Austatud, Eesti muinsuskaitse seltsi liikmed, lugupeetud külalised, meie üritus, Eestimaa ja eesti keel jätkub. See üritus toimub kui sissejuhatus eesti keele nädalale 16.-st kuni 22. oktoobrini ning üritused toimuvad üheaegselt Torontos, Stockholmis, Tallinnas ja Rakveres. Ma tutvustaks lühidalt tänase ürituse teise poole kava, see algab lühikese filmi katkendiga stalinismi ajast. Järgnevalt katkenud rändtrupi lavakavast kõnelevad ajaloolane Mart Laar, kes kõneleb eestlaste arvu vähenemisest. Filoloog Helju Heli Susi, kes kõneleb vastupanuliikumisest. Advokaat Väino pillik, kes räägib keeleseaduse projekti kontseptsioonidest ja keelemees Mati hilp kõneleb eesti meelest. Lõppsõna tuleb Eesti muinsuskaitse seltsi esimehelt Trivimi Vellistet. Musitseerivad segakoor olemine ning ansambel vanaviisi. Palun filmikatkend. Kaugelt tulnud südamele lähedased külalised annavad Eesti laseb edasi vennasrahvaste õnnitlusi palava mandžuuria senisest veelgi hoogsamaks tõusuks. On kellestki. Tõusiski saa, Käära lõppes laaduusel nüüd neeellastel nüüd ka neil on, mis oli ainult meil, kui taas julge, siit küll maad. Rooman, ai-ai, maalsed. Vot häid. Kinnitas meil Stalin, siis meie pommi proovisime, mitmed suured katsed vee eel on headus mees teel ees. Hom. Kuid me iialgi ei ta võõraid riike vallutada. Pretallijad ees Itaalia Hispaania ja, ja astraal. Istuge, ärge mu. Härraki laata meilto, surmav jõud, see hirmus paha. Tahame, et aatom hu ainult õnnetu. Et siis Aato üksnes teeni ühendu reegee röövleid, saat on söönud ikka ja magnaat. Tusse plaanide helide varia rappa. Olen proletaarlased, panda tähele, sündisin paljas ja elasin nii. Ja nüüd annab korteri. Minule tähendab muu elamu, tööliskooperatiiv, kesküte kabinet, magamisruum, valgustus loe, villama. Kõigiti tore. Kuid enam kui muu minule meeldib. Seesama see. Muinasmaailmast hubasem, see küllap isegi taipate ju. Vesi on kraanis, jäetamis kraadil. Aga kõrvalkraan kõrvetab vaid kuumaga pesta näiteks suu ja külmaga küüri külg on ühele ekraanile trükitud. Kuum aga Teidel kraanile külm. Töölt koju saad teinekord väsinud, kui raju. Rõõmustas tega teegi. Ent Sultsatud vanni? Sul loru ja Roiu, kui peoga võtaks, keegi näib hoitsialismile saabusid külla vaid muheled, rõõmus, tumm pluus pükstega varnas siin Varnun küljelt see pihku ja vanni. Karl summ. Istujabee Seebeese ja solgutan nii palju, kui sulle läheb. Lihtsalt toas on suvi ja Volga. Ainult laevu ei ole näha. Olgu mustust sul kümneaastase staažiga naal kui kuusevaik paksem koorikal tõmbovi Kraasiga ükskõik, läheb maha, raisk. Nii kuumutada, aurutada ennast. Et lust seal käepide keerata, millest ja piserda karastav vihmuhkendus multlikuste raudses pilvest. See tuss pole, maine kraam, tehke mis tahate. Otsekui soontesse karastust Kalb. Pääd paitab ja õlale patsutab lahkelt. Plekist selgroogu, jookseb all. Dušiga asjad kõik korda aetud ent kuivata karvase rätiga, et kuiv oleks päkadel. Põrand on kaetud mitte jopt või vaid kortidest matiga. Ja peegli ees. Lähtudes peale kõige lumivalgesse pesusse pugeda võid. Poel istun ja mõtlen. Pagan, õige on ikka meie nõukogude võim. Aitäh rand trupile. Sõna saab ajaloolane Mart Laar. Stalinistlike kroonikafilmidest seda särasilmselt täis söönud ja rõõmsat rahvast kuulates neid optimistlikke laulukesi ja luuletusi ei ole minul isiklikult naljakas vaid mul on õudne. Sest tahtmatult tulevad mulle meelde samal ajal kuskil talu taga põlvini lumes seisvad lapsed, kes ootavad külitajate autosid. Kalmistule pandud ristid näiteks sellise pealkirjaga sündis patareis, suri Intaaž, emad polnud, sest viidi tapi. Mulle meenuvad need maha põletatud külad Eestimaal 41. aastal. Mulle meenub rahvuslipu eest metsikul kombel mõrvatud karjapoisid. Mulle meenuvad omal ajal suur agaduses puruks pekstud maanaisteseltside serviisid puruks raiutud ning põlevad raamatukuhjad. Ja mulle meenub ka see väike laps, kes Siberis olles kirjutas oma päeviku viimastele lehekülgedele. Rohkem tal paberit ei jätkunud. Ainult issi, kus sa oled? Issi, palun vii mind siit ära. Professor Rein Taagepera andmetel kaotas Eesti neil aastatel kolmandikku oma rahvastikust. Mõelgem hetkeks sellele arvule. See oli sama palju, kui palju rahvast oli koos 11. septembril lauluväljakul. See on kolmandik tollasest Eesti rahvast. Iga kolmas inimene, vanur, naine, laps. Jätkem endale raudselt meelde, et pea kaks kolmandikku saates siit välja tappis, musedas vangilaagrites sedasama võim, kes tõi teiselt poolt