Aga ma tahaksin alustada elust enesest. Tulen mina praegu, olles päeval, käinud teatris, eel, esietendusel, Draamateatris, see oli eelesietendus, sellepärast ma midagi rohkem ette ei rääki, minge ise vaatama. Säili Mati Undi esimene lavastus Eesti Draamateatris. Aga tulen mööda pargi äärt. Ja äkki seisab seal tänava ääres üks tühi buss soomekeelset reklaamikirjadega külgedel ja eestikeelsete paberi lapakatega igal neljal küljel, kus on öeldud, et buss on müügiks. Ja hind kokkuleppel. Mul oli natukene aega ja jäin ootama, aga kedagi tulnud, kellega kokku leppida, jäin mina bussist ilma, mida meil väga vaja oleks, teatrikriitikud saaks ka mõnda teise teatrisse vaatama sõita, talvel. Tulin siis edasi, pööran parki sisse ja kuna mul jäi natukene veel aega üle, ilm on ilus siis kõnnin seal pargis ja istuvad pargipingil pensionärid, kolm eestlasest vanaprouad ja kui ma jõuan neile lähemale, siis ma kuulen, et nemad arutavad väga kirglikult valimiste asju. Ja vaidlevad, keda ikkagi presidendiks valida. Kuigi ma kardan küll, et valib lõpuks ikkagi seesama riigikogu, mitte meie. Aga no vähemalt meile on siis võimalus antud. Aga siis ma läksin edasi. Ja siis ma nägin ühte väikest kasvu, tumedat verd, meest, kes tuli otsejoones Kungla, tellib poolt ja läks sirgelt ja otsejoones üle muruplatsi ja lillepeenrad. Ja kadus kuhugi. Võibolla oli tulnukas, ma ei tea. Ja siis näen ma kastanipuud, mille otsas need okaskerad on juba päris suureks paisunud. Ja näidata kärsitud poisikesed on neid okaskerasid. Tagunud nähtavasti maha loopinud pidev või või ei tea millega ja siis pettunud sellepärast et nad on püüdnud neid avada, nad ei ole hästi lahti tulnud ja mis on lahti tulnud, need on seest veel tühjad või on see kastani viljakene seal sees olles küpsemattaya. Ja laguneb ära. Ja mine tea, rääkisime kärsitud kõik, me tahaks kõik need vilju enne kätte saada, kui puu jõuab jõudu koguda ja jõuab oma viljad ära küpsetada. Võib-olla me peaks rohkem puu eest hoolitsema ja natuke kärsime oodata, aga no tõsi ta on, ega meil aega ei ole. Ma lubasin iseendale, kui ma tulin, et ega ma poliitikast rääkima ei hakka. Ma ei rääkinud poliitikast, me rääkisime loodusest. Ja tegelikult on niimoodi, et kui teil on nüüd kallid kuulajad, tundub, et see jutt on natukene liiga udune, siis keerake raadionupp kinni, mina olen seda nüüd mõnel hommikul teinud oma kolm hommikut juba järjest kuulasin seda meie kalliste Valimisliit reklaami ja teateid ja seda ilusat muusikat, mille saatel see kõik toimub. Esimene kord ma sain suutäie naerda, aga aga siis ma pärast keerasin raadio kinni ja mõtlesin, et head raadionuppu. Ja üldse see on nüüd niisugune rumala naisterahva arvamus, aga see valimiskampaania oleks võinud ühe nädala võrra veel lühem olla. Siis meie pead oleks natukene vähem seki. Aga siis ma võtan endale kohe keele otsast kinni ja ütlesin, et ei hingede täis, küll see asi. Aga Me unustame hirmus kiiresti kõik ära, mida me oleme kogu aeg tahtnud ja oodanud ja unistanud, mis meil kõige rohkem nendel eelmistel aastatel muret tegi. See ju, et me nägime, mis toimub. Ja me teadsime, et mina ei saa mitte