Eelmine kord mind intervjueeris Barbi Pilvre siin ja sellise hingamise päeva saate ja öise saate mõte on selles, et siis nagu antakse edasi üksteisele teatepulka või ja et mina nagu peaks otsima siis ühe naisterahva, kellega suhtlen. Aga kuna me oleme Viire Valdma ka praegu tüka koos teinud tööd, siis ma leidsin, et mis ma kaugelt otsima lähed. Ja sellepärast oledki oma saatekülaliseks kutsunud. Arvatavasti meie publik teab, et me oleme Walkmaga teinud palju koostöid ja vaevalt oleks soodne siin öises saates hakata arutlema, kui toredad me oleme olnud. Oma ühistööde ajal. Ma mõtlesin, nii et see on hiilgav võimalus läheneda Viire Valdmale hoopis teistmoodi kui muidu, kus sa õieti pärit oled? Ma tean, et ükskord vanasti, kui nii, et me sõitsime koos Tartusse, saadakse tapal maha. Et nagu ema vaatama, aga kas sa kraati tapalt pärit olnud või oled sa kuskil seal Tapa läheduses ka hulkunud? Õnn? Aitäh Mati, õitsema saatesse kutsusid. Saab minuga, oled koostööd teinud ja usaldanud, mind on suurim kompliment, mis mul elus tehtud on. Heima, Tapa läheduses ei ole oma elus nüüd kogu aeg hulkunud. Ilusamad mälestused siiski on Vihterpalust kuigi sündinud, olen ma Paldiskis ja olen selle üle väga uhke, ise kasvõi isa ja ema. Mõlemad Paldiskis ei paldiski sünnitusmajja sattusin juhuse läbi, kuna Keila sünnitusmaja oli remondis. Aga see päev ja see sündimine seal on mulle tähtis, olen seal. Ülle, sa mäletad oma sündimist? Ma tean seda oma sündimisest nüüd hiljem, et ta oli täiskuu ja kiirabiauto vari ja ema seal kiirabiautos. Ta on rääkinud mulle sellest, see pilt on mul silme ees, kes täiskuu on tegelikult see, mis mind nüüdki öösiti painab. Eslas sündisid Paldiskis, aga mis mälestused? Sõnum Paldiskist, oled sa seal hiljem käinud? Mina näiteks isiklikult ei ole Paldiskis, ma pean tunnistama, tegelikult ausalt öeldes pole üldse käinud. Räägi natuke Paldiskist. Ma arvan, et see on üks kaduma läinud ilus linn mere ääres. Ma olen seal käinud seal mere ääres perekonnaga piknikud veetnud hiljem, kui vaba on, sest varem lihtsalt sinna ei saanud. Tan nostalgiline minu jaoks. Ja, ja kõigele sellele kõledusele, mis sealt vastu vaatab, andas minu jaoks midagi, kuigi ma olen seal veetnud ainult mõned päevad. Nii et rohkem ei ole tõsta. Mäletan ka, et kui ma kunagi Klooga valla teate ühingu puhkekodus suvitasin, siis ülemele paistis Paldiskis öösi igavene suur maja hiljemusest pilte olnud mingi Paldiski Berta, väga vähe, eks sellega sinu jaoks arvatavasti see ei olnud, see vist ei näita seda. Nüüd hiljem olen näinud seda selleks. No ma elasin Rummul ja hiljem Peatume hetkeks, summa juures ka ikka jah, räägi, mis on rummu. Tihti lehtedest loeme, tunnus on mingit noh, vangilaagrid ja mingid õudselt mehed on sinna okastraadi taha suletud, on see nii või? No eks see tegelikult niimoodi on, aga minu lapse mälus ei ole niisugused möllud üle nagu välju. Ei, nad ehitasid seal ja pääsesid ja, ja, ja kaevandasid ja kõik, mis seal summul toimub, aga minul hirmu ei olnud, seal elades ma mäletan, hirmutunne ei ole see, mida ma praegu endist kannaks. Mind. Vennast vapustanud see, mis ma hiljuti teada sainikud, puhen, vald tühjaks tehti, siis jalamaid, venelased astusid sinnad nahteni oma vangilaagri, tähendab, hüppa, lakid olid täis. Ida-Saksa okupeeritud, et siis siis elamaid. Te vangilaager töötas edasi. See on minu jaoks olnud kõige süngema, et asju, mis ma olen teada saanud, et tähendab minema alati lehtedes pilte, kuidas venelased vabastasid sakslased, agad, hiljem saame teada, et sealsamas jätkukele, olgu. Räägime hummust edasi, mis sinuga edasi juhtus? Looduse ja edasi kolisema Vihterpalu oma kolme lapsega ja, ja ma, mul oli seal väga ilus