Meil on täna kirjandusklubis külas kirjanik Enn Vetemaa. Mõni aeg tagasi ilmus Soomes vetema näkiraamat mis leidis soomlaste poolt üllatavalt suurt tähelepanu. Mida nemad täitsid selles raamatus. Kui head tähelepanu tema leidis? No selles mõttes ütleme niiviisi, et et ma ei ole näinud ühtegi inimest ei näitlejatega kunstnike hulgas kuskil mujal. Näiteks tagasi tulles kontsertreisilt ma kuulen kõigil läbime hästi, see alati nii on, seda ma ei tea ja ma ei taha öelda kah, et ma ütleksin nii nagu mis ta osaleb, mees tabamata, imes Tretsensioonike teada pärast tuligi välja, et, et ei olnud nii, sellepärast ma püüan vastata sulle niimoodi diplomaatlikumalt, tähendab, et minu mulje on küll selline, et ta võeti, see müstifikatsiooni mingil määral võeti tõesti hästi vastu. Sest et siiani olnud minul retsensioone laekunud kuskil kümmekond, mis isegi täpselt 10 ja kusjuures kõik ei ole minuni võib-olla jõudnudki. Ja see 10. koorm on tõesti nii üllatav, et kuidagi nagu üheksa, üks minu kasuks, üks ainukene hääl selles kooris oli üsna minu vastu, besee esindas niisugust ühiskondlik-poliitilist platvormi, kui nii võib öelda, nagu need kaasaja emantsipeerunud naised, kes leidsid, et on ikka hirmus julm tegu ja sündsusetu, üks meesterahvas hakkab naisterahvaid niimodi sahteldama ja nendele ladinakeelseid nimesid panema ja et see on sügavalt naisterahvale solvav, siis teised meeskolleegid küll leidsid, et vetema suhtuvad naisterahvasse lausa Viktoriaanliku austusega ja ja natuke pilkasid seda daami, kusjuures ta ütles, et seal olevatki teatud pilateadusliku lähenemise kohta ja selle, seda ta leidis jälle jah, et kuna ma teadust, tõsiteadust natuke pilkad, siis ta selle kiitis heaks. Nii. Lõpp leppis kuidagi viiki, aga see oli suhteliselt teravam, natuke kui teised. Nii et võeti hästi vastu. Ma ei tea, kas kõikides ringkondades mul on niisugune mulje, et et väga hästi läks ta teadlaste hulgas ja üldse noh, võib-olla kõrgharidusega inimeste hulgas paremini selle raamatud on siin niisugune ilusa roosakene hästi pakstan poole paksem kui meie väljaanne, sest nendel on niisugune paks paber. Autori alati meeldib, raamat on paksemaks läinud. Sellele kirjutas järelsõna üks Ando Leigole nimeline teadlane, kes on hoopis vähem õrnemaid veeolendeid uurinud. Kui, kui on nüüd näkilised, tema on uurinud kah täiesti tõsiselt seda Nessi koletist, kes on üsna panekilik ja ja muid taolisi asju tema juures pikka järelsõna, siis tõlkija Eva Lille lisas siia omalt poolt niisuguguse. Tere sõna minu palvel. Et Soomes on arvates natuke teisi näki kui meil ja nemad leidsid juba kolm uut liiki, üks oli prahvikumata energika. Ma ei tea, kas see oli nüüd see tarmukas polka tukka juukseid palkama, tähendab juukseid lühikeseks lõikama nagu tsaariealist enne sõjaväkke minekut, nii et mul on muljet, võeti üllatavalt hästi vastuse müstifikatsiooni. Minu nisugune maania grandioosne väljendav idee, et kui ma saaksin sotsmaades või vennasmaades või kuidas öelda ta igal pool, noh, kas korda läheb või mitte, siis tekiks mingisugune vähemalt Ida-Euroopa või Euroopa sotsialismileeri, Mäkide näkiatlas või midagi taolist. Kas see korda läheb, ma ei tea, aga ilmutanud huvi on igatahes ungarlased ja tšehhid ja sakslastel on juba realistlik, mul on leping nendega tehtud ja kõik on korras. Ja ma pean ütlema, et ma sain üsna palju kirju Nõukogude Liidust kusjuures mõned mind hämmastas, siis ma mõtlesin, et on pila, aga ei ole ka. Näiteks ühe, ühe Kesk-Venemaa linna ühe kooli natuke tööstuskooli moodi kool küll jah, ja selle õpilased saatsid mulle väga pihkaaja liigutava kirja kui sisend, mis teevad näkitaal välja mida, mida nad söövad ja ja see oli absoluutselt tõsiselt, seal ei olnud midagi pillanud, noored inimesed, 15 16 aastased on harjunud ja võtma nii surmtõsiselt ja nemad jäid seda uskuma. Siis üks meremees on saatnud kirja Kaug-Idast öeldes, et tema näki laulu korduvalt kuulnud ja näinud näki silu ette ja palus mul saata oma kogust, läki fotosid talle ja lubas ta mulle, siis ta vastas. Ta lubas hakata näki hälli lindistama. Nii et niisuguseid on küll olnud, aga Eestist ma ütleksin, on olnud niukseid, lõbusaid, lõbusaid kirju, kaasparodeerivaid võid natuke lõmpsida, tõmbsivad või niuksed kirjumis mulle lõbu valmistanud natukene, ilmselt oli seda raamatut kirjutada ka üks lugu. Oli küll jah. Täiesti lõbus, lõbus töö, oli mul suur lõbu, et ma sain niisuguste inimestega tuttavaks nagu näiteks Dorparts, siis olin ma sunnitud pöörduma ka matemaatikute poole seal näki füüsika osas, mis on küllaltki raskesti loetav. Ise sain ma Harald Kerese Ühest raamatust kätte ühelagransi valemi, lammu võrrandi, ma ei tea, kuidas ta õieti nimetadagi