Tahaks loota, et alanud aastal jätkuvad ja süvenevad meie kontaktid teiega. Me kauge kuulaja, püüame oma saadetes ka alanud aastal tuua teieni kõike seda huvipakkuvad, mis täidab meie päevik kodu Eestis. Kuigi mööduvad aastad ei rohtu väliseestlaste tee oma sünnimaale ja sünniradadele tullakse külastada oma sünnikohta ja kohtuda sugulaste ning noorpõlve sõpradega, elada kaasa sellele uuele, mida me oleme saavutanud sõjajärgsetel aastakümnetel. Aga tullakse ka, et otsida siit oma esivanemate juuri ja kinnitada nende kaudu omingi. Lugege nad vaikselt omaette läbi ja igaüks peab mõtlema, milline oli minu lapsepõlve, keele, õppimise, elamuste, kus ma kasutasin mõnda sõna valesti, teadmata veel, et täiskasvanute keeles on sõnal mitu tähendust. Või sain lihtsalt täiskasvanute keelist teisiti aru lapse vaatevinklist ja sel puhul ähvat harilikult suurte inimeste naermise. Äsjakuuldud heli katkendi ka algas suvel jaanilaupäeva hommikul lahemaal Ojaäärse õppekeskuses keele tund kuulajaiks väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu poolt korraldatud kuuendast keele ja kultuuriseminarist osavõtjad. Sedapuhku oli neid saabunud Rootsist, Saksamaa liitvabariigist, Prantsusmaalt, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest ja Austraaliast. Seminari arstide hulgas oli ka Jakob Liivi pojatütrepoeg, Morris, Kotli, Morrison, kirglik Eesti huviline ja eesti keelt hakkasin õppima alles kolm aastat tagasi. Mida välismaal elavale eesti noorele tähendab eesti keel? Ilma eesti kultuuri ta minu jaoks ei olegi omanikke. Kuidas elada, see on midagi, mis puudub. Pariisis Pariisi läbi väga palju eestlasi sõidavad läbi. Ja seda muutumist tuleb jälgida, ta saab jälgida ainult Eestimaal, kus ta kus ta sõnnikust õige. Ja ma arvan, et ta on eriti Prantsusmaal palju rohkem huvitav. Insticuldurn mõju saada Eestist kui Torontost me, me, me ei olegi Ameerikasse või Kanadasse ja Anneliganikultuuron Doras meie jaoks ja Melchiori kultuur mõju. Kuidas emotsioonid et seda uurida, oleks väga huvitav, aga vastus mul ei ole. On ikkagi, mis juhtub, Eestis on liiga palju südamlikud, et. Ühiskonnas välismaal midagi puudub. Ja seda, mis puudub, on siinkohal. Kas sinu juurde kindlasti minu juured ei ole, Prantsusmaal ei ole Austraalias, kus ema kasvas, aga on siinkohal. Ja on, sellepärast ma olin, siin, on raske elada ilma juuridega. Nii, no nädal aega on nüüd seminaripäev juba selja taga, mille võrra rikkam selle nädala jooksul oled saanud minu jaoks mürgi köögi köögi. Nagu Jaan Kaplinski, Veljo Tormis ja see on väga huvitav, see oli pärast välismaal vägev vähi, kuuldataksei sellest. Ja on on, tahtis selle, tähendab, venis maalides siinkohal on Eesti kultuuri, Eesti kudusin on nii elav. Andekaks, ja kelle jaoks kõige tähtsam ja samal samal ajal, et see võimalus kogu saada inimestega, kes on tõesti väga huvitav ja kes teevad eestlus praegu. Sellega ei ole minu ojaäärselt kaasa toodud helilint veel ammendatud, sellele jäid mitmed toredad laulud, mis samuti kuulusid eesti keele õppimise juurde. Kanadast oli peksa kuuendal keele kultuuriseminaril Hingritset. Seminari lõppedes jäi ta veel mõneks ajaks Eestisse, et tutvuda lähemalt meie kunstieluga. Nii käis ta ka Eesti noorte kunstnike näitusel, kus temaga juttu. Epp Alatalu. Toronto kunstiinstituudi lõpetanud tekstiilikunstnik Ingrid Sepp. Te olete päris palju maailmas ringi käinud, kas eesti noorte kunst lööks maailmas läbi? Kui üldiselt vaadata näitus, siis muidugi on selliseid töid, mis on igal pool näha, aga siin on siiski midagi iseloomustavat mis näitab midagi kultuurist. Aga selliselt tasemel, mis oleks tõesti väga huvitav väljaspool Eestit