Tere tulemast, Eesti NSV teeneline kirjanik, lilli Promet. Covid ütles ühel avalikul foorumil meie kunstiteadlane Leo Soonpää, kes oli lüheldast kasvu mees. Kas lubatakse teda istudes kõnelda, sest see on täiesti ükspuha, kas ta istub või ta seisab niikuinii laua tagant välja ei paista. Ma võin sulle lillepoti muidugi ka tõsta kuhugi ära. See varjab minu spikrid. Äsja lõppes lilli Prometi teoste Kuueköitelise sarja väljaandmine. Viimane, kuues köide on jõudnud nüüd lugejate kätte. Moskvas ilmus hiljaaegu lilli Prometi mahukas proosaraamat. Kas on tore olla kuulus inimene? Teie Liimsed liialdate vähemalt minu osas ma võiksin rääkida kirjaniku populaarsusest üksnes teiste kirjanike kogemustele tuginedes, kord suvel turismi ja ostude kõhk hoo seal ei saanud Tallinnas viibiv Moskva kirjanik Vladimir järgmanavitš liidin tagasisõidu piletit rongile, sest kõik piletid olid juba läbi müüdud. Me otsustasime minna jaamakorraldaja juurde tema palvele. Ja nüüd mõni sõna ladina liidinist. Ta on vene tuntud nobelist. Teda on trükitud väga paljudes Euroopa kirjastustes. Ja ka eesti keeles on ilmunud tema novellid Loomingu raamatukogu vahendusel. Ka tuleb liidini arvele kanda sellesama musta laega põgenikemaja ehitamisel osutatud tema abi, kuna ta oli sel ajal üleliidulise kirjandusfondi esimees. Liidinil oli Wolt täägi teravmeelsus ja täiesti ületamatu huumorimeel. Meie läksime siis balti jaama jaamakorraldaja jutule, kus parajasti jama korraldaja lõi välja ühe ägeda piletinõudja ja siis rääkisin mina. Liidin seisis tagasihoidlikult ukse kõrval ja oli valmis igal hetkel ka uksest välja tormama. Ma ütlesin jaamaülemale. Teate, meie vabariigile on osaks saanud suu au. Meie külaliseks on kuulus kirjanik ja meil on väga piinlik, et me ei saa oma lugupidamist isegi sellega üles näidata, et talle tagasisõidu pilet koju muretseda. See kuulus kirjanik on. Aga ma ei saanud oma lauset lõpetada, kui liidin tuli ukse juurest jaamakorraldaja ette, sirutas pikalt käe välja ja tutvustas ennast. Mihhail Vassiljevitsh Lomonossov. Teate ülejaamakorraldaja näos säratas äratundmise rõõm. Ta ütles ka, muidugi tunnelmadeid tsehh ei tunneks. Olen kuulnud, olen kuulnud, olen isegi kännud. Ja ta raputas selle liidine kätt väga kaua ja südamlikult. Ning veel samal õhtul sõitis Vladimir kliidin Moskvasse rongiga Estonia vagun number 15, vot nii palju siis kirjanikku. Populäheksassist teine kenasti libinist rääkisite, on ta kuidagi teie kirjanikku? Peal, või ega kirjaniku ideaal ei ole mingi aamen või või punkt lause lõpul, et kirjaniku ideaal muutub ütleme, koos sinu enda pideva muutumisega. Näiteks lapsepõlves soovisin mina, et kirjanikud kirjutaksid ainult muinasjutte. Nüüd soovin ma, et kirjanikud ei kirjutaks oma lugejatele muinasjutte. Nooruses ma olin vaimustatud skandinaavia ja prantsuse kirjanikest. 