Õismäelt näitleja tänasest kodust oleks õige pikk mõtteteekond aega, mil tegutses Tallinna töölisteater ning mille lavalaudadel oli olli Jürissonist parajasti saanud kollivare. Meie juhatuse esimees seal ei, muidugi ei tea, et see oligi seal kõik seda asja ajas ja siis ütlesin issand jumal, varre lillenupp võtma ja tegi mulle niisuguse, et kus niiskus, nihuke rivi, jaga minaga siis uusimate lugema are tare tore tare varre saare kätte, nii naljaasi. No ja korraga tuli vare naised, oi kui ilusti, see kõlab oili vare. Ja, ja siiamaani ma olen jälle niiskus, härraterge. Vahepeal tuli ja see oli nii järsku tuli, tuli nii et mul oli seal inimene, kes tõi kohe mul paberi thermalt polnud kusagil vaja minna ja. Aga esimesed kavalehed trükkide teel olli Jürissoni nimega ja. Mäletate, kas oli ka uhke tunne võtta kätte esimest korda? Kava sai lugeda oma nime? Ei, ma ma iialgi mitte millegisse, ma ei tahtnud niisugust suurt, et et minu nimi figureerib, midagi oli, aga siis ma mõtlesin, et see oli nii raske, see nimi. Tuleb vahetada või? Vares vahet siis pole mõtet, aga ikka pole midagi kahetseda. Kas te olete sünni poolest tallinlane ja? Ma olen 1900 ja ilus number sündinud Tallinnas, isa oli mul kattelset ja ema ütles ikka temale, Eindaks näide, rin tuli maalt, see oli niisugune. Ühe päevaga tegi kleidi valmis, aga siis ta enam tööd ei teinud. Ühe päeva õmbleja ja endaks häirin oli, tal meeldis see sõna ikka ütelda. Ei, ma ei ei tea üldse, kas mul ema oli teatris käinud, see aeg ei ole vist iialgi ainult üks kord, mina esindajad, et ei ole vist iialgi ainult üks kord mina esindada Ginusse. Seda ma mäletan, läksin. Aga tema oli ikka rohkem kodune inimene, üks ja ainus kord. Jah, ükskord võtsin ta kaasa ja läksin. Ma mäletan, vist üks oli, aga täitsa Mul mõtted olid hoopis mujal, mis tema mõtles, ta vaatas seda tükki, rääkisid, ma mõtlesin hoopis kõik see aeg selle peale minu peale ikka, kuidas mulje parem oleks? No sel ajal oli ka üks mõtlesid oma perekonna elu peale kursis tööteatrihuvi pärituna. Ta oli lihtsalt nii, et ma tahtsin laulda, ma olin ikka Ilusa häälega nagu kõik see aeg räägid ja kust ma seda ilusat häält siis kuulsin seal kirikus. Kui ma iga kirikus laulsin kõva häälega koska, keerasid ringe, ratast vaatasid ringi ja siis ma hakkasin õppima ikka laulu tundise võtsin, ma pidin ikka iga laulutundi siia, tahtsin ikka ennast arendada. Ja siis ma käisin laulukooris vetiku laulukooris olin ja olin, eksis isetegevuse ringides. Ma mäletan, valvas käisin, tantsisin seal ja nii kui ma noor olin, seltsielust ei ole olnud ja ma olin niisugune nime, aga ma pole käsifereinides ja alati mul olid mullis postikat tõmbab, mis teil oli see aeg nii palju nagu praegused noored ja tantsupidudel ma ei käinud kunagi niisugune ette, et ma mõnerko läksin noores põlves just, mul ei olnud aega. Mul olin just teistmoodi huvid siis naisühingus, ma teenisin seal seal antilõunaid välja, olin seal see kassapidaja palju aega, nii et aeg kulus kõik ära. Pirital ja õppisin raamatupidajaks, pidin saama. Raamatupidamise kursusest tegin läbi, need olid mul Agatsi teatrisse tuleksid, tuli nii, me täitsa juhuslikult seal kooris mees tuli mulle, ütles, et et Wilders küsis tema käest, kas kedagi, kes vanu asel võiks mängida. No tegime siin kõiksugu õhtuid ja korraldasin, oik aktivist oli nagu öelda segakooris ja see oli vetiku rahvaülikooli laulukoor, see oli tunnustatud koor ja koor. Ja ma olin seal palju aastaid ka seal olid nagu oma inimene seal tegin ja