Ma olen sunnitud tunnistama, et mul selle saate läbimõtlemisele ettevalmistamisel oli paar probleemi. Esimene probleem oli see igavene sina ja teie küsimus, sest meie üldlevinud tava järgi ju ka oma väga lähedast sõpra või koolivenda mikrofoni ees täietatakse, aga siis ma hakkasin mõtlema, et Hardi tiidus ega on pool Eestit, on sina peal, et kuidas ma nüüd äkki ütlen Teie, seltsimees tiidus või. Kui sa ütleksid mulle teie, siis ma oleksin solvunud, minu, minu meelest on see sina niivõrd meie rahvale omane. Ja kas võtame vana antiikaja näiteks, kus tekkis üldse teietamine on omad ajalooline küsimus isegi sel juhul, kui orjad ja peremehed ta pidi tema pere meri, teie sellepärast, et neid ei olnud üks avaid, vaid mitu. Ja, ja mitme inimese esindaja, see peremees seal tekkis teietamine, siis eks ülejäänud imperaatoritele ja valitsejatele. Ja teine probleem oli. Mis küsimus võiks olla esimene, mille ma esitan Hardi Tiidusele. Selle peale ma mõtlesin ka tükk aega ja see küsimus on, kas sa seda raamatut oled näinud? See on lipud ja vapid, olen näinud. Ja see on mul olemas, aga see, mis siin sees oli see mul kõik, see, mul on peas. Ütle, palun, kust ja millal algas sinu huvi lippude ja lappide vastu? See algas juba väga ammu. Kui ma olin algkoolipoiss siis ilmusiks niisugune huvitav asi müügile nagu sigaret, mille nimi oli lipp. Ja siis oli niisugune, igas pakis oli üks värvitzi trükitud lipp sees ja all oli siis see nimi, mis riigi lipp tan. Ja kui ma seda nägin, mul on veel siiamaani meelised esimene lipimasayneütsi, mulle kingiti soli Tšiili lipp tähega ja see näed üleval sinine küüs, valge Virg all punane, valge, punane ja üleval on siis valge täht sinisel põhjal viie nurgeni solidžiidilipi oli esimene, mille ma sain siis. Siis ma hakkasin neid korjama, koguma neid, siis oli riike vähem maakeral. Minu ema oli Lauris Carleenuse laulukooris, see oli esimese maailmasõja ajal siis oli kombeks laulda liitlasriikide hümne sõda käis ju minu ema siis oskaks neid hümni laulda, sest ta laulis esimest häält laulukooris aga esimene äär annab siis on meloodia ära, eks ole. Ja nii ma sain teada tema käest. Muidugi Tsaari-Venemaa hümni oli, siis, ma sain teada, siis oli muidugi jaapani hümn, Olysitalis liitlane, siis oli Belgia hümn, siis oli Inglismaa Prantsusmaa hümn. Ja nüüd ma sain siis juba lapsepõlves juba teada, õppisin ära ja siis ma mõtlesin, et aga miks mitte, õpid ära kõikide ühikide imemis, olemas on ja hakkasin seda siis taotlema. Manoodi ei tundnud märu, mul oli hea. Ja ma oskasin isegi pilli peal mängida, viis isegi, et nähtavasti oli mu käsi ja kõrv on ühendatud ja mis ma siis tegin? Mitte ainult vapilipud, vaid ma, ma käisin läbi tol ajal kõikleid Tallinnas olevat välismaa esindused, mis siis olid Tallinnas käisin kõik läbi, poisikesena Läksin sisse. Täitsa jultunud ja hulljulge. Ja siis küsisin muidugi vastavas keeles, mis Moin ära õppinud, juba need laused selleks puhuks ja kuidas pöörduda, aga tavalist tunti seal ka eestikeelse olid inimeste ametis, kes oskas eesti keelt seal ja masinat, mina niisugune mees, et muidugi mees, vaid ma ütlesin, et ma olen niuke mees, kõva mees veel ei olnud. Et mina