18 aastasena avastasin endale Dostojevski. Nüüd aga ei paku Dostojevski loomingule enam sellist pinget. See tundub mulle nüüd liialdatud, tuttav ja kodune. Ma arvan, et kirjandusideaaliks võib nimetada seda, mis kutsub esile vaimustust ja austust ja osasaamise rõõmu kirjaniku vaimujõust. Kirjaniku ideaal ei pruugi olla inimesele üks, neid võib olla väga palju. Ka minul on neid rohkesti olnud ja ma mõtlen neile haridusega. See võib-olla näib tänapäeva noorele lugejale tunduda piinlikult. Vana moodsena või nostalgilist sena. Aga kui konkreetne olla, siis on mulle ideaaliks olnud näiteks eluaeg anatolfrans. Hiljuti tähendab, möödunud aastal ilmus Loomingu raamatukogus Abel Bosse romaan, taim on, see oli minu arust nii jahmatamapanev ja üle mõistuse käiv teos, et selle võis kirjutada tõesti üksnes väga erudeeritud ja äärmiselt andekas autor. Ma oleksin tahtnud, et just mina oleks kirjutanud näiteks niisuguse veetleva romaani nagu, nagu jõhken Franz Jakobsoni barbaga, seega ilmus kunagi Loomingu raamatupuus üsna ammu, 74. aastal, ta on mind ikka nii vedelnud, et ma ka mõne aasta tagant ikka jälle uuesti tema poole pöördunud. Ka olen ma lummatud eelse laskakse hüljeri, saksa luuletaja luule kujunditest, tema mõttekäikudest, tema luuletel, sisemaailmast, eesti kirjandus on muidugi suhteliselt noor kirjandus, seepärast ma sõnastaksin vahest ehk nõnda, et et me võime olla uhked oma suukirjanikele ärkamisajast tänapäevani välja. Nad on meie kirjaniku ideaalid juba seetõttu, et nad on raiutud meie Rafawinda näiteks Kristian Jaak Koidula, Liiv, Under, suits, Alver ja meie kirjanduse vaimuhiiglased Vilde ja Tammsaare, Semper ja Tuglas ja nii edasi, aga, ja nii edasi tähendab armastuse ja imetluse jätku ka noorematele generatsioonidena. Millal te hakkasite ise tundma, et kuulute kirjanike seltskonda? Ei tea ehk siis, kui mind Kirjanike liitu vastu võeti ja see oli väga niisugune kummaline päev. Ma ootasin seda nii oma südames, sest mul oli juba mandiumiteerinud kolme raamatuga ja ikka ei kutsutud mind veel liikmeks. Ja siis Ma ootasin seda aega, hakkas ei tulnud ega tulnud ja ühel varakevadisel ajal see oli palju aastaid tagasi. Meil on nõmmel imbkaevud ja just parajasti imbkaevude tühjendamine. Ja Ma olin selle asja juures nagu vaatasin, kas korralikult on tehtud ja sel ajal helises telefon, mind kutsuti telefoni juurde üldiselt kirjanti ehitu vastu võetud. Nii et niisuguse poosaismidega see asi läks, nii et minu arust ongi saanud proosakirjanik, mõned hakkavad ju väga varakult kirjutama ja lõpetavad oma kirjanikutegevuse varakult teise ka niimoodi hakkavad hilja ja kirjutavad ka kõhke vanaduseni. Mõnikord alustatakse väga viletsalt, lõpetatakse geniaalselt ja vastupidi, tõstetakse geniaalselt ja lõpetatakse vähemaga. Vähem huvitavam, aga see on väga individuaalne, aga miks see minul niimoodi kujunes? Noh, arvatavasti sellepärast, et mul olid nagu teine kutsumus, mina valmistasin ennast kunstnikuks saama keraamikuks ja ma ei mõelnud kirjandusele õieti, see protsess algas pärast sõda ja, ja selles on süüdi ka minu mees, sest me nagu ma elasin kogu aeg selle kirjanduse inimeste kehans inimeste ja kirjanduse enda sees ja arvatavasti siis sellepärast. Ja muide, see on kaua mutti õnn, sest kujutage ette, nüüd ei ole mul vähemalt seda Patrit häälen naabruses nagu niisugusi veel vilu matuid asju kirjutanud ei tea kunagi, milleks miski halb, hea või vastupidi. Kirjutasin sumas ühes ankeedivastuses maininud, et meesteta küla kandsite eneses 30 aastat. See on