lapsepõlv. Ja sealt on niisugused mälestused, mida ma nüüd nüüd ise mäletan. Esimene pähetulev esimene pähe tuleb ja on. Kas see suur torm oli siis 67. või aastal kaheksa, 28. ja vaat seda ma mäletan. Ta on, et niisugust lapse sügavat unelust või seda, seda lõhna ja, ja neid värve mäletan ma väga selgesti toomist, jah, lendasid ümber maju, puud, puud olid koos juurtega väljas ja, ja terve metsale kiikesid täis. Ma mäletan seda kiikumise tunnet ja seda värvi, missugune see mets oli ja ja pilti kui puhas oli, loodust oli kõik nagu ära pestud. Augusteks ja. Tolm tähendab hirmu ei öelnud. Absoluutsakslasi mäletisele, jah. Ma mäletan, et kõik kastid, mu ema töötas poes ja kõik kastid, mis olid poeseina äärde laotud, need kõik lendasid, täielik kaos tekkis, aga kui kõik oli vaikseks jäänud, siis, siis tegelikult see värv, roheline värv on, on jäänud mulle meelde ja see lõhn selles metsas. Ja millegipärast hiljem mulle meeldib kujundlikult mõelda ja, ja tunde emotsioonikanalid on mul nagu lahti, nii et, et hiljemgi ma olen mõelnud mõnda oma luuletusse pannud ka selle, et minu arust armastus on rohelist värvi. Ma tean väga hästi, et so tundekanalid on lahti ja ma olen väga palju oma teatritöös ka selle peale vajanud, me teame kõik, et sa luuletajad ja et see oleks selleteemalise luuletuse, arvatavasti sa nüüd ka esitan. Ma mäletan isegi, et, et sa leiad selle kergesti üles oma ladest, mis nina all olnud. No ühe lõigu võib-olla sellest sellest rohelisest värvist minu jaoks armastus, nagu on. Nii pehmelt samblaroheline arm, ülelaotus sinu läbi, kuid algav päev nii karmses kirkas valguses mul laseb tunda häbi. Aga nagu ma olen lapsepõlve teise mälestuse juurde, mida ma kannan, kui öeldakse, et lumi on valgem ja, ja, ja, ja muru kõik rohelisem, siis tegelikult on selles tõetera sees, alateadvuses tegelikult on ja mina olen seda endale. Nii sa natuke häbenesin, seda ma küll ma ei hoiatanud sind ette, et ma luuletust lugeda, aga sa natuke häbenesin, täitsa esitatu. See, ma tundsin su häälest teatavad niisugust vöösi või erutust. Loen õhelise luuletus ka täiesti rahulikult ette, peremehe sõprade vaid kuulab, ainult eesti rahvas võivad meid ei kuula ju. Veel ka. Rahune maha, nakkesseka oma luuletusi, inven hääle värinat. Nii pehmelt samblaroheline Arm mu ülelaotus sinu läbi kuid algav päev nii karm, siis kirkas valgusest, mul laseb tunda häbi. Ja nii edasi. Ma räägin sellest valgusest. Sellest lumevalgusest, mida ma hiljem ei ole tundnud ega kogenud. Kui jalutad mööda jõge, siis jõe ääres karmil talvepäeval on loodus teinud selliseid kunstiteoseid kaldale mida, mida mina hiljem oma elus 40 aasta jooksul näinud ei ole. Sügis on mu lemmik aastaaeg ja nüüd alles sügises käies. Ma ma tunnen seda, nagu ma puudutaks maakan nagu värisema must nagu hing jääb kinni, kui ma tegelikult näen, mis, mis looduses toimub, et, et. Et ma ei tea, kus ma olen miks ma seda nii hinge või nii nii nii endasse võtame, kannanes. Tähendab mulle öelda kui seda, et et loodus teeb küllalt Kustit, kunstlike asjade kunstiteoseid, loodus, loodus, mis seal natuur teeb midagi, mis Openstli. Me tegeleme muidugi teate sellega, et paljud on arvanud, et tead, mängimine üldse nagu kunst või noh, kunst tähendab kunstlikust. Kunst on niisugune asi, mis ei ole loomulik. Loodus nagu loomulik siloosteks, ehkki ta teeb kunstiteost, aga ütlen, mis, kuidas sa suhtud lumehelvestest jää, jää lilledes, räägi natuke lumehelvestest ja jäälilledest, ma oletan, et seda oleks midagi öelda nende kohta. On luuletusi, mida ma olen nagu ära kirjutanud ja luuletusi, mida ma tegelikult mingeid lauseid või tundeid, mida me endas kanname, mis võib-olla kunagi võivad saada luulet muutusteks niimoodi on