Tänane saade on pühendatud Eesti NSV rahvakunstnikule Kaljo Kiisale keda tuntakse lisaks filmi- ja teatritööle Aktiivse, riigi ja ühiskonnategelasena Eesti NSV ülemnõukogu saadik, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi liige, EKP Keskkomitee liikmekandidaat, pikka aega, Eesti kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Täna tund aega tagasi sulgus lava eesriie Viktor Kingissepa nimelises Tallinna riike rikkus akadeemilises Draamateatris. Täna õhtul mängiti viiendat korda Aleksandr Mihhaarini näidendit seoses üleminekuga teisele tööle. Tänane etendus oli eriline ja tänane etendus lõppenud tavapärase aplausiga. Lilligi oli tavapärasest palju-palju rohkem. Näidendi üht peategelast Gennadi võppurnovi külalisena mängivat Eesti NSV rahvakunstniku Kaljo Kiiska tulid täna õnnitlema kolleegid mitmetest teatritest. Paljud teatrisõbrad näidendi seoses üleminekuga teisele tööle. Lavastaja Mikk Mikiver. Kaljo Kiisk on alustanud siit teatrist ja nüüd siis tuli siia tagasi, olles vahepeal käinud Locarnus Los Angeleses ja nõnda edasi, nõnda edasi ja tegelenud hulga suuremate probleemidega, kui, kui ühel näitlejal tegeleda tuleb. Ja ma lootsin, et see aspekt asjas annab, annab lisaväärtuse ja pean ütlema, et ma ei eksinud. Ja teiseks oli tarvis Kaljo Kiisa neid omadusi, mida ma hästi tunnen ja mäletan veel sellest ajast, kui ta teatris oli. Ja kõigi tema olgu nendeks, kuulsid kahjuks nii põgukused kuitahes filmis filmide ees, kui ta näitlejana esinenud, aga kõik nad on mind veennud selles, et tema sai ei ole peaaegu mitte midagi pelgalt välist. Ta vastupidi veel lihtsalt väga-väga liikuv ja ka tema näoilme on, on väga liikuv, aga kõiki käsi, jalgu, kui, kui nägu liigutab tal sisemine energia. Kui ta on milleski sisemiselt valmis saanud ja veendunud, alles siis, siis läheb nii-öelda liikvele ja teeb seda inimlikult. Lihtsalt mitte olustikuliselt, rikuks palju asju ära, aga aga tal puudub, puudub pateetika väline pateetika, seal, kus on vaja sisemist paatost kus ilma selleta ei saa. Ja, ja selline kena transformatsioon tähendab sisemise paatuse väliselt veenvalt, napilt, täpselt inimlikult ja soojalt edasiandmise võime. See on mu jaoks on Kaljo Kiisa niisugune näitleja kvaliteet, mis üleüldse on mitte väga, väga sagedane nähtus. See harva harv nähtus, et täna tänases päevas palju hõigatakse üldse keegi julgeks tulge silma, Halloota välja pakkuda seda tõsiseid asju, mis, mis tema sees liiguvad ja sünnivad haruldaselt minu ettekujutuses. Klappis, klappis sellega, milline missioon, milline osatähtsus tal siin selles etenduses peaks olema ja nüüd, kui see etendus on juba valmis. Ma võin öelda, et kõik see on täide läinud ja kalevis, aga haruldaselt tore koos töötada, sest et kogu aeg on huvitav, ta ei arva, ma ei märganud, et ühelgi päeval oleks võtnud sellise hoiaku, et ahah, noh, need on kõik valmis, nüüd ma kõike oskan ja ja need on lõpera, mulle enam midagi ütle, aga mida ma talle ütlesin, ma ei ole ka teda kuskile juhtinud Ei selja tagant lükates ei ees tõmmates, vaid me oleme nagu koos koos läinud ja ja need läbirääkimised on väga põnevad, kuni siis juba viimastel päevadel me jõudsime selleni, et. Ma alustasin jaja Maiuvad ja mul selge, selge, selge ja nii nii see koostöö sujus, niiet. Ma arvan, et et Eesti teatripublik ollakse õnnelik, kui, kui Kaljo Kiiska veelgi kasutatakse ja mina ise ka hea meelega teeksin mingit tööd temaga, ainult et juba siis juba siis tõesti mingit sellist, sellist asja, kus asi oleks ehitatud lausa tema peale, kus dramaturgia, kus kirjandus oleks, oleks tõeliselt niisugune kõrgeklassiline ja väärtkirjandus. Millal oli kuid esimest korda režissöörina puutusid kokku näitleja Kaljo Kiisa? Näitleja Kaljo Kiisa puutusin esimest korda kokku režissöörina 