ilus metafoor, eks ju. Noh, kuidas öelda kahtlemata kant silmadeta väga kaua, sest et ma ju elasin läbi seda üsna noore neiuna kõik see, mis seal kirjas, on aga realiseerisindada palju hiljem. See on teie teoste esimene romaan omal ajal tekitas palju elevust, sellest väga palju räägiti, oli palju poleemikat oli, nüüd on ta ilusasti selles ilusas väljaandes esimese raamatuna, kuidas nüüd tundub? Noh, tagantjärele mõeldes ei juhtunud sellega manik ajju midagi erilist. Lühidalt ta ei vastanud tolleaegsele kostile ja tõi muidugi autoga kaasa üsna palju muresid pikaks ajaks. Aga kõik see on kirjandusele ikkagi ainult kasuks tulnud ja kindlustanud võib olla elu interpreteerimise, kunsti, avaramaid väljavaateid. Teate, ma olen kogenud ja see ei ole minu kogemus üksinda. Et harjumuse jõud on määratu ja määrab tollal näiteks ei kujutanud ette, et võib ka niisugust ajastu romaani kirjutada nagu meesteta küla nüüd jälle ei kujutate ette? Miks ei võinud tollal kirjutada niisugust romaan, igatahes igal raamatul on oma sobiv ja ebasoodne aeg ja samuti saatus ka kirjandus ja kirjanduspoliitika on kaks ise asja harva üksmeelsed. Igatahes ma soovitan, et nõhka närvilised ja pelglikud ei hakkaks kirjanikuks. Mida see teile see elu tagalas isiklikult mitte kui kirjanikule, õpetas see küllalt raske aeg, mida te. Ja, ja siis ma olin väga oma konstitutsioonilist juba niisugune väike ja habras tütarlaps. Ja kui ma sattusin evolutsioonis Tatari kolhoosi Ja pidin seal rasket põllutööd tegema siis mulle tundus, et see on täielik maapealne põrgu, sellest midagi hirmsamat ei ole, sest ma mul oli väga hea ema kes tekki minu eest kõik ära, mul ei tulnud kunagi kokku puutuda raske füüsilise tööga peale savi sõtkumise. Ja kui ma siis sattusin niisugusse väärmusesse, niisugusse, viletsusse, siis oli see minule. Mulle näis, et see on ületamatu raskus, et ma ei saa sellest kunagi üle. Imestasin, et kuidas need tatari neiud, kes on minuga ühevanused ja samuti teised evakueeritud noored. Et kuidas nemad tööd ikka saavad mängides teha, aga minul on nii raske. Ja kui ma siis suutsin selle barjääri ületada siis mulle tundus, et mina enam maailmas üldse midagi karta, mis ka ette ei tule. Et ma olen selle barjääri lihtsalt murdunud. Ja ma olin tohutult uhke endale ja kuidagi minu liikmelise teadvus võib olla. Alguse saigi. See oli nii toeks kogu sellele ajale nii Leningradi blokaadist kui kõik need näljaajad ja kõik vastu pidanud just niisuguse vaimujõuga ja Enda tunnetamisega enda jõu tunnetamiseks. Et võib-olla see on kõige tähtsam minu elus, mis ma sealt sain. Seda elud õppisite põhjalikult tundma ka Primavera minu arust parim romaal. Ma ei usu, et see on sündinud ühe, kahe nädalase või niisuguse turismireisi põhjal. Ainult. Põima Veera, ta on ikka minu põlvkonnaromaan. Ja põlvkond nõuab aega, et kõiki oma läbi elatud tundeid ja muljeid koguda ja siis realiseerida kirjanduses. Miks sa ei Primavera peategelaseks näitlejatar mitte mitte kunstnik, mis oleks olnud loomulikum arvestades teie haridust ja huvisid? Võibolla mind, kunstnikud, kirjanikud ära tüüdanud, lihtsalt. Proovisin näitlejaga. Aga ei, siin on selle näitlejaga on niisugune lugu. Maalin