kogun lipu, vapi ja hümni. Jeremy noodid või vapi ja lipu kujutise kõik ja tavalist anti. Nii, ma sain siis nende riikide embleemid kätte, mis oli tol ajal Eestis olemas. Ja praegu ma näiteks kui kaver oleks mu siin, ma võiks mängida sulle soovi järgmise, tahad, võid valida 110 riigi, nüüd on 110 juriidilist, ma juba tean hümnid, võid valida, ma võin seda mängida. See on niisugune huvi asja vastu. Ja muidugi ma arvan, et see on minu üks kõige õudsem. Kuidas ütelda, kas viga või? Või ebanormaalsuse näitajad ilma tõin huvi peaaegu 1000 asja vastu. Ühtlasi õnn ja ühtlasi ka õnnetus. Miks pas õnnetus seal sellepärast, et nähtavasti ei suuda süveneda põhjalikult ühtegi ühtegi alasse ei suuda. Ateist kümnesele õnn. Et kui sul nii palju asju midagi saad, enam-vähem tuttav, siis on nagu elaminegi hõlpsam. Minu meelest. Näiteks ma vaatan, vaeskynofilme, näen detaili madianiumise detail, tähendab mis teisi inimesi mitte midagi ei ütle. Hardi mulle on jäänud mulje ja ma vist ei eksi, et sul on sama palju sõpru. Kui palju on tuttavaid? Kes olid su esimesed sõbrad? Aga ma arvan niimoodi, et iga inimene, kes tuleb mulle vastu. Ma suhtun temasse kõigepealt kui sõbrasse. See on minu esimene elureegel. Aga kui ma hiljem veendunud, et ta ei ole seda siis ma loobun sellest ja ma eemaldan temast pikkamööda. Ja noh, kui ma võtan oma esimest sõbrad lapsepõlvest, mis mul olid, see oli meie hilimatati kojameheks, kojamehe poeg oli eri temaga me mängisime Tallinnas ja tallinlasi oli niine tänaval kaks majas, ma olen sündinud. Selles majas on praegu täitevkomitee niine tänav kaks. Ja komitee esimees istuks seal toas, kus ma sündisin seal imegi sinna tuppa minna, isegi see oli see korter, kus ma olen sündinud. Ja, ja siis oli kojamehe poeg, kellega me mängisime. Ja mida ma seletan üldse, see oli esimese detsembri ülestõus, oli väike, lapsis. See oli laskmine, sinimeeles, kuidas see kõik oli, ma jooksin tänavale, ema oli paanikas, et äkki ma saan surm, aga ma tahtsin kangesti näha, aga ma umbkaudu mäletan, kuidas see asi kõik oli, täpselt ei mäleta enam, aga see on minu esimene mälestused 924, mis on mul meelde jäänud. See oli jaama lähedal ka Jakse naelase jaama lähedal ja siis läksin, ma tahtsin minna siis vaatama, kus mu vend on ja ja muidugi mind keegi ei puutunud, sest et noh, väikest väikest poisikest puudutab. Ja ma sain ikka venna kätte, siis vend oli koolis ja korras, kooris hoiti seda lapsedki kohale. Sõpru kooliajast? Kooliajast, minul oli, pinginaaber oli samasugune, ma ütleksin noh, narr või pehmemalt, kes ka tunnis huvi kõikide asjade vastu. Ja meil oli niisugune komme, et Tymanymoni Eugen Miller ma ei tea temast praegu midagi, ta kadus ära enne sõda juba. Ma ei tea, kuhu ta jäi. Aga tema oli ka niisugune. Mees, kes tundis huvi kõige vastu, näiteks Me läksime kinos, tollal oli kinosid, Lugotiga ei olnud seansse, nagu praegu on. Seal oli siis nii, et vehkisid sisse kinosse, ükskõik millal sa olid, välja lasid. Ja siis me käisime vaatamas. Välisfilme siis Eesti filme juba olnud, eks ole. Ja need olid tavalised inglise keeles olid saksa keeles või prantsuse keeles. Ja meil oli see komme, et me püüdsime talletada mällu