piiri sisse sama palju inimesi selleks, et korvata sõbralikult vennalikult nii-öelda kaotsiläinud töökäsi, aidata üles ehitada majandust ja kultuuri. Seda poliitikat nimetatakse tavalised genotsiidis. Ja ei saa samal ajal ütelda, et see poliitik oleks nüüd mingi meid, ainult eestlasi neil aastatel tabanud saatus. Oh ei. Samasugune saatus tabas lätlasi, tabas leedulasi, tabas ukrainlasi, tabas valgevenelasi tabastusiine, tabas kasahh venelasi ja nii edasi ja nii edasi, sest süsteem oli ju ikkagi sama. Kui kuskil nõukogude maal, tollal esines tõelist rahvaste sõprust, siis esines seda vangilaagrites, nii nagu meie viimase vabariigi valitsuse haridusminister susi andis oma mõtted oma maailmavaate üle mehe nimega Alexandra Šoseniitsen. Jah. Me tahaksimegi ja peaksime endale teadvustama selle, et see süsteem, mille aluseks on vägivallast tulenev hirm ja vale, eksisteerib edasi. Ta on eksisteerinud juba 70 aastat. Ei maksa, peta ennast kujutel muga, et oli üks halb mees nimega Jossif Bisheronovi Stalin koos oma halbade abilistega ja tema mõttemõtles kõik selle välja. Sest kui hakata mõtlema küsimusele, miks just Stalinist sai inimkonna ajaloo veriseid diktaator, siis vastus on vägagi lihtne. Ühelgi teisel diktaatril pole olnud juba ette rajatud hästi sisse õlitatud vägivalla ja hirmuaparaati Stalinil olis olemas. Esimesed koonduslaagrid loodi 1918. aastal Vladimir Lenini näpunäidetel ning heakskiidul. Räägime palju moraalitusest Stalini ajal kuid me unustame tihtipeale ära, et see algas juba palju varem, omal ajal kuulsast kõnest noorsooühingutele, kus tunnistati moraalseks kõik, mis on kasulik töörahvaklassivõitlusele. Ah see. Võim, mis ühtepidi pidi kuulutama rahvaste õiglust, pendlust, sõprust, õigus ka liidust välja astuda, kõiki muid õigusi, samal ajal kui need artiklid kirjutati, mida me praegu agarad tsiteerime. Pühiti maapinnalt ja kolm iseseisvat riiki. Aserbaidžaan, Armeenia, Gruusia. Mõnede riikide saatusi endale pole teadvustanud, kuid see kõik toimus ühe väga lihtsa malli järgi. Väikses piiriäärses linnas puhkes töörahva ülestõus, juhuslikult oli teisel pool piiri valmis sõbralik punaarmee ikka üks ja sama, oh, kes siis töötavale rahvale appi tuli ning selles vabariigis Nõukogude võimu kehtestas. Sama stsenaarium oli valmis ka meiegi jaoks esimesel detsembril 1924. Ning Me võime tänada üksnes taevast ning neid tollaseid vapraid mehi, kes oma Maest tulle julgesid minna. Et meie iseseisvusviisteist aastat kauem kestis. Vales värskuses selles süsteemis pole eestlaste jaoks tegelikult midagi ootamatut ning on lausa imelik näha vahetevahel, kui arvatakse, 41. aasta. Need vägivallateod kujutasid endast miskit üllatavat, sest 1941. aasta tapatalgud Tartu vanglas oli eelnenud juba 1919. aasta Verede Tartu krediitkassa keldris olid eelnenud samalaadsed veretööd rakveres Võrus Valgas. Me teame seda süsteemi, me teame, millist hinda telekehtestamine maale ja rahvale maksab. Ning me teame ka seda, et kogu see süsteem endiselt tugineb samale valele tugineb sellesamale hirmule. Ning on selge, et kui me nüüd praegu ei suuda endas pühkida seda valet hirmu, kui me ei suuda nõnda nagu need 1918. aasta koolipoisid kes läksid tulle ja paljakäsi küsimata igasugusest reaalpoliitilistest kaalutlustest igasugusest tarkusest, elukogemusest nad lihtsalt läksid, sest tundsid, et nii on õige, et nii on vaja, kuni me ei saa samamoodi seesmiselt vabaks nagu nemad ei ole meil loota ei õnne ega ka vabadust meie maale ja rahvale. Lükake siis ükskord ümber need valemüürid, vaadake näkku tõele, vaadake näkku oma minevikule, sest mälu on vahend, mis aitab kõige paremini hävitada. Ning just seepärast on mälu vastu sõdinud kõik totalitaarsed režiimid läbi aegade. Sest meie rahvast on püütud teha väikseks rahvaks. Meil on püütud selgeks teha, et me oleme ise oma õnnetustes süüdi. Et me ise oleme kaevanud, et me ise oleme oma suguvendadele auku kaevanud. Et me ise oleme tapnud, ise oleme põletanud, ise oleme küüditanud. Kuid jah, meie rahva seas on olnud kurjategijaid ja rahvareetureid on olnud tallalakkujad, on olnud mõrvareid, kui ma tahaks teada, kes oli see võim, kes andis sellistele mõrvaritele võimaluse hakata oma vägivallatööd tegema rahva kallal. Süüdi on siiski see võim, aga mitte meie rahvas. Veel. Vaadates neid möödunud aegu ja kuulates neid inimeste mälestusi, nendest aegadest saab selgeks, et me võime uhked olla oma rahvale võime uhked olla üldse sellele, et me selle aja üle