Hooaeg 1974 75 mis iseloomustab seda hooaega. Suitsu on üle 75. aasta, need olid põhilised nagu remondi jeee, remondiaegne niisugune periood Estonia teatrist. Ja muidugi kuna remont on teatris, siis kahtlemata teatel püüdis midagit kompenseerida midagi anda kollektiivile sellist, et kogu töövaim säiliks ja samal ajal areneks edasi. Aga kõigepealt läheme muidugi aastasse 1974. Nagu alati siis ka sellel aastal oli vaja midagi nagu niisugust väga temaatilist ja nii võib öelda, et lavastati Puškini 175. aasta juubeliks niukene temaatiline õhtu. Ma meenutan üht kaunist hetke. Ja lavastajaks oli Aarne Mikk. Teil oli kunstnik ja dirigeeris Eri Klass. Hooaja algul sündis Estonia teatris suurepärane etendus, see oli Berdy opetavarjata. Mille poolest suurepärane? Kahtlemata kõigepealt, kui avaneb eesriie. Publik saab esimese ettekujutuse just nimelt lavapildis. Ja see, mida pakkus Eldon Renter oma kunstiloominguga. See oli niivõrd täiuslik, et, et see nagu kujundas terve etenduse arvamuse publikus. Ja pluss sinna sellised head lauljad nagu Anu Kaal, Margarita Voites, Hendrik Krumm pärast tuli, Ivo Kuusk, Urve Tauts oli Flora ja ja samuti Georg Ots, Ahti Männik. Vaat teate, meil on heietada siin, me võime ehitada siin, kuid kui Need, inimesed, kes meid kuulavad, natuke süvenevad ja laskuvad sellesse perioodi, ma usun niimoodi, et enamus tallinlasi on näinud seda ooperit just nimelt selles ettekandes. Kuivõrd palju see etendus, kuivõrd palju see ooper pakkus külalisi meil Melges tohutu palju väliskülalisi, kes külalisi veel, kes külalisi Moskvast, Leningradist ja teate, see oli kõik suurepärane. Sellepärast see oli mingisugune terviklikkus kajastus tõesti meie, Eesti ja Estonia ooperi treerimine tase. Ma tahaksin siin eriti esile tõsta Ahti männikud, tähendab ta oli siis nagu Meile avastatud alles. Ja see demonsermoon me olime väga head Sermooni ju aastaid kuulnud Georg Talesilt, nii et see oli üks minu südamelähedane osa, mida ma alati kuulasin ja suure suure naudinguga Talesid. Aga Ahti Männik, Georgist muidugi mitte üldsegi isa ju, rääkimata jääda. Aga Ahti Männik? Temas oli nii palju, temast on nii vähe räägitud ja ma arvan, et et hiljem tuleb veel temast juttu kindlasti seal Roosikavaler ja ja, ja no no vot siin nüüd peaks pisarat valama, nagu Jüri ikka räägib, eks ole, et siin väike pisar võiks olla. Sest et kui hingestatult temast oskas laulda, jääb vokaaltehnilisest küljest. Sest et ma olen ju raske osa. Kuulge, ilusa kantileeniga, eks ole, tal olid kõik välja viidud, ma mäletan selles fermeenuaaria näiteks tseremoonia aaria, see viimased noodid, need ülemised noodid, kuidas ta viis kulminatsiooni ja kuidas ta suutis seda, kuidas ta suutis samal ajal luues ele plastilisust just nimelt niivõrd rasketes kohtades, kus mõned lauljad vaevalt vaevalt seda välja laulavad, eks ole. Aga Ahti tegi seda ja ma mäletan veel ühte asja. Kui me esinesime Leningradis, siis seal ühel etendusel laulis Georg Ots, teisele laulis Ahti Männik. Ja teate, kui hästi ahtri laulis, Ahti sai publiku tormilise aplausi juuda, seda väärt oli ja muidugi ei saa mööda minna, kuna tal olid tegelikult kaunist tagasihoidlikud näitleja eeldused, aga Shermoonina ta mõjus väga usutavalt, väga toredasti, nii et niisugune, et ma usun, et see oli tema kindlasti üks tipprolle mees. Aga kui me jõuame näiteks üldse veel tra peatakse tagasi, siis Urve rääkiski oktaarishist, mõtelge. Vaat siin tekib jällegi mingisugune paradoks. Kuskil keegi peab olema see inimene, kes oskab nagu niitjaatri solistide malendid väga täpselt ära taibata, väga täpselt ära sättida. Tähendab mitte, juhtuks näiteks niisugune asi nagu Giortalisega millalgi ortaarekski Ort arvestatakse praktiliselt Estonia teatrist ära 60.-te aastate lõpul niimoodi. Ja korraga tekkis olukord, kus ei saanud enam nagu seda teha meeldis, hormooni ei olnud. Ja tekkis 80.