dialoogi, mis filmis olid. Ja isime kogu aeg ja kuulasime neid dialooge. Ja võistlesime selle peale, kummal rohkem neid lauseid meelde jäi. Õhtu hilja, tulime koju ja tee peal kõva häälega, püüdsime seda dialoogi taastada. Et kuidas sa ütled, kuidas tema ütles, kuidas tema ütles. Ja siis tekkis meil teine spordiala. Näiteks me tegime koolis kahekesi koju, tee peal näeme ühte asja. Miller küsib, kuidas prantsuse keeles saksa keeles on niimoodi kogu aeg vastamisi küsisime. See jättis nii palju asju meelde. Mis võõrkeeli õpetati koolis, kus sa käisid? Gustav Adolfi õpetati meile inglise keelt, muidugi siis saksa keelt, mida me mõlemad rääkisime, juba koolis kolime, rääkisime täitsa vabalt. Nii me mõtelda ja siis ladina keelt muidugi. Ja siis oli veel fakultatiivselt oli võimalik õppida prantsuse keelt ja ja poola keelt. Kas see oli hea kool, ma ei mõtle mitte, kas seda peeti tollal heaks kooliks, aga kuidas sulle nüüd takkajärgi tundub, oli see hea? Kool, ma arvan, et ta oli hea kool, kui ma võtan selle järgi. Meie klassis oli lõpuklassis, oli 20 poissi lõpetasin 20-st poisist 18 ja, ja me kõik rääkisime vabalt neid võõrkeeli. Ja, ja kui ma astusin tehnikaülikooli, siis ma olin 43. poiski sisse sai, kuigi main humanitaarharidusega. Nähtavasti oli ka matemaatika meil tasemel, et mul see meelde jäi. Mina arvan, see oli hea kool ja peale selle ma ütlen veel ühte asja. Kui üldse kooli austada, siis minu meelest selle järgi, mis sul lihtsalt meelde on jäänud. Ja kui ma Tartu Ülikoolis pärast sõda käisin Tartu Ülikoolis töö kõrvalt tega ajalugu õppima ja siis ma lõpetasin, tegin ära ladina keeleeksamid ja muud eksamid tegid ära oma gümnaasiumibaasi põhjal, ma üldse ei proovinud õppida midagi juurde. Tähendab, oli hea kool, oleme ausad, muidugi me teame, et see kategooria on kerge. Siis oli see koolimõõdet valitutele, maali vabastad jube maksud, siis ma õppisin hästi. Mul ei olnud raha vaja, minu õde pidi loobuma gümnaasiumisse, ei olnud raha maksta õppemaksu, see oli suur summa dolla. Aga kuna ma õppisin viite peal kõik viied siis avastati mendi õppemaksust ja mul oli lihtsam õppida avanikovaga muresid, et äkki satub mõni niisugune päev, kus vastatagi nelja või kolme peale ja mehed jaburusi, maksugejad. Nii et mul oli siis juba mure, ma teadsin, panevate polnud nii palju raha, et ma tahaksin õppida. Algul oli minu meelest hea ja ma ütlen ausalt, et ma olen õppinud õpetajaid austama kõiki muid, austan neid inimesi, nad olid väga head pedagoogid. Ja nad tegid sulle selgeks, vajas sageli neid asju, mida sa ei osanudki aimata. Matemaatikaõpetaja tegi selgeks, kuidas peab käituma inimene tänaval näiteks. Ta märkas kunagi mind, kui ma olin tänaval midagi pahandust teinud. Atonisid Ta kutsus vaste, maju, vaheline ära vastandiks ja seda head hästi. Tänaval käitud halvasti. Sa tegid seal niukse asja, ma nägin ise silmaga. Asi jääb meelde, lapsele. Kas sul koolipäevil oli hüüdnimesid? Oli küll muidugi Micky Micky see, mis ma laulsin Miki laulu ja ja siis oli nii koomiline, nähtavasti on kõhna poiss ja sellepärast ei viitsinud müügiks. Ja vanimas koolis juba nähtavasti ikkagi tuntud mees, sellepärast et et ma olin üks