Meie Kirjanike Liidu liige Anna baas oli siis juba üle 60, kui ilmus tema esimene raamat, väikesed jäljed suurel teel. Autor rääkis seal peategelase Velli suu läbi oma nooruspäevadest kujunemisest poliitiliseks võitlejaks, tööst põranda all jutustas nendest väikestest jälgedest, mida tema ja ta sõbrad-kaaslased suutsid päris esimestel kilomeetritel jätta sellele suurele teele kus meiegi nüüd kõik sammume. Selle tee algus oli aga, nagu teame, võrratult raskem kui nüüd, mil tee on olemas ja tuleb vaid edasi minna. Selle tee esimeste jalgradade otsijate nooruspäevil tuli isegi oma nime varjata. Hüüdnimi oli ka annal ja mulle tundub, et üsnagi hästi ning tabavalt valitud teda hüüti kanarbikuks. Täna mängibki, siis jälle mängutoos ja viib meid anna baasi noorusmaile. Selle nimi, ma panin sinine talenti ja juhtus nii, et olime metsas koosolekul, kus mind partei ridadesse vastu võeti ja seal tuli endaleid nimi valida. Ma vaatasin ringi ja nägin kanarbiku ja see oli alati minu lemmiklill ja on tänapäevani ja võtsin endale nimeks kanarbik. Kas see oli ammu? Ikka nii ammu, et selle aja jooksul saanud plikake, sest vana. Me istume praegu Tartus Anno paasi mugavas kodus, kuigi kanarbik loob assotsiatsiooni kodurahust ja vaikusest siis teie eluigatahes on olnud täielik vastand sellele? Jah, eks ole, kõiki saanud tormi on igatahes rohkem olnud kui vaikust. Kas te võite öelda, kui mitmes kodu, kui mitmes laud see on, mille taga pragu istub? Oi seda küll kuidagi ei suuda mälestustes kokku arvata, kui paljude laudade taga mina olen istunud ja kui palju on ilma lauata istutud lauda kee olnud. Praegu on mul diivan, aga on neid aegu olnud, kus pult lavats magamiseks. Aga selleks, et rääkida, kuidas teist kanarbik sai, siis millisest kodust tuleks alustada? Et ma kannatlikuks sai? Narvas tuleb Narva kodust ükskõik niisugused ajajärku, alustada tuleb ikkagi Narvast. Sismi on muidugi lihtne töölise korter, nagu nad sel ajal olid ühetoaline korter, kus muidugi puudub vesi, elekter ja kõik meieaegsed mugavused, kus heal juhul põles klaasiga petrooleumilamp laual. Aga kui tuli kokkuhoidu teha, siis põlisklaasitalam nõndanimetatud mokkadega lamp lugemiseks ikkagi tarvitasime viie liinilis klaasiga lampi, seal natukene valgel selle lambi valgel sai loetud minu perekonnas esimene Ei lambi valgel siiski loetud esimest kiire numbris, sellest kiir hakkas ilmuma suvel. Lehe peal on kohesem kõigi maade töölise tühiniga kellega solfiniidi Gussev inimesi paik siis ja kuidas nad seal ühinevad, neid ühendab. Need küsimused tekkisid minu perekonnas üsna teravalt ühinejaid, selles eas me olime kolmekesi minu õde, mina ja vend oli siis juba ka 16 aastane poisiklutt ja siis me hakkasime ikka aru pidama, et ja otsima seda kohta, kes siis teiste eestvedajaks sai minu noorem õde, keda nüüd enam ei ole, tema töötas tol ajal linavabrikus. Tema töö naadel oli noor kangur kah poisikeseohtu alles kes oli juba selle koha leidnud ja tema kaudu leidis õde ja nemad kahekesi siis visika minu selle ühinemise paika, mis toimuski selles paemurru metsas, kus mu nimega narkiks sain endale. Kui vana te siis olite? No ma olin siis 16. aastal siin, siis ma olin 21 aastat Camera pikuna, esimesed sammud olid siis niisugused. Et ma lapsena jäin ilma igasugusest