Täna on kunstnik Jüri Arrakult 50. sünnipäev. Juubilari küsitleb Liina Kirt. Kunstiteadlane Boris Bernstein, ajakiri Looming number 2980 arrak loob kogu aeg ja iga kord oma Arrakuliku maailma. Kuid kui omapärane suletud eneseküllane see iseenesest ka ei ole, on ta ikkagi mingites suhetes kunstivälise reaalsusega. Arraku maailm ei ole mimeetiline jäljenda suurt maailma kujutatud sündmused ja tegelased on reaalselt ainult piltide, graafiliste lehtede järjepidevusest. Nende kohta pole võimalik ütelda, kas nad olid või oleksid saanud olla erandiks portreed. Kuid nendegi seas on probleemseid, näiteks inimene trepil või autoportreede vestlus. Nad on võimalikud ainult arr Kulikus maailmas. See maailm on aga analoogne tegelikule maailmale. Selle mudel, tõlgendus ja seletus üheskoos. Arr kui maailmaga on loodud tegelikkuse üks võimalikke kontseptsioone. Kunstiteadlane Evi Pihlak, ajaleht, kodumaa juuli 1985. Jüri Arraku looming on meie praeguses kunstis ülimalt omanäoline. Ta oskab oma loomingus sugestiivselt ja köitvalt siduda inimtegevuse mõttekuse ja mõttetuse dramaatilise pinge ja üle meeliku mängu erinevaid külgi. Üheks kunstiliseks tervikuks tähelepandavalt täna päevalik on samuti tema müütilise ained tõlgendusviis. Täna on sinu sünnipäev. Mida soovid endale, mida tahad, et sõbrad-tuttavad, kunsti austajaid ja kõik teised sooviksid? Noh, endale ma soovin pikka iga sest kui seda on küll siis juba noh, jõuab tööd teha ja ja tähtis on, tähtis on see, et et tervis oleks korras. Ülejäänud noh, on, tuleb ikka sinna juurde. Aga kunsti austajatele ja sõpradele soovin, et nad rohkem mu pilte käiksid vaatamas, näitustele. Ja kuna see näitus, mis eile avati, ma sain niimodi sättida, et, et juubeli puhuks just sai avada näitus eesruumis on õlimaalid ja tagumises ruumis-kunstisalongis on söejoonistused Kalevala teemadel. Niiet palun külastada kunstihuvilised, sõbrad. Kui nüüd minna ajas veerand sajandit või veelgi rohkem tagasi kuidas tulid üldse kunsti juurde? See oli 61. aastal ongi 25 aastat tagasi, siis ja kui ma instituuti astusin, vanem vend oli eeskujuks ja ja ütles, et nad proovi ka ja ja nii, nii see läks. Metalli sellepärast et ma tol ajal ei osanud üldse maalida. Ja siis seal ei olnud vastavat eksamit, maalistan aprillis aga oli ainult skulptuur ja vormitunne mul olija joonistada oskasin, aga aga maalida ei osanud. Ja võib-olla mulle on isegi öelnud, et, et võib-olla isegi praegu mul söejoonistused on tugevamad kui maalid, nii et et ma ei tea, sellepärast paralleelselt ehmet, kui selgub, et see joonistused on paremad, et siis jäävad joonistused alles, eks ole. Kui kunagi selgub, et maalid on paremad, sead, maalid alles, nii et ega mina ise ei, ei suuda nii täpselt otsustada, sest teada ju on, et inimene väga tihti pürgib sinna just, mida ta teha ei oska. See ei ole mitte ainult kunstis. Aga, aga igal elukutsel on küllalt ja küllalt selliseid inimesi, kes töötavad suure õhinaga seal, mida nad teha ei oskaks. NASA esimesed maalid olid väljas nüüd juba täpselt 20 aastat tagasi, noortenäitusel. 66, detsembris oligi jah, see noortenäitus seal siis ma olin veel diplomitööl Instituudi, ma lõpetasin 66, detsembri lõpul. Meil oli viis ja pool aastat eksperimentaalkursus, mingi nagu ikka, meil tehakse eksperimente, siis ta hiljem selle kuue aasta peale tagasi ehk need maalid, mis väljas olid, ühe maa maalisin üle, hiljem tundus ikka nii vilets. Ühe pisikese ostis Alex kütt peale seda näitust. Eks pisike põõsas olinak. Aga üks on mul alles siin see oli laava, Salinud mul mäetehnikumi lõpetasin ja ma mitte mäe alla all olin pool aastat ka praktikaga koos olnud, siis oli nagu minu mälestus või maa-alusest elust ja, ja siis aa seda maali, jah, ma ei pannud sinna välja üks üks maal mul oli veel sellest aastast oli takso, et kuna ma olin taksojuht ka olnud, siis soli, teine niuke memory. Kuna ma õppisin ja lõpetasin metalli sisse kuskil teisel kursusel vist. Hakkasin Magraafikaga oma käe peal Instituudis tegelema, õppisin neid tehnikaid meistrite juures