Paljud Nõukogude Eesti kunsti juured ulatuvad Jaroslavli. 30 aastat tagasi, 22. märtsil 1942 asutati siin Eesti riiklikud kunstiansamblid. Klaveriduo Anna Klas, Bruno lukk, riiklik akadeemiline meeskoor, ooperid, balleti kantaadid, laulud, romansid instrumentaalpalad. See on vaid osake loetelust, mida võib siduda kunstiansamblite väga viljaka tegevusega. Suure kunstikombinaadi rõõmudest ja võib-olla ka muredest. Loodame luua pildi tänaste vestluskaaslaste. Eesti NSV teenelise kunstniku Marta Rumgi Arderi Eesti NSV teenelise kunstitegelase helilooja professor Edgar Arro ja Eesti raadio muusikasaadete peatoimetaja helilooja Harri kõrvitsa kaasabiga. Miks võetakse just 20 teist märtsi kunstiansamblite moodustamise päevaks? Nõukogude valitsus võttis otsuse vastu asutada terve rida riiklikke kunstiansambleid nimelt nende vabariikide kohta, kus ajutiselt oli okupatsioon. Nimelt Eesti, Läti, Leedu, Moldaavia ja Ukraina ja Eesti riiklike kunstiansamblite asukohaks määrati Ki vana ja iidne vene linn Jaroslav Volga kaldal. Ja 22.-ks märtsiks. 1942. aastal oli juba kogunenud enamik ansambli perest Jaroslavli. Kust te kõik enne seda olite? Meenutades täna suure isamaasõjaväe veel moodustatud kunstižanrid? Ei suuda nagu uskuda, sellest on möödunud juba kolm pikka aastat. Kõik on selgelt meeles, ununenud, väga vähe. Kahjuks paljud kunstiansambli liikmetest viimasena värisenud maamulda Meie omakseid toredaid kolleege. Meie lugupeetud juhte nagu seltsimees Semper, piilmann. 1000 941. aasta juunis sõitsime lõunasse, viie päeva pärast algas sõda. Koju tagasipöördumine oli raske, kuid ma jõudsin siiski õnnelikult tagasi. 20. juulil koju tulles selgus, et minu mees Aleksander Arder oli evakueerunud kogu teadma. Neljandal augustil 1941. aastal ebakueeriusin tagalasse. Sõitsin laeval Kunda juures, sattusime kirja pommitamise alla, viienda augusti hommikul jõudsin Leningradi. Oli imekaunis hommik, päike paistis, meri oli vaikne. Eelmise päeva hirmus pommitamine, surmaoht ja surmaoht oli nagu unenägu. Leningradis otsisin mehe jälgi, jäljed viisid Tšeljabinski sõitsin syläbiski sässandi jääda, et Aleksander Arder oli Tšeljabinskis, kuid sõitis edasi Gaza nivoole. Sõitsin kaaseni. Seal Tarski linna, sain teada, et osa eestlasi oli sõitnud Kasel Julski rajooni suurde kolhoosi. Arski linnas võttis kolhoosnik vankrile ja Viismi sooda kolhoosi ja nii leidsingi ma tõepoolest oma meie Aleksander töötas tol ajal kolhoosipõllul, valmistas meisterlikult heinakuhja kolhoosikud, kiitsid, imetlesid ja õppisid seda tehnikat, Aleksander arverilt. Vastuvõtt oli hea tänu sellele, et Aleksander Arder oskas hästi laulda tatari keeli. Nii esitasime Tatari laule rahvalaule, eesti ja vene laule. Ja oligi sõlmitud rahvaste sõpruse algus. Ütles. Ma ei Ole ju? Ei pilka hääli, laad, talliltki, ütlen viina. Ja võib-olla siis harravad kaardus, 22. märtsil? Kaks mina veel Jaroslavlis ei olnud. Nii et ma olin õige Veliki Luki lähistel, kui ma sain selle kutse minna Jaroslavli ja ma jõudsin alles sinna, ehitatakse linna 1009 42. aasta novembri lõpus. Minu tee Jaroslavli kulges koos Hugo Lepnurme, aga me olime mõlemad tööpataljonis enne seda Megoli koosel, Gustav Ernesaks, Boris Kõrver ja terve rida laulu ja muusikamehi. Ja saime kutse ja nii me sõitsimegi just mõni päev ennem ansamblite avamist Jaroslavli mäletanud jõudsime sellel ilusal kevadisel päeval, päike