matemaatikale Noonunud. Sain selle kätte, aga siis ookeanoloogid pakkusid mulle soliton laine valemit, mis oli mul vajalik seal, sest et vaat näkide põlvnemist metamorfoosi püüdsin ma siis teaduslikult selgitada ka kuskil. Ei, ei see neile kuskil mujal vist üle maailma ei ole kunagi räägitud näiteks surnud näkist või näkiluudest kuskile, mis võiks ju järvede kuivendamiseks parandustöödel siis välja tulla ja, ja kuskil ei ole räägitud ka raseda snäkist näiteks. Nii et nendel on ilmselt üksteistsugune paljunemisviis ja siis ma pidin pöörduma aine jäävuse ja mateeria jäävuse seaduse poole ja ja niisuguste asjade pool ja siis oli mul matemaatikute abi vaja, siis võtsime soliton laine, millest mul suurt aimu ennem ei olnud. Natuke sain ta selgemaks, kuigi mitte päris, seal on niisugused koledad asjad nagu Jakobi elliptilisi integralid ja lausa kõrge matemaatika. Niisuguste inimestega tuttavaks saamine, nendega siis koostöö. See oli täitsa põnev ja kui me tegime näiteks resümee esid siis ott ojamaa tegi prantsuskeelse ja seda Est tundsin ma juba ennem. Aga siis. Kuidas peaks ütlema kassetist või setu loog, Veera Pino, ühtegi setukeelse resümee, üks suur suur Euroopa kultuurkeel, nagu te teate, setu keel prantsuse keele kõrval, kus on ka resümee tehtud. Nii et mul on niisugune väikene kollektiiv, ma ei tohi unustada ka Tarmo kinni. On limnoloogia ja tegeleb väheharjasussid lastega ja on väga-väga ja süstemaatika on uurinud neid nemad, toode tähendab minu, minu sugu, kondade, seltside, alamseltside ja liikide asi ei olnud päris linna aspektist täiesti korras, nii et ta tegi ettepaneku mõni sugukond muuta seltsiks ja sa andsid mulle täieliku teadusliku Abijaga lõbusas vormisesse. Nendele meeldis see koostöö ja selle tõttu see oli väga-väga lustakas, seda ise teha ja pärast teistega koos teda siis viieni sihukese teaduslikkuse mütsi alla. Mitmed inimesed. See on jälle pahaks pannud, et liiga teaduslik on raske lugeda. Vaat, see on nüüd niisugune asi, kuidas võtta. Mina ei tea. Näiteks minul isiklikult meeldib lugeda just niisuguseid raamatuid, mis mulle natuke rasked olla ja mida tuleb vahest mitu korda lugeda. Näiteks minu esimene niisugune raamat, millest ma lausa vaimustasin, see oli siuke tiineidžeri või heas, ma ei tea, kas meil 14 või 15, see oli mulle kole raske ja ma algul ei saanud aru, mis raamat see on. Thomas Manni Võlumägi, see oli kole raske lugeda, aga see oli lihtsalt vapustavalt hea mu meelest, nii et mina ei tea, kui üks asi on raske lugedaksi, ongi paha. Seda kerget kirjandust meil ju ikka Haanja triviaal kirjandust, vahest räägitakse, et on isegi ülearu palju. Ma usun, et puht lõbustuslikud eesmärgid siin ka ei olnud ja selle kirjutamisel mul mul olid ikkagi tõsisemalt kaalud ka mina ei leia, et kirjanduse üks põhitingimusi, et ta peaks olema kole, kergesti loetav. Kuidas see mõte tekkis, näki raamatumate? Tähendab algne mõte tekkis küll, seda on mul päris päris lihtne öelda, see oli sihuke juhuse mäng. Aga, aga hiljem ma sain aru, et mul oli alateadvuses ikka mingisugused muud suuremad ülesanded ka. Tähendab, esimene tõuge tekkis sellest, et minu voodi juures asuval niukse raamaturiiulil või öökapil või millegi selle vahepealsel sattusid kõrvuti kaks raamatut, üks oli Eiseni näkiraamat, tähendab näkikirjeldused, niisugused võiks öelda originaal diagnoosid, nagu nagu ütlevad. Ütlevad jah, teadlased, esmakirjeldused, noh, see oli siis folkloor. Ja siis oli seal kõrval juba endistest aegadest mul sattunud nisukesed raamatud nagu Mardikaliste määraja ja eesti Kiililiste määraja. Sõnaga, kus olid siis puhtteaduslik kirjeldus, ma olen kunagi ajanud noorest peast kiile taga. Ma enam ei jõua nii hästi joosta, natuke paksemaks läinud ei saa kätte näidega. Varasemal ajal ajasin neid taga kiilodonata, ühesõnaga jah, ja sattusid need kaks raamatut kõrvuti ja siis tekkis mul idee, et kui ma nüüd võtaksin selle Eiseni näkiraamat, on äkki kirjeldused ja läheneksin nendele selles vormis nagu joogid ja botaanikud ja loodusteadlased liike määrad. Ja vaat need on Diotoomilised tabelid, kelle sõna palju ütle, tähendab seal on tees ja antitees, noh, et ütleme vasakul mingi putuka vasakul reiel on, ütleme seitse kollast karva, siis ta üks liik, aga, aga kui on näiteks kolm, siis ta võib isegi olla teine liik ja need ei ole isegi niivõrd välistunnused, sest liigid ainult sama liik omavahel saab anda populatsiooni või isegi iga noot ja siis ma mõtlesin, lugesin, hakkasin välja kirjutama, meie näkide välistunnuseid on pikad juuksed ja ilusamad jõuluajal ja on kurjade, kes uputavad ja kes on niuksed, hoopis mehelembelised ja ja siuksed, ja siis püüdsin neid hakata hirmsal kombel ajama siis Diotoomiliste