Tänases saates elust enesest läheme mõttes jutus tagasi eelmisse nädalavahetusse, kui Eesti Põhjala Ühing korraldas seminari Põhjala ja eesti identiteet muutuvas maailmas. Väga paljude tähtsate sündmuste kõrval nagu Eesti-Vene läbirääkimised, lohusalus, rublatsooni, keskpankade juhtide seminar ja läbirääkimised enne Eesti krooni tulekut jätsid rahvuse ja riigi identiteediküsimused mõnevõrra varju ja meie järgnev jutuajamine Ülo Vooglaiuga aitabki seda viga parandada. Aga kõigepealt kuulame katkendit Mihkel Lüdigi poeemist jaaniöö, mis on meie rahvusliku muusikakultuuri ehedamaid näiteid. Alustame ehk sellest, mida hõlmab mõiste rahvuse identiteet. Identiteedi mõiste on tänapäeva maailmas üldse väga tihedalt ja väga palju kasutusel. Ning ma tahaksin kohe rõhutada, et see mõiste omandab tähenduse ainult selle suhtes, millega koos seda käsitatakse. Rääkida võib tõesti rahvuslik rahvuse, identiteedist, vanuseliselt identity soolisest identiteedist samuti selle eriala koguni aja, rassi, identiteedist. Küsimus on selles, kuidas inimesed end mõistavad millisena ja kellena nad end käsitlevad kellega koos nad peavad võimalikuks olla üks ja sama. Ning millisena neid nad tahaksid, et teised ka näeksid, arvestaksid, usuksid, võtaksid. Neid inimesi, kes on endaga hädas, on teatavasti üsna palju. Ja neid rahvaid ka, kes ei suuda end ise määratleda on üsna palju. No mina arvan näiteks, et Eestisse saabunud muulased on kimpus kõigepealt seetõttu, et nad ei suuda otsustada, kus nad tahavad elada, kes nad on. Kui nad peaksid otsustama, et nad tahaksid tõesti elada Eestis ja tunda end siin elavate inimestena selle rahva keskel elava elavatena kesin, põlisrahvaks on siis ei ole ju mitte mingit raskust istutada puud ja panna kasvama lillekesi, ehitada omale suvila ja üldse võidelda kõige selle eest, et siin oleks elamine paremini õdusam. Aga kui ei ole sellist selgust, no siis on kogu aeg ebaselge, mida teha, kas üldse tasub teha kõik, mida teised teevad valesti, halvasti mõtetud, tarbetu ja annab edasi, vot see on see identiteedi lähe johtuv selgus. Mitte ainult mõtlemises, vaid ka tundmise käitumises. Ma kujutan ette, et eesti rahval on oma identiteediga arvatavasti kõik selge siis miks ikkagi oli vaja niisugust seminari kui Põhjala ja eesti identiteet? Mina ei julgeks küll kinnitada, et neile on kõik selge neid, kellel on selge muidugi õnneks on, aga on ka künd kahjuks küllalt neid, kellel pole midagi siin väga selge. Ja ma arvan, et identiteediprobleemid noh, ei ole lausa formuleeritud igal pool ja kese see, see jälle üks võõrsõna, eks ole, siin külon prioatiseerimine, eks ole, siis on jälle identiteet ja kogu aeg niuksed, mingid sellised keerulised sõnad, küsimus sellest, et inimene saaks endast korralikult aru ja saaks aru, kelle hulka ta kuulub või kes ta niisugune on. Need on igihaljad probleemid igale inimesele, igale rahvale ja liiga selgeks ei saa need mitte iialgi. Ja sellepärast ma arvan, et teema oli valitud ülimalt hästi ja väga naelapea pihta. Sest üks asi on nüüd meie arusaamine endast, aga teine on see, kuidas Põhjala rahvad tervikuna asja, mõisad ja kas me nende arvates ka kuulume põhjarahvaste hulka. Läinud aastal oli vanalinna päevade konverentsil seesama teema, Tallinn Põhjala linn. Seal oli üks Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindaja, kes pidas ettekande ja muidugi kõigepealt algas tema ettekanne slaidiga sele. Palju diivalise Luigega siga, kiip. Või siis tiivasulg kuidas võtta, on parajasti ühe põhjala maa kohta. Ja ma küsisin, et ei tea, kas võiksin ühe sulle juurde joonistada. Ja vastus oli väga nii puiklev ja üldse mitte selge. Teiste sõnadega, küsimus selles, kas