paistis ja ja natukene ka tunne oli tulla Jaroslavli, otsisime siis ülesse meie kaaslased, kes juba varem seal olid, mäletan, Eugen Kapp oli siis hotelli komanlandina töötas ja meid alguses võetud esimesel päevalgi sisse sinna sellepärast et Meie oleme käinud veel läbi selle asutuse, mis sõja ajal väga tähtis putka, aga kuna see oli väga suur järjekord, siis esimesel päeval ei jõudnudki sinna, aga noh, tänavu tänu Eugen Kapi abilane saime siiski öömaja ja nii me jõudsime siis mõni päev enne seda Jaroslavli, sinna olid väga palju evakueerunud asutused ettevõtte edasi, pilt oli üldiselt ikkagi nii-öelda maskeeringute värvi, halliks värvitud, kõik varasemad rõõmsad toonid. Ja selles mõttes on ta oli küllaltki tähtis koht ka sõjalisest seisukohast, kuna seal oli noh, kas või näiteks kombi kombina, mida sakslased hiljem mitmel korral püüdsid õhust ohustada. Aga muidu peab ütlema, et esimesest esimestest päevadest peale Jaroslavlist suhteliselt meisse väga hästi siis tuleb arvestada, et evakueeritud oli väga palju. Aga siiski 300 inimest, nagu see ansambel Nende pere oli. See tuli majutada, kata toita ja selles mõttes peab ütlema, ütleme isiklikult mina ja ma arvan kogu meie kindlasti kogu meie ansambli pere koges tõelist rahvaste sõprust juba alates esimestest Jaroslavli päevadest. Ma mäletan, meil oli väga aktuaalne see lause o'ga hoopis uues kvaliteedis, muidu öeldakse, et kui relvad kõnelevad, muusad vaikima. Aga meil kujunes see siiski nii, et kõik muusad, kes olid, olid kogunenud Jaroslavli, nende relvad ei vaikinud, vaid vastupidi, et sealt sai algust meie võitlev kirjandus, maalikunst ja, ja eeskätt muidugi muusika ja teater, kunstiliseks juhiks ja rektoriks oli Johannes Semper. Hiljem töötasid seal direktoritena seltsimees piim, on samuti ka Eduard Tinn ja kunstijuhtidena Ants Lauter ja Priit põld aga see juhtimine läks nii kollektiivselt selles mõttes, et seal olid meil ka nõupidamised alati kollektiivselt ja arutelud ja need, nagu öelda kunstinõukogu tasemel oli see, kui kaua võttis aega siis Nende kollektiivide kokku kogunemisest kuni esimeste kontsertide, nii esimene rooli, meil solistide kontsert Volkovi teatris ja see toimus õige pea kuu aja pärast. Ja Jaroslavlis otsid seda väga soojalt vastu, aga siis nii suurem ansamblite, juba niukene, niukene nagu ütelda, aruandlus Jaroslav lastele toimus oktoobripühade ajal eel õieti ja samuti ka Volkovi teatris ja klubis. Meie asukohaks oli klubis gigant ja seal oli siis meie tööruumid ja seal ka meie eluruumid. Jaroslavli koondas kokku terve rea meie heliloojaid ja küllalt viljaks. Looming hakkas kaavist kohe märtsikuust peale. Seltsimees arro, võib-olla ehk te meenutaksite natukene heliloojat? Tegevust kui ma novembris 1004 kaks sinna jõudsin, siis oli nii-öelda juba väikseid kivikesi oli juba ritta laotud juba kõik ansambli kunstilised kollektiivid juba töötasid, aga üldiselt mul jääb ikka, meenub see, et alati repertuaarist oli puudus nimelt nii Eesti nõukogude heliloojate repertuaarist ja ja väga tihti sallime konkreetsed ülesanded lihtsalt kirjutada, seal saadaks tant. Üks eesti rahvatants, näiteks tantsurühm algas klaveri saatel. Ja nii õige nobedalt seal siis me seal töötasime eesotsas muidugi Eugen Kapi, Gustav Ernesaksa, Hugo Lepnurme ja Boris kõrvadega, kes tol korral kirjutas toredaid estraadilugusid. Omalt poolt ka muidugi püüdsin täita kõiki neid