tabelite kujul. See ei olnud mitte väga kerge, sest et pean ütlema, et meie folklooris on näkid üldiselt ikka ilusa ilusa healega ja siukse valge kleidiga naisterahvad laulavad vahest kandlega vahest ilma täiskuu neljapäeval nendel üks eriline siin on, see sõna sees mulle enam ei ole meeles. Tähendab, kui neljapäeva õhtul on täiskuu, siis nägid, on eriti aktiivsed, noh, ma kirjutasin juuksed, hääl ja kui mõnel oli mõni detail üksi näiteks seebiseebiga isegi pääsenud, siis ma püüdsin need nii palju erisus, et ma saaks ikka mingisuguseid tabeleid, saaks liiki lõpuks ma sain siiski 15 liiki. Ma tuginesin lihtsalt nendele tunnustele, mis ma sain rahvaluulest ja lähenesin nendele siis niisuguse teadusliku süstemaatilise meetodiga. Üldiselt arvatakse, et sulle meeldib kirjanduses vallatleda või, või? Lõõpida või pilada tähendab üldiselt ikkagi meeldib. Aga ma ei saa võib-olla alati öelda, et ta meeldiks. Tähendab, minu esimesed neli lühi Taani, mis ma kirjutasin, siis me oleme konservatooriumis umbes neljandal kursusel. Need olid monument, noh, see on niisugune külmasoorne, aga ikka mitte mitte mitte naljakas, ta on küllalt niisugune tõsielu kuradi parteilisest varjerifist, mida tollal Nõukogude kirjanduse isegi tabuteema hiljem hiljem on palju olemas, saad aru, et ka sinna eestlasliku väesalka pääseb, igatses inimesi. Aga siis see oli üsna üllatav, see ei olnud ühesõnaga lõbus teos siis selle järgi tuli pillimees, mis on teistes keeltes väsimuse nime all on minu meelest lausa kurb. Lausa kurb. Kes on oma õpetaja reetmiseks Ruuben, pilli me selle selle tõttu noh, kuidagi väga noorus nostalgiline ja tunneb süüd, tunneb reetmise, hingepiinu, see on minu meelest küllalt kurb lugu. Vene kriitika leidis, et esimene tähendab, monument oli sõbra reetmine. Väsimus või pillimees oli siis õpetaja reetmine. Siis sellele järgnes kolmas, oli väike reekviem suupillile. Noh, seal on raske öelda, mille reetmine, aga osati ka sinna üldisse tervikusse liita, noh seal on usuja, Patšifismi ja ühesõnaga maailmale materjalil, mingisugune reetmine ja neljas munad hiina moodi, see on juba inimese iseenese reetmine ühesõnaga oma surma mahamängimine ja siis ma vaatasin, et ma olen läinud niikaugele tumedates toonides ta enam kaugemale ei saa minna, kus vähiteema ja surmad, teema ja ja selle isegi niisugune võib-olla natuke eksistents, realistlik käsitlus. Siis ma lihtsalt vaatasin, et ta enam ei saa, siis kirjutasin kalevipoja mälestused ja nii et kuidagi mingite tsüklitena lähevad selle järeltulijale roosiaed, mis ei ole üldsegi mitte naljakas. Hõbedaketrajad on ka küllalt küllalt tõsine lugu. Aga kui seal mingisuguse masooria Minoori vaheldumine, ma pean aeg-ajalt midagi väga lõbusat kirjutama, sest tõsistel teemadel kirjutada võib isegi täitsa füüsilise haiks ja kui ma kirjutasin mõne Eina moodi, tähendab vähi vähiasju käisin onkoloogias, vaatas vähioperatsioone. See oli mulle endale väga rusuv, ma lihtsalt pidin ennast vabastama niuksed drillerdamisega või Helletamisega kalevipoja laadis. Ja kui ma olen midagi lõbusat kirjutanud suhteliselt või isegi farssi nagu hilisemad Susanna tulid kõige viimane üsna forssi jant teadlikult selle järgima. Nüüd lõpetasin, ühe romaanis on minu meelest jälle niisugune tõsisem, kuigi seal on ka niukseid lõbusamaid jooni sees. Nii et see läheb kuidagi lainetuslikult. Niiet pegasus jah, selles mõttes ikka vahest vallata tahab, ei käi alati noruspäi. Sinu raamatute tegelaseks on enamasti kunsti- või kultuuriinimesed jahenda temaatiliselt. Vot see on päris õige küsimus selles mõttes vot selle üle ma olen ise ka mõelnud. Noh, minu ülesanne on ennast kaitsta, eks ole ju teatud määral. Ma arvan niiviisi, et et no ühest küljest kunst peegeldab ju nagu elu. Teisest küljest on Juhan Smuul öelnud, et kunstiga tegelevatel inimestel olevat väga madal valulävi. See kunstiskaalal see osut mingisugune monomeetil osut teeb ennem selle liigutuse, vahest kui ta jõuabki noh, juhtkirjade ja niisuguse üldpoliitilisemaks arutelu tasemele, teatud temaatiline ahendatus võib ju olla, aga siin ma lihtsalt olen sunnitud ennast vabandavad. Mina ei oska niisugustel asjadel kirjutada, mida, mida ma hästi ei tunne. Tähendab see maastik, see tegevusmaastik peab olema mul lihtsalt selge, sest ausõna, ma tahaksin hästi kirjutada, ütleme heal meelel kirjutaksin traktoristidest, miks mitte. Aga ma kardan, et traktorist on, tunneb oma traktorit oma asja niivõrd palju paremini, et ta võib mu lihtsalt välja naerda. Aga kuna ma olen palju puutunud kokku ütleme filmimaailmakirjandusega, siis mul on mulje, et seda maailma tunnen ma paremini. Ja sellepärast, et ma ei taha milleski eksida, olen ma enamasti jäänud