Lugupeetud kirjandushuvilised, meil on täna külas Eesti NSV teeneline kirjanik Vladimir Beekman. Vladimir Beekmanni ei ole vaja tutvustada tema luulekogud reisikirjad, romaanid on alati olnud elava arutamise ja usina lugemise objektideks. Viimane romaan, koridor, mis mõni kuu tagasi ilmus, müüdi kiiresti läbi. Arvustused hakkasid ilmuma juba siis, kui romaan oli ilmunud ajakirjas Looming lühendatud kujul. See ei ole just igapäine nähtus eesti kirjanduse teose puhul. Kas sööriga teile endale teatavaks üllatuseks? Asi on selles, et kui kirjanik asub järjekordse raamatu kallale siis. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et iga kirjanik loodab, et sellest tulevad need, see, see ilmakärakas, sellest tuleb nüüd see kõige loeta, on see kõige põnevam see kõige menukam, sest see töö, mis on alles ees, see tõotab kõike. Eks minagi kirjutama asudes mõtlesin. Kuna mind see materjal, see ajastu paelus, pakkus mulle huvi sinna sisse minna. Te saate ju aru, et isiklikke mälestusi ei saanud seal kuigi palju olla. Ma olin siis täpselt 10 aastat vana, rohkem täiskasvanute juttudest. Ähmaselt mäletasin aga õige õige vähe, igal juhul liiga vähe selleks, et see oleks isegi äratavad huvi teema käsitlemiseks. Aga mul oli juhus sattuda väga huvitava dokumentaalse materjali peale sellest ajajärgust kogu sellest dramaatilisest sündmusest, mida nimetati ümberasumiseks. See kuulu Soomsiin long. Mis meile siin, eestlastele Eestis tol ajal paistis üsna ühesõna- ja. Aga mis tegelikult avanes oma dramaatilisuses oma mitmeplaanilisus mulle alles siis, kui ma tutvusin lähemalt. Kui ma juba natuke sinna sisse läinud, siis ma tundsin, et see paelub mind tõsiselt, kui ma tunnen, mõni asi, mind huvitab väga, siis ma kujutan ette, et aga võiks huvitada sama palju neid inimesi, kes mõtlevad umbes niimoodi nagu mina ja kuna ma oletan, et vähemasti osa lugejaid mõtleb nii nagu mina, võib-olla see on, on ülearune enesekindlus kuid siiski teisiti ei saakski vist tööle asuda. Siis ma arvasin tõesti, et ta võib pakkuda huvi vähemalt vähemalt sellele kontinendile nüüd juba keskmise vanema põlve inimestele, kellel on säilinud isiklikke mälestusi ja võib-olla isegi mingeid kokkupuuteid võib-olla ka mingeid valusaid punkte tollest ajastust. Oledasin neile lähem käsitlus ja mõningate asjade selgeks kirjutamine võiks pakkuda tõesti huvi, seda suurem aga oli Mu rõõm, kui selgus, et mitte ainult need inimesed ei haaranud raamatu järele ja ei, ei hakanud teda lugema ja arutama, kellel isiklikud mälestused nagu soodustavad vaid hoopis laiemad lugejate kontingent, need nooremad inimesed. Ja siis sain maru. Teatavasti on käes see aeg, kus me järjest süvenemalt järjest rohkem hakkame huvi tundma oma lähiminevikku vastu. Ja loomulikult siis oli see ju mulle rõõmsaks üllatuseks, kuigi peab ütlema, et, et jah, ma arvasin ka, et ega see raamatut päriseks seisma jää, aga et tal tal nii, et aasta niisul huvi tekkis. Üllatus küll. Mis materjal see siiski oli, kas te võiksite öelda, väljastada? Et ma midagi sellest isegi nimetan oma raamatu lõpuosas selles kollaaži osas seal on näiteks Kiili Ülikooli professori ris löövery dokumentide kogumik, diktiivate optsioon. Siin on koondatud võrdlemisi täielikult Lääne-Saksa kui ka saksa demokraatliku vabariigi kui ka Ühendriikide arhiivides olev materjal, mis neist aegadest on säilinud pluss peale selle veel väljavõtteid osaliste mälestustest. See on üks kiht, pääle selle muidugi inimlik materjal, on elus veel väga palju inimesi, kes selle kannatuste tee läbi tegid kes seda mäletavad ja kes võib-olla nüüd juba justkui esimene teravuse valu on vaibunud ja pettumused ja isiklikud tragöödiad meenutavad seda võib-olla erapooletu maalt. Ma olen kohtunud baltlastega Endiste baltlastega mitmel pool ja Ma olen võinud tõdeda, et nende mälestused on küllaltki erksad, et nende huvi kunagise kodumaa vastu, olgu selleks siis Eesti või Läti on väga elav. Kui te selle