ise. Üsna kartlik alustada niisuguse riskantse kujuga nagu Saskia, kes on näitleja, sest minul on vahel olnud nii hirmsad unenäod, kus ma olen näinud, et ma pean lavale minema. Ja ma olen oma osa ära unustanud või ei tea üldse, mis seal mängitakse seal laval. Ja ärkan hirmsa õuduse tundega. Pean laulma ja tantsima, diagnostik tegema, ma ei oska seda ja nii, et tegelikult see näitekunst on minule väga võõras ja ausalt öeldes ma kartsin kujutada Saskijat näitlejana. Aga ma konsulteerisin ühe näitlejaga, küsisin, ütelge kuidas loob oma kuju näitleja ja kui ta siis mulle jutustas seda, kuidas tema loob kuju, selgus, et ta loob täpselt niimoodi oma kuju laval nagu mina paberil. Ja siis oli mul seda hoopis lihtsam teha. Et ma sain nagu kinnitust. Primavera on väga mitmekihiline romaan. Kas te arvate nüüd pöörete palju lugejatega kohtunud ja, ja seda asja seletanud ühes või teises situatsioonis, kas te arvate, et lugejad loevad sealt välja nüüd kõik, mis te sinna olete? No ma ei saa kõiki nimel seda öelda, kas lugeja saab raamatust kätte kõik, mis sinna on tema jaoks valmis pandud. Kuid ma arvan, et, et siiski mitte. Igal raamatul on märksa sugem tagama, iga raamat on nagu mitmepõhjaga kohver. Küll aga olen kuulnud, et inimesed avastavad korduval lugemisel parima, veeras alati midagi uut ja see on ka loomulik, sest korduval lugemisel tähendab ta lugeja ei jälgi enam Haabulat vait jälgib kirjaniku mõttekäike. Olen saanud, mille nõukogude liidu Primavera austajatelt Kiievi ju neid on üsna hulk kirjutavad noored ja vanad. Ja muidugi see buum on ammu nüüd juba möödas. Primavera kirjade buum aga, aga siiski veel praegugi tuleb kirju. Ja kõige noorem kirjutaja oli seitsmeteistkümneaastane Eesti neiu ja kõige vanem 86 aastane näitlejanna Leningradi teatrist. Aga ma pean siiski ütlema, et kirjanik ei või iial aimata, milliseid emotsioone tema raamat võib luges esile kutsuda. Ma tooksin teile ühe väikese näite. Ühel suvel. Me sõitsime abikaasa ja ühe sõbraga külla Elsa maasikule Võrumaale kus on tema suvekodu. Tagasiteel koju lõpes meil bensiin ja ühes väikeses asulas. Me julgesime koputada ühe garaažika individuaaluksele et paluda abi. Meile avas väga kena perenaine ja tuli välja, et selle ilusa kauni individuaaloli perenaine oli kolhoosi lüpsja ja tema abikaasa oli sovhoosi katlakütja, see kena perenaine okei, kaks kätt kokku ja ütles. Haa, ma tunnen teid. Ma olen teid televisioonis näinud. Muidugi mul oli hea meel, et Eesti televisiooni nii vaadatakse. Ja ta ütles nõnda. Teate, kõige rohkem meeldis mulle. Lugejate peades on tore raamat. See muidugi meelitas mind väga kena oli seda kuulda, aga siiski ka huvi, et mis temal seal võima, Veerast siiski, mis ta seal leidis enda jaoks, mis oli huvitav. Ja ma küsisin, aga öelge mis te seal huvi pakkus, tema ütles Taali võrukene muidugi, ja mina ei suuda taastada seda ilusat ütlemist, ta ütles nii. Teate, see koiva lugu. Mis koiva lugu mul ei olegi põimav, jagas mingit koera lugu ja ütlesin, et ei, te ajate mind nähtavasti kellelegi kössegi Taltechist mõnda muud raamatut lugenud. Ei ta ütles, ta oli natuke nagu solvunud. Kuidas ma olen seda lugu mitu korda lugenud, taco