaks ka nyyd lähekski kere, mõtleks sellele, mis, mis ma olen rääkinud minu kaudu, mis kujus olen olnud ja see hakkas mind nii võlumaa midagi just hullu ja võtta, kuidas pääseda, teadis? Nojah, et tulin, nägin, võitsin, seal võimatu, niisugust asja ei ole olemas. Aga kuidas siis saada sinna ja korraga oli Postimehes seal ajalehes, edasi nüüdses kuulutused, Vanemuise teater vajab koori liikmed, neid neid hääli bassbaritoni. Ma mõtlesin kohe, et see on võimalus, millest kinni haarata, et hakkame alguses niigi peale, saadan sinna majja sisse. Läksin kooli katsetele. Siis oli seal üks väga tubli ja kahjuks surnud. Liimanud oli seal üks helilooja ise ka ja tema võttis vastavaid janu. Mina katsetasin ennast ikka viimaseks, et uurida, et mis moodi see asi käib, no lihtsalt heliredelil. Mul tuli jälle välja töö ajal ka. Jälle käsi jälle hästi kõik, noh, ütleme. Nonii laulan seal ära. Ja kõige hullem Sid nooti ei tunne ju. Kujuta ette, kui see tahtmine on nii suur minna, siis mõtled, et lihtsalt valega lähed. No hea küll, laulsin need noodid ära, võeti vastu paritonis pauhti, hakkame õppi oopereid juba ja samal ajal juba ikka käin veel kunstikoolis ka, aga nii hakkas juba see asi, et läksin ausalt Sarkov juurde, tead, et niisugune asi, et ma olen teatriseadja. Kuidas tahtmine, kahju. Kahju küll, et sa lähed läbi, tead ja hakkasime oopereid õppima ja kuna seal on see kooris baritoni üks neli-viis-kuus-seitse meest, siis mina nende vahel seal niimoodi nimetel kyll noodid, käed, mul ka moe pärast noodid käes ka nii palju võetakse läbi diapähe juba ebarty hakkasin aegamööda noortega, piinlik oli juba, aga ei jõudnud niikaugele, Serced hakkas palitu uitama. Vat mõtlesin, et oi kui tore oleks, kui prooviks kvaliteediga sporti olen teinud. Ja vot niimoodi, et vot niuke sale poiss sirged jalad ja kõik ja tugev poiss, lähen proovin, võeti katsetada. Kui tubli sellest võib tulla, hakkasin harjutama iga pommiku, kõik need treeninguid, need stanged tegin läbi, ma ei mäletanud. Vaatad aastal peaaegu paljudes noaga, siis jälle ikka vahepeal seda sporti ka, aga sport oli juba niimoodi teate nagu suurt port praegu öeldakse, teater ei salli niiskuses. Seal kus me hakkame siin ühte sportlast üleval pidama, veel tuleksin teatrit teha? No jälle väike konflikt, öeldakse, ei ta nii kaua ära juba tõesti valima üks kuu aega olin ära. Ma olen koondatud teatrist. Kurb, aga midagi selle vahesid jälle, mul oli nihuke Rein mail Moskvas, aga just sel samal ajal aastal enne oli vaja eesti stuudio, oli moodustatud nõndanimetatud Eestis stuudio ja selles kõige kõrgemas Moskva teatrikoolis Lonotšovski nimel. Aga mina olin Moskvas ja kuna ma kuulsin, et sinna stuudio moodustatud, ma lähen nii poisse vaatama, eesti poisid Lähen sinna ühiselamusse, uurisin välja, kus nad elavad ja mul olid seal Vanemuises ajastul üks tuttav näitleja oli. Ja, ja says sain teistega nagu tuttavaks ja, ja teate, meil on poissi vaja. Vein. Pole midagi nüüd Sõida Tallinnasse, mine räägi see asi ära, tulen Tallinnasse, lähen kunstide valitsus, sel ajal olid Kaarel Ird seal kunstide valitsuse juhataja. Tema mind juba tundis vanemast ajast, noh, ma olin veel noormees. Ma ütlen, nüüd võtad seltsimees juurde, et ma tahaksin minna õppima eesti stuudiosse