suur ülesanne, mis mulle pandi. Mul oli selles mõttes eriolukord, et ma sain lihtsalt tasu loomingulise töö eest pidevalt sull pidi jooksma, kusjuures Nigol Andresen, kes seal tol korra rahvakomissar oli, käis väga tihti Jaroslavi, seal käis ka kontrollimisega, sest ma teinud olen, ma mängisin talle mitu korda, et jälle ja pidin andma järgneva kuu Loomingus plaani ja püüdsin muidugi täita taga seda loomuplaan, muidugi see oleneb sellest, nagu ma eelpool juba ütlesin, juba vajadustest. Kas võib öelda, et seal oli nagu tootja ja tarbija kontakt suuremgi võib-olla kui tänapäeval, ma arvan, et vist ideaalsemad kontakti ei saa üldse ollagi. Väga tihti, ühe teisele näitasime oma valminud loomingut, meil oli alati teada, kes mida tegi. Millelegi Eugen Kapi oli kuu lõpus jüriöö tuled, seal kirjutas. Mul on selgelt meeles, sellepärast mängis mulle ette. Ja kui loomingulise töö juures väga tihti tekivad probleemid sisele katsume kuusel mõnda probleemi lahendada ja et ta oli selles mõttes ideaalne olukord. Mis teie loomingus tol ajal kõigepealt sündis? Minul oli niiviisi, et kui ma sinna jõudsin, jah, novembrikuus 42, siis ma natuke nagu detsembrikuuni sisseelamiseks kulus ära. Ja siis ma hakkasin kohe seal tööle. 43. aasta jaanuarikuul kirjutasin kõigepealt kaks instrumentaallugu, üks oli meloodia tšellole ja klaverile. Seda on kadunud augus, karjus, Plaati mänginud, kõlab võrdlemist tihti eetris. Ja siis oli klaveripala hetk, mis nüüd on hakanud elama. Matti Reimann, seal mitu korda mänginud. Jüriöö ülestõus oli meil möödunud seal 600 aastat, seal Moskvas oli siis kontsert ja mind paluti kirjutada midagi orelile, sest Hugo Lepnurmepidisel orelil mängima. Ja järgmine asi oligi mul siis orelile Mastoosu. Edasi tulid juba kõiki koorilaulud ja instrumentaalteosed ja tantsurühmale seal mõningaid säädeid ja frondi montaažimuusikat. Palju ma seal olin seal poolteist aastat keldris 50 lugu, seal ära, igasuguseid. Niisuguste nii tõhus nendest produktiivsust ei ole. Pärast seda soorik. Aga aga siis naerdaga naisEugen Kapp kida kirjutas ja vaatama, kui rikkalikult žanriliselt arvates ooperis tasuleegid siis patriootiline foonia, siis ta kirjutas kammermuusikat instrumentaalsete kõiguva vokaalset voolu jälgi tänu ju tema kalevipojale sündis ka täna 30 aastat tagasi ka meie populaarne klaveriduo Anna Klas ja Bruno lõpp. Nii et ka nendel on jaanuari tähtpäev. Ja, ja siis ja koorilaule ja massilaule isegi, mida ta varem ei olnudki kirjutanud, nii et õiguste venelaseks jälle ka tavalised koorilaulu autorina tuntud kõva raha suurvormi järele ta Kalevipojateemaline sõjasarv ja nii edasi, nii et kontaktid ja siis sidemed loomingulised olid väga vägagi. Mina tahaksin ka siis natukene sellest rääkida, moodustati estraadiorkester, olgugi et ma väga estraadilaulu kunagi ei ole nii, eriti. See jää, kuulusin ma selle koosseis, olin väga õnnelik, et ma sinna kuulusin. Ja varsti algasidki kontsert reisud meile meie suurt nõukogude kodumaad. Ja peab ütlema, et estraadiorkestris olid kõik noored väga toredaid ja väga andekad pillimehed peale selle solistiks juudis orkestrid, energiline, hea juutselseismer, Kuulov, konferansi ja majanduse alajuht oli meil seltsimees Eduard Valdma. Estraadiorkester. Andis väga palju maksulise kontserte, mille sissetulek oli ansamblile üle pooleteist miljoni rubla. Eriti palju oli meil šeflus, kontserte, esinesime