Mõni aasta tagasi avaldas Andres Langemets niisugust huvitavat mõtet nooremate luuletajate kohta. Et nad on nagu liiga passiivsed ja küsis retooriliselt, miks nad ei kukuta meid. Ja tõepoolest, kui me maailmakirjanduse ajalugu vaatamissiis me väga sagedasti leiame selliseid tolmilisi, noore generatsiooni tulekuid kirjandusse luulesse, eriti kus noored on väga mässulised ja väga kategooriliselt vanakeste vastu kukutavad need ja loovad uutmoodi kirjandus ja uutmoodi luule. Meie Eesti Nõukogude kirjanduses ei ole selliseid mässulisi perioode õieti olnud kuuekümnendatel aastatel, kus tuli terve rida väga andekaid noori poeeti eesti luulesse. Toimus ka muidugi üsnagi elavaid, üsnagi ägedaid mõttevahetusi, aga ega mingi kukutamisest siiski rääkida ei saanud, noorema ja vanema generatsiooni vahel mingit müüri ei olnud ja mul on tunne, et see räägib meie kirjandusliku kultuuri kasuks. Ja kui me vaatame nüüd neid kõige nooremaid poeta, kes on viimase ütleme, viie aasta jooksul eesti luulesse tulnud nad tõepoolest ei kukuta vanemat generatsiooni, aga ometi on neil oma nägu olemas ja üks kõige omanäolisemaid ja samal ajal kõige Tasakaaluka maid kõige vähem kukutama kaldu vaid poete on minu arvates Rein raud. Ma tahaksin rääkida paar sõna Rein Raua isikust noore poeedi isik. On ju esialgu hoopis vähem tuntud kui tema looming. Minul oli rõõm temaga tuttavaks saada, kui ta oli koolipoiss. Ma ei mäleta täpselt 12 aastane 11 aastane ja tema isa, minu hea sõber, kutsus mind tutvuma oma pojaga, ütles tema on suur antiigiharrastaja. Ja otsekohe tegime selle väikse tragi, koolipoisiga viktoriini. Esitasime teineteisele küsimusi kreeka-rooma kultuuri alalt. Küsimusi oli vist kummaltki poolt 15 ja vahekord oli lõpuks 10, viis Reinu kasuks. Ta teadis antiigist rohkem kui mina oma eiole antiigispetsialist küll, aga see asi on mind alati huvitanud ja mingeid teadmisi, et mul on tema teadmised, olid veel suuremad noore entusiastliku ja väga laiade huvidega koolipoisi omad. Aga sellised huvid, jätkusidki ja rõõm oli kuulda, et Rein raud on otsustanud oma haridust peale keskkooli lõpetamist jätkata Leningradi ülikoolis. Ja esialgu valis ta oma erialaks väga haruldase keele mille spetsialist Eestis on ainult üks Haljand Udam. Nimelt vana päris hea keele, klassikalise, päris hea keele. Aga kes teab, kuidas noore filoloogi huvid muutusid juba esimesel kursusel vahetast eriala valis pärsia filoloogia asemel jaapani filoloogiaala, mille tundjad Eestis jällegi on peaaegu null. No on olemas küll mõned jaapani keele oskajaid. Näiteks Agu Sisask, kes on õppinud Jaapani ajalugu, jaapani filoloogia kitsamas mõttes, seni ei olnud. Ja mulle tundub, et Rein raud vahetas eriala. Ma ei ole küll tema enda käest küsinud, aga, aga pean seda täitsa võimalikuks, sellepärast et pärsia keel oli tema jaoks liiga lihtne. Pärsia keel on indoeuroopa keel ja ma olen sellega ka veidi tegelenud. Tema struktuur ei ole raske. Umbes niisugune nagu inglise või rootsi keele oma käänamist ei ole ja pööramine on ka võrdlemisi reeglipärane ja sõnavaraga ikkagi indoeuroopa oma jaapani keel aga hoopis midagi muud. Täiesti teine struktuur, tähe teised, kõik teised töö, palju raskem. Ja Rein raud on mees nagu mulle paistab, kes raskusi karta. Ja nüüd on ta Leningradi ülikooli lõpetanud jaapani filoloogia sinna juurde ka üsna kõva stuudium hiina filoloogiat. Ja nüüd on mõlemal erialal meil meil olemas üks tubli jõud. Nii palju tema haridusest eesti luulesse tuli ta mõni aasta tagasi alguses koguga paljajalu ja siis üsna varsti teise värsikoguga kestmine tuleb seest, mõlemad kogud olid väga omapärased. Mõned arvustajad suhtusid teatava heatahtliku umbusuga. Ma ütlen heatahtliku ja ütlen umbusuga siiski ka. Sest asi seisis selles, et ühest küljest oli tegemist kahtlemata tasemel luulega, teisest küljest aga häiris võib-olla