näiteks näiteks sellega, kui ma kunagi nutsin ja mu noorem õde ütles, et miks sa nutad, sa muutud kaste, piisaks või kui ma kuulsin ühte last, kes ütles, et liblikas on jätnud lumele jäljed. Et tegelikult sellest lumehelbed ja sellest luuletusest mul ei ole, aga, aga sellega on mingi niisugune asi, mida ma mida, ma arvan, et see on, on see, mis tal siis Tähendab, tal nagu loomulik ja ei ole ka Tanel ta on jällegi selline väga keeruline ja keel on keeruline, jah, nagu ma aru saan, et sa sõitusid edasi tapale minu enda jaoks. Noh, ma olen elanud Tallinnas ja Tartus, ma olen pidevalt Tallinna ja Tartu vahel sõitnud ja minu enda jaoks segamini olnud. Tööjatapp tähendab tühiti läheoloogid läbi, tapalt lähevad tapvalt, sõitsin vanastid tihti läbi tööjõu natuke nagu nurga taga või sealt lähevad bussid on ju nii mõlemad nagu seal Eesti keskel. Kas sul on mingi mälestus sellest ka? Avatuste tapalt sõitsid sööbi palju rauge ja luugid. Nõnda palju sõjaväe ja rongide keskus ja ma ütlen, et see, see puudutanud mind võib-olla ma olen lihtsalt rohkem ilu õppinud ärevusel. Mind ei hirmutanud elu eas selles, et läksin 44.-sse klassi, sinna tulid millal siis, kui ma tulin konservatooriumisse. Vaata, me oleme teinud ühe etenduse, viimati, kus me nägime möödiadega kostast rongi huikest tapal kuulsid kihtivangi. Alguses sinna kolides kuulsin küll, aga, aga kõrv harjub müraga. Ma ei saa öelda, et mind oleks seganud võib-olla see, et. Oled seganud, vaadata tahtsin, et sa midagi ilusat räägiks. Depoost veelgi, Teppo tõesti nimelt ma ei tea, mis depoola jutustab meile natuke tuttu. Depoon. Raua ja õli lõhn. Käsitlusel usutavasti. Jah, ma mäletan seda ka, mina ei ole ise narkootikume kasutada, põletanud vaelega bensiini nuusutanud, aga mäletan kuskil viie aastasena mulle tundus, et bensiini lõhn on õudselt ahvatlev mulle ka lapsele. Viiekümnendatel noh, ma ei teadnud üldse, et see kuidagi võiks mõjuda ja ta ei mõju mulle ka, aga küll mulle meeldis, sellest jutust jääb mulje, nagu lapsena nuusutan bensiin väetult, plasku oli isal seal ja lõhn meeldis. Mulle ka ema või mõni autosse, siis ma võtsin selle bensiini korgi ja nuusutasin. See näitab, et me oleme jah, tõesti avatult ja, ja suhtelised. Ütle, kas sa üldse tahtsidki saada näitlejaks või mis sa emale ütlesid, kelleks sa tahtsid saada, kui sa tapalt Tallinnasse tulite, mis eluplaan sul oli? Emale ma ei öelnudki, et ma näitlejaks nagu saada tahan, nii et kui need voorud olid kõik läbitud ja tuli eksamiteks, mida siis ma siis ma ütlesin, et vool on olemas. Ma teadsin sellest ausalt vähema ei olnud enesekindel, et ma oleks arvanud, et ma sinna, et ma näitlejaks nagu sobinoi, et, et see on minu tõeline kutsumus, kuigi ma olin koolis näiteringi teinud luuletusi lugenud materjalid. Koolilehte haiks natukene tähendab ma päris ei usu seda juttu, et, et sa ei teadnud, mis on näitemäng, kui sa tulid Tallinna lavakooli sisse astuma, küll sa teadsid. Räägin natuke, mõju on täiesti uus asi, see. Räägi, mis asi sa esitasid seal koolis. Ma olin õpetaja ühes näitemängus, veeritas, oli selle pealkiri klassijuhataja, lavastas selle ja siis mängisin õppeaastat. Ja sealt ma sain lavakasse siis oma proosapala, mida oli vaja lugeda, sest masina ukse taha ma sattusin niimoodi, et ma tahtsin tegelikult minna nagu kuulama, et ma tahan siis kahe aasta pärast, et ma vaatan, mis seal üldse toimub, aga Lutsepp ei lubanud mind uksest sisse. Mõni luuletus ka need vaatama ei tohi tulla, pole mingi komisjon, ta oli ukse peal, kirjasse põli, okslasse minu vanem kursus, nemad ukse peale ta ei lasknud meid vaatama, ütles, et tule sisse, mõni luuletus seal ikka on, aga mul olid kooliajast mõned luuletused ja siis lugesin neid