Tänases keskeprogrammis, mis kannab pealkirja kulla- ja teemandipalavikus, teeme väikese raadio reisi Lõuna-Aafrika Vabariiki. Stuudios on Reet Made, muusikaline kujundaja Silja Vahuri. Kust te tänapäeval Johannesburgi kasiinitseksite, tema kõrguse pilvelõhkuja kõige kõrgemalt korruselt võimunelt kingult linna kirdeserval ikka jääb teile mulje, nagu oleks inimene siin torganud raudbetoonist pilvelõhkuja tulbakesi mutimullahunnikute vahele. Suur Johannesburgi maa-alal leidub ümmarguselt 40 kullakaevandust. Need asuvad linna keskel otseda südames. Nad on tunginud ta ajju, peituvad ta üsas. Päevad läbi käiakse ja sõidetakse siin mööda kulda. Nii on maalinud pildi Hirschi, Hanselka ja Miroslav Sigmund oma raamatus Aafrika unelmad ja tegelikkus, mida sai lugeda 50.-te aastate lõpus. Nüüd, 90.-te alguses, on Johannesburgi pilt muidugi hoopis teistsugune. Oma eluasemehalli kõrghoone mitmeteistkümnendalt korruselt linnale vaadates peegeldas sealt kõigepealt vastu teise hotelli Holiday inni sinine klaassein üles heinamaast katuseni jooksis reklaamlint tubade hindadega ja meenutas niiviisi hiiglaslikku kingituspaki. Eemal oli luksuslik kaubanduskeskus ja pankade rajoon. Ja muidu nii tüüpiline lõunamaine suur linn. Tänavad tihedalt risti-rästi maja rägastikus Musta värvi inimeste edasi-tagasi sebimine, auto tuututamine ja autouputus, lärmakus ja natukene kasimata ümbrus, rõdud. Need olid osaliselt kinni ehitatud ja täis igasugu träni. Kõrgmajade katustele oli ehitatud tillukesi onne kah omamoodi individuaalelamud. Mõnel oli isegi väikene aed ümber. Aga otsestest kaevandustest mutimullahunnikutest linna südames küll enam midagi silmatorkavat polnud. Ehkki äärelinnas giid bussiekskursioonil siia-sinna mahajäetud kaevanduspiirkondadel osutas. Mis nüüd küll olid juba taimestikku täiskasvanud mäenõlvad ja orud. Johannesburgi vilgas tänavamelu vaadates oli raske ette kujutada, et siin oli alles mõnikümmend aastat tagasi isegi tänava asfalt üles kistud sest maa-aluste kaablite vahetamisel selgus juhuslikult, et tänavate täidismaterjaliks oli kasutatud kullakaevanduste jäätmeid. Kunagi oli neid maakihte peetud kulla tootmiseks ebatasuvaks ja veetud siis teede katteks. Siis aga, kui moodsamad kullasaamise viisid tulid kasutusele, selgus, et väärtuslikku kraami leidub nii vanades aheraine mägedes kui ka vanas tänavatäidis materjalis ja mis siis muud, kui liiklus seisma, tänavad üles aheraine kullatootmispaikadesse ära vedada, uus täidismaterjal kohale vedada ja tänavad uuesti asfalteerida. Kuld, kuld, kaunistamas, naiste käsi kaela ja kõrvalesta. Ja ega paljud mehedki kuldehetest ära ei ütle. Igatahes juveliiri ta kätte läheb. Iga-aastasest maailma kullatoodangust. Lõviosa vanimad kuldehted kujutavad endast väikesi kullatükikesi. Juba ürginimene märkas kollase metalli häid omadusi. Ei roosteta, ei lahustu, ei muuda oma nägu ilmastiku käes ega lase ajahambal pureda. Teda võib taguda ja venitada, valada, lõigata. Ja aastasadade jooksul on kulda nii oskuslikult töödeldud, et kaasaegsel juveliiri pole enam suurt midagi juurde lisada. Vanade egiptlaste, Sküütide, roomlaste ja indiaanlaste matmispaikadest on leitud selliseid