-te aastate algul. Tekkis küsimus, et mis siis nüüd teha, meil pole Sermooni, no kus, kus Leningradi kutsume Leningradis, Riias võib kutsuda, aga mis me ise teeme. Ja keegi ütles vist liialdus ütles naljaga, et noh, kutsume Taleshi helistatigi Talešile sellesama Tarichile, kusjuures kaares talist tuli näitas, seda on niivõrd niivõrd hästi näiteks tõesti see, milline peab olema, ta pidas oma seitsmekümnendat juubelit ju ka seal veel esinemas, kast rollis, mäletate saest? See tähendab, see tähendab kuidagi peab arvestama, nende ei tohi inimesi maha kanda, tähendab ma vaatan, kas või praegu näiteks sedasama kaba jõe, eks ole, gabaie, kui paljud lauljad käivad esinemas, tähendab isegi seal juba sel hetkel, kui me võtame momendil võidame, enam teatas ei esile, aga nad on kogu aeg arvestatavad lauljad, aga mitte niimoodi, et mul lööb mingisugune kell lööb, oletame 50 aastat ja siis kantakse inimene nagu maha. Ma mäletan, kas või Tiina Jaakson, Tiina tuli Lauris Attilat per raske partiid rubadodros, leonoore ja aga tuba tuuri talus enne. Aga ma räägin just Attila, et see oli tema viimane viimane lugu. See oli niisugune partiidad, et seda välja laulda, keegi ei uskunud seda ja Tiina tuli korraga laulutsele välja. Aga see oli köita. See oli ka kõik. Aga nii, nii ma tähendab, et peab olema vot just nimelt nyyd inimeses kujundavat teatri võtame selleks loomingulist palet, nad peavad arvestama just nimelt inimeste võimaluste potentsiaali ka võtame näiteks seesama laulja Aleksander Püvi. Millal ta lahkus teatrist, ta teda oleks võinud kasutada kasvõi kontserditel kas või tähendab praktiliselt, et sellise väärtusega laulja nagu Bibi ja paljud teised ja paljud-paljud teised oleks kogu aeg olnud, nagu meie diaatri uhkuseks tähendab, kasutatakse, me paneme neid kontsi reisima, aga nad on viidatud uhkuseks. Nendele sobilikke. Täpselt nii sellepärast, et kui heaperemehelikult ringi vaadata, leiab küll me, ta ei pea nüüd kohe Tiprolli laul oma. No eks sama lugu on ju balletis ka, praegu tuleme tänasesse aeg, kui heas vormis on praegu Tatjana Voronina, Volmer? Suurepärane, ta tegi praegu uinuvad kaunitarid, see on vapustav, ta ei ole iialgi hästi tantsinud ja minu arvates jäid, tal on nüüd nii-öelda baleriini aeg on, tähista, läheb 21. hooaeg, aga niisugust tunnet ei ole, on niisugune tunne, et ta on kõige küpsemas paremas reas Deathedaks temast kinni hoidma. See aasta ja see hooaeg oli balletile, ma ütleksin, niisugune, mitte eriti täiuslik, ta oli nagu katseline, sest Endrik Kerge see pöördlavata mängida ainult kolm korda. Niukene häppeningi laadis tehtud, aga siis usmaanov ballettmeister Moskvast jäi ka niisuguseks katseliseks. Aga balleti jaoks olid põnevad just selle aasta külalisesinemised ja üldse Estonian on see periood väga iseloomulik, et hästi palju sõidetakse ringi. Siin oli jutt, remont oli tulemas ja sellele, et otsite siis igasuguseid võimalusi. Nii oligi, panid tuli Poolas suurel pikal turneel. Öö seal oli marssal Tansse, kui teised linnad viidi siis sinna lühiballetid Kaasa kadunud poeg, mis on igal pool käinud ja väga õnnestunud luigelend. Tormise oma tahvlinsak loe oli tookordse eelmine variant, mitte praegune, loomulikult siis oli huvitav töö balletil Helsingis, televisioonis, kus lavastati läbilõige. Joanna, tendaatas teinud, annad end ratast, kusjuures kaasa tegid sealsed tantsustuudio õpilased, lisaks mees realistidele. Siis käidi Riias jälle ikkagi nende lühiballettidega. Ja, ja muidugi huvitav reis mitte ainult balleti, vaid ka ooperile oli sõit varnasse kuldsetel liivadel elati seal sedaviisi ja no sellest on kõikidel kindlasti igasuguseid mälestusi, aga justame balletiga, juhtusid seal varnas igasugused igasugused asjad, kadunud pojas juhtus nii, nad olid seal nagunii kõik napilt riides, aga isa osad tegid, tiim lagunes ja kõik tema keha ilu tulid nähtavale. Seda tantsi kandidaati, niisugust hõlst ümber talihaaknõelaga kinni pandud. Nii etet. Aga õnneks ooperiga sellist asja juhtunud meiega ooperiga juhtus rannas väga huvitavaid asju. Üheksas laine viis kõigilt riided ja see oli väga huvitav, et rannas olid need