75. aastal, kui ma tegin oma esimest ja viimast filmi, Indrek. Ja jah, seal läks mul nagu endal meelest ära praegu. Ma pean ütlema, et noh, kõik see, mida ma Kaljo Kiisa väärt omadustega siin käsitlesin. Et jah, imelik küll, et juba 10 aastat tagasi oli see mulle ka täiesti selge. Ma ei arva, et Kaljo Kiisalt kõiki neid omadusi ei olnud, aga et mina olin võimeline 10 aastat tagasi juba juba kõiki neid asju märkama ja teadma temast, sest muidu muidu ma ei oleks palunud teda pottinskid tegema, sest. Mulle tundus, et vot Ottinski juures samad omadused on tähtsad ja samal ajal veel hirmus tähtis, ükskõik kui peen näitleja oleks tehniliselt vormis ta oleks, on vaja see, et oleks sisemine, tundlikkuse haavatavus. Inimene võib natukene seespidiselt Kalestuda, mõtlen just näitlejaga, siin lausa on kohe vaja näitlejaid. Isik, näitleja, individuaalsus ise inimesena oleks, oleks hästi tundlik ja oleks haavatav sellisena teda. Mõtlesin, et küllap vist kõige rohkem selle kaudu, et ma mõned episoodid olla nii hästi filmides teinud ja Kaljo Kiisa juures ja ma olen teda võtteplatsil näinud, ma olen näinud, kuidas, kuidas teda isiklikult on solvanud mitmed niisugused noh, nagu ikka suure mehhanismide juures juhtub ja väljasõiduolukordades ja sellised asjad, mis, mis loomingut nagu takistavad ja mitte mis teda ennast solvavad, vaid vaid just see, kui, kui kellelegi, loomingulisele inimesele olgu see näitleja või keegi teine grupis on mingisugune tõke teele tulnud, mis ei lase täielikult seda teha, kõige paremaid kavatsusi realiseerida, siis ma olen näinud, kuidas Kalju on, on nukker ja, ja nagu ei oska midagi öelda, ma ei ole kuulnud teda karjumas kunagi ja nii edasi ja nii edasi nagu ise lapsele valu läbi läheb halliks ja ja seda pitsitab ka selle omaduse anda, on ta säilitanud siiamaani. Ta ei ole üldse nukker, loomustasin lõpmata optimist selle juures. See kombinatsioon on harukordne. Millal te esimest korda nägite, Kaljo Kiiska näitlejana? Kitise diplomitöödes, mida nad siin mängisid, mul olid kaks kaptenit, oli, ma lugesin seda raamatut esimest korda 49. aastal ja raamat täitis mitte ainult mind, vaid vaid ruumi minu ümber teatud hulgaks ajaks. Levkassili Mu kallid poisid ja, ja see kaks kaptenit, raamatut, mida ma ilmselt unes nägin, millest ma, millest ma sonisin metsas metsas kõndides mitte avalikult, vaid vaid enda sees ja siis magab, kohtasime seda saajat siin laval, see ühtis igasuguse minu ettekujutusega ja säält Kaljo Kiisk meelde nuiaga teistest. Aga ikkagi minule sobivamat minule hingelähedasemat. Jäi meelde, ta mängis, mängis siis juba aina ja aina harvem ja kui ma teatrisse tulin, siis oli ikka veel kevade repertuaaris, aga siis kalju enam mänginud. Väga toredasti mängis Jaanus Orklas aga mingisuguste nendesamade niisuguste aeg-ajalt ootamatute meeleolu vaheldustega sellise mõtlik nukker. Kaljo Kiisa Kambekt teatrisse oli 1983. aastal, kui vanalinna stuudiost tuli lavale Viktor Meresco näidend anekdoot Kaljo Kiisa ka isa rollis. Vanalinnastuudio kunstiline juht Eino Baskin meenutab. Mina tunnen Kaljo Kiiska või kaua aastaid palju aastaid, sellepärast et ta tuli koos giidise rahvaga draamateatrisse. Siis, kui mina olin juba kaks aastat teatriinstituudi lõpetanud ja mäletan tema esimesi rolle tema kevadet ja Tootsi siis ta siirdus nagu kliima tähele, siis me olime temaga väga pikki aegu eemal teineteisest sellepärast et ma nagu kino kinonäitlejana nagu esinenud suurt ja tema pole mind ka kunagi kutsuta. Nii et selles mõttes tema nägimegi mind läbi, et mina näitlejaks kinos ei sobi, aga pärast 25 või 30 aastat hiljem tekkis minul küll niuke arvamine temast näitleja, ka mina tegin talle ettepaneku julla vana ennast stuudiosse mängima, rolli meres anekdoodis, mida lavastas Hendrik kerge. Kuna siin