meistriteoseid, mis teeksid au mistahes juveliiri poele. Viimane Vene tsaar näiteks laskis valmistada kullast kirbu Saksamaal, mänguasjade muuseumis aga hoitakse alal kullast nukku, mis on leitud väljakaevamistel Egiptuses ja on vana 4000 aastat. Niisiis kullasseppade kätest käib läbi kullatoodangu lõviosa. Tohutult neelab elektroonikatööstuskompuutrid, kosmos, aparatuur, ja võite ette kujutada, et kümneid tonne aastas läheb kulda proteesidena inimestele suhu. Aga kulda müüakse ka kangide kaupa. Standardkang kaalub 12 ja pool kilogrammi. Kullakangide ostjad on riikide valitsejad ja pangad, kuid ostuhuvilisi eraisikuid jätkub samuti. Pool kapitalimaailma kullavarudest peitub riiklikes hoidlates. Maailma suurim kullahoidla asub New Yorgis föderaalse reservpanga keldris. Aastasadu on kullapalavik pannud inimesi oma kodusid, jätma reisima, tundmatutesse paikadesse, pidama sõdu ja nägema näguripäevi. Et siis kas kaotada kõik või võita, millega kaasneb rikkus ja enamalt jaolt ka võim. Meil on aga tänases keskses selline plaan, et mitte heietada kullast üleüldse ka mitte nendest vapustavatest, kulla basaaridest, Istanbulis või kullatänavatest Hongkongis, kus kullapood on poes kinni ja sa lihtsalt ei jõua seda ehete sära ja ilu endasse ahmida. Ükskõik kui päranis, aga oma silmad ei ajaks. Me tahame teha nimelt väikese reisimaailma suurima kullatootja maa. Lõuna-Aafrika vabariigi ühte kullakaevandusse. See oli pühapäeva pärastlõuna, kui sõitsime Johannesburgi ühes linnaosas asuvasse külasse. Nojah, c5 could. Riif oli selle paiga nimi. Üks kunagine eespool nimetatud mutimullahunnikutest võib-olla võib-olla ka mitte. Üsna kaua aega tagasi oli selle kaevanduse algus, igatahes 1886. aastal oli keegi George Harrison oma farmimaid vaatamas. Jalutas oma naise Nelliga ja leidis ootamatult ühe päikesest särava kivitükikujust. Ja siis läks mölluks lahti. Farm müüdi kasudega kaevanduse rajajatele maha ja kaevandus töötas täie hooga 1977. aastani. Kõige sügavam, 14. šaht läks 3,2 kilomeetrit maa sisse. Mõelda vaid 3,2 kilomeetrit. Kui töö seal siis lõpuks lõpetati, sest kuumus tõusis juba pluss 63 kraadini. Kujutage siis ise ette seda saunalava kuumust ja rasket kaevuritööd. Nüüd aga oli sellele kaevandus asulale aed ümber ehitatud ja ta töötas edukalt meelelahutus pargina. Sissepääsu juures seisis kaevuri kuju, kes hoidis üht kätt niimoodi all umbes kuueaastase lapse pea kõrgusel ja juures oli silt. Kõik, kes saavad minu käe all täies pikkuses püsti seista, saavad ilma rahata sisse. Tollel pühapäevasel pärastlõunal oli väga ilus ilm ja lunastanud pileti, sest kaevuri käe all ei mahtunud maa täies pikkuses püsti seisma. Muidugi pilet tuli lunastada ja siis sai satutud tõelisesse Victoria-aegsesse väikelinna majad, nii väljast kui seest olid püütud säilitada nii, nagu nad kunagi olid. Maja seinad kummalistest lainelistest plekitaolistest materjalidest aknaklaasid matistatud. Seda võisid endale lubada vaid väga rikkad majaomanikud, öeldi matistatud aknaklaas. Meile tundub praegu imelikuna muidugi kullakaevanduse linnakeses rikkaid inimesi, leidus. Hotellid, saluunid, pangad, kõik, nii, nagu nad kunagi olid. Astu sisse ja vaata. Vaata rikka