seal ja siis maalima hakkasin kuskil neljandal kursusel, võib-olla ka oma käe peal. Aga 66. aasta kevadel oli meil Instituudis suur ÜTÜ liinis suur niisugune näitus ja seal oli ei mäleta, mitu kuus, seitse õlimaali või? Jah, eks need oli ennem juba, noh. No ma ei tea, tõesti mitu maali, nii et need ei olnud mitte esimesed maalid. Aga graafika graafika oli vist 64. aastal, see oli see näitus, kui me selle ank grupi nimetus on 64, see Estonia teatri ühes ruumis oli, kus oli meil diplomandide tööruum, seal organiseerib niukse kinnise näituse, kutsusime lihtsalt inimesi vaatama. Seal oli graafika ja 64.-st aastast 63.-st põhiliselt graafikat. Tegin aga KNAB ametlikel näitustel vist 67.-st aastast, kui, nagu ma lõpetasin, nii kevadel kevadnäitusel olid kahe ja 69. ahtusin liitu juba Kunstnike Liitu, graafikasektsiooni. Nii et noh, siis ma järelikult ma pidin ikka kogu aeg graafikaga esinema ja raamatukujundusi tegin kogu aeg ja nii, et sellepärast sain sinna sisse. Kaasa maalidelt ühte pilti. See on väga erinev aeg, nii et ma ei oska seda öelda ning ma võin ainult öelda, et keskmiselt aastas ma teen 25 maali on olnud 20, on olnud 30. Nii et kuskil kuid raha jagada, et puhtalt nii matemaatikat, mis see teeb siis kaks maali kuus või? Nojah, väiksemaid muidugi teen rutem ja kiiremini, mõned suured maalid lähevad tõesti mitu kuud läheb aega. Aga, aga kuskil 70. aastal, kui ma tegin oma esimese personaalnäituse Kunstisalongis seisma, no need maalid maalisin ühe suvega. Minu taotlus oli selline, et tehniline teostus ei võtnud nii palju aega. Puhtad pinnad olid lihtsalt ja, ja praegu maalinud rohkem läbi ja tulevad niuksed nagu keerulisemad üle maalitud pinnad ja maalid. Aga siis oli näha lihtsam, aga see muidugi kunsti nähtavasti ei tähenda, kui kaua keegi maalid selline asi loeb käsitöölistel. Et kui kaua keegi midagi teeb, näiteks tuleb noh, tuleb ahjutegija sulle küll, eks ole kaminat teha. Siis tal on viis rublatund ja siis arvestada, eks ole, palju ta teeb seal. Mina ei oska öelda, kuidas, kuidas nendele kunstigal. Palju sel aastal on maale? Tehtud vot see näitus, mis nüüd eila sai avatud Seal on 21 õlimaali, need on kõik selle aastanumbri sees maalitud ja, ja siis noh, paar tükki on veel sel ajal, need 20 kolm-neli tükki on sellel aastal need, see aasta võib tulla kah selline 30-le aasta, nii et räägi, mis sa räägid, kui kunstnikul on mingisugune niukene stiimul teha või nagu mul see personaalnäitus siis täitsa loomulik, et vähemalt mina küll pingutan rohkem, mõni inimene võib olla. Maalib kogu aeg ühtlase tempoga, teda ei huvita, on näitus või ole näitus oma muidugi ei kujuta sellist kunstnikku ette, sest üldised kunstnikud siiski oma enamuses on emotsioon, reaalsed inimesed tähendab emotsioon, reaalne maailm on talle. Ja tunded on talle tähtsamad kui mõistus üldiselt. Nii et selles mõttes näitus ei ole kunstnikul igal aastal ja, ja kui neid võtta nii külma kõhuga või noh, niuke lõdvalt, et ma ei tea, ma ei, maailm on nii kirju, et inimesi on nii erinevaid, et ega ma teiste eest rääkima ei hakka. Kas täitsa korraga ka mitut maali näiteks või ainult ühte või samal ajal ka graafikat või söejoonistusi? Tuleb ikka välja, et mitut asja maaliga on tegelikult niimoodi, et et kui praegu ma töötan nii, et kõik pinnad on kaetud, ükskord oli nõndanimetatud alusmaal siis ta kuivab, sest ma noh siis vahepeal katan lakiga ja nii edasi ja, ja siis noh, võin alustada kas teist maali või või teha joonistust või mingit kujundustööd või. Kui ma Kalevala neid joonistusi tegin, siis mitu kuud May maalinud üldse üks tehnika siiski kui on mingisugune suur töö, siis elad nagu sinna sisse raske on teisi asju kogu aeg nii kõrvalt teha. See oli selline söejoonistuste palavik 84. aastal. Ja päris kummaline oli pärast mitut kuud hakata värvidega tööd tegema, nii et selles mõttes ma olen mingil määral killustatud inimene küll. Et mõned inimesed, kes hindavad ainult puhast maalikunsti, võivad õigustatult öelda, et ega ma puhas maalikunstnik ei ole, sest noh, mulle