millegagi aidata, et seda peatada. Ma ei saa midagi teha, et see asi paremaks läheks. Ja nüüd on siiski üks võimalus, väike või suur. Et mina saan ka midagigi teha. Ja ma arvan, et vähemalt minuvanused, aga ma loodan, et ka nooremad. Me kirume seda kampaaniat ja seda solgi kallamist ja kõike, mis sinna juurde käib. Aga me läheme ikka valima, sest ikka on see lootus, et, et äkki midagi siiski saan mõjutada. Aga no ütleme niimoodi, et jätame kõik selle poliitika ja olme ka, mille puhul me kõik püüame ennast maha laadida kuhugi ja kellegi teise peale, aga sellest ju midagi paremaks ei lähe. Aga üks mure mul on, millest ma siiski tahan teiega rääkida. Kuigi sellest on nii palju juba räägitud, aga see on ehk nüüd niisugune küsimus, mille puhul on tähtis tilk vett, mis pidevalt tilgub ja tilgub ja tilgub ja võib-olla ta siiski uuristab kivisse augu ja pole ta siiski muudab midagi. See on see, mis toimub eesti keelega ja kuna me parajasti oleme raadios ja raadiost ja televiisorist tuleb õige palju seda niisugust keeleepideemiat või seda nakkust mis on igasuguste keele seaduste peale vaatamata. Ta, millega me võib-olla küll aja jooksul suudame mõned eestimaalased panna eesti keelt kuidagimoodi ära õppima kõige selle peale vaatamata meie oma eestlaste eesti keelt õige hullusti halvemaks teinud. Ja ma ei taha tühisõnaliseks jääda. Ma olen tähele pannud, et keelemehed, kui nad veel jaksavad ja loodavad, et rääkimine midagi parandada võib. Ma kuulan alati need Uno Liivaku keeleminuteid. Et nemad toovad väga konkreetseid näiteid. Ja mina ei ole muidugi keeleinimene ja ei ole mul sel alal ka mingisugust haridust. Aga võib-olla ma sellepärast julgen natuke rääkida, et ma olen inimene, kes on oma hariduse saanud Moskva teatriinstituudis ja võõras keeles ja kes sellepärast on aastate vältel püüdnud ise ennast kontrollida. Ega ma ei tea, kas mul on see eesti keel nii väga korras. Aga ma vähemalt püüan ennast jälgida. Et ma väga suuri vigu ei teeks. Ja mullegi teeb muret kõige rohkem, mitte võib-olla nüüd mingi võõrsõnade kasutus ja aga mõned natukene sügavamad kütused mis räägivad, et kõik meie elus toimib inertsiga. Ja see vahepealse okupatsiooniaja järelmõjud toimivad inertsiga veel tükk aega. Nii nagu muide Eesti aja selle sõjaeelse õige eest, nagu öeldakse. Järelmõjud toimisid tükk aega veel Stalini ajal ja pärast sõda. Sellest on natuke vähem räägitud, kui vaja oleks. Aga ma olen selle peale mõtlema hakanud. Nüüd vanemaks saades et meil olid ju eestiaegsed õpetajad ja nemad meid küll nii ei õpetanud, nagu nüüd mõni kaebab, et neid nõukogude koolis olevat õpetatud. Isegi mina mäletan tänu oma vanu kolleege raadimajast Nii tuli tugev eestiaegne kooli haritus, siis neid inimesi enam ei kohta raadiomajas, kabinettides või kohvikus Nad on kõik juba läinud pensionile Agrente mõju või nende hingus, mis siis oli 20 aastat tagasi, kui ma siia tööle tulin, seal vaielda? Olematult olemas, tahaks loota, aga kui üldse mingist järjepidevusest rääkida, siis see peakski olema mingisugune vaimsuse järjepidevus kõige muu kohta. Mina ei oska midagi öelda, sest tõesti aeg oli minu