ka. Ja ma päris kindel selles, et oleks suur huvi väljaspool Eestit, näiteks Kanadas Ühendriikides, et seda näha tekstiili alal olid väga huvitavad tööd ja tallialal. Ja muidugi kõigil alal ei, kindlasti on. Erinevusi viivad kunsti kõrgemale tasemele, eriti graafika, sall, erinevusi meie Kaaleda graafikast ja sellest, mida ma üldiselt näinud valed graafika on kuidagi rohkem erinev teistest aladest. Midagi on kõrgemal tasemel kui meil ka alates ma ei ole nii head graafikat kannatas läinud, kui siin Eestis noorte hulgas sügavust on üldiselt rohkem, kui meil siin ei ole. Tööd, ei ole mitte nii ilusad. Alati ei, muidugi meeldivad silmale ma näen, et inimene, kunstnik on rohkem läbi mõelnud oma ideed ja ei ole teinud rohkem efekti pärast, nagu meil tihti juhtub, et inimene tahab üllatada või ehmatada, siin on rohkem mitmepinnaline idee, mis tuleb välja töös. Kanadas praegu näiteks oleks võimalik korraldada noorte eestlastest kunstnikke. Mis te arvate, eestlaste hulgas on palju inimesi, kes teevad kunsti õõtsa aga tase ei ole nii kerge kola. Kui olla väljaspool kodumaad, siis tekib see ka, et ei ole nii. Võib-olla konkurentsile nisu eestlaste hulgas, see oleks väga huvi, kui saaks nii korraldada, aga veelgi huvitavamaks oleks, kui saaks korraldada mingi vahetuse, et saaks väliseesti noorte hulgast siia tuua ja siis siit Kanadasse seks midagi, mis oleks väga hästi vastu võetud mitte ainult noorte eestlaste poolt Kaale tahes eriti väljaspool Eesti ühiskonda kulti ringkondades. Seda peab kindlasti korraldama tulevikus. Mullu kevadel oli eestlase kunstimuuseumis avatud Kanadas eluneva eesti kunstniku Rutt Ulvingu personaalnäitus. Kui varasemad väliseestlastest kunstnike teoste väljapanekud Kadrioru lossis on tutvustanud neid meistreid, kelle kunstiõpingud on kulgenud ja loomingulise töö algetapp läbitud sünnimaal nagu Herman Talvik, Ernst Jõesaar, Eerik Haamer siis nüüd oli meil võimalus näha väljaspool Eestit kunstnikuks saanud isikunäitust. Rõdul vingunäituse avamisel käis meie toimetuse esindajana Tiina silla. Inge Teder ütles, et kui tema neid töid vaatas, siis temale tundus, et nende tööde sees peituv nisugune, vaoshoitud temperament ja emotsioonid, intellekt ja maitse kuidagimoodi on ikkagi lähedane eestlasele. Kas te olete sellega nõus, et mingid sidemed on ka teie kunstis seni vaagen? Ta ei saakski teisiti olla, ma mõtlen. See on minu muld, kus ma olen välja kasvanud. Kuigi ma olen, olen kodu teinud endale, mujal Kanadast, kus ma olen, siis seal on, kus ma ennast tunnen hästi, kus ma töötan. Mida ma mõistan, see siin Eesti on minu sünnimaa, see on paratamatu, muidugi tuleb tööst läbi, kuidas teil need niisugune mõte ja niisugused tihedamad kontaktid tekkisid, et meie juures ka oma näitus teha? Ma arvan, ma juba vastasin peaaegu selle küsimuse äratsele eelnevaga. See on minu, kus ma välja kasvasin ja huvi oma sünnimaa vastu on igalühel alati. Ja kuna ma olen juba suurema osa oma elust ära elanud, siis ühteviisi nagu saab ring täis. Et ma tulen siia nii ennast näitama, nii nagu ma olen välja kasvanud ja kujunenud mujal tulen tagasi jälle Eestisse selleks korraks. Kas teil oli endal enne võrdlemisi hea ettekujutus missugusesse konteksti, nüüd teie tööd ja pildid tulevad, missugune on praegu Meie vabariigi kunstitase, keda te teate või mida te teate? Ja kunstimaa Eesti kunsti ma olen ju kogu aeg näinud ja sellega seotud olnud ja paljud graafikud nagu Viive Tolli ja Evi tihemetsas on ka minu head sõbrad nyyd kujunenud nende töid on ju väga palju Kanadas, Ameerikas, Rootsis, kodudes ja paljude teiste eesti kunstnike töid ka muidugi. Nüüd olete teie siin Eestimaal kohe niisugusel