Tere õhtust, Eestimaa naised ja mehed. Kesti piitja, popmuusika, lainide öeldakse mikrofonist laulvate lauljate ajastu. Seda aega vahel nimetatakse koorilauluga sõbraks, arte järk. Tänane muusikaline tund on teile siis igale 20.-le naisterahvast, kelle laulu tuline oja ühendkoorid üheks uks südameks ja mõtleks, liidab teile iga neljas-viies meist, kes laulu ja tantsupeod oma kaasaelamisega meie ühisteks suurteks rõõmupäevadeks sütitanud. Eile Tallinnas lõppenud kolmepäevane vabariiklik koori- ja orkestrijuhtide seminar kulutab nii nagu Koit päeva edasiminekut Nõukogude Eesti kõige omanäolise mas suhtlemises kunstiga. Gennadi Taanieli, kui mina hakkan mängimaie juhatab sisse tänase päeva jooksul rutuga kokku pandud mõttekildude mosaiigi kolme päeva tulistest kõnelustest, üksteise veetmistest ja vastastikku selgitamises. Kõige kõneluste ainsaks mõtteks olnud lubata, kui Eesti laulu taarat mõtte laenatakse. Me tahame laulda vähemalt surmal. Nõupidamise paigas olid koos vabariigi koori ja orkestrijuhid, koolide juhid, muusikaõpetajad. Kultuuriosakondade inimesed üle maa sõnaga kõik, kellel Eestimaal laulmise kassi. Dirigeeris Eesti NSV üldlaulupeo peakomisjon, tema nimetavas arupidamise, Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee läkituse parimate soovidega lauljatele ja lauluedendajatele luges ette Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Vaino väljas. Esimeseks ettekandeks sai sõna äsja laulutaadiks kutsutud NSV Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Kõigepealt lubage avaldada koosolijate tänu Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee läkitus puhul ei pruugi siin suuri sõnu otsida ega tänusõnu välja mõelda. Aga eks meie laulupeod ja kooride orkestrite vilgas tegevus näita ise tihedate sidemete olemust ja ühist muretsemist meie rahva muusikaliste harrastuste puhul. Aitäh tervituste eest. Kui ühe üldrahvalikku kunstiharu kohta saame öelda, et iga 20. kogu rahvas tegeleb temaga aktiivselt ja iga neljas või viies on kaasa haaratud kuulajana siis võime veendunult öelda kunst kuulub rahvale. Tänast auditooriumi tundes ja arvestades ei hakka põhjendama kooride orkestrite vajadust sotsialistlikus ühiskonnas ega üldises muusika arengus ei peatu pikemalt ka nende kasvatuslikel tähtsusel ei kollektiivi ega üksiku inimese elus. Me teame ju kõik, milline on meie isetegevuslaste panus Nõukogude Liidu moodustamise 50. aastapäeva eelõhtul. Teame, pole tühine meie muusika harrastajate pingutused ja vaev et innustada kogu rahval jõupingutusi järjest suuremate ülesannete täitmisel, nagu seda on ette näinud kommunistliku partei 24. kongressi kutsused. Püüame sellel konverentsil lähemalt meelitada meie praeguse kooli kunstiseisundit, näha teda tervikuna rõõmu tunda senistest saavutustest ja mis veel tähtsam näha tema homseid teid. Esimesest kõnelemist alates seati olulised suund andvat raja viidad. Kui pärast juubelilaulupidu kõlas hääli valikkooridele ja sellesamaga ühendkooride üldrahvaliku, see kahtluse alla seadsid, panime maestro Gustav Ernesaks ükskõik paigale nii nagu metsas iseenesest kõik paigas on noor mets, homset Laanet ja mastimännid, kelle poole kasvada. Tippude osas tundub olevat tendents tõusule massilisus võib täheldada mõningaid paigalseisu või isegi tagasiminekut. Seda on seni ikka juhtunud üldlaulupidude järgseil