lapsepõlv. Lapsepõlv on alati ilus. Tundub tülliline. Aga ma tean, et ega ma sinna tagasi enam kunagi isa. Aga sealt võib mingeid väärtusi kaasa võtta. Ja kui õnnestub, võib-olla ka mõnele teisele natukene edasi anda. Aga jätame nüüd selle, läheme konkreetsete asjade juurde. Neid näiteid võiks ju väga palju olla, näiteks ma alustaksin sellest, et et võib-olla tee Pehka osale raadio kuulajaist muret. Seesama üks näide. Et nii haritud inimesed, väga haritud kõrgharitud inimesed kui ka diktorid ja tava vastajad mõnel intervjuul või poliitikud on hakanud ikka rohkem rääkima, noh nii et osadele õpetajatele ja osadele inimestele ja osadele asjadele. Ja ma ei tea, kas seda saab enam pidurdada, sest need asjad nakkavad, kui nende peale ei mõtle. Aga üks nakkus on minu meelest need jõudnud nii kaugele, et ma tahaksin kuulda mõnelt keelemehelt. Et kas see on nüüd lootusetu ja kas me nüüd olemegi sellega leppinud, sest ma ei ole enam kuulnud, et nad sellest räägiks. Alguses nad püüdsid sellega võidelda. Ma tooksin mõned konkreetsed näited, et no kuulen ma näiteks, et ütleb keegi raadios või ka televiisoris või kusagil mujal. Ja ka trükiajakirjanduses on juba ammu need asjad kõik sees, kuigi seal peaks nagu korrektoridele. Et mul oli kuskil 10 krooni raha. Tegelikult ta tahtis vist öelda, et mul oli 10 krooni ümber raha. Aga ta lihtsalt ei tahtnud öelda, et mul oli kusagil see raha kusagil, mitte kuskil nahka üles ei leia. Siis ütleb keegi, et see toimus kuskil kella seitsme ajal. No võib-olla kusagil tõesti kella seitsme ajal midagi toimus. Aga tegelikult ta vist tahtis öelda, et see toimus kella seitsme paiku. No siis öeldakse veel, et näiteks mul kas samm kuskil jaanuari keskel ja siis tahaks mina tema käest küsida, et kus eksam siis tuleb, kui ta kuskil on. Aga ma tegelikult tean, et ta tahtis öelda, et mul on eksam umbes jaanuari keskel. Ja kui ma olen tabanud, et niimoodi räägivad mitte ainult poliit isikud ja niisugused kiirreageerijad, vaid niimoodi räägivad kõige haritumad inimesed, haridusministeeriumi inimesed ja õpetajad. Ja kõige hullem, et ma olen ennast sellelt tabanud, kuigi ma teadlikult seda kogu aeg jälginud, siis ma saan aru, et mõnikord on nakkus täiesti lootusetult vist surmav. Ja tahakski küsida, et kas nüüd siis on ajamäärus eesti keeles ära kadunud ja kohamäärusega asendunud või on veel mingit lootust? Teil seda vist ei tea, aga äkki te küsite mõnelt keelemehelt? Mul ei ole küll erilist lootust asja paranemisega muus, kui et me uuesti tõstame ausse ka niisugused asjad, nagu on sõnade järjekord lauses. Ja vot see oli vist veel mingi näide. Äkki neid näiteid saab liiga palju, ma tahtsin selle peale hoopiski öelda, et me nüüd teate, koolis oleme arutanud ja on kuulda, et ka teatrid on selle peale mõelnud, et ma ei tea, kuidas neil võimalik on. Tõsta au sisse, jälle see asi, mis toimis eesti ajal, kuna ka siis oli väga palju probleeme sellega, et inimesed olid tulnud ju vene koolist, neil olid seal saksa või vene või Teadmis aktsendid laval, aga teatrikeel on vanast ajast niisugune, mis peab eeskuju andma. Praegu muidugi teater saab vähe teha, nüüd peaks