meeldib must-valge joonistus väga. Nii et jah, võta sa kinni, aga üldiselt, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kipun teiste elust aru saama. Ja ma saan aru, et mina elan nii ja mina töötan nii ja, ja see, mida teine mulle ütleb, see mind nii eriti ei häiri, sest ma katsun kohe vaadata, kes seda ütleb. Kuid ütleb inimene, kelle mõttelaadist ja loomingust ma lugu pean, siis ma proovin seda kuidagi oma süsteemis arvestada või vaadata, et vaata, ahah, tema ütles, nii et väga huvitav, et millised, mis põhjustel ja mispärast ta nii ütles. Aga kui inimene, kelle looming oma kontakte ei saa, siis noh, see on mul täitsa ükskõik, mis ta räägib. Samuti on kunstiteadlaste puhul täpselt samuti. Sest väga paljud kunstiteadlased võib-olla Lihtsalt noh, ei, ei sobi, meie maailmad ei sobi kokku lihtsalt ja siis täitsa loomulikult. Et ta ei saa minust nii kirjutada, nagu üks maikasin, jutustan. See on ju selge pilt, et kõik me oleme erinevad. Kas ise jagaksid oma veerandsaja aasta pikkust kunstnikuteed perioodidesse? No ma ei ole selle peale nüüd mõelnud, kui nüüd hakata ekspromt. Esimene esimene periood oleks kuni 70. aastani võib olla väga-väga erinevaid vormilisi suhtumisi. Ma proovisin teha täiesti abstraktsest sürrealismi mõjudega ja, ja siis olid seal niuksed, niuksed, müstilis, romantilised pildid ja igasugust sellist sigrimigri ja kui aga siis 70. aastal kujunes mul välja selline praeguse pildi maailma vundament, võib nii-öelda tühja pinna kasutamine märkinimesed. Kui sellised niuksed ilma silmade ja suuta ja ja niuksed nagu tasapinnalised siluetis. See oleks siis 70.-st aastast ja siis 70.-st, kuni kuskil 76.-ni võiks võtta siis nagu selle perioodi oma arenguga ja 76. aastal ma maalisin selle meestrepil. Seal tuli juba niukene realismi väga tugev kasutamine ja siis ma hakkasin maalima neid portreesid, mis on päris päris realistlikud, olgugi et ma nende maalimise juures kasutasin nii modelli fotod kui ka diapositiivid. Ja see periood 76.-st noh, võib öelda, kestnud vahelduva eduga siiamaani. Nii et kui nii suures, laias laastus. Ja üks asi, mida ma olen veel tehniliselt nii pildimaailmas teinud esemete kasutamisega pildid, neid ma hakkasin tegema juba Instituudi ajal kuskil 65. aastal vist ja viimased tegin 79. aastal seal, kus ma kasutasin tooli pildi ees ja siis kinnas hoiab tooli kinni, vot niukesed ruumilised kompositsioonid. Mis tikid tavaliselt kunstniku töödes muutusi või sinul näiteks? Minu enda muutus, sellepärast et noh, on muidugi ka selliseid fenomene no praegu kadunud hakk, Bertuleid tuli mul kohe meelde, kes peaaegu ühe ühtemoodi töötab terve eluaeg tähendab muidugi nüanssidega väikeste ja noh, täitsa loomulik, kui tema looming panna ka välja kõik need aastakümned, mis ta maalis. Kindlasti on ka muutused, aga, aga no mitte nii märgatavad. Mul on ikka päris märgatavad muutused need selle lühikese aja jooksul, sest 70.-st kuni 85., kuuenda noh, 15 aastat on ikka päris suur muutus. See on ju täitsa loomulik, et inimene muutub ja ja arusaamised muutuvad, aga kuna pilt peegeldab siiski noh, inimestel on täitsa loomulik. Tavaliselt on nii, et emotsionaalsetel inimestel on need muutused üle nähtavamad ja inimese sisemaailma ja pildi vahel on side vahetum kunstnikele, kellel nagu mõistus on rohkem ülekaalus. Nende pildimaailm nii ei muutu. Vaid ta võib selles ühes süsteemis töötada noh, aastakümneid kusjuures see süsteem iseenesest võib muutuda elu jooksul tundlikumaks ja peenemaks ja paremaks või või, või vastupidi, teatud momendil hakkab minema nagu tuimemaks, aga, aga, aga siiski see mõistus hoiab seda süsteemi koos. Kunagi ma arvasin nii ja siiamaani tegelikult arvan, et et üks 30 aastat peab kunstnik maalima, et varem ära surra ei tohi. Niisugune tunne, et maalima puhtalt, vaid graafikat tegema, eks kõik tähendab, et 66 siis noh, 30 aastat 96. aastani perma kindlasti elama. Aga, aga noh, see on muidugi vähe, sellepärast et noh, ja õnnelikud on need kunstnikud, kes 60 aastat maalide saavad. Vot nii on see eluke. On sul