siis tema ütles niimoodi, et vaat, põldus kutsus, ta ütles, et kas ei ole, ma läksin põlgan juurde. Ja thats, kas te ei taha, et meie õpperühma tulla? Ma mõtlesin, et no ma ei tea, ma. Sobin sinna või midagi? Ei ei, tulge, tulge töölisteatris ja teater ja läksin siis sinna ja ja ma ütlen, ma sain üks, kolm, kolm tundi teha seal Tohvelmani tegi siis meile seda tantsu ja kehaliigutus, seda ma ka tegin kaasa ja ja siis Põldre ütles mulle nii mõõdet. Mul on üks väike osa teie jaoks, proovige. Ja see oli selle petise peetis Smarkini petikse, Alfred Salliku oli kutsutud sinna peaosalist, tema oli, see pidi siis tegema ja mina olen üksnike niuke toatüdruk Ui. Ellu pidid ju kõik seal oma riietega me tegime ka siis ei olnud nii nagu Ridaid läksin. Ma tean veel maadel oli näritud, et mis selga panna, kuidas teha, et ilusad välja näha. Üks vägeja pluus, mull oli ja ja seelik nõkke kinni, aga see läks väga ilusti, kõik lehed hakkasid kirjutama kohe. Need töölisteatris on üks uusi õud lavale tulnud. Aga ma selle järele mõtlesid midagi, ega ma ei olnud ju palgaline maalin, uni, priitegija seal tegin aga siiski ükskord raamatupidaja ütles, et aga te ei ole raha võtnud, et te saate natuke raha ikka ka. Ja ma ei tea, kui ma ei eksi, siis seal oli kolm marka, märgad olid siis con markali. Õhtu jah, punkt. Aga kaks kord nädalas mängisime ju ainult alguses, laupäev ja pühapäev. No ega ma igast igas etenduses ei olnud, läksid nädalast mööda, kus ma ei olnud üldse. Kui suur see esimene osa oli? Mitu kordadel laval? Oh, see oli mul kõik see aeg, ma olin, jooksin, seal, pidin seal laval oleme, see oli nagu tulesäde ma siia ja sinna ma mäletan veel Õimre ja seal kõik mängisid. Pükstega oli niisuguseid väga vähe, aga rohkem oli liikumist ja väga tore oli see Selgub, et siis Priit Põldroosi tuleb süüdistada selles, et teist ei saanud raamatupidajat. Ja, ja siis sellest oli, et siis hakkas, siis hakati andma ikka mulle ja ma vaatasin täna oma paberid, et kui palju ma olen siis aastas mänginud seal manni neid numbreid ei mäleta, aga mina ja Maywel Paul mai veel meie olime, noh, teate, nii tõmmata ja lükata, kus oli tarvis panna siis ikka bändi, aga sellest ei tulnud välja midagi pärast, et ma hakkasin pärast mõtlema, et ma ikka ei ela ära sellest rahast. Ja tuju läks ära. Mis ma seal siis käin ja ütlesin, et ma ei tule enam. Ja oli juhus mal mulle muretseti üks koht. Ma läksin kasiinosse perenaiseks ja jäine ära, aga seal oli mul väga raske. Teie ükskord, ma trehvasin huuli seal. Särelid, Särevi duo, kus sa oled kaduma läinud, ma ütlesin, et noh, et ega ma alla ei taha käia. Et ma seal ei teeni mitte midagi, ma ei saanud talle teatrasjaga, mind ei toida. So hulluks läinud tuule, mul on osa sulle, tule tagasi. Ma võtsin sellest kinni, Darrow, lõpetasin seal ära ja tulin ja siis oligi see siia osa oli metsmees. Kellel üks oli, see oli see, kas see oli Janne või Richard tema tükk, aga ma sain sellega väga kiita. Teed suvega me mängisime vastamisi seal, Teetsov oli minu mees ja seal olid suured biood, selle lavastuses oli seal olid lauljad välja kutsutud nelja ja Ungari laulus ja tantsus ja anti seal ja ja niisugune tore oli ja ükskord me mängisime, no me peaksime seda õiguslikku üsna palju. Kui neljapäeva õhtu oli vähem vähem, rahvas käis. Ja niisugune stseen tuleb, et mina olen seal laval, ma olin siis vateeritud männiku peenikaga, et mul oli kirjemaid pateeritud, paksukene siidikleit seljas ja ilus inimene. Nõiad korraga, Teetsov tuleb sisse, alati