T4 keskne mosaiik on neis, kes nurru löövad. Saate autor on Anne Parksepp. No ma loodan, et see nurru mine meie kuulajatel ung peale ei toonud ja kuulavad tänast saadet milles me siis püüame rääkida neist, kes nurru löövad? Tallinna Loomaaia vanemteadur Georg aher võib öelda, et kas on tark loom? Ta on arukas loom küll, selle kohta võib terve rea näiteid tuua, sest nad on ikkagi kõige paremini kõrgemalt arenenud kiskjad kui arvestada seda, kuidas ta oma saaki püüab ja ja kui osavalt selle saagi kätte saab. Kui kiiresti ta reageerib ühtedes teistes olukordades, siis võib öelda, et ta on ikkagi väga arukas loom otse tarkuse mõistoniele. Ma ei oska seda defineerida, mis asi see tarkus nüüd looma puhul peaks olema. Aga kasside puhul võib öelda küll, et nad on suurepäraselt kohanenud oma elukeskkonnaga ja paremini noh, ei kujuta hästi ettegi, et võiks ükski loom oma eluga toime tulla, kui seda kassid teevad. Nad on võimelised väga keerulisi, huvitavaid trikke ära õppima, aga no kes on näiteks kas siis Moskva tsirkuses näinud ise või siis vähemalt televisiooni kaudu jälginud Kuulsa klouni kukulatšovi esinemisi siis näeb, mis imetrikke kassidega tegelikult võimalik korraliku sihukse dresseeria olemasolul teha võimalik. Kas kas on ammu inimese juures elanud? Teadlased vaidlevad praegu selle üle, et kui kaua ta siis inimese juures veetnud oma elulugu on, ühed arvavad kusagil 5000 aastat, teised isegi 6000 aastat. Kõige julgemad oletused isegi viitad selleni, et juba ürginimese koopas elas. Kas kuidas nüüd täpselt oli, võta sa seda kinni. Mingeid kirjalikke teateid ei ole, sest vanimad kirjalikud teated kasside kohta pärinevad siiski alles vanast Egiptusest, aga kas ja esmakordselt Kuda inimese juurde jõudis, ilmselt ei jõudnud ta üldsegi mitte inimese abilisena vaid jõudis hoopis kultusobjektina püha loomana üleüldse Vanas-Egiptuses loomadesse suhtuti väga austavalt, seal olid pühad peaaegu kõik koduloomad ja enamik neid inimesi ümbritsenud metsloomi samuti. See oli väga keeruline selline usu usu ja igapäevase elu seondumine. Ja kuidas see täpselt oli, muidugi on raske öelda, selleks võib-olla peab ajaloospetsialistide poole pöörduma. Aga on teada, et kassi arvati seostes olevaks päikesejumalarahaga ja seos olevat siis selline olnud, et kassisilmad, mis on sellised ümmargused ja suured, kui pimedus kätte tuleb, imetillukesed pilud, kui päike kirkalt paistab, et vot need kassisilmadel vanade egiptlaste arvates olevat võime päikeseenergiat endasse koguda, sellepärast nad pimedasse hiilgasid. Ja noh, mis on veel otsesem tõend seosega päikesejumalast, kui, kui selline öine silmade hiilgamine. Ja et loom tõesti väga püha oli, sellest annavad tunnistust suured kasside matmispaigad, mis on tänapäevaks leitud. Ühest matmispaigast leiti kusagil 300000 kassi muumiat, mis maetud erinevatesse kirstadesse ja ja teisest 120000 muumiat, mis täpselt samamoodi olid väga lihtrahva kastsid siis puu kirstudesse maetud ja jõukamate inimeste kassid, pronks ja isegi kuld kiirustadesse maetud. Kummaline on näiteks see, et osa nendest kassidest on jõudnud siis kaloori kunstimuuseumisse, seal praegu säilitatakse kassimuumiaid ja samal ajal suur osa nendest leitud kassi muumiatest. Möödunud sajandi lõpupoole müüdi väetiseks Briti saartel ja ka teistesse Euroopa maadesse. Need kasutati põllu väetamiseks ära. Et ühel ajal oled sa pühaga, teisel ajal väetatud põllukultuur ja rahulplats olema nii ühte kui teistmoodi. Pole arvati, et selles on mingi imeline jõud, et kõik hakkab paremini kasvama. Vot selleks peaks vist vaatab neid statistilisi andmeid tolleaegse põllumajandustoodangu kohta võib-olla tõesti, et pärast kassimuumia väetamist tõusis põllumajanduse saak nendel aastatel hüppeliselt kohe kõrgemad. Igalühel kassil vedas teda nii pühaks hakati pidama, ta sai rohkem hoolitsust. Tänu sellele. Ja seda hoolitsust sai ta õige pikka aega nautida alles vanad roomlased meieni jõudnud sõnumite järgi, nemad siis ei lasknud kassidel enda kõrval edasi laiselda ja pühade ennast tunda. Vaid nemad olid esimesed, kes akentsid kassid tööle sellisel tööle, nagu meieni