Vahel piisab mõnest väikesest detailist, mis mõtestab inimest. Meie jutuajamise eel oli Ellen liiger juba 20 minutit varem kohal ja kuigi ka mina ei armasta hiljaks jääda, andke andeks, mul oli häbi. Aga küllap see oli südames, sundis tulema. Seda küll ja hirm ka. Hirm mikrofoni ees. Aga te olete nii palju aastaid mikrofoni ees olnud, kas mäletate üldse, millal esimest korda mikrofoni ette sattusite, kes selles süüdi oli? Ei mäleta, küllap vist ikka Estonia teater ja küllap vist ka ikka Felix Moor. Kes mind sinna mikrofoni ette siis. Ja nendest on mul niisugune tore mälestus järgi, et mäletan hästi, kui Felix Moor ühe käega pani, siis grammofoniplaadi peale, siis teisega, siis surus mind mikrofoni juurde. Loe nüüd oma salm siis ära. Aga mina muidugi esinesin ikka peast, ega ma tollal siis veel lugeda ei osanud siis Tysica materjal pähe õppida ja siis seal lugesin oma salmikesed ära kvanoolituses. Noh, küllap ma ikka olin üks viieaastane, kuueaastane, nii et ma veel lugeda ju ei osanud ja koolis ma ei käinud ja võib-olla olin ka veel väiksem, ma ei mäleta sellepärast, et Augus sunne tol korral tegi ka kuuldemänge laste kuuldemänge ja siis, eks need lapsed, kes seal kaasa tegid, eks need kõik siis õppisid oma tekstid pähe. Muidugi, vanemad olid need lapsed, kes siis ikka lugeda oskasid, aga August sunne tegi väga palju kuuldemänge. Ja mina lugesin Felix moori ajal terve selle pari selle kreeka poiste sarja ära, seal oli, see oli siis juba Estonial, seal oli üks niisugune väikene imeväikene ruumikene, kus, kus lugema pidi, see ajas hirmu küll peale, sest et see neli seina ja siis niisugune väiksus, saalid nii nagu vangis, kui lugesid siis oma Greba poisse mul need päri, Ekrepa poisid, aga meeldiksid. Ja teie oletegi omamoodi legend Eesti teatriajaloos. Jõuet põlvkonnad tulevad peale. Me teame küll, jah, tõepoolest, Ellen liiger olnud juba viieaastasena Estonia laval. Aga kuidas sinna sattusite, kas oli ka vanematel siin oma osa sellest ei tea me suurt midagi. Oi, meie perekonnas üldse, Eizelaste teame suurt midagi, oi, meie perekonnas üldse ei olnud niisuguseid teatrilembelise inimesi, ega nad ei tegelenud ka, aga mul oli kaks venda, vanema venna nimi oli Arnold noorema venna nimi oli Eduard ja õde oli silda, vennad olid siis Estonias asjaarmastajad, neid nimetati siis niiviisi Nymans näitlejat. Siis kord oli Lauter ütelnud minu vanema vennale, et kuule, et mul on vaja ühte väikest tüdrukut, et sul on õde, et doose väike tüdruk siis siia jää, vend, siis tuli koju ja küsis ema käest, et kuule, et ega mina ei olnud tulnud siis kõnehormooni, mis mu õe ja minu vahe on 10 aastat ja siis ütles, et kas sa lubad Hilda Estonias noaga, mina kuulsin siis seda pealt, et et õde, kuhu, kelle nüüd tahetakse viia mind. No eks ma siis hakkasin suure pasunahäälega karjuma, et mina ka mina ka. Aga no ega see karjumine midagi aidanud, vend võttis siis kinni ja viis minu õe Hilda teatrisse näitas drillega Lauterile ütelnud, et ei, et see tüdruk natukene liiga suur selleks, et sülle võtta või, või seal päti sees mööda lava kanda. Et kas sul siis väiksemat õde ei ole? Lend oli ütelnud, et on küll üks väikene sirts mind, vend kutsus mind Sirtsuks. No tuli siis koju ja siis võttis mind, pani mind siis ema rohelise suurräti sisse, Svimi viis mind siis kaenlas Estoniasse, seda ma mäletan väga täpselt, et mind, aruted laval selles suurräti seest lahti ja pandi mind ühe laua peale. Seal oli hirmus palju valgust ja mina ei näinud mitte midagi, ainult kõva häälega ütlesin