elasime. Selle raudrulli alt tulime välja terve vaimuga sest kõik need üle terve Venemaa Siberis, Kasahstanis ja siin Eesti metsadesse ja soodesse laiali pillatud risti-deta hauad kõnelevad ühte keelt, kõnelevad ühte keelt meie esivanemate mehisest meelest meie esivanemate vastupanuvaimust ja sellest, et seda vastupanuvaimu pole suutnud miski murda. Et see vastupanuvaim elab edasi, nagu meie ajas elab edasi meie uues ärkamisajast ja see vastupanuvaim viib meid ka lõppude lõpuks vabadusele. Aitäh Mart Laar, palun lavale Pirgu mälukillu lauljad ja kui saalis Mati Hint paluks ka temal lavale tulla. Tuletame meelde veel ühe laulu, mida seekord laululehtedel veel ei ole. Seal ka keldris on kus trellid, aken. Ja raudse ukse Needri. Oli õiguus muus lasel kes te kuulute. Et reli tuge Kui juhus pähi, kadus õnne Uly stuus. Kuid sööda siiluga. Suur aitäh, Pirgu mälu, Kello lauljatele läheme edasi sõnalise poolega. Sõna saab filoloog, helisusi. On rääkida, kui sa ei näe, kellele räägid. Minu jutt haakub Mart Laari nutuga vägivallarežiimi peal oleva ära hirmutatud ja valedega plaanipäraselt töödeldud elanikkonna seas on üks rahvarism. Ja selles mõttes on nende režiimide struktuuris sarnasus. Igas terroririigis on osa ängistatud rahvast, kes osutab sellele, mille meeleheitlikku vastupanu riskides sageli elu ja vabadusega, aga igal juhul isiklikest hüvedest loobumiseks. Selle liikumise hukkunud või ka eluga pääsenud juhid. Mis tahes maal on suurima austuse ja lugupidamise objekt. Nende haudadele ja ausammastele viiakse lilli, riiklikud külalised ka Nõukogude Liidust panevat pärgi. Neist tehakse filme ja laule, neist kirjutatakse raamatuid. Aga just vastupanuliikumise kohta, maa peal haigutab liidu glasnost dissuur, must auk. Küsime aga, kus on 20. sajandi kõige verisemaid valelikuma ja ohvrite rikkama režiimi vastupanuliikumise kangelased austada ja tänus meenutada? 30 aastat pärast kahekümnendat kongressi glasnasti neljandal aastal on kohutav öelda, ametlikult neid ei ole peale Raskolmikovi, kes saatis Stalinile välismaalt kirja, neid ei ole. Kus nad on, miks neid ei ole. Kas nõukogude liitu kuuluvad rahvad ja maad on ainsad, kus elasid vaid end alandlikult orjastada või tapalavale vedada lasknud lambad ning takka kiitvad pugejad ja nahahoidjad Vladivostokist Pihkva nii välja ei ahela raputajaid ei vabadusvõitleja. Just selline näib praegu pilt paista väljaspoolt vaatlejale, kes Nõukogude Liidu ajaloost on informeeritud. Pange tähele, et meil räägitakse siiani süütutest ohvritest ühelt poolt, keda on väga palju, aga kas süüdlastest kodanikest natsionalistidest, mõelge hiljutisele küll täiesti segaseks jäänud Poola, Ukraina KGB sellekohasele ühisüritusele. Paralleelselt ohvritega räägitakse rahvavaenlastest, konter, revolutsionääridest ühesõnaga kurjategijateks, kus on siin elementaarne loogika? Loomulikult oli selge tarku päid Venemaal Ukrainas küllalt, kes, nagu nüüd Nuicki nägid juba seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonis eksimatult märke, kuhu see lõpuks paratamatu välja viib. Ilmselt tuleb nüüd enam kui poole sajandilise hilinemisega hakata kõnelema vastupanuvõitlusest nõukogude liidus nendest, kes püüdsid loomuliku instinkti ajel väärata seda vabadust, inimväärikust ja terveid rahvaid, kägistada taotlevat võimu. Minul on seni teada vaid Aleksander Solzenitsen, kes sellest oma teostes eriti Gulagi arhipelaagist on selgelt kõnelnud. Jah, Nõukogude Liidu rahvaste vastupanuvõitluse ajalugu on siiani kirjutamata vähemalt avalikustamata. Ja sellest vaikida. Nüüd on juba peaaegu kuritegu. Kultuuri ja demokraatia, mida praegu tahetakse uuesti üles ehitada, seisavad tõel, valele seda rajada ei saa ja kuni nõukogude Liidusse vale kestab, pole meil kindlat minda jalgade all. Aga eesti keele ja meelepäev tulgem Eestisse meie asi nii hull ei ole. Kui märkisin oma Vikerkaare artiklis, et tuleb õigeks kuulutada kõik need, kes püüdsid säilitada Eesti iseseisvust, neutraliteedi kõik rühmitused, mis sel eesmärgil loodi mehed, kes relv käes, püüdsid kaitsta maad hävituspataljoni eest siis nimetasin just eesti vanustubanu võitlejaid. Siin ütlen ma nüüd otse välja, ma kutsun üles kõiki ajaloolasi, kodu-uurijaid, muinsuskaitse lasi õpetajaid ja rahva kõiki ärksaid liikmeid koostada ja välja anda eesti rahva vastupanuliikumise valge raamat. Meil materjali on paljud otsesed andmeid leiab kannatuste aastast arveid, nimesid, kohti, aegu. Aga ei, sa unusta, täitsa kirjutati teise