tänapäeval juba teame, panid kassid hiiri püüdma ja, ja rotte püüdma, ühesõnaga tegid oma elu kasside najal veelgi mugavamaks. Nii-öelda millal siis see juhtus, et kassi hakati nõidusest süüdistama? Keskajal tänapäeva ajaloo õpikut kutsuvad seda keskaega pimedaks keskajaks, seda muidugi raske nüüd nii kauge maa tagant hinnatu või pimesi keskaeg oli, aga siis jah, tundub, süüdistati nõidus, et kõikvõimalikke objekte, kaasa arvatud naisterahvad enamasti. Ja kuna naisterahvad soosivad väga neid kassikassid, neile meeldivad, siis ilmselt sealtkaudu langes põlgus kasside peal, aga võib-olla kasside peale ka sellepärast, et nad öösiti ringi liiguvad ja, ja see on siuke pahade vaimude ja ka saatana liikumisaeg arvatavasti olnud ja selle tõttu kassid langesid siis selle nõiduse süüdistuse ohvriks, selle kohta mingeid häid dokumentaalseid materjale ei ole, mis alusel siis kassi täpselt süüdistati ja milles neid süüdistati, aga teada on küll, et terve rida kassi põletati tuleriidal ära. Just nõiduse süüdistatuna. Siis läks aega ja kas sai lihtsalt kassiseisundisse tagasi? Ta tõusis uuesti kusagil võib-olla möödunud sajandi lõpuaastatel ja selle sajandi alguses, kui läks moodi kasside pidamine iluloomana või toaloomana hakati pöörama rohkem tähelepanu kasside erinevatele tõugudele, erinevates maailma nurkades on kassid erisugused ja erisugustest kassidest, siis tänapäevaks on välja eristatud 12 erinevat tõugu. Mõni kuulaja võib nüüd öelda, et aga tema teab, kassitõug on 50 või 60 või isegi juba isegi üle 100. No see sõltub kõik sellest, mida võtta tõukriteeriumiks. Tähendab kas iga erineva värvusega kass kutsuda kohe omaette tõuks või ikkagi võtta tõuksuke, kindel anatoomilise iseärasustega ja kindlate selliste tõutunnustega vorm ja kõik, mis temaga enam-vähem sarnased on lugeda selle tõuvariantideks, värvus, variantideks ja nii praegu enamik maailma juhtivaid kassiteadlasi siiski arvab, et kassitõug on 12 või 13, heal juhul aga mitte mitte 57 58, sest seal on siis tõugudeks loetud tõesti iga erivärviline, kas on juba omaette tõug. Bioloogilisest seisukohast on ikkagi üks liik, kas kellel on 12 tõugu jäigalt Õulumad, varus variandid, nende tõugude, niisugused väljapaistvamaid esindajaid on auhinnatud, premeeritud Neid ostetakse pöörase raha eest. Mitusada 1000 dollarit. Parimate tõukassidest on välja makstud. Aga minu jaoks kõige eksootilisem ja põnevam kassitõug on Manni saarelt pärinev Manni kass, kelle aretuses on jõutud nii kaugele, et see kas on kaotanud saba, see on mu Zapata ja kõrgete tagajalgadega nimme vöödandal keha eesosast tunduvalt kõrgem kui sihukeste nagu karkude peal veidi kõndiv kass. Ja see sabakaotus on läinud kohe nii kaugele, et tal ei ole mitte ainult saba, vaid tal ei ole ka isegi paari-kolme viimast selgroolüli. Kuidas see asi nüüd täpselt on kulgenud, kuidas aretustöö on niimoodi läinud, seda ei oska keegi öelda. Kusagil mujal selliseid põnevaid kasse praegu teada ei ole. Koertest on ju palju lugusid, kus need on inimesi päästnud ja lausa kangelastegusid teinud. Kas kas saab ka millegagi hiilata peale oma välimuse ja oma niisuguseid inimesi meelitama Norrumisega? Ja tähendab, kassid on ka elu päästnud, katsun meelde tuleta. Näiteks on teada Jugoslaaviast üks juhus, kus kas mängis koos oma väikese seltsilise väikese poisiga õues. Ja siis, kui poisikesepall veeres maja seina äärde, läks ta seda palli haarama ja majaseinalt vankris välja madu. Ja enne, kui poiss jõudis isegi ehmatada, oli kas juba hammastega maol kaelast kinni ja murdis selle maa maha. Samasuguseid juhuseid on teada, meil ka Nõukogude liidus toob seest Turkmeenia taolisi juhtumeid teada. Kas see nüüd peremehe eest võitlemine oli või läks ta lihtsalt saaki jahtima, võta sa nüüd kinni. No siis on teada veel juhtum, kus kass tuli appi oma perenaisele, keda ahistasid kaks noort purske korterivarast nõudsid perenaiselt raha. Mis juhtum oli Inglismaal ja kui perenaine siis appi karjuma hakkas, siis esimene abiline, kes Neid röövleid ründas, oli tema oma kass, kes klammerdus sissetungija juustesse sõnnikuröövel jõudis ennast kaitsma, õieti hakata oli kasta