Moskvasse. Nojah, ma saadaks sind küll sinna, sa tuled, vära sealt sul tuli kannatust. Masin. Ei nüüd ma küll tõesti jään sinna ja see on mulksu harukordne võimalus, õppida teated. Hea küll, tule, kahe päeva pärast tulin kahepäevast. Noh, oleme otsustanud, sõidad siis minuga koos, sõitsivad Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement. Siis Järvina veel, Ita Ever tuli ka veel pärast Silvia Laidla ja nemad olid juba nagu teatrit teinud ja juba eesti teatrikoolis õppinud juba mitmendal kursusel ja mina jälle seal valge vares ei tea, ei oska luuletuste lugejad ühtegi. Aga julgust, malm, kui lähen ja teen, siis jaotati meid gruppideks. Mina sattusin ostsignoumiks Abduulovi grupp, arukordselt tugev pedagoog ja näitleja ja raadioteatri asutajad, kõik seal loevad luulet ette, siis ma meenutasin mingisugust väga naljakat lugu, mis kuskil spordipoistega olime rääkinud, hakkasin seda rääkima, kõik naeravad, temaga naeris, et eesti keeles ma ei saa aru midagi, õpetaja, isad, aga Kamyycziski artist, komöödianäitleja tuleb sellest. No kõik oli korras, sain hakata õppima kõige rohkem, mis ka mind üllatas seal esimesel momendil oli, see oli nõue, et ei tohi midagi mängida. Aga öeldakse, mitte mingit mängimist. Ole see, kes sa oled seal põhimine, esimene asi? Vaata siiamaani kohe, aga siiski peab ikka tõesti kellelegi pugema. Ja see ongi selle ameti juures, noh, see pole mingi uus uudis nagu väljadena, kas on tõesti selle ameti, see nauding on see, et olla keegi teine inimene? See on nii võluv on seda teha, kui sa seda oskad, vallates enda orgaanikat füüsist ja niimoodi häält. Küll on tore, kui sa oled teine inimene tema teema mõtetega autori kaudu niimoodi ja kui sa veel suudad midagi niimoodi noh mõjutada ka, või midagi mingi mulli jätta endast või selles rollis siis on see suur asi, see nii õnnelik, niuke tunne. Kui te Viktor Kingissepa-nimelisse Tallinna draamateatrisse tööle tulite kas siis anti noorele näitlejale suuremaid rolle ka? Väga harva, siis läkski nii loomulikku rada, et mitte mingit suurt rolli köiki ainult niimoodi härra, teile on telegramm ja, või seisad kuskil Allebardiga nurgas ja ikka väikselt hakkas peale see asi minul oli just Draamateatris oli, ma ei olnud küll kooli lõpp, nagu ma olin ikkagi kolm aastat saanud meid alged ja parajasti Andres Särev tegi Laatsisse sellest kaluri pojast teisest osast tegi lavastuse ja seal oli niuke kalurid anarhistide punt, kes võtsivad, viiner, punane lipp oli kaanel muidugi, aga ühesõnaga noh, see pahem pool mulle anti lipp, ettevõtted, sina, Rein, oled selle lipuga, aga asjad veel tahapoole natuke jäävad, meie see grupp tuleb siiralt, on natuke viina võtnud ja niimoodi ees oli Suuror, tema oli siis kainesi. Kes oli siis see ärimees ja ja mina võtsin seda asja nii tõsiselt loomutruult ja ja kohe ehitasin endale rolli valmis, et noh, et ma olen ka viina võtnud noormees ja ma olen purjus ja ma seisan seal selle lipuga taga, kaugel, keegi vaadati, võib-olla lipp oli, aga, aga mina nii tõetruult mängin seal taga. Noh, ausalt, teen oma tööd, et kui ma olen ikka viina võtnud, sest ma olen natuke vintis, aga ma ei taha näidata, et ma purjusolek, hoian punast lippu. Aga ülevalt direktor, tema oli kahjust teatrisse tulnud, noor