Täna on meie klubi külaliseks kirjanik Jüri Tuulik. Jüri Tuulik tuli kirjandusse 1965. aastal, kasseti vihikuga tund enne väljasõitu. Äsja ilmus müügile Jüri Tuuliku uus raamat monolooge ja stseene pealkirjaga hirvesarvetuba. Nende kahe raamatu vahele mahub jutte, jutustusi üks romaan hulganisti näidendeid, raadiokuuldemänge, telelavastusi, sketše estraadikavu stseene ja homoreske. Kui sellele loomingule püüda leida ühisnimetajat, siis on ilmselt selleks Abruka. Äsja tuli välja ka vene keeles küllalt mahukas Jüri Tuuliku kogumik Moskvas pealkirjaga Abruka. Kirjastuses oli algul pisut mõtlemist, kas leppida sellise pealkirjaga, et aga siiski leiti, et võib-olla selline esialgu tundmatu ja ehk isegi arusaamatu vene lugejale Pealkiri intrigeerib lugejat ja sunnib teda pisut lähemalt tutvuma selle raamatuga. Ma arvan, et see geograafiline punkt on ja jääb veel kauaks ajaks paljudele tundmatuks. Võib-olla kirjandusliku mõistena. Ta saab kiiremini tuntuks-teatuks. Küla traagika algab Abruka tutvustamisega. Aga mis seal Abrukal praegu on? Praegu on Abrukal täielik iseseisvust, sest Abrukule praegu ei pääse. Ma käisin praegu taksopargis ja müüsin oma pileti maha, sest helistati, et mingit liikumist praegu Roomassaare ja Abruka vahel ei ole. Koju ei saa, seda juhtub kaks korda aastas. Sügisel, kui jääd teeb, ja kevadel, kui jää laguneb. Et side Saaremaaga katkeb, siis on ühendus ainult telefoni teel või helikopteriga mitu inimestel aega narrukas sisse kirjutatud 33 inimest ja kaks kirjanikku. Nojah, kui niiviisi statistiliselt arvutada, siis on arukas kõige suurem kirjanike tihedus. Abruka suurus on 10 pool ruutkilomeetrit. Ma arvan, et ükski riik ei saa sellega kiidelda. Tema pindalale 10-l ruutkilomeetril on kaks elusat kirjanikku. Esialgu tekitas väikest kõhedust, et üks või teine võib ennast ära tunda, keda pisut ehk oli kirjeldatud või kirjutatud. Hiljem tekib vastupidine moment, et mõnigi tunneb nagu kiivuste kadedust, kes tahaks ise ka paberile pääseda. Mulle piisab teatud geograafilisest Lats Tarmist kuhu ma panen inimesed elama, tegutsema, rõõmustama ja kannatama. Olen kindel, et ükski kirjanduskriitika kirjandussõber aurukast ei leia elusaid prototüüpe. Nendest inimestest, kes minu senistes raamatutes on olnud, ei ole vist isegi sellist koera olnud nagu nässu. Kuigi viimastel aastatel turistid kammivad nad Abruka metsa ja otsivad nässu hauda. Aga üks maatükk peab olema, mida sa austad ja armastad ja tõusis, tema sool ja tema mahatüki niiviisi toidavad ja turgutavad. On tahtmine sellest kirjutada. Ma olen viimasel ajal mõelnud, et kuidagi tahtnud definid. Loome juba kahekesi väikest kirjandust koos. Mina ei, Abruka püüame seda niiviisi teha, et üks ei teeks teisele liiga, oleks päris hea, kui ma suudaksin luua täiesti tõepärase tõenäosuse kirjandusliku Abruka täiesti tõepäraste ja osutavate tegelastega aru, kes ei saa kitsaks, kui te tahate jääda ära ammendada. Abruka on ikkagi eelkõige lapsepõlv ja kui Abruka ammendatud, siis ilmselt on ka kogu kirjanduslik looming ammendatud kogu kirjanduseks löödudeks. Ausalt ära lõpetada. Sest lapse veel minule tundub, küll on ainuke kaevia allikas, kust üldse ehtne looming saab välja tulla. Kui teinekord tundubki, et neid tõesti enam ei ole midagi kirjutada võrukene ajal välja mõtelda, siis ehk on lihtsalt iseenda hetkeline eristumine ja ükskõiksus siis tuleb endale sellest aru anda ja kõikide vahenditega ennast taastada, uuesti akmuleeruda ja uuesti üles leida see soon, mis viib sinna allikani, seda lapsepõlve on. Kas see võib olla üks heli või üks elamus või? Ma arvan või üks vaikne päev fiks ootamatult meenunud mälestus ühestainsast sõnast, vaid tekkida