aastail. Ilmselt tegeleme kõrgete masti puude kasvatamisega enam kui metsaistutamisega ent kus kasvavad hiljem kõrgelt mastipuud. Kui metsad jäävad kidureks? Kohatu oleks küsimus, kas tipud või massilisus. Me ei küsi ju, kas ülikool või algkool, kas kirjandus või kirjaoskus, kas rekordsport või üldine kehakultuur. Analoogilised on asjad ka tööstustes majanduses põllunduses. Kõrgetasemelised eeskujud on kui jäälõhkujad, millede kyll vees järgnevad karavani. Kvaliteedi parandamise taotlus jäägu aga siig. Kõigile olgu väärtuslik nii unikaalne ese kui ka masstoode pürgi. Kui edasi, nii kontsertkoor kui külakoor. Heaperemehelikult hoolitsege kogu kooli kunsti kui ühise orgaanilise terviku ees. Viimaste aastate jooksul on 17 nimekate Eesti koorilaulud Ungaris, Saksa demokraatlikus vabariigis, Tšehhoslovakkias, Poolas, Bulgaarias, Soomes, Jugoslaavias, Austrias, Rootsis, Itaalias viimasena võidu park sealtarretsast. Vennasvabariikides on ainuüksi riiklik akadeemiline meeskoor esinenud 700 korda. Kultuurisuhted on rahvaste sõprusvahekorrad, mille vilju NSV Liidu moodustamise juubeliaastal. Kõik maitseme. Mis EAS-is, et me ainult saamameestena ei ole olnud, aga käinud, et kooritki on aina ühtekuuluvustoomas ja viimas. Olgu pealegi, et seda kontserditegevuseks kutsutaks ka Tallinnas. Seminar oli üks läbi isegi laulmine ja rääkimine. Lühikontserdid tõid sõnavõttude vahel elevust ja andsid ainet juttu jätkata. Tulikov ülistuslaul esitab vabariiklik koorijuhtide segakoor, juhatab Arvo Ratassepp. On tunne, et me ei oska ka veel kõiki võimalusi ja vahendeid alati kasutada, mis on määratud kultuuri arendamiseks kultuuriliseks. Teine. Nii mõndagi kohalikku tööinimest peaks olema võimalik oma kollektiiviga sidudes. Võimalik, et oleme ise kontaktide loomisel liiga tagasihoidlikud või isegi saamatut või peetakse kohapealsed diplomaatilisi vahekordi asjataks. Kolhoosid, sovhoosid, tehased, superlatiivid ise võiksid oma kollektiivide huvides toredaid tegusid korda saata, muutes sellega maaelu huvitavaks ja vahekorra asutusi ja tema töötaja vahel veelgi sügavamaks. Eks see omakorda kõik peegeldusi vastase töö tulemustest tagasi. Suurepäraselt töötavad kollektiivide asutused, kus esimesesse bee passi puhub või esimest tenorit laulab. Niisugune viisipidaja esimees on tavaliselt ka suurepärane majandusdirigent. Siit läheb mõte edasi ainult raadiosaates peame punkti panema, et ka järeletulevatele mõtetele ruumi jääks. Võib-olla saad sinagi kuulaja midagi ära teha, et meie laulmine veel paremat tuult tiibadesse saaks. Üheks probleemide ringiks oli repertuaar, teeneline kunstitegelane. Kuna areng Repertuaari nõudlikkuse aste peab alati tingimata olema kooskõlas koori orkestri muusikaliste võimetega. Seega oskuslik repertuaari valik on üheks olulisemaks tingimuseks, mis tagab kollektiivi võimetekohase arengu, loob normaalse töömeeleolu eriti isendiga ohtlikes koolides, orkestrites ning lubab eeldada ka ootuspäraseid kunstilisi tulemusi. Repertuaari valik, õigemini selle hankimine on koori ja orkestrijuhi kõige raskemaks ja vastutusrikkamaks ülesandeks. Olen arvamusel, et ükski väärtuslik teos pole ette kandmata jäänud kuigi samas võib-olla et nii mõnigi lauldav laul pole veel Teed koorideni leidnud. Halle ja ilma muusikalise kunstilisi impulsid laule on kirjutatud siiski väga palju. Nende