eira, ilusat koera lugu. Ma mõtlesin, et huvitav, et mina kirjutasin selles raamatus kunstist ja filosoofiast ja igasugust muudest asjadest. Aga siis hakkasin mõtlema, et jah, et nendes novellides, mis seal on üks novell, mida jutustab Märten oma lapsepõlvest, seal on tõesti üks koega lugu, nimelt lastakse üks haige koer maha ja kui ma siis tagasiteel koju mõtlesin selle koera loobiale siis ei paistnudki enam mulle väga kummaline. Ja mul oli hea meel, et see kena inimene oli välja lugenud sellest just nimelt selle mõte. Nagu ma olin ka ise tahtnud seda nõnda välja loetakse. Nimelt väikesele Martinile, kellele näis koera tapmine inimese poolt kõige hirmsamad teona, mis ta üldse kujutleda oskas. Et see selgub, ei olnudki kõige hirmsam, mida see ühiskond või üksik inimene võib soovitada, et ta palju hullemaid asju teha veel. Seda näitas ka see, see minu põlvkonna sõda. Teatava reservatsiooniga vaid prima, veerand võtta ka ju reisikirjana. Kui me nüüd räägime tegelikest reisikirjadest, mida te olete ju väga palju kirjutanud, igaüks võtsid bibliograafiast tagantjärele vaadata, kellel ei ole kõik meeles, miks te ei võtnud ühtki reisikirja teostesse. Nii, ja kas see ei ole üldse mõeldav ega võimalik, kuna reisikirjadel on kaks autorit ja minul on nendele reisikirjadele ainult poolõigust ja ühesõnaga Ma olen tegutsenud vaid poole autorikohaga. Aga Ma pean ütlema, et vesi, kirjanduse on ka õelaid vaenlasi, kes arvavad, et aga isegi või on väga lihtne kirjutada, et reisikirja kirjutatakse üksnes reisikulude katteks. Ja selle tõttu on paljud põgenikud loobunud reisikirjade kirjutamisest. Selleta rohkesti kirjutanud esseid, arvustusi tähtpäeva, lugusid, ühesõnaga publitsistikat, noh mida on siin kokku seatud väga põnev lugeda. Ja see meeldib mulle nagu iga teinegi. Ma teen meelsasti igasugust tööd, igas žanris ja publitsistikat, pean väga lugu. Ma arvan, et publitsistika on väga arvestatav žanr. Aga publitsistikat on kahesugust ühepäevaliblika ja pika elu eaga publitsistikat Ühe hooleks. On pakkuda jooksvat infot, aga teine talletab muidugi rohkemat kui niisugune üldine päevakajaline informatsioon. Siis ma olen ise ajakirjanik olnud ja tean, et tegevajakirjanike töökoormus ja mobiilsus on täiesti aukartust äratav ja neilt ei saagi nõuda näiteks viimistlust ja sügavamat süvenemist või, või mingit erilist isikupärast käekirja. Selleks ei ole neil aegagi, nad on nagu töömesilased ja usinad ja vajalikud, kes teevad ühtki sama tööd iga päev seda, mida vaja, ja seda, mida nõutakse. Aga on olemas palastne, üleval rääki vajusid tulisustav publitsistika ja on tuumahakkas niisugune, mis vaja rattale vastu peab ja mis on kestev, nagu näiteks Anton Hansen Tammsaare publitsistika, mida me võime iga kellaeg võtta ükskõik mis aastal ja sajandil. Sest ta on üle aegade. Aga mis esseesse puutub, siis pole seda eesti kirjanduses olnud just ülearu palju. Kunagi tänapäeval kirjutavad väga huvitavat ja imeteldavalt esseistikat Jaan Kaplinski ja dokumentaal esseesid Lennart Meri. Aga kui me minevikku vaatame, siis tuleks küll meenutada Johannes Semperi ja Aleksander aspeli esseesid. Ka reisikirjade puhul tuleks mähkida Tuglase, Semperi