Talis maniks nimetatakse niisugust eset, mis toob õnne ja veelgi parem kaitseb õnnetuse eest. Lõppude lõpuks õnnetuse eest põgenemine ongi tihti suurim õnn. Oled sa kordki elus hüppanud suure hundikoera eest kodutrepikotta siis tead kindlasti, mis on õnnetuse eest varjule pääsemine. Veega pori loobivad poisid olla hundikoerast paremad. Aga sina jää pikalt nina nuuskama ja Tõnnima tobedate poisinalkide pärast. Sa tormad koju ja võtad padja alt välja talismani. Maailma põnevaim raamatu. Maailma põnevaim raamat on loomulikult see, mida seal parasjagu suu lahti ja silmad pärani loed. Järgmisel nädalal võib-olla talis maniks, mis sulle igaõhtuse õnne toob, hoopis teine raamat. Aga see on raamat ja lugemise hetkel sinu jaoks alati maailma põnevaim. Nii et tema ütleb, kulla laps, sa ju ei loe, vaid lausa neelad raamatut. Vaata, kui ahned silmad on. Kellele raamat saab kogu eluks talismaniks võidki just niimoodi ära tunda. Et neil on raamatuid lugedes ahned silmad eales ükskõiksed. Nad lihtsalt ei loe, vaid neelavad. Ja loomulikult on nende ümber alati hulganisti raamatu kuhjakesi. Mitte ainult üks hoolikalt ümbrisesse sätitud raamatu kriips, mida üle õhtu igavledes lehitsetakse. Raamatut talisman indeka, õnnistatu eelistab kriips õhukesele, raamatuühikule aleti Telliskivi paksusid köiteid. Kolm musketäri ja kõik need ülejäänud musketäri lood, hirvekütt ja kõik need ülejäänud telliskivi paksust seiklustega on kõige hõlpsam õnnetusi eemale peletada ja suurt lugemisõnne tuppa meelitada. Kui näen oma sõbra kodus hulganisti raamatu kuhjakesi võpatas alati lootusrikast äratundmisrõõmust. On kortereid, kus kuhjakeses on ainult lastenurgas aga on ka küllalt kortereid, kus ka ema-isa nakatatud raamatutõvest. Raamatuid on niisuguses kodus muidugi igal toolil, nii et õiget istumispaika polegi. Kuhjakesi on aknalaual põrandal diivanil vannitoas kindlasti uhke raamatu Irnake. Kuigi käterätt on ehk unustatud vanni kõrvale riputada. Ja köögiski on leivanoa kõrval sedavõrd, peibutab raamatuvaramu, et unustad pakutud moosisaia ja süvened kuhjakesi leitsemisesse. Kuni märkad akna taga ootamatut pimenemist. Täike on jõudnud vahepeal looja minna. Ontlikud lugejad, erinevad raamatu neelajatest suuresti. Meie kodudes on samuti suurepärased raamatukogud, vahel rikkalikumad ja kalli hinnalisemadki aga eales kuhjakestena otse sängis või köögilaual. Raamatuid ei tohi ometi plekitada, määrida ühtki lehte kortsutada. Aga kes suudaks vannis köögis õues hoida raamatut veepiiskade rasvaplekkide poripritsmete eest? Ei keegi. Ja seepärast kästakse õpetlikule raamatule panna ümber ilukaaned ja lugeda seda pidulikult sirgeselgselt laua ääres et mitte rikkuda silmi ega selga mitte rikkuda raamatut. Aga nõnda on rikutud lugemisrõõm. Raamat pole enam õnnetalisman, vaid hoopis unerohi. Ära usu täiskasvanuid, kes kinnitavad, et lugemine olevat hirmus tõsine töö. Aga kõik sinu jutukad, aja raiskamine. Raamatu neelele saavad jutukaks pärast kolme musketäri, Tšehhovi Tolstoi valitud köited. Veidi hiljem Dostojevski Ilupaberis raamatu igavlevale. Lugejale on raamat nuhtlus ja needus sulle seal raamatust õnnetooja ja seda kogu eluks. Seepärast äsidki neid hoolega endaga kaasa kööki, bussiootetuppa vihma kätte igale poole. Paljud emad-isad ei usu, et tegelemine millegi sedavõrd õnne küllasega ei saa ometi olla kasulik. Enamasti äravad täiskasvanud ju kõik, et kõiges kasulikkus peab sisalduma sundkohustus ja palju ebameeldivat. Töö aetakse segi sunnitööga niisuguse tööga, kus ema muudkui sunnib ja ise kärgib ja vanema näägutab. Lapsele