mängisid Kaitš moking oli ees ja kõik tiptop. Jumal tuleb oma riietes püksipõlved välja veninud krae viltu, slipp sees. Ma ei, ma ei, onu jäi lahti, suu jäi lahti, ma ei oskand midagi teha, et mis on jakkasid, mitte omade, hakkasin tema pärast kartma, nüüd midagi temaga ei juhtu, seda tuli niimoodi lavale ja küsin, mis, mis sul on, taide väljund. Pani nahka kõik terve selle tüki, mina ei oskanud seal midagi rääkida, mina olin nii pabinas edasi-tagasi ja siis tuleb vaheaeg. Ja mina küsin, et mis see siis oli, miks varassaristes ei pannud ennast Mac Särevi käest, küsisin Särevets. Nad mängisid ju gangs šahhi seal malet, mängisid vaheajal nii, nad olid nii hasarti, seal viimane minut ei saanud muidugi tulla, anname jõudor ümberriietatud ei ütle sarveli looja Särev lubas teda. Noh, hea küll, täna vähe rahvast. Mine. Ja mina ütlen siis niimoodi, aga et miks sa siis mulle üteldi seda sa tead, kuidas sa segasid mind, kuidas ma uhke mees nagu taoli temas maastwindel Sulle kadule ütlevad, jääb järevis, kui alvustas mind, mina nutma, mina nii vist eerikasse. Ah soo, mina enam laval ei lähe, teate, niisugune skandaal oli seal. Säärev jooksis kõigis jooksid, teevad mulle kõiksugurohte satsi, ma nutsin. Ütlesin ei lähe, tehku mis tahes, et kui niimoodi minuga ümber käiakse, mina ei lähe, siis nad käisid ja nõudsid, et lihtsalt pidi tulen, vabandab minu ees. Eks ta vist käiski vabandavad käia, siis mängisime jagaga, üks pool tundi läks vaheaega sellega, et mu silmad olid paistes seal suures nutuste. Ma mäletan seda iluaed, niisugust suurt rahva, selle Tügidest oli. Mis aastal algas teie teatrielu. Mis aastal te läksite teatrisse? No see oli siis 30. aastal, kui ma läksin, ma vahepeal olin siis nüüd natuke aega ära, aga siis ma läksin, siis ma olin järjepanu Ja lavastasid seal siis Priit Põldroos ja Andres Särev. Hilda Kleser ka veel. Hiljuti tegin ma ka veel üks tükk, ma ei mäleta praegu, see oli algus, iija, teisel oli üksainukene aeg, tal ei olnud aega, ta oli Estonias. Kus töölisteater mängis? Sakala tänaval, noh, see põles maha ju sõjaaeg maja, see vana Estonia ja oli väga armas maja, oli see ilus aed, nii suurel, kuidas me olime, seal olid suured põlised puud. Seal vaheajal olime ikka seal aias, tööd sai tõsiselt tehtud, seda ei saa ütelda. Kas te olete kunagi enne lavale minekut tundnud rambipalavik? No teate, see on ikka niisugune asi, mida igayks tunneb. Mul on mitu korda nii, hirm oli, kui ma läksin lavale, vaat ma unustan kõik ära. Niisugune tunnus on tulnud. Et mis asja, hakkan nüüd rääkima. Aga siis saab sellest jälle üle Bernike ennast ette valmistama, aga nii väga suur närvipundar ma ei ole olnud, mul on meeles need meid, vanad kolleegid, kui meil oli esimesed, need võtsid palderjani, need olid kõik niisugused, et võeti ennem ja tehti seal midagi. Aga ma olen rohtudest eemal hoidnud. Nii et, aga et ma nüüd nii suurt närveerin. Ma olen ikka katsunud oma rolliga pida, ennem ma ei ole, et ma siis lähen nii. Aga oleks võinud palju paremini kõik olla, aga ta siis minust üksi järelik lind, see oli niisugune aeg ikka siis see aeg oli ikka pidi ikkagi ise tegema, ega niisugust, nagu ma vaatan, kuidas praegust tükkisi teevad ja räägitakse ja tehakse selgeks ja kõik selge, mikspärast ma seda teen. Meie minuga räägid, et see aeg mittegi ühte sõna, miks ma seda lauset räägin või mis ma teen ja ma mõtlen, mitu kurku, palju raskusi mul oli, ükskord läksin Põldre juurde, ütlesin, et ma ei oska seda teha, et aidake mind, ütelge