direktor, aga ka nii väga ettevaatlik, et oleks distsipliin korras. Ja näeb ja vahetu, näiteks noor näitleja nüüd purjus laual ja järgmisel päeval kutsub direktor mind välja noormeeste tulete teatritele purjus. Kuidas sellest elektrit ma kujutasin, ma olen purjus ja siin on mul tunnistajaid ja teised ütlevad. Ah, no siis maja, andestage, võib-olla ma eksin. Vot niuke moment, mul tuli meelde praegu. Kas olid teil mingid raskused ka iseenda jaoks või olite niisugused nõrgad ületamatult kohad esialgu? Mul olid kergemad ülesanded, millega mõise tegelesid, ei tekkinud niisugusi erilisi nihukesi raskusi. Et näiteks nagu teatrisse lähed, et täna lähen teatrisse, kui ilm on nagu tapalavale sõna halb asi. Võib-olla mõnel on nii, muidugi ei ole tundnud, proovi näiteks hirm proovi ees. Ei ole teada, mispärast me, no üks asi on see, et see on igapäevane töö. Seal võib stoputas, rub rääkides otsida, arutada, see on niisugune mõnus, seal võib viilida, isegi mina olen juba nii vana, mille ma ei julge enam viilida. Ain andekusega paljalt enam ei aita. Nüüd tuleb kõvasti tööd teha. Ja mida varem nooremad hakkavad ka tööd tegema, seda parem. Ma ise olen kogenud seda esimene 10 aastat ma üldse ei töötanud, küll tuli kergelt proovi ajal õppisin teksti pähe. Ja kaheldi õliga ka ei ole viga. Aga see oli sall, tik, nii pinnapealne. Üks paarkümmend aastat on olnud nii. Ei, ma ei taha nüüd praegu Aktandinast kiitma, siis seal seejuures mõelge ma nüüd, vot kui vaat kus tubli mees, et kuidas, kuidas ta töötab. Ei, aga see on loomulik asi. Minul näiteks, mul on see põhiline töö on kodus. Tulen proovist ära, siis hakkab minu töö, istun näiteks mul väike lamp põlema istun, kõik jäävad magama, mina töötan. Mõtlen, vahel isegi pobiseb ja siis mul kõik peas keerlevad, mismoodi mul kujutluses kõik, mismoodi õitseda. Homme prooviks homme nii proovima, läheb niisuguseid. Varsti algab proov peale, sellepärast et ma olen ette valmistad, saaksime, saaksime näidata, et kas see kõlbab või kuidas teiste peal läheb. Mul Ita Everi ka väga hea niimoodi mängida tunnen. Ma tunnen, et ta on ka mõelnud. Mina olen mõelnud, mõelnud võrdlesime küll erinevalt, aga korraga mõlemad veerg, minul on ju niimoodi, et vaata, et esimene lugemine seal kõige tähtsam. Kui ma loen vaikselt tüki ära, siis mul peab tekkima kujutlus sellest inimesest külmal ajal kehastavat. Vahest on see väga segav isegi töö juures, et mul on nii kindel kujutlus? Ma võin teate režissööriga minna mingil moel natuke vastuollu. Temal on teine kujutlus. Ja nüüd on see niisugune võitlus, kui ma suudan oma kujutlusvõimega režissööri veenda, minu kujutlus on see õige ainuõige ja kui on tark režissöör, siis täiega segamas, lase tulla, külma, aitan sind. Ta ei olnud niimoodi, Teireid viskas oma kujutult minu kujutluse tähtsam, näiteks Mikk Mikiver on väga arukas, intelligentne ja väga andekas selles mõttes, et ta kuidagi oskab suunata ja oskaksid abistada. Mul on wiki veelgi väga hea töötada. Millised rollid on teil tänini väga südamesse jäänud mida ikka ja jälle meenutati hea sõnaga. Eks nad ole muidugi kõik südamesse jäänud mingil moel. Aga ma olen lihtsalt paha ei suuda riiki südamesse, et nad on kõik armsad olnud, nendega vaeva nähtud, aga nad on kõik kadunud. Kui nüüd