juba veriseks kraapinud tungis kallale juba teisele röövlile kraapis teda samuti, nii et lõpuks röövlid põgenesid läbi aknaklaaside üleni verisena, sealt majast ja samasugust lugu, räägitakse jälle, meelgisin. Nõukogude liidus on paar juhust olnud, kus korterivargale on kas kallale tunginud ja päästnud niimoodi oma perenaise varad. Kas see on nüüd selle perenaise eest seismine või on kassi instinktiivne vaen võõra vastavalt, seda ei oska päris täpselt öelda. Iga kassiomanik kindlasti tahab uskuda seal kassi kiindumus peremehesse või perenaisesse ja tema eest seismine. Mina usuksin rohkem seda varianti, et kassid kui loomad, kes kõnnivad oma pead, et neil tekib vaen sihukese võõra sissetungija vastu, eriti kui tema käitumine on väljakutsuv ja jäme, siis kas lihtsalt avaldab oma põlgust sellega, et teda ründab? Siiski kassi truudusetu siis süüdistada ei saa. Kassil on truudus vist kodupaiga suhtes rohkem kui selle konkreetse inimese suhtes, Kask kiindub sellesse paika. Ja, ja kas on selline loom, kes ise valib endale sõbra koera on võimalik nagu endale rohkem külge kasvatada, kas kasvatab isenda vastavalt peremehega perenaise külge? See kui paigatruud kassid võivad olla noh, selle kohta on lugematu arv teateid. Kui kassid tulevad tagasi oma kodukohtadesse on teada näiteks kasside tagasi jõudmise 200 kilomeetri kauguselt, 300 kilomeetri kauguselt. Ja kõige pikem matk, mida üks kas koju jõudmiseks on teinud, on poolteist 1000 kilomeetrit. Kahjuks ei õnnestunud välja selgitada, kui kaua tal aega kulus poolteist 1000 läbi käia aga need väiksemad vahemaad seal on küllalt ilusti tõestatud, et kassib koju saabumise kiirus on umbes keskeltläbi kaks pool kilomeetrit päevas, 190 kilomeetrise matka tegi ta see kas läbi umbes kahe poole kolme kuuga orienteeruv ja mille järgi ta orienteerub siis on tänapäevani lahtine. Küll pakutakse tähti küll kuut, küll maa jõujooni magnetvälja jõujooni, küll kõikvõimalikke muid lõhnu ja asju, aga ühtegi eksperimenti selle kohta tehtud ei ole. Sellepärast ei oska nagu keegi päris selget vastust selle kohta anda, kuidas ta selle kodu üles leiab. Kassike koduloomaks ilmselt sai selle tõttu ta aitas inimese neid kaaslasi, rotid, hiired, nende arvukust ikkagi küllalt tunduval määral vaos hoida. Tänapäeval on tõhusamaid vahendeid nende arvukuse piiramiseks ja siis kas on tõusnud ausse justkui lemmikloom. Kas on lastele väga heaks seltsiliseks, eriti tänapäeva majades, kus lapsed peavad pikki päevi üksipäini olema ja kassid on võib-olla teisega ainsaks seltsiliseks neil. Aga kassid ei ole ka muidugi kaotanud oma tähtsust hiirte rottide hävitajatele. Näiteks Briti muuseumis on juba möödunud sajandi keskpaigast peale palgal aastatasuga 50 naela kassirügement või kassibrigaad ma ei tea täpselt terminid, kes siis peab hoidma vaos just neid hiiri Briti muuseumis, et need ei hävitaks hinnalisi kogusid ja nad kassid saavad muidugi oma palga ulatuses süüa, aga eriti tihti süüa ei anta, sest muidu nad loodavad liiga inimese peale, jätad oma otsesed kohustused unarusse. Samuti on kassid ametis ka briti postiteenistuses, seal nende nädalatasu hoopis viletsam, kaheksa penni saavad nad nädalas toidurahaks, aga nende ülesanne on seesama posti teenistusse sugenenud hiired, rotid ei paneks seda postiline nahka kud adressaadini jõuab. Siis need kassid peavad selle posti säilimise kindlustama. Nii et on päris palju seda, mille pärast tasub kassi suhtuda. Austuse ja lugupidamisega. Ja mitte ainult kassisse minu arvates igasse teise looma täpselt samamoodi. Sest ega nad, kas, kui väike meil kättesaadav suguvend ja kuna neid tõesti on palju. Näiteks arvatakse, et aastal 2000 elab meie planeedil umbes neli miljonit kassi. No see on päris aukartust äratav arv, see peaks tulemusi ka nelja pere peale üks kas, kusjuures üks kolmandik, arvatakse, et siis need kassid hulguvad nii nagu meie oma linnast teame väga hästi, kui palju on meil neid hulkuvaid kasse ja see olukord terves maailmas pole sugugi parem väga palju kasse, kes kodudesse on võetud kallihinnalise tõukasse, kes esimesel pilgul on nii asendamatut, perekonnaliikmed on hiljem