aplodeerivad mehed kõik, kes siis passisid peale neid momente, millal siis õnnetus kellelegi seal juhtus, noh, see on rannas neid, aga muidugi vist oli ju Rigolettot, too, mis oli varnas jaanadentaata, kadunud poeg koos Putšiini Chaniskikiga oli vist niimoodi. Ja no Ma mäletan, et, et tööpäev algas hommikul pool seitse, kõik läksid randa ja siis proovi ja sealt õhtul etendusele sümfooniakontsert oli meiega veel kus siis kõik laulsid makraandaareid ja ja see oli tore aeg koos puhkusega. Kuldsed liivad ikkagi. Aga oli veel üks niisugune suur võimalus meie solistideni juhtivatel turistidel esineda ka väljaspool Eestimaad ja see olid need kuulsad kunsti ja kirjanduse dekaadid. Kahjuks tänapäeval meenutatakse neid muidugi need inimesed, kes sellest osa võtnud halva sõnaga, et noh, peaaegu mis prostitutsioon. No mõte on, mõte on niisugune, aga tegelikult see oli üks võimaluseks väga suur stiimul, mis andis inimestele ikkagi niiskuse avarama kuulajas vaatajaskonna ja sel perioodil oli just väga edukas, oli Kiievis eesti kunstile ka ja, ja Gruusias oli ja siis käisime, käisime muidugi meie, Lähis-Ida surve sinuga seeria Jordaania ja, ja need olid kõik põnevad etendused ja ma arvan, et meie teatrikunstile dekaadi tantsis väga palju juurde. Loomulikult andsid. Ma arvan, et praegu me kõige võimekamad ja kõige paremates aastates lauljat ei saagi teistele lavadele minna ja proovida ja laulda koos teiste külalistega nende teiste partneritega, mitte oma oma oma partneritega, oma teatrist. No mina võin rääkida sellest perioodist palju, kuna mul oli väga ilusaid ooperit sel ajal trubaduuriks Carlos Don Carlos. Nii et meil oli nii palju esinemisi nii Minskis kui Gruusias, tähendab, Jerevanis ja Tbilisis. Seal me käisime siis Krumm, Kuusik, mina, Mati Palm. Ja, ja ma ei räägi mitte ainult nendest dekaadidest, vaid nende dekaadide sisse mahtusid ka meile sümfooniakontserdid. Ja muidugi tahaks ütelda, et, et nagu ma algul ütlesin, siis Estonia teatri juhtkond püüdis kõik teha selleks, et inimestel oleks palju tööd ja oleks huvitavat tööd ja püüdis leida nendele võimaluse viibida esinemistel nii külalisvabariikides kui samuti välismaal, see tähendab tutvustada meie kunsti kõikjale samal ajal kuivõrd palju külalisi, kes eastaga meil samal ajal meie solistid peale nende esinemiste käisid ju tohutult palju esinemas igal pool. Nii nagu näiteks, nii nagu näiteks nendest suurtest külalisesinemistest näiteks Leningradis toimus Viini laul, Viini valss. Samuti labürint, oli ballett, läks viisinna ning temaatiline õhtu. Ma meenutan üht kaunist hetke, see oli väga põnev õhtu ja muidugi publik võttis selle tohutu täiesti vastu. Samuti toimus 31. juulil kuni 11. augustini Leningradis Estonia teatriurgas troll esinemine kus näidati Verdi ooperit Rubatuur, šedrynanna, Kareeninate ja Eugen Kapi ooperit tasuleegid. Ballett näiteks sellele näitas sellel gastrollinud variatsioone võlu mandariini ja Garmini ning samuti oli kavas Joanna delta. Nii selles aastas, sellesse aastasse mahtus veel üks tore balleti, kas troll, nimelt esinemised, vili siis 11.-st kuni 19. oktoobrini, kus näidati Luikede järve teist vaatust, võlu, mandariini ja Garmini. See oli esimene programm. Tbilisist kulissidetagust juttu, see oli niisugune garantiietendused, tähendab kui ükskõik, kui palju publikut on, aga teater sai täis saali tasu. Aga kas reklaamib puudujääke või niimoodi publikut? Palju nendel etendustel. Aga sellel ajal aeti taga väga publikuarvu ja siin oli asedirektor valvamas, pidevalt helistab, kuidas rahvas käib, seda taotles Estonia rändpunalipu üleliidulist ja seal oli väga tähtis külastajate lugu. Ja siis Estonia poolset need, kes seal millised olid, hakkasin juhtkonnaga rääkima, et kas saaks kuidagi niimoodi võib seda seda külastada de arvu. Ja siis ääri-veeri, ütlevad nad, kui saaks kokku nende 10 või mitu etendust seal oli, et saaks 10000. Sealne seltskond oli pannud kääbus, mis kirjutavad teile 35000. Ja niimoodi läkski muidugi minu meelest Estonia