keegi küsis mu käest, et ütled, et see roll või beer kõndist peole või mõne rea lugeda aga kaugel eemal ära kõik. See on hea ka oma voodis niuke tervendav ka elada ainult selles tänases, aga vot siin muutuma sentimentaalseks, kui ma räägin oma joonistustest. Oi, vaat siin ma ütlen, et see on nüüd ütleme niisugune hobi moodi asi. Aga need pildid on mulle nii armsad, nii kallid, et ma mõtlen, kui nad ära kaoks, kuskil või, või põleksid ära või. Ma ei tea, mis ma siis poleks nii õnnetu. Need on vist väga palju, palju eriti ei ole, aga ikka on natuke, mul on jah, kodus kõik nad seina peal ja monid aeg-ajalt vaatab. Venemaal on üldse viimased aastad väga hakatud hoolitsema vana vene kultuuri eest. Kõik need niisugused nagu local, maare meil on, on peaaegu igas vanas veneline, tuuakse kokku le oblastid kiriku keset talud ja kirikutes fresko taastatakse kirikute aastatakse isegi eraldatakse kulda kuplite Huldamise jaoks mail siis lihtsalt ei suutnud mahistelt hakkasin joonistama. Võtsin paberi pliiatsi, väga ilus, seal kostrumaas on see vaba, muuseas kui lähed kuskil tahavad, seal võiks veski ostsid omale mingisuguse mätta, istutasime, linnud laulavad. Sa oled eraldatud kõigest ja ei hakka kohe joonistama. Vaatad seda veskid, siis ma juba mõtlen, et nüüd võiks juba joonistama hakata, istunud seal joonistada ja siis on ikka hea tunne, et mul oleks pilt. Seal ma olen võib-olla liiga vastuvõtlik, mind erutab kõikuma, Vene teatris olin siis sai palju reisida Venemaale ja jumal tänatud, et see oli üks väga ilus aeg, huvitav aeg, väga oleksid toredad inimesed, suure rahvainimesed on kõik toredad. Ma olen nii kuulnud, võtsid mind väga lahkelt vastu teatrisse ja näiteks, kui nüüd siin ütleme kinost rääki, Valgevene stuudiost, paar filmi siis Mosfilmis Koigi stuudios. No ühesõnaga, ma olen ikka mõned filmid teinud. Ja mis puutub nüüd ilmimise, siis see sõitmine näiteks 200 sajandite piraadid, see oli korgist, uudistame, filmisime Krimmis. No ma olen Krimmis käinud palju kordi Jaltas ja jälle tagasi ning ka selle filmiga sai sõita nihukesi kohti, kus kus ei olnud isegi suvitajaid missugusest haruldast, kaados, jumalaid. See oli lihtsalt nii, et ma ei unusta seda kunagi. Kui mul on eluterved, et ma veel elan nii kaua siis lähebki rimi kindlasti sinna tagasi midagi joonistama seal. Vot see on nüüd filmiga, film on see, mis soodustab seda, et sa saad kuskil sõita, näha uued inimesed, näiteks viimati ma tegin kaasa rassiiemmalada ja Venemaa noorus ja minule pakuti seal üht Sniivili tütre rolli, kes on inglane ja tulnud Peeter Esimese juurde polkovniku tööle. Ja ma võitsin selle rolli, vastas oli huvitav. See oli huvitav võte, oli Loovodjevisii kloostris muuseumis võte villane haruldasi. No Eestis tegite viimati kaasa neelandi koridas ja Tammeti pulmapildis, kuidas teil endal teha, oli neid mõlemaid LL teha? See pulmapilt, see on lühifilmi pooletunnine, keegi kuskilt teiselt planeedilt sattus üht eesti väiksele saarele, kusjuures vanamees Raul Tammeti debüütfilm. Ta helistas mulle. Mis mulje jättis väga hea mulje. Ja mis on väga alati meeldiv, kui öeldakse niimoodi, teate seltsimees Aarne, et ma tahaks, et te mängiksite sees või siis ma ei näe kedagi ja tahan ainult teie olete. No teate siis mul nagu