tunnistuseks on ka see, et neid järjest suuremal hulgal käib meil külas turistidena siin see on nüüd nii osava treidväärseim loomulikult on üks hindamatu materjali allikas. Kaasaegne ajakirjandus. Mul oli meeldiv, kuigi mitte kerge kohustus läbi töötada kogu 39. aasta, eriti põhjalikult selle teise poole Eesti ajakirjandust, nii eesti, vene kui saksakeelne peale selle üht-teist muudki üle selle veel. Nii et eeltööd võtsid küllalt palju aega, aga nad pakkusid mulle huvi, pakkusid teatud rahuldust, sest eriti huvitav on tuhnida sellistes allikates, millest ajalooraamatusse pole veel kuigi palju jõudnud. Romaani pealkirjaks on koridor, see mitmetähenduslik, sõna koridor, kas sellel oli ennega mingi teine variant või või panite kohe selle pealkiri? Romaanil tükk aega ei olnud pealkirja, minu raamatud on alati kaks teid alati olemas, kas mul on olemas pealkiri juba kirjutama asudes? Võimul ei ole pealkirja siis ka, kui ma lõpetan juba sellega oli natuke teisi, tähendab, Pealkiri alguses ei olnud. Aga ta siiski sündis natuke enne kui lõpp, kui ma raamatu mustandi lõpetasin ja taseme siis endast, sest noh kõigepealt on ju tegemist need alad, millest juttu need on üsna tuntud Poola koridor. Muide, huvitav on see, et mul siin paar kuud tagasi oli juhus kohtuda inimestega kes tulid Lääne-Saksamaalt. Tähendab, vanemad olid endised baltlased ja nende järeltulijad, nende lapsed unisust 20 30 vahel. Ja kummaline küll, noh, jutt läks muidugi tööle, kaaned olid intelligentsed, inimesed, tundsid huvi ka kirjanduse ja kõige selle vastu ja ja loomulikult läks jutt ka sellele raamatule. Ja siis ma äkki tõdesin, et noored baltlaste järeltulijad ei tea, mis asi on. Ja nende vanemad vaadest häbelikult kõrvale ütles, et teate jah, need nad pole sellest kuskilt kuulnud ja siis oli minu kohuseks neile selgita, mis, mis ajalooliselt oli ja mida see tähendas ja milliste osa see mängis ka nende vanemate saatusest siis kui nad olid noored inimesed alles. Ja muidugi nagu ta õigesti tähenduseta pealkiri on mitmeplaaniline mitmetähenduslik mu meelest. See ongi pealkirja jaoks üks suur voorus, kui ta ei ole mitte päris lappidaarselt äraseletatav, tal peab olema mingi väike konks, võis alata, kus või tagamõte sees ja las see jääb juba lugejale otsustada, millist tähendust ta kõige õigemaks peab. Ühe seletuse pakub peategelane Valter seal lõpupoole välja ja see on üks võimalik seletus, aga ma ei ütleks, et see ainus Te olete romaani kirjutanud kirjadest? See on niisugune möödunud üle möödunud sajandi vormivate. Miks te selle valisite? Pärast kriitikud on teile seda ette heitnud? Aga mul oli tahtmine, kirjuta romaani kirjades võib-olla sellepärast, et. Ma ise olen ka kirja kirjutaja, kuigi ma ei ütle, et ma nüüd peaksin niisugust kirjavahetust nagu, nagu möödunud ja ülemöödunud sajandi kirjameestele tavaliseks oli. Nii palju ei ole aega ega, ega närvi ega ka vajadust võib-olla. Aga siiski mulle tundus, et see vormivõte noh, ta teda pole juba ammu kasutatud ja mulle tundus natuke värskemat pääsele, pakkus ta mulle mõningaid võimalusi, mõningaid lisavõimalusi, mis mis mind huvitasid. Noh, näiteks mul oli huvitav proovida järele, kas on võimalik monoloogid, mis väljendab kirjanes, kas on võimalik selles anda kuju, arengut, karakterit. Ma ei tea, kuivõrd säästi seal õnnestunud või mitte. Mulle tundus, et midagi ma seal suutsin siiski teha. Ühesõnaga mul ei tekkinud niisugust tunnet, et, et nii ei saa romaane kirjutada. Ja peale selle oli mulle huvitav kirjutada teistmoodi, kui ma seni olen kirjutanud, teate mu meelest ka kirjanduslik vorm, hirm vajab värskendust ja mõnikord on uus hästiunustatud vana ja tasuks jälle tema juurde pöörduda ja kuidagi teistmoodi keerates. Sest samal ajal need kirjad minu peategelase Valteri kirjad ju nad siiski erinevad neist kirjadest, mida kirjutati 100 aastat tagasi juba sellepärast, et inimene on teine, tema maailmapilt ja maailma nägemine tema maailma kogemus