teatri tolle aastaks kõige silmapaistvam, kas troll oli kahtlemata varnas, see toimus neljandast kuni 28. septembrini ja Estonia viis sinna tasulike Joanna Dentaatet Rigolettot ning võlu mandariini, Garmini variatsioone. Samuti näidati seal ühel õhtul sellist koosmängu nagu kadunud poed ja reaniskiki ning lisaks sellele oli lõppkontsert. Ning võib öelda, et terve see varna reis oli Estonia teatrile samal ajal nii väga huvitab tööreis kui ka väga huvitav puhkereis kus, nagu kogu see organisatsioon oli tehtud selleks, et inimeste sotsialistidel ja kogu kollektiivi oleks hea olla. Ning aasta lõpul, 14. 15. detsember oli Riias niisugune jälle temaatiline kontsertõhtu. Ma meenutan üht kaunist hetke, kus koos meie lauljatega esinesid ka Riia ooperiteatri solistid. Vaat selline oli 1907 neljanda aasta. Kava toore, eks mul oleks mul taas oleks. Kuna nagu siin eespool oli, juttu 74. aastal algas aasta lõpul algas teatris väga oluline kap remont, otsibki selliseid kammerlikuma koosseisuga muusikalisi lugusid, millega oleks võimalik võimalus väljasõitu teostada. Valik langes tonitsiateegieniaalsele ooperile donbass kohale. Millele siis Kirill Raudsepp tegi kammerorkestrile uue orkestratsiooni, tegi ka enamuse ooperi uue tõlke ja oli samal ajal ka tükidirigendiks, nagu eespool oli juttu Uno Udo Väljaotsa lavastus ja Uno kärbise kunstnikutee nes. Minul isiklikult oli see niisugune esmakordne kokkupuude tonitsepti muusikaga. Ja eriti muidugi ansamblites esitab ta üsna suuri tehnilisi nõudmisi oma nii-öelda koloratuursete tehniliste käikudega. Seda ei saa eriti raske laulmismaneeriga teostada, nii et selle tõttu kohe üsna palju vaeva näha ja ma usun, et üsna palju aitas nüüd kadunud kontsertmeister Thekla koha, kes väga sageli ennast küll üsna segaselt väljendas, aga ta oskas väga suurepäraselt lauljaid abistada, kuna ta oli väga pikka aega olnud Aleksander Alveri kontsertmeister. Nii töö sujus selle väga suupärase ja kauni muusika tõttu väga kiiresti. Ja me mängisime teda üsna palju-palju kordi, eriti hinge on jäänud esinemised Tartu väikeses teatris tema ima imepärase akustikaga saalis. Ja ma arvan, et me olimegi vist viimased esinejad enne seda saatuslikku põlengut. Üsna mitmeid kordi käisime siin Tallinna lähistel kultuurimajades klubides esinemas, aga ka jõhvis ja kui mu mälu ei peta, siis vist isegi Narvas. Ja noh, ta igal pool võitis südameid oma ääretult armsa ja toreda muusika ja sümpaatse süžee tõttu. Hiljem teda peale remonti mängiti ka mõningad korrad teatris, aga kuna Lavapilt oli kujundatud nagu põhiliselt väiksemates lavade jaoks, siis teda siin statsionaaris teda päris korralikult esitada ei saanud. Toredaid töid võiks seal nimetada Margarita Voites. Null norina tõesti väga-väga sädeleva toredasti tehtud. Ja ka kiidusõnu võib öelda Jelena Solovjovi kohta, kes üsna mängleva kergusega oli sellest üsnagi nõudlikkust partiist üle. Muidugi Teo Maiste Donbass kohale oli igatpidi oma kohal ja ka siin räägitule. Mitte mingil määral kohe kindlasti edasiminekuks. Tõeliseks töövõiduks oli Tiit Trallale väga raske Ernesto osa, see on ju tegelikult kirjutatud pooleldi nagu kastraatenorile. Ja hiljem lülitus ka Hendrik Krumm sellesse töösse ja eriti muidugi toredasti kõlasid ansamblit, kuna need tõesti esitavad väga suuri tehnilisi nõudmisi ja, ja nii et kõikidele kõikidele oli väga palju mängulaululusti, hästi armastatud oli, mul on sihuke tunne, et sellest Tanitseti malatestaabascole toetist on saanud sinu kontsert leivanumber ja mitte ainult sinu sinule, vaid see on nagu Estonia teatrikontsertidele üks leivanumbriks. Seda on lauldud nii söögi alla söögi peale riiklikel ja muudel tähtpäevadel ja tüdimuseni nüüd küll õnneks viimastel aegadel märksa harvemini, aga ta on siiski imearmas ja täiesti pretsedenditu lugu, aga minu meelest kogusele donbass kohale väljatulekul määras väga tähtsat osa just nimelt see väga tore loominguline kollektiiv. Me olime täitsa nagu üks tervik seal ja iga inimene püüdis anda