mulle, mis ma pean kuidagi põles, kas mina ei mängi ju? Tee ju mängite vaid temaatikale huumoriga. Onu lahti. Vot niisugused lood oli, aga sai ära tehtud ka. See oli tarvis. Missugused osad ja missugused lavastused on kõige rohkem meelde jäänud millega seoses on kõige rohkem mälestusi? Ma ei tea, ma olen võtnud kõiki niisuguse Tead, ma, kas ma olin siis koomik või mis ma siis oli, mitte rahvusrahvas tükid olid niisugused rahva rahvatükid ja see kraavihallid, soli, valguri laigud ja no see oli mul üks toredit põlle, aga me mängisime siis vastamisi. Ja siis soome keeles, tähendab et kui, kui, mis mu nimi seal oli, ma ei mäleta selle rolli, et kui see lavale tuli, seal virtsahais oli järel, vaata, kirjutasin niisugusi sõnu Beutreerustuses uskureerimis, jaajaa iialgi järgmine hommik oli see arvustus väljas, meie kõik ootasime seal siis kohe teadsime, et mis nüüd tuleb, kas sokid ja, aga ega laita väga ei saanud. Ja kui saime, siis saime kohe portsuga kõik. On mõni arvustaja teie kohta valusasti. Võib-olla ka küllalt küllalt on öeldud, ega ma ei tee välja. Siis ma sellepärast põldu seal mu selja taga ütles, et ära tee välja. Et mina olen sinuga rahul ja nii edasi. Kas need solvumist näoga soon ütles kõva, kui mängisin seda Bukortšofi? Jaguar? Troofise tormi eel oli meil see nimi. Et, et luges nagu kukeaabitsat. Ma olin haavunud sellest, et miks mul näitejuht siis ei üteld. Vot see oli see, et ma olin nii üksikuks jäänud, mund ei ole abistatud, küll kiidavad kõik etc võldras, käid kuidas tegi, aga tema tegi teatud inimestega tööta, mina olin väga väikevend, mina olingi kui teate kobasena kukkunud, aga ega ma siis ka ikka oma aiast olin väljas. Põldroos ja siis hommikul Me lugesime lehti ja ma olin nii ehmata detooppele, vaata mis nii-öelda ma mõtlesin, et ma jäestide mõtlesin tulla. Mul on nii häbi, et et ma ei tea, mina ei julge enam lavale minna, ei kujuta ette, mismoodi öeldi minust tas horo. Edasi, mina olen teiega rahul, algaga edasi, tema ei julenud midagi ütelda. Aga eks ju mõtlema pani küll juba nii hirmsasti mõtlema ja ma hakkasin pärast mõtlema, et kelle süüseansil pole minus? Ei, ma ei olnud teadlik, see oli meil esimene suur korki. Kujutad ette, palju Sisvee, sest korkistika teadsime sel ajal meestel meile me ka töötame natukene ja räägime sellest sellest asjast või nii, et ma oleks rohkem hakanud, mõtlen nüüd ma oskaksin seda meil ained muidugi. Ehk paremini teha. Tormi eel lavastati töölisteatris 1933. Ahaa, nojaa, jaa, ma tean, solist kolmastik ja, ja ja vaata, see oli nii suur roll, ma ei imestanud, mis siis, et kuidas öelda, sulges mulle seda anda, aga seal ei olnudki ausalt ütelda, kes siis seda alles täitsa palju tegelasega, aga seal oli nisukesed, võeti eurollid ära, kes ei saanud hakkama, no minu käest veel ära ei olnud võetud. Ja mind pandi tegema. Me mängisime Säreviga vastamisi. Näitleja ju vaheajal publiku hulgas ei liigu. Aga kas teil oli silma selle jaoks, missugune rahvas käis töölisteatris? Lihtrahvas oli, need olid kõik niisugused, kes armastasid teatrit. Noh, tööinimesed olid rohkem seal muidugi. Sellepärast kui võrrelda. Estonia oli ikka peenikese rahvakoht, kui olid esietendused, seal olidki pikad pleedid jäi, aga meil niisugust asja ei olnud. Meil olid kõik harilikud inimesed, kes käisid seal ja olid väga kurssis. Kõik keda, kes kõige rohkem meeldis, oli muidugi pooman, sääres tema oli ikka naljatilk moemees, nagu ta ise ütles alati ja ja tal polnud vajagi laval midagi teha. Sest tema kuju, kui