Toomas haugi kuuldemäng Muravu mängivad. Küllaltki vana, aga vitaalne mees, raamatupoe omanik Guido Kangur, kõrenud ebamäärases vanuses naine, raamatupoe kaasomanik Ene Järvis. Tuul, noormeestöötaja, Argo Aadli. Ja Alo, jah. Ja raamatupood. Ei, tänan, pood suletud. Meil on inventuur. Nägemist. Doctobsoke. Kas laseme ühe euro peale? Kogutud teosed läksid kahe euroga, siis olid vanalinnapäevad ja siis oli isu viia. Me müüsime keldriaknast nagu põrandaalust kirjandust, see tekitas vanema osades inimestes nostalgiat ja noortel oli jälle põnev. Proovime siis kolmega. Brüsseli Eesti majas oleks muide vabalt viiega läinud, brüsseli peale ei maksa väga loota. Ta kui lendamine ja muud kulud kokku lüües tuleb ikka välja, et siin keldriaknast müüja on kasulik seal Brüsselis on praegu tohutult eestlasi. Seal on justkui justkui teine Eesti rikas ja õnnelik ilus vaadata. Ja kogu aeg voolab inimesi juurde. Mis meile korda? Meie peame vaatama Timmentuuritest, kuidas saame, meie peame vaatama, et me ei hakka siin nurga taga ajast maha jääma, ma lugesin siin, et üks poeet, sina pead lugema arveid pois, tema loeb tööraamat, no las inimene loeb. Meie ju ka. Lugesime vanastki palju. Las ma räägin sulle, poiss. Meil oli üks tore mäng, lugemise mäng. See käis nii hommikul kui tööle tulime, enne kui poe ukse lahti tegime. Panime silmad kinni ja käisime käed niimoodi ess raamatute vahel ringi nagu kuutõbised. Võtsime virnast juhusliku raamatu, lõime lahti suvalisest kohast ja lugesime sealt teineteisele midagi ette. Ja siis, kui ütlesime, et seal salajane teade neile saadetud sõnum ja meie peame mõistatama, mida raamatud meile öelda tagavad. Küll meie siis sattusime hätta jätta, mis nüüd sellest, mis oli, kuidas ei olnud? See mõistatamines andis elule tähenduse. Nüüd seened, seda ma ei häbene midagi. Aga ära räägi kogu aeg, meie ja meie ja meie ja meie mina lõpetasin selle mängu ära, see muutis elu irratsionaalseks. Inimene ei saa elada segaste fantaasiate järgi huvitanud, mille järgi siis tuleks elada. Sa tead väga hästi, meie tarvitame raamatuid, mitte nemad, Mei nahvat kuulsid. Ühesõnaga ei saanud asja, kui ei taha koos saladusi mõistatada, siis asja ei saa. Sellepärast ongi meil siin majas ärilised suhted. Aga nooremast peast tänapäeval on kõige inimesed noored ole või sajaaastane, nooremast peast mängisime peaaegu iga päev. Siis oli see elu üldse teistmoodi, see oli põnev ja salapärane. Aga siin poes on ju ka praegu hirmus põnev on salapärane ja juba see vanade raamatute lõhn, see. See raamatute lõhn ajab pea ringi käima ja keldris seisavad raamatuvirnad nagu tootemisambad. Hämaruses. Trepi all vajusid suured kuhilad mulle selga, keegi oleks nagu pimedas minu pool käsi sirutanud mind varrukast haaranud seisva, kuhu sa lähed? Võta meid kaaseks. Mul õlg kohe täitsa valus, mis sa pimedas maa all kondad? Ma olen lugenud, et kui Tuglas enam ei näinud, siis ta tundis lõhna järgi ära, kus mingi raamaturiiuli lasub ka, kas te olete seda lugenud? Keldris on leviauk, isegi wifi ühendust ei ole, täielik põrgu, aga need inimesed, kes pimedas midagi otsivad, tonaate inimesed, sina ei saa sellest, tar murde kolleegid. Meie jutt läheb kogu aeg, ma ei tea, kuhu me tegeleme siin rahaga. Nii, Wikmani poisid. Ma jätaksin kolme euro peale. Kui Jaan Kross autogrammi andis, siis oli täielik hullumaja. Nüüd hakkad sina oma mälestusi heietama. Aga miks mitte mina, kullake? Mäletan ka seda aega, kui Wikmani tähendab, Westholmi nime mainimine oli keelatud ja mina tean ka seda, et seesama kross kirjutas riigijuhtidele kirja, kus ta ütles, et kuinad Westholmi nime tsensuuri alt vabaks annaksid, siis ei kaotaks nad midagi oma väärikusest. Mida nad arvavad endal olevat, julges, lõin, kirjutab. Nojah, teeks ta sellega pidi muidugi arvestada, et see välismaa sõid, võidakse ära keelata, kus niisuguseid asju tead, mul oli omad sidemed. Mis sa