terve jutt või mingi tullu assotsiatsioone, mis siis konkretiseerunud mingil kirjanduslikul kujul. Kui ma neid esimesi väikesi vallatuid Abruka lugusid kirjutama hakkasin siis oli ajendiks ainult kaks tungi. Esiteks vastupandamatu tung nalja teha ja teiseks vastupandamatud kuulsaks saanud selline ison võimas paarisrakendis kangesti kiiresti edasi viisada. Kärsitust oli hirmsasti. Ilma niisuguse mingi tõsisema Haatilisuseta ja ilma missioonitundeta. Need lood sündisid kitsal tekkis mingisugune üllatav paradoks, kui ma kogesin, et need jutud nagu ajale pisut vastu pidasid ja Raamatut nagu kiiresti poest kadusid, siis tekkis mingisugune vastupidine tunne. Ma ei tea, kas seda nimetada siis suhtlemine juba ise ise jäneselugejaga või teadmine, et sul on lugeja teadmine, et sinult juba midagi oodatakse. Seniilsus kirjanikule Vajalik tunne, sest kui sa oled talle juba midagi välja pakkunud, midagi saanud. Kui sa enam-vähem aus inimene oled, siis sa ei tohi enam neid lootusi kuidagi petta ja võib-olla nendest väikestest lõbusatest Abruka lugudest läks siis juba loogiline tee. Edasi pikemate juttudeni. Muidugi natuke tõsisemad kirjanduslikud ülesanded, kui ma hakkasin kirjutama meretagust asja 73. aastal siis oli mul kindel veendumus, et ma kirjutan neid üldse viimase ja lühikese, niisuguse lõbusa järksama, Abruka loa. Väga see vanamammi vallikassas mu käes nii Jannakakse kangeks, et temast tõepoolest ennem lahti, kui oli see meretagune asi valmis ja alaga, esimest korda sain ka maitse suu mis tähendab enam-vähem õnnestunud bakter ja kuidas üks karakter võib jutustust kanda. Väga vajalik kirjanduslik kogemus ja ma mõtlen, sealt oli üksainuke samm edasi juba koera juttudeni, küla traagikani ja kojusõiduni. Ja kui ma kogesin vaatamata sellele, et ma koeri erakordselt halvasti tunnen ja ei oska eriti hästi koera hingeellu sisse elada et ka neil juttudel oli minekut see oli mul nagu mingisugune kohustus edasi teave, ma mõtlesin, ma pean selle koerajutud ka mingi loogilise lõpuni viima ja nüüd ehk oleme hetkel pisut rahunenud, sest alles äsja lõpetasin ka kolmanda koera juttu ja nüüd ongi tekkinud mingi triloogia. Natuke on selline paik, et loodus vahib sulle uksest ja aknast sisse ja ilma selleta ei saa seal päevagi elada. Ja lapsepõlve nõrkuseks oli muidugi mets koos loomade ja lindudega. Meri tõmbas lapsepõlves vähemgi, samas oli rohkem nisust müstilist, suurt ja kaugelt ja mõistmatut ja lindude vastu huvi oli eriti suur ja ma mõtlesin kuni 11. klassini, et ma Pinolitoloogiatega vanem vend viis mind väärale teelenud. Läksin, kus temagi eesti filoloogiat õppima ja esialgu sai minust ajakirjanikuga, mitte linnuteadlane. Paljusid kohti Abruka metsas ja ja paljusid päevi noorpõlves ma seostan mingi konkreetse linnuga või mingi konkreetse linnupoeg linnupesaga, mida ma olen näinud või millal pardipoegi meres aitasin või millal ma ronisin kuuse otsa varesepesa aatom varese vastu maa tunnen erilist, vaatad lihtsalt sellepärast, et alles on erakordselt väärikas ja tark lind elab kaua, ta peab kõik meeles. Ma olen praeguseni ise kindel, et mõnigi vares pea mind veel meeles, et ma 30 aastat tagasi ta pesa ära lõhkusin. Eestis on vale Ta väga palju väljendeid ja ma olin isegi üllatunud, et mul valesti tõlgiti läti keelde tõlk oli väga suurtes raskustes, läti keeles ei olegi rohkem sõna kui üksainuke Aarna ongi vares ja rohkem ei olegi. Meil läheb hallivatimehest ja lepa vatsa poisist edasi kümneid variante mis tingis selle jutu kirjutamise küllalt tõsine ja isegi traagilise koega. Kui need humoristliku pakuga lood sündisid, siis ma andsin endale vist, kas ma andsin aru, aga ma usun, et nüüd et huumor on siiski