see noor poeet oli väga haritud ja kajastus ka tema luules. Ta kirjutas näiteks esimest kogus uned, luuletused pärsi ajaloost ilma kommentaarideta nende mõistmiseks vaja teatmeteostest üht-teist järele vaadata. Ja see niisugune vahetu luule-elamuse ühesõnaga on selle tõttu ehk alguses nõrgem, selle tõttu siis mõningane umbusk. Teises luulekogus esitas Rein raud kõigi üllatuseks teose suur lugu, mida ma julgesin nimetada väikese keeposeks. Teised arvustajad jällegi suhtusid sellessegi teatava skepsisega teatava kahtlusega. Eepos peaks olema ikka rahvuseepos, peaks olema kangelaseepos peaks olema palju pikem. Ja see, et tegemist oli küll julgesite motiividega, nagu need väga iidsetes epohhides olemas on ei puutunud nende valgustajate meelest nii väga, väga asjasse. Ja, ja see, et tegemist on millegi väga omapärase, ka eesti luules, seda ei saa küll keegi keegi salata. Aga tegemist on eepose, midagi üllatavat, imelikku paistab, jõuateeposte aeg on möödas, möödunud sajandil võidi neid veel kirjutada, aga nüüd äkki meil kirjutab keegi väikese Epuse, ometi Rein raud tegi, tegi selle selle ära ja, ja tegi selle minu meelest huvitavalt kur ja niimoodi ongi meie luules nüüd olemas väga omapärase haridusega ja väga omapärase laadiga kirjanik ennustused on alati veidi riskantsed. Võib-olla saab rin rauast idamaa rahvaste luule. Viljakas tõlkija. Ma viitan praegu Rein Raua, Jaan Kaplinski kahe peale tehtud ja möödunud aastal Loomingu raamatukogu väljaandel ilmunud Hiina ja Jaapani klassikalise luule väikesele vihikule, millega Rein raud oma luuletõlkija võimeid on suurepäraselt tõestanud, nii et sealt edasi minna ei ole tal muidugi enam raske. Ja selliseid inimesi on Eesti kirjandusellu väga vaja. Olen korduvalt sellest rääkinud, et kuigi mitmesuguste keelte oskajaid meil on ikka aeg-ajalt juurde, tuleb. Proosa tõlkijaid on ikkagi ka olemas, aga luuletõlkijaid on väga vähe. Ja Rein rauast kahtlemata üks luuletõlkija saab. Lisaks aasia keeltele oskab ta ka kõiki olulisi euroopa keeli Nende hulgas muuseas nõukogude rahvaste keeltest. Niisugune tähtis keel nagu leedu keel, kaleedu, luuletõlkijaid, otse originaalist on meil vähe olnud. Leedu väga head luulet on vähe tõlgitud. Rein raud orienteerub niisuguses aruldases ja keerulises keeles nagu gruusia keel jällegi Gruusia suurepärast luulet ei ole meil tõlgitud. Nii et häid võimalusi on olemas. Ja nõnge, siis esitles kuulajatele oma vastset kolleegi kirjanik Ain Kaalep. Nüüd on stuudios ka Rein raud. Võib-olla alustame mõne uue luuletusega. Kui pisarad katnud on avara maa ja pimedus piitsutab laotust nagu pilvede tagust teistpidi sügavat kaevu, seda teab, et ta päikeseteed kaua käia ei saa ja mäletab nukrana ette seda salajas halvavad kaotust siis rohkem kui muud talle sinu pilku on vaja salasoovide tulerauaks. Vaba käega, mis liuglema lasta, võiks vette lihtsaid lahkeid, laevu, nii valguse sära taas täita saab äreva maja. Kui kauaks? Kutsumuse kõrval tuleb ametit pidada ja teie olete praegu nukuteatris tööl. Ja augustikuust, nukuteatri kirjandusala juhataja. Mul on see teatriliik alati tundunud üks kõige huvitavamatest teatriliikidest. Nukutasand lubab väga palju huvitavaid tõlgendusi, milleks inimnäitlejad lihtsalt ei ole võimelised. Mõnikord küll öeldakse, et nukud ei ole võimelised tegema seda, mis inimnäitleja, aga ka vastupidi, on nii isegi veelgi rohkem. Ja sellepärast ma olen väga rõõmus, et ma olen just sellel ametikohal. Kas kavatsete kirjutada aga midagi oma teatrile? Ja ma olen ühe näidendi juba kirjutanud ja lähemas tulevikus kavatsen veel kirjutada. Juba noh, tõenäoliselt järgmisel aastal lavastatakse selle pealkiri on ka nukuteater. See kõneleb ühest rändnukuteatrist, mis on saabunud ühte linn, siis hakkavad hargnema mitmesugused sündmused selle ümber. Aga tulevikus kindlasti veel. Luulet ja, ja