tere. Valinud niisugune julge tüdruk, ma ei häbenenud võõraid. Hallekene oli mul ka selge ja puhas, nojaa, lautoritised, issakene, see on ju nii väike. Olen praegu väikene. No ja siis võiks arvata, et ma kolmeaastasel tulisin, veel väiksem, siis ma jäingi sinna, sest et tollest nii väga väiksest ajast ma enam midagi ei mäleta. Ta ei mäleta, näinud seda, et kui ma teatrikoolis käisin, siis Pauls rääkis mulle ühest revolutsiooni pulmast, kus ma olin siis rätiku sees, siis mind oli siis kantud mööda lava ja jooma, siis oli ikka paar sõna ütelnud ka. See on juba nüüd Lauteri jääsepa mälestused minust ja. Nii juhtuski siis, et 15 aastaselt võisite pidada juba oma kümneaastaseks. Leedu juubelit, jah, see oli niisugune üllatus, sellepärast et ka minu vennasega meie perekond ei avaldanud soovi seda pidada, vaid vaid lihtsalt teatri direktor, tolleaegne Paul, oolak oli siis teatridirektoriks, siis tema kutsus mind enda juurde, ütles, et me peame sul juubelit. No mina ei teadnud midagi sellest juubelist, ma olin teiste juubelitel küll olnud, siis, siis juubelitel oli traditsioon, et Estonias pakutika, viinereid, sinepiga ja muidugi seda kangemat jooki oli ka sinna juurde ja mul need viinerid nii hirmsasti meeldisid. Aga minu juubelil neid viinerid ei pakutud. Et noh, ise olin mäel, nõdrukene väikseke, meie vend seda ei, seda pärast pidu ei, ei teinud. Ja ka publikut oli palju publikut jahe. Põrand oli ikka täis. Sest te olete ju osaline kõigis sellaja lastetükkides, mis siis mängib? Olin küll, olin küll, mängisin küll palju mängisin salapolitseinikud ja kaka do ja kakada ja printsess nobetuul ja ja palju-palju tükke oli, aga mida siis pärast hiljem teatri kooris lukkidele? Oi, palju oli Mulleli teatrikoolis palju võitlemist, sellepärast et teatrisse teatrikooli võeti vastu oli niisugune otsus, et ei võeta inimesi, kes on enne tegelenud teatriga ja nad ei tahtnud nagu ära rikutuid. Meid, noori tahtsid, nii nagu oma käe all kasvatada. Ja eks mul oli terve aasta otsa väga suur maadlemine ja, ja tegemine, et ennast õigustada, et ma ei olnud ära rikutud ja pärast taksid mind väga-väga hoidma teatrikoolis kuna nad nägid, et niukseid arvatavaid vigureid juures ei olnud, keda loetagi oma õpetajateks? Minu õpetajateks kõigepealt Estoniast? Kindlasti Ants Lauter, Tali mulle teatriisaks. Ma käisin ka väga palju tema perekonnas, tema väikse juraga mängimas. Ja Leo Kalmet ja Paulsen ja muidugi minu suurim austus on Priit põldroosile, sellepärast ma väga hindasin oma õppejõudu, tema arendas väga palju mõtlemist ja improvisatsiooni ja ta oli suurepärane inimene ja jubedam. Kas Lauteri olnud kuri, ma mõtlen, kui olite alguses nii noor ja väikene veel ja teda on nimetatud ikkagi väga nõudlikuks mäeks. Ei, ta oli tohutult südamlik inimene, kui talle midagi näiteks meeldis, ma mängisin tollal niisugune näitemänguline nagu loll inglike. See oli ikka väga suur roll, see oli roll ikka nii, et päris näitlejal oleks olnud seda juba andnud teha. Ja siis tema kõige suurem niisugune kiitus oli maladets. Ja seda ma kohe nii südames alati soovisin. Ja seda ta, Mulle ütles ka õnneks või õnnetuseks küllaltki tihti. Ma olin ääretult õnnelikud, mul seda ütles ja väga õnnetu, kui ta seda mulle ei ütelnud. Ja meie hilisemad põlved tunneme nüüd Pansotku sellist eesti teatrifilosoofilist mõtestajatega, omal ajal oli Priit Põldroos niisugune mees Tarjäämas. Aga eks panen sulle ka ju Priit Põldroosiõpilane, eks ole. Eks ta sealt ka midagi ju kindlasti võttis, sellepärast et kuigi mulle tundub, et