natuke keerulisem ja tõsisem elu üks tahk, kuigi oluline ja väga vajalik ja, ja eriti v-äärse inimese elus täiesti lahutamatu osa. Ja kui on juba huumor, siis vastukaaluks peab olema ka selle asja tõsisem pool ja hobusest. Huumor sünnib ikka kurbuse kaksikvenna mäe kahekesi, Nad veavadki võrdselt elu edasi. Varese kohta on siin arvamust avaldatud, mõned näevad selles kajastust mingitele sotsiaalsetele probleemidele ja alkoholismile, külas ja muudele sellistele minu arvates pisut teisejärguliste momentide. Seda lugu kirjutasin. Mul oli kange tahtmine vaata mingisugust heli või helinat mis igas inimeses ilmselt on olemas juba lapsepõlvest alates, mis talle alati meenub ja mis teda saadab, kui ma selle poisi elu nagu pisut üle dramatiseeri siin ja võib-olla natuke liiga traagiliseks tegin. Võib-olla ma tahtsin pisut forsseeritult kõigile uuesti meelde tuletada lapsepõlve ja sealt väljuvat ehtsust, tõelisi tundeid, igatsust, valu, loodusearmastust ja nii edasi, mina ise võtan teda nagu enda jaoks mingeid lapsepõlveraamatut. Kuidas keegi sealt midagi leiab, ehk see sõltub siis lugejast endast. Aga mis puutub 20 aastat tagasi umbes Abrukas oli tõesti üks vares mis niiviisi külama ta käis. Minul teda isiklikult ei õnnestunudki näha, sest ma olin siis ülikoolis. Aga neid lugusid, mis temaga seal juhtus ja mis ta tegi, neid küladel räägiti. Ja siis, kui see vares oli mul valmis kirjutatud, siis siis Abruka postimees ütles mulle niiviisi, et saalid, liigad, omakasexa tulnud paar aastat meile maal, eks ole, ikka õigeid lugusid valedest rääkinud. See näitab veel kord, et siis elu on alati kirjandusest rikkam. Ilmselt võiks veel üks või kaks raamatut varesest kirjutada. Kuigi jah, kui ma seda lugu kirjutama hakkasin, siis ma. Ma ütlesin ka, et ma kirjutan kindlasti kuulsama loo vale, sest sest noh, varasem kanooria vares ja, ja noh, kuna kogu see küpsemine ja, ja täis varajaseks saamine toimub nii kiiresti lõpp nii traagiliselt, siis mul kuidagi nagu elusast asjast hakkas isegi kahju. Aga see tingis ja, ja ma ise. Ma ei ütleks, et ma materjalid alla andsin, aga ma tegin südame kõvaks ja ma leidsin, et ma pean loo siiski nii pisut järsud kontrastsed lõpetama. Oled sa seda hiljem püüdnud ümber teha näiteks tõlgete jaoks? Ei ole püüdnud midagi muuta, aga ma noh, kui seda tungil nautoks, võib-olla ma ei välistaks võimalust jama. Ma arvan, et võib-olla see ei tule spiraamatel kahjuks. Tavaliselt seotakse ikka nali ja saarlane. See on nagu niisugune sõnapaar juba, millest see siis tingitud on, et just sarnased on need naljaarmastajad. Kui ülikoolis õppisime, siis dotsent Karl Taev rääkis meile korduvalt Eestis kirjanikuks saamiseks on vaja väga vähe eeltingimusi. Peab olema kirjutusvahend, valge paber ja soovitav, et oleks päritolult saarlane. Kes teeb statistikat, see näeb, et vee äärest ja, ja saartel on Eestis palju kirjanikke tulnud ja ilmselt on seal inimese eneseväljendust arve natuke suurem olnud kui mujal. Nisugune humoorikas väljendus on ilmselt ikkagi seotud kogu selle eluolu, olme ja ajaloo ja psühholoogiaga, kus sees need inimesed on sajandeid olnud. Maa ja meri on ilmselt väga erinevad stiihiad oma olemuselt. Maamees elab mingi kindla tundega tanud peaaegu alati kindel oma töö ja toodangu produktis ja selliseid ootamatuid situatsioone juhtub tema töös tunduvalt harvemini kui kalamehel ühe ööga või tolm näiteks kõik võtmed ära viia, kõik paadid ära uputada ja tuleb praktiliselt tühja koha pealt alustada. Kui seda on juhtunud sajandite jooksul korduvalt, siis sünnib ilmselt mingisugune reipam, vastupidavam ja protsivam inimtõug kes on eluma eestlaselt laiem ja Nadkem alla nagu selles veendunud. Ja