mehe elamist, kus köögis kogunisti juba sooja ja külma veekraanid. Vaata hotelli numbritubadesse. Võta suupistet, kõik on tip-top korras, värvitud lille Klumbid. Tänaval liigub rahvas sajandivahetuse rõivastuses. Toatüdrukud on sulepadjad akendele välja pannud ja klopivad neid. Lapsed sõidavad kolmerattaliste jalgratastega, millel esiratas on hiiglasuur. Tuleb tänavat pidi, orkester mürtsuvat trummid. Rahvas koguneb kuulama vaatama, hotelli ees loobib Ruski tüdrukuid, kan kanni rütmis jalgu. Tore on sattuda niiviisi elu pilti sajand tagasi. Aga ega siis ka tänapäev pole niisuguses pooleldi lõbustuspargi taolises kaevanduslinnakeses unustusse jäetud. Turistid käivad muidugi uudistamas, et milline see kullapalaviku kõrgperioodi, linn ja kaevandusvälja nägid. Johannesburgi peredele on see aga üks mõnus hetk tulla koos lastega lihtsalt ilusalt puhkepäeva nautima. Saluunid, kohvikud, baarid, need töötavad täie hooga. Jäätis läks palavaga kaubaks, sest oli ju üle 30 kraadi kuuma. Lastele oli igasuguseid atraktsioone välja mõeldud. Igal tänavanurgal toimus midagi, aeg-ajalt teatati, kus, mis algab ja kuhu samme seada. Madalal poodiumil tantsis ja laulis mees, kellel oli lisaks oma kahele jalale veel kolmas puujalg, mis oli päris jalgadega nii ära vahetada, tamiseni sarnane. Ja mees oli nii osav, neid kõiki kolme kordame ta tantsusammudes kasutama, et tõepoolest oli raske mõistatada, missugune see siis niinimetatud ekstra või lisajalg oli. Rahvas naeris, plaksutas, eriti läks see number lastele. Turistidega tõmbasid mustade tantsijate suulude esinemised. Need olid ülitemperamentsed ehedates rahvariietes, kenade neidude rindu narmaspõlled napilt varjamas. Said nemadki kiiduhüüdeid ja plaksutamist ja lubasid pärast kontserti, ent armulikult koos turistidega pildistada. Aga kaevandus ise, sellepärast sai ju tegelikult mindud sinna Gold riifi. Niisiis kaevandus 1977.-st aastast suletud, kuid tolle samas 14 kümnendat šahtis mis uuristatud üle kolme kilomeetri sügavuseks hoitakse praegu umbes kilomeetri jagu veest vaba ja seda osa siis näidatakse ekskursioonijuhi saatel. Šahti laskumine toimub kindlatel kellaaegadel, et hoida ära oma pead uudistajaid. Kõik kaevandusse minejad saavad kaevuri, kiivri ja lambi. Kasulik on ka soe kaasa võtta, sellepärast et maa all on raskelt jahe. No me räägime siin ühe kilomeetri sügavusest, kaevandus šahtist, mitte sellest üle kolme kilomeetri sügavusest, kus oli nagu eespool öeldud, pluss 63 kraadi kuumust ja mis selle põrgukuumuse pärast siis seisma lõpuks pandi. Suured tõstekonstruktsioonid, mis kerivad pingul, eriti paks terastrosse, paistavad alati kaevanduspiirkonnast kaugele silma. Nende trosside otsas ripub ka tõstuk. Metallist suur lobudik, mis on vedanud maa alla tuhandeid musti kaevureid. Praegu esialgu ainult Uudishimulikke Eskursante. Sest see kaevandus ju hetkel ei tööta. Ta on konserveeritud, mitte kinni pandud, vaid konserveeritud. Sest kulla hind maailmaturul on langenud ja suurtest sügavustest ja raskelt kättesaadavatest kohtadest kulda toota pole rentaabel. Kuid niipea, kui kulla hind jälle tõuseb, on võimalik šahtid taas töökorda teha ja kahtlemata läheb tootmine siis