ta vist Lauteri, ta oli nii suuremas vahekorras kui, kui põldroosiga. Ja aga kuivõrd siis vajabki nüüd näitleja niisugust laia silmaringi üldist tarkust, kude, läksite lõite alguses oma talendiga lause loomupäraste annetega? Noh, see oli ikka lapse töö ja ja lapse rollid ja, aga probleeme oli seal ju natukene vähem. Ma haarasin seda vaistlikult intuitiivselt. Aga pärast ikka need suured rollid, need nõudsid ikka silmaringi, suurt laienemist ja teadlikkust nii nii psühholoogias kui poliitikas ja kõigis. Ja seepärast, et kui nüüd, kui nüüd mõelda, kui paljud meie väga suured andekad, võimekad ajalukku läinud näitlejad olid kõik iseõppijad polnudki veel ja oli võimalusi. Aga need olid tohutult suured anded. Ja need olid väga töökad, nad olid väga töökad. Ja nad seda peab ütlema, et nad lugesid palju, nad nägid palju jaa. Jaa. Keda oma kolleegidest peate silmas praegu, kui räägite omaaegsetest ammustest? Ma võiksin ütelda oma nooruses näiteks minu jumalused, oliti Ilta kleezeri ja Erna Vilmer, aga näitlejad, sest kindlasti Ants Lauteri ja karm Eskolla, Talvi, Salme Reek ja rattasse ja seal oli ju tohutu meie sihukene suur andekas kaader, kes, kes siis oli Meeta lutsud ja rand veerud ja hõim rätia. Ants Jõgi. Lauri dia. Nii et võib-olla see oli omamoodi, lausa paratamatu, et sellel ajal küllaltki palju väga suuri näitlejakujusid sündis, kuna näitlejad kujunevad ju ka ansambli töös. Muidugi, aga loomulikult muidugi. Ja seal oli niiviisi, et kui see, kui see ikka niisuguste suurte näitlejatega ütleme, võtame kas Lindav või või Linda Tubin või olid nendega partneriks. Saiu elu ees pidid ju ikka mängima, sul pidi olema nii tohutu kontsentratsioon seepärast, et nad võisid su surnuks mängitel lavalt ära pühkida. Ja eks isegi etendused valmisid teisiti, kui nüüdsest kassa surus peale ja aasta jooksul pidi väga palju uusi asju. Väljatooja. Proovid olid väga pingsalt seepärast, et proovide aegu lühem ju. Ja kui me proovide aeg oli meid neli tundi ja see kasutaja maksimaalselt ära, ega seal ei tehtud nalja ega seal ei raisatud minuteid, sellepärast et kui me praegu nüüd õpime kodus teksti pähe ja raiskame ja tõepoolest võin ma ütelda konna raiskame prooviaega. Aga siis siis õpiti ju tekst ju proovide käigus ärasest ühte stseeni võeti kolm korda neli korda siis ta jäi automaatselt ise pähe. Ja muidugi, mis oli ka veel, et siis oli meil etteütlejad nõnda nimetatult. Ja kuigi meil praegu kaotati need ette ütlejad ära, siis ma tunnen kohe sellest väga suurt kahju. Mitte sellepärast, et ma ei oleks õppinud teksti pähe või et mul oleks vaja neid etteütleja või et oleks vaja olnud karmil või eskonnal või Talvil või või nendel neid ette ütled, aga me pidime rääkima täpset teksti. Sellepärast et näiteks ma mäletan härna korjust. Ta mõnikord tegime meelepahaks, sellepärast et meil oli nii, et järgmine hommiku oli meil niisugune pabers teadetetahvli peal kus oli, kus näit leeksis. Tähendab, seal oli isegi niisugused eksimused, et ja, ja, ning oli vahetatud või üks sõna oli eest võetud lause lõppu. Ja me rääkisime siis väga puhast autori teksti ja me rääkisime värssi. Aga praegu on mõnikord niiviisi, et ma usun, et ma ei tee mitte ülekohut, et et kui me võtame tekstiraamatuga, et siis tekstiraamatus on hoopis teine sõnastus, kui me labast kuuleme. Sellepärast et meil ei ole kontrolli. Me õpime küll teksti pähe, aga me teeme ju suupäraseks, meil ei ole inimest, kes ütleks, et sa Tiksid või sa muudad nüüd lauset ja Tammsaare tekst väga raske rääkida. Tammsaarel on