kooliharidusest. Aga päevakorda siis kerkis, et tuleb riiki arvatavasti valitsema hakata. Siis muidugi oli loomulik, et tuli kõigepealt oma hariduse taseme tõstmise eest hoolitsema hakata ja selleks siis kammerpikuna ja teiste niisamasuguste metsataimede seal kaskede, kuuskede ja kändude ja võsude seltsis. Siis istusime. Jätkasime siis õppima Zolts siis oli meie hulgast kõige targem, olgugi et temaga ei olnud mingisugust kooli lõpetanud. Aga ta oli iseõppijana palju õppinud ja talle olevat sõbrad, kes siiski olid haritumad kui tema ja nendelt tali palju omandanud ja siis tema oli siis meil see õppijate ringi juhataja. Kas te mäletate, kui temaga esimest korda kohtusite? Väga hästi mäletan, seda vist ei unusta kunagi. No läksime uksest sisse, kooputamata, ütleb, et seal oli kombeks omad läksivad, koputamata, võõrad koputasivad. Läksime sisse ja laua taga istus immilik noorumis. No ma olin sel ajal ikkagi kahekümneaastane neiu ja mul mehed ikka torkasid silma. Aga see noormees naisväga imelikuna tali laiaõlgne, suure peaga, aga siis kadus kuidagi laua taha ära, andis üle laua, käed järsult ja kõik. Mina oskasin vastata, kanarbik ja olimegi tuttavad. Istuge istusime, soovitame ise õpete ringi astatama, ütlesin muidugi, ja siis see iseõppijate ring, see poliitiline thing meil töötas seal tema juures, siis raamatupidamise õppijate nime all tegelikult õppis siis, mis seal riigikukutamist muidugi poliitainete hulgas olivad ka meil taristusliselt, näiteks õppisime aris mütikat oma neli tehet terve arvudega, mida mina siis veel ei oskanud loodusteadust, majandusteadust õppisime kõiki, mida suutsime õppida, millele mingisugune õpetaja leidus. Aga mida te siis tegite, kui mõnikord kõikidest nendest reaalainetest nagu juba pead väsinud olid? Noorest leiab alati teha meelelahutust meilt, kuid igatahes teadriteks raha ei olnud, aga aga ste kimise. Me asutasime iseõppijate ringi kõrval veel deklomaatorite ring, meil oli, siis oli meil näitering, panime Tiie õhtuid toime, kus muidugi klaas sooja teed ja selle ajal 16. aastal oli juba küll toiduainetega väga vilets, aga siiski üht-teist juurde ikkagi saime. Kas või tüki musta leiba. Ja noorele on seegi jäägu, on tass kuuma teed musta leivaga ja saad sealjuures laulda ja ja deklameerida, mis laule te siis laulsid, kui mängisite ka võib-olla mängisime? Niipalju kui Pille oli. Känd mängis mandoliinil, üks meie liikmetest sammal kannel üks meie vanadest seltsimeestest, tõkkeller, see tõmbas viiulit, mängisime. Vot mulle on meelde jäänud marss, vanad sõbrad, see oli niisugune hoogne ja Tore, Marss, seda poisid väga armastas, võivad tõmmata, siis oli veel mingisugune õhulaevastiku, kelle omad on, ma seda enam ei mäleta, loomulikult revolutsioonilised laulud. No see oli iseenesest revolutsioonilised laulud, nii et olidki. Ja laulusid oli õppida ka, kui me juba valmistasime riiki kukutamiseks demonstratsioonidega, kas siis ilma laulu deta, läbiza, aga strilise kännu või Sultsi toakene kitsaks jäänud, niikaua kui me olime veel põrandal, sellest piisas. No aga peale veebruarirevolutsiooni sihvakas parteisse tung peale ja tuli väga palju uusi inimesi juurde. Iiliti noorus. Noorus on väga teotahteline, ta ei taha üksi seal tänaval marssida ja kosel tahabki