ajal, kus päris kalendrikevad algab kõigil, meil on veel palju lund. Kuidasmoodi võiks teie töös kajastuda näiteks kevad Eestimaal ma ei tea, kuidas. Ma ei tea, kevad mule ja see on küsitav, aga kus ma näen paralleeli? Võib-olla selles antiiksuses, mis Euroopas on ja, ja siin ka ma mõtlen, see on väga stimuleerimine, vanad tornid ja vanad seinad, Vallikraavi seinad. See on just see materjali, millega ma töötan. See kindlasti mõjutab ühel või teisel viisil. Lõppenud aastal olime vabariik järjekordselt ka teadlaste rahvusvaheliste kokkusaamiste paigaks. Vabariigi Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudis tehtav ulatusliku kaalukas foneetikaalane töö ja selles nüüdisaegse tehnika oskuslik kasutamine, see aluseks, miks Tallinna meie vastav instituut valiti mullu maailma foneetikute suurkohtumise Üheteistkümne rahvusvahelise foneetika kongressi organiseerivaks baasasutuseks. Kongressi tööst võttis osa üle 700 teadlasi üle kogu maailma. Eestlase endid osales kongressi töös paarikümne ringis. Lisaks Nõukogude Eesti teadlastele, foneetikuid, Ameerika ühendriikidest ja Soomest. On tähelepanu väärne. Kongressi üheksast Benaar ettekandest olid kaks eestlastelt üks kodueestlastelt, Arvo Eegilt ja Toomas helbilt. Teine Ameerika Ühendriikide teadlaselt Ilze lähistelt. Tallinnas sündinud Ilse Lehiste on doktorina ja professorina Ohaia ülikoolis käinud ikka eesti keele huviliseks ja seekordne kongressi osalemine oli talle juba kuuendaks külaskäiguks Eestimaale. Ikka need külaskäigud olnud seotud teadustööga eesti keele alal. Kongressipäevil ajas temaga juttu Hubert Veldermann. Eesti keelt kõnelejaid on siin kongressil külaliste hulgas rohkesti maailma juhtivamaid foneetikuid USAst. Professor Ilse Lehiste on sündinud Tallinnas, lõpetanud siin gümnaasiumi 12 klassi. Seega on ausalt öeldes Lehiste Tallinnasse ja kodulinn. Nüüd siis jälle kodus. Aga teie teadlase ettekanne täna siin plenaaristungil äratas üsna palju huvi uste, isegi võrdlesite eesti keelt teiste maailmakeeltega. Võtsite lähiteid eesti keelest? Ma kõnelesin üldisest probleemist ja kasutasin näiteid eesti keelest ja inglise keeles ja eesti keel pakub teoreetilisele keeleteadlasele väga suurt huvi, sest eesti keeles on huvitavaid nähtusi, mõnes suhtes on eesti keel väga omapärane, kasvõi näiteks sellepärast, et eesti keeles on kolm sõltuvuse astet. Ja paljudes teistes keeltes ei ole neid rohkem kui kaks kui neid vältus asteks nimetada. Pikki lühikesi täishäälikuid, pikki lühikesi konsonante eesti keeles on pikki lühikesi ja ülipikki ning nendest rääkida on rahvusvahelisele kuulajaskonnale päris huvitav. Te olete väga kaua Eestist ära. Kas eesti keele haruldaselt hea oskus on seotud teie teadustööga? Ma arvan, et see on rohkem seto seotud teadusliku tööga, sest niisugust igapäevast kontakti keelega mul tõesti ei ole. Seal, kus ma elan, on mul küll paar tuttavat perekonda, aga võib-olla kõnele nendega telefonil kord nädalas ja see on maksimum. Aga kuidas te olete suutnud siis just seda elavat kõnekeelt alles hoida, sellele on raske vastata. Võib-olla ehk huvi keele vastu on kõige suuremaks põhjuseks. Mida nii kui tohib küll küsida. Teadustöös olete täpsemalt teinud? Ma olen tõesti suurema osa oma teaduslikust tööst pühendanud helilainete analüüsile olen uurinud seda, kuidas teatud keelelised nähtused ilmnevad ennast füüsiliselt. Manifesteerivad väljendavad füüsiliselt helilaines akustikast. Nii et minu eriala on eksperimentaalfoneetika, nimelt akustikat. Kas need lootused, millega siia tulite, on täitunud? Mõnes suhtes on täitunud, mõnes suhtes võiks võivad ehk veel täituda. Sellele kongressile on iseloomulik, et