vägivalla, riigi okupatsiooni tingimustes. Palju materjali on eesti ajalehtedest 1941 kuni 44. Palju väärtuslikku on kirjutatud väliseestlased ja muinsuskaitsealal on olemas soliidne kogum fakte ja mälestusi. Kes on need, kellest kirjutada vastupanu võitlejad, kes nad olid. Kõigepealt meie tuhanded metsavennad, kes 41. aasta suvest peale püüdsid elu hinnaga kaitsta oma rahvast Eesti talu ja küla, punaväelaste ja hävituspataljonist, ütleme, metsikust teest ja kes juba enne sakslaste okupatsiooni vabastasid ühe asula teise järel ja hõiskasid vallamajadele sinimustvalged lipud. See tähendab need Eesti sõjamehed, kes olid valmis kordama vabadussõja kangelastegu. Need olid ka need vaprad emad, õed, lapsed, kes surmaohust hoolimata pidasid rohelise rügemendiga sidet ja viisid neile toitu ja teavet. Siia kuuluvad ning nimetatud soomepoisid, kes 44. aasta sügisel tulid tagasi Eestisse peaaegu kindlasse surma. Et võidelda, kuni veel on selleks vähegi võimalus. Siia loeksin õpetajad, kes siis kõnelesid lastele tõtt, koolilapsed see alati kõige ausam element, päästsid monumente või nende tükke, nagu nad vaprat tüdrukut Pärnus, teadmata isegi, millega nad riskisid. Kõik need õpilased, kes 44. ja 50. aasta vahel laagritesse sattusid rahvusliku meelsuse näitamise eest ja muidugi 40 kirja autorid balti apelli koostajaid, ah, me ei jõua ju siin neid kõiki üles lugeda. Aga on nimed nagu admiral Pitka, major herwela kapten, kure Talpak ja paljud teised, kellest meie rahvas veel õieti midagi ei tea. Ja ma ütleksin viimased küll, aga ärgem nimetagem neid kõiki kangelasteks, keda ma praegu nimetada tasin. Mõelgem kindral Laidoneri sõnadele, see rahvas on vaene tangelaslikkusest, kellel igav kohusetäitmist tuleb tähistada aurahaga. Aga ka ehtsaid kangelasi oli tõesti väga. Ma paneksin siis veelkord kõigile südamele, kes on veendunud, et vägivalla ja vale vastu ja tõevabaduse ja inimlikkuse eest võitlejad on iga rahva uhkus. Ma panen südamele koguda seda materjali väsimatult ja aidata kaasa valge raamatu koostamisel. Ja ma palun veel pool minutit, ega seda ei saa me kirjutada ilma Etme puudutaksime ka teist poolt. Seda, kelle vastu võitlus käis NKVD Gestapo hävituspataljon, metsistunud punaväelased, valelikud võimumehed, kellest nüüd Maaleht ja raadio vahel pajatavad muidugi veel poolihääli oleks väga vaja, et just need mehed, kes ise osalesid NKVD poolt ranguis metsavendadele, kes osalesid nende püüdmises, ülekuulamisteks, piinamises, tapmises, neid on veel meie hulgas, võib-olla istub mõni siin saalis, ma olen neid näinud siin saalis, et nad jutustaksid meile tööst üksikasjalikult oma positsioonilt, kuidas nad tapsid lapsi, kes isale metsa süüa viisid laeva vallas näiteks kuidas nad inimesi elusalt tulle viskasid ja mille nimel nad siis seda tegid. Ja kui kord ilmuvad kõigi liidu rahvaste vastupanuliikumiste aja lood Moldaaviast, Lätist, venest Ukrainast, saab maailm teada, et ka sellel maal kõige lootusetumas, meeleheitlikke maist tingimustes oli inimesi, kelle selge ei paindunud ja kes ei leppinud alanduse ja terrorismiga. Motoks parem surm kui orjus. Nii nagu Hispaanias, Saksamaal ja teistes orjastatud maades, et me sellega oleme endale saanud õiguse vabadusele ja enesemääramisele. Suur-suur-suur aitäh sarnama poole vaprale esindaja Annale ja siit kohe jätkapa. Keeleteadlane Mati Hint. Üks vana naine Otepäält kirjutas mulle tarkus on lihtsuses, lihtsus on julguses, julgus on aususes. Ja nendest paarist lihtlausest. Ma alustan nendest paarist lihtlausest, mille mulle saatis Otepäält see vana eesti naine. Tarkus on lihtsuses, lihtsus anud, julguses, julgus aususes. Õieti, mida öelda viie minuti sees viie minutises saan ma öelda ainult seda, et me peame mõtlema, missugune on. Tänapäeval meie tarkus, kas on tarkus ainult see, et me soovime, et 600000 võõrast hakkaksid purssima eesti keelt ja meie koos nendega hakkaksime oma emakeelt? Või on tarkus selles, et me tahame hoida puhtana ennast, oma keelt ja oma meelt. Puhastustööd on meil oma keeles ja meeles teha niigi küllalt. Igaüks, kes tahab saada, kes tahab kuuluda meie hulka, saab seda teha omal jõul. Me peame mõtlema ka sellele. Mis on tänapäeval meie keelepoliitikas julgus, kas julgus on see, et ütelda, et nüüd me kõneleme ainult ja ainult eesti keelt või on julgust see etmeteklareerime ja teeme praktiliselt seda, et me rebime ennast lahti Moskva keelepoliitikast, sest seal ei ole muutunud mitte midagi. Või on julgus ja ausus see et me paneme ette EKP keskkomiteele. Venemaa suure juubeli puhul sa juubelo. 