ma usun, et see laius nad, kus leiab kahtlemata kajastus ka sama käsitluses. Kinnitatakse, et huumor on olnud pikka aega ka eriliseks lakmuspaberiks või katsekiviks millega saarlane, koba puus tulnukat. Kui ta võõrale inimesele nalja ette viskad ja võõras inimene naljast aru saab, siis näed, et tegemist on mõistusega olendiga. Ja inimene, kes on kiire, mõistusega kiire mõtlemisega, kes naljast aru saab, sellise inimesega, ehk on pisut kergem olla, mis või igasugustes ootamatutes situatsioonides teatud osa sellisele sõnalistele, ture värgile ja mõtteerksusele ilmselt on ikka kaasa aidanud ka saarlaste suurem uudishimu ja pisut suurem informatsioon, sest kes ei saanud vee peale vale ja mere taha, need ikkagi tundsid huvi, mis seal mere taga on ja igatsesid kauguste järel, kes aga seal ära käisid ja tulid. Rääkisid, mis nad nägid. Ja väga paljud nendest olid juväelased fantastid sest oli näinud küll ja küll, kes tegelikult jõudsid oma eksirännakul ainult ihulani, aga kui koju tulid, rääkisid, kuidas nad Aafrikas neegri laps helistasid? Mul on seni isegi nagu väike kartus olnud kogu aeg hiidlaste huumori suhtes. Selles suhtes ma kardan, et ta võib mind natuke häirida, ära rikkuda, sest ma ikkagi püsin nagu seisukohal, et hiidlaste huumor, natukese Triukalisem ja pisut teise eesmärgi kui saale sama mulle näib, niiviisi ma ei ole, see ei tule kolkapatriotismist, aga ma olen ikka nagu veendunud, et hiidlane püüab oma partnerite vestluskaaslast ikkagi pisut lollitada, temast natuke üle olla, aga saarlane püüab kuidagi mõista ja aidata lähedane olla. Need hiiu naljade humala, teinekord isegi teravmeelsem ja PUR lesksemaga. Ma natuke kardan teda, kolhoosipreemiat, mida sa oled saanud, mitmed ei ole muidugi tähtsuselt võrreldavad Nobeli preemiaga, mida sa jälle unes kauplesid oma vennale Rootsi kuninga käest. Aga siiski tead üht-teist ja näitavad seda, et su asjad peavad olema rahvalikud seahuumorile ja keelel ja sõnal on siin küllalt suur tähtsus. Ilmselt on sellise sõnalise pagasi korjamine, säilitamine ehk vaeva, naudime raskemgi kui süzee välja nuputamine. Ja ma olen seni püüdnud kinni pidada sellest põhimõttest, et kui ma veel ei tunne, et mul see sõnaline ja väljenduslik kogum käes on, ma ei istu üldse laua taha, sest kõike ikkagi oma peaga välja ei mõtle kuigi tekki, täiesti ootamatuid sõnaühendeid ja, ja, ja, ja niisuguseid ootamatuid rikkus iseenda jaoks kirjutamise käigus kirjutamine nõuab täiesti teinekord võõras kohas vette hüppamist, sest uus situatsiooni, uus olukord ja uued koordinaadid ikkagi pigistavad sinust endast ka rohkem välja. Aga sendist muuli väljendatud kirjanikul peavad olema varga kõrvade varga silmad täiesti kogumise kohta. Kui mälu on hea, siis võib endas kindel olla, et väga hea ütlemine teiste paljude ütlemiste kõrval säilib väga pikka aega ei unune, sest tantsul hädatarvilik kiuste samm, samane üks ütlemine võib hiljem saada märgusõnaks kord hiljem või varem terve Sisvee või terve jutt. Ma töötasin algul mitu aastat ajakirjanikuna ja see andis võimaluse muidugi lävida väga paljude inimestega ja eks ta oli selles suhtes üks suurepärane keelekorjamise kool ka. Esimestes juttudes võib-olla sai seda kõike liiga hoolimatult ära pruugitud, teinekord tunned, et nendega asja oleks võinud kavalamad ja tulu toovamalt pruukida. See professionaalsus, mis aastatega kipub tulema, eks see teeb inimese natuke ratsionaalsemaks ja pisut ehk tuimemaks, aga sellest tuleb aru, andad ilma keelati ikkagi kirjandust ei saa olla. Sest mis kasu oleks ilusast hoonest, kui ta nii viletsast jälistest on tehtud, et see paari aasta pärast kokku kukub? Mul oli hiljuti külaline, kes vestles minuga kella