ainevalik on natuke laialdasem kui mõnel eelmisel kongressil ja kõneldakse siin palju rohkem fonoloogiast foneetikaga võrreldes. Mõned on olnud puhta kujulisemalt foneetika kongressil. See tähendab aga ühtlasi, et on võib-olla 12 samal ajal toimuvat istungit ja raske on valida, millest osa võtta. Kuidas ausalt öeldes lähen kuulama, mida sõpradele ütelda. Ameerika ühendriikidest oli meil lõppenud aastal külas veel teisigi teadlasi, nende hulgas California Ervini Ülikooli poliitteaduste professor Rein Taagepera kes on samaaegselt ka balti uuringute edendamise ühingu lühendatult Aaps president. Eesti külastame ja üks osa tema Euroopa turnee kahekuisest programmist. Siin oli Rein Taagepera kohtumisi mitmete meie teadvus inimestega. Mitmed kontakt olnud Teaduste akadeemias ja ma rääkisin seal oma apsist Jaava üldiselt vaadetest khakitatiivsele ehk matemaatilisele ühiskonna teadvusele. Sest lõbus joon balti uurimused hõlmavad ainult veerandi minu uurimustest, pearõhk on valimissüsteemidel, millest ma ei oska raamatut, kirjutasin, need lood on avaldatud saada ja oli siis sellega seoses ka juttu akadeemias siinsest mitme kandidaadi valimisest, mis nüüd hoogu läheb. Ja kuigi minu analüüs toimub põhiliselt mitmepartei valimiste raames, siis vägagi palju säästa rakendatavat, niipea kui on ühe partei valimised mitme kandidaadiga ja vali kandmiseks on oluline valiku, seda mitme kandidaadi olemasolu. Ja kui palju vähendatud parteisid on, ei ole võib-olla nii oluline. Ja ma loodan, et see mitme kandidaadi ka valimiste süsteem siin süveneb. Aga teises küljes ka, et peab arvestama, et see võtab oma viis aastat. Sest see võtab õppimist nii süsteemi loomiseks, mida kandidaadid õpin alles kogemuste teel, kuidas kampaaniat ajada ja valijad õpivad kogemuste teel, kelle vahel valida ja mida tähele panna, millised lubadused on, on usutavad ja millised ülepakutud. Nii et see oli väga huvitav just, kuivõrd Ameerika mandril on balti uurimise ühing olemas. Kus te saate materjali, kes seda asja edasi viivad ja kas teil on oluline olnud siis ka balti mere riikide inimestega kohtumine las allusid piirkonnas, ütleme Lõuna-California ulatuses on umbes 500 eestlast ja lest andes on Eesti maja, kus ma mõnedel perioodidel väga tihti käinud, kui tuli viia lapsi ja rahvatantsuharjutustele reedel. Ja ise oli näitemänguharjutus. Kus ma Tammsaare kuningal on külmas mängisin poisingab külalisi Eestis on mul käinud, on käinud kodus ja mujal kokku puutunud. Need külaskäigud sagenesid 70. aasta lõpus. 80.-te aastate alguses muutusid nad üpris harvaks ja ma oletan, et nüüd jälle nii läbikäimine väliseestlaste ja kodueesti vahel jälle süvenemas päevade olite ka Tartus. On see teie sünnilindist? Tartu oma sünnilinn Ma lahkun sealt 11 aastaselt ja praegu oli mul võimalus akadeemia inimestega, kes niikuinii sinna olid minemas nende autoga sõita Tartusse. Ja ma tundsin end seal väga koduselt üllatanud, et ma võisin igal pool ringi käia ilma ära eksemata. Ja leidsin oma vanad kodupaigad Tartus üles, nad on muutunud, aga püsinud. Oli võimalus ka minna tallu, mida le sõits. Seitse aastat avasime Tartu ligidal, seal oli üllatus, et jah, maja oli alles, mida sa võivad arvata, hävinud suur üllatus oli, kuivõrd loodus on muutunud. Te, arvate, et maastik on vastupidavam kui majad, aga seal ma kogesin vastupidist. Need, need salud ja võsa lepavõsad, kus ma oma seitset lehma karjatasin nende asukohtagi. On võimatu lagedal väljal kindlaks määrata. Oli teil ka tööalaseid kokkusaamisi Tartus? Tartus oli kokkusaamisi sealse õigusteaduse osakonna mitmegi liikmega. Muidugi õigusteadus ja, ja poliitteadus on, on erinevad asjad, aga