lõbustada. Paratamatult ruumid jäid kitsaks. Näitering tuli, laulukoor kasvas, seda ei olnud tõepoolest mitte kuhugi palal panna laulu harjutasi Solsi pisikeses toas sugugi teha ei saanud. Siis tuli mõtelda, kuidas need ruumi küsimus lahendada ja peale selle veel koosolekut igasugused noh igasuguste komisjonide kommid, teede- ja isegi Narva nõukogu koosolekut ei olnud kuskil pidada, me pidime selles kodanlikul karskusseltsilt võitlejalt üürima neid ruume. No ja siis me arutasime nii, kui kõik ideed tekkisid otsa selle musta laua taga, nii tekkis seal käidi, et tuleb võitlejad kodanluse kästyle. No ja siis hakkasime liikmets kirjutama, kirjutasime massiliselt. Esiteks muidugi juhatusel oli väga hea meel. Tuleb kohinal juurde ja liikmemaksu tuleb juurde ja kõik. No ja siis, kui oli esimene koos oleks nende juurde tulnud liikmetega, siis me valisime uue juhatuse oma poisid juhatuses võtsin võitleja seltsi ruumid lihtsalt üle. Ma tean, et teie elus põranda all omal ajal oli väga palju hädaohtlikke ülesandeid ja väga riskantseid teekondi, nii üle piiri kui vaenlase tagalasse. Kas nad teil alati hästi õnnestusid? Ei, iga kord ei õnnestunud. Ükskord kukkusin sisse, istusin ligi kaks kuud kinni, juhtus see, nii, et tulin jällegi ülesande täitmisel sealtpoolt piiri. Ja aeg oli juba väga hiline õhtul. See, kes minuga kohtuma tuli, tuli iija, pidas mind kinni. Minul oli kohtumine mitte väga kaugel Narvas seda Petrogradi maanteed pidi aga raudtee peale välja minna oleks tulnud mitu kilomeetrit maha käia ja oli kahtlane, kas ma jõuan, seks 100-ks veel sinna koha peale, kui see läbilaskmine töötatakse ja ma riskisin, riskisin maanteid mööda minna, ülekäiguluba mul oli tegismi ise teinud. Ja ma ei kartnud, et ma sealt läbi ei saa, aga seal sellel maanteel peal oli alati nuhkisi palju rohkem kui raudtee peal ja seda teadsime. Ja meil see oli Saksa sõjaväes tuttavaid poissi, kes libeldiinisivad ja läbi Lasivad. Ja seal raudtee peal, ma teadsin alati, millal nemad on. No aga seekord olin sunnitud lihtsalt maanteed mööda tulema. Ja tulin ilusti läbi kah sellest valvepostist. Aga siis sonis putkast üks erariides mees välja, nähtavasti nuhk, kes midagi selle valvurile kõrvas sosistas, kutsuti ohvitser, tapud kast välja ja kohe panin suhu ja tulistas mulle järele. Muidugi võeti mult otist, siis kinni, jääb, oli nii-ütelda valve alla võetud, oli veel kaasas siis ka minul, Sigreeritud kirjadolivad. Oli raha, mis liidu töölised eesti vanges. Kui see minu käes kõik oleks kättesaadav, Käsmu peanupust, poleks midagi järele jäänud. Aga ma tegutsesin üsna külmavereliselt ja vedasin oma naha seekord ka välja raha. Ja need kirjad olid mul alati niisugustel tiikkondadermagantsinkartsi kasseti vahele kõvasti kinni tõmmatud, siis ohvitser ise mingit muidugi läbi otsima ei hakanud, taskud kolad, soldat läbi ja siis ta käskis soldati ka minu küljepealsed läbi katsuda. Poiss muidugi, noor poiss oli häbelik kah, tõmbas liftile külgedel ja ütles, et midagi ei ole. Sellega asi lõppeski, aga siiski mu südametel kipidasse kogu ajas ja ma mõtlesin, kui mind nüüd viiakse kommentuuri. Ma viivitasin seda protokolli tegemist, nii palju, kui ma sain, et kui jääks hiljemaks, et siis nad võib-olla ei hakka komandantuuris nii põhjalikult enam seal minuga