ettepaneku ken Hendrikule tegin, et võiks paluda isa rulli peale, Kaljo Kiisk alguses Hendrikule natuke hämmastunud sellepärast, et näitlejatele nuhelda armeedist teatriorbiidist oli kiisk nagu kadunud kehastav teisi, mõningaid rolle, aga aga no see oli ikka hoopis teine spetsiifika ja küsis mu käest, et mis, mis, ma arvan, et et kas, kas ta sellega toime tulen, ma ütlesin, jumal hoidku, ta on läbi-lõhki näitlejad. Ma isiklikult arvan, et oleks pidanud need aastad just mängima paralleelselt kinoga. Kaljo Kiisk võttis üldiselt ettepaneku vastu mitte koe natukene natukene nagu mõtiskles paar nädalat kuni selle ettepanekuga meelitatud mulle tundus, et talle see ettepanek oli. Kontimööda ta mulle tundub öelde alguses kohe ja ta ei olnud omajõududes kindel. Aga need on kahtlemata intrigeeriv. Ja kui alustasime tööd, siis esimeste proovide ajal ma tajusin kohe, et see valik oli ainuõige ja teisi sealt tuleva korralik resultaate. Tõsi küll, tema proovikäik oli pisut teistsugune kui võib-olla meel vanadel näitlejatel, kellel oli surfaktika selja taga. Tema kuidagi kodamisi natukene läks rulli kallale. Tal ei jäänud tükk aega tekst eeldada ka väga kaua nagu töötas teksti kallal markeeris proovide käike jäi siiski mulje, et ta töötab kõik see poole jalaga. Arvatavasti see oli tingitud sellest, et ta kui lavastaja kui kinorežissöör ise tajus väga hästi oma oma Võõnesiteks teadis väga hästi ka oma piire. Tähendab proovi korras, missuguse mõõduga tuleks neid proove läbi ja missuguse energiaga, missuguse kuluga peaproovide staadiumisse läksime, siis ta oli meiega absoluutselt võrdsel tasemel. Ma isegi arvan, et Taani meist kuskil võib-olla isegi natuke Mele. Esiteks, talle kohutavalt realistlik näitleja. Ta teeb väga usutavalt kõike, mida ta teeb talle absoluutselt puudub ülemängimise maneer. Kuigi ta on kuumi, kuna ta on ikka koomilist rollide peale mõtleksin traagi kuumilist rullide peale, täitsa minu arvates hea meister tal vaeva absoluutselt niisugune noh, halvas mõttes. Laval on hea improvisaator. Ma olin küll tema partner, mängisin selles tükis kaasa peaosa, nagu temal, oli ka suur roll. Me olime tükk aega laval koos, väga mõnus oli mängida, väga mõnus oli mängida, partnerit arvestab ja oskab momentaalselt reageerida igasugustele improvisatsioonidel. Seda mainisid ka Ines Aru ja, ja Ülle Kaljuste ja teised näitlejad, kes temaga kontakti elusid lehelt tükil oli nagu minu arvamise järgi mälume. Kahjuks minu haiguse tõttu ei saanud seda tükki edasi mängida. Mängisime teda 50 korda, aga kõik need 50 korda. Need inimesed, kes seda tükki vaatasid, nagu suhtlesid Kaljo Kiisa rollikäsituse hästi. Aga siis tekkis üks niuke moment, et kanali kinni oma filmimisega ja ja me ei tahtnud tüki seisma panema. Palusin, et Jüri Karindi asendaks selles rollis teda. Jüri Karindi on kiire õppija ja tegi tõesti selle roni kiiresti valmis, aga aga muidugi, etendus oli hoopis teisenäoline. Kalju oli selles mõttes ainu ainuõige valik. Näiteks vestlesin Ita Ever iga kes praegu töötab kaljuga koos ja täpselt samamoodi konstateerib nagu fakti, et kaljuga on, on töötada pisut teistmoodi kui teiste näitlejatega, et ta väga aeglaselt liigub nagu tundub, kobamisi, aga tegelikult see on niisugune niukene meetod niimoodi, kuigi ta on nüüd juba laval mänginud kolm rolli. Vahepeal oli tema nii-öelda heegeltöö, kui võiks nii-öelda koos nii linnuga mis ka kahjuks katkes seoses Lindau surmaga Cheni mängus minu arvates see toit oli võrratult huvitav. Kannan väga seltsiv inimene väga toredal Haabusega kuidagi vanalinnastuudio pisike kollektiiv võttistada kohe omaks ja tema nagu võttis meie kollektiivi omaksjal ja käis meie koosviibimistel ja meie aastapäeval hiljuti siin ja kuidagi tulitundeta tundis ennast oma inimesena, nagu kollektiivis