ju nii palju, nii tekkisid, mingisid võisid. Ja Tammsaare teksti on vajal taga väga täpselt rääkida. Ellen liigate teete mu nüüd nõutuks, ma nagu ei oska mõtet edasi viia. Seepärast, et me oleme rääkinud suurtest näitlejatest headest improviseerijatest ja nüüd te ütlete, te peate olema nii täpne, erakordselt täpne, et anda edasi siis kus jääb siis see vabadus või see võimalus? Nojaa, aga me räägime ju täpset teksti, pedemiu, täpset teksti rääkima, aga ega see meid ju ei keela improvisatsiooni loomast võime improviseerida, ega me teksti käi, improviseerima lõiku ei tohi tekstiga improviseerid. Me võime oma mänguga improviseerida. Me võime oma tunnetega oma oma äkkmõtetega improviseerida ka mitte kunagi. Seal on siis see mänguväli ja need pinged, mis heade partnerite vahel tekivad. See on suurte näitlejate mäng aga teatris on alati ka lavastaja, režissöör, ma mäletan, Ants Eskola on kunagi öelnud, et noh, mina olen ikka selle aja inimene, mina arvan ikka niiviisi, et teatrisse tullakse näitleja pärast ja. Ma ei taha ütelda, et see oleks vanaaegne päid minuarvates desse, jäätist põlvest põlve, niikaua kui üldse teater eksisteerib. Kindlasti tullakse näitleja pärast, ma ei taha mitte heid eitada režissööri juma lõiku eiei hoopiski, seda, mitte ka režissöör, aga režissööri ja näitlejatöö on ju üks. Režissöör, saab avaldada arutleda ainult näitleja haigus ja näitleja läbi režissöör vastupidi. Keda sellistest tavastajatest meenutate partneritest oli siin juttu natukene juba. No kõigepealt ma meenutaksin siiski Põldroosi ja sellepärast, et, Lavastaja ka Tamur oli suure improsatsiooniga. Et ta oli niisugune väga tuline näitejuht ja nendel oli ju väga hea koostöö ja Ants Eskola ja siis karmiga ja talviga. Nii et nad, Tamur, oskus võtta nii näitlejatelt kui näitlejad oskasid võtta temalt. Ja muidugi ka Panso oli väga niisugune erakordne näiti juht, tantsud võiksime meenutada just iseäranis sellest seisukohast, et Panso tegi väga palju TÖÖD tekstiga tähendab mõtte väljatoomisega, teksti, analüüsimisega teksti, kui ta niiviisi mõttegruppidesse jagamisega, et me võib-olla me armastasime natukene hakkida teksti, ütleme laval, tema tõi tekstis voolavuse mõtte voolavuse ja ja tänu temale näitlejate keel muutus väga täpseks ja väga-väga ilusaks. Kuidas see kindlasti toimus, läbi aegade sai teist julgest vaprast temperament, sest lõbusast tüdruk, näitlejast suurte klassikaliste rollide kandja või kas tänasenegi arvate, et teil on ikka olemas ka see õnnelik kaks näitleja maski? Ma ei oska ütelda, kas kaks näitleja maski, vaid Ma olin Johannes Kaljul, aga nii ühekandi inimesed. Me olime nõmmekad ja meil oli siis hea pärast etendus koos koju tulla ja ka aega oli vestlemiseks palju. Siis tema mulle ütles ühe niisuguse tähtsa lauset meele selleni, et et hea Draamanäitleja sellepärast draamat, viad, traagikat laval ei tohi teha ka punnitades niisugust hirmus raskelt higi ja vaevaga, vaid siit tuleb ka kergelt mängida, nii nagu nii nagu komöödiat tehakse kergelt, sest. See on väga huvitav mõttes, mulle selle peale ei tule, ma oleks arvanud just, et ütleme, maailma valu, armastus, pettunud armastus, kõik see, et see on, mis hoiab siis traagilist rollide kangelannat. Ja kõiki-kõiki, seda valu me tunnetame ja kanname endaga koos ja maailma valu, iseenda valu ja teiste valu ja kõik aga seda ei tohi tohi siis ka niux progressitult raskelt anud. See vaevalt ju siis pealtvaataja ära, seda tuleb ka kergelt tehasest, et traagika on ju kasu, tohutu suured niuksed, niuksed, kontrastid, niisugune