on teine. Kõik see peegeldub kirgedest täpselt nii nagu päevikuski. Teisest küljest on kriitikutelt kiitnud selle romaani puhul niipalju kui senini neid arvustusi ja retsensioon on selle eest, et seal on väga palju teabematerjali faktilist materjali. Teadlikult panite seda palju? Kahtlemata see ei tulnud sellest, et teil oli liiga palju seda käes ja lihtsalt ta surus ennast romaani. Kui sellest lähtuda, siis oleks romaan tulnud umbes neli korda nii paks, nagu ta praegu on, sellepärast et jäämäe nähtamatu osa jäid, jäi üle. Liiga palju jäi materjali ülemis, romaani jaoks osutus tarbetuks, mis ei mahtunud sinna ja mida vägivaldselt sinna sisse suru tõusevad täielik ülekohus, nii erit lugenud seda tigedalt. Ei, see oli tehtud muidugi teadlikult. Ja teadlikult oli ta tehtud ka. Noh, teatud kirjanduslikust kogemusest lähtudes lähtudes mitte ainult eesti kirjanduse kogemusest vaid ma pean ütlema, et viimastel aastatel kogu maailma kirjanduses on järjest süvenenud huvi fakti vastu. Oli kunagi 60.-te aastate keskpaiku jah, ja lõpupoole, 70.-te aastateni oli, oli maailmakirjanduse isegi väga tugev vool puhta faktikirjanduse poole. Tähendab raamatud, reportaažid, raamatut, mille autorid läksid magnetofoniga oma kangelaste oma tegelaste hulka, võtsid kõik linti, pärast kirjutasid selle välja puhastest, seda kergelt nii stilistiliselt ja grammatiliselt ja kirjutatud raamatuid ja, ja kui neil õnnestus leida huvitavaid inimesi ja huvitavate sündmuste tunnistajaid, siis olid need üsna üsna mõjukad raamatud. Noh, nendest on, on ju meilgi näiteid olemas, kas jumal käppade külmavereliselt ja, ja mõned teised neid on olnud. Kuid sellel suunal on ka omad miinused. Fakt on kõnekas ja mõjukas kirjanduslikult ainult siis, kui ta on tõesti erakordne ja, ja väga iseloomulik. Ja kui tema kandjad on väga huvitavad isiksused. Vastasel juhul fakt pihustub tuhandete omataoliste hulgas ja, ja hajub sellesse halli üldisesse info infovoogu, mis, mis pigem on, on müra kuin. Ja sellest olid tingitud ka mõningatelgi faktiraamatute ebaõnnestumised ja vähene vähene edu. Ja siis, Ma ei ütleks, et, et mindi tagasi puhta klassikalise ilukirjanduse juurde, aga siis tekkisid mitmesugused hübriidvormide siirdevormid. Ja minu jaoks on eriti huvitav ja paljutõotav just selline teatud sulami vorm, kus, kus fakt on kirjandusliku nii-öelda noh, kirjandusliku väljamõeldud, järsku fantaasiaga seotud. See on see, mida inglise keelses literatuuris nimetuse tähistamiseks mu meelest see pakub palju võimalusi, sest inimene loeb ilukirjanduslikku teost tihtipeale mitte ainult selleks, et elada kaasa kangelase hingeliigutustega, vaid et saada teada tähendab kangelasest automaatvastaja. Minu meelest see on siiski huvitav, minul on huvitav, vähemalt ma ise armastan sedalaadi kirjandust ja ma ei saa sinna midagi parata, kui ma muidugi oma loomingus peegeldanud omasempaatiaid oma kirjanduslikes hüppaatiaid, oma maitset, see on paratamatu, nii palju on kirjas, ei soovinud alati subjektiivne. Aga mis saab sellest ülejäänud jäämäeosast teie tavaliselt sama teema juurde, teist korda tagasi ei tule. Selleks ei jätkukirjanikul jõudu ega mitte aastaid tavaliselt kuigi ei saa öelda, et see oleks absoluutne ei salatud, võib-olla mingist muust aspektist mingis muus seoses võid kunagi pöörduda tagasi, mitte selleks, et ennast korrata või katsuda ümber öelda teistmoodi, kas või paremini vaid selleks, et öelda midagi uut. Aga loomulikult kõik see, mis on, mis on inimeses tallel. Kui ta on võtnud ette jagada seda teistele lugejatele, ega see kaotsi ei lähe, ma arvan, et, et see, mis on minus, see mingil määral kujundab ja rikastab mind ehk ehk on kasuks edaspidises töös. Millal konkreetselt ja milles, seda ma ei oska küll. Kas tänapäeval lugejad kirjutavad veel kirjanikuna ma mõtlen näiteks koridori lugemise ajal? Ma pean ausalt ütlema, et ega eesti lugeja ei ole eriti kirjutamise himuline, ta on üldse introvertne, see on