ei tundnud ennast uurijal alati kuidagi garderoob, ilmus Ta mängis teises vaatuses ja sellepärast tuli ta natukenene alati talenius, hea meeleolu oli alati sihuke teravmeelne, heas tujus. Kunagi ei olnud pessimistlikud meeleolus, vastupidi alati mina omalt poolt venenud, kannan olla kahju, et ma olen veel praegu niukses staadiumis, kus ma nüüd otseselt ei tee. Belica natuke puhkan peale peale haigust, aga me olime hiljuti temaga kohas ja ja rääkisime elust ja teatrist ja edaspidistest töödest. Mina omalt poolt võin ainult südamest õnne soovida sellele sellele mitmekülgsele mehele andekale, kinomehele ja teatrimehele. Toredale kolleegile, heale sõbrale võiks isegi öelda, sellepärast et et teatri koostöö võib inimesi kiiresti teha sõpradeks. Mina soovin talle pikka-pikka loomingulist teedia. Tervist, olgu, see tähistab samasugune, nagu ta praegu on. Mis sai tõukejõuks, et Kaljo kiisk läks omal ajal 40.-te aastate lõpul õppima Moskvasse Lonaczarske nimelisse riikliku teatrikunstiinstituuti? Hästi lühidalt öeldes, otsustavaks sai minu pedagoogi tolleaegse Draamateatri peanäitejuhi, meie Eesti teatriinstituudi direktori Priit Põldroosi sõna. Sest nii pikk reis ja niisugune ettevõtmine tol ajal noh, mõned aastad peale sõda, ega ta kõige lihtsam ei olnud pärast, et mina olin veel värskelt abiellunud pere oli olemas, see oli seotud puht ka olustikuliste muredega. Ja ma kõhklesin ka ise, et kui palju see mulle kasu toob või, või milleks ma sinna õieti tegin. Tegelikult ma tahtsin minna, ma ei osanudki tol ajal võib-olla endale seda ega teistele rohkem selgeks teha. Aga mul on meeles, kui ma sõitsin draamateatis Priit Põldroosikabinetis ja ütlesin talle, et ma nagu tahaksin minna ja ootasin seal nagu eitavat vastust või umbes nii, et noh, et miks sa nüüd noor inimene meie juurest ära lähed. Seda enam, et mul ei läinud just halvasti teatriinstituudis, ma olin niimoodi enam-vähem kui noh, sihukese rahuldava õpilase kirjas. Ja ega must eriti lahti võib-olla ei oleks tahetud saada. Aga Priit Põldroos vaatas mulle otsa, sõida kiisk tingimata sõita seda, mis sulle loodus on nagu andnud seda ja ära ei võta. Aga võrratult juurde sa saad sealt. Hakkad kultuuri tundma ja õppinud inimesi ja ilma tundma, et mine, mina annan oma soovitus ja see oligi, ma pean ütlema, et see oli mul põhiline, miks ma siis otsustasin sinna minna ja muidugi ma pean ütlema seda, et, Kes tol ajal kui mutiter Riina oli ju alles õige pisikene, oli nõus mind sinna laskma, millele andis esmakordselt tunda ennast nõndanimetatud teatripisik. Ei, seda ma ei oskagi öelda. Niisugust ilulugemist ja väikest näitemängu tegemist sai juba algkoolist tehtud ja kuidagi kujunes niimoodi välja, kui oli kusagil pühade ajal või mingi muu sündmuse puhul mõni luuletus üles ütelda, kalju loeb selle maha, kalju teeb selle ilulugemise. See oli nagu endastmõistetav, millegipärast minnakse pest. Võib-olla läks mul ladusamalt kui teistel, käisime ju maakoolis ja maalaps nii hirmus emotsionaalne vast ei ole. Aga mingisugust, et see oleks nüüd mul olnud mingi unistus või ei, seda ma ei ütleks. Ega see, niisugune tol ajal ilulugemine ja näitemängu tegemine eriti popp ei olnudki, nii et ega see selle peale ka vaadati siukse muigega. Noh, rohkem tol ajal noorte hulgas tõsisemad asjad ikka olid au sees spordi tegemine ja suusatamine ja ja nii et ma ei oskagi öelda, et mul nagu väga noorest peast seda pisikut oleks olnud. Aga pärast ma hakkasin muidugi tundma, et mingisugune nagu nagu kutse kusagile nagu on. Kui ma juba vanemaks, kui mul keskkool oli juba läbi, siis siis ma muutusin rahutuks, eriti rahutuks ma läksin siis, kui Tallinnas teatriinstituut avati. Siis kui tehti esimest Eesti filmi mäletan. Vaat siis ma läksin nagu õhem ei leia ja nagu ei leidnud endale