jäänud selle asja juurde, noh, kas Kalevipoeg nüüd on just kultuuritegelane, seda ma ei tea ja näkid kah, kas nad on, seda ma ka ei tea, nii et alati just ei ole. Mul kultuuri ja kunstiinimesed siiski ja vot siin me jõuame ühe niisuguse asja juurde, millest on palju räägitud küll, aga millest ei ole kunagi vist üleliigne rääkida. See on see, et kas üldse temaatika ongi kirjanduse puhul nii see esmatähtsus, kas ta on see täiesti dominantne. Ma arvan, et küll ei ole näiteks Maksim Gorki umbes taolise mõtte avaldanud, et tuleb kirjutada Kukkadest näiteks nii hästi, et lendurid loeksid põnevusega ja samal ajal lendurtist nii hästi kokkadele huvitav. Ja veel konkreetsemalt mulle isiklikult maal. Ma olen suvet ikka varsti kipun jälle, on üks niisugune tuttav pere, kus mees on traktorist aga mitte noh, ühesõnaga täiesti, ega maal ei ole enam ka nihukesed inimesed nagu tõe ja õiguse ajal üldiselt seal ikka palju EPA lõpetanud, ülikooli lõpetanud, täiesti, ega labidaga ei tehta maatööd enam ja sellepärast küsisin mina, et noh, et kas ma pean nüüd võlgu tundma sinu? Ma olen maatemaatikat nii vähe käsitlenud, tema ütles, et rumal inimene, miks sa nii arvad, et kui, kui mina tulen nüüd traktori pealt maha. Ma olen üleni tolmune, läbi loksutatud. Kui ma peaksin õhtul voodiskakama traktoristidest lugevad. Ausõna, ma ei taha, et no kui sa kirjutaksid midagi nii head. Aga sa ütlesid, vaevalt sa, mina tean seda asja. Meie põllumajanduspoliitikat ja kõik meid agrotootmiskoondiste asjade ja kuidas nad tõeliselt mõjuvad, ma tean seda lihtsalt sinust paremini, sa ei, sa ei tea sellest midagi, ära kirjuta sellest. Ja siis tuli mul jälle Juhan Smuul meile, kellega me käisime kord kord esinemas kaubandustöötajatel ja seal oli üks niisugune, mitte jusse ropsu röökuraga üks niisugune üsna pretensioonikas daam kesid, et miks teie ikka meist üldse ei kirjuta. Ja siis Juhan Smuul uuris siis, et mis on tema elukutse oli nimelt jäätisemüüja, tähendab, ma arvan, et miks ei võiks nüüd kirjutada jäätisemüüjast nagu jäätisemüüja nüüd nõuab Juhan Smuuli ta peaks oma järgmise teose, jäätise müümise aktuaalsetele probleemidele pühendama, siis, siis see on ikkagi natuke suurusehullustus kaob. Ja minu arvates on ikka niiviisi, et et ei ole ikkagi niivõrd tähtis väline külg, mis seal tehakse või mis pingi taga töötatakse, vaid ikkagi see suhtumine, selle asja, niisugune ühiskondlik-poliitiline eetiline eelkõige esteetiline aspekt, niiet et ma ei, ma ei tea ja tema traktoristi abikaasa ütles, et tema töötas karjalaudas kus on väga head palgad, nagu üldiselt teada, kui kolhoos on jõukas ja ta ütles nii lauda lõhnast läbi ilmunud, kui ma tahan õhtul rahusaadet, ma tahaksin lugeda midagi Mathambovarii taolist või tahaks teada, kuidas Stewarti armuasjad olid ja mis tehti seal mõnest teisest mudu paarised jumala pärast ära, kirjutab mulle lüpsjatesse ja see oli niisugune kaunis tagasiside ja need kenad normaalsed inimesed ütlesid, et, et see ainevald ei ole tähtis, vaid ikka on tähtis, et tuleb kirjutada ausalt, aeglaselt ja mitte midagi variatesse. See on nagu primaarne, aga muidugi teiselt poolt aine vallad muidugi võiksid, võiksid laiemad olla. Mina arvan, järgmine asi, mida ma võib-olla kirjutama hakkasin, ma püüan tõesti teadlasest kirjutada, sest et noh, minu paljud tipi kaasaegsed, kellega me koos käisime politeedi seesises, nendest on mõned teaduste doktoritööd, teevad kandidaate, on juba õige mitu. Vot siis on võib-olla ainevalt, millesse ma mingil määral saan kergemini sisse kaevata, kirjutan nendest ja teiselt poolt näiteks üks teine tore maamees ütles niimoodi, et mis asja teie kirjanikud, nutate Me olime Paide rajoonis ja vabandused, näe ikka ei ole meil seda maa teemat ja mõtlesin, et kas üks tõsine põllumees on tulnud Kirjanike Liidu ukse taha nutma? Tahtsin küll ikka 5000 liitrit anda lehmalt aastas piima heidunud välja, Nutretega Kõrbasime sisse. Ta ei tule meie ukse taha nutmata, mis sa nutad siin, kirjuta rahus. Nii, aga ma ikkagi leian, et muidugi teatud võlg on temaatilise osas meil kõigil, sest me oleme ikka linnastunud juba natukene ja. Aga see on, see on üldse ülemaailmne probleem, sest kunagi elas ikka põhielanikkond maal, aga nüüd organisatsiooni protsessis on ikka, on linnastumine ja mina ei tea eriti palju maa teemat käsitlevat teoseid siin saalis, ma lähen küll ühte inimest, kes on tõlkinud inimeste puu ja Petra Kvitova ja selles mõttes see oli tõesti hea raamat, küll aga muidu soolbelloudi apteeki teada samuti ka Moskva linnakirjanikud ja see teema on, on nagu jäänud tahaplaanile, aga ikka see vist ei ole peamine. Kas on mingi seos olemas Kalevipoja ja äkiliste vahel? Eks seosele küll, tähendab