järgmisesse õppejõud põhiõppejõud vastu veel üks küla võttis vastu ja õhtu siis ma olin viimane 127 A sellel päeval, sest et nimekiri oli mitusada inimestele ja sellel päeval nagu 128 ei saanud panna, järgmine päev hakkas nagu 128-st ehk siis 127 olin ma seal vahepeal nagu lisanimi. Ja siis ükski ütles mulle, kui ma olin oma luuletused lugenud, etüüdi teinud, et õpi järgmiseks korraks proosapala, nii et ma siis sain juba aru, et, Sa nagu ausam sa tahtsid kõigepealt lüüa luulelisusega, mis sul on seal omale, ma tean väga hästi seda siis öelda paneb osad ka vä? Näe, proosapala pidid nagu väikesi ta, noh, sa ise oled legendaarne lõpetaja, kes olid soonis. Kaaslõpetajad, paljud arvatavasti on ju väga tuntud ja sa ei pea kõike üles lugema. Mõned Andrus Vaarik, Anu lamp Jaan Rekkor Laine Mägi Mis luulelised tundmused valdasid sind esimesel kursusel olles juba nagu tead, üliõpilane minu arust saabunud aeg esitada üks luuletus, imetleda. Esimene luuletus oli mul olnud pealkirjaga Berg purgi poisid. Berg purgipoisid. Ma ei teinud siis möla, käisin algklassides, ma ei tea, mis need poisid tegid nendega mõtetes sõnaga Wikmani poisid, Berkburgi ma ei tea, kas niisugune mäe otsas mingid aristokraadid. Igatahes luuletus ei ole kahjuks säilinud. Ja koolis ma kirjutasin ka luuletusi, tere teistelegi klassikaaslastele, aga, aga mäletan ainult seda, et nemad said paremaid hindeid, kui mina luksa kirjutasid neile õnneks nad lugu oli vaja koolis eesti keele tunnis luuletada, siis siis. Palun sinu käest tellin, näiteks luudutasid, aga loe nüüd rahulikult ja pikalt, tähendab, ära üldse närveeri tähendab olla öö, saata kestab taevas on pime ja veere loeb rahulikult hämaras sisulist öist luuletust jätta kohe iga sõna vahele väike paus ja. Kui ma nüüd oma luuletusi, mida on nüüd 20 aastat tagasi kirjutatud, siin mõned lugesin, siis tundus küll, et on üks kurb elu olnud, tegelikult ei ole tegelikult Ta on mu elus väga palju armastust olnud ja ma olen ise armastanud ja mind on armastatud, aga ilmselt need need üksinduse hetked, millal käsi iseenesest pliiatsi haarab ja kellelegi järele nagu igatsed. Ilmselt neil hetkedel tekib tunne, et tahad oma mõtte selgemaks mõelda ja minu arust kirjutades ma nagu suudan seda teha. Ma ei kirjuta mitte üksnes luuletusi, ma kirjutan ka ka elu ennast ülesse, mis on ka üks, üks asi, draamasid vallaga, tuleb sealt draamasid. Aga ma arvan, et siis armastus on olnud, mis mind kirjutama pannud. Mina armastan armastust, armastusest ongi mu luule, aga sõnu selleks võta, kust see teada pole muule kui sellele, kes tunneb armastust. Sa pole kunagi vaene, kui sul on endast midagi anda. Sa pole kunagi üksi, kui sul hinges on kedagi kanda. Kirjud ja halli karva ning mustadki vahel harva on või isegi sageli teadmata tooni ja teadmatu materjal. Last ehk põlenud paberi moodi mõtted. Kuhugi kadusid kaunid hetked, hellus ja helisev naer. Vahel kadunud asju leides ülesleidmise rõõm on suur. Nõnda kerra tõmbunult pea sinu süles. Olen kadunud asjade karikatuur. Ma kujutan ette, et öösel diivanil vedelev vaatajas sattus tõesti, see oli sinu hääle ja sinu luule lummusesse. Ütle mulle, kas sul mõnigadelega kahju ainult, et sa pead teate, salt oled pidanud esitama igasugust jama. Noh, mis noh, komöödiaid põlle. Ma ei tea, mida see, selmet et öösiti ette kanda Eesti rahvale niisuguse noh, massilisi sõnu, et tähendab seda. Ja ma ei ole sellepärast kannatanud, praegu on vaimude tund Kadrioru lossis, kus ma tunnen, et, et ma annan seal edasi piisavalt ilusaid mõtteid mida vaataja võib vaatama ja kuulama tulla. Lähme siiski koera isklikuks, ma valisin su välja selleks vastavaks, siin on kord, eks ole, järgmine kord siis, siis, eks