jändama ja mõtlesin siis vahepeal ka, et mis seal kommendad tuuris ütlen. Ja kui mind kommendantuuri viidis, esimene asi, ma küsisin, sisklusid kirjad, ma rebisin kohe puruks hammastega Neuh ja viskasin krosseti. Aga raha, kas, kas süda lubab seda raha, mis on seltsimeeste toetuseks kopikaval korjatud, krosseti visatud, seda ma ei saanud? Seda oli küll natuke palju, kui minusugusel plika põnnil võis olla, aga siis ma jätsin tema siiski järele. No ja nikuma ette arvestasin nad mind väga põhjalikult õhtul üle kuulama ei hakanud, mind viidi Essex hoopis kindluse vanglasse. Aga seal juhtus jälle nii, et üks seltsimeestest, kes enim seal piiri peal kinni kukkus, oli juba seal ees. Nainet. Juulil ilmus üks meie põrandaalune endine. See oli seal kongis parajasti ees, kuhu mind sisse viidi. Mina istusin, vaatasin, et nyyd täis oli tuubid, otse kanget, kuskil ei olnud ruumi olla, istusin ukse kõrvale, ukse, selles orbuds, nii palju oli ruumid seal sinna istuda ja korra keegi hüüab tagantpoolt, et kuule sa Uused tuleroni siia tahapoole, et ma sulle teen natukene ruumi siia. Mina tundsin kohe ära ja ronisin sealt siis taha pooli sain Juulia juurde ja seal siis sosistasin oma asjad läbi. Juuli küsis siis muidugi, millega sa sisse kukkusid, ma ütlesin, et, et praegu veel mitte millegiga, aga mul on raha. Ja vot selle raha eest, ma kardan õudselt ära kardad, et mina olen juba vana kala siin ja minule juba tuuakse süüa, tema toob mulle süüa, ma teadsin, et tal mingisugust ema ei ole. Siis keegi käis talisel ema süüa juba toomas ja homme on toidu vastuvõtmise päev ja neid vanu enam nii ei vahitasin, et et ma riistadega koos sadanud selle raha välja. No mina saatsin selle vahelt, et vihkutes Solsi ema kätte ja sealt tulevad Tallinnast järel, niisiis ei jäänud minu kättena midagi kahtlast. No ja istusin siis kuu aega kinni, siis oli sõjakohus paar ohvitseri, nolk istus seal laua taga, vaatasid plika pilte ja lõhkusivad naerda ja siis peeti minule sõjakohut ja mõisteti mind vabaks. Komandant peab selle otsuse kinnitama. Linnakomandant igavene punase peaga meelseli arrised, püstipealse kole kuri. Iga taitsena plika pilte Johi ja see võib mulle soolata, jumal teab mis? Jaa. Aga solgat juba, kes mind sinna viis, et ma olin juba vabaks mõistetud. See igatahes mind enam poolega ei valvanud, jättis mind ukse pääl, eks komandandile teatama. Aga mina vaatasin ringi, et nüüd on paras aeg jalga lasta, lasin jalga sealt. Mälestuskild Eesti Töörahva Kommuuni päevadelt. Mina isiklikult andsin ikkagi siis veel sidemehe kohuseid. Ja Jaan Anveltil ja edasi anda tema saadetis, Shifereeritud oli kirjutatud valge Padist riide peale õhukese peale. Numbritega nina muidugi tema sisu ei teadnud ega ei tohtinudgi teada. Kukkumisel juuksuris istuvad ja ei no kindlasti kindlasti sellepärast et ühegi keele peale idee julge olla, sellepärast et me teadsime väga hästi abinõud, mis võeti tarvitusele, isegi keeli trükiti ära ja kõrvad peast, nii kui meil Helmehel tehti. Aga kuidas te siis reisi peale ennast hakkasite seadma? Reisi peale tuli alati nii, et iga reis tuli ikka katsuda, kuidagi oma välimust muuta ja kui oli pikk reis, tuli reisi jooksul mitu korda muuta. Seekord siis Tallinnast välja, ma maskeelsin ennast külatüdrukuks, paksud