Eesti kuulub põhjarahvaste hulka ja meie meila küll üsna selge just nagu, aga teistele kaugeltki mitte nii väga selge ja see, kas me oma meele ja mõttelaadiga oma elulaadi elustiiliga ja ütleme, töö ja töökorraldusega ning loodussuhete ja inimestevaheliste suhetega ja oman keele ja teksti korrastusegaja kikkuses. Keel ei ole muidugi ainult verbaalne keel, vaid ka kehakeel ja igast muud keeled siin veel. Kas meie kõigiga ikka kulunud põhjala rahvaste hulka. Ja kui missuguse jälje on jätnud see pool sajandit? See on väga keeruline küsimus. Paljud igatahes näiteks ei tunne, ei kella ega kalendrit enam kuigi hästi ei jäävad alatasa hiljaks töö dioodil soovisin mingil muul ajal kui räägitud ja lubatud. Kuidas on lugu kirjadele vastamisega ja kuidas üldse sõnapidamisega? Pole päris kindel, kas sellistena me üldse kõlbamegi põhjarahvaste hulka Me ise tahame sinna küll väga pürgida, aga nemad suhtuvad meisse ettevaatlikult ja tõrjuvalt. Kas see seminar, mis toimus, aitas seda lõhet mõnevõrra ületada või mingitele kokkulepetele jõuda? Võimalik, et ka lõhet otse ei ole aga ega nii avasüli ja reservatsioonid, et ta selliseid suuri asju ei lahendata, ikkagi peab mingisuguseid kuulumise peab alalt ära teenima peab olema vastavuses nende ootuste ja nende nõuetega ja no näiteks niisugused inimesed, kes mõtlevad ühte, räägivad, teiste, teevad kolmandat ei vääri niisugust tähelepanu. Aga. Ma ei taha ühegi rahva kohta pahasti öelda, kuid mõnel rahvale on see täiesti norm. Et tõtt-öelda väga tark norm, sest vastasel juhul kui sa räägiksid seda, mida sa mõtled ja teeksid ka veel pärast seda, mida sa oled rääkinud, eks ole, siis on kohe kindel tee hukkumisel, eks ole. Nofti sajandite jooksul järelikult ikkagi selektsioon on loodus ja ühiskonnas väga nii järjekindel ja, ja hukkuvad need, kes ei jaga välja missugustel eeldustel on võimalik ellu jääda. Ja siin tuli isegi aju paljudes perekondades Eestimaal lastele ka seletada, et vaata, et sa ei räägi koolis seda, mismoodi asjad näiteks ajalugu tegelikult kulges, kuidasmoodi sündmused arenesid, eks ole, sa tead, pead teadma küll, muidugi seda, kuidas kõik oli, aga seda sa ei tohi rääkida, mitte mingil juhul, mitte kellelegi, sa pead igal juhul rääkima vastupidi, ja siis saad viie. Tuleme nüüd tagasi rahvuse probleemide juurde, kas Skandinaaviamaades on rahvuse ja rahvuse identiteediprobleemidega ka mingeid muresid seoses Euroopa ühendusse astumisega või? On muresid on üsna palju ja meile on need probleemid väga teravad ja ei saa kuidagi öelda, et need oleks siin meie naaberrahvastel lihtsad ja kõik lahendatud ja nende jaoks ei ole siin midagi enam, neil on omad probleemid natuke teistsugused kui meil. Aga mulle näib, et viimastel aegadel ka teravnenud. Väga palju on võetud enda keskel elama hoopis teistest rahvustest lõunamaadelt pärit inimesi. Aafriklasi üsna palju ja nendelt aladelt, kus on ikka sootuks teistsugune kultuur kus on teistsugused käitumisnormid ja mõtlemismallid ning see kõik on tekitanud ärevust. Ühest küljest on ju niimoodi, et inimesed kasvõi omavahelistes suhetes saavad suhelda, saavad üksteisele üldse läheneda ja olla mõistetavad juhul kui nad on küllalt sarnast. Aga suhelda on mõtet, kui ollakse küllalt erinevad. Ja vot see on vastuoluline ülesanne. Ühest küljest me peaksime püüdma selle poole, et olla Euroopa rahvastega võimalikult identsed ja mingis mõttes väga lähedased ja sarnased. Ja teisest küljest, kui me kaotame oma eripära oma ainulaadsuse, oma sellised jooned, mida ühelgi rahval rohkem ei ole, siis me ei ole üldse kellelegi enam huvitavadki. Pole mõtet meiega suhelda, kuidas isiksus suudab säilitada oma eripära ja ühtlasi olla suuteline