kolmeni öösel. Vana hea tuttav ja siis kell kolm öösel tuleks mul raamaturiiuli juurde, võttis sellesama küla traagika pihku ja ma mõtlesin, et ta tuletab minu loomingut kõiki meelde, tahab seda diskussiooni alustada, aga vaatas mulle ääretult tõsiselt otsa ja küsis siis kell kolme kasvatada. Tõesti, tahad ütelda, et sa oled ise osanud kõik need komad semikoolonid? Kas nende humoristliku lugude kirjutamise juures üldse peale selle lusti ja tahtmise oli teatav mõjuga Juhan Smuuli Smuuli lugemine iseenesest aitab vist igav humoristi vormis hoida juba. Ja kuna see elu ja, ja see oblasti oli väga ligidal vea kõrval, kus Smuul kirjutas, siis ta mõju pidi ikkagi olema. Pealegi olen ma ise ka ikkagi vere poolest muhulane, sest isa jama, muhulased sündinud ja kasvanud, olen Abrukal, Smuul. Smuuli kohutavalt suur teene ehk ongi see, et ta siiski niivõrd laiendas eesti Komoristika humanistliku aspekti, lükkas kõrvale lihtsalt huumori, niisugused väikesed olgu küll teramees nipitamised esineb ja inimese oma rõõmude ja muredega sisse humoristliku kuju võimu ikkagi väga mastaapselt kujutan. Lõpuks me võime ka Majandu Hollande'i hommikut vaadet teatavast hetkest kuni humoristliku daami aga rohkem ehk kui muuli mõju. Võib-olla mõjus see, et kogu eesti kirjandus taanduseks jälle hetkel pisut tõsisena või liiga tõsisena ja seal tuli ka kuidagi nii edeval noorel mehel nagu kergem välja karata. Alguses, kui need Abruka mõned nimetasid teda Abruka lorilugudeks. Kui nad ilmusid, siis tõmmati igal pool peaaegu paralleele Smuuli monoloogid. Jah, see esialgu selline paralleelitamine pisut häiriski, aga ilmselt oli see ka sellega seotud. Monoloogi vorm oli kuidagi Smuul nagu teda tõlkida gaasi või see tundus väga originaalne ja kui siis koheselt monoloogis andis edasi läksid, siis, siis tundus nagu kopeerimisena või liiga kõrvalkäimisel. Smuul jõudis need Abruka lood kõik veel läbi lugeda ja mina nagu tema juures kunagi mingit kiirust ei märganud. Olgu küll, üks väike juhtum oli, kui mul nooruses ilmus Lugulepa lamama matustest, kus ma alles viimase lausega reetsin, et koguses süzee viib matustele, siis mulle naised, see tundus temale siiski niisuguse kirjandusliku saavutasime. Kate, järsku tundis nagu mingit rivaali enda kõrval ja kuidagi karmilt köhatus, kui oli läbi lugenud. Aga midagi halba. Nüüdseks oled sellest ammu Smuuli varjust kaugele välja kirjutanud, sul on oma nägu ja oma laad ja kõik, kuhu sa edasi lähed? Noh, eks ma tahaks ikka tõsisemaks saada, eks ikka klassikuks saada, nagu kõik unistavad. Selle keskealise mehena siis virgemaks muutunud, et kirjutad oma jutud juba kaks korda läbi. Mitte kuidagi ei taha neid laboratooriumi saladusi reeta, klassik peab kirjutama 20, aga nojah, mul on see nii olnud selline meetod, et ma püüan eneses nii kindel olla, oma valmisolekus nii valmis olla, et ma kirjutan variandi ainult üks kord läbi ja kui ma tunnen, et ma kusagil komistan ja vääriliselt edasi ei näe, siis jäänud seisma ja ootan ja kirjutanud siis edasi, kui kõik jälle paigal. Ma olen kogenud kui üks sõna mulle ei meeldi, üks sõna lauses okkaline, kirjutan lehekülje edasi, aga ta ei anna mulle rahu ja ma jätan ikkagi töö käsile. Ma tulen selle lause juurde gaasi parandamisel ühe sama ära ja siis ma näen, et tahame, ei taha järgmisel leheküljel ka kõik uuesti kirjutama. Minu kärsitu iseloomu puhul niisugune mitmekordne töö tegemine ei ole kõige lihtsam moodus on ehk andnud natukese mälu ja, ja niisugust. Natuke keeletaju, aga kirjanduslik avakseks natuke suuremat püsivust, sellepärast olen ka visklenud mitme žanri vahel koondumine ühte žanri oleks tulusam. Jätaks kapitaalse mulje. Tulin kirjandus üldse tänu