19. detsembril käesoleval aastal, kui möödub 10 aastat EKP Keskkomitee salajase venestamisotsuse vastuvõtmisest ja paneme ette selle selle selleks juubeliks vähemalt see otsus avaldada koos oma 30 salajase punktiga ja ülisalajase lisaprotokolliga. Siis oleks võimalik nii meil kui nendel või meil ja nendel puhastada ennast sellest rahvuslikust diskrimineerimisest, keelelisest ülekohtust ja deklareerida uus suund, uus poliitika, sest Praeguseni kehtib EKP Keskkomitee keelepoliitikas käesoleva aasta alguses vastu võetud kakskeelsuse põhimõte. Kas me tahame kakskeelsust? Ma arvan, me ei taha kakskeelsust, me ei taha kaks meelsust, me tahame hoida ennast, oma keelt ja oma meelt. Ja siin ma kordan, jälle tuleb meil ennast lahti rebida ametlikust suure riigikeelepoliitikast, kust praegu perestroika neljandal aastal just nimelt praegu deklareeritakse edasi meiesugustele, siin on kakskeelsus ainus keele tulevik ja mitte ainult kakskeelsus, vaid ka keeleõiguste piiramine nähakse eesti keele tulevikku. Pidevas rikastavas vene keele mõjus just just nimelt neil päevil, praegu avaldatakse niisuguseid seisukohti ja meil jääb üle ainult soovida, ainult julged ütelda, meie siin teeme keelepoliitikat, me püüame seda teha ilma igasuguse üle kohtuta, kuid see ei ole kakskeelsuse poliitika, see ei ole eesti keele kasutussfääri piiramise poliitika. See ei ole vene keele lausmõju eesti keelele. Niisiis, mis on tarkus, ausus ja julgus tänapäeva? Siin me peame hoidma, kordan veel, me peame hoidma puhta oma keele ja meele ja meiegi meelepuhtuse üheks näiteks õieti selle näiteks, kuhu meie meelepuhtus on vahepeal jõudnud, toon ma ühe eesti loolase, kes kogu Eesti rahva tuhandete aastate pikkuse võitluse kannatuse ja ajalugu. Loo eesmärki nägi selles, et teise maailmasõja mõnede kuude kestel osutati Eesti territooriumil saksa vägedele piisavalt vastupanu selleks, et kauem kaitsta revolutsiooni hälli Leningradi, selles pidi olema kogu Eesti rahva ajaloolise olemasolev mõte. Selleks ajaks oli see täidetud ja meie ülesanne ajaloo areenilt kaduda. Me vist sellega kunagi kunagi nõus. Mida ütelda veel? Meil ei ole muud teed kui teha targalt, julgelt ausalt ja avalikult oma keele ja oma meelepoliitikat, sest meil ei ole taganeda kuhugi. Meil on ainult üks Eesti. Ja me ei saa lasta minna tõeks ühe pagulasluuletaja värsireal. Eesti üks luhtunud unel. Meil on ainult üks Eesti ja see ei saa luhtuda. Suur aitäh keeleteadlasele Mati lindile lavale on jõudmas ja jõuab. Ehitusmontaaživalitsuse segakoor olemine, kes dirigendi Aivar Mäe juhatusel Esitab kolm laulu ning vahele kolm luuletust, palun. Eestimaa, Eestimaa, kes mind võtnud üles kasvata eesti leib, mul üksi, magus maitsed, eesti piir, mindi üksikkindlast, kaitsed tänu isale, et tereta. Võin sind jälle Isamaa. Vaimu, et õrnalt tõuseb kauge aja mälestus. Lapsepõlve kallim vara paleus ja igatsus. Well vaimus. Enne kui veel taaralaste taimi kandis meie kallis isamaa kudus eesti rahvas laulu lõimi ilusaks laulugangaksa seadis sõrmed kena kandle peale tarka laulik kuulajate ees, kes siis kuulis hele valju heale rõõmu, tundis iga mees. Aitäh Eke ehitusmontaaživalitsuse segakoorile olemine palun sõnajärje üle võtta advokaat Väino Willikul, et tutvustada natukene lähemalt keeleseaduse projekti kontseptsioone. Lugupeetud kaaskeelsed eelkõige tuleb pidada vajalikuks öelda välja põhimõtte, et rahvusriigis rahvuskeele kaitsmisest rääkimine ja kaitse seadustamine ei ole mingil juhul ekstremistlikke ega natsionalistid vaid on vajalik rahvusriigi kindlustamiseks ning eesti rahva olelus enesemääramisõiguse teoks. Käesolevaks ajas ajaks on Eestis kujunenud situatsioon, kus eesti keele kui põlisrahvakeele kasutamine kriitilise ahenenud vene keele arvel. Eestis on juba pikki aastaid piirkondi, kus eestlasel on raske, kui mitte võimatu ajada oma asju emakeeles. Isegi Eesti NSV pealinnas Tallinnas on määratu hulk asutusi, ettevõtteid ja organisatsioone, kus eestlane enam ei hakkama. Oma emakeelega. Seni kehtivad seadused ei taga millegiga eestlaste keele kui põlisrahvuse keele kaitset tema enda kodus. Pigem vastupidi, aastate jooksul on kehtestatud terve rida normatiivakte, kus antakse soodustatud võimalused vene keele kasutamiseks. See on viinud selleni, et Eestimaal on kergem saada hakkama ainult vene keelt valdajal kui sellel, kes räägib puhtad eesti keeles. Keelesituatsioon Eestis on tekkinud stalinistlik Kuu rahvuspoliitika ja sellele kaasnenud keelepoliitika tulemusena mis omakorda oli jätkuks kunagise suur Vene impeeriumi šovinistlikule poliitikale äärealade koloniseerimiseks ja jäägituks liitmiseks. Suur-Venemaaga. On täielik alus väiteks, et selle kohale poliitiline kontseptsioon ei ole tänaseni muutunud. Riiklikult õhutatud migratsioon jätkub samadel eesmärkidel. Seetõttu on eesti keele kaitsmiseks kehtestatavate seaduste eeskuju leidmine maailma õiguspraktikast raske keeleline vahekord 60 protsenti. 