meie rahvuslikus karakterist sees juba sellepärast nähtavasti eesti kirjanik olla natuke raskem kui mõne muu rahvakirjanik, kes oleks nii Ekspressiivsem ja, ja kirjutaks lahedamalt ja häbeneks vähem ja me oleme ju siiski nii natuke endasse sulgunud ja rohkem mõtleme, kui ütleme. Ja mõnikord jätame ütlemata, sest mõtleme juba nii kaua, et meile paistab tõrjusuda tasugi ütelda. Ja nõnda on nende lugejatega ka. Ma pean ausalt ütlema, et ma olen saanud rohkem kirju väljastpoolt Eestit oma raamatute tõlgete puhul kui originaalide. Ja kui ma olen saanud kirju ka siis tihtipeale enamuses need kirjad on pretensioonikas, nad on rahulolematut, mulle jagatakse õigust natuke, mulle tehakse selgeks, kuidas see asi tegelikult peaks olema. Hääli, et ma olevat liiga idealiseerivad baltisakslased, nad olid kõik ühed ühed pahad inimesed ja ülbed parunid ja ja suhtusid aga halvasti ja üleolevalt. Nojah, mul on kuidagi piinlik oleks hakata seletama, nüüd ei ole halbu rahvaid, vaid on halvad inimesed ja nii edasi neid neid aabitsatõdesid hakkama korrespondentide seletama. Aga põhiliselt küll, jah, on ikka siis tulnud siistunud mõni kiri, kui kellelgi on midagi midagi öelda või õiendada neid siiski ei ole, palju sihikuma oleksin lähtunud sellest, kuidas ja kas kirjutab eesti lugeja oma autorile, siis ma seda romaani kirjades küll ei oleks kirjutanud. Ma ei mäleta, kas oli ühes arvustuses või kust ma lugesin, et et teie romaan ja 100 surma on mõnes mõttes dokumendi kasutamise mõttes eelkäijaks koridorile. Olete ise selle väitega päri? Mul ei ole põhjust vastu vaielda, sest et metodoloogiliselt on need need kaks teost tõepoolest kuskil ju lähedased, sest ka ka ja 100 surma põhineb täiesti autentselt dokumentaalsele materjalile, mida on isegi rõhutatud, rõhutad seal seda nõndanimetatud aja raamatuosaga kursiivosaga kus on, on tõesti enamus, on päris autentne dokument. Kuigi Ma ei annaks pead, et 100 protsenti, sest mõnikord on autori väike kavalus töötada nii aladokument mõnikord on seda vaja lihtsalt seal, kus ta on absoluutselt veendunud, et ta, et ta sellega tõe vastu mingil määral ei patustanud ei tohi muidugi muidugi lubada seda, et ma hakkan, hakkan võltsima ajalugu. Aga mõnel pool teate ajaloos on ka mõned leheküljed või mõned read kustunud ja laialivalgunud kuskil niiskuse mõjul või nii ja siis ma pean taastama, seda võib autor endale alati lubada, kui ta jääb teadaoleva ajaloolise tõe raamidesse. Ja noh, mingil määral muidugi ka seal on jah, tegemist ühelt poolt kirjandusliku loominguga, kujud on täiesti nii öelda autoripoolsed. Aga see taust, millel mängib tegevus ja üsna paljud kuni kuupäevade ja kellaaegadeni välja sündmused on täiesti dokumentaalselt tõestatavad täpselt nii nagu ka nagu ka koridoris. Praktiliselt kõik see, mis on kontrollitav, kannatab minu meelest kontrolli välja, seal ei ole tõe vastu patustatud. Aga mis õieti ajendas teid kirjutama romaani Eesti territoriaalkorpuse esimesest sõjasuvest? No ilmselt see, et sellest polnud keegi seni kirjutanud mu meelest täiesti ülekohtuselt. Me meil on ju küllaltki palju kirjutatud Kaheksandast Eesti kaardiga, Tallinna laskurkorpusest, kindral Pärna korpusest, meil on kirjutatud kogu tema lahinguteest. Ja meil on kirjutatud ka hävituspataljonidest võitlustest Eesti territooriumil on meil kirjutatud aga kuni selle ajani, kui täiesti juhuslikult. Ühe üheaegselt praktiliselt jõudsime avaldada Juhan peegel, oma ragmentaarium ja mina oma romaani kuni selle ajani praktiliselt territoriaalkorpusest ei olnud midagi kirjutatud. Ja mul oli jällegi juhust puutuda kokku inimestega, kes olid ise selle tee läbi teinud kes rääkisid sellest nii palju huvitavat ja nii palju vapustavat, et tekkis seaduspärane küsimus, aga miks ei ole meil sellest meie kirjandus, meie, see on ju meie siinsamas kõige lähem ajalugu ja, ja heroiline lehekülg, kuigi ta on väga traagiline, muidugi ta oli, oli traagiline siis selgus, et, et nähtavasti