ole, vastab sinu küsimustele keegi ja nii edasi. Aga ikkagi me võime natukene oma eluga puudutada, me ei saa salata seda, et me oleme palju koos töötanud, kuidas me õieti kokku saime? Raha lavastasid, sa vana ennast, ütles? Jah. Ütlen ka seda, et mu naine ütles mulle, tähendab, et kuulek sul ei ole nagu õiget esinäitlejaid võtta, see, et issand jumal, tähendab, see vist sobiks. Siis meil tekkis tükk aega aeg, kus, kus me nagu koos töötanud, eks ikka tekib ja aga nüüd on, nüüd on nagu vahel ju imelikul kombel alati küsinud, keda sa mängisid mingis tükis, millest sai, mängib neis üheski, aga, aga mul on tunne, et saad alati nagu mänginud. Ja noh, see see mõte, tähendab, saatejuht sattus hetkeks segadus, sest jutt viie nagu meie endi vahekorra pääle ei ole ka asi tõesti, mida arendada. Sa võid ju ometi rääkida natuke sellest, kuidas sa kujutled, küsime jõhkralt tähendab eesti tähti tulevikku, tähendab, kas sa kujutad ette repertuaariteatrit, kujutad sa ette projekti teateid? Kuidas sa kujutad ette oma saatust eesti teatris, kuidas kujutad oma kolleegide saatust, mu arust me võime sellest saada lõpupoole ka minna, noh, nihukese praktilisema jutu juurde. Kuidas sul endal tunne on, kui sa vaatad ennast ümbritsevaid oma kolleege iseennast ja et mis on nagu näitleja seisund praegu vä? Näitleja seisund oleneb näitlejast. Kahjuks pean ma ütlema, et mu enesekindlusest jääb puudu ja ma ma üritan, üritan küll näida enesekindel, aga aga emaga ebatähendab minu üks suuremaid töid elus on leida enesekindel ja aga aga ebakindel on see, see näitleja olemine sind praeguses teatrimaailmas küll kindlasti kujutame ennast vanana teatrisse. Aga üldiselt on nagu levinud see hoiak, et noorel naisel on huvitav teatrisse siis niisugune vanamutt, niukene, lauk, see on jälle huvitav, siis tihti on ju räägitud sellest, et ütleme niisuguse 40 50 vahepeal, et seal on nagu raske või paljud paljudel ei anta siis töödaskus ainult kuidagi uhkusega päiskalaks läinud siis jälle. Näiteks see huvi, ma arvan, ma ei sobi seal vanana, teatrisse suhetes, aga ma ei sobi ka praegu paljudes rollides ei saagi seal sõlmid. No ja siis ma arvan, et vanana mul on sihuke tunne. Võlaks saavad kas seal all kõik tekkimas rebimine omavahel neid ja ma ei, ma ei ela kaugel edelas. On lihtne, tähendab ma püüan nagu küsida seda, et, et ühiskond hindab neiukese ja hindab vanamuti vahepeal. Ma ei ole nii andekas, et vanana teatris olla. Ma arvan, et see sõel on, on, raputab mu enne välja sealt sellest Tuslast, kes siis veel, kus meid sõelutakse. Ikka näitlejad tulevad uued peale, kui nad lähevad ära. Sinu jutt tekitab minus niisuguse mõtte, et võib-olla ma peaks ka lavastajale kuskile prügikasti minema nagu vanem inimene nagu harvem kui noorem. Aga ma arvan, et see aeg on nagu mööda läinud, kus, kus, kus noorus iseendast oli kui niisugune väärtus. Muu miski ei lugenud. Täiega, eks seletaks mulle lähemalt, mis mõttes sa ei taha olla hea Toe, tubli vana inimene, teatris. Ma arvan, et see on selle kohta mingi luuletuse ja kohapeal teha. Ma tean Ma arvan, et sõelub välja ja see mõne inimese maitse ja, ja tegijate väärtushinnangud ja, ja maitse küsimus. Meie oleme siiski lavastajad, näitlejad, oleme lavastaja käepikendus ja, ja kui keegi mind näeb, mina ise lihtsalt kujutan ette, et see on naeruväärne. Pik vana kondile, vana inimene. Kas sa ei mõtle selle peale, et on ju hulka inimesi kindlasti, kes on koos sinuga vananenud ka saalis, noh, kell on meeldiv sind alati näha, miks sa mõtled, et et sa peaks ilmtingimata olema mingi neiu, kes mingit kommertstükis noh, hüppab, kargab, võib-olla võiks asja rahulikumalt võtta? Muidugi, see, mis sa ütlesid, te, saatus on aastal ta kätesse on küll