seal oma oma rolli oma rollis mingi täiusliku. Ja see oli muidugi väga vahva, ma vaatan siis, ma näen muidugi Margaritat ja ja volitaja teod ja ja, ja muidugi Tralla, Krumm ja tegelikult see, mis võib-olla saalis tundus väga kergena. Tegelikult see on ju tonitseti puhul väga raske, sellepärast ikka lauda sellist partiid nagu võtame norina või Ernesto või ükstaskõik, mis teine partii, see nõuab täitsa niisugune vokaaltehnilist üleolekut, ega muidu ei suitsesid oopereid laulma minna ja, ja kogu selle sädelevust just nimelt oleneb just nimelt sellest, kuivõrd täpselt on see kõik omandatud ja kuna muidugi võib-olla ei saa nimetamata jätta välja otsa töö, kes oli sellel ajal ikka täies loomingulises jõus ja, ja, ja kuna meid oli niivõrd vähe tegelasi, praktiliselt neli inimest, noh ütleme notar viiendana on niisugune tumm roll. Aga kõikidele jätkus meelepärast tööd ja see oli tõesti Tuli siis 75. aastal ikkagi välja kaks väga hea tekkinud sell, mille tõi Allažeenast välja ja siis Antonius ja Kleopatra. Selle tõi välja sisse Tšehhovi kord, seal on show ja, ja mõlemad läksid nii-öelda täispanga Pärnu täismajade peale ja olid teatrile väga olulised. Kusjuures see on see periood, kus hakati mõtlema ka selle peale, et kui on ikka romantismi balletti seda tantsida, siis romantismi stiilis, sest sinnamaani oli selli tantsitud sama esteetika aluselt nagu tantsitakse. Balletist tegelikult siin on väga suur erinevus ja eriti just ütleme, siin on õige mitu baleriini, kes tantsisid peaosa, nimiosa, aga Saima kraanik oli just niisugune, kes, kes kohe niimoodi teadlikult mõtles ja uuris ja kutsus omale abimehi, nii et ta oli meil esimene tõeliselt romantismistiil baleriin. Ja jälle huvitav, kui ühele inimesele sisendatakse, ma hüppan teisele teemale, näiteks Tiiu Randviiru oli kogu aeg sisendatud, et talle ei sobi seal ka tagantjärgi mõeldes oleks ta täiesti vabalt võinud seda tantsida. Sest muide, sama lugu hiljem kurdus Kaie Kõrbi, Kaie Kõrbi kõik sisenesid alates sealt juhtkonnast, et sulle ei sobi ja see oli puhas juhus. Rusikal sellele soonele me näeme, mis ta, mis ta praegu teeb. Aga siis see perioodi selle perioodi üks niisugune väga iseloomulik joon on, et meil oli alati Estonia soolopaar ei või esimese paari teater balletis. Aga see on nüüd periood, kus baleriini kõrvale tõuseb ka täies aus ja ilus meeste tantsida tänu Tiid härmile Vjatšeslav maimus savile, et siin ei saanud enam öeldakse baleriini teatrit, baleriini kultus aga juba ikkagi. Meeste tants tegi sellel perioodil väga-väga tõhusaid edusamme. Joanna entaat, see oli ju ka minu meelest, see oli küll nats ist varem Jaana tendada. Oota, millal tema tuli välja 70 71 ja. No aga see oli juba ju Härm ja maimus Sophia ja garantsis mu meelest ma ei ole ju balletiasjatundja, aga, aga minu meelest, mida Juta Lehiste tegi, Johanna Dentaatega see oli? No midagi, midagi unustamatut sul nagu tema, tema roll, tema roll nagu temale loodud lausa see, aga mai Murnal oli ju see väga hästi tehtud. See parameeter, ilusaim muusik ja muusika on selline lugu. Mina kalausi muide seal hammust lammat. Aga huvitav on moodi, Tambergi elul on üks väga omapärane, just mõtleksin muusikaline elamus Varssavis, ma olen korduvalt käinud Püha Risti katedraal ja ma käisin, mul on niuke komme sinna sellesse katedraali, muide seal säilitatakse šampanja südant ja mul on ka komme, et hommikuti ma käisin seal katedraalist läbi. Mulle kuidagimoodi sobisse väga ja ma saan seal katedraalis samasuguse elamuse. Palvesosin, mis on nii meloodiline. Mulle tundub, et Eino Tamberg oli ka midagi taolist läbi elanud, sest et see tuli nüüd välja ka ju olla. Aga no et balletti tulin praegu ümmarguseks teha, see oli siiski juba fantastiline periood, sellepärast Tiiu Randverekoer on muidugi silmapaistvalt priimabaleriin, aga selle kõrval oli terve rida baleriin, kes tegid ja tantsisid ja võisid tantsida. B-osasid Svetlana Palo, Jan-Inge Arro, siis elita Erkina siis saima kraanikust oli juba juttu, Juta lehisust oli juttu siis Tatjana laid siis Larissa sind, Soova, Tamara Soone muidugi väga ilus naine, Olga Chitsion oma. Nad olid kõik ja kõik. Kui me lähme veel 74.