40 Protsenti nõuab radikaalsed, kuid samal ajal võimalikult demokraatlikku lahendit. Keeleseadust, kus eestlaste keel oleks sajaprotsendiliselt kaetud. Eesti keelele tuleb luua teiste keelte ees eelisseisund, samal ajal rikkumata Eestimaal elavate, kuid teisi keeli kõnelevate üksikisikute õigusi. Eesmärk ei ole saavutatav niinimetatud kakskeelsuse kehtestamisega kus riigikeele staatus on eesti keele kõrval antud veel mingile teisele vabariigis enam pruubitavale keelele. Niisuguse seaduse kehtestamine praeguses olukorras viiks eesti keele praktilisele väljasuremisele lähema mõnekümne aasta kestel. Selle väite juures on võetud arvesse nii võimaliku migratsiooni jätkumist kui erinevate rahvuste erinevate iivet. Niisiis mitte kakskeelsust. Suuremal vennal ei ole õigus panna nahka väiksemat venda koos tema keele ja kultuuriga. Kakskeelsuse ülekasvamist võõraks üks keelsuseks võime ilmekalt jälgida Kirde-Eestis, kus eesti keele kadumisega on suuresti kadumas ka aastatuhandeid vana põliskultuur asendus asendudes kultuuritusega ökokatastroofi ja muu sellise jõledusega. Eesti NSV Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi ja Eesti NSV advokaatide kolleegium. Ühine töörühm, mida võimega nimetada teemise meeskonnaks on rahvarinde eestseisuse palvel töötanud välja Eesti NSV keeleseaduseprojekti. Enam kui 800 töötunni tulemusel loodud projektis on keelelise olukorra normaliseerimiseks Eestis võetud aluseks keeleteadlaste Henn Saari, Mati Hindi ja teiste poolt välja öeldud põhimõtted. Projektis on lähtutud keele kasutamise normaliseerimise mitte sunnist üksikisiku suhtes vaid eeskätt Eesti riigi elu ja majanduselu täielikule üleviimisele eesti keelele kui riigikeelele. Eesti NSV riigikeele mõiste peab avatud saama Eesti NSV põhiseaduse tulevases sättes mis kõlaks järgmiselt. Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi riigikeel on eesti keel. Eesti keel on NSV, Eesti NSV riigivõimu- ja valitsusasutuste ning ettevõtete asutuste organisatsioonide asjaajamise keel. Keeleseadus on üldkohustuslikuks normatiivaktiks, mis reguleerib põhiseaduslikku säte, toimimise ja rakendamise korra ning eesti keele kui riigikeele kaitse Eestis. Nii tulevane põhiseaduse paragrahv kui keeleseadus annavad eesti keelele eelisseisundi vabariigis ning loovad riigikeele Eesti NSV territooriumi ning selle elanike vahel õigusliku sideme. Töörühm vaatab, vaatleb keeleseaduse projektis eesti keele eelisseisundi, uuris kõiki teisi keeli ühel tasandil. Ilmad nimetaks ühtki neist eraldi tõstmata ühtki teist keelt mingil määral privilegeeritumas olukorda võrreldes ülejäänud maailmakeeltega kaasaarvatuna Nõukogude liidus kõneldavat. Senini käibel. Senini käibel olev mõiste, et vene keel on rahvastevahelise suhtlemise keeleks Nõukogude liidus on väär mitte õiguslik mõiste. Ebademokraatlik ükskõik missuguse teise nõukogude liidus kõneldava keele suhtes. See mõte kätkeb endas suurvene, šovinistlik positsiooni, mida tsaari eeskujul levitas inimsusevastaseid kuritegusid toime pandud pannud Jossif Stalin. Kahjuks jätkub stalinliku väärõpetus ka tänapäeval. Vene keelel on olemas siiski teatud kindel positsioon Nõukogude riigis. Nimelt on vene keel Nõukogude Liidu keskametiasutuste asjaajamise keeleks ja sellest tõigast lähtub ka keeleseaduse projekt. Taoline kontseptsioon on aktsepteeritud ka ühinenud rahvaste organisatsioonis, kus on määratud kindlaks organisatsiooni töökeeled. Muide, millede hulka kuulub ka vene keel. Kuid ühelegi üroo töö, kellele ei ole antud õiguslikku staatust olla rahvustevahelise suhtlemise keeleks mis oleks otseses vastuolus ühinenud rahvaste organisatsiooni seisukohtadega rahvuste enesemääramise küsimustes. Kogu maailmas on võetud omaks seisukoht, et rahvad ja riigid suhtlevad teineteisega kokkuleppelised keeles ilma et seda määraks ette mingi seadus, mis oleks mida, mis suurendaks ühe või teise keele õigusi. Ühe või teise keele tõstmine on põhjendatud ainult