pidevalt kaks kuni kolm korda päevas. Kava koosnestuna Jevskis, Jossi, toi, plaanterimi, Luutini, suurepärasest lauludest eesti rahvalauludes, siis seltsimees kõrver komponeeris väga huvitavaid ja väga meeldivaid palasi nii orkestrile kui kui ka lauljatele. Ja külastasime muidugi lugematul arvul linnu, tooksin näiteks huvitava näite Kalinimist kolme päeva jooksul 24 esinemist. Esimesel päeval üheksa korda, teisel päeval kaheksa, kolmas kord seitse korda. Ja iga kord esinesime iga päev pommitamise saartel. Näiteks oli meil üks kontsert EKA majas. Esinesin parajasti laval, kui algas äge pommitamine. Kroonlühter hakkas kõikuma teega ülem palus rahvast lahkuda, lõpetada kontsert, kuid rähvasisus rahulikult edasi ja nii lõpetasime oma kontserti ja rahvas võttis meil igal pool tõesti soojad, südamlikud vastu. Näiteks Arhangelsk, seal toimusid meil maksulised kontserdid linnas, kui lendurid kutsusid meid oma juure esinema ja meil tuli minna üle üle düüna jõe suli. Väga lai jõgi. Ja sõita ei saanud, sellepärast et jää oli küll peale, aga ta ei kandnud, olid suured praod ja nii siis astusime ise jalgsi üles, nende pragude läksime hanereas tuiskas üldidele koos pilliga ja niimoodi jõudsime kohale. Kas päris rindel ka esinesid? Jah, ja siin küll. Me esinesime Veliki Luki ja kui parajasti olid suured pommitamised lõppenud, see oli siis 43. aasta 43. aasta talvel pidevalt pommitati ja paljud ešelone, mis kena, sõitsid, sattusid pommitamise ajal, meie jõudsime õnnelikult kohale ja andsime midagi üle 40 kontserti, mis me seal esinesime meie sõjameestele. Linn oli täiesti purustatud, üksainus ruum oli veel aerodroomil, seal siis kogunesid sõjamehed kokku ja siis. Me esitasime nendele oma kontserti. Mäletan ükskord külm oli ka või oli külm ja igal pool oli külm, vastuvõtt oli soe ja, ja, ja ükskord oli niisugune juhus, et mehist andsime kontserti, mis olid ka vikerkoeline ruum, ühelt poolt olid aknad, teiselt poolt oli sile seid ja korraga toimuski hirmus plahvatus ja lõi üks suur valgus, lõi täitsa kohe sõnaruumi sisse, sõja Meetuusik püsti. Aga meie olime seal sõjatehnikas niivõrd füüsikud, et, et me ei teadnudki, momendil lõhkes midagi, mis meie lihtsalt, kui laulsime edasi, mängisime edasi. Sõjamehed istusid kohe, nad said aru, et kusagil üks miin lõhkes. Meesnesime edasi. No need on muidugi unustamatud unustamatud päevad, mis meie oma Eesti korpuse sõjameestele esinesime. Ja niisugune rahuldustunne ja uhkuse tunne on hinges siiamaani. Et me võisime sellel raskel päeval siiski omalt poolt ka midagi anda selle sõja võiduks. Öelge, kuidas laulja hääl vastu piduastmel tuli väga sageli täitsa pakases esineda ja huvitav oli see, et nagu ma nimetasin Kalinini, siis ma laulsin kolme päevaga 84 korda. Ja täiesti külmas ruumis, magasime meilegi, anti vahest nii 50 50 grammi, ma olin tol korral väga kõhn ja muidugi 150 grammi mõjus mulle, nii et kui meil sealt kontsert või kui me seal kontserdilt koju tulime siis Läksime sööklasse ja siis sööklas koju tulime, siis pommitati kella üheni, kaheni pommitati, siis ma ei tundugi nagu hirmu ja magasin siis sellega isegi 10 grammiga täiesti hommikuni. Ja hääl oli hommiku järjekorras ja ma arvasin tõesti, et ma jään ilma jama jäänud ilma hääleta sull lausa lausa ime oli. Me läheksime uuesti tagasi, nüüd Jaroslavli jutt oli siin juba Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamisest, milliseid