pistetakse poolvägisi raamat, pihku kästakse, loe nüüd, see on kohustuslik lektüür, jagasulik. Raamatu kuhjakese võlu on meil ka selles, et üksnes kuhjas saab raamatuid olla mitu ja palju ja hulganisti. Mitte ainult üks kirjandustunniks ette nähtud lektüür, väljavalitu ja nahkkaantega ümbritsetud raamat, kui lektüür pole eales raamat, talisman. Aga talismani don raamatu kuhjakeses alati käepärast, sest mõni uus jutukas ootamatult igav või kurb olla ja hoopis tuju rikkuda selle asemel et lisatalismani saada siis lohutab, julgustab kuhjakesest leitud lemmik. Loomulikult ei saa ju kõik läbiloetu jääda austetud kuhjakesse, sest lohutavaimet, innuste mant, kõigete Arvilikumat ei olegi lõppude lõpuks ka jutukates eas nii palju. Ühel mu lapsepõlveraamatu talismani autor Aksel Monte on oma keeleraamatus kirja pannud et kõik, mis meile on tõelise väärtusega võib osta vähese rahaga. Ainult ülearune, see müüakse kõrge hinnaga. Elu ilusamad annid pole müüdavad. Neid saame surematult jumalalt kingiks. Nad lasevad neil näha päikest tõusvat ja loojuvat pilvi ülal taevas purjetavad nerd, metsi ja põlde. Kõiki ilma sentigi maksnud. Linnud laulavad meile ei millegi eest. Ja metsalilli võime noppida isegi maantee äärest. Pole tarvis mingit sissepääsu öötähtedest, säravasse, peosaali. Ja väga kuulus arst, veel menukam, kirjanik õpetab sind ja mind. Meid kõiki, vähe sõpru, vähe raamatuid, jah, väga vähe. Ja eks koer on kõik, mida vajatakse enda ümber. Niikaua kui elatakse. Kui lugeda oma elus läbi väga palju raamatuid, siis võib tõesti öelda siira kindlusega, et nüüd piisab ka väga vähesest. Ja nii mõnedki nood kallihinnalisemad raamatu tähismanid valid välja juba lapsepõlves. Kuigi see siis veel sugugi ei tea, et neist raamatuist saab sulle lohutaja su kooli kõige nukramad päevadel ja veel hiljem ja aastate pärastki. Ja siis sa mõistad, kui vahva see on, et sa oma talismani välja valimises ei piirdunud ainult muinasjuttudega olgugi need näiduslikud nagu vendadel Krimmidel ega piirdunud ka ainult kaid, aari põnevate lugudega või krimkadega nagu naabripoiss. Nii titalikust lekteerist ikka päris talismani isa, seda võin sulle kinnitada oma kogemuste põhjal. Muidugi, emade-isade poolt on tihtipeale läbi aegade kinnitatud, et täiskasvanute raamatuid lugeda olevat muudkui vara vara ja kõik on ees. Aga äkki ühel päeval on hilja. Sind ei huvitagi enam raamat. Veel vähe paks ja piltidega, mida millegipärast romaaniks nimetatakse puha nuhtlus ja igavus märksa põnevam kinos telekas niisama sõpradega lobiseda. Paks raamat ei pane silmi särama enneolematute juhtumuste ootel vaid tekitab vaid põlgliku haigutuse raamat, see on ajast ja arust. Raamat son raamatu koidele. Mina haarasin 10 aastasena Balzaci köiteid riiulilt järjest nagu üht pikalt jätkuvat lugu. Samamoodi nagu jätkusid jugade maa musketäride seiklused ikka 10 ja 20 aastat hiljem. Tollel kirjanik vaevalt mõtles, et tema kõrgaadliseiklustest saab kord plikade ja poisipõnnide lemmikraamat. Vaevalt sama oleks osanud oletada kooper oma hirvekütilugudega. Ja kui on seitsmeselt loetud Scotti aevanhaud, miks siis mitte lugeda kümneselt järjepanu Balzaci, seejärel Tolstoi, Tšehhovi eelistatumad on raamatutalismani otsijale kindlasti need kirjanikud, kellel kogutud teoseid tosin või rohkem. Siis ei pidanud sellest teisest elust nii ruttu lahkuma. Üks köide jääb ju raamatu neelele jaoks lapsepõlves ikka väheseks. Tahaks nautida veel ja veel ja veel just seda teist elu, mida loob ainult too üks kirjanik. Täpselt samuti on ju ühe sõbra kodus nii manusõhtuid veeta, et