nihvli vend, kes tegi seal aulas, tegi ühega ühe kontserdi tervele koolile kontserdi, teemani hümnid. Ja seal oli klaver jäi. Ja siis ma palusin, nimetab riigi ja mängisin sisside riigihümni. Ja mul on meeles, et ma ühtegi korda vahele jäänud, noh siis oli liike vähem ka kerge veraapida. Aga siis mul on meeles Kas sa Hardi vahel oled mõelnud sellele, kuidas oleks kujunenud sinu elu siis, kui ei oleks tulnud sõda kes sa siis oleksid olnud? Ma arvan, et ma oleksin olnud muusikamees, ma arvan seda, see oli mul kutsumus. Tahtsin kuigi õppima läksid tehnikaülikool. Ütles niimoodi, et muusika, meelan, kerjused, lähed tehnikaülikooli, siis ma siin toetan. Aga muusikameedium, kerjused neetis mulle minu isa, ta oli võib-olla ta oli õigus. Awarex läinud niikuinii varem või hiljem ikkagi üle. Minu kange suur soov oli saada dirigendiks, sest me käisime oma Milleriga pinginaabri Me käisime kontsertidel ja mida me tegime ennem? Ennem läksime raamatukogusse, võtsime välja partituuri, raamatukogust partituuri. Läksime rõdu peale ja panime selle Omaetisele partituuri rõdu peal ja jälgisime selle järgi sümfooniakontserti siseksi märgisin, sina vii, vii on kärbe. Vähemalt nii arvasime. Vot kui huvitav ja mul on praegustest 100-sse. Mitmed asjad on täitsa peas. Osakovi šheer saade. Siis me käisime diaatris, vaatasime Carmeeni pise ooperit jälle pea otsast lõpuni siiamaani peas. Me käisime nii tihti seltsimees ja muusika, nii väga meeldis. Me käisime 200 miljoniga. Ja kuval püüdsime kontrollida, kas kas meil on, on ikka meeles, kuidas see koht oli, kuidas kõik see oli. Jaa, ja, ja huvitav, et hiljem oli mul võimalus Carmeeni uuesti tõlkida eesti keelde ja ma seda tegin ja mul oli seal kõige teha, siis mul oli kogu Hopper, peaasi mul oli seda kerge tehade Estonia jaoks jäi Sony jaoks ma tegin. Praegu ei saa sellega uus tõlge nähtavasti, aga no ega ma ei olnud siis ka ju nii meistrimees, aga aga mul on nimelised, prantsuse keelest tõlkisin ja ja, ja Georg Ots oli, siis laulis eskamiliat. Ja tema tuli minu juurde veel, ütles, et kuule, et vaat, siin on seal nihukest häälingut ja mul on raske laudad. Äkki saame selle teha ja ma püüdsingi teha siis ja tegin selle asja niimoodi nagunii, kui vaja on. Aga see on nii tore, et elu on andnud mulle tagantjärele nii palju märku. Eriti kui naabri visa oli siis. Smilers taipasin, milleks oli seda vaja kõike. Maiu Eesti esinduses soomlaste vastu ja ja kui tore, et sa siiski mäletasid, et seal meeles oli. Kui sa aga omal ajal siiski valisid Tallinna tehnikaülikooli kas arvestades vanemate soove? Aga ainult seda, et ma tahtsin saada ikkagi haridust, kuigi mulle meeldis ka taga ehitada, mulle meeldis isegi see matemaatiline. Ma tegin ära neli kursust ja seksisõtta siis isegi sõda katkestas ja õpingud. Ma tulin sõjast tagasi, ma tahtsin seda lõpetada, aga siis ütles minu ülemusi. Et diviisi politseiosakonna vaneminstruktor on tähtsam mees kui insener. Jääd siia ja kuskil ei lähe. Kus sa olid sõja puhkemise päeval? Olin kodus. Ja ma ei teadnud mitte midagi, sellest olin kodus. Ja kui raadiost kuulsin, siis oli muidugi ma väga ehmatanud, samuti oli minu isa ehmatanud. Kogu pere oli ehmatanud. Sibula