visatud välja prügikasti juurde toitu otsima ja praegu mõnedes linnades on kujunenud juba tõeliseks nuhtluseks. See kõik on minu meelest väga ilmekas inimese suhtumise näide, kuidas sõpru võetakse. Kui sõber meeldib, võetakse ta kaasa, kui ei meeldi, siis mul on sama õigus mu sõber metsa visata või ära visata enda juurest. Nii et mina arvan, et mitte ainult, kas veidi teine kodulooma, täpselt samamoodi vajaks väga sihukest austavat head suhtumist, aga kuidas seda suhtumist nüüd inimesesse kasvatada? Räägitakse praegu ju väga palju ökoloogilisest kasvatamisest ja kõigest muust taolisest. Aga tulu ei naisest ikkagi olevat. Ilmselt on inimesi siuksesse sisemise kultuuri asi. Mõnel seda kultuuri lihtsalt on ja tema ei suuda näiteks sellist apsu tihata selle kassi kodust välja ajab aga teisel, kui tal ei ole seda sisemist kultuuri, tal võib rääkida, noomida teda, õpetada teda rääkida kassi headest ja pahadest külgedest, aga temast lihtsalt ei saa kassisõpra sellist mõistvat loodusse suhtuvad inimest kuidagimoodi kasvatada. Väikeste kassidega on probleem. Kui ta meile ei meeldi, siis enamik lahendab selle olukorra, need viskab kassi õue, seal ta siis jätkab oma elu, nende arv pidevalt suureneb, aga palju traagilisem on olukord suurte kassidega suurte kaslastega võtamisel lõvi või tiiger või, ja koor või puuma või kõik kodukassist suuremad kassid on, on reaalselt praegu sellises olukorras, et suur osa neist on kantud maailma punasesse raamatusse tähendab väljasuremisohus olevate loomade nimekirja ja nende saaton. Inimene lihtsalt hävitab neid, võtab nende elupaigad ära. Põhjuseks on nii üks kui teine, noh, võtame kas või meile kõigepealt siin kõige lähemal oleva suure kassi tiiger tema kui selline suur võimas kiskja põhjustab ilmselt inimeste hulgast suurt hirmu, on teada jutud veelgi, ilmus hiljaaegu Chim Corbeti raamat inimsööjad, kus räägiti verd tarretama panevaid lugusid inimsööjatest tiigritest ja kui juba üks tiiger sellise patu on teinud, siis kantakse automaatselt üle kõigile teistele suguvendadele ka ja, ja teine häda on sellel tiigril veel see, et tal on väga ilus nahk ja aeg-ajalt ilmuvad moeajakirjade veergudele ja moedemonstratsioonidel ekstravagantset uudistada tiigrinahast kasukad. Ja loomulikult iga lugu, Pedav daam tahab siis käia tiigrinahast kasukaga ja selleks, et seda kasukat kätte saada, tuleb tiigri seljast ära võtta ja see ei käi lihtsalt nööpimisega lahti. Aastas hävib niimoodi tuhandeid tiigreid. No kuigi praegu jah, on jahikeeld ametlikult kehtestatud kõikide suurte kasside kohta tohib ainult erilubade alusel lasta, siiski on terve rida maid, kes sellest keelust lihtsalt kinni ei pea ja need loomi hävitatakse arutult siin ja sealpool ookeani ikkagi edasi. Ja muidugi see teine häda seda võib juhtmeid Nõukogude Liidu näitab näiteks rääkida on see, et diislitel tõesti ei ole ruumi, kus elada. Meil on tiigrid väga range kaitse all, erilubadega tohib mõned loomad aastas elusalt püüda, küttida ei tohi, neid juba ei tea. Kui pikka aega salla küttimisele vaadatakse hüppaga range pilguga salaküttidele praktiliselt ei ole võimalik neid loomi lasta, aga nüüd on uus hädaloomadel ei ole meie tiigrite suurt midagi süüa, sest salakütid on spetsialiseerunud ümber Nende loomade söögiobjektidele, metssigadele, hirvedele ja tiigrid on lausa näljas ja nüüd Kaug-Idas näiteks tuleb ühtepuhku teateid, et tiigrid on tunginud küladesse isegi linnades, näiteks selline suur linn nagu ladina stock sinna tiigrid juba sisse marssinud mitmel korral ja nende tiigrite ka ei ole muud midagi teha, kui nad lihtsalt tuleb maha lasta või tähendab, et keegi püüagi midagi muud teha kui hea ettekanne, see tiiger lastakse maha ja sellega on probleem selleks korraks jälle lahendatud. Aga see, see ei ole otseselt mitte tiigrite süü. Nüüd mõtlesin inimeste süü, kes ei ole mõeldud nende kaitset korralikult läbi ja niimoodi poolikult seda kaitset sisse seades, noh, see on sama hea, kui seda kaitset siiski oleks. Meie metsades tiigreid ringi jaluta aga kõik võivad näha tiigrit Tallinna loomaaias. Ja meil on tiigri kõige suurem alamliik amuuri