õige, aga õnneks on Eestis päris palju lavastajaid, tähendab, nad peaks katma enam-vähem kõigi andekate inimeste taotlused. Igalühel äkki oma lavastaja või see ei ole nii. No võiks, aga no ma olen mingites projektides teinud kaasa ja Krahlis ja töö eest noh, sinuga olema väga tänulik, aga aga ma arvan, et neid inimesi on, kes mind veel näevad, kuigi ma tean, et on ka neid, kes ei näe, aga see, see peabki nii olema. Nojaa, aga see on loomulik, isegi tänaval, paljud ei näe sind, noh, paljude ei näe mind, kolonnid naaseme ikka selle asja juurde, et et võib-olla noh, vanas eas sind hinnatakse või, või tähendab, et miks peabki olema keski miski veel teates, mis sa siiski mõtled, et kas me peaksime automaatselt piima niisuguste üleminekuühiskonna väärtushinnangutega, et mingid laod liha tuuakse, toole kantakse samal ajal maha? Ma ei usu, et ühiskond noh, on nii veendunud üheselt selles nooletropp neiud ainult löövad ja ülejäänu on mingi jala. Ma arvan, et igaühe jaoks võiks olla kuskil keegi või, või on sul mingi teine See kindlasti on ka jaoks kuskil keegi ja, ja ei tea ju, kuhu see ühiskond liigub. Kust ta selle aja peale on, kui mina olen monoeks, seda aeg näitab, elame praegu tänases päevas, vanadus, kuidas su niisugused poliitilised hoiakud on sul parteilise kuuluvuse? Olen isamaal? Ma üldiselt tähendab, ehkki ma mõnikord on Isamaa peale pahale olnud, aga üldiselt reformi ja Isamaa ja Mõõdukad sinna kanti on minu kujutlus ka, nagu ma arvan, et enam-vähem teate, inimesed on, ma ei tea, teatis õieti ühtegi keskerakondlast, sa tead, tean, kes seal seal tahan öelda. Ja niipalju siis poliitikast ja nii, ja ma arvan, et see on selle kohtaks luule ja, ja teeme nüüd nii, et enne luuletuse lugemist siin arvatavasti pannakse vahele muusika ja nii, et sa ei loe kiiresti, vaid, vaid vaid nüüd on nii, et kujuta endale ette, et on öö akna taga on pime ja inimene lamab diivanil, vahib ja kuuleb äkki sinu luuletust. Olen pikali ja lage vahin nagu taevast, vaatan üksi oma voodist nagu valgest laevast. Vaatan ülesse alla, põrand põhjatu kui meri. Katsun käega soolast vett ja tunnen liivateri. Koputan seinale, keegi ei koputa vastu. Mustast ukseavast kedagi ei tule. Katsun oma kõrval tühja patja, tõmban välja sellest udusule. Ütleme tehti teates, räägitakse. Näitlejal võiks olla mingis noh, ütleme suhteliselt realistlikku rolli ajal mingi sisemonoloog või salatekst, kas tähendab, nad on need luuletused, on sul täiesti eraelulised või on nad seotud ka kuidagi sinna elukutse, kus sa mängid, kas sa siis ka hingas luuletult või luuletuses ainult kadus? Ei, no vaimude tunni juurde nüüd tagasi tulla vaimude tund Kadrioru lossis, siis, siis ma ütlen, et, et hinges küll, aga need jäävad paberile panemata. Üldiselt ma ikka tuletan kodus värke suudetakse nagu sisekõle või, ja parandab Kööja ju. Ma panen need kirja, aga mai täiustanud. D Ma imeb pastakast välja neid mõtteid ja tundeid, need on mu sees ja nad tulevad lihtsalt paberile. Natuke olin hämmastunud, kui, kui ma ei tea, kas meil on mingi telepaatiline side või tegelikult su luuletus ei olnud ma asjatundjaga kõiki lugenud, ma rääkisin, keegi lamab, vahib lakke, ma poleks eluilmaski olnud selle peale ülesse ehitatud ka absoluutselt vastava luuletuse, kus keegi vahib kuut käe käega. Ega sa ei mõelnud seda luuletust praegu siin saates välja? Esita meile midagi niisugust, selle kohta ka kus, nagu juba ütleme, kuu on loojunud ja juba hommikupäike hakkab vaevu metsadega paistma. Kui midagi ütlema koos, ütle Rutt üks number ja mõtle üksu, kui taevast langevad tähed, mõtle ka soove siis ja oota küll täide läheb. Käin mustadest kassidest mööda ja sülita üle õla, löö vasakuid varbaid ära, küll õnn