suur kurbus ja kohutavalt suur rõõm ja kõiki neid tuleb, kõik tuleb ikka kergelt teha. Ärge mõtelge nüüd, mitte et ma, et ma nagu eitaksin sügavaid juuri, eiei sügavaid juuretavad, mida sügavamad juured, seda kergemini näitleiemendid, mõtlen, see on see kerguse tunne, mitte punnitamine. Ja ei, ma saan teist aru ja mul tekkis ka isegi kergemeelne mõte siia juurde, mis tegelikult ei peaks olema kerge meel. Me läheme tsirkusesse ja vaatame artiste kui imekergesti. Kui lihtne on seal kupli all olla? Need nüüd te ütlete paremini, kui mina oskasin ütelda, nii tuleb ka draamat teha. Ja ja siis tuleb mulle meelde ja küllap paljudelegi kuulajatest, see on maskeraad, ma tea, teil on palju suuri rolle olnud, aga miks minu jaoks on see nii nii hiilgerolliks jäänud, et ma tõepoolest ka olen seda korduvalt näinud, ma võin seda unes uuesti näha. Või teise sellest rollist ja selle sündimisest, mäletate. Selle sündimine, see tuli, kui ma ütleksin näiteks kergelt, siis siis oleks naeruväärne, tuli väga raskelt näkata tuli kergelt, sest et töö oli väga meeldib karmiga oli väga meeldib teha. Kuigi väga raske, sest et karm ikka peaks olema väga raske koostatud ja oli küll sellepärast et kadunud Arno Suurorg ütles mulle, et tallis Ellen, kuidas sina suudad seda peru hobust kinni hoida, sellepärast et karmi armastan teps sugugi mitte pause. Nii pikalt teha, Grancomina oleksin tahtnud ja nii edasi. Aga see tuli niiviisi ette, et ma võitlesin juba laval. Teate, me läksime kahekesi lärmiga pärast ta hakkas väga mind arvestama ja aga kärbiti veenma, et tal on ka partner, kel on oma tahtmine ja oma joon juures. Nii et et karmis stseenid olid kahekesi, siis selline särtsus igalt poolt. Tema pilk juba ja kuidas ma oma hingejõuga suutsin seda pausi välja pidada, ta mitte mulle sisseil. See oli väga meeldiv, sest Tammur tegi väga ilusat tööd tol korral ja karmil sobisu arbiini nii väga hästi ja see koosseis oli väga tugev ja ja publik võttis väga ilusti teda vastu, eks näitlejat õhutab ka ju ja ja paneb maksimumi välja panema. Marieldson kasu, English kinni, tea. On küll, eht eestipärane on küll, karakter on küll, see oli ka raske töö, sest et ära need armastas juures olla ja rännetti juuresolekul proovide oli juba omaette ka raskuspüksteta oli kärsitu, ta tahtis kohe kiiresti resultaati saada ka iga näitleja kohe resultaat ei saa ju anda. See võtab ikka ka aega ju. Näitleja elus peab õnne olema et sellel ajal, kui sa oled parimas rollijas, mängitakse neid etendusi, et oleks ansambel tugev. Kui nüüd tagasi vaadata, siis teil on vedada. Ja ma kannan seda õnne praeguseni kaasas need igasugune ebameeldivus mul elus on korvatud sellega, et ma olen mänginud niisuguses tugevas ansamblisse nii tohutult suurte näitlejatega. Ja ega ta tänaseks küll pole ju teate köhast öeldud, te mängite tänase päevani. Mida annab nüüd laval käimine, teil? Mulle meeldivad need teha. Mulle meeldivad ainult et mõnikord ma mõtlen, et jõudu oleks nagu rohkem, kui. Kui teha see on ka tore, kuidas noortega kokku klapite lavale. Hästi mul on, ma olen sattunud väga toredate noortega kokku mängima Veinmanniga ja Helle Pihlakuga ja ja nad on väga tubli Helle-Reet ja. Mitte midagi halba nende kohta ega tee pühi need lavalt ära oma võimekusega. Ei, ei, ei, need on väga kenad minu vastu ja ma pean ütlema, et meil on niisugune väga hea. Klapp, aga teil üldse vist noortega istub, sest killun ainult heide oleks tahtnud täna teie mõttekäike katkestada. Meenutaksin teie tööd noortega ja pioneeride