kui Kalevipojas ma toetusin olemasoleval kalevipojale, tähendab mulle isiklikult otseselt ei ole seal midagi mu elu muutnud, olen kasutanud küll Alg-Kalevipoeg Faehlmanni ja mõningaid asju sinna juurde toonud, mis on siiski mõnes mõnes kalevitrükis ka tõeliselt sees olnud. Ma püüdsin täpselt jälgida faabulat, püüdsin ühesõnaga sellel laval panna põlema teist värvi prožektorid ja see pilte hoopis Nostra vestleks, teistpidi Travestjana nagu riietuste vahetamine, aga ma olin olemasolevasse sees, püüdsin olla täpne ja siin ma püüdsin Eiseni täiesti täpselt. Nii et teatud vormiline sarnasus on nendel küll, sest nad on olemasoleva materjali ümber. Travesteerimine, kui selline, see raha on olemas. Ja siis on muidugi veel teatud stiilil asi, minu meelest ütles Joel Sang täiesti toredasti sõna, algul mind natuke pahaldusega pärast ma leidsin hiilgav sa, et nad on mõlemad teosed, on plära, baroksed natukene. No paraku on sugune toretsev stiil ja, aga siin ma teatud määral karikeerimise eesmärgil tegin mingisuguse nendes mõlemas püüdsin siis seda arhaikat vana keelt ühendada siis meie kantseleikeele või niinimetatud dance liidiks ja juhtkirjakeelega ja siis sinna ühesõnaga mitmetasandiliseks, kellega barakid seda ja tekitada niisugust dissonantsi nende vahel. Nii et ta on mingisugune plära, barokk, ta on selline pidulik lause ja natuke koomiline, noh see on stiilid, nad mõnevõrra lähedaselt meetodilt on lähedased, need, need sugemeid on seal olemas küll ja mõlemil on algus või see niisugune käivitumine on ka mingil määral mingil määral lähedane, kui ma nüüd päris kindlalt tean, et näkiraamat hakkas siis nagu hargnema minu ajus ja üsna äkitselt nii ma ehmatasin ennast töö pealt üles, läksin kööki kohe kohvi keetma ja. Ma lõpuks see mõte, et, et niisugune vorm teha, siis oli. Hiljem ma sain aru, et ikkagi mingil määral oli algtõukeks Kalevipoja juures kui keegi mäletab Loomingu raamatukogus ilmunud Morris türooni Zeusi memuaar. Kuigi ma olen seda ammu ennem lugenud, aga sealt nähtavasti jäi midagi mulle külge ja ja see võib-olla oli ka üks käivitav mehhanism, kuigi selle juurde, et, et see võis seda olla. Tulime märts hiljem alles kirjutamise hetkel ei teadnud, et see tõuge oli, aga hiljem hakkasin vaatama, et see äkitselt oligi, sest see raamat mulle väga meeldis. Sest minu meelest just romaani rahvad on, on päris julgesti käinud ringi oma jumalatega ja rahvuskangelaste, see on võrdlemisi võrdlemisi pilavorm. Kas situatsioon või isik saab sulle loomeimpulsiks? Ta võib saada küll, aga ta ei harilikult koheselt. Näiteks kui mina hakkasin kirjutama suusannat seda esimest ja mida võib-olla mõned mäletavad küll seal draamas ringis siis oli nii, et minule algselt mõeldud väga kurvaloona niisugune natuke haiglasena isegi ja võib-olla strindbergi mõjus, mina kujutasin ette, et üks niisugune vaene õnnetu vanem naine ja need pahad haltuuramehed röövivad teise paljaks numbrid, roosiaia, õhustik, Paimelikus seal nende vanade maalide vahel. Aga siis ma läksin vaatama oma ema, minu emamaal kukkus natukene keldrisse, meil keldriluuk, mis on lahti ja kanna kandis üks väike mõra olidel. Ühesõnaga täitsa kurb lugu. Aga minu väga kurvalt mõeldud lugu. Draama läks, läks sellepärast komöödiaks, nii naljakas kuidas on, sest see ei olnud mitte üksi seal minu ema, kelle jalg oli üles tõmmatud, natukene pommi otsas rippunud, aga ilusti niimoodi lahases. Ja seal toas oli veel üks mees, kes parandas ema ahju üks nisugune Müürisep. Tema nina värvuse järgi otsustades oli ta väga aldis mitmesugustele kangematel jookidele. Ja mina vaatan, tsimees, teeb tööd ja tema kõrval veinipudel, millest üksainuke lonks võetud ja mees võib tööd teha, mis sul ja siis vaatan, mis minu ema teeb, minu ema loeb temale ette Tutanhamoni varakambrite saladusi, mu ema räägib väga head saksa keelt ja tõlgib vabalt niimoodi tekstiga üsna ilusasse eesti keelde. Võib-olla ta valmistus ka natuke ette, luges seda ja. Ühesõnaga ta oli selle selle mehe peremees isegi olles haige ja jalg taeva poole, eks ole, see jalg taeva poole jäi mul nii Silmet seal kolmandas vaatuses on just nendel ahjuparandajatel on jalad taeva poole, ema loeb mul seal kadutaks Hamletit või tähendab Susanna loeb ja tähendab see, et kuidas see vaene kannatad, selle määratud naine, mis oleks pidanud olema minusas, olla järsku järsku muutus täitsa teistsuguseks, kellele ükski kuri külge ei saa, näiteks see situatsioon keeras draama absoluutselt pea alaspidi, läks komöödiaks üksainuke situatsioon kardinaalselt muuta, niukseid asju on ennem ka olnud, aga see ajas mind nii naerma. See, kuidas mees ei võtnud jah tilkagi ja ja tegi nii ilusti ahju nii puhtalt ja nii kenasti ja ema