tasub sellegi võla. Mõtle soove, kui korstnapühkijad näed, ega asjata ei öelda, et õnne toob sulle siis päev usuvaid küll kõik täide läheb, küll ka sulle siis tasapisi saab soovide täitumise. Sina tegid mu tugevaks tuuleks, andes armu nii vähe, et kuuljad ei kuuleks, ei nägijad näeks. Nüüd võin tuulena puhuda, kuid hingest ei lähe. Sest see päev, mil sa hoidsid mind endale hellustest kitsi nüüd võidukal väel, joon su terviseks, pitsi. Tahan, meenutan, tahan, ei märkama midagi, mis on mu armule tasu. Kosu sauel mõist, ärkaja, ole tugev, võin tuulena puhuda, ma ära Sooma kasu ja lepitust tuua, võin vihma ja päikest, usu sina see oled, kes minusse tõi soovi nii kaugele jõuda, trotsides äikest ja peljates põuda. Kuidagi nii on sattunud, et mul on olnud lapsi kaine, mu oma, päris isiklikke lapsi on olnud alati niisugune mäng, nagu praegu on. Kristel Leesment ja Maria kutsuvad mind emaks, aga kooliajal oli nii, et Margus hoop oli mu poeg ja Aivar Zimmermann oli mees. Millegipärast niisugune mäng käis ja Andrus Vaariku luuletuse leidsin kodus. Mis ta oli mulle pühendanud selle mängu kohta, pealkiri on siis ma vabastan sind, perekondlik Prometheus. Sa läbi pikakirju, elu, kõrbe, räämas elu, laevavead, et oled sattunud kasvult vaimult kõrge, siis selga ikka jõuga püsti pead. Su jõhker abikaasa, raisus, laps, mis sest, et poeg on sündinud näitleja ning tihti tundub hirmu Saps, et elu sidunud sind nendega, mis sest ütled kaenlas luulemuusa ning iidse jõuga edasi veel rühid, lööd purjus mehe selga, pooleks suusa ja teise käega palgelt nuttu, pühid. Ma hüüan sulle, vallutan sind, lahuta nii närtsinud nagu päikeseta kaktus, mu janus, süda lõpuni, sind mahutab sa mulle helgein, pidupäine, aktus. Ütlesid, kas sind kui luuletajannat sind kui näitlejannat sind, kui naist, inimest on elu? Noh, oled sa saanud väärilist tasu olemas olemise eest või on sul tunne, et et sind on valesti mõistetud või alahinnatud. Kuidas tunne ütleb, seal eksõng pulbitseb, sul on luuletused, sa mängid. Aga kas, kas see on leidnud ka piisavalt vastukaja ühiskonnas inimeste poolt või mitte, kukkus lendu, tunne, ütleb. Kas ala- või ülehinnatud oma eos on kogu elu heaolu, eks kogemus maailma vaenulikkusest tuleb hiljem. Tegelikult arvan ma, et mul on elus vedanud, et mul on hästi läinud, eks vahel ikka on niisugune mingi okas hinges. Aga tegelikult ma ei saa nuriseda. Ta iial tahtnud oma näitlejannad eraellu tungida, noh kus on alati riskantne asi. Kuidas sul elus muidu selle niux armastuse meeste lastega on läinud, võib-olla paljud ei tea, palju sul lapsi on, ja mehi ja mul on kaks last, suured-suured juba, omal jalul. Ühiskonnas liiguvad või koolis eined on ikka veel veel päris oma jalul ikka ei ole, viis ta juba iseseisvam asja mõttemaailm on juba teatud määral neil juba välja kujunenud ja, ja väga lahedad lapsed on mul. Kuidas sinu elukutselt, milleks nad seda peavad? Nad suhtuvad sellesse väga hästi ja nad on sellepärast isegi kannatanud natuke mul südames on seda, et ma ei ole saanud nendega nii palju olla, kui oleks pidanud, nagu näitlejal on ja, ja ikka see töö ja elu vahel jagamine. Aga nad ei ole mul lubanud teatrist ära tulla, kuigi ma olen nagu selles sellel teemal nendega kunagi rääkinud. Nad elavad mu töödele väga kaasa ja innustavad. Tütar mängis meil lausa ühes etenduses koos mängisite ühes lavastuses, kus ei olnud. Vaat kui vana ta siis oli. No siis istuvast oli 15 100 Lugatki näitlev suhtluse, et, et ma arvan, tal oli, tal oli hea meel, et talle see võimalus anti, aga nendel puudub niisugune edevus, noh, omale ei tea, lühemalt, ta tegi seda seda rõõmuga ja, ja, ja ta nägi, et see töö on raske, kuigi tal oli vähe teha, aga ega siis sellest ju ei