olnud kunstnike või mingeid ajaperioode, mis on eriliselt mõjutanud. See on jälle tavaline, et eriliselt mõjutab nooruses midagi, kui mõjutab tavaliselt õpingute ajal. Ja see on nüüd. Saatuse, või juhuse või, või ükskõik mis mäng, kuidas seda saldoks, sõna sõnakõlksud. Et kuhu inimene õppima satub, kelle käe alla ta satub õppima, millises seltskonnas ta oma õpingud veedab milline raamatukogu on tal käepärast, millised Reisuta saab ette võtta? Vaat kõik see nüüd vormib seda tulevast kunstniku käest. Ja, ja noh, minul oli Ühest küljest see õnnelik õppimise periood, kus kuuekümnendatel aastatel suure õhinaga jalgratast leiutasime, kuna meil oli see abstraktse kunsti ja no ühesõnaga kõik need kaasaegse kunstivoolud olid suures osas vahele jäänud Eesti kultuuris. Ja. Need, lapsikud pildikesed, mis me seal tegime teineteist kiites ja ja noh, see oligi niisuguse suurendusias meie õhinaga. Ja tol ajal muidugi mõjutasid mind 20. sajandi suurkujud seal sürrealismi suurkujud ja kubismi ja kubismi vähem küll, aga noh põhiliselt metafüüsilise koolkonna kunstnik, kuidas realistid üldiselt mind hiljem kui kuskil 76. aastal, kui mu enda muutused ja pildid hakkasid realistlikumaks muutuma, isa oli üks periood, kus ma kohutavalt nautisin. Kahjuks ainult raamatutest. Kohutavalt nautisin renessansi suurmeistrit, sest ma ei ole läänemaailmas käinud. Ei ole siiani veel õnnestunud, võib-olla järgmiseks juubeliks saan ikka ära käia, eks ole, Pariisis 60.-ks loodaga ja siis siis näeb kana originaalis, sest noh, ilma itaalia fresko deta on ikka kahju ära surra, et ma tahaks ka neid ära näha. Just ma mõtlengi Itaalia monumentaalkunsti muidugi, Hispaania minu lemmikmaa. Nii et nii et raamatut, et on muidugi jah, õppimise ajal väga head informatsiooni allikad, aga raamatute kaudu muidugi kunstielamust ei saa, sa täitsa kindel. Aga, aga noh, saab lihtsalt teada, et sellised pildid on tehtud ja sellised inimesed on elanud ja vot sellised püüdlused ja noh, nii raamatutes kõik pildid on ühesuurused. Kas ta on siis originaalis 50 sentimeetrit suur või viis meetrit suur? Kõik on ühesuurused, suur pilt läheb niivõrd detailseks ja kuidagi teravaks ja väik. Täielik metamorfoos. See on umbes nii, nagu ämblike lehm oleks ühesuurune, eks ole, jookseksid ringi, mööda põrandat. Vot nihukene mulje on raamatus teiega ja kunstist. Nii et seda peaksid meie kultuurijuhid üldiselt nagu jagama, et, et kunstnikud tohivad ja peavad rohkem välismaal käima. Aga mis sellest ikka rääkida? Kas maalimine on sinule või lihtsalt armastus? Lihtsalt lihtsalt armastus, nojah. Vot ma ei tea, ta on, ta on kõik kokku võib-olla sellepärast, et ta on ka tööloomulikult. Jaa, ja noh, ta on ka hobi, sellepärast et, et mul teist hobi ei ole, noh, kui kui inimesel peab hobi olema, siis, siis on see mul maalimine, eks. Ja, ja ta on ka armastus, tänan saatus selle eest, et ma olen sellise töö endale saanud, mida ma tahan teha kangesti. Sest sest vabakutselisena elades. Ma ei kujuta ette, kui inimene ei taha tööd teha, kui tahta, saab vabakutselisena olla ja, ja ja noh, kõik need niuksed loosungitega rääkimine, see noh, looming on seal mitu protsenti higi ja mitu protsenti tööd ja see on muidugi väga vaimukas jutt ja sellega auditooriumi võib nagu naerma ajada ja kihisema panna ja higi protsentidega ja kõik, nii, aga, aga lihtsalt no mul on niimoodi ja ma arvan, et noh peaaegu kõikidel kunstnikel on niimoodi, kes. Et noh, ei nagu ei saa teisiti elada. Niukene, absurdne, mida ma elan, siin pilte ei tee. Noh, teised inimesed on muidugi vahvad ja kõik on hea, aga aga üldiselt mul on ikka viimasel ajal eriti, mida rohkem ma saan üksinda ateljees olla, seda paremaks ma loen seda päeva. Mis saab määravaks Portulteeritava valimistel? Ma võhivõõraid inimesi ei ole maalinud, Need on ikka inimesed, keda ma tunnen ja kellest ma lugu pean noh, tema loomingust ja, ja ka oma oma ringi inimesed, vaata kunstnikke on küll kritiseeritud selle pärast, et et maalitakse oma tuttavaid ja sõpru ja kolleege ja nii. Aga need on