mõistma kõiki. Ja kuidas rahvus seda suudab, kuidas erinevad rahvusgrupid seda suudavad? No vot need probleemid ongi, olid seminarid päevakorras ja ma arvan, et nemad hammutasid enda jaoks mõtteid samamoodi nagu meiegi ja siin ei olnud nii, et ühed olid õpetajad ja teised olid õpilased ja kuulasid, suu lahti, teed rääkisid, kuidas nemad siis elasid, kui nad noored olid, seda juhtub meie seminaridel sagedamini, kui seekord. Vot siia ma tahaksingi tuua ühe tsitaadi üliõpilaselt, nimelt on Tartu ülikooli kolmanda kursuse eesti filoloog Kaarel Tarand väitnud, et eestlaste jaoks on küsimus selles, et niipea kui rahvuse säilitamine muutub vägivaldseks niipea kui see pole enam iseenesestmõistetav, on parem sellest loobuda. Miks seda nii iga hinna eest rahvust nimelt, miks seda iga hinna eest päästa tuleks? See mõte, ma näen, teile ei meeldi ja kas teile ei tundu, et rahvuslikud ideaalid köidavad praegu veel ainult ütleme, kiskmisti vanemat põlvkonda, et meie noorem põlvkond noori intelligentsi, üliõpilaskond ei eita rahvuslikke ideaale, aga vaatab juba ühinevasse Euroopasse maale, mis köidab rohkem, mis annab suuremaid võimalusi. Väikerahvale noh, ütleme siis niimoodi väiksevõitu rahvale, nagu Eestil on, oleks sulgumine iseendasse ja kapseldumine oma kultuuri raamidesse, nii et ta teistega ei lävi ja keeli ei oska ja nõnda edasi. Selleks muidugi hukk, see on selge. Aga samal ajal ma arvan, et meie päevi iseloomustab ka see, et kellel õnnestub ägedamini öelda ikkagi kellelgi enne teda, see on siis väga tehtud isik, eks ole. Ma arvan, et sellised äärmustesse kaldumised on moe asjad ja ma ei võta neid kuigi tõsiselt. Kuid noortel on selline kalduvus alati olnud, on ja edaspidigi, kuid selles ongi asi, et ega siis iga mõtteavaldust ei tule võtta tõde viimases instantsis ja, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ma arvan, et mis puutub kultuuri seostesse siis silmas peab pidama ikkagi kahest kultuuri seast üks on üldinimlik, kultuuri seos ja teine rahvuslik kultuuri seos. Kusjuures mõtet on küsida, kumb neist on tähtsam? Tähtis on nende ühtsus. Ja kui me peame silmas ainult näiteks üldinimliku kultuuri ja rahvuskultuurist ei pea üldse midagi emakeel ja kõik see, mis üldse mõtestab meie olemise ja meie niisuguse Kasoolise ka vanuselise, ka kogu elulaadilise identiteedi siis tekib samasugune internats nagu neid on siin küllalt nähtud, ega, ega seal seal ja mingit vahet ei ole, see ongi oma rahvuse oma kultuuriseose kaotanud väljaspool kultuuri kasvanud, väljaspoolt kultuuri elanud, mõtelnud, suhelnud inimene. Selles ongi häda, selline marginaalne isik, kes ei kuulu enam oma kultuuri, kuid ei kuulu veel ka kuhugi mujale. Marginaalsed inimesed on põhimõtteliselt ohtlikud, need on sellised potentsiaalsed kurjategijad, kõik. Tänavu kevadel ja suvel on Eesti raamatukauplustesse ilmunud palju remargi teoseid, kus on tähelepanuväärne minu meelest seed paljudel tegelastel on eri rahvustest vanemad, nad kõik räägivad inglise, prantsuse, saksa, itaalia keelt. Neil on väga tugev kultuuripõhi, kuid puudub üks kindel rahvus ja ma küll ei söandaks öelda nende kohta. Tegemist on väga marginaalset isikutega või, või internatsi ka, kas see ei ole niisugune tulevikumuusika, mis tahes-tahtmata ükskord teostub ka Eestis juhul kui Eesti saab stabiilselt rahulikult areneda ja kui me ühineme tulevikus Euroopaga? Kaugemas tulevikus. Leiavad aset muidugi üsnagi keerukad niuksed. Ulatuslikumalt integratsioonile viivad protsessid. Mina arvan, et, et siin mõne minutiga raadiosaates neid asju selgeks kuidagimoodi ei saa mõelda. Ja need eeldused, mis võim peaksid meil olema selleks, et üldse ellu jääda, praegu selles