asu. Käisin tänavatel ringi ja olles tol ajal Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane, keemia- ja mäeteaduskonnas, nii mõnigi asi jäi mul ripakile ja tegemata jääma. Ikka nagu olin mõtetega. Noh, nüüd võiks öelda, nagu pilvedes või nii. Kas 28 aasta jooksul teatrist eemaloleku ajal oli vahel ka igatsust teatri järele? Jah, kogu aeg on olnud. Ma pean seda ütleme ja olen ütelnud kõva häälega, et teatrit. Ma armastan pööraselt. Olen seda armastanud ja armastan praegu. Ma ei ole kunagi unustamatu teatega lava seda lõhna, mis seal on dekoratsiooni lõhna, see on mul kogu aeg vere surnud. Aga noh, näed, teine töö on ka ju võtnud oma aja ja ja võtab nii tähelepanu kui ka kõik ikka suunab mujale, nii et teater nagu läks orbiidist välja. Kuigi ma ju seal käisin, aga nii konkreetselt ma enam sellest tööst ei mõtelnud ja kui mul juba nüüd 30 aastat möödas oli sest viimasest mängust sest aprillikuus nüüd oleks saanud juubel, siis 90 31 aastat jäätisest eemal. Viimane kord mängisin kevadet Tootsi. Ja juba nüüd viimasel ajal, noh, enne tagasitulekut ma mõtlesin, et teatriga igavesti. Kuigi noh, niisugust, kui ma omaette käisin, teatise saalis, vaatasin teiste mängu ja koridorides jalutasin vaheaegadel. Mingisugune nukrus oli kogu aeg südames umbes nii nagu jah, tõesti midagi väga ilusat oleks kusagil nagu ära kadunud, nagu Oskar Luts ütleb. Aga näed, tagasi tuli. Mis tunne on praegu mängida oma kolmandat trolliteatris? Ma ei räägi sellest, kui hästi või kui halvasti see osa välja tuli. Selle üle otsustavad teised, aga mul endal on hea olla. Ja noh, naljakas on see nüüd, mida vanemaks mina olen saanud, seda rohkem olen ma tööd hakanud tegema. Ma olen üllatavalt konkreetselt osanud oma päeva planeerida. Mul on aega jätkunud, vanasti ma tegin ühte asja ja ma olin ikka puntras praegu selle suure töömahu juures nagu jõuan kõiki võrdlemisi rahulikult ära teha, isegi muude asjade peale mõtelda. Ja huvitav on see, ärgu see nüüd olgu mingisuguseks. Et nüüd enesekiituseks, aga no kui juba jutt läks, selle peale, ma ei väsi, kuigi ma teen palju tööd. Ja ma olen tundnud, et üks asi akumuleerib teist teater praegu aitab mul teha filmi. Ja kui ma nüüd istun laua taga ja valmistan ette oma uut tööd siis see omakorda jälle kuidagi soodustab teatritegemist ja mis on nüüd kõige peamine selle asja juures? On vist see, et ma teen seda tööd, mida mulle meeldib teha. Aga minu arvates see on maailmas kõige tähtsam. Küll on jube teha niisugust tööd, mida sai, ei taha teha, mis on sulle peale sunnitud, mille kasu sovi näe mis nagu lootusetult voolab mingisugune tume ja sogane jõgi mööda, millest ei saa sina ega teised kasu. Aga küll on tore teha sellist tööd, mis annab hingele rõõmu ja ja mis, noh, ka ka killukene. Rõõmu valmistab teistele. Homme toimub kinomajas Kaljo Kiisa kui filmi režissööri loominguline õhtu. Kaljo Kiisk on loonud 14 mängufilmi, lisaks sellele veel palju meeldejäävaid näitlejarolle eesti filmides. Tema film Surma hinda küsi surnutelt pälvis peaauhinna 1978. aastal 11. üleliidulisel filmifestivalil Jerevanis. Sellel aastal omistati Kaljo Kiisale Nõukogude Eesti preemia. Loomingulises õhtu kavas on fragmente mängufilmidest, jääminek. Jäljed Me olime 18 aastased. Hullumeelsus, punane viiul, Surma hinda küsi surnutelt. Metskannikesed. Kes on mänginud kaks pearolli, Kaljo Kiisa filmides metskannikesed ja Nipernaadi? Esimene kohtumine Kaljo Kiisa ka oli mul üks 15 aastat umbes tagasi. Siis ta tegi filmi keskpäevane praam. Noh, ja mind oli vist tähele pandud tänu sellele õppestuudiole, kus ma õppisin draamateatri õppestuudios. Ja Kaljo Kiisk oli siis režissöör ja eks ta käis ja otsis endale näitlejaid igalt poolt ja oli vaja üht hästi väikesekasvulise poissi kleenuke kõõnakest, mina parasjagu siis