ta tuli välja, aga kui ta, kui palju ta ilusaid traagilisi. See on mees merelgist jälle mul tuleb meelde, üks üks stseen oli tal, kus ta naine sureb ära on seal maas kalur. Ja siis, kui ilusti tähistus selle naise kõrvale seal maha ma mõtlengi, ükski mees ei oleks osanud seda nii ilus nagu lihtne maamees, nagu ta seda mängis, kuidas ta istus ja mängis, seal oli nii palju nii südamesse minevaid ja siis võis ta seda nalja jälle ka teha. Sest tema oskas kohe, kui ta sõnu ei sülita, siis ta takistas nina pühkima. Siis ta hakkas niisuguste nõksusid tegema, nii et siin pole. Mis tekst on küll läks edasi, jälle leidis jälle midagiütleva. Ruts Bauman oli hea improvisaator. Oli küll seda ei saa ütelda, aga tema ei olnud kursis iialgi, mis täna mängitakse. See oli üks tore asi ja mina ei olnud tegev temaga kadunud Vaag. Need poisid ikka olid ju kõik noored ja need tõmbasid teda ära. Ta tuli senna mitu korda ja ega vist ära mängitakse. Nad ei olnud kursis. No poisid luuletasid seal mitu korda talle seda ei, ta hakkas juba grimmi tegema vale, vale Krimmi ja siis pärast tuli välja siis südamest poistele, et need tegid. No see oli küll heatahtlik nali, ainult mul tuleb meelde üks kurb lugu temaga. Kui tema rege tütar suri, sellel oli kandas tulnud üks rakk ja see see veremürgitus tuli. Ja siis täna oli ta matusepäev, aga siis oli niisugune tega siia vabaks kedagi lastud. Etendus oli tal. Etendus oli meil mängida ja ta pidi tulema surnuaiast, tuli sinna. Madis tütre tulid, tulid teatrisse mängima, Jeka alati, tema mängis ikka niisuguseid nalja tükkisi ja seekord oli ta seal viiuliga, kus ta mängis, aga ta oli nii kurb ja oli vastu seina ja nuttis laua taga lava taga ja oli seal ja me käisime kõik nii vaikselt mööda meie puutunud teda ja me olime kurvad. Ja siis tuli tema etteastes inspitsient, läks ta juurde, ütles puhun, valmista, valmistad, sul tuleb varsti minna. Noh, ta tuli, pühkis ära ja siis, kui ta läks, läks lavale teate suure aplausi ja suure naeraga võeti teda vastu ja ta muidugi mängis ilusti seal oma rolli raja. Ja siis tuli jälle tagasi ja läks jälle sinna vastu seina ja oli meil oli kõik nagu mõtlesime siis, et vaata, kuidas on, suured asjad on inimesel vaja läbi elada, ta peab laval tegema kõik. Omamoodi jälle ja keegi ei tea sellest midagi. Ka muidu pomon oli niisugune tembud, no üks suurem tükk, meil oli ju tagahoov, üks kuulus tükk, ma ei tea, nüüd mitusada, kordame seda, mängisime Maie praegust minu pea enam ei mäleta seda ja seal oli niisugune stseen Lutsu tagahoovis ja läksid teda oma meest taga otsima. Kaprallid, keda te mängisite, mina mängisin, poolad, selle kaprali naist, jääteese volicise kapral. Ja siis seal oli see villa hortensia, siis oli seal üleval niisugune redelist tuli minna ja sa oled heina täiskäik siis seal oli Bauman, oli siis see üks tegelane? Seal üleval ja iga kord, kui mina sinna ülesse käisin, et kas te olete meest läinud ja nii edasi, nii suured praguri käsid, müüakse siis kauba, need ütles ikka, et teeme Paulale mütsi ja jätad tahtsid mind sinna inte sisse lükata, see oli heinu täis, maha midagi naljatoonis, aga mul oli vaja rääkida, kus sa kurat oled otsinud seda meest, aga kõik see aknast ma ei saa midagi teha, mina pean jääma ja nemad on minu kallal, muudkui tahavad lükata, kintsine inte pikali ja mina vehkisin muutku rusikatega. Ühele panin pähe, teisele panin pähe midagi ja vaheajal siis pomoris, mis sa nii kõvasti siis lööd? Vanasti oli niisugune, et kui ringreisil olime ja siis