muidu oskas alati täpselt õigel ajal katkestada, oli just viiendat korda lisse mees seal alati selle Venemaakoha peal ning kirstu kaas tõuseb ülesse ja ütles, et ei, ma nüüd hääled, mesind ehk tänaseks aitab ja mees oli iga õige veel tagasi ja asus tööle, ahi sai tehtud ja selle asja nägemine keeras mul selle teose teistpidi, nii et elus olev situatsioon reaalne asi võib väga tugevasti võib-olla ühest küljest impulsiks ja teiseks, teisest pidi juba poolvalmis või valmis mõeldud teose täitsa ümber muuta, et nagu 1001 öeldakse. Mati Unt püüab vahest jälle oma asju elus kontrollida või peaaegu et neid läbi elades, selliseid kirjanikke, tüüpe on ka küllalt olnud maailmas. Aga mina olen püüdnud kasutada seda niisugust noh, mingil määral tehnilist haridust, mis ma TPI sain ja seda kõrgemat matemaatikat, kui ma näen mõnda keerukat elu nähtust, näiteks millest ma ei saa aru, miks, miks noh, mingisugune mingi elunähtus just nii läheb, siis mina võtan nagu inseneri kombel, võtan valge paberilehe ja tõmban sinna koordinaat teljed peale ja panen ühele ajale telje ja siis püüan hakata graafiliselt kujutama ühiskonna sündmusi, see on võib-olla natuke veider lähenemisviis. Ja kui ma elus midagi olen näinud, siis ma püüan leida vahest täitsa täitsa matemaatiliste meetoditega jõuda selle käivitavate jõudude, selle, selle asja, patendi, saladuseni, miks see asi nii läks? Tähendab, võtan küll elust, eks ole, aga ma püüan, nii nagu öeldakse, laboratoorselt kontrollida. Vene kriitik väga hea kriitikalinski nimetas minu proosat Kalaboratoorseks proosas, kus ma teen nagu tugevusõpetus, materjalide proove mingisuguseid ei asetanud, piir situatsioonidesse kõigepealt nagu püüan, ütleme, kuju, skeleti või kontid, kättesaadav, siis püüan muskleid sinna peale hakata, paigutama siis elukas sisse, puhuma talle mingil kombel, mis hakkan sinna lisama ja detaile umbes hakkan talle juba niimoodi parfüüme panema ja viin ta rätsepa juure Ehindada, nagu nagu näärikuuske panen detaile ja aga nii, et see elukontroll on püüda jõuda sisemine mehhanism endale selgeks. Kui see on selge, siis siis hakata jälle seda rekonstrueerimist või restaureerimist. Aga elus kontrollida ma ju kõiki situatsioone, isa, mul ei ole sattunud niukseid ahjupõrandat, kes muga oleks nii Kalevipoja, aga ma ei ole ka kokku puutunud, ma ei tea, kas ta oleks käitunud selles situatsioonis nii või teisiti. Päris otseseid, Sven Voore, siit ma ka ei tea. Isiklikult. Aga väga paljudel puhkudel tundub, et sul on olemas kindlad prototüübid ja ma ei taha, et sa praegu hakkad nüüd üles lugema, aga ma tahan teada, kas need onule Ega üldiselt ei ole küll. Inimese fantaasia ju, nagu on öeldud, ei mõtle ju midagi niisugust välja, mida üldse kunagi kuskil olnud ei ole. Mina armastan pigem niisugust niisugust mängu nagu need noor mehaanik või, või purilendurite või nende mudellennuõpikut või tähendab, ma võtan neid klotsikesi küll elust, arvavad nähtavasti, aga ikka ühelt raamilt võtan juuksed ja teised midagi muud ja kolmandalt riietuse neljandalt ütleme, artikulatsiooni või, või sõnavara. Ja ega ma ei teagi, et ma ise teen, aga mul niisugust puhast tihedat ühe inimese pealt maha kirjutatud kuju ausõna ei ole kui ka niisugune groteskne juhus kunagi olnud, just esimese asjaga oli monumendi ka. Siis ei tulnud üldse skulptorid, heliloojaid natuke tundsin, kuna ma õppisin konservatooriumis, sest see on ju hästi ammu kirjutamist kaheksa 19 aastat tagasi, 60.-te keskel. Aga siis arvati seal ühes niukses ortodokse reaalselt mõtlevast skulptorist. Magnus tee oli tema nimi ja kedagi ära tundvat. Mina arvasin, et ma olen, on nüüd, sa panid talle pirni, umbes niiviisi. Ei teadnud ega mina midagi, aga tal hakati helistama ja küsima, et kas Magnus tee on kodus ja kuna ta on küllalt ebameeldiv tüüp, tähendab mitte skulptor, keda ma siiani ei tunne, ta vist ei olegi elavate kirjas enam. Ja seal oli ka mitu lahendust. Aga siis see oli niisugune lugu, et niivõrd paljud õieti teda prototüübiks, et helistati talle ja ta läks selle peale nii raevu, tali tõsise elamuvaheliselt, ta viskas telefoni läbi aknaklaaside tänavale. Parts. Öelge veel, et kirjandusel ei ole maailmale mõju, eks ole, ja see telefon oleks kellelegi pähe kukkunud, peaaegu uks jalgeteleks kildudeks. Nii et on otsitud prototüüp, aga kuna mina toda inimest ei tulnud, siis seal teda tõesti ei olnud kui näiteks Susanna puhul, eks ole oma ema üks situatsioon, aga mu ema ei ole kaugeltki just nimelt mingi püha Susanna. Tähtsus on lugemisel. Saad sa kirjandusest midagi? Loomingu jaoks? No eks ikka ja mina jagakski seda elu ja kirjandus nii kahte lehte süsteks. Eks kirjandus peegelda ju elu ja kui võtame näiteks anatolfraaži, kes