eriti just selle valimiste küsimuses millalgi palli huvitavad arvutada. Ja meie uue raamatuga maiustama kaastase kirjutasin. Ma arvan, et meil on nüüd suur samm edasi tehtud üldist maailma ulatuses arusaamisega, mida valimissüsteemid suudavad teha ja mis mitte. Ja mitte et üks on parem kui teine, vaid et kui uusi valimisvorme otsitakse, siis on nüüd võimalus valida ja teada, mida üks teatav valimissüsteem teeb või, või ei tee. Sellest oli Tartu ülikoolis ka palju juttu. Skandinaavia Paldi teadusliku instituudi ja Stockholmi Ülikooli balti uuringute keskuse ühisettevõtmisena see lõppenud aastal suve hakul teoks Skandinaavia balti uuringute edendamise ühingu üheksas konverents. Meie vabariigi esindus oli seekordsel konverentsil eriti ulatuslik. Selle teose osales ajaloolasi, keele, kunstiteadlasi, heliloojaid ja muusikuid. Seoses konverentsi ettevalmistamisega oli meil külas balti Instituudi tegevdirektor Ivo Iliste kes on tuntud ka kui nõukogude eesti kirjanduse rootsindaja. Veel kord sõna Tiina Sildamile. Aga nüüd teie oma mitteameti töö vaid teie oma huvialaga seoses andis Eestis käik teile ka natukene kohtumisi ja materjali. No kahjuks ei jõudnud seekord nii palju sellele pühenduda, nagu oleks tahtnud. See töö on, ütleme, jub isegi peale alanud ju tükk maad varem, enne kui ma sellisel määral nagu praegu oleme seotud balti instituudiga. Võib ütelda, et peale mõningaid esimesi üritusi või töid, mis olid juba 50.-te aastate lõpus ja 60.-te aastate alguses siis on nagu uus faas 78.-st aastast peale, kui ilmus Rootsis Vladimir Beekmanni lendurite tõlge rootsi keelde. Ja pärast seda on noh, ega peaaegu võib öelda, et iga aasta on üks teost olnud. Keisri hull ja professor Martensi ärasõit sellele veel lisaks kolm raadiokuuldemängu, nad ei ole küll algselt mitte kirjutatud raadiokuuldemängudele, aga Rootsi raadio on juba produktsiooni võetud noh, nii-öelda korraldab nad ümber, sinna kuulub siis Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng Jüri Tuuliku november mere ääres ja Smuuli polkovniku lesk kõige viimase asjana, mis ei olnudki mitte nii eriti kaua aega planeeritud, vaid mis sai rohkem nii-öelda spontaanselt, kähku ära tehtud on seoses Kaljo Põllunäitusega, mis on, on praegu, on Rootsis ja kus umbes 50 graafilist lehte jäävad Rootsiga kuni 1989. Seoses selle näitusega andis Rootsi kirjastus köitress välja need 26 ütleme nagu proosa lüürilist teksti, mida Jaan Kaplinski on kirjutanud nendele lehtedele, pluss ka üks essistlik ülevaade üleüldse noh, ütleme rahvuslikest või et tema enda sõna kasutada natiivistlikest motiividest eesti kultuuriajaloos. See tuli täitsa iseseisva raamatuna ja on need rootsilehtede arvustused, mis mul seni on kätte puutunud, on kah väga positiivselt vastu võetud. 10 päeva oli teil muidugi nüüd tõesti asjaajamisi, nagu ma aru sain niipalju, et näete, ei saanudki oma huvialaga nii palju kokku puutuda kui vaja, aga mis mulje teil jäi siis kevadest Eestimaal, kas te jõudsite, ega midagi puht hingele näha? Noh, ma jõudsin jooksusammul kadriorust läbi tormata ja seal Weitzenbergi ja Johannes Kleinbergi näitust vot Tulvingu näitust näha, see oli väga huvitav kombinatsioon ju. Vana eesti siis skulptor, eks ole, siis siin eesti kunstnik ja siis hoopis nii-öelda Kanadas elav kaasaegne eesti kunstnik. Selle peale öeldakse, et kui midagi jääb pooleli, maha ununeb, siis tuleks tagasi tulla. No ikka peab olema midagi ju, mis sind eriliselt noh, nagu ootab või kutsub. Sellega on meie tänane saate aeg ammendatud. Tänase saate toimetaja suunowetner. Me kohtume tegedris taas homme samal ajal ja samadel lainepikkustel. Meeldivat uusaasta pühade jätkumist.