viimane õhtu, kui mängisin, pidime ühe vembu tegema. Igaükskõik, kelle käsi tehke, aga siis tehti, kas ja kui tal oli luua vajadust tekkidel päts tühjaks, siis ennem või, või midagi üks niisugune, et ma pidin ehmatama, siis ikka laval ära. Ja mina siis mäletan, mängisime üks kardaga, kus kohas oli seda ma millegi jäleedia. Kuningal on külm, mina olin tegelikult Mari Möldre dublant, sest tema reisule läinud tema oli natuke haiglane ja see aeg ja siis oli niuke kaupeta, tulid töölisteatrist, võtsid mind draamateatrisse, viisid üle selle tükiga, noh, me olime kavas siis kogu aega ja niisugused seisud olid. See oli tore asi, nuia siis mängisime või see viimane etendus tuleb ja mina ei tea, kuidas siis Kaarel Toom seal oli, kas ta mängis ka meiega ta nii palju aastaid, mina ei mäleta, ja seal viimases vahetus on üks niisugune stseen, kus kuningas ja pärmolinaria kuningas oli Õimre ja need tulevad sisse, siis olid lipud meil käes, just vanaaegsed, just lipud olid käest, jääb sisse tulema. Aga minul oli, ma mängisin seda ema ja see oli ühes vaatlusandmed, aga ma olin siis pärast vaba Pole midagi teha. Ja. Kuule, sa panid ennast riidesse ja sa tuled siia, tuled sisse? Nino kohe nõus, muidugi midagi, vuntsid pani need suured, aga ma olin lühikene ja siis ma ei tea, kes sa oled. Lippudega tuleme siis, mina tegin punaseks, kuidagi midagi, panin selle kostüüm selga ja tuleme siis, aga no ega sa rahvast ei peta, rahvas hirmsasti. Kas saalis naerma, aga mina olin jumala tõsine. Isegi Tarmo ei pannud tähele. Kuningas ei pannud tähele, et et ma olen minu poolt sõnagi rääkinud, ma lõin selle, see lipp käes, seisin ilusti sirgelt seal. Korraga tarmuvad sai sodi, hakkas naerma ja tahab nüüd kangesti imbule. Me võitsime köimre oliimbu, et ümbral ütelda. Vaheta soldatite jal mängib oma rolli. Vaata soldatid niimoodi. Vaat niisugune nali oli see üks ringreisidel, jah, see oli Depaga müüt, on muidugi just asja enam ei tohi, ei tohiks teada, siis ega me paa mõttes, aga tahtsid minu kulul seal nalja saada. Missuguseid tükke valiti töölisteatri kavva? Särev mängis neid rahvatüki. Lavastas, lavastas ja tema lavastas neid sillemise rätsepad ja sinna Ja ja ma ei tea, kas, mis meil ennem mis meil seal garderoobis rääkimist oli, selle Lindauga midagi, et meil oli justkui natuke midagi ütlemist, et meil oli väike Cruzz sees, nagu öeldakse, läksime siis lavale ja ja noh, seal oli, aga lähme lähme riidu, seal palju s ja tema võttis Piuga ja partsti pani mulle vett vastu nägu. Nii nagu me tegime ikka seda siin. No mina mõtlesin, ega ma ei jäta ka, jää peate meie loopisime sele Pali tühjaks laval. Nii suure vihaga vastasin, ma ujusin mu kleit või see pluus oli nii märg, et ma sain vaevalt ära pidimul uus riie selga toob, asjad edasi mängida, saal rõkkas seekord see oli nii, vat põrand oli märg, ujutasid ja vot see oli nüüd õige mäng, kui sa omad tundega mängid. Näide pauh jälle. Asi läks, meil läks päris tõsiseks, vaat mis lavale ei või arvata, mismoodi võib tulla. A parvepoistega oli üks, üks igavene draama välvega. Me olime siis kaks vanamoori seal. Marjapuru pilka kahekesi tuleme sisse seal ja siis aga meie ajasime muidugi sealt hirmsast oma jutu Välbega seal all hakkame, et tuleme, tema peatuvad Toomasele kinga, näitame seda kingahälbe varandus on seal kingas olnud, selle tüki sandi sihuke stseen. Hakkame juba trepist venelaselt lava algme olime, hakkasime tulema. Kinga ei ole, unustas garderoobi, selle kinga. No aga seal on hirmus pikamaa jooksta