protsent võiks väiksem olla. Kõrgeväärtuslike koori hobuste sünniks on potentsiaalsed eeldused olemas. Neid me pole ainult alati osanud realiseerida. Üheks olulisemaks tingimuseks peaks olema senisest tihedam, õigemini arvukas loominguline koostöö heliloojate ja koorijuhtide vahel. Koorijuht võib vahel helilooja anda päris tõhusat abi ja nõu paljudes kooli spetsiifilistes küsimustes. Samuti tuleks leida võimalusi silmapaistvate koril teoste äramärkimiseks. Miks ei võiks asutada näiteks preemiaid paremate aasta jooksul loodud kord laudele? Sõnavõttudest vaid kilde. Sama probleemi teisi tahke esitas muu hulgas vabariigi rahvakunstnik Arvo Ratassepp. Hästi valitud repertuaar aitab ellu kutsuda uusi kollektiive, tugevdada ja suurendada olemasolevaid. Repertuaari õigeaegne trükkimine ja lauljatele kättetoimetamine on üheks oluliseks küsimuseks ka organisatsioonilisest töös. Siiani pole see veel päris ladusalt toimunud. Laulupeo repertuaari koostades tuleb arvestada, et koorid ja orkestrid ei eksisteeri laulupeo jaoks vaid laulupidu just kooride ja orkestrite jaoks. On kõigiti tervitatavad laulupeo laulude võistlused, kuid nad on meil organiseeritud liiga kitsalt. Kuidas küll tõstaks laulupeo pidulikkust niisugune erikontsert kontserdisaalis laulupeo eel või eelpäeval, kus esitatakse juba uusi järgmise laulupeovõistluse auhinnatud laule? Ja siis näiteks 75. aasta laulupeo eel kuuleksime uusi laule, mis oleks mõeldud juba järgmise laulupeoks? Milliseks toredaks kaasavaraks oleksid need laulud kooridele, kes laulupeolt koju sõidavad ja sügisel tööd jätkavad? Kaasavaraks uued laulud, mis rõõmsam. Uusi heliülestähendusi konverentsi kontsertidelt sai ka Eesti Raadio. Harald Uibo laulud ei lõpe. Esitab Eesti Õpetajate meeskoor autori juhatusel. Kaastegev Nõmme laste muusikakooli ja Tallinna 22. keskkooli viiuldajat ansambel. Ja see ei olnud hoopiski nõupidamine Eesti laulupidudest üleüldse. Kuigi need haaravad iga kord terve maa, jääks seesugune probleemiasetus ikkagi kitsa rinnaliseks. See oli nõupidamine laulus pillimängust ja selle tähendusest meie nõukogude ühiskonnas. Meil laulud aitavad elada, võita ei ole aegunud, need sõnad veel vähem mõttelaulu kasvatuslikule. Funktsioonile pöörati tõsist tähelepanu. Muusikaline kasvatus koolis jätab veel paremat soovida. Vabariigi rahvakunstnik Jüri varist. Koolide 308-ga neljast muusikaõpetajast omab kõrgema muusikalise haridus 133 isikut. Keskmuusikalise hariduse 110 isikut ja ilma muusikalise erihariduseta on meil 141 muusikaõpetajat. Spetsialistide puudumine riivab eeskätt kaheksaklassilisi koole ja muidugi kolmeklassilisi koole. Viimastes kolmes esimeses klassis kuulub muusikatunni andmine tavaliselt klassijuhatajate kohustuste hulka. Mõned direktor on oma algatusel suunanud vastava ettevalmistuse, saanud muusikaõpetajad tööle algklassidesse et muusikaõpetuses õpilasi betoorselt õigesti suunata ja arendada. Meile tundub, et seda praktikat tuleks rakendada suuremas ulatuses, see on varustada võimalikult kõik algklassid muusikaõpetajatega, sest teatavasti on õpetuse algstaadiumi jäljed lapse hingeelus kõige püsivamad ning annavad määrava suuna õpilase edaspidisele. Esteetiliselt arengule. Tuleks anda vastav suund ka kaadrite ettevalmistusele. Tallinna Tartu muusikakooli koorijuhtimise osakonna õppeplaanis tuleks selleks