näidendit ei saa niimoodi planeerida ka tõlketööd võib-olla küll. Jah, kunagi nüüd ka lähemas tulevikus ma tahaksin panna kokku ühe suurema jaapani luuletõlkeantoloogia kogu mu diplomi ja kursusetööde materjale, siis sinna kõrvale tekkinud taust, mida ma lihtsalt lugesin ja tõlkisin omaenda jaoks, mitte ülikooli mingisuguste tööde jaoks. Mul peaks olema juba koos üsna esinduslik või, või läbilõikematerjalid kuskil aastatest 785 kuni 1000. Aga see on, need on kõige raskemad aastad sealt seal on kõige-kõige huvitavam materjalil kõige rohkem on teda selle kujutatud määral läheb aega. Nii et see on valikuraskus ja nagu me siin Ain Kaalepi jutustki kuulsin. Ühesõnaga, kui teil on nii palju keeli ja, ja nii palju võimalusi, siis on ka igal tavalisel päeval valikuraskused, mida just teha, kui huvisid palju. Seda küll jah. Aga need päevad, kus on nagu valiku raskus, on niisugused, kus tegelikult miski asi ei õnnestugi, võib-olla ikka see, mis, mis iseennast peale pressib, see on see õige asi. Et on niisugune õpetlik iva, ei puudu sealt seest ja kui ma seda kirjutasin, siis ma just eriti teravalt kogesin seda, et ühest küljest, mida suurem hulk materjali, seda raskem on teda korraga peas hoida korraga, mäletada kõiki üksikuid käänakuid ja nõkse, mis seal sees olid. Ja teisest küljest seda olulisem on teda järjest kirjutada, mitte lasta pause tekkida. Isegi kolme neljapäevane paus võib nii põhjalikult ära rikkuda, selle järgnenud peatükid tuleb jälle kõik uuesti kirjutada. Nii et romaan teile praeguse elukorraldusega ei sobiks? Peab sobima sellepärast, et ma nüüd võtsin ühe üles ajaloolise romaani, mis kõneleb väga tuntud ja, ja vanal teemal ristirüütlite saabumisest Liivimaale ja Liivi vanemate tegevusest sellega seoses. Ja selle romaani peategelaseks saab Liivi vanem Kaupo, keda me ajaloost mäletame kui niisugust, oma rahvareetja ja üldse halba inimest. Ja ma olen teda nagu püüdnud natukene teise silmaga vaadata, sest Kaupo oli siiski pärit Liivimaa metsadest ja kui ta 1203. aastal käis koos Djodorissiga roomas ta võttis vastupaavst Innocentius kolmas, siis lihtsalt avaldas talle tõenäoliselt nii vapustavat muljet. Ta veendus või, või hakkas arvama, et Lääne kultuuritüüp ja tehniline tsivilisatsioon, et see on nii palju tugevam ja vastavalt siis ka nende inimeste jumal on nii palju parem. No mul on praegu kirjastuses luuletuskogu käsikiri, kust on see luuletus pärit, mis ma lugesin, selle pealkiri on praegu lumme mattunud ja kõik tema osad keerlevad nii või teisiti lume ümber. Ja kuna ma olen seda lumekujundit kasutanud ka selles tähenduses nagu jaapani luuletajad selle niisuguse hingerahu kahtepidi mõistmine on jaapani luules andnud minu jaoks vähemalt hämmastavalt huvitavaid tulemusi ja eriti meie nagu kaasaegses maailmas peaks kõlama kus ühest küljest on kogu aeg niivõrd kiire tugev pidev elurütm, mis ei anna mõnikord aeg oma mõtetki mõelda. Ja teisest küljest, kui inimene lõpuks niisuguse rahulikkuseni jõuab näiteks kui kunagi suvel maal või või ka talvel kuskil inimestest eemal, sest järsku avastab, et ega see ei ole sugugi kergem kui see kiire rütm, mille eest ta on püüdnud põgeneda. Ta, seda asja ma olengi, nagu tahtnud tahtnud selles luulekogus vaadata. Õhtu ei jõua veel lumele järele. Mets vaikset rahu ei suuda veel juua, ootab, et hing võtaks tagasi luua hetke, mil rohigi tuules ei verele. Veel pole kohta siin suurele särale, kes on end elavast allikast jootnud, kaua võib-olla küll peatumist lootnud, kuid ta on jõuetu, jõudmaks veel pärale üksik, vaid hirv tuleb jooma veel nirele. Maarinatuksetes vaibub ta tahe. Maalgi on aeg olla leebe ja jahe, andmata teed oma suurele kirele. Miks on siis hinge sees ruumi veel murele? Korraga kajab üks eksitav kõla, siis vaatab ehmunud hirv üle. Õlakuusk viipab hüvasti viimsele kurele. Süda ei jõua veel lumele järele.