suuremaid üritusi veel ette võeti, esimene säärane suurem üritus oli meil juba, nagu ma märkisin varem ka 1942. aasta detsembris, siis ansamblit esinesid Eesti Kunstidekaadi raamides Moskvas. Moskvalased said meie Eesti kunstitestide esmakordselt nii suures ulatuses näha ja kuulda ja villu muidugi mitte ainult kontsertsaalidega, vaid meil palju esinemisi just haiglates, tööstustes, käitistes ja nii edasi, nii et meile Moskvalastega väga Haaside. Sama võib ütelda ka 43. aastal toimunud juba jürikontserdi kohta seal sellel aastal eriti juba küll ka varem tihenenud meie sidemed heliloojatega Moskva silmapaistvate muusika inimestega, nii oli meil seal Eesti esinduses kus oli meil silmapaistvat ka külalised, seal fennikov, Muradeli, Shapoorin, ois trahvi ja teised. Nii et ka hääd sidemed olid loodud meil nii erialaliigis peale selle meil osa noori ja andekaid piss ka Moskvas edasi muusikakoolis konservatooriumis, nii et selles mõttes oli sidemed toredad. No 1000 940. neljandal aastal aprillikuus toimus järjekordne säärane aruandluskontsert ja siis oli laiem, olime tuttavamatel ka nõudlikus oli meie suhtes tõusnud, kui esimesel korral veel nii oli, noh, väikselt reservatsioonidega tõesti, me olime nagu tuhast ülesse kerkinud veelsest Meie algasime peaaegu eimillestki. Nii ja siis 1009 44. aasta juulikuus suvel juba käisid ansambliga Leningradis, seal töötasid meie juba asutused ettevalmistuse käigus asuda tagasi vabastatud Nõukogude Eestisse ja seal oli palju eestlasi. Ja nii et ma mäletan, ansambli rahvas esines siis seal. Meie kolisime juba ka üle juba veebruarikuus 44, ma mäletan, ma olin juba Leningradis ja peab ütlema, et seal samuti jätkusid ka solistina mäleta, Aleksander Arder sõitis sinna matta Rungi ja teised, kõik meie solistid, seal esinesid nii kontsertteljega, seal kui ka kui ka raadios peab ütlema, et raadio raadiosideme oli väga oluline, sest meie saateid Puurati nagu hiljem selgus, väga palju ka tol korral veel okupeeritud Eestis. 44. aasta sügis tõi teid kodumaale tagasi. Meenutusi esimesest päevast Eestimaa pinnal, kui lahingud olid Tartu all, siis me olime võrgus ja varsti kohe peale Tallinna vabastamise teisel päeval me tulime, sõitsime Tallinna. Imelik oli see küll, et kui me Tartu jõudsime, mis mulle tundus, et Emajõgi kusagil Volga oli lahja ja mõtlesin, et kas ta on siis nüüd ära kuivanud, kuidas väiksema tõesti oli väiksem. Siis jõudsime Tallinnasse, ilus päiksepaisteline ilm oli Narva maantee kitsam Estonia teater purustatud varemetes osa oli, oli säilinud ruumi, hakkasime tööle, siis hakkasime taastama Tallinnat rusudest vedasime kive mulda. Ja nii läks siis tee edasi, siis hakkasime juba töötama praeguses dramad Vene Draamateatri ruumes, siis oli see glooria. Ja nimetati Sahlakasime ooperit muidu oli muidugi oli väga vähe, sai esitada. 1000 toimub teisel päeval pärast Tallinna vabastamist Ma tulen Leningradist. Lennukiga ma tol korral töötasin kunstide valitsuses ja kuna seltsimehed Semperi, Rumma jäid natukene lõuna poole Tartu kanti, siis mul tuli olla siin isegi kuni aeg täita nende ülesandeid Tallinnas. Muidugi see oli küllaltki raske, tuli ike arvele võtta kiirelt see kunstirahvas, ma mäletan veel, kuidas heliloojad kokku kogunesime ja leidsime neid kõiki, kes seal väljapool Tallinnat olnud veel ja ja esimene olustik tuliste tingimuste korda seadmine, see võttis aega, aga