just televisioonis ja raadios ennast jälgima, et tõsta au sisse see, et kutsutakse üks keeleinimene, kes pidevalt jälgib ja siis nimesid nimetades ja otse konkreetsete näidetega igale ühele ütleb, meil veel sõjajärgsetes teati, väljaannetes ilmusid sellised artiklid Gerda, Laugaste või mõnelt teiselt keeleinimesed, kes oli mõne nädala istunud mõnes teatris ja seda tegi ka Karl Ader ju ise teatriinimene ja keeleinimene ühes isikus kes lihtsalt igaühele ütles, et sinul on sellised vead ja sinul on sellised vead. Ma ükskord küsisin, kui oli võimalus raadiosse helistada. Oli üks selline saade. Et kas raadio inimeste professionaalsuse kontrolli hulka, kui neid tööle võeti kaks, eriti just ma mõtlen, diktorit, käib ka see, et kontrollitakse nende keeleoskust, võõrsõnade hääldamise oskust ja üldse tähtsamate võõrkeelte hääldusreeglite tundmisi. Sest ma ise ja ma olen kuulnud, et ka paljud teised mu kolleegid ja noh, rääkimata keele, inimestest ja tõlkijatest. Me oleme teinud selliseid asju, et, et me kirjutame endale üles, kui me kuulame mõnda väärt keelendid, väär hääldust. Ja mina olen teinud nii, et ma kirjutan need endale üles lihtsalt selleks, et ennast maha reageerida. System Bon käkke, viskan prügi kogus. Sest teha ma niikuinii midagi ei saa pidevalt õiendada, on ta väga tülikas ja ei tule kellelegi kasuks. Aga äkki peaks olema ka siin mingid professionaalsuse normid lihtsalt ja, ja äkki on raadius olemas mingid keele tunnid? Või vähemalt keegi, kes kuulab ja jälgib seda keelekasutust, ega muu ei aita. Annini. Ja keele venestumine kestab võib-olla selle inertsiga veel tükk aega, aga ega Americaniseerumine või Soomestumine ja niisugused asjadega need paremad ei ole. Need tulevad kuidagi automaatselt ja vanema põlve inimesed on võib-olla teisedki veel märganud, et mõned niisugused saksa konstruktsioonid lauses mille vastu sellel eelmisel Eesti ajal ikka kohe päris palju ja teadlikult võideldi, et need on need vene või mõne teise keele kaudu tulnud tagasi. Ja tõenäoliselt mõni noor inimene, kes ei oskagi neid enam karta kasutab neid, sest talle nähtavasti tundub, et see on nüüd see õige vanaaegne, tore eesti keel, kui öeldakse, et see saab niimoodi olema. Kuigi me teame, et eesti keeles ei ole päris niisugust täpset otsest tulevikuvormi. Ja, ja kõik needsamad muud näited, mida ma ei hakkaks üles lugema, jätame selle nüüd keelemeestele, mina olen tõesti puhtiletanud selles asjas. Ja jätaksin ka nüüd selle virisemise ja ütleks nii, kus on rohkem kui lohutus. Nagu vist üks poeet on öelnud. Ja tahaks ikka lootust otsida, kust te seda leiate? Kusse minuvanune inimene seda nüüd leiab. Õnneks ma leian seda ka veel peale, ütleme last lapselaste ja, ja muude selliste allikate, kust inimesed ikka omal lootust otsivad. Ma leian seda ka oma erialalt veel ka teatris käies. Mõnikord vähemalt. Ja mulle tegelikult tegi väga head meelt tänavu sügisel see, et Ugala teater tabas nähtavasti õigesti ära mingi järjekordse aja muutumise ja, ja inimeste soovide ja tahtmiste muutumise julges tulla kõigist hirmsatest sõiduhindadest hoolimata Tallinna. Ja alustada meil siin