olid siin ka süüdi võib-olla mingid omaaegsed hoiakud süüdi oli, oli võib-olla isegi mingil määral tahtmatult üle võetud sõjaaegne okupatsiooniaegne fašistliku propaganda levitatud võltstees selle kohta territoriaalkorpuses. Inimesed ei tahtnud just nagu sõdida nõukogude võimu eest, just nagu paljud tahtsid üle joosta ja need, kes ei saanud üle tulla ainult sellepärast, et poliittrukid sõitsid Nagaaniga kõrval. Ühesõnaga kõik need fašistliku propaganda välja mõelda, mis olid mõeldud selleks, et veenda siinset okupeeritud Eesti elanikkonda. Ja mida võib-olla ilma kriitikata pärast sõda. Ja kuidagi noh, me ei võtnud omaks, aga me kuidagi kuidagi jäime nagu kahtlema, kas ikka see asi ei olnud nii ja, ja siis tekkis tahtmine seada tõde jalule. Sest loomulikult ajalooliselt võttes need inimesed nii nagu nad olid kujunenud, et korpuse võitlejad, ohvitserid, reamehed, seersandilt, vanad teenijad, kodanlikus sõjaväes, nad ei saanud olla teistsugused, nagu nad olid, Nad ei saa neist, paljud ei saanudki olla mingisugust veendunud eilsed võitlejad uue ühiskonnakorra eest kuid seda enam, seda enam tuleb hinnata nende kangelaslikkust, millega Nad täitsid oma oma sõjamehe kohust väga rasketes, erakordselt rasketes tingimustes pärast pärastiselt. Teisel Eesti korpus ei olnud kunagi nii raskeid tingimusi. Territoriaalkorpusel juunis, juulis ja augustis 41, seal tehti, tehti peaaegu kangelaslikkuse imesid ja nüüd mööda minna, sellest võtta meie rahvalt see, see tükk meie ajalugu, kui meelest oli niivõrd ülekohtune, et mul tekkis lihtsalt seesmine vajadus, mingisugune niisugune kohustus. Ma võtsin seda kui kohustust natukenegi kergitada seda, seda katet ma ei ole kaugeltki kõike teinud, seal oleks veel ja veel selles materjalis hindamatuid, aardeid, mis, mis ta ootavad veel oma kirjutajaid. Aga no vähemasti vähemasti teha algus, see oli, oli mu tõsine soov ja ma pean jälle ütlema, et ka selle materjali sees ma töötasin paar aastat, enne kui ma julgesin kirjutama hakata, sest ka seal tuli teha selgeks paljud, paljud pole jällegi ajalooraamatutes ei ole kõikide arhiivides, sest kes pidas tol ajal sõja esimesel kuul kuigi palju dokumente ja, ja need, mis peeti, need on ka enamuses hävinud. Tuli otsida üles, inimesed on, õnneks oli, oli tol ajal veel, kui ma kirjutasin, kahjuks iga aastaga on meil ju vähemaks, oli küllalt palju veterane, kes, kes üsna paljud mäletasid, ma käisin ringi mööda neid, ma usutlesin neid korduvalt meenutada, midagi uurisin ja vot siis kujunes, kujunes mul üks niisugune pilt mille ma üsna tõesena võisin kuidagi raamatusse jäädvustada, nii et see oli see ajend, see mingisugune kohusetunne kahjuks ülekohtuselt unustatud ajaloolõigu vastu, eriti pöördelised momendid, neid ei tohiks unustada. See on, see on mingi missioonitunnetus, kui võib nii öelda, kui see poleks mitte nii suusada. Sõja ajal te olite ju poisike 12 14 kandideerinud see, et, et selle olustikku ja selle kujutamise juures oli küllalt palju teile teadmata-tundmata. Mu isiklik saatus oli selles suhtes küll niisugune, et mul ei olnud nii palju teadmata ja tundmata kui tavalisel minuvanusel. Poisikesed, kes elas selle aja üle siin Eestis. Ma sattusin 41. aasta suvel Leningradi ja säält Leningradi rindele, ma tegin ise läbi kaheksanda armee taganemisteest selle viimase raskema lõigu Leningradi oblastis pärast olin sellel Kuusalu Ranyenbaumi lapikesel blokaadis ja mind veeti blokaadist välja 42. aasta suvel üle tormise Laadoga. Aga enne seda olin ma proovinud igasugust kasinad blokaadi leiba kuni polgu pojani välja. Ja seetõttu see tegelikkus, see foon, millel see mängis ja need inimesed, kes seal olid, need need sõdurid ja ohvitserid, Nad tulid mulle lähedale, tähendab, ma olin, ma olin nendega külg külje kõrval elanud ühes ühes samas telgis või muldonnis ja, ja samade samade lennukite all roninud varju otsides pommide eest ja kõike, nii et see tunnetus elas sees, peab ütlema, et lapse