muidugi varsti algas ka hiljuti liidus juba maalne töö ja samuti oli ka teistel aladel, on üks niisugune huvitav juhus, on mul meeles, et see oli vist teisel päeval pärast minu saabumist Tallinnasse üks väeosa esindaja tuli minu juurde. Ütles, et me tahame anda kontserdi seal esimene kontsert Eestis, mis, mis siis toimus ja otsisime siis kohta, mina ei teadnud ka, kõik ei olnud veel timineeritud. Need, kontserdipaigad ja tuli äkki niisugune mõte, et me võiksime teha kinoruumis ja nimelt praegusest selle kino oktoobri õlu, mis et noh, et mis asi see siis on, et lükkame selle ekraani natukene tahapoole ja nendel kuigi suuruse ansambel ei olnud. Ja teeme sealsele kontserdi, aga läksime kohale, rahvast oli juba kinosaal täis ja selgus, et see oli kohe päris vastu seina, nii et nende suured balalaika kontrabassid ja tantsijad need pidid siis teistel neil meetrilisel ribal ära tantsima seal, nii et see, see oli huvitav, aga nad tegid seda vapralt ja rahvas selle vastu ka, nii et see oli niisugune esimene minu haljastust mööda niisugune kontsert, mis meil varsti hakkasid juba toimunud tramm praeguses draamateatris toimus juba Estonia jõududega kõige pea niukene niukene kirev õhtu on pikkadest jah, nendes nendes, nii et meil olidki esimesed esimesed kontserdipaigad meil. Mul on eesmaa ja leian selle siiatuleku Kailia telje hasart pärast, ma olen elus täpne olla, aga kui kõik sõbrad juba siin, mina tulin, saabusin siia alles 1009 44. aasta novembris. Leidsin töö juba täis ja elu pulbitses täiel rindel. Ja ega mul siin palju mul aega ei antud ka, muidugi isiklikud mured jäid lähedast inimest, mõned olid ka seal sõja läbi kannatada saanud. Aga juba esimesel detsembril 1944 Jüri varis tuli minu juurde ja tegi mulle ettepaneku. Ma, kas ma ei võtaks vastu konservatooriumi õppejõu kohta muusikateoreetiliste ainete osas ja ma mõtlesin ja nii-öelda kirjutasin alla tema selle ettepanekule ja sukeldusin kohe vajaliku. Nüüd jõudsime oma jutuga juba Tallinna tagasi, aga eks vist üks väga populaarsetest lauludest, kodulinn Tallinn sündis Jaroslavlis. Tegelikult ka see lauljaiga hiljaks. Jällegi Seste minu loomingunimekirjas on märge, et on loodud 24. juunil 1944 tegelikult suur süüdlane selles on Boris Kõrver. Tema andis mulle teksti, mida ta oli saanud fondilt ja selle oli saatnud ole Otto Roots. Ja millegipärast ise oli nii nobe kirjutaja, aga tema ei hakanud seda sellel tekstile muusikat looma, ütlesin tee sina, see oli refrään ainult. Mulle meenub mu kodulinn Tallinn ja nii edasi. Ja see palju aega ei võtnud, mul see viisakas peas keerlema, raudtee oli nagu, kui midagi tegemata on, siis ikka ei saa nagu hästi magada, hommiku leidsin vabaklassis ja kandis vist number ühte nime number üks ja panin kirja nii-öelda, nagu me tänapäeval nüüd räägime ühehäälse harmoonia märkidega. Ja eks ta nii oligi pärast siis kohesele suure süüdlasele Boris kõrvele mängisin samal päeval ette, mitte palju aega ei võtnuks jaks, laul hakkas liikuma kohe, aga ilmselt kõigil oli juba teada, et niikuinii eesti varsti vabastatakse. Siis seal ta palju ei saanud nii levida just selle tõttu, et kodutee jalge all. Häda seisneb selles, et seal ainult refrääni osa ja me teame, nagu me kujutame ette, kui ma ainult kaubandusele refrääniga keerutame. Orud orkestreerinud, sul tuli sellega arvestatud midagi seal ees ka olema ja siis ma mõtlesin oma kirjutan sinna