paratamatult jääda hilja peale. Kogu õhkkond on seal peres niisugune äraarvamatult köitev, kütkestav ja Peebutav. Just niisugune on ka mõni kirjanik, keda võidi järjestikku läbi neelata köide köite järel. Ja ometi kurvast, et kui pead lahkuma saab kord läbi huvita vähimgi raamatusari, lõpeb äraga mõnuseim, õhtune külaskäik. Noh, pean sulle tunnistama, et lapsepõlves oli mulle kohutavalt oluline veel üks kirjanduslikult küllalt tähtsusetu raamat aga väga iseäralik ja põnev lugu. Nimets liimani mälestused tõesti olemas olnud Trooja taasleidmisest. Schliiman oli arheoloog, see tähendab inimene, kes uurib seda, kuidas me ennevanasti elasime. Sedasama uurib ju iga muinasjutt, aga arheoloog, loobuma muinasjutu vanade linnade varemetest ja nõukildudest ehtejuppidest kujutavaid, kui sina lõhud ära taldriku, peidad killud mulda ja sadade aastate pärast püüab üks unistaja mõistatada, kuidas oma taldriku ikka ära lõhkusid. Ja mis lapse õigupoolest olid. Vaat niisugune unele on arheoloog. Vähemalt suured avastajad on tihtipeale juba lapsepõlvest peale unelenud oma Trooja linna avastamisest. Liimann pani mind austama arheoloogiat, aga oli ka mulle parim keele õpetaja. Schliiman ise oli polüklot. Noh, see tähendab, et ei osanud mitte ühte-kahte-kolme keelt, vaid kohe hulganisti. Ja õpistenid keeli, nii et luges kõrvuti kahte raamatut emakeelset ja võõrkeelset, mis jutustasid ühte ja sama muinasjutu või muidu põnevat lugu. Nii muudkui luges ja luges, kuni võõrkeel oli äkki justkui iseenesest selge. Rääkimisega oli lugu veidi keerulisem. Arheoloogist uneleja õppis lehekülgede kaupa pähe teksti võõrkeeles ja nõudis siis, et teda kuulaks keegi, kellele see võõrkeel on emakeel. See võis olla räbalais prügivedaja, aga tema väärtus oli see, et ta ei moonutanud oma emakeelt. Ja Schliiman sai nõnda selgeks keele sügavaima musikaalsuse tõeliselt mahlakana kõlava emakeele. Nii et kui näed mõnda last, kelle emakeeleks sinu võõrkeel, räbene vaid hakka temaga kohe purssima just seda keelt, mis koolis sugugi meelde ei jää. Niisugusest väikesest sõbrast On ka nädalaga vahel rohkem kasu kui pikkadest igavatest koolitundidest. Ehk Moigatsenid kibedalt, sest oled omal nahal tunda saanud neid samu harjutusi, mida minagi lapsepõlves. Jälle ninapidi juturaamatus, kus on õpikud? Koolitükid tehtud, no siis mine värske õhu kätte, jookse ringi nagu normaalsed lapsed. Kohutavalt põnev koht pooleli, mis koht, naine, rühmania kraamin, lapsest kasvab voodil, Lõsutaja kohe üles ja kööki. Aitad mind ja õpid ka lõpuks midagi. Nüüd, kus ma olen ka ise kirjutanud mõne raamatu võin täie kindlusega sulle öelda, et just nimelt seda õpetlikku kasu mida nii väga armastati rõhutada täiskasvanute poolt andsid mulle edaspidiseks just igati hukka mõistetud jutukad. Väga jutukaks peeti iga raamatud, millega end kuskile nurka peitsin, selle asemel et tegeleda millegi igava, tüütu ja nagu hiljem selgus, täiesti kasutuks. Objekti oli meil kodus väga suur raamatukogu, mida oli raske laste eest ära peita, veel keerukam pidevalt põlu all hoida. Aga aeg-ajalt hurjutati ikka ülemäärast raamatu vaimustust. Nõnda just nõnda nagu ontlikud ja kasulootvad vanemad on tihtipeale käitunud ka ajalugu. Inimkonna ajaloos on küllalt ajavahemikus raamatuid on põletatud tükkideks raiutud ära keelatud. Ikka kui kõige halvab põhjustaja ajaraiskaja peaaegu nõiduja. Eks ema arvab ka tihtipeale, et mõni juturaamat on lapse lihtsalt ära nõidunud. See pole ju võimalik päev läbi ninapidi raamatus olla. Olgu siis söögilauas või bussis või vannitoas. Laps ei lähe vanni mitte