tiiger kellest me natuke aega tagasi rääkisime. Su suurimad pärit loom ja see on üldse vist maailma kõige suurem kaslane sammuri tiiger praeguste andmete järgi suurimad eksemplarid kaaluvad üle 300 kilogrammi kusagil 320 330 kilogrammi. Tavaliselt peetakse lõvi nagu kõige suuremaks kaslaseks, aga lõvi isalõvi kaalub keskeltläbi 200 kilogrammi, nomine tunduvalt kergem kui tiiger ja ka Lõvi võib muidugi siin loomaaias näha jahtimiseks lõvide, veel teisi suuri kaslasi, keda inimene pelgab, kardad näiteks lumeleopard, kes on kõrgmägede loom, imetoreda kasukaga, see kasukas on samuti maailmaturule jõudnud. Ma hiljaaegu nägin ühte jaapani moelehte, kus reklaamiti lumeleopardinahast, kasukat, mille hinnaks oli 8000 dollarit, soovitati osta kui väga kaunist ja sobivat sellel hooajal kandmiseks. Talvisel sessioonil. Kui ma vaatan seda lumeleopardi siin puuris, siis ausalt öeldes minu meelest on tema seljas kasukas tunduvalt ilusam kui selle mannekeeni seljas, aga oleksin jälle maitse või võib-olla isegi eetika küsimus. Lisaks lumele oportidele on meil toredad ja koorid, need suured massiivse peaga loomad, kellest siin ema praegu pojaga just meie kõrval seisab ja kes oma poja kaitseks möirgab meie peale uriseb või kuidas nimetada? Suurtele kassidele iseloomulik tunnus. Suured kassid, tiiger, lõvi, jaaguar, leopard, Nevad müürgavad väga võimsalt. Võib-olla isegi meie lõvi suudame häält tegema panna ja siis kuulajad saavad ka mulje sellest lõbimeergamisest ja nurru minnes. Selline asi on iseloomulik rohkem väikestele kassidele ja suured kassid nurruvad ainult siis, kui, kui nad on noh, selliseid ebasoliidses eas, kui nad väikesed sisse värin ja nurumine on neile nagu hästi omane. Kui ta täiskasvanuks saab, siis enamasti mata soliidse siukse käitumisega kokku ei sobi. Aga noh, näiteks tiigritel on küll niimoodi, et aeg-ajalt, kui nad omavahel vestlevad, vestlevad, talitavad möödaminek, sihuke nurinat koguaegselt puuri vahelt kostavad. Sellega ta siis püüab nagu kontakti astuda selle möödujaga ja ka omavahel niimoodi vahed. Me oleme tiigripuuri juures päris pikka aega saanud juttu ajada ja muidugi ei, mina ei saa aru, mis tema mulle ütleb ja vaevalt tema minu jutust midagi aru saab. Aga lihtsalt niimoodi. On meeldiv suhelda ja ja tekib kohe niisugune omapärane kontakt selle loomaga. Tehnika suurt häält küll, nojah, seal isalevimeergamine praegu ma ei tea, kas nii on ilus öelda, aga mulle tundub, et isalõvi põhikohustuseks ongi sümmeergamine, mida ta seal oma pere juures karja juures tegema peab. Tsemeergamisega ta tähistab ära selle territooriumi piirid, kusse, lõvikari või kasutatakse spetsiaalset terminit praid, elab tema hooleks seadvaidi territooriumi valvamine ja kõige paremini annab kõrval liikuvatele üksikute lisalõvidele infot selle praadi asukohast ja territooriumi suurusest juste lisa läbimeergamine, domineeriv isane seal karja juures. Tal võib olla veel kaks nooremat isalõvi seal karjas, kes siis on allasurutud ja kes Meirataga tohivad ainult siis, kui see suur lõvi lubab. Ja kelle ülesandeks on siis konkreetselt näiteks sissetungijaid minema ajada ja noh, see tööjaotus on seal väga keeruline, aga emalõvide ülesandeks seal karjas on siis saagi püüdmine, emalõvid tegutsevad enamasti koos kolm-neli tükki korraga või isegi vahel viis kuus tükki korraga piiravad ümber siis välja valitud ohvri, selleks enamasti knouenti roopa, sebra ja murravad tasid maha isale vaid enamasti jahist osa ei võta või kui võtad, siis tegutsevad üpris kohmakalt. Kõigepealt oma suure laka tõtanud paistavad kaugele silma ja osa loomade käitumise uurijad on arvanud, et ta lihtsalt on käpardeta, ei oskagi looma püüda, ise, aga kui söömiseks läheb isalõvi, esimene sööb oma kõhu täis siis söövad järgmised isalõvid. Kui, kui neid on seal karja juures, siis emale veidi kõige lõpus saavad lõvipojad. Enamasti on niimoodi. Neil ei jätku, kui eriti, kui näljaperiood kätte on jõudnud. Aga aeg-ajalt on ka juhtumeid olnud, et isalõvi nagu püüab jätta, poegadele süüa, valvab, et poegadele ikka midagi jääks. Need hoolitseb poegade eest ka ja tema siis valvabki poegade