rahvusriikides. Ja selleks saab olla ainult põlisrahvuse keel. Kuid mitte mingil juhul sisserännanute oma. On loomulik, et vabariigis On loomulik, et vabariigis praegusel hetkel valitsevas keelesituatsioonis ei ole võimalik kõiki projektis toodud põhimõtet koheselt rakendada. Selles osas on töörühm näinud ette üleminekuperioodid, mille kestel senini venekeelse asjaajamisega riigivõimu- ja valitsusasutused ning ettevõtted, asutused, organisatsioonid saavad oma töö korraldada ümber riigikeelseks. See periood on küllaldane vajalikus osas riigikeele õppimiseks, kusjuures keeleseaduse projekt näeb ka erakorralise riigikeele õppe võimalust. Küll on aga projektis ette nähtud seaduse jõustumise hetkest üksikisikutele eestikeelse asjaajamise võimalikkuse kõikjal Vabariigis. Tagavad eestikeelse kultuuri, hariduse, teadustöö, teave prioriteedi teiste keelte ees. Eestimaa on ainus paik maailmas, kus eesti keele prioriteeti peab kaitsma ja tagama riik. Eesti muukeelsele elanikkonnale tagatakse nende emakeelse kultuuri arendama arendamine loovad loodata lootavate kultuurautonoomiat kaudu. Samal ajal on vene keele ja venekeelse kultuuri arendamiseks Lai tagama Vene Nõukogude föderatiivses sotsialistliku vabariigi näol, mis oma suuruselt ületab Eesti NSV. 378 varg. Pean vajalikuks veel kord rõhutada Et keeleseaduse projektis kirjapandud seaduse sätted ei piira millegiga nii igapäevases eraelus olmes kui ka asjaajamisel Eesti NSV-s vene keele kasutamist üksikisikutel kuid teeb kõik selleks, et kujundada Eesti riigi elu eestikeelseks. Töörühm korraldab homme, 14. oktoobril keeleseaduse projekti üksik asjalise arutelu nii keeleteadlaste kui õigusasjatundjate osavõtul. Seejärel esitatakse keeleseaduse projekt Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi keelekomisjonile ning kui see aktsepteeritakse kõrge komisjoni poolt, siis loodame, et kehtestatakse ka seadusena Eesti NSV ülemnõukogu järgmisel istungjärgul. Ma tahaksin lõpetada järgmiste sõnadega. Kaitskem isamaad ja emakeelt. Suur aitäh advokaat Väino Vellikule. Ma palun lavale ansambel vanaviisi. Me ei V muma? Oma oma. Ma ei tea. Nad. Juba. Ja oma oma. Meresaareni. Mere täidab ta Omapäi. Viimanegi nõudmine mitte. Nii nagu täna olla pooliku variandi Ka. Venna. Vaja. Nõuga räägiti. Omavalitsuste üles. Laadida. Aga maa? Ja ka. Täiesti erineva haiglaravi. On õuale Suud. Nojaa. Ei nõua, näeb teema leida. Vana v? Vaata. Jaa. Ei ma viin. Varssavi. Aita ansamblile vanaviisi sõna saab Eesti muinsuskaitse seltsi esimees Trivimi Velliste. Kallid kaasvõitlejad, aeg ei peatu, tänane õhtu hakkab otsa saama ja nii nagu saab otsa, tänane õhtu jõuab varsti lõpule ka ajalukku minev 1988. aasta. Ja kui me nüüd vaatame, mida me oleme sellel aastal saavutanud, siis me näeme, et me oleme saavutanud tõesti väga palju. Kui rääkida ainult meie seltsist ja meenutada kõige kõige tähtsamat, siis me näeme kaht rahvuslippu siin lava serval. Me tõime need välja aprilli keskel. Edasi hakkasime taastama just sellel aastal Eesti vabadussõja ausambaid. Ja see oli üsna hiljuti alles möödunud nädalavahetusel kui me avasime Tahkurannas Eesti presidendi Konstantin Pätsi ausamba aluse ja alustasime korjandust selle ausamba taastamiseks. Kuid aasta ei ole veel lõppenud ja meil on tegemist mõndagi. Teisel novembril tähistab Eesti muinsuskaitse selts ja ma loodan, et kogu eesti rahvas hingedepäeva. Sel päeval süütame küünlad oma koduklubides oma koduakendel ja esivanemate kalmudel. Hiljutiste esivanemate jaga väga kaugete esivanemate Kalmadele. 12. detsembril saab Eesti muinsuskaitse selts ühe aastaseks. 22. detsembril tähistab kogu maailma eestlaskond Jaan Tõnissoni 100 kahekümnendat sünniaastapäeva. Kuid enne seda juba kolme päeva pärast alustame me eesti keele nädalat ja mitte ainult Tallinnas, vaid nagu juba öeldud, ka Rakveres, Stockholmis, Torontos, neljas linnas, kus kõneldakse eesti keelt. Neli linna ei ole valitud sugugi mitte juhuslikult. Eesti rahvas on nagu kahte harusse kasvanud puu. Üks haru kõrgub kodumaa kohal, kuid teine võõrsil ometi jooned, mõlemad harud ühest tüvest ja ühest mullast. 25. septembril. Õnnistati Toronto Vana-Andrese kirikus pühalikult Eesti rahvuslipu taastamist kodumaal ja vabadussõja ausammaste taaspüstitamist Kodumaal. See lipp anti seltsile üle palvega. Hoidke seda lippu. See lipp on täna Eesti rahva ees. Ja Eesti muinsuskaitse selts pöördub kogu eesti rahva poole. Hoiame seda lippu. 