ilmselt portree juures kaks suhtumist. Üks on see, et, et tahetakse maalida huvitava vormimänguga nägu, lihtsalt noh, see seda portree, maalimist ma nimetaksin näomaastiku maalimiseks tänaval või eriti kuskil kõrtsis või turul või püüda kinni mingi kohutavalt pika ninaga mees näiteks või noh, kõõrdsilm või midagi, noh, niukene, habemetüükad ja kõik ja see on üks niukene koloriitne tüüp ja, ja siis see maha maalida ka nii tehakse, aga ma ei ütle, et nüüd nii halvem või parem, sest maalitakse ka maastik, Käia tühje viinapudeleid ja igat asja maalitakse. Aga aga see ei ole minu arvates portree maalimine, vaid see on lihtsalt inimese näo maalimine, aga, aga portree maalimise juures paratamatult näiteks sel Lembit Sarapuu portree või Enn Vetemaa portree või neid inimesi ma tunnen ja nende loomingut ja suhtlen ja ja eri situatsioonides oleme nendega olnud ja kui ma nüüd seda inimest maalin siis noh, kõik need mõtted ja tunded ja asjad paratamatult kuidagi juhivad seda pintslit, kes mu käes ja see kompositsiooni enda tegemine näiteks VTA portrees oli see, et vetemaal oli kaks pead, eks ole, üks pea oli ära lõigatud laua peal ja ja teine oli tal siis naha õlgade peal nagu ikka vetelma. Aga see on tema näidendist, eks detail ära lõigatud, pea seal juba selline nüanss ja ja Gustav Ernesaksast lihtsalt teda ma muidugi nii hästi isiklikult ei tunne, aga mingil määral siiski poegade kaudu ja aga temast, ma pean lihtsalt lugu, kui noh, Eesti kultuuri suurkujust. Nii et selline austus, nii oleks siis selle portredega Kelle portreed on seni endale kõige huvitavam olnud, maalida? Vello viimane ongi Villem raami portree, see oli nüüd sügisnäitusel 85. aastal sest Nadali kõigepealt kõige suurem kah Hormaadilt juba see. Ja kuna mulle endale meeldivad ja ma kasutan piltides tihti vanu kindluse müüre ja lossi torne ja võib-olla sellepärast ma olen Tallinnas sündinud ja vana Tallinn, noh, see gooti linn ja kõik alateadlikult kuidagi mõjub. Aga veel oli, Villem raami juures oli see väga huvitav, et ma ikka küsisin ta käest kogu aeg midagi ja ta rääkis, sest ta istunud niimoodi, et ta on vait ja istub liikumatult. Ja siis see kõik, mida madalalt küsisin ja mida ta nii meeleldi rääkis, oli niivõrd huvitav, et ma pean üles tunnistama ühe niisuguse väikse saladuse ja, ja Villev raamees väikselt vabandama. Sest ta istus paar seanssi kauem, kui ta oleks vaja olnud istuda, sellepärast et mul on lihtsalt niivõrd huvitav kuulata, mida ta räägib. Sest oleks võinud selle Forteri ära lõpetada varem, aga ega ma viimased seansid ta ei näe ja mida ma seal lõuendi Essteenega ma suurt midagi ei maalinud. Jahja ja, ja siis ma noh, nii väiksed niuksed nõksud ja tema ühe loo järgi ma sain isegi ühe järgmise pildi teema aga noh, seda ma ei ütle, millise pildi teema. Nii et nii et see on jah, see oli väga viljakas koostöö, kui nii taaskasutada ajalehejutt. Sest mis tähendab kunsti, viljakas koostöö? Ma mõtlen, et noh, põllumehed võiks seda kasutada. On sul mõnikord ka hetki, kus sa tunned kahetsust või puudustest 100-le instituudis maali lõpetanud. Ja on, on, see ei ole mitte ainult maali kohta, aga ma tunnen väga suurt puudust, et mul ei ole head humanitaar, haridust. Ja ma arvan, et see ei ole mitte ainult ainult minu puudus, vaid see on meie haridussüsteemi suur puudus üldse. Aga ma ei tea, kas selles saates saan hakata nii pikalt ja laialt kritiseerinud meie haridussüsteemi, mida ma muidugi väga teha tahaks sest minu arvates sellise kujundi provintsis kuigi tuua, sest keskkool peaks andma inimesele luukere selgroo ja ülikool peaks sellele selgroole kasvatama lihased. Aga nüüd juhtub niimoodi, kuna keskkool ei anna meile skeletti siis selle lihase, mis peab olema käe peale kasvatatud õelama, kasvatan jala peale. Ma ei taha drastilisemaid näiteid tuua, eks ole, kuhu mõnda lihast võib kasvatada. Aga, aga tavaliselt meie inimesed ongi siis noh, neil ei ole terviklikku arusaamist maailmast. Noh, ei ole kultuuride levikut, ei teata, ajastuid ei teata, rääkimata sellest, et noh, isegi