villased sukad jalga ja rätik pähe, kukla taha sõlm. Niukene, vati jääkikene, selge ja Turu korv sellal olivad niukesed need kõrkijatest punutud toru korruid, see oli mul käes. Juuksed värvis natukene punaseks, siis nina peal olid mul tedretähed. Nii et kui hoovi peal mulle tuli, vasta, päris tuttav inimene, ta ei tundnud mind ära. No see oli mul esimene proov kohe julgesti minna, et mind ei tunta, mehed panevad vurrud nina alla ja habemega habet tarvitada ei saanud, tuli oma välimust siis kuidagi muidu. Aga kuhu see võis küll kulges tuur, mulle tehti ülesandeks punaväele järele jõuda. Oletasime veel, et ma jõuan vast tartus järele punaväele. Mul tuli väga palju jala käia, siis muidugi ma Tartusse neile järele jõudnud. Ja Tallinnas juba. Ma arvasin ka nii, et kui ma hakkan nüüd jala neile järele jõudma, kui juba taga näiteks, ega siis palju aega ei liideta üle 100 kilomeetri vahet, siis igatahes ma ei jõua neile järele. Siis ma läksin jagama, et vaatamat noh, skandeerima pinda, et kas saab kuidagi mingi Sooster rataste peal, et kas mõni vedurijuht võtab peale või. Reisijate rongid ei käinud. Jama ees. Seal veel tagavarateeharul oli kaks vagunid. Ja ühe vaguni ees seisis naiste sum seal nimekirja r eriti kedagi välja, mina asusin nende naiste sekka. Küsisin, et mis naised need sinule, kuhu nad lähevad. Need lähevad rindele kingitusi viima. Me eesti vapratele sõduritele, valgetele sõduritele muidugi. Ma ütlen, et ma lähen ka viima, et siis asu sappa, maadlesin kasvataja, nimekiri sai otsa, mind välja ei kutsutud, küsib, et noh, kas on kõik, ma ütlen, et ei ole, et mind ei ole veel välja kutsutud, keda teie esitate, mõtlesin, no keda ma esindan, et algul natuke niisku jäin. Natuke ähmi täis, mõtlesin, siis tuli meelde, et siiani selts. Aga miks te viite märgit, soojad sokid ja kindad? Oo, seda meie vaproteritesturitele hädasti vaja. Olge terved. Mina läksin peale, vagun, uksed pandi kinni, pettud pandi ette ja sõitsime tapale. Tapal siis need vapratele sõduritele kingituste viia, tulid kõik maha. Oli juba pime ja mina siis poetasin ennast kõrvale, mina nendega enam edasi ei läinud, kuhu nemad läks, et ma ei tea, kas siis mina hakkasin siis jälle oma kätt minema? Milline oli siis kanarbiku viimane? Ülesanne viimane ülesanne, kommunisti trükid, trükkisin kommunistlik, kuni see trükikoda ära võeti, kukkus ta juhuslikult sisse, otsiti mingisugust vargaid või mingisugust bandiite maja-majalt ja satuti selle trükikoja peale. Või septembri nõnda Uskoondada kommuniste trükiti, siis trükiti Tallinnas lillekülas praegune endellija, siis Metalli tänava nurgal maja number 71, korter 13 all keldritoas. Millised siis teie ülesanded selle lehe juures olid? Mina olin trükikoja juhataja ja siis peale sellega trükija minuga koos töötas, jõuad veel minu õde ja noorkommunist Juku Lääts, kes kaitsepolitseis, kus väga kurvalt. Pärast trükikoja sissekukkumist sai Anna paasi uueks koduks Petro kraad. Hüüdnime kanarbik ei läinud nüüd enam tarvis, sest vaenlased jäid teisele poole piiri. Tema elus algas nüüd periood, mis hiljem andis ainet raamatule. Uus vahetus. Annast sai keemiainsener kuid läks veel väga palju aastaid mööda, enne kui ta taassünnimaad näha sai ning aega laua taha istuda. Vastamisi valge paberilehega.