üleminekus siiski on nii tähtsad, et rääkida sellest, mismoodi me peaksime elama järgmisel aastatuhandel järgmise aastatuhande keskel ja kuskil sealpool. Noh, on ka huvitav, aga veel huvitavama ja veel tähtsam on siiski selgitada, kuidas me elame selle aasta sügisel ja järgmisel aastal ja kuidasmoodi me sellest eetilisest kriisist välja tulema. Ja kui eetiline kriis üldse saaks näiteks lahti harutatud, siis see on üldse võimalik ju lahti arutada ka ainult rahvuskultuurikontekstis üldse kultuuriseostes väljaspool kultuuri seoseid. Eetiline kontekstid ei lähegi arusaadavaks ja selles ongi üks häda, meil see homosoo vetikuse nõukogude inimene pidigi olema samasugune siiski ükskõik kus ka on kasvanud, ükskõik, mis rahvusest vanemad on, see pole üldse tähtis, sel juhul näiteks lapselega muinasjutt kaotab mõtte, eks ole, ja taisamast ennast ei leia. Seetõttu ka normid ja väärtused müüdide tabud. SüdameSe ladestuvad mingi sellise käitumist ja mõtlemist reguleeriva süsteemina. Või on see segi kõik ja kuidas ta siis saab orienteeruda ainult teiste käskude järgi, talle öeldakse, mida teha, kus teha, millest teha, millal teha, kuidas olla ja tema siis peab täitma käsku, kusjuures ta hakkab nõudma sama teistelt. Aga niisugune enesestmõistetav kultuurist johtuv regulatsioon, mis ise regulatiivselt asja, see siis kaotab mõtte. Ja niisugused sünged vapustused siiski, mis aset leidsid ja mis on ka remargi teoste puhul, kogu aeg ju ongi, nende keskel need kangelased elavadki. Need sündmused ikkagi omale said ka kulgeda seetõttu, et inimesed tundsid ennast üsnagi Mardinaalsetena. Muide Ma olen selle seisuga remargi, tegeleda on suurel määral marginaalsed isikud. Väga õigesti juhtisite tähelepanu rahvuse väljasuremise ohule ja sellest on viimasel ajal meie ajakirjanduses väga palju kirjutatud. Üks seisukoht on, et Eesti rahvas on praegu väljasuremisääre peal ja kui me praegu midagi väga otsustavat ette ei võta, siis mõne aja pärast võib olla juba hilja. Ja teine pisut leebem seisukoht on, et Eesti rahva ajaloos leidub selliseid väljasuremise ohtlikke momente. Õige tihedasti ja me oleme neist alati eluga välja tulnud. Kumba seisukohta teie peate tõele lähemal olevaks? Mina olen täiesti veendunud, et Eesti rahval siin maarjamaal on küllalt vaimset ja füüsilist potentsiaali et end leida taas, et taastuda. Ja et naised mõistavad oma missiooni mitte halvemini kui varematel aegadel ning sellistes kriitilistes situatsioonides on tegelikult raskus läinud üle naiste õlgadele. Ning see on naiste probleem eeskätt, millest praegu juttu üles võtsid. Ja ma ei kahtle üldse, et see probleem on meile praegu ajutine ja me saame sellest jagu. Te olete ühes oma artiklis öelnud, et kui rahvuslikus puudub, siis ei ole olemas mitte midagi, mis sunniks inimest ennast ületama. Mulle tundub, et näiteks selleks, et olla eestlane, ei pruugi olla haritud, ei pruugi olla tark. Piisab sellest, kui olla sündinud eestlaseks. Ei, nii see muidugi ei ole. Ja ega eestlane ei ole see, kes on kelle isa, ema ja vanaisad ja vanaemad olid eestlased. Eestlane on see, kes on eesti kultuuris fikseerinud isik, kes kannab endas kultuuriväärtusi norme ja müüte, kes valdab keelt, mis modelleerib kogu mõtlemise ja kogu tundmise seal niisugune rahvuslik kompleks, mis mõtestab kogu olemise, see on eestlane, samamoodi on venelane, samamoodi on lätlane soomlane, kui tal on kultuuriline identiteet. Kui ta identifitseerib Ennast oma rahvaga ja oma rahvusega siis on talle toeks väärtuseks, siis ta peab seda kalliks siis tänu sellele ta saab aruga teistest inimestest ja suudab mõista neid ja mitte ainult hukka mõista. See on kolossaalne väärtus. See ei ole mingi