läbi lava altis trepist üles ja garderoobi toome seda iialgi ei jõua, iga minut on meil sisemine. Ja värv oli nii ähmi täis, mis läks lavale, seal oli üks lavamees või seal Anna Ruto saabas võttis selle jalast saapa ära. No midagi peab tali tegema, võttis, saab ära, no teate, niisukese saapa suure number neli ja, ja suure saapaga tuleb essis muidu, aga me olime surmahirmus ehmatanud sellest ise ka, nii et niisugune pauk tuli meile lähme sisse ja annab siis tehtsuve kätsele. Täitsa vana artist teeb suured silmad, muidu niukene Eike King oli alati ilusti ekse kinga, andis seda, aga no muidugi tema oskas ära mingit mängis ilusti selle ära ja pärast oli õiendamist, aga no meie olime nii naeruses, et ei saanud oma rolli, jälle läks nahka see seen natuke niimoodi vanas tehti nii siukseid, impusi. Just rahvatükid ja juhatas, lavastas rohkem Säre ja Põldre oli juba siis peenemaid tükkisi. Mis, mis nad mängisid, see aeg taristukraadid ja need olid ju nii rasked. Aristokraadid oli üks nõukogude aegset ja kas ei olnudki koodi? Ahjaa, õigus, õigus, Lokoodin oli, ma mäletan, et Ruts Bauman oli gaasial suur mees, lipuga käisime, me olime kõik niisugused. Töölised seal valge kanali all see revolutsiooniline tükk väga heasti mängisime. No suur raske tükk oli, siis tuli see see tormi eel. See oli üks vägev tükk meil. Aga nõukogude autoreid seal korki ja Korni, Chuck ja Pakoodin, kes neid lavastas, näikad võlderas ja nendest oli seal siis tormi eel siis aristokraadid ja Platon, Gretchen. Lähtan, kreeklased, jah, sealt ma mängisin ka, mul oli ka seal ilus väikene roll mängida, seal ma mängisin ka. Ei, ma ütlen, ma mängisin nii palju seal ega mul vaba õhtu seal. No ja siis, kui me nüüd võeti, siis vaat see jäi vahepeal nüüd rääkimata, kui ma teatrist ära tulin, et ma alla ei käi. Ja siis Särevest tule tagasi, võtame sind sisse. Palga peale, noh, seal oli Freiberg asjaajaja ja siis mina läksin sinna ja siis veebruaris ja küll võttis mind siis palga peale, aga ega siis mul pidin vil tööd otsitama, olin inspitsient ka, ega nii kergelt, ega see raha ei tule. Aga siis oli ju kole raske, kui ma ise mängisin, oli niisugune ka siis ma pidin vahepeal nii jooksma edasi-tagasi, mäletan seda seda aega ja siis, kui meil oli alati iga sügise või kevade, millal see oli, see? Tööle võtmine siis me pidiga miga üks minema jälle ette ja siis tegema lepingud siis orjaturg seal me seisime seal, aga ega meil palju ära Sooper oli siis meil ju ka. Ja no Lensin ränner ja need tugevad põlised Anna Tamm. Luude ja nendega on kõik mängitud. Mis 1940. 41. aastal repertuaaris oli? No siis juba muutus ju olukord, vaat siis oli jälle mul raskusi mainiu koomik ja, ja rahvas naeris mind, mul ei olnud vajagi midagi teha, see aeg, kui mina tulin välja, tõesõna, siis oli nisukene naela, vat seal vahepeal see vastumürk. Arvustus on, seal on kirjutatud, et näitlejaid ja 100 protsenti tükile juurde, mis ma siis tegin seal, ma ei tea, ma olen kurt, vere naine seal. Ja tõesti saal rõkkab. Sellepärast oli ja nüüd korraga mängima niisuguseid tõsiseid poliitilisi asi. No mina ei osanud seda. Ja siis ma mäletan seal, minu poeg oli üks rasked, ma oma teada mängisin suure hinge ja ihuga, kõik ma mängisin, et ise lugesin arvustust, et ma olin väga hästi seda välja toonud, mis oli seal tarvis. Aga publik ei uskunud. Nemad olid harjunud, et nad peavad naerma, Komina väljas olen ja ei ole midagi teha. Mina ei tea, viimasel ajal oli kohe niisugune trügimine, et et rahvast oli täis saalid, alguses