olin, ma olin nagu teistest tükk maad, väiksem tükk maad noorem oma kursuselt ja siis ta tegi minuga filmiproovid. Paistis, et ma olin talle vastuvõetav selle rolli jaoks. Ja siis tuli mul mängida seda pisikest trolli selle laeva peal, kes läheb ja teatab tulekahjust. Olete mänginud filmis paljude erinevate režissööride juures. Kaljo Kiisa kui režissööri omapära sinu jaoks. Selle mehega on väga hea tööd teha. Ta on selline inimene, kes kiirgab endast mingisugust, väga head inimlikku soojust. Ta võidab kohe näitleja usalduse ja temaga koos olla ja seda enam töötaja on näitlejale äärmiselt huvitav. On ju mitmesuguseid, režissööre on kuivemaid, lakoonilisemaid. On keelavad ja käskivad on niisugused, kes tegelikult nagu eriti mitte midagi ei nõua. Kes lasevad endal teha? Ja Kaljo Kiisk minu meelest on üks selline, kes laseb endal teha ja siis oskab näha näitlejatöö pealt just parasjagu seda mis tal vajaka jääb. Ja suuna püstnäitlejale kasulikkus maneeris sinnapoole, mida näitleja ise valdab. Niisuguseid režissööri ei ole eriti palju. Väga paljud režissöörid töötavad nii et nad püüavad siin siiski oma käe järgi väänata ja jätavad arvestamata justkui võimed ja võimalused, mis näitlejale üldse antud on. Ja siis võib juhtuda nii, et roll ja terve film ja kõik see töö võib minna niimoodi, et et pärast vaadet kuidagi kunstlik ja võlts ja nuusutada. Kaljo Kiisa ka selles suhtes, see küsimus langeb ära. Kolm filmi juba teha, muidugi kui me teistkordselt kokku saime, siis ta mind leidis nagu teist korda. Ja kui ma talle meelde tuletasin, esimeste päevade ajal, kui juba me olime palju kordu kokku saanud ja filmiproovi teinud ja pildistanud, et, et me oleme varem koos töötanud, siis ta näiteks mind enam ei mäletanud. Siis ta tuletas endale pika aja peale meelde ja siis tuli talle meelde see, et jah, et oli üks väike poiss, keda ta tegelikult ei pannud nagu eriti tähele. Nipernaadi seda filmi aega meenutan üldse väga soojalt ja see koostöö, mis Kaljo Kiisa tollel ajal oli see, mul on väga hästi meeles rolli grandioossed, suur väga raske materjal. Kui näitlejatööd silmas pidada, siis kõik selle filmi vastutus oli Nipernaadi kaelas, see tähendab, minu õlul. Ja ma imestan siiamaani praegu Kaljo Kiisa julgust, kes tegi valiku minu näol. Selle Nipernaadi osa kasuks. Oleks võinud veel paljud mitmed teised näitlejad seda teha. Tema uskus minusse rohkem kui tollel ajal mina iseendasse. Mina kujutasin seda meest hoopis teistsugusena ette. Garaamat näeb teda teistsugusena ja see oli suur üllatus minu jaoks, kui ma teada sain, et mina seda peale hakkame mängima. Kaljo Kiisk on otsustanud just mind panna. Ma ei saanud sellest aru, miks mind? Töö oli äärmiselt põnev. Ja muidugi ma pean veel kord ütlema, et Kaljo Kiisa ka koos töötada on suur lust. Seda läks igale näitlejale vaja. See jääb kauaks meelde. See on niukene, soe, isalik. Ja õpetav, mitte targutab väga asjalik. Ühesõnaga töö, temaga on näitlejale üks pühapäev. Maria Klenskaja-le tõi estri osa Kaljo Kiisa filmis Surma hinda küsi surnutelt 1978. aastal 11. üleliidulisel filmifestivalil Jerevanis parima naisosatäitmise eest teise auhinna. Kaljo Kiiska ma olin näinud ainult eluskateedris, kui ta tegi väikseid katkendeid vanema kursusega. Õigemini tegid suveunenägu, oli proovid ja olin näinud filmis. Kokkupuudet ei olnud elus olnud ja kutsuti mind proovima toore osa peale. Seda osa mängis hiljem jälle, kui proovisin ma läti näitlejaga Regina rasvamaga, Regina rääkis läti keeles, mina siis rääkisin esimest korda elus vene keeles vastu, midagigi, oleks arusaadav kahe inimese vahel. Ja peale seda proovi oli üllatus see, et kiisk kutsus järsku proovi, muutis estri osa, pealegi ta siis proovis, Regina. Üldse on vähe filmi kogemusi olnud, aga selline kogemus üldse