järele, sel ajal, kui emalõvid jahti peavad, tänapäeval lõvisid, võib kohata ainult Kesk-Aafrika aladel, seal, suurtel savannialadel ja Aasias on üks väike looduskaitsealad kiiri looduskaitseala, kus siis on säilinud aasia lõvi. Praegu arvatakse neid looduses olevat kusagil 180 200 looma. Nii et see on siis kaks kohta, kus seda lõvi praegu looduses näha võib. Teadlased on mõeldud, millest seal on siis tulnud see selline nimed, looduse kuningas, loomade kuningas ilmselt sellepärast, et tegemist on tõesti Võimsa suure loomaga, aga ilmselt ka sellest, et temal on ainukese kaslasena isa lõvidel suur võimas lakk, mis annab talle tõesti Maiesteetliku ilme. Kuna ta on enamasti selline rahulik, lebab suurema osa oma päevast, lõvid, magad näiteks 20 tundi päevas raske teda leida, ütlesin, mitte lebamas. Niimoodi rahulikult majesteetlik lebab, siis on selge see, et see lõvile sellised omadused, meesteetlikud omadused on omistatud ja temast on tehtud siis loomade või kogu looduse kuningaks, kuigi viimasel ajal on väga palju hääli olnud hoopis sellest, et inimene on looduse kuningas ja groot enne meie aja arvamist olnud nende hiigelriikide Assüüria ja, ja Egiptuse valitsejatel oli kombeks pidada end juures lõvisid tiigreid, leoparde gepardeid, gepardid näiteks ka jahikaaslasteks või jahiloomadena, kes siis pidid demonstreerima suurt võimu, mis neil valitsejatel on ja võib-olla ka selle kodukassikultuse loomaks olemise üheks põhjuseks oli see, et see väike inimene tahtis ka ikkagi kuidagi suure valitsejaga sarnaned tahtis midagi tema võimuatribuutikat kodus hoida ja kuna seal suurt loom kassi oli raske saada, siis ta pidas enda juures seda pisikest kassi, nii et noh, midagi ikka seda võimu juurest on temale ka tilkunud. Nojah, ja ajaloost teada Rooma keiser Marcus Antonius olevat Pealt sõjakäigult naastes rakendanud oma sõjavankri ette kuus lõvi selleks rahvahulkade suure vaimustuse ära teeninud. Et tõesti on nii võimas võimas valitseja nende riigil, kes, kes isegi loomade kuninga oma sõjavankri ette rakendada, ka sellega siis triumfikaare alt läbi sõidab. On teil siin käepärast üks raamat Konrad keesneri poolt kirjutatud aastal 1551 ja seal on siis kokku võetud tolleaegsed teadmised loomariigist kandiski pealkirja keesneri loomariigi ülevaade, süstemaatiline ülevaade ja vot seal on väga huvitavaid fakte Lõvi kohta. Kõigepealt Lõvi iseloomustatakse niimoodi, et lõvid on väga õilsameelsed loomad, sellised inimlikud omadused omistatakse sellele suurele kiskele igat looma peatüki lõpus antakse praktilisi näpunäiteid selle looma tarvitamiseks või milleks ta hea on. Noh, näiteks on seal öeldud niimoodi, et kuivatad ära lõvi verisena pulbrid, siis puistad ta jalahaavade peale, siis need paranevad, imeruttu. Aga kui süüa lõvi südant, aitab see palaviku vastu või lõvi maksa söömine ravib kõikvõimalikke maksahaigusi. Ja kui lapsele panna pärast sündi juba kohe lõvi silmad, hambad kaela ümberkeeks, siis kuni kõrge vanaduseni ei valuta mitte kunagisele inimese hambad. Eks kõik see ole ka põhjuseks, miks siis neid lõvisid. Jahtima hakati. Ja lõviliha veel pidi olema suurepäraseks ravimiks melanhoolia vastu ja nii palju, kui ma näiteks on vanemad kirjandust lugenud, siis kippusid aeg-ajalt eriti kõrgema seltskonnadaamid olema kaunis melanhoolselt, aga tegelikult lõvisid on kütitud väga palju ja kütitud lihtsalt trofeede pärast. Et jahimees saaks endale seina peale uhke lõvinaha või siis lõvipea panna ja olid kohe kuulsad lõvikütid, kes päevas näiteks last kaks, kolm lõvi või isegi seal aastas 400 500 lõvi keda kutsuti kohale siis, kui küladesse ilmus inimsööjad, lõvid ka selliseid on olnud, kuigi näiteks palju vähem kui leopardid või tiigrite hulgas igal ajal või igal ajastul olnud inimeste grupp, kes tegeleb loomade püüdmise ja müümisega ja vot selles samas raamatus on väga huvitav õpetus, mismoodi leopardi püüda seal väidetakse, nimetatud leoparde armastab hirmsasti veini ja kui panna kuhugi, siis veinis immutatud lihases leopard ei suuda kuidagi sellest mööda minna, vaid läheb, joob enda purgile, kui ta siis juba purjus onud lebab käpad siruli et