minu ma ei tulnud selle pealegi alguses, et et nüüd tuleb sõtta minna. Ei saa, tuli selle peale. Et sa oled selle aasta mees. Sa pead minema. Mobilisatsiooni punkt seal võeti siis mind kui tehnikaüliõpilast, seal oli vastavad mehed kohal, kiri oli vaja veidi meheliku tehnikaüliõpilast kaheksanda armee staabi juures olevasse üksikusse. Roodu ja nii ma sain vale mundri oli reamees ja, ja reamehena olin ma marssinud mööda Eesti põhjarannikut kuni Leningradini jalgsi jalgsi vaeva saime ka auto, panime asjad auto peale ja auto lasti muidugi. Kas kogu staablex jalgsi? No te jõudsite siiski enne seda, kui Kunda juurest läbi lõigata Sunders hakkasimegi minema. Me olime tapal, kui saksa tapale juba Tapalaxy juba pommitamise alla ja hirme taandusime ylesse letipea metsa, ülesi Kunda juurde ja sealt läksime, mida 40 poisiga läksime siis mööda seda põhjarannikut. Üks jalg veeesseine kuival. Ühed säärikud pidasid ikka vastu. Ma ei mäleta, enam, pidasid või pidanud, aga igatahes kohaline jõudsime. Said sa siis esimesed tuleristsed juba 41. Tapal Tapa juba ja alguses ma ei teadnud üldse, mis tähendab see õudselt tige vingumine, kui müristileb lähedale. Hiljem õppisin selle kõrvaga ära kuulma. Aga miinimum pole õppinud riiemeni, uimane musikaalne poiss, aga ma mäletan, et põime Luki lahingus olime siis Gustav Teder on mul hea sõber, oli kõrval. Tema taipas nagu varem seda, et mind pähe lükkas mind pikali ja ise ka kohe. Ja siis, kui prahvaks käis, siis oli noh, kindlam tunne. Aga tema oli õppinud kaadriohvitser Ei, ei olnud, tema sai ohvitseriks Luki lahingus ahne ja see oli niimoodi, et ta oskas ära näha ühe vastase tule pesa, mida kapten ei osanud taibata, kui polkovnik mäe tuli kaevikus ei küsi siis kapteni käest. Et kus see on, kapten, panin nyyd risti, pani selle koha peal, kus ta arvas, et see on, kus ta, kus ta ütles, et ei, et ma arvan ja pani selle niidi sinna ja, ja oligi seal. Siis ütles selle Mäedsivali, leitnant, ärge vaielge kapteniga ustavad ja ma lihtsalt, ma olen seersant. No kui te õieti panin tüsivati Leiten ja oligi ja kiustav sai kohe leitnandiks sõiduki lahingu. Nonii 41 tikk tee Leningradi ja milline oli Leningrad siis, kui sa sinna jõudsid? Kõik 40 meest jõudsid kohale. Jah. Leningradi oli minu meelest No ütleme isegi väga nukker pilt avanes. Siis juba siis oli ilmselt palju asju häiritud. Talv tuli kätele, koolid tänavad angedes, jäätunud trammid seisid, voolu polnud, paljudes majades ei olnud kanalisatsiooni, töötanud, veevärk ei töötanud inimeste Neevast vett. Ja jaanuarikuus oli tuhandeid inimesi ühes päevas. Slipi kelkude peal veeti seal kõik mul silmade ees Näedsa vaheliselt unes. Ja näen küll eriti mul on meeles üks moment, kui väiksed lapsed tulid, mitu Provka järjest pisikest lapsed tulevad, kaevikus. Eriti major ja seda valinud, aga, aga ma olen lugenud läbi selle romaanis blokaad. Ma mõtlen üldse kirjandust, mis käsitleb seda aega. Olen luge rasket aega lugenud, aga ma olen veendunud, et ükski auto ei suuda seda nii kirjutada, kui ta tegelikult oli. See oli raske. See olid esimese aasta seal ja esimene talv, esimene talv seal ikka kõige raskem, kõige raskem talv. Mida sa