-st aastast tagasi, siis kindlasti peaksime kõik rääkima sellisest suurteosest nagu Richard Straussi ooperis Salome. See oli Neeme Järvi initsiatiivil Estonia teatri mängukavva võtnud ja minu meelest see oli väga õnnestunud etendus. See nagu tei publikul vile kogu selle niisuguse Richard Straussi sümfoonilise sümfoonilise terviklikkuse ja samal ajal ega ooperit ei saa kauba võtta, kui puudub peategelane ja hetkel oli meil suurepärane lauljatar, oli Jenny Anvelt. Ženni oli tõeline, võib öelda isegi niisuguse rahvusvahelise tasemega lauljatar, kelle hääl dramaatiline hääl just nagu sobis eriti hästi sellise raske partii nagu Salome esituseks Ženni hääle, väga avarus, testituurne ühtsus. Ja muidugi väga suureulatusliku sobis väga sellele rollile. Ma mäletan isegi niisugused asjad nagu ühel etendusel Ženni korraga eksis ja laulis, laulis. Too asemel laulis myybekkari ja Neeme Järvi kutsus teda kohe enda tuppa ja seni tuleb sinna, küsib, et no millega ma nüüd hakkama sain, mida ma nüüd tegin? Neeme ütleb talle niimoodi, et Ma ei küsi, ma ütle seda, millega sa hakkama said, vaid ma tahan sulle meelde tuletada, mis noodi sa võtsid. No mida ma võtsin, sa võtsid myybekaari, see oli juhuslik noot, aga me võime öelda, et dramaatilise soprani võtta nisukest nooti kuigi juhuslikult. No see näitab siiski, milline hääl ulatus oli, seni on meeldiv ja kahtlemata tänu sellele jõudis ka tulev evikus lavale selline teos nagu Attila tänu sellele, et meil oli senine arvetel olemas Tähendab, mina arvan seda, myybegaari ei saa niisama võtta õige sisemine sisemine näitlejameisterlikkus, nii tugev ja suur. Ta ta pidi seda lausa võtma, ise teadmata, see on ju, see on ju haruldane ja muide mitte ainult detaali vokaalselt hea vaid tal oli ka väga hea lavaline välimus. Tähendab, ta võlus, ta võlus ennast juba, et ta oli laval selline sale, ta ju neid, et ega ta isi tantsinud vist neid Salome palujandmist tantsis. Oliver. Ja ta mõjus nii naiselikult, aga ta võrratult hea, aga siiski võtta ei maksa unustada, Solveid rajanevad tema ise, tema ise muide tantsis. Kuna ta oli võrdlemisi nii plastiline ja tantsuline vokaalselt väga toredasti mõjus. Tal oli tants perekonnas. Nonii, me räägime praegu ändschenist, aga Sass pywisass no miks me teda ei räägi ilma Heroodes? Ta pole Salomed. Ja, ja no niisugune võimas hääl tõesti, tal oli niisugune tunne, et kui ta oma kämbla tõstab ta õla peale, vaene Salo, nööbikene on, on seal purustatud selle nagu tangide, see, mitte ainult ma ei räägi pywisassi füüsist, vaid noh, tema häält, eks ole, ta mis lausa oma häälega, kui me proovisaalis proove tegime, siis oli tõesti niisugune tunne, et vaata, kõrvakuulmine kaob ära ja, ja pea on segi, peaks valutama, tähendab, mitte ühelgi pole proovisaalis senist häält olnud nagu Püvisasin muidugi, Tiit kuusikut ka rääkimata. Tiit Kuusik oli ju ka võimas oma häälega, aga tüvi Sass millegipärast eriti tema, ega ta peanot ei armastanud eriti laulda, kõik oli Fortissima ja ja eriti kui veel juhtus nii kõrva äärde, maalin tema naine seal Panova Liidiaga Heroodias. Nii et mina sain peavalu ja limpsi, sain peavalu, vilatiiti. Kurvem on nii meeletuid hetked, Quaeda, proov läks ja ja proovi seal 200 ja Püvi Urve laulsid seda duetti seal ja Urve tuleb välja, ütleb, et Sass laulis mind kurdiks kuule, enam mitte midagi. Foori Meil oli praeguse RAMi proovisaalis olid kooriproovis seent. Teate põrutas nii kõvasti, et koori olnud kohati. Aga muidugi siin selles salu mees ei saa mööda minna Tiit Kuusiku ja aeti männi oma aia, kes väga toredasti tellidest dubleerisime, täiendasid Way kuusikuga sai nalja, muidugi, kuusikul alati meeldis, kui ta lava kõrval meeldis kuidagi ennast vokaalselt hoida kuidagi vormis, et kui ta läheb lavale kogu aeg tegi natuke häält. Aga seal on salamees Ženja, Salome on seal all ja finaalis