ma ei usu, et kõik keskkooli lapsed teavad, kust on alguse saanud meie aja arvamine üldse, mis, mis tähendab null aasta ja selliseid asju ja mis, mis tähendab seal renessanss sõna renessanss võib olla küll, eks ole, aga, aga, aga miks ta on ressaans, eks ole, noh, ja kõik need detailid ja nüansid. Sest lõpuks ajalugu seisnebki kultuuriajaloos. Sest sest väga vähe me teame, mida tegid kuningad noh, kuskil seal 12. sajandi Prantsusmaal ja 13. sajandi või aga see gooti stiil, gooti katedraali koti kirjandus, asi kõik, no see on see kultuuriajalugu. Nii et mul on niisugune tunne, et, et valitsejad kaovad ennem. Ja kultuur jääb ikka. Kas sul pole vahel tekkinud soovi, et tahaksid ise olla Instituudis õpetajaks? No ma olen aegade jooksul aru saanud, et mul mingi niukene õpetamise kalduvus on küll. Ja no ma olen seda märganud, kui ma olen mõnda noort juhendanud, nii siin ateljees mul vahepeal mõned lapsed käisid joonistamas ja aga mis puutub instituudis siis mind natukene nagu ehmatab see programm, instituudi programm, et ma pean nüüd nagu täpselt niimoodi seal kõik need täitma ja asjad nagu seal programmis ette nähtud ja, ja teiseks on see, et meil on ilmselt kõrgkoolis on õppejõud asjatult üle koormatud igasuguse tühja-tähja ka. Ja siis mingit mingit tööd ja asjad, mis ei puutu üldse nagu selle konkreetselt õppetegevusse. No sellepärast ma ei taha ka, et, et siis ma olen seotud väga palju, et ma pean ikka tundides käima hommikul ja ja kuna ma õhtul ei saa magama niikuinii vara hommikul kell kaheksa juba instituudis väga suur vaev ja, ja siis suvel on kah praktikad ja suvi on ka kinni ja. On sul mõni oma piltidest, mis sulle on eriti armasse, millest sa pole tahtnud lahkuda. No vaat piltidega on nii, et see sõltub, kuhu see pilt läheks, kui ta läheb näiteks muuseumisse, seal muuseum on ka noh, kõige auväärsem koht ja ikka paremini säiluvad pildid kui minu juures. Ja, ja noh, sellist pilti mul praegu igatahes siiani ei ole, mida ma nüüd muuseumile ei müüks või nii. Aga, aga kui mõni pilt on küll selline, et, et eraisik või kuskile tundmatusse kohta ma ei tahaks anda, no näiteks näiteks kui mul üks pilt siin seina peal on autoportree maskis 83. aasta pilt. No ma ei kujuta ette, et mõni mõnel eraisikule, mis ma nüüd ennast müünud see autoportreemastiks see vaevalt et keegi seda osta ei tahaks, nii jäik ma ei ole, et ma olen lugenud ja kuulnud küll, et mõned kunstnikud on avale jätavad ka ilma, ilma, ilma milleta ta nagu ei kujuta ennast ette, et mõned pildid on, aga noh mul ei ole praegu sellist Mis on sinu jaoks heas pildis kõige olulisem, mõtlen vormi või värvi, valgust või? No ma ei tea, tähendab, pildis üldse on niimoodi, et jah, et, et ühesõnaga kui ma selle pildi peale Land oma seisukoht muidugi rääkida, loomulikult kui ma selle pildi peale vaatan nagu midagi sega. Vot siis on selline tunne. Aga tavaliselt suuremas enamuses piltide juures noh ikka ikka ikka nagu midagi segamini, noh, ükskõik mis, milline milline komponent, mida sa ütlesid siin vormid ja värvid ja valgused ja asjad. Aga, aga on jah pilte, mida, mida vaatad ja vaatad ja vaatad ja vaat-vaat siis on, vaata televisioonis on see pildi sisse minek, see saade. Selle näitena ma võin tuua Peeter prügeli maali Prahasel Rahvusgaleriis tulevaselt Einalt ja angud, rehad seljas. Jah, selline. Ta on tema ühe, üks üks nendest kuuest pildist, mida ta maalis aastaaegade. Ja vaat selle pildi juures seisin küll tükk aega ja ja oli noh, niisugune tunne nagu noh, nagu klimp tõuseb kurku või. Noh, et nagu läheb, tahaks nagu sinna ära minna. No see on siis minu jaoks niukene, täiusliku pildi definitsioon. Aga aga noh oma piltide kohta ma ei oska, ma tähendab, ma maalin seda pilti nii kaua, et minu enda jaoks ei tundu midagi häirivat enam. Ja on ka selliseid momente loomulikult, et et nädal aega või kaks nädalat ma pole seda pilti näinud, on ta seina ääres seisnud ja siis võtan keeran teistpidi ja näen jälle mingit midagi, mis mind häirib, nii et tegelikult mina loen pildi siis valminuks, kui