jälle lahti. Tõstuk on kiivrites ja kaevurilampidega kirevat seltskonda täis. Helisevad märguande kellad ja siis stame alla pimedusse. Kiiresti kõrvades surub. Kuskil tundub solisemat vesi, lift jääb lõpuks seisma, on pilkane pime, süütame igaüks oma lambi ja hakkame liikuma mööda šahti. Kiiver on tõesti asja eest, sest kohati on käik nii madal, et minulgi, kes ma sugugi kõrget kasvu pole, tuleb kummarduda. Oma rööbastel, seisavad vagunetid, tundub nagu oleks töö just hetk tagasi peatanud, et kohe-kohe tormavad needsamad vagunetid sinust mürinal kolinal mööda. Võpatas, käiski kehast läbi. Kui elektripuuri kõrvulukustav ragin järsku sahtli täitis. Selgus, et käänaku taga oli väike nišš kus istus üks kaevur ja tema töö seisnes siis selles, et aeg-ajalt temaga kohakuti jõudnud Eskurssantidele kaevuritööd demonstreerida. Meile näidati kullasoont, mis kitsana jooksis kaljude vahel. Jääd seda kätte saada tuleb sageli väga ebamugavates asendites puurida. Šaht laienes justkui väikeseks toaks või puhkeruumiks ja seinal oli seal siis tahvel mingite hoiatusmärkide kirjaga. Keel sellel tahvlil oli väga kummaline ei inglise ega flaami keele sugulane, afrikaadi keel. Tuli välja, et see on niinimetatud kaevurite keel kuna kaevanduses töötab palju erinevaid Aafrika rahvaid. Paljud töölistest ei oska inglise k afrikaadi keelt, paljud on suisa kirjaoskamatud, aga kaevanduse elu nõuab, et sa tead kindlaid tööohutuse reegleid. On väga olulisi asju, mida peavad kõik töölised mõistma, siis on välja mõeldud vajalikud paarsada sõna ühest teisest, kolmandast keelest uus moodustisi ka sinna lisaks. Ja nende paarisaja sõna piires saavad kõik kaevurid üksteisega suhelda, oskavad korraldusi täita ning selle keele olemasolu on eriti vajalik. Ohtlikes olukordades. Olen kaevanduses üldse esimest korda. On põnev ja natukene kõhe, kui kujutad ette, et sinu kohal on tervelt kilomeetri jagu kaljust maapinda, vaatad toestust. Meelde tuleb kõik siit-sealt loetu, eriti millegipärast Emil Zola söekaevurid, kuigi viibid palju eksootilisemas paigas nimelt kullakaevanduses ju hakkad ette kujutama, kuidas kõik võis olla siis, kui too kilomeeter kõrgemal asuv linn veel tavalist kaevanduse elu-olu elas. Kujutad ette kuidasmoodi sügavates käikudes, kui õhkjahutus veel puudus? Kaevurid leevendasid higist, kuidas iga päev 40 50 kaevurid kaotasid teadvuse ja natoodi lobeliini süstide abilale teadvusele. Et töölised langesid poole aasta pärast rivist välja. Kuna kullasoone laius on napilt poolteist meetrit, tuleb puurida poollamades. Teraspuur ragistab kaljut ja kaevur rappub puuri küljes. Ja kui siis veel kuskilt pääseb vesi läbi või ei pea toestus vastu. Ja siis justkui nende mõtete kinnituseks kaikus läbi sahti alarmhäire. Muidugi see oli taas jälle ainult demonstratsioon, aga toimis küll. Kui tõstuk jälle päevavalguse kätte jõudis, oli kuidagi toekam tunne. Ees seisis huvitav vaatamisväärsus, kullakangi valamise demonstratsioon. Grupp koguti kokku, loeti, vaadati üle, siis läksime ühte majakesse, millel olid eriliselt massiivsed ja raskete lukkudega uksed. Uksed avanesid ja ees laius omapärane vaatesaal. Ühel pool tõusev kallak, põrand pinkidega ja vastas