vastuvõtt on eriti terav. Ma sain 12 parajasti juba juba siis, kui sõda oli alanud, niisugune 11 12 13 selles vanuses poisike, pealegi kelle jaoks sõda ja kõik sõjaga seotud, iseäranis põnev ja huvitav sõjamasinad ja sõda ja üldse kõik niimoodi nähtavasti sealt jäi ikkagi. Kui ma nüüd tagantjärele kainelt analüüsin, siis jäi mulle meelde üsna palju väga täpseid pilte ja üksikasju mis olid mulle suureks kasuks selle raamatu kirjutamise, sest et seal lahinguepisoodides tuli mul õige vähe endal juurde mõelda, õige palju oli nähtud või kuuldud vahetult kohe esimesest suust ja hästi ettekujuteldav, sest et ma ise olin sarnaseid situatsioone läbi elanud. Kuskile sinna ikka või veidi hilisemasse aega langeb ka teie esimese luuletuse avaldamine. See oli pisut hiljem, see oli pisut hiljem, ma olin juba lastekodus pärast blokaadi. See oli 43. aasta suvi, teisel isegi 42. aasta suvi veel, sest ma olin pärast blokaadi hästi vilets. Hästi hinge vaakumas, lastekodu isolaatoris palju nädalaid ja kuid, mis oli kuum ja, ja väga murelik suvi, sellepärast et ma olin Gorki oblastis, aga, aga natuke allpool mööda Volgat Stalingradis olid juba sakslased, käisid lahingud, tulevik oli üsna sünge ja, ja teadmatu, aga eluvaim oli siiski sees ja trots oli sees ja ma mäletan väga hästi seda, ma isegi ei tea, miks ma hakkasin kirjutama esimest luuletust, nagu nad kunagi varem lapsepõlves ma polnud seda teinud ja isegi polnud selle peale mõelnud, ma nagu kõik poisid või enamus poisse isegi lugeda ei armastanud luuletusi, mulle kingiti kunagi Oro luuletuste raamat, siis ma olen õige pettunud, sellepärast et noh, polnud juturaamat, ma armastasin väga juturaamatuid, ma lugesin, lugesin kohutavalt palju, aga, aga ikka proosat. Aga miskipärast tekkis mul tahtmine kirjutada luuletusega. See luuletus oli väga, Ma ütleksin, minu minu isiklikule füüsilisele viletsusele vaatamata, see oli just vastupidi, kontrastist oli väga sõjakas, väga tugev ja ta oli satiiriline. See oli luuletus sellest, kuidas, kuidas Hitler magab ja näeb unes ka, kuidas ta Moskvasse valge hobuse seljas sisse ratsutage. Muidugi lõpus läks tal päris vaprasti selles luuletuses Juuselizalaatori tädid või kasvatajad, keegi nägi ka seda juhtus nägema ja siis edaspidi mind kuidagi natuke julgustati. Et ma edasi püüaksin ja eks ta siis koolipõlves hiljem läks ka nõnda edasi. Mis keeles seal kirjutatud. Paraku eesti keeles ma mul ei olnud võimalik, seal on, ma oleks võinud kirjutada, aga sellest poleks keegi inimene aru saanud, sest ma olin ainuke eestlane kogu lastekodus juhtus nii, et, et seal ei olnud teisi. Ja vene keelega oli mul ka muidugi teatud teatud raskusi Eestis ma elasin enne sõda paar aastat Narvas ka ja seal oli ka minuvanuseid vene vene lapsi. Ja nii mingi läbikäimine oli ka maa vene keelt mingil määral rääkisin aga see, mida ma, mis see tegelikult oli, selgus alles siis, kui ma 42. aasta sügisel juba isolaatorist välja roninud, läksin viiendasse klassi, ma olin lõpetanud neli klassi siin 20 esimeses algkoolis, tollal Tallinnas ja olin õppinud vene keelt, niipalju kui tolles neljandas klassis õpiti 41. aastal seda ei olnud just mitte eriti eriti palju. Aga näiteks vene keeles, siis ma oleksin võimalust, ei olnud ka ülikooli minema. Ja, ja siis esimesed etteütlused, need olid, olid rohkem punased kui seal, kui seal lillat tinti alles jäi, sellepärast et ma kirjutasin kõike täpselt nii, nagu ma kuulsin, aga, aga kui vene keelt kirjuta nii nagu sa kuuled, siis võib see väga hirmus olla. Nii et ma sain ühe selle eest ja siis mul jätkas, mõnda aega ma sain, sain ühtesid, siis ma hakkasin kahtesid saama, siis kolmesid. Ja kevadeks ma sain kiituskirja. See näitab veel kord, et inimese ressursid on õige suured ja kui ta on väljapääsmatus olukorras, siis, siis ta teeb peaaegu võimatut. No ja siis siis ka luuletasin vene keeles, ma ei ütleks praegu, et need esimesed luuletused päris veatud võisid olla. Küll aga saadi