oma vanemale vennale. Ülo oli 15 vastane, kui ta esimese jutu kirjutas ja see trükiti ära. Rajoonilehes. Selles muuseas on inimene igasugusele kõrvalseisja edule väga kiivas ja ma tõepoolest ei saanud ennem asuse, mind piinas meeletult, ma ei saanud ennem, ei tundnud ennast mitte kellelegi, kui ma ise kirjutasin ka juttu ja see üheksanda klassi sügisel rajoonilehes ära kirjutad. Pärast Ta on niisugune omavaheline nimetamise konkurentsiks. Edasiminek tuli vist ainult asjale kasuks, oma peres või päris ligidal oli ka esimene kriitik. Sageli üsnagi Karl analüüs, tavaliselt ikka õil olen oma stiililt kirjutamise viisildiga erinevad inimesed neil läks, toovad vennaga nagu tööjaotus, nii viised kippus suurema vee peale, ma nagu vaidlesin sellest pisut eemale, seilasesin pisematele vedel ja, ja liikusin jalgsi, kalurikülades ja mähised, esialgu piisas sellestki. Kusjuures, sest mere peal ehk ei olnud mul väiksem kui vennal, aga ei tahtnud tema marsruute segada ja ma mõtlesin, et las tema jooksis neil vetel. Ma ei tahaks ütelda, et mul nüüd see veeäärne elu on ana kirjutatud, aga kui võimalus on suurele veele tahaksin ma ka kord ikkagi minna. Kui ma arvates kirjanikuks hakkasid, säilib kusagil 68 Nende üheksa siis ma läksin koju ja ütlesin emale, et ma jätan need töö tegemise maha Jakun kirjanikuks. Ta ütles, kui sa nii oled otsustanud, eks hakka. Kirjanikuks saamiseks enda kirjanikust mõtlemiseks kulus õige mitu aastat kuskil 70.-te aastate keskel, võib-olla tekkis selline tunne, et võib inimene kirjanikuks olla, kirjanikuks saada. Abruka oli selles suhtes ideaalne paik, et seal oli võimalik keskenduda ja seal oli nii väiksel maal ikkagi ruumi, kus käia ja, ja millal mõtelda. Saar on selles suhtes psühholoogilisteks väga huvitav nähtus. Ta on pisike, ta on vee keskel, aga ta tekitab täiesti tunded. Et just seal on maailma keskpunkt. Ja kui sa niisugusest Tallinna askeldusest kaugemale siis paljud need probleemid ja mis siin väga tähtsad tunduvad olevat ja mille peale siin kulub päevi ja nädalaid kaovad seal järsku ära ja sa tahad tõesti kelleltki saada. Kui see Tallinnas võid kellekski saada uhke lipsu või nahkpintsakuga, siis oled arukas kuskil metsas, siis sa mõtled, ega minust muidu ei teata, kui ma pean raamatu kirjutanud. See on psühholoogiliselt väga vajalik tunne. Ikkagi jäneseks eneseteostamise tund. Aadu Hint kinnitab, et kirjutamisel peab ikkagi truck taga oleme. Et kirjutada tuleb siis, kui sanan teisiti ei saa. Ja Viivi Luike on lausunud, et saanikeks vabaks saamise paks saamise igatsus ei tahtmised miski, mis sinus päride, mis välja tahab tulla, ju see ikkagi peab paberile saama. Ma mõtlen, nüüd on kirjutamine saanud lihtsalt selliseks vahendiks selliseks tegevuseks või sait rohkem inimene alle, mis lubab sind nagu iseendasse tõsisemalt suhtuda ja mis lubab sind nagu. Endast hakkame lugu pidada sest kui sa uut raamatut kirjutama hakkad, see nõuab siiski, et sa pead nagu kellestki teiseks saama. Ja kui me tuleme jälle tagasi sellele motiivi juurde, siis ma pean järelikult uuesti minevikku minema ja uuesti lugema, uuesti paljude inimeste rääkima mitmekordselt üle, aga, aga ülerääkimine jälle parandamine, sest ikka avaneb mõni uus tahk või uus sügavus ja ma pean uuesti akumuleerima ja ma pean midagi teistsugust kirjutama, kui seni olen kirjutanud. Ehk kõige rõõmsamad hetked on need, kus lugu alles peas sünnib, siis tundub, see lugu ei vähenegi rohkem kui geniaalne. Mõtled, et kui see on valmis, siis sinust saab kõige parem kirjanik. Kui istud laua taha ja hakkad seda lugu paberile panema, siis näed, et see on kõige raskem vaevanõudvam töö. Ta on niisugune individualistid, sest selle töö