otstarbeks anda tugevam kallak muusikaõpetusele ja pedagoogilise praktikale. Samas tihti tuleks kaotada ka konservatooriumi koorijuhtimise kateedri õppeplaani suhtes. Ka seda tuleks lahendada tegeliku elu vajab. See on muusikaõpetajakutsele, üldhariduslikus, koolis. Põhiettekanded arutleti sektsioonides läbirääkimiste tulemustega, tuldi konverentsi viimasel päeval taažilt kogu ette. Koos oli inimest 500 üle terve Eestimaa poliitharidusmajas, seal Sakala tänaval sai neist tihedasti täis. Koolikooride sektsiooni esimees. Vabariigi teeneline kunstitegelane Heino Kaljuste. Koolikordi sektsioonis viibis täpselt 90 koorijuhti. Ja selle kolme tunni vältel arutasime järgnevaid probleeme. Kõigepealt. Uno Järvela andis väikese ülevaate laulualasest tööst väljaspool meie vabariiki. Leidis, et väljaspool meie vabariiki tegeldakse rohkem kui meil teoreetiliste töödega teoreetiliste uurimustega ja leidis, et ka meie vabariigis võiks neid töid rohkem olla. See tähendab, neid töid võiksid kirjutada paremad pedagoogid, soni, kooli muusika, kui ta kooritööst ja neid paljundades oleks siis võimalik propageerida neid häid võtteid koolides ja koorides. Arutasime sellist probleemi, kuidas tõsta üldse lastekooride nii-öelda meisterlikkuse taset kogu meie muusikakultuuri seisukohast. Ja leidsime, et muidugi aastate pärast, siis, kui nüüd ütleme, relatiivne noodilugemise lõpus jõuab kaheksanda klassini välja praegu alles viienda klassini. Kahtlematult teatud mõju avaldab ka lastekoorilaulu arengule. Kuid ajanappuse piiratuse tõttu on siin sellel tööl ka kindlasti omad piirid. Tekkis üles selline probleem, et asutada Tallinna ja Tartu praeguste kontserdikooride laste- ja poistekooride eeskujul kontserdi lastekoore kogu vabariigi ulatuses ja seda kõigepealt vabariigi pioneerimajade nii-öelda baasil. Kokkutulnutele laulsid laste ja poistekoorid. Üks laul teile kuulamiseks, Veljo Tormis etüüdi laadides. Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoor Uno Järvela juhatusel. Järelkasv ja laulu lai haare uudne helikeel ja traditsioonid, mõttekild professor tuduretikalt. Laulupeol meil lauldi tämbergi isamaale Ta oli küll natukene raske, üldiselt, aga siiski oli ära lauldav ja siiski oli seal väga palju uut ütlemislaadi ja see väga kooridele väga meeldis ja ma ütlen, et see oli meie eelmise laulupeo üks üks ilusamaid sügavamaid laule. Kui oli rahvatantsu pidu aasta hiljem siis Veljo Tormis oli kirjutatud rahvatantsupidu avakantaat. See oli lihtsate vahenditega tehtud ja see oli niivõrd pidu, oli ikka niivõrd suur, et ma oleks tahtnud lihtsalt lendu tõusta. See oli nii tore. Ja. Professor Vettik on mees, kes juba 1947. aastal ütles välja kooriühingu loomise mõte. Nüüd on probleem küpsemas teoks saada. Oma avasõnavõtus luges professor Gustav Ernesaks ette vabariigi kultuuriministri käskkirja komisjoni moodustamiseks, kes selgitab ja töötab välja kooriühingu tegevuse printsiibid. Palun kommentaari kooriühingu funktsioonidest selle komisjoni liikmelt Arvo Ratassepalt. No kindlasti osa funktsioone on täidetav ka praegust organisatsiooniliste võimalustega kuid oleks tore, kui tulevikus kõik meie kooride orkestrid koonduksid kuidagi ühtseks organisatsiooniks. Praegu on erikoolid kultuurimajades, kooperatiivide klubides, õppeasutustes ja kolhoosiklubides. Et nad kõik kuuluksid ühe niisuguse