teatrihooaega. Saalid olid täis ja me oleme virisenud ja kurtnud, et nüüd jääb rahvas teatrist eemale, kuna nii nagu te ise ütlesite, teater ei asenda enam kõiki neid muid tähtsaid elu, asju, mida ta varem asendas. Ja teate, ta tuleb tagasi, sellel on mingi teine põhjus, võib olla, et selle põhjuseks on jälle seesama hirmus poliitika või? Ma ei tea, võib-olla nad on tüdinud sellest poliitika teatrist ja loodavad, et päris teater ehk on natukene rõõmsam ja, ja selgem. Või on elu juba nii segane ja määramatu, et nad loodavad, et kunst siiski, mis kuidagimoodi elunähtusi peab organiseerima midagi neile selgeks teeb või mingit kindlust lubab tunda, mida nad elus ei leia. Ma ei tea, miks nad tagasi tulevad. Aga tagasi on nad tulnud ja ma loodan, et see käib ka teiste teatrite ja Tallinna teatrite kohta. Midagi sellist on õhus, mida ei saa päris sõnastada. Ja kui nüüd hirmus külmad, libedad ja ohtlikud õhtut liiga ruttu kallale ei tule siis esialgu paistab, et inimesed hakkavad teatris käima ja veel rohkem lootust andis mulle see et nende inimeste hulgas oli väga palju noori. Ja niisugust rahvast, keda muidu võib-olla teatas, nii sageli ei näegi. Muidugi võib öelda, et see on armastus kolme apelsini vastu, publik ja see on üldse lavakate publik, kes nüüd tuli, aga nad ju tulid ja nad istusid ära ka need üsna tõsised ja üsna keerukale kirjandusele rajatud etendused ja kuulasid hiirvaikselt, muide niisuguseid pikki monolooge alguses püüdsid küll naerma Tutsatuda, niipea kui Elmo Nüganen lavale tuli, sest nad ootasid ju, et nüüd hakkab nalja tegema. Aga siis, kui ta hakkas midagi tõsist ja isegi hingelist rääkima, Nad kuulasid ja nad olid täiesti vait. Ja see oli mulle hirmus tore kogemus. Nii et mingi alus ikkagi lootusele on teater yhe publikust tühjaks ja kui need naispensionärid, kes seda teatrit meil sotsioloogiliste uurimuste järgi varasematel aegadel on tublisti üleval pidanud või ka lihtsalt naised, kas nad siis veavad oma mehed kaasa pidule püksi. Kes on seda teatrit üleval pidanud, kui nemad ära väsivad. Et ju siis tuleb ikka uuem publik asemele ja nende hulgas oli ka kaunis palju meesterahvaid, keda Tartusis nägi. Nii et mine tea. Aga kus siis veel lootust nagu siis ikka muidugi loodusest, nagu me alustasime äkki. Ja see ei ole nii päris niisugune moeütlemine või, või trafaret. Sest minu põlvkonna inimesed enamasti on ju sellised, kes nagu poolel teel maa ja linna vahel, kes töötavad linnas ja peavad siin olema, aga hing kisub maale ja ja maal muretsed jälle, et ei jõua seal midagi nagu ära teha, sest aega jääb väheks. Ja nii me pendeldama. Aga sellel nädalal mul õnnestus nädala keskel maale putkat, oli niisugune võimalus. Ja üleeile oli väga ilus ilm nagu tänagi. Ja mul oli nii hea meel, et ma maale sain, sest ma olin rajoonilehest hiljuti lugenud, et üks niisugune imeasi on juhtunud, et nüüd puravikud ajavad Väljarohelise kärbseseene mürk. Imesid muidugi juhtub igal sammul ja Mulanki mingi niisugune alaväärsus kompleks olnud, et ma ei ole mitte ühtki ufod näinud ja ei ole mulle ka siis need õiged tulnukad kusagil vastu tulnud ja üldse ma olen üks niisugune kaine