selline kohustus, mis seab ennast tähtsamaks ja seab alavääristama või kuidagi viltu vaatama teistele. Vastupidi see on selline mittelukuauku, et see on see värav kõigi teiste juurde. Siinkohal tahtsin küsida, et kui lähedal seisavad rahvuslikele ideaalidele niisugune asi nagu rahvuslik sallima Rahvuslik sallimatus ja on niisugune fašistlik ilming nagu üldse igasugune sallimatus, visa õelus, jõhkrus, julmus, üldine tigedus ja need kõik saavad alguse siiski sellest, et inimesed ei suuda ennast määratleda isa teistest aru et neil tundub, nagu nemad räägiksid, teist, need õigesti tihitajad valesti. Lubatud on ainult see, mis on lubatud, mitte aga kõik see, mis ei ole keelatud. Ja kui keegi teeb midagi oma peaga, siis järelikult tuleb seda karistada. Ja nõnda edasi ja sealt hakkavad. Karistus kutsub esile tavaliselt omakorda vastureaktsiooni ja juba see, kes on korduvalt olnud niisugustes tihedusega üles ehitatud tegevustes ja seal saanud kõvasti kannatada, kusjuures kultuurist johtuvalt andestust, mehhanismi pole. Sellist leppimist, sallimist ja, ja niisugust noh toetus ja ja sellist heastavat mehhanismi suurt suurt ei ole mitte, vaid on, on niisugune karistamine, keelamine, käskimine ja tigedalt suhted inimeste vahel, siis ei saa keegi end tunda rahuldavalt ja see aina võimendub, sellel on tendents aina kasvada. Väga raske on seisma panna. Ma mõtlen praegu ühinenud Saksamaa peale, kus rahvuslike ideaalide kannul on tulnud ka sallimatu Jah, nii see on ja, ja ega siin käsu ja keeluga ei raadiost ja televisioonist või, või ma ei tea, kuskohalt veel mitte midagi ei saa, sätine inimesed tasapisi, saavad aru, mis on võimalik ja mis ei ole võimalik. See on vajalik ja mida ei tohi. Ja aeg teeb siin oma töö, muud mitte midagi vähe. Aga inimestel on sellist ürgset tarkust ja maarjamaal põhiressursiks on muidugi meil arukus kõige tähtsamaks rahvuslikuks ressursiks. Minu arvates on anne andekus, seda peaks hoidma nagu silmatera. Minu arvates põhimõtteliselt iga laps on meil andeks, ainult et häda on selles, et inimesed ei pööra sellele kõigepealt tähelepanu, vanemad ei märka seda, ei pea kõige tähtsamaks siin ilmas. Ja seetõttu läheb põhiliselt kaduma. Aga tuleks aina ja tänu andele tänu vaimsele sünnipärasele arvukusele ja see on, see on Eesti põhiressurss ja ma arvan, et see on niivõrd kallis, niivõrd suur, niivõrd tähtis, et seda nüüd niimoodi hoolimatult kõrvale lükata ja ütelda, et oh tühjaga Pole üldse oluline. See on pehmelt öeldes häbematus, aga võiks öelda raskemini. Pole mõtet, noh kõik saavad iga asi omal ajal selgeks või natuke hiljem, aga selgeks saab igal juhul. Te ütlete, et kõik läheb hästi ja väljasuremisohtu. Ei. Mitte sinnapoolegi. Sihuke. Moejoon keegi tahaks midagi veel kõvemini öelda kui keegi teine, aga, aga pole mõtet niimoodi 11 hirmutada, vastupidi, tuleks otsida lahendusi nii juba täna aktuaalsetele probleemidele kui ka edaspidist tele ja pingutada ikkagi selle nimel, et asjad läheksid paremini tekiksisteemsust saaksime kiiremini jagu nendest hädadest, mille see okupatsiooniaeg meile kaasa tõi. Nii nii eetilises plaanis kui ka puhthariduslikus plaanis ja, ja ka teiste rahvastega suhtlemise plaanis. Aga meil on võimalik teiste rahvastega suhelda. Kui me valdame keeli, kui me tunneme teisi rahvaid ja kõigepealt, kui me tunneme iseennast ja meil on mõtet suhelda ja teistel meiega mõtet suhelda, kui me oleme küllalt eripärast Me lõpetame niiviisi saate elust enesest ja loodetavasti see ei olnud hansapäevade melust ja aia ja põllutöödest hoolimata väga tõsine jutt kuulata. Sest iseenda ja oma rahvuse peale ei mõtle me kunagi liiga palju. Ja aeg liigub praegu jaanipäeva ja jaaniöö poole.