juures ei saa siis mitte keegi aidata. Kõik tuleb ise ära teha, seinaga talgutega ei tee. Ja selle töö juures on minul küll seni olnud kõige suuremaks lohutuseks see. Kogu aeg, mõtlen, kui ma selle jama kaelast ära saanud, külma järgmise loo kirjutanud väga hästi. Ja, ja nii kuidagi peaaegu aegselt paralleelselt hakkab, nagu hakkab, nagu uus lugu sündima, ma mõtlesin juba viimast koera lugu. Neli aastat polegi üldse pikk, lugude on ainult 51 100 lehekülge, aga alustasin, mitu kaarde jätsin käsile, kui raske on. Raske on leida, leida samatooni ja samad nägemistöötlemist, uuesti taastada, mille, mida sa alustasid aasta tagasi tuleb jälle uuesti kirjutada. Ma olen seda võrdlus kasutanud. Võib tunduda natukene niisugune valimatu. Kirjandusliku teose sünd on samasugune nagu see kandmine. Et kui naine last kannab, siis kusagil viiendal kuul ütelda, ah ma jätan selle asjani katkima, kuu aja pärast jätkan edasi. Nii on sellega ka, ta on tõesti üks vaev, millest, millest ennem lahti ei saa, kui sa oled aga maha ka mõnikord just lõpu kärsitus, ei väsimus või asja ära rikkuda või siis peab nagu eriti karmilt endasse suhtuma, et sa siis mitte ei kiirustaks. Siis peab lihtsalt vahest natuke vaatama isegi puhkama, et kõige parem ehk on kirjutada sügisel. Mina olen lõviosa oma senisest loomingust kirjutanud kusagil oktoobrist märtsini. Suvel on igasugune kiirustamine, kõigil on kiire ja endale on kiire ja kõik õitseb ja lappab ja pole nagu aegagi püsivust keskendumis. Aga see on ilmselt tavaline, ma nägin, eks kord Jaltas, mere ääres, suvel, kuidas kirjanik lesis selili päikese valijalidel näo peal lainele, siis kõhuli trükis kirjutusmasinal, mees muudkui aga luges talle teksti. Nii see romaansel sündis. Minule täiesti vastuvõtmatu variant, aga veendusin kahe aasta pärast, kui see romaan ilmus, paksus, ajakirjandus, tõesti, ta oli valmis kyll. Ma olen veendunud, et võib-olla see kõige rõõmsam ja naljakam aeg loomingus ehk on ka noh, pöördumatult möödas. Et sellist Pollessed elurõõmu nagu ütleme isegi kojusõiduks on, võib-olla see kunagi ei kordu, selles on midagi kurba jõudu ja, ja võib-olla ehk oleks, oleks vaja isegi, tahaks sama rõõmsalt kirjutada, aga inimene muutub teiseks ja ta ei saa ennast petta. Kas praegu tundub, et Õismäe ka 15.-lt korruselt vaadates kuidagimoodi ei hakka sobima või juba hakkab? Sunnin ennast praegu vastu tahtmist Tallinnas rohkem elama, sest kui me pikka aega arukas olin, siis mul niisugune tunne, et ma millestki väga palju ilma jään, et kogu kultuur voolab minust mööda ja ma rahvaga ühte elu ma elan ja näen, et linnaelul on teine stiihia, teine sisu ja teised voorused, aga ma ei ela temasse kunagi niiviisi sisse, nagu näiteks Jaak Jõerüüt või Teet Kallas. Mihkel Mutt. Nad näevad ja tunnevad linnas mitukümmend korda rohkem, kui mina. Tuul selle jää sealt vahelt ära ära tassib, liiklus taastub, siis ma ikkagi, see tähendab, et kas siis paadiga või kui seda ei juhtu, siis helikopterit ja mida tegema. Loen korra veel oma äsja ümber viimase koera jutu läbi ja kui seal midagi parandada, siis parandan ja annan ta siis teistele instantsidele üle. Ja siis on jälle kiusatus dramaturgiat korra hüppad vahelduseks eksperimendiks. Maturgia ütleme on selline Shanduvus peab rohkem kursis olema. Osaajaga ja nii-öelda dramaturgia põletavamate probleemide teater on teinekord päevakajalistest näidendist väga huvitatud. Seetõttu on näiteks dramaturgidele üleliidulised seminarid alati põnevad ja natuke närvilisemadki, teevad rahutuks üks ja sunnivad teinekord ennastki liiga kiiresti sule järgi, sest mis parajast ühelgu kusagil moes on, ühisparajasti teades läheb, tekib kohe kiusatus endal ka järgi