igav inimene. Ja nüüd, kui ma kuulsin sellest imelisest asjast, ütlesin, et maksku mis maksab, aga ma pean nüüd järele proovima et saagu, mis saab, jää, kuna meil seal rannaäärsetel Liivikutel on nädalavahetustel iga seene kohta inimene, kui mitte rohkem ja vaatamata vaeste metsavalve inimeste püüdlustele, kes küll kraave kaevavad ja suuri kive püüavad ette veeretada, on kliinikud ka nende õrn samblakate autosid täis. Aga nüüd, kui nädala keskel läksin, siis eriti ei olnud ja. Sõime me neid seeni kaks päeva ja teate, oleme veel elus, suple jäämegi ellu. Nii et ju siis ikka lehese, Elmo ka alati kõik, mis päris tõsi oleks ja noh, muidugi mükoloogid on vahepeal või seeneteadlased, neid asju meile ka ära seletanud. Et ärge ikka vanu seeni, korjake ja korjake neid seeni, mida te tunnete ja ja uskugem siis neid ka teadlased, mõnikord teavad ka midagi, kuigi Seczpir küll Hamleti suu läbi ütles, et on maal ja taevas asju rohkem kui kogu teie teadus unes näeb, ma nüüd ei vastuta tsitaadi täpsuse eest praegu, aga mõte oli selline. Eks ta nii ongi ja see on väga tore. Asju, mida teadus veel uneski ei näe. Aga mõnikord ikka teadus teab ka midagi. Aga kui ma käin metsas, siis ma muidugi mõtle nende asjade peale ka. Ma püüan mitte mõelda vaid lihtsalt kuulata, mida see mets ütleb ja mida meri ütleb. Ja siis ma lähen mõnikord veel naabriperenaise juurde ta meie külas veel ainus põliselanik. Ja kui ma seal tema juures olen ja me niisama räägime, mis vahepeal on juhtunud ja ja mis on toimunud, siis mulle tundub, et nii nagu metsas ja mere ääreski. Ta on üle 80 Impa perenaine. Et kõik see, mille ümber me siin linnas jagelemine sehkendada, nii tõsine see ei maksa ju kopikatki või senti, nagu need peaksid käima. Noh, küllap ta midagi maksab ka, aga see tunne, et see ei maksa ju midagi, et elus on midagi muud veel. See on palju tähtsam, mul on väga hea meel, sellepärast et tema ei ole siiski meie külas ainus inimene, kellele noh, nagu toetuda või, või kelle juurde lihtsalt minna ja tunda, et, et on normaalsed inimesed, on ka veel olemas, kõik ei tegele poliitikaga, ainult vaid meie külas on üks väga tore noor pere, kelle juurest me käime piima ostmas. Ja nad käivad päeval tööl ja peale selle peavad nad kahte lehma ja neil on kaks last. Ja nad saavad kõigega nii toredasti toime, nad on alati lahked ja rõõmsas tujus ja piima neil puhas ja hästi maha jahutatud. Ja lapsed on neil toredad ja ütlevad tere, kui vastu tulevad teatena, äkki ei ole veel kadunud kõik, võib-olla me viriseme liiga palju. Ja siis ühel päeval, kui ma istun peenras ja püüan oma tulbisibulaid maha panna, enne kui hilja on kuulen ma naabri selle vana perenaise juurest, kostab hirmsat kanade kisa ja kaagutamiste koera kummist. Ja siis pärast selgus, mis oli, kui oli tulnud kanade kallale. Aga ta oli kuidagimoodi jäänud sinna kanaaiavõrgu ja kuuseokste vahele kinni, ei saanud minema. Ja perenaine oli kutsunud koera kaasa võtnud kaika ja pugenud sinna kanaaeda ja löönud selle kulli maha. Ja kull sai otsa ühe kanali ta küll ära murdnud, aga sellest Ja põleme, võib-olla nii kehvad, veel ühtegi ei noored ega vanad.