ta mul ateljeest lahkunud, sest ma võin mõned kriipsud teha ka pildile, mis on näiteks aasta aega vana. Olgugi et ma pole viitsinud seda isegi teha. Muidugi, aga ma räägin teoreetiliselt praegu ma võiksin teha. Aga, aga, aga need ühesõnaga pildid ja kuhu enam kriipsu juur ei tee ja ei, leian, et noh muidugi noh, see ei tähenda, midagi segas, ei tähendanud veel kord ütlen, et see ei tähendab pildi headvust, et ma nüüd midagi ei leia, ju siis mul on selline tase omal tasemel, ma lihtsalt olen teinud selle nii hästi, kui ma olen suutnud umbes aga teisel kunstnikul on niivõrd kõrge taset. Et noh, lihtsalt tema pildi sisse ma hea meelega lähen. Olgugi, et korja, mulle väga meeldib ja, ja no haruldane ja mingil määral nagu Lotman kirjutas, et hingesugulane mingil määral ja aga Coya on väga ebaühtlasi pilt, ma olen näinud väga vähe muidugi koiott näinud Ermitaažis siin mõned näitused ja noh, sellest ma tahaks Hispaaniasse minna, näha hispaanlasi, kunstnikke aga Coya mõned väiksed pillid mulle ei ole meeldinud. Noh, nii et ta oli ilmselt ka tal väga emotsionaalne inimene ja, ja juu tal olid ka selliseid seisundeid, et palja nime järgi ei saa muidugi öelda, et oi, oi ja ja siis noh, aamen põlvili, eks, aga, aga lihtsalt peab ikka pilti vaatama, mitu nime, aga mõned portreed muidugi kaija portreed, no suurepäraselt, lihtsalt haruldased. Noh siis on jälle noh, niukene, niuke, kõrge naudingu tunne. Aga jah, mõned väiksed pildid on olnud, niiet vaated sellel mehel sel ajal vist nagu ei olnud, nagu see asi kõik nii paremas korras sees, tema sees. Sest oskused on kunstnikul kogu aeg ja hea kunstnik ei saagi väga halba pilti teha, kui ta isegi tahaks teha, ta ei saa seda teha, sest tal tuleb ikka midagi välja. Nii on see asi, see on sama nagu Indias on kastisüsteem. Ühes kastis on ühed kunstnikud, tehes kastist ehet kunstnikud ja selle kasti sees sa võid kõikuda kaasa kastist välja. Tavaliselt ei tule enam. Kas igas pildis peab olema sõnum, mis vaatajat alateadlikult mõjutab? Sõnum on niikuinii igas pildis, nüüd on, sõltub ilmselt sellest kunstniku tugevusest. Tugevus ma ütlen, need sõnad on niivõrd vähepaindlikud, et tähendab selle kunstniku nihukesest nagu vaimusuurusest või tarkusest või noh, kõigist sellest asjast, millest koosneb meie hing. Kui palju see sinna pilti sisse läheb, sest noh, on ka võib ka nii mõelda, ma räägin veelkord niuke sümboolne mõtlemine, võib-olla et võib ka nii mõelda, et, et looja igale oma pildile annab osa oma energiast või osa oma hingest või see on nagu nagu Balzaci sakraalnahas, et noh, et mida ma tahan, tuleb jälle tükike ära. Ja nüüd sõltub sellest, kui eelmine küsimus ma juba rääkisin, kui millises kastis kunstnik on, kui suur ta on. Kui tugev ja kui hea ja nii edasi ja nii edasi omadussõnadehunnik. Ja, ja siis siis vastavalt sellele ta sinna pildi sisse akumuleerib seda energiat ja vaataja loomulikult saab sealt siis vastavalt oma vastuvõtuvõimele oma oma vastuvõttu aparaadile, tähendab, kunstnik on nagu raadiojaam, saadab lained välja, kui sul on hea raadioaparaat, Satsa parema hääle, kui sul on väga vilets detektor pisikene kõrvaklappidega, saad sa väga viletsa mulje. Järelikult siis see oleneb, kuidas sa ise vastu võtad, seda aga, aga sõnum on absoluutselt igas asjas. Ka ühes krimpsus on sõna. Mida pead tõeliseks tunnustuseks? Väga kaval küsimus, sest tunnustus on ka need väga suhteline asi sest on väga-väga-väga keeruline seda vastata, sest täitsa loomulikult mina pean, mul on hea meel, kui minu pildid meeldivad, kui näiteks kirjutatakse nendest hästi ja ega mulle ei meeldi, kui öeldakse, et oi, see on üldse, mitte kuskile ei kõlba ja kõik ja no ikkagi ta häirib. Ma ei saa nüüd edvistada ja eputada, et mulle see üldse midagi ei loe. Et oh, mis on ükskõik mis nii ja naa, aga muidugi seda ma vaatan küll, et kes seda räägib, nagu ma ennem juba ütlesin, siis kui nüüd kunstnikud tunnustatakse, ütleme, tähendab tema pilte ostetakse ja noh, igavesed noh, aunimetusi ja ordeneid ja asju ja kõik, see on muidugi kõik