ütleb, et ühtki häält ma siin nagu, nagu sünnitis veel aktsendiga jahmasini kuule, juhtki ja niimoodi ja korraga lava taga. Kuusik kuusik, tegi häält. Tuleb näost kahvatu, laval ütleb, et keerasid etendusse nässu, kõikjale. Ei, no tore oli alati see, kuidas kuusik mööda koridori tuli. Ärge jätke, see on meesteriiete ja, ja no see eriti maskis häälega see läks saali. Mul on meeles trubaduuriks lennu ees, no tuleb välja ja mingisuguse niukse karjapasuna taolise sarve ja vaata, mindi saadik, ütlen järgmise teate järsku kost lava tagant aga saali kuuldavalt err, kus mu püksi. Erki on legendaarne, legendaarne 87 aastane meie imearmas meie kõikide ema jaa. Ja ma võin öelda, et see on täitsa õigustatud, sest vaadake, kui inimene läheb lavale, ta sisemised on väikses paanikas alati, eks ole. Ta tähendab väga, ma ütlen väga harva neid inimesi, kes üldse ei tunneta midagi enne lavale minekut. Aga kui Pirke tuleb sinna garderoobi, ma vaatasin viimati, ta läks selle Paul mehe juurde teda aitama, teate, temast hoovab niivõrd palju heatahtlikkus, et ta lihtsalt nagu mõjub solistile ja kõigile nendele, eks ole, kes lavale lähevad, mõjub väga hästi, nagu palsamine, ma vaatan, lähevad etendused, lähevad proovid ja kes on lava taga, Pirkki on lava taga, ta elab nagu kogu hingest nendele inimestele kaasa, jälgib neid, vaatab neid, eks ole, ja siis pärast natukene, kommenteerib, niivõrd heatahtlikud, kui veel üks saab, eks ole. Ja see ongi see mikspärast praegu, kõik solistid on nagu üksmeelselt selle inimese eest väljas ja kuigi Pirkel on aastaid mitte vähe, ma võin öelda, et see pole alahindlusega. Ma mäletan näiteks möödunud aasta oli suur torm, libe oli väljas ja kõik käisid niimoodi, jalg jala ette. Mõtlesin Birgekene, olge ettevaatlik. Kuspirke seal läks, tead nagu poleks üldse midagi, nagu noor noor neiu. Mida on veel öelda? No tähendab, mehed kiidavad alati oma riietajat, aga, aga meie ei saa tõesti naised ei saa aga mitte mööda minna oma riietega. Linda Lõhmusest, kes on täpselt samuti nagu me oleme talle tibupojakesed, tähendab, tema ei ole niisugune suitsutaja väga, aga, aga kõik ta, tal on absoluutselt piinlikud täpselt kõik pandud, kõik väiksed asjakesed, oi-oi-oi, ma sellist. No seda läheb teil väga vist vaja. No tähendab, ta teab ka kõike, mida nagu etendusel vaja ja väga tähelepanelik. Meie hoiame vägama oma riietajad, täpselt samuti kui mehed. Eelpool öeldu oli, ma tahaks lisada seda, et nähtavasti raadiokuulajad mõistavad ja saavad aru, kui palju oleneb This just inimeste vastastikusest suhtumisest. Kui palju oleneb nendest kõikidest, kes meid ümbritsevat nendest, kes loovad nagu mingisuguse atmosfääri ja ninglustuse põhijoone põhipaiga nendele inimestele, kes teevad laval, sünnitavad suurt kunstiõhtust õhtusse ja kui nende ümber on soojus, mõistmine ja heatahtlikkus. Kui tunnetakse nende inimeste väärtust ja aktsepteeritakse seda siis ma usun, et igaüks mõistab, et mitte ainult diaatris vait igal elualal, see on nagu edasiviivaks jõuks. Meil oli juttu riietatest, aga muidugi üks majas on neidki tehnilisi töötajaid, kes kes tõesti on andunud sellesse töösse, üks nendest on Ilse takis laval, tema hoolitseb lava mööbli eest ja, ja kergemate dekoratsioonide eest. Ja muidugi praeguse teatri reklaamiosakonna väga edurikka töö tulemusena demontit tehtud ooperilauljanna. Nimelt me loeme channis KIKi kavalehel, et Estonia kõige staažikam lauljannaga seal 50 aastat ooperis kaasa teinud jah, kusjuures tõesti yldse takis tuleb ionis kiki lavale. Aga väga lõbusale lugeda seda kavalehelt. Aastate. Estonias oli väga iseloomulikult, pidevalt püüti ikkagi eesti heliloojate teoseid tellida, neid kavas hoida ja varasemast loomingust tuua väärtuslikumaid asju välja sama lugu nüüdistasuleekidega. Sellel perioodil tuli lavale ja Ta on ilus ooper ilusate aariatega ja ma arvan, et isegi ta võiks praegugi minna publikule sellepärast et on ikkagi Eesti teema ja annab kõikidele solistidena väga häid võimalusi. Ja tasuleegid. Lavastaja