justkui laval bana rohmakas sulatusahi uksed sulgusid. Olime kullasulatustöökojas. Kõigepealt oli muidugi väike tutvustav loeng, kuidas aherainest kullaterakesed kokku koguda, takse, kuidas nad elavhõbedaga segatakse Ammalgaamiks, mis sisaldab kuni 43 protsenti puhast kulda. Sellele järgnevad keerulised keemilised protsessid ja kuumutamine, korduvad sulatamised ja erinevate ainete tega segamised. Seejärel jõutakse alles kullakangi valamiseni. Väikesel alusel seisis kaldus seintega keraamiline vorm. Meile loengu pidanud mees avas osava liigutusega ahjuukse hele valgus ja kuumuselaine lõid vastu, ehkki istusin ahju uksest küllaltki kaugel. Valajatel endal olid kuumuse kaitseriided seljas paksud labakud kindad, näokate tumedad prillid. Kaks töölist võtsid pikad tangid ja tirisid ahjust välja. Kuumusest õhkavad tiigril. Siiski tasid natiigli kummutus seadeldis ja pidulikult peaaegu rituaalset liigutustega hakati kahekesi pikkadest varrastest keerama ning alla pandud vormi hakkas voolama kollase metallijuga. Kas tõesti nii lihtne see kõik tundubki Tättele, kellel pole panka, kuhu neid kullakange kogutakse, kel pole midagi peale mõne sõrmuse või kuldehte. Ja ometi, kui paljudel tuhandetel inimestel on tähendanud see kollane metall hukka läinud elusid ja unetuid, öid, sõdu ja maade haaramisi, täitmatuid, unistusi ja kirglike, soode ja vähestel siis ka edukaid äriideid ja meeletut rikkust. Vana ja puhastas kullakangi pealispinna ja kummutas mõne hetke pärast jahtunud metalli nagu leivapätsi alusele. Kullakang helkistumilt. Tal polnud seda sõrmuse või yhte poleeritud sära. Ja kujult meenutas ta maha lõigatud harjaga maja katust. Meile seletati, et selles kangis siin on 10 kilogrammi kulda, üks kilogramm hõbedat ja üks kilogramm muud segu. Kang kaalub 12 ja pool kilogrammi seega 400 untsi niinimetatud Trooja unts. See on kulla kaalu, traditsiooniline mõõtühik, üks unts. Teisisõnu 31,1 grammi. Kulla hinnatõusud ja langused on kogu maailma majandus ja rahandussüsteemi kõvasti kõigutavad tegurid. 1849. aastal maksis üks unts kulda 16 USA dollarit. 1900. aastal oli untsi hind tõusnud 20 dollarini. Niisiis, poole aastaga oli tõus küllaltki väike. Aga 80.-te aastate lõpus oli kulla hind saavutanud väga kõrge taseme, 800 dollarit või isegi pisut Ena. See tõi ka kulla esimese numbritootjale Lõuna-Aafrika Vabariigile rikkust ja jõudu. Aga siis hakkas kulla hind langema üheks suuremaks, kulla suur realiseerijaks ja kullamaailmaturuhindadega, mitte arvestajaks ja hinna Allalejaks nimetatakse oma Siberis, kus te ka praegust Venemaad kelle kuld on tegelikult Jakuutide oma. Tollel palaval suvepühapäeval kui Gold riifis vaatlesin kullakangi valamist. See oli meie mail süda talviselt, 31. jaanuaril oli kulla hind 330 dollarit unts. Mõni päev tagasi teatasid börsiuudised, et dollari hind on tõusnud 355 dollarini. Nii see mäng käib. Aga sageli on kuld siiski soovitum, tasu oma töö eest kui mistahes riigi rahatähed. 70.