neist juba haru kuskil, kui ma juba kuuendas-seitsmendas klassis olin, siis mu luuletusi küsiti seinalehe jaoks, esimene trükiproov toimus ka veel sõda lõppenud, see oli 45. aasta aprillikuus. Kui minu teadmata kooli direktor võttis paar minu luuletust ja viis need kohaliku rajooni ajalehte, see ilmselgelt kahel küljel väikeses formaadis täiesti niisugune trükkumas läbi ühelt poolt teisele. Aga äkki tuli see lehenumber, üks üks ajaleht käis kooli peale ja ja kui sa äkki tuldi suure kisaga ja sina sinu luuletused on ajalehes trükitud, no muidugi see vapustus oli nii suur, et pärast seda ükski hilisem publikatsioone ei ole mind nii vapustatud ära. Ja mul oli huve küllalt palju, nagu tolles vanuses ikka on ja kirjanduslikud huvid ei olnud kaugeltki need kõige määravamad. Ma pärast sõda lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonna ja mul oli täiesti kindel teadmine, et ma lähen õppima keemiat ja ei midagi muud. Ja seda ma ka tegin ja selle ma ka lõpetasin ja sain ka inseneridiplomi, aga seal kuidagi paralleelselt juba ettevalmistusosakonnas, siis ma hakkasin ka luuletus muidugi eesti keeles, juba seal oli omaloominguolümpiaad, kus mul õnnestus võita esikoht ja siis trükiti tolleaegses kogumikus võitlus sõna luuletuse ära. Sisse avaldati noorte hääles ja siis ma olin juba peaaegu luuletaja. Kuigi ma pean, ütleme ausalt, et ega see valiku tegemine kirjanduse kasuks ei toimunud, mitte hetkeliselt ei läinud, aga nii kergesti ja küllalt oli ka kõhklusi. Siis ta siiski nõnda läks. Ja seda ei ole ma küll seni kahetsenud ja nüüd oleks juba vast natuke naljakas kahetseda. No vaevalt need peast mäletate oma 800 üheksat luulekogu, aga siiski kas te mõnda luuletust oskaksite praegu meenutada ja öelda, et vot see on tõesti hea luuletus, seda see mulle endale meeldib see mulle endale tundub nii. No teate, luuletusi on nende aastate jooksul kirjutatud palju. Ja igal perioodil on olnud üks võtmeluuletus, kui me räägime varasemast perioodist, siis oli mul üks niisugune luuletus pealkirjaga 18. kevad, mida, mida ma ise laialt lugesin ja mida, mida koolides loeti ja see oli tolle perioodi üks Võtme luuletusi. Ühes minu viimastest kogudest on üks luuletus mis kannab pealkirja minu koolipidude tüdrukud. Mu meelest ka see on üks võtmeluuletusi, nende vahele mahub väga palju. Kas see valikkogu pühvli lõhk märgib teatud mõttes hüvastijättu luuletamisega Novaja, vähemasti vahefinišit seal on kokku võetud ja valik on tehtud ka nii. Enamuse sellest kogust moodustavad hilisemad küpsemad luuletused paremad varasemast perioodist on väga range valikuga üksikuid võetud sisse, mis mulle lähedased kallid miskipärast või iseloomustavad. Ja kui mada valmis tegin ja kokku panin ja kui ta ilmus sel ajal. Mul küll tahtmist üldse luuletada, sest et proosa on ka üks väga põnev. Shan ja proosavõimalused olid mul veel suurel määral järele katsemalt. Ma ei ütleks, et ma ka praegu oleks nad kõik järele katsunud, vastupidi, mida rohkem kirjutasite, rohkem avaneb nagu uusi võimalusi. Vähemalt tahaks loota. Ja pikka aega mulle jäänud tahtmistki luuletada. Aga siiski, kes on jälginud püsivamalt loomingut, on näinud, et viimaste aastate jooksul vähemasti paaril korral olen ma väikese kimbukese luuletustega seal ka esinenud. Ja kuna luuletusi on juba olemas, siis Ma ei annaks pead, et neid enam ei tule. Käsi on ju niisugune, et luuletus on tavaliselt emotsionaalse momendi ja mõtiskluse mingisugune sulam, mis, mis ühel momendil tekib. Proosat kirjutas eriti pikka proosat tuleb inimesel üsna palju mõtiskleda, aga ei ole seda tüüpi autor, kes mõtleks kõik ette läbi ja teeks endale plaani ja siis hakkaks seda plaani punkthaaval täitma. Mulleksis nii igav, et ma jätaks selle raamatu kirjutamata. Küll aga mõtlen ma muidugi asjad läbi mingil määral. Üldiselt teen endale oma ülesande, oma kava, oma ajastu tegelaste ringi, mingil määral omaseks. Ja siis ma hakkan mõtlema nende eest mõtlema, nende