väga kena, aga see on, et see on nagu juba tagajärg, nende asjade niisugune tagajärg ja kas tagajärg tuleb või ei tule, ega see nüüd eriti noh, ei tohiks nii väga nagu häirida kunstniku. Sest sest üldiselt suures laastus on olemas kaks kategooriaid kunstnikke, kas, kas ta on kunstnik üldse, kui ta lihtsalt ei ole kunstnik, aga tegeleb sellega pildi maalimisega või joonistamisega. See on nüüd nagu põhiline. Ja kui nüüd kolleegid ja asjatundjad, inimesed, kui ma märkan, eks ole, tahavad, sellele meeldib nagu ja ma loodan, et ta ei teeskle ja, ja vaata sellele ka meeldib, siis mul hakkab niisugune tunne, et ahah täitsa vahva, et need inimesed, kellest ma lugu pean, et, et, et nendel ikka tundub, et meeldib. Aga kunstnikul peab olema niisugune enesekindlust ei tohi lasta väga häirida ennast, et noh, kriitikast ja, ja sellist asjast, kuid üle enesekindlus on jälle jälle halb, siis siis tekib selline nagu diktaatori tunne kunstis juba niukene nagu ületähtsustatud. Ja väga keeruline kunstniku asi on. Ma vist juba vastasin siin nende tunnustuste asjadega, nii et nii et ühesõnaga väga hea, kui teda on, agu, teda ei ole ega pole ka midagi katki. Vaat selle, vaat see oleks õige lause, et väga hea, kui tunnustust on, aga kui ei ole, saab ikka edasi tehtud ja, ja noh, ükskord see maine elu lõpeb siin ära ja, ja pildid jäävad järgi ja. Sinu kunsteetiline. See eetika on jah, niisugune keeruline asi, et kuna ma olen küllalt kriitiline inimene, tähendab üldiselt ma noh, võib-olla pehmelt öeldes Torisel palju. Et noh, ikka, see pole hea ja teine pole hea ja ikka noh, nii ei meeldi ja ei meeldi ja ja võib-olla võib-olla siis mingil määral Nende piltide Tomisel võib-olla võib tekkida inimestel kah mingisugune mõtisklus sellest maailmast, kus me elame? Tähendab, mitte ma ei mõtle mitte nüüd puhtalt nüüd mingist mingist sotsiaalsest süsteemist või mingitest mingist poliitilisest süsteemist või see mind eriti ei huvita aga, aga lihtsalt maailm kui selline see maakera ja, ja kõikide oma heade ja halbade ja nõrkuste ja, ja, ja, ja jubeduste ja kõikide asjadega. Muidugi noh, väga moodne on praegusel ajal rääkida looduskaitsest ja, ja aatame hädaohust ja igavest muudest. See on kõik, see on kõik niisugune üks üks tervik, siin ei saa ühte asja välja rebida ja rääkida, et vaat need auto on halb ja ja hobune on parem ja see on niukene, niisugune küllalt naiivne. Aga aga me ise oleme kõik selle kõik siin sees ja me ise oleme kõik selle teinud ja, ja mis me nüüd seda maailma kirume, ega see kirumine, noh, nii palju ka ei aita ka mingil määral mingil määral kui me sisemiselt siiski tahaksime kõik natukenegi natukenegi tsipa-tsipa paremini kuidagi midagi lahti ka nii teha. Ma ei tea, mis paremini tähendab muidugi täpselt ma ei tea seda sellepärast et noh, see inimesed on nii keerulised ja niivõrd erinevad, et ühe jaoks on paremini see, kui saab pärsia vaiba, eks ole, on ju teise jaoks on paremini see, kui ta päästab näiteks uppumissurmast ühe hiire, eks ole, noh, nii et see paremini seal väga keeruline ja, ja sõjanäiteks kindrali jaoks on paremini see, kui ta saab ühe ordeni, eks, millegi eest näiteks tankiõppustel kindral saab ordeni, ega tank sõidab maha, ütleme, 100 kuusepuud, eks. Nii et noh, peab väga diferentseeritult seda asja arutama ja mõtlema. Minu arvates noh, inimene ei tohi lihtsalt teisele halba teha ja ikka see ikka see üleüldine armastus. Armastus elu vastu ja maailma vastu ja need on muidugi niuksed, suured sõnad ja ma isegi kardan neid rääkida sellega, see tundub nii, et nagu ka kukkus loosungeid pilduma, sest üldiselt kõik need, kõik need Ta on tavaliselt ühele ühele mõtlevale inimesele, kõik on teada enam, ega, ega mingit erilist uudist raadiost nüüd kohe nüüd, et vaat oioi, oi nüüd ma saan kõik teada, see on raadio ja televisioon ja need kõned ja nagu suhtlemisvahend rohkem. Sest inimene üldiselt kõik need ise teab juba. Aga väga huvitav on jälle kuulda, teine räägib ja kolmas ja üks juht räägib niideni, juht räägib naa ja kõik mängivad pingpongi.