proovida, et kas saaks sellega hakkama. Kirjanduslikud kontaktid on piisavalt tihedad tänu loomingulistele majadele, kus me sageli viibimine tööd teeme. Ühelt poolt saab muidugi kurssi kogu nõukogude kirjandusprotsessiga, teiselt poolt kogeda, et see probleemidesfäär, kus me liigume ja mis meid huvitab, on meil üks, sest meie objekt on ja jääb üheks inimene. Kuidas keegi julgeb. Ma ei suuda seda inimest armastada, mõista või kaasa tunda. Seal siis ka tema kirjanduslik mastaapsus ja tähendusteater on nõrkus omal ajal. Ma kuidagi ei suutnud taluda seda olukorda näiteks kaugele Liives kirjutanud näidendeid ja mina ei oska ma lihtsalt esimesed näidendit sellest kiusatusest. Ma võisin kirjutada, et kas mul tulevad ka näitemängud välja või mitte. Nüüd ma olen näinud seitse, kaheksa tükki kirjutanud ja ma ei saaks öelda, mul eriti hästi välja tulevad, aga ma näen, et selline riukalik saanud, mis, mis vist ent ka eluaeg maha jätta ja ma olen veendunud, et ma ikka paar näidet tõesti veel kirjutan. Kui noorsooteater laastas mu esimese näitemängu hübriidgloobus. Sis esietenduseks oli kangesti kiiresti ülikonda vaja, mida ma kusagilt poest ei saanud ja ma läksin õmblusvabriku asedirektori juurde ja ütlesin, et mul on esietenduseks kolme päevaga ülikondi vaja. Ta ütles, et kui on vaja, teeme ära. Ta tegija Se ülikonda Ühelgi mulle ära ja siis, kui ma läksin esietenduse hommikul läksin ülikonna järele. Siis andsin direktorile kaks pääset esietendusele, ütlesin, et mul oleks väga hea meel, kui ka teie võtaksite sellest sündmusest osa. Ta tänas ja siis ta küsis, aga kes teie seal diaatris olete? Ta pulmad Abruka moodi sellele möödujale ka järje kirjutada. Ma tahan Tallinnasse tuua ja kirjutada, näidanud. Meie elu Abruka moodi ja kui juba navi elusist loogiliselt peaks ka abielulahutuses tulema Abruka. Sellepärast ma peangi praeguni neutroolzin Tallinnas lammast, ma pean ikka kuidagi tunnetama, kuidas siin elatakse, kuidas siin ollakse amaturgiani kohutavate võimalustega saanud, aga ta on igasuguste eksperimentidega vabaduste suhtes tunduvalt karmim. Roosas võid endale lüürilisi kõrvalpõikeid ja mälestusi lubada väga palju, aga draama ei andesta, kui liiga kauaks kõrval lähed, lihtsalt vaatajal hakkab igav. Just seesama, sama niiskonna Sandri kindlakäelisest kutsub jälle tagasi kutsuta kah natuke mõtlen, ilmselt on lihtsalt sellist materjali ja sedalaadi ideid, mis kõige varasemalt realiseeruvad selles žanris nagu mäng. Näidendit ei saa ja juttu, aga kuuldemängu saab küll seal nagu mingisugune kuuldav novell. Mina olen püüdnud sedamoodi kirjutada. Üle liidu sulatsesse, sander võiks olla tunduvalt tunduvalt populaarne väärsem ja rohkem minevam. Ma olen lasknud oma paljud kuulda, mängud, tahad tõlkida, neid on lihtsalt Moskvas trükitud kui ühevaatuseline näidend, neid suhtutakse sellesse, aga niisugust tõsisemalt ülevidus suhtumist kuuldemängu saanud ei ole ma veel kogenud. Kuigi minu kuuldemäng on mitmel pool meile isegi sotsmaades Raadios laastud kuuldemäng on ehk isegi põnevam kirjutada, sest seal sa pead lisaks muule draama seadustele arvestama sellega, et need inimesed Ta ainult kuuleb. Tähendab, nüüd on võimalused vastavatuks jäävad tarbijal veel vähemaks ja see nõuab nagu veel rohkem zhanripiiride salvestamist. Võib-olla see ei kehti üldse ainult kuulda, nagu vastane väikse seda siin ka üldistada, sest pisut elutargem kirjanik peab endale üha rohkem aru, anna oma aruande ja, ja noh, võimaluste piiridest. Ja kui ta suudab nende piiride sisse jääda, siis ta vaid täiesti soliidse mulje endast jätta. Ja lõpuks jääb meile öelda, palju tänu Jüri tuulikule sisuka vestluse eest ja edu kirjanduslikus töös, aitäh.