tegid seal? Mina olin sidemees, mina olin selles rühmaskis, kes pidi hoolitsema selle eest, et sidet töötaks armee staabist kuni kuni kaevikuteni ja mitte kallikuteni, vaid alamal olevas väeosani või väe koondiseni armeele alluvad korpused, eks ole, tähendab, minu ülesanne oli pidada mitte minu, vaid meie ja ülesanne pidada seda liini korras. Sakslane, meil ei olnud siis kaablidki nii palju. Me pidime tegema õhuliini, kujutad ette, õhuliini postide otsas anyways valgeks, ta nägi juba kohe Armeenia postieli maas ja mis sa nüüd teed? Maksime ida petteliine selleks, et et las ta põrutab sinna. Et meie oma Liisaks. Sidemeid ei ole kerge elu heitiseni momendil, kas need olid kõik eesti poisid, need neli ja veidraid erilisi poisi ja kui tuli käsketi, konstakse Eesti korpus tuli käske, teised pead minema kõik formeerimise siis vanade meie komandör, see oli vist assile Dinandžuubelekse, nuttis. Mida tähendab eluvõitlusraskused? Sest minu meelest, kui me olime Neeva kaldal, sattublokal blokaadi päevil. Meie olime siinpool jõge meeli olnud ahjusid, imetlesime kaevikutes, aga üle jõe, sakslased toru suitsevad. Ja siis ühesõnaga meie politseilt õitsesid, näe, nad elavad mugavustega. Nemad ei sõdi, mugavustega harjunud. Kus te öömaja oli, sel ajal? Ega me lööma ja polnudki mets, olime seal. Tegime omal väiksed niuksed. Lasime omale väiksed niuksed augud, kus me olime ja kui sattus lähedal olema mõni maja, siis läksime sinna majja. Aga me teadsime Madonaadi tule all ja, ja selle kasina majja minek nagu ei olnudki. Vulin mõnu all, köök viidi kuskile majja, midagi poldiaasid, kopid riskima, kusagil, kus sa keedad suppi. Ja kuidas blokaadiaegne sõduripajuk oli. Jaanuarikuus 1942 oli 75 grammi, suhkarid tähendab kuivikud leivakuivikuid 75 grammi umbes peopesa suurune tükk. Aga kuivik loeti siis poole vähemaks, sellepärast tahta nagu kontsentraat, eks ole. Aga siis ma leidsin ühe koha üles, kus oli lehmakoogi tantsitud Randose päevalilleseemned lehmakoogid. Ja siis ma sain tuua neid paar tükki paar taskuid poistele tuua ja siis me käivitasime neid tule peal ja siis öeldaks pehmeks ja see oli võimalik süüa, see oli väga hea, see parem kui leib mida lehmad said kunagisi leib ja see oli kõik või midagi veel. Natuke suhkrut ka oli, aga mitte iga päev. Nii kuis juhtus ja sellega mehed sõdisid, tuli sõdida, vähemalt see periood hiljem kuulsin olevat paremaks läinud, kui mid ära toodi, sealt üle elutee. Või raibe toodi siis üle Laadoga jahil Laadoga satuse auto. Nii vaatasime, et ta on üleni valge, no me mõtlesime härmatis. Ja me hakkasime kõik seda lakkuma. Ja mõtlesime seal suhkur, aga see polnud, see võis oli jahu aga näljasele inimesena isegi jahu magus, kui tal kõht on tühi. Palju sa kaalusid, siis ei tea, kui ma jõudsin välja, ma jõudsin korpuses ja siis seal mind kaaluti 49 kilo, kuhu ta viidi üle elude kiiva Tihvini ise. Ja seal oli niisugune lugu, et seal olid suured leivavirnad olid hunnikus, mida toimetati Leningradis nendesamade autodega võib olla ja autodooriga kai veerude ja, ja seal oli tunnimees juures Jer. Aga kui ta nägi meid, eks me tulime ära armetud olevused, haisid, ribade, valsi, meediatunnimees ütles, kes