-te aastate lõpul teatati, et semi Davis noorem oli oma külalisesinemistel Londonis nõudnud honorari maksmist vaid kulla kangides. On olnud artiste, kes nõuavad oma töötasu Lõuna-Aafrika vabariigi poolt rahvusvahelistel turgudel realiseeritavates kuldmüntidest niinimetatud Kruger randides. Tsement üks Kruger rand võrdub ühe Unziga ja on tulnud president Paul Krugeri nimest, kes oli väga lugupeetud ja tugev president. Puuri sõdade ajal. Kaevandusekskursioon lõppeski väikese muuseumiga ja suveniiri poega, kus oli väljas ka papa Krugeri aegne mündimasin mis neid kruuger Rande vermis ja mis on töökorras tänapäevani. Kauplusest loomulikult oli kõiksuguste kullast juveelitoodete kõrval võimalik osta eeskätt ka ehtsat 990 600 kullaprooviga Kruger randi ja samuti ka odavat suveniiri kullamoodi läikivad plekitükikest pruugerändi või selle mündiimitatsiooniga võtmerõngast. Kuld on pimestanud inimeste silmi, mõistust, kuid see pole olnud võrreldav teemandipalavikuga. Teemandid avastati Lõuna-Aafrikas juhuslikult ühelt 1866. aasta suvepäeval leidis 15 aastane Rasmus Jacobs, kui ta koos sõpradega jõe ääres mängis läbipaistva särava kivikese. Ta tõi selle koju, andis emale, kes ilusa kivi aknalauale pani. Jacobsite naaber oli natukene geoloogiast huvitatud ja ta palus särav kivi endale müüa. Erasmuse emaga ei tahtnud müügist kuuldagi ja ta lihtsalt kinkis kivisjale naabrile. Naabrile meeldis see kivi väga. Ta näitas omakorda seda uhkustades oma kaupmees sõbrale, kes arvas, et tegemist võib olla äkki kalliskiviga teemandiga igaks juhuks saadetisega linna, et teadjad eksperdid leiukohta oma arvamuse ütleksid. Ja tuli välja, et tegemist on 21 koma 75-ga raadised teemandiga. Ja Briti kuberner ostis selle 500 naelsterlingi eest ära ning leitud kiviomanikud naabrid jagasid raha ilusti pooleks. See leid ei põhjustanud veel Kimberlis mingit ärevust. Aga seesama naaber hakkas mõtlema, et võib-olla leidub selliseid tulutoovaid kivikesi ümbruskonnas veelgi. Ja kui ta oli kuulnud, et kohalikul neeger posijal pidi olema suur läikiv kivi siis läks ta kivi vaatama ja ostis selle ära 250 naelsterlingit maksva karja eest. Posija imestas valgete inimeste rumalusele. Aga kui ta oleks vaid kuulnud, et sama kivi Est anti tema heategijale 11200 naelsterlingit ja et see oli kuulus teema hilisemalt nimetatud Lõuna-Aafrika täht. See leid vallandas tõelise teemandipalaviku Kimberly ajakirjas kirjutati, et meremehed põgenesid laevadelt, sõdurid lahkusid armeest. Politseinikud viskasid oma relvad minema, lassid vangid vabaks. Kaupmehed jooksid ära oma edukate ettevõtmiste juurest ja töölised hülgasid oma töökohad ja farmerid jätsid oma karjad maha. Kõik tormasid Kimberlisse teemandid sisaldavaid jõgede kaldeid läbi otsima ja sattudes esimestele leidudele ei suutnud nad rõõmuhõiskeid tagasi hoida. Tuhanded teemandiotsijad solkisid võidu maapinnas. Nad ei julgenud alguses kaevata maad rohkem kui poole meetri sügavuseni. Et teised ei jõuaks ette ja et teised ei korjaks teemante otse maapinnalt. Teemante leiti ka kohalike onnide ja lautade saviseintes. Kõik purustati, kuni siis levis kuuldus, et mida sügavamale kaevuda, seda rohkem kalliskive leidub. Ja siis juulikuu pühapäeval 1871. aastal tormasid otsijad mõnekümne ruutmeetri suurusele platsile ja hakkasid sügavusse kaevuma. Nõnda tekkis kurikuulsa Big Howli ehk suure augu eelkäija. Big Howli läbimõõt on üle 500 meetri ja sügavus üle kilomeetri. 