sisse, ennast mõtlema, siis on väga palju probleeme, nagu igal inimesel, igal minu tegelasel ja minu enda probleemid sinna juurde veel. Ja siis vahel juhtub nii, et kipuvad tulema mingisugused niisugused lühidalt ja aforistlikud ja tihtipeale poeetilised ütlused või võrdlused või võrdpildid siis kiusab, muidugi paberile panna. Kuigi ma pean ausalt ütlema, et aegade jooksul on enesekontroll läinud küllalt rangeks suure osa luuletusi, mida ma oleks võinud kirjuta, olen ma jätnud kirjutamata ja võib-olla mitte päris asjatult, sest et et kui, kui on juba midagi korralikult kirjutatud, siis teha parafraasi, sellel ei ole mõtet, siis tahaks juba kirjutada täiesti uutmoodi. Aga uutmoodi kirjutamine on üldse raske peale selle, mida, mida kauem oled kirjutanud, seda raskemaks nagu läheb. Ma ei usu väidet, mida ma kunagi olen kuulnud, et oh, mis viga, kogenud kirjanikul kirjutamine läheb kergemaks järjest. Minu praktika räägib küll vastupidist. Te peate ütlema siis, nagu need teraapia oli, vennad olid kahekümnendatel aastatel tervitasid 11 trastvad lihtsalt otsiontrud. Nojah, ega see ei olegi niisama, see, see kõlab ju nii paradoksina ja võib-olla kui arvestada seda, et nad olid tol ajal siiski küllalt noored mehed, siis ehk oli veel väikene liialdus, sest teatud perioodil nagu ei tunneta seda raskust veel nii, aga aga ju siis vastutustunne suureneb ja jänesekriitika ta lihtsalt. Ma näen sellest, mis ma loen. Ma näen juba, kuidas asi on tehtud ja näen, tema puudus ja selles mõttes ma ise kirjutanud näen ma seda ka küllalt hästi. Muidugi oma kirjutatus on seda natuke raskem näha. Missugune romaan on tulnud kõige kergemini? Ja no tagantjärgi võttes on nad kõik nii kergelt tulnud, kõige raskem on, see on see, mis on praegu veel kirjutamata. Seda ma juba kardan ette. Ja, ja no raskelt tuli ka ka koridor loomulikult sesse selle kirjutamise vaev on mul veel alles õlgades ja sest romaani kirjutamine on füüsiline töö, see nõuab kümneid ja sadu tunde. Väga ränka ja väga püsivat tööd, sest romaani ei saa kirjutada jupphaaval väga väikeste juppidena, siis killustab väga ära romaani kallal peab tegema metoodiliste süstemaatilist tööd, kui ta on juba kirjutamise faasis. Aga ma ei oska isegi öelda, eks igaüks on omamoodi, iga romaan on tulnud omamoodi raskelt ja omamoodi kergelt ja kui nad valmis on saanud, siis siis tagantjärgi see vaev ununeb ära ja siis paistab, et ega see ei olnudki nii, nii, nii võimatult raske, aga tegelikult natuke päris hästi välja tuli. Kui selline tunne on tekkinud juba, siis siis muidugi tähendab see, et ahah, et nüüd oled natuke hinge tõmmanud, mõelda edasisele, mitt kangesti kiusab teinekord mõte, et aga nüüd teeks jälle midagi täiesti ootamatut sest midagi on väärt ka see, kui saad lugejaid üllatada. See ei ole mu meelest ka mitme hea, kui lugeja võtab kätte, teab, et oh, see on jälle umbes umbes samalaadne. Sest võib nähtavasti kirjutada eluaeg ühte raamatut erinevate pealkirjade all ja, ja erinevate tegelastega ka enam-vähem samas voolusängis. See ei ole minu jaoks, minu natuur on natuke teistsugune. Kirjanik töötab kogu aeg millegi kallal, laual on tal ka midagi peas on tal tavaliselt veel rohkem midagi. Arhiivides ootab teda ka miskit. Mis sellest kõigest tuleb, näitab heal juhul kõige lähem tulevik, halvemal juhul natuke kaugem tulevik. Aga igatahes, kuni kirjanik on kirjanik, siis ei ole tal sellest pääsu ega rahu ei ole tal puhkeperioodi praktiliselt kuigi võivad olla vaheajad, aga need on kogumise ajad, need on Need aku laadimise perioodid, sest kui sa oled ennast tühjaks kirjutanud, pead sa ennast laadima. Laadida saab mitmet moodi saab inimestega suheldes kõigepealt ka lugedes saab ringi rännates uusi paiku ja olusid nähes. Kõik see on on kirjanikule laadimiseks ja kirjanik on omakasupüüdlik, kõike seda kasutajate pärast töö juures, nagu teeksite. Meil jääb üle ainult teid tänada meeldiva vestluse eest ja jõudu loomingulises töös.