pidi valvama ja, ja me võtsime igaks pätsi leiba. Mida rohkem ta, aga kui sa võtad, aitab sellestki. Ja kust ta võttis kohe? Poisid, pidage meeles, ärge sööge, Gustav Teder ja tegustab ja ütles, et ärge sööge mehed rohkem, väike kyll söögi ära ja siis oodake pool tundi sissegi jälle. Muidu surete ära. Ma ei tea, kus tema, seda tarkus teadis meid veidi vagunisse. Ja mõni mees ei pidanud vastu Jersey leiva kohe kordama, varahommikuks surnud. Aga näe, kus ta teadis. Ja see on üks asi, viljadki ustavad minu elupäästja mitu korda hiljem kõvelt päästsid mu elu. Ja ma ei saa seda kuidagi unustada. Kas sina ise oled ka kellelgi elu päästnud? Ma arvan, et olen aga ma võib-olla ei saagi sellest nii täpselt rääkida seal niimoodi kui ma olin politruk juba sõjapäevil. Aga sa tead, et nii palju inimesi ja igalühel on keelepaelad ikkagi valla ja mõni puistes mõne liigse sõna, aga tollal oli see väga raske ränk kuritegu, kuidas liuväljal võitsid äkki midagi niisugust, mis ei sobinud antud juhul kasvõi ütleme, ülemuste kõrvadele. Ja siis, kui mina pidin minema asja uurima, siis ma püüdsin tavalisi ikka nii teha, et masin, kuule, mees. Sa vist ikka nii Chadsitega vist niimoodi, et, et noh, teda päästa. Ma ei taha nimesid mainida, keda, aga ma olen mitmel pool seda teinud. Ja ma olin õnnelik, et ma seda tegin, sellise mehena täitsamehed praegu ei saa. Ühe ühe eksituse pääsakate inimesed viskame üle parda. Kumba diviisis jõudsid esimesse või teise, esimene seitsme seitsme seitsme esimeste seas ja siis jõudsime sinna. Ja siis oli minu meelest nagu sanatoorium omi kanti putru. Päeval oli supp ja puder, õhtul jälle kuude ut, et kolm korda päevas süüa 800 grammi leiba päevas. No meie meelest oli see, kui tõime Lillides nii, oli see lihtsalt kuurort. Ja kui mõni kirju maavanemate võite pole esimene eksemplar, mis te, mehed, ei tea üldse, mis toit on. Jätke see jutt järele. Ma räägin selle loo ära, kuidas sai politsei ja see oli nii, et et meil majanduse suutlik, polku ja meie divisjoni komissar oli Shomner. Ta oli väike, väga vähese kooliharidusega inimene, aga väga elutark inimene. Kuule asju tead vähe, ta oli põra, talunik, kommunist, olnud ülemnõukogu saadik Eestimaa mees ja isionees laiusi Laiuse kihelkonnast, pärit sealt Laiuse vallast. Aga nüüd oli ta komissar. Tema kutsus mind niukseid enda juurde, ütlesid Ardid. Ma vaatasin, läbisin oma meeste lühiankeedid, et. Sa oled üks ainukene poissegi enam-vähemgi seal ülikoolis käinud. Kas mul on palve sulle, et need siin on lühikursus? Pardiajal lõigul? Kas oleksite nii kenad, loeksid läbi selle esimese peatüki. Ja homme tuled ja räägid mulle, mis siin sees on. Et ma loen. Nii kaval oli see mees, nagu ma lugesin siis läbi, oli peale tema juurde tema sinna muldonni ägedale asjale ta küsib, siin on sõna oportunistid, mis see tähendab? See tähendab, niisugune inimene, kes noh, ütleme eesti keeles Soodlev, niisugune inimene, kes püüab lepitada epitamatut. Ema tahab, et hundid ja lambad oleksid koos ja see on niisugune võimatu asi. Taadio petab neid, kes on nõrgemad. Aa, väga tore. Aga siin on ökonomist, mis inimesed need on? Natsi vot niimoodi niuksed mehed, kes, kes arvasid, et