pesema, vaid peidab ennast kuuma vette, et seal lugeda, kuni vesi külmaks läheb. Nii võib nohu saada, nii võib haigeks jääda. Nii võib koolitükid hoopiski ära unustada, see polevat kordega midagi. Ema ei olevat juba aasta otsa juturaamatut kätte saanud. Kui ausalt öelda, siis ei mäletagi, millal sai paksu romaani loetud. Bussis vajuvad silmad vägisi kinni ja loese seal ühel jalal nagu kurg. Bussis lugejad väidavad, et see aitavad ümbritsevast eralduda. No eraldamiseks peaks küll midagi hirmus põnevat olema. Nonii, põnevat pole vist veel kirja pandud. Olgu, selles raamatus tapmisi kas või musttuhat jälitamisi läbi kogu universumi. Aga tüdrukutirts muudkui loeb ja loeb ja loeb ja loeb. Ja nüüd on seeennaraasuga veel lugema meelitanud. Vannituba on justkui parim lugemissaal, kes esimesena ennast fänni lukustab, see sinna kogu õhtuks jutukaid lugema, jääb hea soe koht ja last vannist kätte ei saa. Tema kujutage vaid armastavat hirmsasti puu puhtust. Ja kes siis, täiskasvanud pole ise pidevalt korrutanud, et üks tulevane eestimaalane peaks hirmus puhas ja kole viisakas olema, et oskaks suures euroopas käituda. Ja muide võib-olla kukub teie poisipõnn veel õpetama ka, et Agatha Christie olevat kõik põnevuslood välja mõelnud, end vannis leotada, tõdes. Ja temale tulevad ka füüsikalahendused just vannis pähe. Füüsika on sellegipoolest kolm miinusega, aga riiulil on pooled raamatud vanni veest läbi imbunud. No ikka nii, et algul uputati vanni Silvia, rannamaa Kadri ja kasuema, seejärel Lutsu kevade. Aga pärast hakkasid vette uppuma kõik isa lemmikraamatud, nagu näiteks Ristikivi hingede, mille ilugaanest ei jäänud pärast suurt pesu midagi järele. Loomulikult püüavad korralikud vanemad oma raamatukogu päästa ja neil pole kahju kinoega jäätise, rahastet last vahel harvagi kodust minema saaks ennast tuulutama. Vaene raamatu, kui pole ju praegu üldse moes. Peaks õppima äri tegema, peaks vaimustama kinost või televisioonist või noh vähemalt putka kaubandusest. Ja ometi kuigi on olemas televisioon ja on olemas kinod ja on olemas muusika ja on olemas diskoõhtud paljugi mis meil on olemas. Üks raamatu neele valikski Rowinzanina üksikule saarele ilmtingimata kaasa mõne oma lemmikraamatuEi videot Disgoga seedeega, muud säravalt peibutavad. Jah, kui võlur lubaks kaasa võtta kõik lemmikut, siis võtaks ehk kaasa oma muusikas ette mõne videofilmi aga niisugune on juba kord võlurite seadus, et peab oskama valida. Nõnda peaksid sinagi valima, et kas sulle näidatakse üksiku saare vihmastel troopikaõhtutel pidevalt multikaid või mängitakse muusikat või vähendatakse su elu põnevamaid filme. Iga poiss või tüdruk, kellel on olemas oma talisman, raamat, võib mõelda, mõelda, mõelda. Ja ometigi mõtlete välja vaid selle tõeliselt lohutada, suudaks teda väita, et talisman raamat ja veel parem muidugi kui terve talisman raamatukogu. Lugemisvajadus tekib paljudel tirtsudel põnnidele ka nii, et ümbruskonnas on olnud keegi väga hea põnevate lugude jutustaja. Muidugi Dostojevski Solse niitsin on kirjutanud, et heal juttudest seal oli ka vangilaagrites alati kerge lugude väljamõtleja, see on suur väärtus ja suur haruldus. Ja kes muudkui vangid on õppinud tõeliselt väärtuslikud, tarbetud inimomaduste pahnasteraldama. Minule jutustas lapsepõlves suurepäraseid lugusid vanaisa täitatanud ega püüdnud lapsi lihtsalt lugudega uinutada. Vanaisa jutustas ühistel jalutus, kuidas käikudel ja söögiaegadel. Ja loomulikult ka pikkadel õhtutel. Lood olid tihti järgnevad. Ja nagu ikka, parimad lood. Need lõpp käisid kõige põnevamal kohal.