25 miljonit tonni. Teemante sisaldavat kivimit on siit kõige primitiivsemate vahenditega maapinnale toodud. Kuni osa august täitis sisse varisenud maa ja ülejäänud osa uputas vesi. Neist hullunud teemandipalavikupäevadest on andnud parema kirjelduse. Doktor Emil hoolub, kes nägi järgmist pilti. Te märkate sügavaia, pimeda plahvatus lõõri põhjas põlvitsevat elu pingsat kärarikast tegevust ja siis tekib tahtmatult ettekujutus segi paisatud sipelgapesast. Jahmatama paneb määratu hulk terastrosse, mis on tõmmatud hiiglaslikku ämblikku võrguna pimeda oru kohale ja lugematu arv tõste toobreid, mis sarnanevad üles alla liikuvate läikivate Sõlmedega. Võõramaalane ei suuda kuigi kaua taluda paljude krigisevate blokkide raginat, terastrosside vihinat ja allalangeva savimüdinat. Pealegi kostab sellest kõigest läbitööliste laulu ja hõikeid ning pumpade lirtsumist. See kujutab tõepoolest endast uut maailmaimet. Teemandiotsijaid oli tohutu palju niisugune üksteise seljas maapinna sonkimine tekitas ainult vaenu ja riidu kuidagipidi seaduslikult maatükkidele omanikud määrama. Ja siis tehti Kleimide süsteem Kleim. See on üks maatükk 15 korda 15 meetrit. Teemandi välja esmaleidja võis mõõta endale 60 Kleini ja maaomanik 200 Kleimi. Kogu ülejäänud maa kuulutati avalikuks teemandiväljaks ja oma Kleim tuli vallutada tormijooksuga. Kujutage nüüd ette seda tohutut teemandijanust hullunud rahva hulka, kes mitu päeva maatüki juurde oli kogunenud. Sõidetud oli autode ja hobustega kaasas kõik kaevandamiseks ja kohapeal elamiseks vajalik. Väga värvikalt kirjutab sellest sakslasest maadeuurija Colin Ross oma 1930. aastal ilmunud raamatus. Jooksjad seisid ärevusest värisedes nagu rindel, tormijooks oodates nagu võidusõiduhobused, keda ei suudeta enam pidada. Korduvalt tõusis metsik lärm ja siin-seal tahtis viir enneaegu jooksu panna. Õhku täitis üldine ebamäärane sumin. Kuid äkki kõik kohutavalt vaikseks. Kaevandust, inspektor. Juhtisime auto läbi ootava rahvahulga mõnisada meetrit stardijoon ette, kus pika masti otsas lehvis võimas inglise lipp. Autost seistes luges ta teadaande, millega maa kuulutati avalikuks teemandiväljaks. Siis keeras inspektor teate paberi kokku ja tõstis käe. Samal hetkel langes lipp ja kohe algas ärritus, kisa, tormlemine, märatsemine, ulgumine. Ühteaegu vallandunud hiigla ärritusega paiskus õhku kümnete tuhandete ühe korraga tegevust alustanud jalgade müdin. Mõne sekundi jooksul tundus Vastupandamatu võimuga edasi tormava rahvamassi valla pääs palaviku viirastusena. Jooksjate järel tõusid maja ja puukõrgused tolmusambad, milles segadus, kõik. Ja siis, kui jõuad õigeks ajaks teemandiväljale, et näha, kuidas jooksjad oma Kleime piirasid. See oli midagi omapärast ähkides, peksleva, pulsiga ja tormiliselt kloppima südamega sammusid nad viimast jõudu kokku võttes nii raskelt kätte võidetud Kleimile tagudes nimetahvleid maasse. Paljud aga ei jõudnudki õige teemandi väljani. Nad nõrkesid teel, varisesid kokku ja tagusid oma nimetahvlit sinnasamasse, kuhu jäid lebama. Niisiis ega polekski paremat sõna kõige eelpool kuuldu kohta, kui palavik. Oo. Ma. Aadi saevelg. Aga brängavalangama la. Nende