kindla organisatsiooni alla. No väga mitmetes kohtades rõhutati vajadust et kooriühingu juures peaks olema baasnootide paljundamiseks nokas, üksikule koorile või mõnele koorile. Ja see peaks olema hästi operatiivne, nii et täna saime helilooja käest laulu või kuskilt vennasvabariigist hea laulu toome selle noodi kooriuhtu sinna kooriühingusse ja, ja nädala pärast on ta juba kooril käes ja võib laulda. Samuti nisukesi seminar, kogunemisi nagu umbes praegu oli, võiks koori eri kooriliikide kaupa tulevikus sagedamini korraldada koosseis vastavalt mõne kooriga ja see pruugiks olla alati Tallinnast, ta võiks selle rajooni linnades keskustes ja niisugused õppekogunemised, seminar, kogunemised oleks erikooriliikide meeskoorid, eraldi laiskurid või lastekoorid, see oleks väga tervitatav. Teiste seltside ühingutele tegevust vaadates ja nendelt õppides võiks tulevale koolijuhil mõelda ka midagi millegi niisugusele, näiteks muusikapäevadega korraldamine rajoonides. Kooride kontserditegevus vajaks samuti kooskõlastamist kontserdil kuhjuks ühel ajal kurde, kontsertmatkade korraldamine vennasvabariikidesse ja raja taha. Samuti läinud kuidagi stiihiliselt, kellel on õnnestunud kontakte luua ja kes ees, see mees umbes seal sellelt seisukohalt. Samuti oleks meil võimalik tihendada kontakte vennasvabariikide kooriühingutega, kus taolist tööd juba teha ja kus me saaksime palju kasulik, kui kasvõi repertuaari kollektiivide vahetamise osas kooliorkestrijuhtide enesetäiendamise iga-aastased. Siis räägite siin palju laulude võistluse korraldamisest ja veel võistluse arutamisest paremate kontsertkavadel paremate kooridele ja laulud ei hinnataks mitte paberi pealt, tähendab, kui nad on käsikirjas žürii käes, vaid siis, kui ta on juba esitatud, leitakse ühiselt, et vot see on näiteks aasta parim meeskoorilaul aasta parim naiskoori segakoorilaul. Ja muidugi kõige tähtsam oleks tulevasele kooriühingule rajada ka tugev materiaalne baasaasta-aastalt. Nii et kunagi võiks Tallinnasse kerkida näiteks unistada ju võib kooriühingu maja toreda kontserdisaaliga, seal oleks ruumid külla sõitnud, seal oleks ruum konverentside pidamiseks niisugused mõtted, praegu liiguvad. Nii. On ei. Taheta ja kena. Panka. Ena ütleda. Et ta on nagu iga teine, aga aga tal on jalad ära, arutelud. Eduard Tubina seatud muhu tantsu esitas Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline meeskoor, takt Ants Üleoja. Mitugi sõnavõtjad kõnelesid häält kõrgendades kerge muusika üheksandast lainest, mis üle meie noorte veerevat. Tehti etteheiteid ka raadiole ja televisioonile. Eesti Raadio arvestus kriitikat ja tänane muusikaline tund on tervenisti eesti koorilaulu ja tema probleemide päralt. Mikrofoni ees istudes jätan endale siiski õiguse arvata ka seda, et koorimuusika viljelejad võiksid ka ise energilisemad olla, et kuulajaid paeluda. Aasta paremate laulude võistlused com kursid, huvitavad kohtumised. See kõik on teie mõelda korraldada. Ja Eesti raadioeetriväravatele öeldakse teile alati tere tulemast. Kuuldud jutud puudutavad paljus ka puhkpillimuusika olukord kuigi üleliidulisele ülevaatusel saadi hea hinnang. Kuigi meie esindusorkestrid mängivad hästi, meil on umbes 20 võimekad puhkpilliorkestrit ja kuigi üldlaulupeol võime välja panna oma 225 kuus puhkpilliorkestrit oma paari 1000 mängijaga on siiski