oli küll vähem. Mängisime aga siis oli rahvast, oli küll, aga siis juba lõpupoole oli ka nii, et enam pileteid ei olnud. Ja, ja siis oli, ma ei mäleta, millal see aeg, kui me hakkasime valmistama Moskva. Hooajal 1940 41 mängisite ikkagi kaasa. Ja, ja me tegime tõhusat tööd, aga siis siis tuli sõda häälerisse verest ära. Ja nii et see oleks siis ikka selle ribaga veel sant, üks kord Moskvasse ka. Mind ma mäletan, et meie väga suure tõsidusega seda tööd võtsime, proovis, siis valiti ja ikka öeldi, ras pani ümber jälle ja tõstis ja see ja teine ja kolmas kõik, kuidas me tegime ja tahtsime heasti teha. Niisiis tuli sõda okupatsiooni ajal, töölisteater vist tegutses teise nime all, ta oli siis gladiaator, väike. Ja tehke teater ja no see oli jälle ka üks aeg kus meil oli väga raske seal mängida, siis oli kõik kõikjalt juba uuriti ja puuriti ja. Ma mäletan, üks niisugune konfliktne seda oli. Mind hakati üle kuulama sealt ja kõik, et et mina olin üteld. No meil oli see mõõt, ütlesin rahastu, tulime siis trastu ja siis üksteise tasa, hakkad juba õppima vene keelt ja niimoodi ja nuiadega seal rohkem Mölder tarvis ja sellest oli niisugune suur värkat. Et hakati mind üle kuulama, kes ütles. Kust neid üle kuulata ja kes teid üle kuulas? No ikka mind kutsuti sinna, ma ei tea, mis, mis, mis maja see ongi seal. Kaarli kiriku juures oli. Tõnismäele ja eks seal oli saksa julgeolekut. No vat vat sinna mind viidi just töö ja siis oli üks viil ei kutsuti, kästi mind minna ja siis seal oli see. Üks tüdruk oli, see oli eesti tüdruk, see oli siis tõik üle kuule lisaks sakslane, mees mundris ja mina ei tea, mis turban, füürer võis olla niisugune kriisis ja mis ma ütlen, no mina ütlesin, et me oskame kõike keeli, aga meil olid, ei ole. Kas teie jutt pandi kirja ka nõuti allkirja pärast või? Vaat seda ma enam märga teeks, muidugi sees tüdruk tõlkis kõik see aeg, kui mulle mõtlesin, et mina ei saa aru, mis ta muga rääkisin, ma sain aru külmistel. No ma teadsin ka ise kõik, mis asi see oli. Väljakutse tehti lihtsalt sellepärast, et ta tööle tulles ütles Jah, jaa, trastumeid ikka, see oli ju tere siis jäänud juba meile ikka mul oli kodune, oli meil trastuja. Ja oli selle sõna peale, no see oli üks niisugune värk sind vahel. Pärast Tallinna vabastamist 1944. aastal Tallinna töölisteater muudeti Eesti NSV riiklikus noorsooteatriks. Te mängisite noorsooteatrist. Ka, ja siis me läksime kõik seal mürtsuga üle, aga kõik ei tahtnud tulla, mõned olid nats, tähendab, ütles, et tema laste kliele mängi, tema sai Estoniasse ja siiskis läksid Tartusse. See oli üks suur pere ja meid kutsuti kõik ükshaaval direktori juurde, mis mehe nimi on Martin Martin ja Martin ja, ja siis meid, meid kutsuti kõik ükshaaval. Tema kabinetti. Kas te tahate siin noorsooteatris töötada? Küsiti minu käest ja mina küsisin, kas mind on vajasin. Ja Martin ütles. Ma palun. Ma ütlesin, et kui mind vaja on, siis mina kusagile minna ei taha ja mina jään siis hea meelega siine mängima, aga kes ütles, et nemad, lasteaiad ei taha mängida, aga minul oli väga hea seal mängida. Mul on meeles. Kuidas siis see aeg olid, kate lapsed siis kui teised, ma ei tea, mistükk seal ma otsisin lavalike taga seal midagi, lapsed saalist, kõik karjusid, tan seal puu taga seal puud, aga teate nii, mina ei näinud ikka, et ta seal puu taga on. Ja niisugune tore vahekord oli 47. aastal, siis mind saadeti Moskvasse veel õppima üheks kuuks. Ja kui ma tagasi tulin, siis hakati likvideerima ja oli niisugune lugu.