on mu lemmikkirjanik, tema töötas ju tugevasti arhiivides, seda võib öelda ka Jaan Krossi kohta, eks ole. Ajaloolise materja läbi raamatute ürikute, nende baasil saadud muljed ei tohiks olla palju halvemad kui vahetult tänaval kogetud. Ja teistpidi on Hemingway öelnud ühendtaolise mõtlemise esimesel pilgul on isegi üsna paradoksaalne. Varastada tuleb endast endast, vaesemalt, endast nõrgemalt, see paistab üsna üsna julmi olevat, aga, aga selgitus sinna juurde käib selline, et kui sa varastad endalt tugevamalt kirjanikult mõnelt lausa lausa klassikult või et siis sa jääd tema mõju alla, ta nakatab sind sinu oma nägu, kui seda natukest sul üldse on. Sa lähed temaga tema lainetesse, ta viib sind nagu kosk endaga kaasa. Aga samal ajal ühes väga nõrgas teoses võib-olla üks väga tugev detail, üks tore kuju ja selle ära domine, sealt olevat isegi heategu. Ta võrdleb seda umbes millegi taolisega. Kui me näeme näiteks ühte ilusat tervet last, lumehanges ütleme vati sisse küll mähituna ema ise on läinud kuskil räpasesse kõrtsu õlle paaria visanud lapse lumes, siis on isegi möödamineja kohus ta sealt ära tuua ja kui ta näeb neid vanemaid, leiavad sellest laps lapsel hukkamisele määratud selles perekonnas, siis siis sa peadki teda kasvatame, kui Emmigri tahtis öelda, et kui sa näed lootusetult halvas teoses ühte ühte pärli ja sa arvad, et sa suudad seda paremini kasutada, kui tema, sünnita tema isa või ema selle romaani, tähendab et siis on sinu kohus seda paremasse konteksti viia, nii et tähendab, raamatu kasutamine on, mõnikord on isegi eetiline midagi sealt mõtte, otsest epi koonitsemistega mahakirjutamist loomulikult, aga aga, aga Hemingway mõte on omaette. Igatahes vähemalt järelemõtlemist vääriv küll. Ja ikka ikka ikka olen saanud taolisi tõukeid küll just anataks rahanduse vahest midagi käivitanud ja muidugi tema tase võrratult kõrge. Ja kui ma olen kirjutamisprotsessi, siis ma pean küll hoidma ennast raamatust eemale, sest siis ma pean lugema ajalehti ja noh, kriminaal, normaalne, sest muidu muidu ma tunnen ka, et kui, kui loed sel ajal ütleme kasvõi Dostojevski või sool, Bellout või aptaiki või seal inseneri või, või Kaarli odostoid või ka Anton Hansen Tammsaaret, siis nad mõjutavad sind stiililiselt isegi vahest filosoofilised, nii et et sa muutud part, stepi kooniks, selle, see tõuge tuleb saada, vahest siis tuleb ta natuke unustada, niimoodi settida, laagerduda ja siis hiljem võid teda juba rahulikult kasutada. Et raamatud on minule andnud üsna palju algaga, vahest just neid lõpptõukeid Mingi asja juurde asumisel. Kas reisimine on sinu jaoks vajalik ka kirjanikuna, mitte ainult lõbu pärast. Ei ole ka päris kerge küsimus, näiteks siin mainisin Tammsaare Tammsaare elu jooksul käinud peaaegu kuskil käid korra Krimmis, eks ole, isegi Soome jõudnud, tema tähendab ja Kopenhaagen on näiteks öelnud, et, et ainult ebahuvitav inimene peab reisima, et et kui ta ei ole endale küllalt huvitav, siis ta peab enda ümber pidevalt dekoratsioone vahetama, et vaadata ennast teises deklaratsioonis. Et see on ainult rumala inimesega, soov on reisida. Mina seda just ei arva. Tähendab, kui ma tahan konkreetselt mingisugust probleemi või, või riiki või rahvust või selle probleeme õppida, siis ta võib-olla töö vajalik, aga ma ei ole niisugustel teemadel seni pidanud kirjutama, tööks vajalik, võib ta vahest olla just jälle kuidagi millegi niisuguse alateadvusse sadeneva kaudu, kusjuures need on vahest pisikesed, detailid on üks Prahas, ma olen käinud vist korda kolm. Ja mul on katedraali sealt ja kõik need ajaloolised, selles väärtus, mis kuldses Prahas on, need on mul ka nagu meeles küll, aga ma nüüd ära unustanud ei ole. Aga mõni üksik niisugune väikene pilt jääb kuidagi väga tugevasti, näiteks ükskord kolasin Praha äärelinnas täitsa linna äärest, nüüd juba väiksed majad ja nägin ühest esimese korruse Niukest isegi vist puu vaja. Nägin ühte tuba, aga kus üks vana naine oli voki taga ja kudus seal ja siis oli tema kummut näha, seal oli seal suur taas muna, siis oli Jeesus Kristus, oli seal siis mingisugune väike lõunasöögijäägid, olid noh, mingisugune niisugune imelik pilt, jäädvustus nii, nii tugevasti mai ju, et, et see on mulle rohkem silmas kui mõned muud väärtused tõeliselt arhitektuuriliselt või kunstiväärtused ja harilikult kui mingi niisugune pilt või asi jäädvustub ajus siis siis ta kuskil hiljem sealt ka välja tuleb ka kirjanduse tagasi, nii et Taniste detailide ja värvide ja lõhnade ja selles osas on reisimine küll täitsa täitsa vajalik või siis jälle vastupidine näide, kus ma olen lausa hirmu täis. See oli Vancouveri linnas Ameerika kontinendil. Seal mina suures seal oli kohutavalt