ja Debora Vaarandi aegumatust selles žanris, miks seda esseistikat nii vähe on? Ma arvan selle tõttu, et, et esseistika nõuab rikkalikke teadmisi ja muidugi ka kõhket kirjand, skulptuuri peale sellist stiilitunnet ja niisugust teema arendamist variatsioonidega näiteks nagu muusikas. Kahjuks ei ole see jõukohane. Mitte igale kirjanikule on väga raske saada. No kui ma paluksin teid nüüd olla hetkel publitsist. Ma küsin, mida te arvate kirjanduse ja keele õpetamisest? Praegu koolis uue kooliprogrammi arutluse ka, mis ma tahaksin ka kaasa rääkida, aga see oleks siis emakeele õpetamisest koolides. Harimatu vigane eesti keel lokkab ajakirjanduses raadio ja televisioonisaadetes. See teeb väga ärevaks kirjanikku, kui ta kuuleb reportereid, diktoreid, väliskommentaatoreid spordiajakirjanikke rääkimas. Valm viiski maantee. Talyn piirita. Jumanitee pro limanitee lukull lukullus flogentsa Firenze kaljas, Kalev kui emakeele õpetamisele koolis ka edaspidi rohkemat suuremat tähelepanu ei osutata, võivad Me tuleb põlved muidugi enda süü tõttu Mankurtiteks muutuda, nagu pajatab AT maatori legend Omaanis. Ja sajandist on pikem päev. Ma loodan, et siinolijad on seda raamatut juba jõudnud lugeda. Keel on inimese teine mina olevat öelnud prantsuse luurete pool. Valeri, selle tsitaadi laenasin teie kaudu. Seda ma ei mäleta. Mis seal kirjas, seda enam ei mäleta. Ankeedivastuses te olete maininud, et sant lahendas ta eeskätt. Mul on rohkem meeldinud mõelda oma kirjatööde üle, unistada sellest, kuidas nad mul kord valmis saavad, kui need tõeliselt kirjutada. Aga ma tean, et teil on olemas üks sedel kirjutuslaual nulladjees sinemineja tuleb see välja ka siis. Tõesti on iga päev. Ja oli, kindlasti, oli. Ja teate, üks sedel minu lauale sattus, ma ei olnud siis üldse kirjanik, aga ma olin oma abikaasaga koos Valgevene kirjandus kongressil, kus ma kohtasin ärimanovi. Ta oli muide väga põrutav mees, hirmus ilus tol ajal. Selts jättis väga huvitava mulje. Ja tema lahkus peolt. Õige varsti teda küll paluti ikka jääda ja keelitati, aga tema ütles, et ei, ta sõidab kohe. Ta peab olema hommikul täpselt Moskvas. Siis küsiti tema käest, aga mis seal nii kiiret on Moskvas, kas on mõni koosolek? E. Aga hommikul teen ma koduski veab tööd ja ma ei jäta ühtegi päeva vahele. Need on minu hommikused töötunnid. Ja siis ma imetlesin teda ja mõtlesin, et ta maksab kõrva taha kirjutada. Et kui sa tõesti tahad midagi teha, siis sa pead ikka väga järjekindel olema. Siis ma ma seda ei unustaks. Siis ma tegutsesin endale väikese sedeli laua peale ja palju aastaid maga. Jääkisin seda nõuannet. Aga pärast muutusin laisaks. Ja, ja ega iga päev ei olegi mõtet kirjutada ja kas üldse on vaja palju kirjutada? Parem vähem paremini kui palju kehvemini. Kuidas teil istub kriitika? Aa kriitika. Ma räägin teile ühe tõestisündinud loo. Kunagi ühel Üleliidulisel kirjanduslikul vastuvõtul tõstis üks tuntud kriitik klaasi minu terviseks. Ja andis mulle musi. Muidugi olin ma jahmunud ja seda ma talle ka ütlesin, ütlesin nõnded inimesega juhtub. Elus nii mõndagi. Kirjanikuga juhtub veelgi enam. Kuid esmakordselt elus juhtus, et kriitik, kirjaniku Mussitab selle peale