orkestrite järelkasvu probleem küllaltki tõsine. Seepärast on vaja tõsist tööd teha koolides. Seda ütles ka puhkpilliorkestrit sektsiooni esimees, vabariigi teeneline kunstitegelane Leopold Vigla. Ja seda kuuldus ka sektsiooni teistes sõnavõttudes, sest meil on koole, kus puhkpillikomplektid seisavad. Ja nüüd õhtuselt kontserdilt eks. Helinäide liidi austripidu algab balletist Tiina esitab vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester. Dirigeerib Helmut Orusaar. Seoses kriitikaga Valdo Ratassepp Ajakirjanduses ei ole vist mõtet eriliselt kirjeldada toimunud kontserte. Need, kes käivad kontserdil ja neid on üsna vähe, kahjuks saavad ettekujutuse sellest muusikast niigi need, kes loevad, lihtsalt ütleme, õhtulehte, neid ei huvita. Kas teine tenor laulis puhtalt või mustalt, kas koorijuhi vasak käsi oli lahti ja kass? Kas ettekanne oli küllalt emotsionaalne? Neid huvitab see, mis tuleb. Sellepärast muusikakriitiliste sõnavõttude jaoks peaks olema teine koht ja see peaks olema muusikaleht. Mis puutub muusikalehte, on asi põhimõtteliselt otsustatud, nagu teatas konverentsile üldlaulupeo peakomisjoni esimees screen. Paraku puuduvad praegu võimalused otsuse realiseerimiseks. Selle asemel on aga tublisti avardanud sirbi ja vasara formaat, kus võiks kasutada seda leheruumi ka meie koorimuusikapropagandaks. Kuidas seda tehakse? Unoviga? No ajakirjanduses on kahtlemata tähtsal kohal üldine publitsistika aga kahjuks koorimuusikaalane on senini mõni mõningal määral tahaplaanile jäänud või kui see on olnud, siis on see olnud nii juhuslik ja ja nii süsteemitu. Millega võib rahule küll head ajakirjandus on laulupidude ja, ja laulupäevade järelkaja ja eelinformatsioon, aga see kahjuks ka on suhteliselt ühekülgne vaadata lugeda ühest ajalehest või teisest, siis on see sõna-sõnalt peaaegu ühtemoodi ja ajalehel ei ole nagu oma nägu ja ei ole nagu oma iseloomu. Kõige aktiivsemaks koorimuusika propageerimisel on senini olnud kahtlemata Tartu edasi. Selle ajalehe arvustused ja kõik muu arvulised näitajad selles lõigus ületavad kõvasti teisi vabariigi ajalehti. Aja Edasis on pidevalt avaldatud kontserdi kriitikat, selle kõrval ka rida tsükleid, artikleid, problemaatikat, nagu koorilaulu tänasest ja homsest ehk 10 küsimust Tartu koorijuhtidele. Koor, kaasaeg perspektiiv. Kas koorilaul on vajalik õppeaine ja rida teisi? Päris rahul ei saa olla, aga kahjuks sirbi ja vasara senise suhtumisega isetegevusliku koorilaulu. On küll avaldatud mitu toredat kirjutust nagu, et rihm oleks rattal, võistulaulmisel kaotajaid polnud ja mitu teist kirjutust on avaldatud ka üksikuid retsensioone koorikooride esinemise kohta Tallinnas. Kuid see on kõik ikka süsteemitu juhusliku ilmega. Võttes arvesse, et sirp ja vasar on ikka ka heliloojate liidu häälekandja, siis peaks see ajaleht rohkem tundma huvi Eesti tänapäeva koorimuusika arenguperspektiivide kohta ja tundma huvi ka, mis nendest koorilaulust edasi saab. Mida heliloojad nii nuga ja arvukalt kirjutavad. Ajaleht võiks suure eduga ka tulevikuks kooride arenemise problemaatikaga tegeleda. Sellised erutavad teemad nagu repertuaar ja tänapäev, koorilaulja järelkasv, koorijuhtide enesetäiendamise metoodika ja muu vajaksid laialdasemat arutelu ja kogu üldsuse kaasatõmbamist. Andke andeks, seltsimees Uikaga, näiteks kontraküsimus teile, kes