suur lennujaamahoone. No ma ütleksin, et kas ta nüüd kilomeeter pikk oli, aga üks kaheksanda meetodi hiiglaslik ja kunagine arvasin, et mina oskan paremini, ma tabasin, kus inimesed lähevad pagasi järele, ma nägin ühte teist lifti ja läksin sellega grupp, peagrupp läks mujale. Ja mina jõudsingi alla, tõesti ennem teisega vaatasin, teis üldse ei tule. Ja siis, aga teistel oli ette nähtud kohtumine, ma ei tea, kas midagi sõprusühingu liinis või oli seal kohalik ajakirjandus mingil määral meie, see oli üks skulptuurigrupp ja nii neid oodati maja teises tiivas. Ja siis ma eksisin, nagu öeldakse, ära hilises lennujaamas võõrkeelsel siis ma tundsin hirmu niisugust, just üksilduse suurlinna üksinduse, ma ei teadnud, kust transport viib hotelli ja ma ei saanud, kukuvad telli oma inglise keeles, mis on mul viletsavõitu. Ja ka niukses veel viletsamalt prantsuse keeles, ma hakkasin üht-teist pärima ja ma ikka lõpuks lõpuks leidsin oma grupi ülesse ka. Aga see, kuidas ma seal oli niisugune vaene ehmunud, ehmunud nõukogude kodanik, seal grupis pahenud see hirm Ühele meeles, see oli kuidagi niisugune põnev, seda ma ka ei unusta. Niisugune suur teatud ükskõiksus sinu vastu ja kui väiksena seal tunned, vaat lihtsalt emotsioonid, need jäävad meelde emotsioonide detailid ja ja need nende sadestamine või ladestamine on ilmselt vajalik ja, ja kui reisimine neid pakub, siis nad on teretulnud. Aga muidu nii puht lõbureis see ei ole küll suurem asi, niisugune nagu Ameerikas on väga levinud, isegi Naiagaara või meie ütleme Niagara kose juures ei tulda autost välja ja vaadatakse seda kuskilt autoaknast. No sellest pole küll mingit tolku, ah nüüd tuli see Niagara kosk siis meelde. Vaat see sealt ma sain ka elamusi, see on üks väheseid loodusnähtusi tõesti, mis paneb pööraseks see, see mürin ja see v langemine ja seal midagi, nii et inimesed hakkavad Laul, me lähevad segaseks, mingi kaif tuleb peale, öeldakse, mina läksin ka, hakkasin võrdlemisi ebamusikaalselt sellest kosest üle karjuma, ta reklaamis nüüd kenasti, sa saad oma niuksed keebid ja kui see v lasu lähed ühele rõdule, kui see veel asu tuleb kohinal üle sinuni, et sa oled nagu rõdu peale saab, pritsib su märjaks üleni siis need hääled ja värgid ja sellises stiilis ja see on ka niisugune elamus, niisugune võimas sümfooniline elamus. Aga paljudest reisidest tõesti eriti palju midagi järele. No nüüd on suvi ees ja suvi on sinu jaoks nagu kirjutamisaeg. Mis, mis võiks olla, mille kallal sa praegu töötad? Tähendab, ma lõpetasin juba tüki aja eest ära, väga tükkest, aga ikkagi ikkagi juba sügis, sügistalvel lõpetasin suhteliselt pika enda jook, tundub päris romaani mahulise asja umbes masinakirjas 350 lehe külarahvaraamatuna kuskil 300 siis tegin sellest nüüd ühe ajakirja varrandi loomingulisest loomingus. Ei ole nagu aus teiste kolleegide suhtes ka võtta näiteks kolmenumbritena enda alla, siis ma seda puud natukene laasisin kõrval linde siin kõrvale tegin aja ajakirja varianti, seda on väga raske teha. Sest et oma tegelased on kirjutamise juures nii armsaks saanud, et ei saa. Ma ei saa, nagu on oma, kuigi peaks ülesanne oma laps paigutada mingisse väiksesse nastikud laste paigut, sa pead ikka skalpelliga kallal käima, see võttis kui palju vaeva ja nüüd suvel teda hakkab kirjastus toimetama toimetamise perioodil ma ilmselt pean selles ka mingil määral osalema. Siis kõigepealt tahaksin ma kangesti välja puhata nendest igasugustest pleenumist, kongressidesse, neid kogub ikka palju, nad on ju üsna meeldivad nagu raamatuühingu ülesanded ja nagu televisioonis, kus ma ühe jalaga olen, käin kord nädalas lugemas telefilmistsenaariumid ja neid hindamas ja siis on loomingu kolleegiumi, neid me ei taha neid lugedagi, neid on väga palju meeldivaid, vajalikud, neid kurnab nii palju, nad tükelduvad päeva väga ära. Nii et suvi on tõesti mul see tööperiood vist hakkan kirjutama ühte näidendit jälle. Aga võib-olla tuleb sellest midagi muud ka sellepärast et minu jaoks. Ma avastasin niisuguse probleemi. Spordimaailm mind nii eriti ei köida, kuigi ma natuke mängin tennist ja ja ei ole spordivihkaja sugugi, aga ootan seda tõuget kuskilt, kas elust loodusest? Tahan suvel seda näidendit teha siis seda romaani, mille nimi on Möbiuse leht, üks niisugune geomeetria mõiste. Seda tahan ma viimistleda ja palju puhata ja ja siis kunagi võib-olla hakata võib-olla tõesti mingisugust teadlase romaane kirjutama sesse näidend viib mind nüüd kokku ilmselt keemikute farmakoloogidel spordimeditsiiniga, nende. Ma loodan ammutada kuskil kuskil midagi millegi tulevase proosavormi jaoks kindlasti ainestiku. Täna me siis Enn Vetemaad, kes täna meile omaloomingut ja loomingulisi plaane tutvustas