siis tuleb minna selle leopardi juurde, ta kõvasti kinni siduda, puujalgade vahelt läbi panna ja siis on võimalik teda ära transportida sinna, kuhu vaja. No tänapäeval ma ei ole siiski kuulnud, et seda väärtuslikku nõuannet eriti sageli rakendatakse, aga sealsamas raamatus näiteks räägitakse veel seda ka, et leopard ise kasutabki raasukest abituse teesklemist, eriti ahvide püüdmisel lebab maas keel suust väljas, jalad laiali, saba sirge. Ta teeb seda alati siis, kui ahvikari läheduses ja ahvid ei suuda uudishimu alla suruda, vaid lähevad kindlasti leopardi parkima, sest leopard on nende õelam vaenlane. Ja kui nad siis selles olnud leopardi juures on, siis leopard hüppab äkki püsti ja ja lööb siis nad lähedale tulnud uudishimulikud ahvid maha. No tänapäeval siiski ei ole siukest asja kusagil tõestatud või kirjeldatud leopardi kavalust, küll teatakse, et leopard näiteks ahve ründab väga meelsasti ja on suuteline isegi puu otsast kinni püüdma puu otsa neile järgi ronima, isatel alla hüppama ja maa peal niimoodi ahvid kinni püüdma. Jahvidel leopardi suhtes tõesti niisugune omamoodi nõrkus, tohutu hirm tegelikult. Aga seal on ka ahvikarja sihuke altruistlik käitumine, ilmneb aparaatidega, kohtumisel on teada terve rida juhtumeid, näiteks kus noored isased just ohverdavad oma elu tähendab, lähevad leopartidega võitlema. Ründavad leopardi ja teadlikud ohverdavad oma eludele karja nimel. Nende oma jõu lõpeb, aga nad suudavad ära tappa Kaljo Opparaadioiust, paavianid oma teravate silma hammastega on õige, mitme leopardi elu ära kustutab. Kaslased oma välimuselt on küll väga erinevad, aga kõik need käppade lükkuvad nagu kassid. Käppadele kukuvad, ronivad puudel nii nagu kassid, kusjuures Lõuna-Ameerikas näiteks elavad otse Lottide, nende sugulased on väga osavad puudel, turnivad samuti, nii nagu see Jaaguargi keda demodentsakate jalgade järgi nagu eriti osavaks loomaks ei peakski. Puud ronivad kassiti pea ees ja alla tulevad tavaliselt saba ees, kodukassi juures oleme näinud seda, aga näiteks suured kassid, leopardid, lõvid, tiigrid, puu otsast hüppavad alla nelja-viie meetri kõrguselt, sinna maast on võimelised hüppama ühe hoobiku ilma ronimata. Aga mõned väiksed kassid Lõuna-Ameerikas suudad puu otsast alla ronida ka pea alaspidi ja samal ajal ka okste peal turnida, niimoodi ainult käppadega kinni hoides sabaga tasakaalu hoides, pea alaspidi rippudes. Noh, nii nagu vahel oleme näinud inimesi, näiteks mägijõgesid, ületamas mööda köit, vot umbes samas asendis liiguvad puuokstel väikesed Lõuna-Ameerika kassid, Margaid ja need on otse Loti sugulased. Kõik need on kraad, sellised liiguvad vaikselt. Ja, ja me ei teinud sellepärast, et nad saavad oma käpa küünised sisse tõmmata. No kas siis me oleme seda kõikjal hästi näinud? Ainult üks, kas on selline kaistlus, tuleks üldse nihuke erandlik, rohkem koera moodi väljanägemisega kass, kes küüsis sisse tõmmata, see on gepard, maailma kõige kiirem jooksja, kes võib lühikestel distantsidel joosta kiirusega 140 kilomeetrit tunnis. No see on pöörane tempo, muidugi suudab ta sellise kiirusega joosta umbes kolm-nelisada meetrit, siis on tal võhkani väljas, et näiteks ka autodega on geparde taga aetud, siis pärast sellist jooksu lõpuloom nii läbi, et võib rahulikult võtta, kaenlasse tõsta auto kasti, ta isegi püüa vastupanu osutada. Ja sellise kiiruse, näiteks 70 kilomeetrise tunnikiiruse saavutab gepard kahe sekundi jooksul. No kui me näiteks autoasjandust natuke jagavad, siis võrrelge näiteks meie autodega. Kui kaua läheb autol sellise kiiruse saavutamiseks aega? Nad on ju maismaa elanikud, aga mõni neist armastab ka vett. Kuigi on arvamine, et kas ei salli eriti. Kodu, kes tõesti vist ei salli, et aga on ka asju tõesti, kes väga hea meelega lähevad ette näiteks suur kast, tiiger veedab tihtipeale palavat suvepäevad, peaaegu terve päeva, võtab veevanne või, või vedeleb p-s. On ka olemas kass, kes hoiab omal hinge sees ainult kalapüügiga kalakass, kes ujub ja sukeldub ja koguma toitus, abist või kõrkija kassid, kes samuti tihtipeale põgenevad vette sukelduvad isegi nii, et ega see Kasniewee Belgi