eelpool kõneldud teemandite tekkelugu on seotud vulkaanipursete tagajärgedega. Kraatreid on nagu ahjusuud, kus sula maasisene aine maapinnale valgub. Vulkaani lõõrides tekivad plahvatused ja kujunevadki teemandid. Nad tekivad Kimberly torudes sügavale maapõue ulatavates kivimi kehas. Lõõr on täis usku tsementi. Kimberly ja sellest tsemendis ongi teemandit peidus. Eks nende torude ja nende sisalduse nimi sealt pärinebki, et esmakordselt õpiti seda tundma Kimberly linna ümbruses. Minul õnnestus käia teemandikaevanduses Premier mis asub 40 kilomeetrit Bretooriast. Sealne Kimberly toru on 1700 miljonit aastat vana. Arvatakse, et vanim teadaolevatest ja produktiivsem maailmas. Kasin jaotati kiivrit pähe panemiseks, ehkki ma päris hästi selle mõttest aru ei saanud, sest maa alla päris töö keskele meid ei viidud. Arusaadav, kuidas võisidki niisuguses paigas massilised turistide grupid ringi sibada tööl jalus olla, enda elu ohtu seada ja varanduse otsas trampida. See oli ju töötav kaevandusmaal kaevandatud ja peenendatud Kimberliit tuleb kiirliftidega 20 kilomeetrit tunnis maa peale. Kus toimub siis edasine töötlemine ja teemandite väljasõelumine? Aine vaadatakse röntgeniga läbi, nii et ka varasemad aheraine jäägid on nüüd uuemad demeetoditega. Leiurohked. Praegu töötatakse 762 meetri sügavuses ja minnakse 850 meetrini. Ja üle 4200 inimese saab seal praegu tööd. Kaevanduse territoorium on väga puhas. Ehitised on kas kaasaegselt moodsad või säilitatud ja kenasti restaureeritud vanas vormis. Teid ääristavad pargipuud kasvavad lilled. Kõigepealt viidi meid muuseumi, kus demonstreeriti kuutteist suuremat ja kuulsamat leitud teemandit. Nende koopiaid muidugi. Sahtide juurde viiva tee otsas oli julgeolekutahvel, kus õnnetusjuhtumi või ohu korral põleb punane tuli rahulikus olekus, aga roheline sai lugeda ka, kui palju on möödunud eelmisest õnnetusest oli 48 päeva. Šahti viiv uks on lukustatud ja kaitstud kindlavõrega. Seal on hoiatuskirjad. Kõik, kes töötavad allšahtis, peavad olema varustatud turvarihmadega. Kõigil peavad olema kiivrid lähemal kui 15 meetrit. Šahtist ei tohi suitsetada. Tulekahju suurelt punases kirjas. Šahti sissekäigu ees istub täies varustuses turvameeskond. Ja siis me läksime hiiglasliku lahtise kaevandussüvendi juurde, mis oli piiratud kaitsevõrega ja andis kujutlusvõimel rännata aega, kui see kihas teemanti otsijatest, lastes vaimusilma ette pildid, milles meie saates juba eespool oli juttu. Kogu ümbrus oli täis savitaolisi, tumerohelisi hallikaid, pinnasetükke. Pilti sai küll teha kamakas peopesal, kuid hoiatati, et kaasa suveniiriks võtta ei tohi midagi. Kaevandus territooriumilt väljudes pidime asetama mõlemad peopesad mingile plaadile. Öeldi, et meid valgustatakse läbi, sest mine tea. Äkki keegi veel leidis midagi. Äkki kellegi taskusse pudenes savi, tükikene tillukese, veel avastamata kalliskiviga. Mine sa tea. See oli hilisõhtune ekskursioon Lõuna-Aafrika Vabariigi teemandi ja kullakaevandustesse. Oma muljeid jutustas Reet Made muusikavalik Silja Vahurilt. Pärast kesköiseid uudiseid jätkub programmi teine pool, kus kuulete veel üht-teist huvitavat, kullast ja kalliskividest ja mõnusat muusikat.