ole. Kas sul ei ole sa olla seda tunnet, et pole lapsi, pole meest ja ainult üks teatalise efemeerne asi? Kaob noh, sul nagu on niisugused asjad nagu olemas sul on, sul on elukaaslane, sul on lapsed, ei ole sellist asja, et umbes nii, et näiteks kahtlemata ta on oma nime sisse untsist ajati, sinepit, teatesse elav, lastakse lahti, kunagi ei ole, ikka on seal ju on, on sul oma elu ja asjad ja, ja toredad inimesed. On kõik on paigas, niivõrd kui miski asi üldse saab millegi kohta üldse saab öelda, et ta paigas on, aga, aga kõik, kõik see, mis, mis on, see toimib ja, ja ja toetab mind ja nii, et ma ei kurda. Kas sa tuled koju, kullakene, kallis, kas mind embad nagu tunamullu? Kas mind ikka nõnda palju sallid, et ma mõtteistajad ära vana hullu? Kui mu painejalavad aknad uksed tuppa lased tulla helgel rahul siis sul tunda lasen õrnatukset südames, kus ainult sina mahud. Võid vahel mõista mind sõnadeta mu pilgust vahel rohkem aru saada võid kui vaja. Kuid milleks end ja teisi petta? Naeruga, millega mure tõid, mida täis on maja, kus pisaraid mõõdame kaevuga ja timukas on andestaja. Pika jutu peale kurdiks jääb su kõrv. Sa kujutle, et vastupidi, naljakas on seegi, et füüsiliselt tugev naine, õrn, võib-olla vist ei usugi. Matsin ühel päeval oma tundeid, kardan, et nad homme jälle elus nutsin mõttes mullaga kates nutsin, panin pärja kui lilleaia. Lilli, loopisin hauda kaasa, ilusat mälestust, kaugete ilusat. Matsin, matsin lilledega, katsin, naersin ja nutsin. Värskel haual vanu aegu tuletan endale kõik nagu täna just nagu praegu. Ära siit lendame. Gazas tapetud tunnete müha. Tõusen siit õhku ja kaugenen üha. Sõnad polegi selleks loodud, et mõtted ja tunded saaks teoks. Tähtsam kui öeldud, su pilk, mis puudutab hinge tahaks käärida, veiniks ja paisuda kevadpeoks. Me saladus, habras, õrn, ebakindel. Me seisame sõnatult, aeg nagu vuhiseks eraldi meist. Neid sõnu polegi loodud, mis ühendaks teineteist. Luba kanda mul hinges kartust kui puudut, kes vaikides vandele truu luba loota, kui vein ära joodud ja pidu on ülev, öös leian su suu ära, küsi, kuis minusse mahtus kokku see rõõm ja lein hoia seni mind, kuni mus lahtub mu kirg, kui kevadpüha vein. Ma tean, sa tahakski midagi seentest luuletuse esitada, mis probleemid sul seentega olnud? Ja mulle meeldib väga seenel käia ja ma armastan ka seeni süüa. Ja kord seened tulles tekkis tema küll ei arva, et ma olen seen, kuigi ma tean, et see on mingi haigus, et inimesed pidid arvama, et nad on seene taga. Luulega. Ütlen siin vahepeal ka see, et keegi peab ennast seeneks taga, on päris tõsine asi, sellepärast et üks Peterburi analüütik on leidnud, et kui röntgeniga läbi valgustada Leninit soomusrongi või selles soomusauto otsas, siis selgub, et, et linn oleks nagu seeneseal on seeneniidistik. Vahel Liivega sellest rääkinud aga väginit, mis sina kirjutasid seentest, siis? Tan olen sambla moodi maas, nüüdsa seeneline vihmapalu juba tärkas minus miski, taassajus kõndisid must ülejooksujalu ära otsima mind, tule äkki ootamatult vahel vihma kallab 100 kirjutseenelise räti ja su raske saabas, siis mu tallab. Tule samal ajal nagu mullu oma seene kohta ära reeda. Ära pihu seismind puruks mulju. Ega teiste seentega mind segi keeda. Kas sa oled ka loodan, et mitte valge kärbseseen? Puravikke ei või siin. Praegusel ajal ei tea ju, mis see üldse on ja lapsena armastasin väga korjata tavavahelik ja tõmmufüüsikat, nüüd on need kõik nagu keelatud. Söödasse jah, süütad maitsev siin. Jah, ma olen seda mõnikord tundnud. Ma olin siis Mati Unt, kes oma pikaajalise kaastöölise Viire Valdma ka püüdis pidada dialoogi, raadio dialoogi ja, ja kuuldavasti selles saates siis juhtub kunagi tulevikus, nii et sa pead.