töölised ei pruugi üldse poliitika asju, aga nemad tahavad ainult majandusega tegemist ja palka palju paremaks. Aga poliitika jäägu kõrvale, et seda ei maksa. Ah, no tore. Kuule, ole kallis Ardid, mina pean homme rääkima sellest samast asjast ohvitseridele. Pullitundi. Tule sa räägid ära. Aga ma olen kõrval Salegi tera mani kõrval. Ja siis on asi korras ja niimoodi me tegime läbi tervisele lühikursus. Kõik peatükiga rääkisid Jali kõrval Pedastava poliitloenguid seal esimest, see oli siis minu, minu algus. Kas see oli enne või pärast partei liikmeks astumist? Neligiaidigi põhijoont, esimene iga nähtusi, ka asi iga on igaveses muutumises, ühtegi nähtuste asja põle, mis ei oleks igaveses muutumises, nii. Selle peale saab käe püsti. Ma tahan, ime nimetada täidab praegu tore mees. Kapten oli, ütleb, et aga kuulge neli korda neli on 16, oli 16, on 16 ja jääb 16. Siis ma vaatan summerile otse. Soomer vaatab mulle üsna põhjalik, mis ma nüüd ütlen selle peale. Aga õnneks ma olin õppinud matemaatika ajalugu. Masinaid, et hästi mõtleme, seltsimees kapten, selle üle. Kõige võtame aluseks selle, mis oli vanas Babüloonia matemaatika koduma Babüloonia. Seal ei olnud kümnendsüsteemi. Seal oli seitsmend süsteem, seitsmesüsteem tähendab, kui me räägime üles nüüd kaks korda kaks siis vastus on kaks, kaks. See tähendab kaks seitset, kaks ei ole 16. Aga võib-olla tulevikus on hoopis teistmoodi, võib-olla enam ei hakkagi niimodi rehkendama, võib-olla see muutub tarbetuks. Kombel visco kaptenid ja laul sellega täiesti rahul, korras, siis tulime välja selt Pindiaažissöör samme. Oli ka 12 kümnendsüsteem oli maiade Legends kaheteistkümneid süsteeme, igalühel on oma süsteem. Aga meil on 10 süsteem tänu araablastele ja kui ma olin selle loengus tsükli ära pidanud seal, mis võitsin, Ooemis loeng, see oli, see oli noh, ümberjutustus peatükist. Süüdismoson. Vaat, nüüd on asi nii kaugel et mul on vaja hädasi abimeest sadulaid, minul abimeheks. Sa pead astuma parteisse sellel masinal, maasturit, kes mind soovitab nõbule, kui mina soovitan, siis ei ole vaja küsida kest pardise vaja ausaid, toredaid inimesi, nagu sa ütlesid mulle. Ja mehed peavad sinust lugu ja mul on vaja niux mees abiks. Paberit ei olnud kuhugi, avaldust. Temast Pravda Lähed randa tõmbas selle esimese külje temast neljaks tükiks üks neljandik ralda leheküljest, veerand lehekülge esikirjuta diagonaalis, muidu ei paista kiri välja. Sinna vägisi avaldusi parteisse. Temaga salla toetan kogu südamest. Komissar Vaidzee Johner. Nii võeti mind parteisse. Sepad õmblemise varruka peale politsei samboli druga, õmbled siia viisnurgad punast virgut tollal kanti viisnurka ja ana Underi punase erinevate. Ma ütlesin, mina ei oska õmmelda. Noh, tema sellest räägime, Sõrkama tõmbasin ära. Ta õmbles mulle ise need Isargat varruka peale mõõdisel Vaksaga ära kõik, kui kaugel, kus kujutati niisugune komisjon mul oli. Ja hoidis mind oma last. Ta hoidis mind kogu aeg. Ja mis auastmesse, sisendid, reamees, aga siis ma sain kohe korraga neli saehammast, kraepealise tähendab nostarsionaal. Aga algad oli samboliiduga tähendab poliitjuhi asetäitja ja sealt ma sain hiljem muidugi siis joomisel.