1944. aastal lahkus meie hulgast umbes seitse protsenti eestlasi. Et seitse protsenti ei olnud juhuslikud kaasmaalased. Soli valik ühe kindla tunnuse järgi. Need olid inimesed, kes olid teistest andekamad, kes olid teistest ettevõtlikumad, kes olid jõudnud kaugemale. Need olid Eesti rahvajuhid. Ja kui me teinekord paneme tähele oma igapäevaelus, et meil asjad ei taha laabuda, kui me ühte või teist asja korraldades näeme siit midagi logiseb, sealt logiseb siis me sageli ei saa aru, miks see nii on. Kui me mõtleme sellele osale eestlastest, et nad ei ole meie keskel, siis saab meil järsku midagi olulist selgeks. Meie hulgast on puudu suur hulk eesti rahva juhte. Väga tähtis osa eesti rahva genofondist on praegu vist eemal. Ma arvan, et see rahvuslik kapital tuleks Eestisse tagasi tuua. Ja olgu siis eesti keele nädal, neljas Eesti linnas üheks viisiks, kuidas asuda sellele teele, kuidas teha tegelikult teoks see sümboolne akt, mis ju Vana-Andrese kirikus juba aset leidis, kuidas see kodumaal tõesti ellu viia minu arvates selle lipu üleandmine ju ongi, taasühinemise algus. Me võime olla päris kindlad, et väliseestlastelt on meil erakordselt palju õppida ka oma keelekasutuses. Mulle tulevad hästi meelde Ühendriikide Ühendriikides elava eesti professori Ilse Lehiste sõnad Kodu-Eestis kõneldava eesti keele kohta, mis mõnikord on ta loonud täiesti arusaamatu ja vaheldada, ka eksiteele viinud. Ta meenutas ühte juhtumit, kui ta sõitis esimest korda pärast teist maailmasõda rohkem kui 10 aastat tagasi Tartusse. Ja kui ekskursioonijuht näitas bussiaknast, et vaadake seal paremat kätt, on põllumajanduse akadeemia korpused. Vaene professor ehmatas, ta arvas, et tuleb sõjavägi. Niisuguseid näiteid me võiksime tuua kümnete kaupa, need on need sõnad, mis on tunginud eesti keelde ja me ei pane neid tähele. Nad risustavad, nad koormavad meid. Ja kui me sellele vähkkasvaja-le piiri ei pane, siis tõepoolest meie keel ühel päeval kängub just selleks, et panna piir. Selleks ongi tarvis meile ka meie eesti keele nädalat ja ma kutsun kõiki eestlasi kõiki tallinlasi osalema eesti keele nädalas. Palun lubage ma väga lühidalt tutvustaksin nädala kava põhijooni. See nädal algab pühapäeval, 16. oktoobril kell 18 pühavaimu kirikus piduliku jumalateenistusega. Esmaspäeval kell neli on kinos Helios vanemad filmid seletustega son filmide seanss esimene ja kell seitse õhtul Vene Draamateatris suur kohtupidamine, kus kohtulaua ees on ükskeelsus ja kakskeelsus. Teisipäeval kell neli Eesti projekti saalis on Mart Laari loeng venestamisest 19. sajandi lõpus ja kell kaheksa õhtul Toomkirikus pidulik jumalateenistus. Kolmapäeval kell 10 hommikul Eesti projekti saalis. Sümpoosion eestikum. See on teaduslik konverents ja õhtul kell kuus on ajaloo konverents. Neljapäeval kell neli kinos Helios jällegi vanemad filmid seletustega ja kell kuus õhtul poliitharidusmajas venekeelne õhtu, Estonia estonski ja söök. Kell kuus õhtul on Eesti projekti saalis kultuuriõhtu piibel ja Eesti. Reedel kell kuus õhtul on kinos kosmos jällegi vanemad filmid koos seletustega. Ja laupäeval on eesti keele nädala lõpetamine, Tallinnas on see raekoja platsil kell üheksa õhtul. Tõrvikute valge valgel ühise keeleloitsuga. Ja umbes samamoodi igal pool pisut erineva kavaga, väiksemates linnades muidugi vähema kavaga leiab see aset ka Rakvere Stockholmis ja Torontos, mis kindlasti langeb igal pool kokku on alguse jumalateenistus. Ja ma arvan, et ka keeleloits Kallis, rahvas. Me oleme üsna palju juba saavutanud, kuid pidagem meeles, ei ole saavutanud mitte midagi igaveseks, vaid alati, mis me saavutame, me saavutame vaid selleks korraks. Me peame saavutatu eest võitlema iga päev ja kogu aeg. Jätkugu meil kõigil tasakaalukust ja hingerahu sellel teel liikumiseks. Ja olgu meil selleks pikka meelt, me võidame niikuinii, kuid võidkem ka väärikalt ja üllalt austagem kõiki teisi. Taastagen Eestile Eesti nägu. Suur aitäh Trivimi Vellistele lavale kogunevad ansamblid rock, hotell ja vanaviisi, Aare Põder ja Tõnis Mägi ning segakoor olemine. Ettekandele tuleb helilooja René Eespere poolt kirjutatud laul, armastan sind, Eestimaa. See laul on kirjutatud spetsiaalselt Eesti muinsuskaitse seltsi jaoks ning sellel on ka eeldused muutuda meie seltsi hümniks. Ta soolo ei. Ta soolvale lõpp. Uraan. Kuule ta ruumist koor. Loo. Et. Elu ei ela. Ja seega on ainult tänada publikut, kes on tulnud, kuulanud mõelnud soovida teile kõigile head keele kõnelemist ja kohtumiseni eesti keele nädalal. Nägemiseni.