peaks neid muusikat, elu ja koorilaul arendamise probleeme valgustama, kui mitte teie rahvas ise, kes kõige rohkem nende probleemidega kokku puutub? Kahtlemata Ta korjuste aadressil on siin ka kriitikat ja kahtlemata koorijuht on vähe, kes sellega tegelevad. Ma tegin siin kokkuvõte 1070 aasta kohta ja ma sain siis kaheksa inimest, kaheksa koorijuhti Tallinnast ja Tartust, kes on kuni neli artiklit aastas avaldanud, noh, see arv on kahtlemata üks artikkel kvartali kohta. Kahtlemata väga väike arv kooriu, et kes just spetsialisti pilguga asja vaagivad ja propageerivad, need tuleks senisest rohkem kaasa tõmmata. Ants Sõbra jutustus esitas vabariiklik noorte viiuldajat, ansambel juhatas Erich Loit. Vabariigi teeneline kunstitegelane Heino Rannap tegi konverentsil ettepaneku luua ka vabariiklik isetegevuslik sümfooniaorkester. Nii et mõte pandi liikuma. Mõte elevus tõiga, Veljo Tormise kõnetoolis käimine. Meid on algusest peale petetud, kuna kõike seda, mis on Euroopast tulnud, on nimetatud maailmakultuuriks, sealhulgas maailma muusikakultuuriks on aga ammu aegs enesele nendest asjadest aru anda. Kui tänapäeval teistel kunstialadel on silmapiirid laienenud, siis muusikas valitseb endiselt jagamatult Euroopa tsentrism. Vaatamata sellele, et kaks kolmandikku maailmast on tunnustanud täiesti teistsugust teistsuguseid absoluutselt ja põhimõtteliselt erinevaid muusikasüsteeme ka meie rahvakunstlaul ja luule. See, mis on kõige tihedamalt seotud keelega, mida kõneleme. Meie Ilo on hoopis teisest materjalist ja ta on sama põhimõtteliselt erineb Euroopa omast kui näiteks india või araabia või usbeki või jaapani Ilo euroopailost. Meie regi värsiline runolaul on selleks omapäraseks ainulaadseks suurimaks võib-olla isegi ainukeseks tõeliseks rahva loomingulise geeniuse väljenduseks. Millele me peame uhked olema. Sellel kunstil on oma reeglid, oma vorm, oma märkida süsteem, kui nii võib öelda. Mida ei saa allutada Euroopa kunst muusikanormidele ilma seda surmavalt kahjustamata. Absurdne on riie armoniseerida eesti runolaulu saksa klassikalise armooniaga Rempsid korsakovi reeglite järgi. See on sama hea kui kelgule rattaid alla panna. Aga ometi on just sellega tegelenud kõik need 100 aastat kuni liinist alates. Ja enamasti ikka on leitud, et eesti rahval on liiga vaene ja monotoonne ei anna hästi seada, ei kanna hästi armoniseerida, ikka on defektne rahvalaul, mitte harmoonia süsteem. Olen nende probleemideni jõudnud oma praktilises töös rahvalauludega ja neid küsimusi püüan ka seal eeskätt lahendada, mitte siin praegu puldis ma ei ole kavatsenud eitada kõike seda head ja kasulikku, mida Euroopa kultuuri viljelemine meile on andnud. Oled endiselt ka laulupeotraditsiooni tuline pooldaja. Kibedust tekitab ainult see mõte, et ehk toimub see kõik millegi veel omapärasema arvele. Eesti rahvas on viimase paarisaja aasta jooksul palju vaeva näinud, et mitmehäälselt laulma õppida. Ning on silmapaistvaid tulemusi saavutanud. Mis siis veel juhtub, kui ta kaljust ei ole? Selgeks saab, seda on raske isegi ette kujutada. Nähkem siis nüüd seegi väike vaev. Heitke pilk tagasi. Meenutage, mida enne seda lauldi, midagi laulda ka eelmistel aastasadadel aastatuhandetel. Olen endale eesmärgiks seadnud Meie vana rahvalaulu taas tutvustamisel selle olemuse väljaselgitamise kõigepealt enda jaoks, aga