tunnistusse. Kriitik, kas teate ka minu elus on see esmakordne juhus? Musitada kirjanik. Muidugi nii drastiline see kirjaniku ja kriitiku vahekord ei ole, vastupidi, peab ütlema, et et see ei ole sugugi niisugune absoluutne kirjaniku ja kriitiku vahekord. Miks te olete pannud selle viimase teost kuuenda köite pealkirjaks maastikuhääled? Teate leida teostele üldistavat ja sisu avavad pealkirja on raske, see on ka omamoodi kunst. Eriti aga niisugusele raamatule, mis sisaldab erinevaid palasid ja on vormilt ja sisult ka väga erinev. Ma olen iga raamatu puhul olnud pealkirja vaevas, näiteks meesteta küla pealkirja nuputas mulle minu 16 aastane Kalfi juunior. Tema ütles, et kui sul mehi seal polnud, et siis oli see ju meesteta küla. Ja nii see jäigi. Ma muidugi lubasin rõõmu pärast teda premeerida. Raamat ilmub, aga tal tuli seda kaua oodata, sest rähmake tulnutega pea ilmunud. Aga just praegu mulle meenub, et see honorar välja maksmata see preemia. Sest ka mina jäin lubatud preemiast ilma. Ja aga mis teoste kuuenda köite pealkirja maastikuhääled puutub, selle inspireeris õieti Fredi jussi, keda ma väga armastan tema lugusid lugeda. See on mees, kes toob meie südamesse sünnima maastiku. Hääleta paneb meid kuulama. Liivikuid rabasid metsi ka kirjandusmaastik on ju täis hääli, kõnelusi iseendas, teiste ärakuulamisi, soliste ja koore. Nii et ma arvan, et see pealkiri peaks nagu sobima minu raamatul. Täna me liigume teie kuue teoste köite ulatuses. See on suur asi, kui kirjanikul on need nii kompaktselt olemas. Kas nüüd on niisugune tunne, et võiks jääda loorberitele? Nüüd loorbereid kunagi antud mina tuginesin siis säärasel juhul võõrastele loorberitele. Kolmekümnendatel aastatel külastas Eestit Tallinna Tartu Narva linna kuulus Poola kirjanik Sophia Nalcoska. See oli suureks sündmuseks, tema külaskäiku kajastasid absoluutselt kõik ajalehed, mitte nõnda, nagu sedalaadi sündmusi informeeritakse ajalehe rubriigis oli on ja ei ole ka. Aga ühes välisriigis kingiti Sofianalcoskale suure tunnustuse täheks loorberipärja. See pakiti väga hoolsasti sisse, et pärg kuidagi kannatada reisil ei saaks. Kuid tolliametnikule puutusse silma ja ta küsis, mis seal pakis on, mis teil seal on? Sofianalcoskavastas väga uhkesti loorberipärg. Et oh seda kirjanikku iseteadvust, palun näidake ette, ütles toll. Tehke pakk lahti, ütles tolliametnik ja te võite kujutada, mis toonil. Aga Sophiet, märkovske oli ka väga niisugune. Daam, kes ei andnud alla ja ütles, ei tule kõne allagi, ei tee lahti. Ja oli väga kategooriline, aga see just õhutaski tolliametniku uudishimu ja professionaalset huvi. Lugu lõppes muidugi sellega, et kirjanik pidi siiski pärja pakist lahti võtma ja ette näitama. Ent mida tõelisse mõni asi elus on? See kahtlasemanata paistab. Ning tolliametnik teate, mis ta tegi, ta lahutas ja katkus lehthaaval loorberipärjast lahti. Et veenduda, kas sinna pole siiski põimitud midagi, noh, ütleme lubamatut. Sophia alkowska vaatas seda võistlustööd pealt ja ütles siis ohates. Jah. Nüüd olen ma lõpuks veendunud, kuigivõrd kahtlased on kirjaniku loorbereid. Täname lilli Prometit vestluse eest. Palju tänu teile, kes te siia tulite, aitäh.