oli Udo Väljaots lepit roosa mõttes väga huvitava kujundus nipi välja kõrge paekallas oli seal välja toodud ja mul oli väga meeldiv, seal on õige palju tantsusid nende tantsudega tegeleda ja muidugi terve pulmastseen tuli lavastada ja tasuleegid. Me rääkisime, remondivärk oli ja tasuleegid, muidu oli siis see etendus, millega nüüdse remonditud saal siis avad 75. aastal ja kõik mehhanismid pidid töötama ja siis selgus, et kõige tähtsam mehhanism, mis ajab eesriiet kinne lahti, see mehhanism ei tööta. Siis küllap Jüri teab sellest ehk rääkida ja siis aidanud muud, kus kõige primitiivsemad kombel tuli nöörist tirida, lavatöölised viisid nöörist, et saaks eesriide käima. Aga üldiselt jah, ta Suleke viidi ka välja Eestist Leningradis pakaid käisid või tähendab, see etendus käis ja selleks päris ilusasti, seal oli ilusaid osatäitmise ja selline tervik tervislik asi ja kaunistas repertuaari pilte. Kõik see, mida me näitame publikule, on see, millest publik on raha maksnud, see tähendab, inimesed nõuavad täistabamust. Kui me räägime naljatoonis siin, et eesriie ei töödanud, see ei töödanud valgus, oletame, et noh, nii nagu vaja. See on võib-olla meie tagasivaatest publikule, oleks, aga see selge praak, tähendab, et kõik see ei tohi paista publikule, mis meil on nagu silmade ees. Ja muidugi selleks, et see ei paistaks, teate, seda on väga raske. Kunagi ei tea ette eriti tol hetkel seal, kus teater avati, meedianud hetkel, mis võib järgmine hetk juhtuda. Ja Colette Marie ei läinud, siis tuli nagu murdosa vältel. Aga teatris on, iga sekund on kallis, iga sekund mõjub igavikuna. Siis tuli murdsekundi jooksul otsustada, mida nüüd teha, et mitte publik saaks teada, et meil on jälle miski asi sellest iga asi selline kahandab etenduse üldmeeleolu, lõhub tervikut. Nüüd jõudsime aastast 1975 ja jälle nagu iga aasta juurde, oli nõutud, et peab olema midagi temaatilist. Nii tuli välja selline programm kangelaslikud aastat kus oli seitsmenda sümfoonia, Šostakovitši seitsmenda sümfoonia esimene osa ning samuti rubiini pühapäev, juulis, mida dirigeeris Eri Klas. Siis teine temaatiline õhtu oli, kus te küll mu sõbrad sõjateedelt. See etendus aprillikuus Estonia teatri solistidega ning lavastajaks oli Aarne Mikk, dirigendiks Eri Klas. Ballett tõi lavale Shelli, mida lavastas Allažellest ja Vallo Järvi. Dirigeeris kunstnikuks oli aku püüman. Ning samuti jõudis lavale selline teos nagu Lazarevi ballett Antonius ja Kleopatra Igor šovi lavastuses. Dirigendiks oli Vallo Järvi. Ja üheks viimaseks teoseks, mis jõudis lavale, oli detsembrikuus ooper Don Juan Georg Otsa, Aarne Miku renteri Järvi ühistööna. Ning muidugi viimane õhtu aastas. Tei. Kõigini operetiõhtut elurõõm, kus oli põhiliselt Johan Straussi muusika ning Aarne Mikk Jürjens ter ning eriklass, hoolitsesid selle eest, et publik oleks hea meeleolu. See on see aasta. Nagu ma ütlesin, jumal varem kogu seda aastat. Nii huvitav ja nii põnev, nagu ta oli. Seal oli küllaltki palju huvitavaid hetked olikas trolle siiski varjutas üks väga raske moment kogu diaatrile. See oli Georg Otsa viimane aasta Estonia teatris. Nagu võib öelda, et Georg Ots Don Juani lavastajana püüdis varakult anda kõik, et see etendus jõuaks lavale Uudsena huvitavana ja põnevana. Ta tõlkis teosel itaalia keelest ise tõlkis ja püüdis sinna anda, leida sellised värvid, mis sobiks lauljale just sellise vokaali, sellise teksti, mis sobiks vokaali peale ja see moodustaks nagu ühtse terviku püüdis igat nüanssi mõelda läbi oma tulevases teoses, kuid siiski saatuse kurb käekäik nagu etteaimatav käegaid, nagu varjutas kogu seda tegevust, kuigi laulja püüdis anda sisemiselt kõik, mis tal üldse on võimalik. Tänase saate jutud jäävad cooleri tantsuvanni juurde, mille eeltööd toimusid hooajal 1974 75. Etendus ise aga tuli välja uuel hooajal. Sellest aga lähemalt meie järgmises saates, mis on kavas 10.-lt detsembris. Tänan. Saates esinejaid. Urve Tauts. Modemarkustapit Heino Aassalu, Jüri Kruusi kuulmiseni.