ka meie kõigi jaoks. Meie rahvalaul ei tingi mitmehäälsust ega saadet. Seda võid ka laulupeol ühehäälselt laulda. Tal on ideaalne ühislaulu vorm mida mujal maailmas ma ei tea olevat. Loodan, et mind selles ürituses toetate. Kui lubate, siis hakkan kohe peale. Me oleme. Kolmeks siis saar. Me oleme kolmeks siis saare Vii ehk siis veel siin, nii et see Vellekes kus me kolmi kokku saame, kus me kokku saame kolmi kokku viisi üht kolmi. Kolmi kokku kui mai kolmi kokkumai viisi laula maiviisi ühte laula, vaari ka meie vahele paariga meil kuusiku meie kohale kuusi. Kohale Sa nurme keske hel, rõhutades. Nurme tai sel poole Poole vilja, viiel poole, viiel poole Kaara, Nurme katel poole, Kaara nurmekatel poole seitsme. Kolmi kokku saame siis veegolmi Sooneegolmi, kuule, Ella, Lolmi kokku juurde. Nella, laula, May, laulad kolmi kokku kokku, May kolmi kokku. Siis me laulame, mis me mõistam siis me laulame. Emme, mitu viisi, veer, mitu hõõrutemm, mitu kõrda, kõõl rutem. Kui me kolmi kokku saame, kui V3 ei paku Saaveegolmi Kunelja kolmi nelja kolmi kokku kokku, May kolmiga, Cucurayenil laula, laienemine laulab. Täna. Nii jätkub arenguteid Eesti laulule tagasi ammuste runoviiside maile rahva hinge, kunagistele lätetele ja edasi tänaselt, kuhu üheskoos on käidud sajandi tee. Eks peegeldus seegi nüüd rahva hingest tänaste lauljate kiindumusest, maitsest, kus põimuvad käidud tee traditsioonide ja uue otsimise küllapet, võrdsed võlud. Heino Lemmik Siion Leela Teaduste Akadeemia naiskoor juhatab Arvo Ratassepp. Kolmepäevasest konverentsist tegi kokkuvõtte Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja üldlaulupeo peakomisjoni esimees Arnold Green. Vastanut konkreetselt paljudele küsimustele, mis lahendust ootavad, andis ta hinnanguga kolm päeva tehtud tööle. Kui anda hinnangut käesoleva konverentsi tööle siis ma usun, et sõnavõtjad selle hinnangu juba andsid. Ma mõtlen, et me oleme kõik rahul, kui me ütleme, et konverents läks hästi korda ja et konverents oli asjalik ja siin arutatud küsimused, ettepanekud niivõrd konkreetsed, et selle konverentsitöö peaks kandma ka head vilja ja tulemused oleksid edaspidi koorilaulu ja puhkpillimuusika arendamisel meie vabariigis edukamad, kui nad seda seni on olnud. Lõppes päev Raivo Kõrgemäelaulus, Konstantin Türnpu, mees kor Harrilja juhatusel lõppes ka kokkutuleku viimane tööpäev. Oli tehtud üle 100 mitmesuguse ettepaneku. 50 inimest oli sõna võtnud küll sektsioonide ja ühiste arutelude kõnetoolist. Nüüd oli aeg laiali minna. Kuid laiali mindud, mitte nii, nagu me lahkume laulupeolt, kus nagu ei tahakski ära minna. Tahaksime edasi. Laulda. Lahkuti selleks, et uuele 1975. aasta laulupeole taas tulla, kokku saada ja veelgi paremini laulda. Aga lahkumissõnad, nii nagu ikka temalt. Kes siin all saalis olid, kes siin üleval oli, kes laulsid, kas Vaikesed kes oma tegudega on seni näidanud suurt poolehoidu meie meie koori ja orkestri elus ja kes seda teevad ka edaspidi? Mul on niisugune tunne, et et nagu oleks suur kolme päeva suurune kivi kukkunud ühte suurde järve suurte järvekooride ja orkestrite järve, mille järel nüüd tekkinud lained lähevad üle meie maa igasse kohta. Ma loodan, et mitte üksi laialt ei lähe, vaid ka igalühel veel sügavalt. Ka konverents väärib laulupeo pitsati alla panemist sellele tööle, nii et laulud nüüd lähevad.