režissööriga, et inimene, keda ma üldse tunne kellega tekib kohutav usaldus. Esimesest hetkest, nii nagu me oleksime mänd ja 100 aastat tuttavad ja kaob nagu nisugune kramp ja, ja hirm ära, et ei teki selline vangi tunne, et et nüüd mind võetakse Facia vä, eks proofil. Ja väga napp keel oli, tal tähendab noh, paar sõna ja, ja just just seda on palju, mida on palju, ma ei saanudki aru, aga seda on palju. Aga kui juba läks filmimiseks, siis see, see nappus, keelenappus, see mind rabaski. Ta absoluutselt valdab näitlejate keelt. Aga nüüd on kummaline asi, et ma esimest korda tähendab laval ma nägin nüüd džinni mängu, millest ma absoluutselt vaimustatud ja, ja ei ole lihtsalt sõnu. Aga, aga need on meil Draamateatris lavastus, kus Kaljo Kiisk mängib ja ma nägin proovides teda ja need tekkis vastupidine efekt, minul, et kui ma nägin kiiska näitlejana järsku mina nägin, et temas on nagu tekiks kahestumine, et tema, temas on režissööri valvas režissöör kogu aeg kõrvalt jälgib mida teeb kiisk näitlejana. Ja see, see imeline kahestumine temas, mis on, see sulab nii kuidagi looduslikult või loomulikult kokku, et ta ei häiri mitte kusagil. Ja, ja ta mõjub tervendavalt vähemalt mulle, et no mina tundub, et näitlejad puhtalt näitlejad on ikka kusagilt konservatiivsed, kui nad jäävad ühe asja juurde, kui see veel natukene õnnestub, siis nad ei loobu sellest variandist, vaid katsuvad seal midagi ikka see selle selle juurde kindlaks jääda. Kiisk on selles mõttes niine ja oivaline, et ta, ta, isegi kui tal midagi õnnestub, ta on kohe valmis selle ära viskama, pakkuma mingi teise asja välja. Nii et tal variante niivõrd palju, et nagu nagu jääks ainult sealt noppida. Ja sellepärast mulle tundus endale kooline, niisugust kooli ma pole saanud kõrvalt vaadata, ütles, et, et nii järsult, ühest kontrastis, teise mis võib-olla isegi tundub alguses harjumatu ja raske teistele näitleja. Niimoodi kohaneda sellise stiiliga, aga mina olin sellest vaimustatud. Esimest korda nägin mina teda Andres lakke seoses ja see oli minu jaoks nii imelik, mul oli nagu öeldakse puberteediiga ja ega ei mõistnud päriselt neid asju ja ei osanud neid nii sügavalt analüüsida. Aga seda ma mäletan, et mida tegi kiisk filmis millegipärast, et see oli tondi tondi jaamas tema stseen. Ja see mõjus, nii et olen seda kusagil tajunud. Aga ei ole mõelnud läbi minu minu meelest oli see terve filmi võti see tondijaamast seen pärast ma sain sellest aru, siis ma lihtsalt nii vapustatud, et midagi nii nii loomuliku eni elulisteli siis pärast hiljem nägin liblena, aga rohkem ma olin kuulnud, ma olin isegi kuulnud kevade Tootsist ja siis olen kuulnud loomunud, rääkis meil Kiisast, kuidas nad koos. Mis on sulle meelde jäänud surma hinnavõtetelt ka alguses, mul oli tegemist just tänu temale sellega, et, et ma vabanesin sellest iseenda rutiinist ja enda kinnisest kujutluses. See on vist ka režissööri suur voorus, kui ta oskab valida sellise trupi sellise filmigruppi, mitte ainult näitlejaid. Operaator, kunstnik. Kus tõesti mina ei tea, kuidas lingvist nimetatakse loominguks? Mul mul polnud enne niisuguseid kokkupuuteid, aga, aga nii soe, terve ja ilus hommik niimoodi on vastandiks selle ajaga. Mis, mis oli filmimisel. Tal on nii ääretult tundlikus. Vahel mulle tundub, et on noh, jah, et nahaalne, kui lihaseid ei olekski närvid, aga kummalisel kombel ta ei ole närviline. Ta on rahulik, aga see tundlikkus tuleb üle. Ja, ja ilmselt on see energia, mida ta annab. Ja, ja kui elus veel tuleks Kiisaga koos töötada, siis noh, ei taha. Nüüd kummardusin teha, aga ükskõik mis rolli siin, ükskõik kus kõvas filmis, teatris ükskõik pisikesega või ilma selleta alati ainult kui oleks ainult võimalus. Kaljo Kiisk on olnud Eesti filmis 30 aastat kui nüüd tagasi vaadata läinud