väikse nihukese pisikese börsi refrääni eelosa trombooni yle hiljem Otto Roots tegi siis teksti tähtede 1000 tuikava tuld, tahan ma südames kanda ja nii edasi. Laul jõudis enne vist Tallinna, kui teie esele jõudis. Kas te olete nüüd pärast kolmekümmet rahu aastat kabel Jaroslavli sattunud või natukene enne seda? Ma ei tea, kuidas ka mina ise ei ole käinud, teie ei ole, minul oli niukene juust, just hiljuti käisin Jaroslavlis. Ja teate päris kohe niukene võttis tõesti silma märjaks südame soojaks, kui ma tulin jalas oli linn, oli algselt tundschai, ei tulnud esialgu seal näiteks praegu on pea peamine jaamon või vaks all on seal see endine Stolie see oli nagu siis nagu kõrval väiksem, väiksem jaam oli selles mõttes nagu aga praegu on, on peavaksali ja siis sealt tuleb kohe sirge v šabuda tänav tuleb siis hotelli juurde nii-öelda välja sinna, kus me keskuses olime, tsentrumis. Ja, ja noh, see kasvõi see hotelgimal käisin seal sees ka, teisel korrusel on kohvik ja, ja kolmandal korrusel, kus mina elasin, seal ma käisin siis ka valve palusin kus oli muide see Eugen Kapp komandandiks käisin siis seal, seal on elu korterid juba, noh, neid ei mäleta, täna on muidugi need olid uustulnukad sinna, nii et Tseegolidoli kõrgemas olevat kortereid, sinna ma väsin, aga madalam osa, kus ma ise elasin, elasime ja jälitise nurk, Polomine, me tahtsime seda just nii-öelda jäädvustada filmile, kasvõi see nurk, kus oli üleval valjult hääldaja, kus me siis kuulasime nii levitani neid informbürooteated, mis oli tõesti igal õhtul igal hommikul ja muidugi lõpupäevadel pool juba oli, oli tihedamalt neid rõõmustavaid teateid ma mäletan, ükskord kuulasime esmakordselt seal Šostakovitši seitsmenda sümfoonia ettekanne, see on muidugi paljude ajada, oli väga vilets ja niukene krõbisevat. Milline elamus oli siis ka selles tingimustes kuulda? Seal vastas olid siis elasid kunstnikud, seal on praegu sporditarvete kauplus, vaatasime ka sisse, seal on Salvo kiivrit praegu, nii et on ka seotud Eestiga. Keset linna on kõik vana vananemise keskus, vanalinn on alles seal täpselt nii, nagu seal ei ole midagi ümber korraldatud. Olime ja see oli huvitav, ma läksin kohe õhtul klubigiganti ja läksin sisse, noh, vaatab maja nagu on endine sisse, aga ruumi ei osanud kohe ära jagada. Ja pärast mis selgus, seal nohvrid, nooremad töötajad nende käest küsisin, et et mis siin on, ei, nemad ei teadnud, seal aga selgus, et 63. aastal on ümberehitusjuurdeehitus ehitatud. Nii, et selle tõttu ütleme selle saali nii-öelda, kui rahvas istub lava poole, seljatagune sealhulgas on ehitatud suur alla suur fuajee riietehoiuga ülesse balletiruum on ikka päris suur ballett, seal oli, arutasid just noored väikesed Jaroslavli. Vaata ma või lubada, esitaksin sulle küsimuse. Meil oli seal üks hästi energiline naisdirektor seal klubis gigant. Seda teda ei kohal, seal. See oli täis Aleksandr Sakkoloova. Ta on nüüd juba pensionil, vist möödunud aastast, läks, aga töötaski kandis edasi kui juhatajana ja siis ta oli vahepeal seal teise kultuurimaja juhataja asetäitja. Tal oli hästi meeles, kõik oli meil klaverit tuua, mäletas hästi ja artereid mäletas ja nii tore oli nii. Noh, tõesti taani palus kõiki tervitada ja, ja kutsus külla. Ma tahaksin tervitada kõiki endiseid, kui seal sambli liikmeid sel tähtsal päeval. Ja soovin teile palju õnne, head tervist, järgu kunagi unustage seda aega.