palee näiteringi käia Tartu Ülikooli näiteringiga, nii et teid ikka alati on hoidnud. Noorus on küll ja teie noorust. Mina olen väga armastan noorust ja ma olen isegi ütelnud, et ilma nooruseta oleks nii, et mul poleks hapnikku. Aga nüüd ma olen juba hulk aega noortest eemal olnud. Ma tahan, nagu hakkan Kärtmed, vanadus tahab lannaku krae vahele, sellepärast et ei ole enam noori, kes ergutavad. Ja noored on ju noored on isegi julmad. Ega nad ei hooli, et sa oled, paneme, sellepärast, siis unustad vanadusse ära, nemad ei taha tunnistada, et, et sa oled nendest vanem, Nad tahavad kõiki Koerusi ja kõiksuguseid, rõõm ja kurbus ja kõik tahavad sinuga sinuga jagada. Ja kui sa, kui sa näitad ennast nii hirmus vanaemal, siis lihtsalt nad Nad ei klappi suga enam ei taha suga tegeleda. Ma olen kuulnud olevat oma noortega koos Tartust puu otsa ronimist, ma ei tea, kas see vastab tõele. Oi, ja see oli üks, üks minu arvates üks kõige õnnelikum ja kõige ilusam aeg mul Tartu aeg nende noortega, ronige siin küll. Ja valmis olin laulma kõiksuguseid, ilusaid laule mentegaja. Ja vaadake, kes need kõik tulud on teie õpilastest hoia, mul on hea meel, et mul on elus olnud nihukesed erksad noored, kellega ma olen kokku puutunud. Pioneeride. Päevilt palee päevilt on Tõnu Aav. Meele on näitleja Ester Paju son, näitleja Heino Aassalu on ju tuntud nimi. Siis olin ma Hiiu koolis. Natukene tegelesin seal. Ta on kasvanud ju välja, Eino Tamberg. Niisugune suurepärane kunstnik, jäi inimene ja, ja Kulno Süvalepp ja, ja Tartu päevil olen ma puutunud kokku kas vähem või natukene rohkem, näiteks. Võtame kas või Kalle Kurg või või võtame Paul-Eerik Rummo ja isegi Mati hundiga. Puutusin lühemat aega kokku ja draamateatri pea. Dramaturg on Kalju Haan, temaga olin koos Enn Kabrits. Ja. Praegu mälu enam nii kiiresti nagu ei haara, aga mul on väga palju toredaid noori olnuid. Siis tulebki öelda, et ei ole mitte ainult näitleja, te olete ka režissöör, teie hinges on siis mõlemad poolused õnnelikult ühendatud. Nii näitleja mõlemad maskid kui ka lavakunstimõlemad pooled. Ja kuulan teid lihtsalt lihtsalt huvitav on kuulata. Ja saateaeg kipub lõppema. Üksainus mõte on, andke kõigi, kuuldes veksel, et saame teiega veel kord vestelda, sest ühe ega paari tunniga ei räägi kõike seda ära, mida rääkida, anda. Räägiksin küll, kui ma oskan nii palju rääkida, kui, kui kuulajaid köita. Sest vaadake, eks ole, on ju veel üks valdkond, jah, küll rollidest kirjutatakse, tehakse ka mõned fotod, aga see ei ole ju kunagi see, mis näitleja ise räägib tööst. Ja see on ju endastmõistetav loomulikult, foto on foto ja ta võib õnnestuda ja ta võib mitte õnnestunud olla. Jaa. Jaa. Ja kriitikud on ka ikkagi üks teine seisus. Ja kriitikud ka järsku, kui sa oled nii kriitikute juures soosivas olukorras, siis isegi halb roll on järsku sul heaks kritiseeritud. Aga, ja kui näiteks kriitika hakkab susse halvasti suhtuma, ütleme siis siis oioi, siis, siis enam ei, ei sobi enam ükski roll. Ma mäletan seda nii väga hästi. Enne kui Panso läks Moskvasse siis oli temal niiviisi, et ükskõik, mis tema tegi, siis igalt poolt ta pähe sai. Ükskord ta lihtsalt koosolekul tõusis üles ja ütles, et kuulge, mis ma pean tegema nüüd, et ma ei oska enam mitte midagi teha, kõik kõik, mis ma teen, kõik, kõik on paha. Asjad kokku ja sõitis Moskvasse. Elu ja teatri üle järele mõtelda ja paremaks saada. Sest jah, objektiivne tõde, mida me kõik otsime, see tõeline suur tõde, see selgub ikka väga paljude erinevate tõdede koosluses ja seda küll.