ajale, mis viis Kaljo Kiisa tookord 1955. aastal tööle Tallinna kinos, stuudiosse. See oli ka juhus, vaat elus juhused mängivad muidugi suurt osa, kuigi nendel juhustel on mingisugune dialektika. Aga, aga eks ta nii niimoodi elus olengi, sest ega siis kõiki asju ei saa ette planeerida. Ja elu suur mängumees juhus, mängib meil väga suurt rolli. Mulle tehti lihtsalt ettepanek, et kas kalju ei tahaks tulla Tallinnfilmi, kuna meile tol ajal oma kaad üldse ei olnud ju, ja meil kastroleerisid siin nii operaatorid, lavastajad, stsenaristid noh, kuni juba kõige väiksema töömeheni välja ja siis oli niisugust meest, kes natuke tunneb ikka kohalikke olusid ja tõlgiks ja aitaksin vahendaja olla ja võib olla. Aitaks nagu kohalikku olukorda inimestele tutvusta, see oli väga vajalik amet, rohkem niisugune administraatori amet. Ja selle peale siis ma tulin ja noh, niimoodi ma jäin, ma jäin, kuigi mul mindi tõmbanud töö sellepärast, et väga palju tehnilist laadi küsimusi ja selliseid asju, mida mina üldse ei teadnud minu tee, nagu ma kunagi varem kirjutasin, teater, muusika, kino on selles suhtes väga okkaline olnud ja Mul on raske olnud filmitööd teha, sest ma ei ole seda tööd õppinud koolis. Mul tuli palju õppida. Käigu peal töö juures ja tähendab noh elu õpetas mind, aga see, ega see on ju kõik süsteemitusi. See on raske ja ka õppejõud on erinevad olnud, instituutides on meistrid, aga elus juhtub niigi, et vaat nii mõnigi haltuuramees on sulle ainult nagu noh, eeskujuks ja mine siis tee pärast selgeks, kellel see õigus oli või ja kui sa kunagi hakkad kogema, et kõik see, mis sulle räägiti, issand jumal, kui, kui kaugel see kõik on kunstist niimoodi ase, kõik võtab aega, nii et minul on läinud lihtsalt aega ja energiat ja jõudu on läinud selle peale leida iseendas midagi nüüd selles töös. Aga ma jäin, sest ma kohtusin väga heade inimestega. Kohtusin Lenfilmis Jossif Heifitsiga selle inimesega kohtumine Leningradis, kui ma olin praktikal veenis mind, et filmis siiski võib teha huvitavat ja sisukat tööd ja siis ma jäin, milline oli esimene film, millest iseendale oli rõõmu. Esimene iseseisev töö oligi mulle kõige suuremaks rõõmuks ja selleks oli jääminek. Sai valmis 1961. aastal. See oli minu esimene laps ja ta on mulle siiamaani armsaks jäänud. Tema on oma vigadega oma puudustega, aga mina teda endal ära ei anna ta mulle väga külge jäänud, seda enam, et tal on kasvõi seegi väärtus, kui teil need muud midagi oletan, talletanud suurepärase plejaadi Eesti näitlejaid. Minule andsid õppetunni selle filmi tegemise juures sellised nimed nagu Hugo Laur, karm Rudolf Nuude, Katrin Välbe, Andres Särev. No mis me räägime, neid oli palju, palju kõik nad siin tegid väiksemaid või suuremaid osas. Jah, see film on mulle jäänud väga armsaks. Ja kui tagasi vaadata kõigi 14 tehtud filmi peale, siis millised neist on endale? Südamelähedased vaat nüüd oli huvitav Itaalias olemise aeg, kui mind kutsuti sinna nagu San Remo rahvusvahelisele festivalile niisuguse noh, nagu nagu aukülaliseks nimetatud iga õhtul oli siis minu filmi esilinastus, ma olin seitsme filmiga seal ja kui ma need seitse filmi vaatasin ära siis no on nii tõesti, et nad tulid mulle kõik väga armsad ja jäävad teisel maal olles peab, teinekord peab kodunt eemale minema terve oma kaubaga ja oma äriga ja vaatama kõik, mis sa oled teinud hoopis kusagil mujal mujal maailma nurgas. Muidugi asjad hakkavad paistma siiski hoopis teistmoodi. Aga noh, on nüüd selge, et on olemas tööd, mis nagu võib-olla väljendavad kõige rohkem mind kui inimest, kodanikku kui selle kunstiesindajat. Ma nimetaksin nendeks jääminekut, hullumeelsust, Surma hinda küsi surnutelt. Nipernaadit. Vestlusi Kaljo Kiisast ja Kaljo Kiisaga saatis muusika tema filmist Nipernaadi. Saate koostas Liina Kirt.