ole, nagu esimesel pilgul tundub. Kas Tallinna loomaaed on rikas kaslaste poolest? No mulle tundub küll, maailmas on 36 liiki, siis meil loomaaias on esindatud nendest umbes üks kolmandik. Ja Mulle tundub, et noh, sellistest suurtest kassidest on meil peaaegu võiks öelda täiuslik kollektsioon, ainult gepard on, me kogus puudu nendest suurtest põnevatest loomadest muidugi natuke kehvem on lugu nende väikeste kassidega. Aga noh, meil lihtsalt on tingimused praegu sellised ei ole võimalik neid väikesi asju kuhugi panna. Sellepärast neid ka meil nii vähe on. Aga noh, ka siit on väga huvitavaid isendid, nagu näiteks servalid või otse Lotid või bengali kassid, kes on igaüks omaette niisugune bioloogiline uunikum. Nii et minu meelest ei ole meil midagi häbeneda võrreldes enamiku kasvõi juba maailma loomaaedadega. Kui vihma sajab ja suur tuul on, siis need sooja armastavad loomad eriti välja ei kipu. Aga isegi ei taha hea meelega siukse ilmaga väljas käia, aga muidu tavaliselt on kassidega niimoodi, et nad päeva ajal magavad suures osas. Ja välja tulevad alles õhtu eel. Vot siis, kui ma vahepeal tegime siin loomaaias niinimetatud õhtuseid, öiseid ekskursioone, alustasime ekskursiooniga alles õhtul kella üheksaks, registris 11 poolede 12-ni välja. Vot siis olid kassid oma täies ilus, nad liikusid ja olid graatsiliselt ja tegutsesid, muidu inimesed alati kaebavad kass magab kassi magamisaeg. Meiega magamise ajal eriti nagu instsiplega ta ringi kõnni, tahame rahus olla nii kassiga ja noh, ega elusolend ei ole ka selline, kes nöörist tõmmates kohe läheb käima, et iga inimene õppuri ette kohe temale, siis kas demonstreerib ennast, käib kaks ringi. Mõned tahaksid kogunenud, võib-olla tuleks esimestele tagumistele käppadele teeks paar siukest tiiru demonstreeriks ennast iga külje pealt. Seda loomulikult ei saa, kui arvestada veel, et meil näiteks Päevas soojadel ilusate ilmadega käib kusagil 5000 külalist. Kujutage ise ette, kui te peate päeva jooksul 12 tunni jooksul, 5000 inimest käib teie juurest mööda Igalühel Igalühel ennast demonstreerima ja näitama kas ikkagi elab oma elu ja ja meil tuleb siis lihtsalt kohaneda selle rütmiga, mõnikord me näeme teda ühtemoodi, mõnikord teistmoodi, mõnikord ei näe üldse. Loomad on juba selline koht, kus tiga korraga, ma arvan, näeb üha uusi, uusi ja põnevaid asju. Ma olen siin juba õige mitu aastat tööd olnud ja mad käin ju iga päev siis iga päev ma näen midagi põnevat, mida ma varem kunagi näinud ei ole, aga selle tõttu on mul väga imelik kuulata näiteks inimesi, kes pahandavad, et ma tulin, ostsin kaheksakümnekopikalist pileti ja ma ei näinudki kõiki loomi. No püha jumal, kui ma näeks ära kõik 400 looma, mis meil siin loomas on ühekorraga, ütleme, pooleteise kahe tunni jooksul need 400 looma näeksin ära loomaliiki siis ma oleksin täitsa täielikus segaduses, ma ei, ei mäletagi enam loomulikult mitte midagi. Nii et õigem on ikka käia ilmselt korduvalt ja valida endale mingi kindel selline eesmärk, näiteks kas või pühendada üks pühapäev tulla ja vaadata ainult kaslasi. Ja ma usun, te näete väga palju väga põnevaid asju, mida ta kunagi oma elus varem näinud ei ole. No ja tegelikult loomaaias on praegu üldse päris kena aeg paljudel suurtele kaslastele pojad, jaaguari, ojakene on siin ringi liikumas, noor must panter, ilusad, pehmed ja untsakad, lumeleopardi pojad, väikesed ilvesed. Poegi jätkub sel aastal. Tõeline loomalasteaed. Nojah, või, või laste looma. Kuidas seda nüüd võtta? Armas lõvi, täitu? Temal on saatus muidugi palju roosilisem, rõõmsam kui loodus Lõvi poegadel, kes tihtipeale jäävad lihtsalt nälga. Umbes 50 protsenti lõvipoegadest, arvatakse, et sureb nälga. Kas siis ema ei hoolitse või ei ole emal lihtsalt võimalik talle toitu saada? Aga see väike lõvipoeg tema siis kasvab praegu inimese hoole all ja ta näitab üles kaunist sõbralikke tundeid inimeste suhtes. Mõtleme, kas ta meiega juttu kajab. Ei ole jah, topitakse plekist tädi nina alla ja. Ei lutipudelit ega mitte midagi, vool, oi. Mina käin sünnipäevaks mulle lisaks. Kuulsite Anne Parksepa koostatud keskimus äiki Ness, kes nurru löövad.