mitte see, et niisugune enesearmastus, vaid, vaid see usaldus. Ma tegin seda tööd väga hoolega ja väga suure kiindumusega. Mulle see roll meeldis omamoodi, ma leidsin sealt. Et seda võiks teha jah, näis, kuidas ta siis välja tuleb. Uus sektori siis teise ja Lembit Ulfsak ja väga tore näitleja, nool filmikogemusi palju ja ja üldse mis puutub sellesse kuidagi peab olema sõbralik. Ta on väga sõbralik, heasüdamlik ja meil oli väga hea temaga töötada koos ja mis kutsus siis teise filmi seda koriidasel täispikk film. Siis see tundub, nagu ei õnnestunud film tervikuna, mina lihtsalt, võib-olla oleks pidanud rohkem sekkuma oma arvamusi avaldama, mina nägin seda kuju, seda rassi Taisilmisel lugemisel tragikoomilisi. Mõtelge ise, kui nüüd 50 aastane mees võtab omale üle 25 aastase naise, no siin on juba midagi. Noh, kuidas ta on nüüd armunud ja niimoodi on väga kroomiline tegelikult kui vaatame praegugi elus noori teha, mind ajab naerma, kõrvalt vaadates ajab naerma, mehel on muidugi tõsi taga tav, nii Tšehhisse võetud. Aga kõrvaltvaataja saab, Narvaga ei tohi naerda, teist, aga see läks teist teed ja noh, Olaviljuli oma nägemus ja aga ta viis kokku kõlaga tervikut ei tulnud kahjuks. Kas filmitöös on praegu paus või on midagi ka? Praegu on paus, nii nagu ikka juhtub. Et kui tuleb puhkus, siis võib-olla, et ei olegi tööd midagi, siis on protsess puhkuse ajalooliselt filmimisega kõige tihedama tale. Vahet jah juhtub nii, et ei olegi puhkust kogu aeg muudkui filmidega, aga seal on meeldiv puhkus. Tööd tuleb teha ja jälle kuskil võõrad ilusas kohas ja uues kohas uued inimesed. Filmimine on sellepärast võluv, omamoodi ja siis, kui hakkan mõtlema, ma olen filminud Soome lahel, Riia lahel, no need on väiksed merekesed. Aasovi merel mustal merel segu must kapten, tegime siis, kui ma selle punase telgiga olime, siis oli valgest merest, sõitsime läbi Murmanskis läksime Arktikasse. Vaata tuleb viis, kuus merd, ookeani on juba ka sees, kõik filmi kaudu olen näinud nii palju seda. Huvitav oli Arktika reis 48 päeva Franz Josephi maal. Nägime, jääkarusid ja jäämägesid seda loodust seal ja niuksed mulje, et oioi. Mis te teadsite poonile teatris, mina olen väga sisse võetud sellest tööst. Jaan Kruusvall kirjutas näidendi, tõi teatrisse juba minema, aastaga polnud aega temaga tegeleda, nüüd on siis ta on meil plaanis juba proovime. Ent selle tüki nimi, pilvede värvid, 1944. aasta ja üks küla Põhja-Eesti rannikul saksa okupatsiooniaeg, mina mängisin vanameest, isa Ita Ever mängib seda minu naist, ema. Seal tuleb mul mängida 78 aastast vanameest, väga huvitav tükk Mikiver lavastada, ise ka sellest väga sisse võetud ja seda me loodame kuskil juuni lõpupoole või keskel kuskil välja tuua, siin suvepuhkusest, me lähme selle Kreisule, loodame, kui meie vaja, nüüd saab remondist valmis, et siis hakkavad juba majas mängima. Ja siis mis võiks lõpetuseks veel niipalju öelda, et naljaga pooleks, aga peaaegu tõsi. Ja seda, et ma olen eluaeg lapsest saadik väga halb õppija olnud, aga algab ja keskööprogramm lapsed magavad. Jumal tänatud, et kuule, Rein ütleb niimoodi. Ma olen niisuguse ameti Tallinna tulnud, kus muud ei olegi vaja kvant õppida ja õppida ja õppida. Eesti NSV rahvakunstniku Rein areniga ajas juttu Marje Lenk.