pärid? Muide, Westholmi gümnaasium, moni Krossile, eesti aja sümbol. Ta kirjutas sellest erilisest valgusest kooli saalis kume, päikesekollane valgus. Muidugi saadi aru, mida ta selle all mõtles, aga aga mis teha? Kuidas sa päikese ära keelad, eks ole, nii, eks ole, jah. Aga tõstame siis Wikmani poisid viie euro peale, kui sa ise ütlesid, et seal Eesti Majas Brüsseli Eesti majas on inimestel teatav eestivaegus. Midagi jääks neil seal nagu puudu. Aga meil siin praegu on Eestit küll, meil on teda isegi liiga palju. Inimesed ei taha enam juurde võtta, siin ei lähe viie euroga. Hirmsa. Ma olen tahtnud teada, et kuidas see kõik siin alguses oli No räägi see jutt ära, kuidas meie raamatupood alguse sai. Las noor inimene kuulab kõiki neid imeasju. Ja hea küll, hea küll, aga tõstame enne krossi ühte hunnikusse kokku. Pärast on hea templeid sisse lüüa. Issa jandad pois noreenberle pane ilusti siia. Vaata nüüd peaks kahte ritta panema. Rossi on meil üldse natukene liiga palju. Sai ja ongi hästi, väga hästi. Nojaa, eks jah, meie poel jah, on oma saamislugu. Rada oli üks komisjon, vist 88. aastal, jah? Jah. Aga see oli salajane, eks ole. Noh, eks ta alguses natuke salajane oli. No see oli keelatud raamat, tud vabaks laskmise komisjon. Ja mind määrati ka selle liikmeks ja sinna igaüks ei saanud. Revolutsioon oli alanud revolutsioon ja mulle helistati ja ma läksin mulle paistis, et see komisjon on revolutsiooni tulipunkt kõigi seal vist midagi otsustada ei olnud, no kuidas võtta, kuidas võtta, kuidas võtta? Ülevalt tuli käsk, et suurem jagu raamatuid tuleb kohe vabaks anda, aga kõike korraga ka nagu ei tohi. Mingi piir peab igal asjal olema, siis on maailmas väga ärev, ärev, väga ärev, ei kuula. Siis arutasime, et millised raamatud kõigepealt pitsati alt lahti võtta ootaks, need olid siis pitsat allvoo, Loodolitud kettidega põranda küljes kinni nagu seitsmes Moosese raamat. Kus siis, kas seal seal siis Toompea keldris? Ärakuulav deva lora, räägi noore inimesega tõsiselt, oi me otsustasime, et las inimesed loevad algul vanemaid raamatuid, las tuletavad meelde, milline see Eesti oli. Mismoodi oli või no vanasti vanasti, vanasti kui Eesti oli las hakkavad selle eesti keele tasapisi harjuma. Tähthaaval silphaaval sõnahaaval. Järsk muudatus on inimese organismile ohtlik, see võib isegi hulluks ajada, silmas ei ole või, või, või mina olen alati eestlane olnud. Minul pole olnud vajadust sellega, Harry ja kõik, me olime eestlased olnud aga Eestit ju keegi enam ei mäletanud. Võib-olla Kross mäletas, jah, ütleme nii, Cross mäletas. Aga mis siis, kui teised ei mäletanud, tuli hakata meenutama tähthaaval silphaaval sõnahaaval, seda sa juba ütlesid ja ütlesin ja, ja ega see kerge ei olnud. Tööd palju tekste on millegipärast trükitud gooti kirjas. Komisjonis keegi neid tähti ei tundnud, mis selles lugemisoskusest kasu on, kui sa tähti tunne? Vahepeal oli olnud see mis ta nüüd oligi, see? Tuuri katkestus. Püha jumal, kuidas sa niisugust asja ei tea? Seal see katkestus, mis sa katkestad mind kogu aeg ühesõnaga olid täiesti toimunud ja ja loed, aga aru ei saa, loed ja saad ainult nii palju, arvud on midagi, mis jääb igavesti saladuseks. Praegu ilusti, mis väga ilusti jah, justkui vaarao hauakambrist ja ja meie töö oli väga konkreetne raamatud, kus olid sellised sõnad seal nagu Eesti vabariik või vabadussõda või kodukaunistamine. Need tirisime pizzakelt välje Jäkettide küljest lahti ja andsime vabaks. Aga see oli ka ränk töö, vägedas voodi, hunnikute kaupa, bar raamatuid, brošüüre ajakirju, kõik tuli läbi vaadata. Mõne tulid nii kaua pimeduses olnud, et ei talunud enam valgust, pudenesid käte vahel tolmuks. Tolmuks mäletan isegi ühte luulekogu. Kodumaa helinad, väga tüüpiline see, noh eestiaegne Pealkiri kodumaa helinaad, kaaned olid ilusad, kõvad juskui, kased. Ja päike oli seal ja kui kapist välja võtsime, lendas sisu laiali nagu jahupilv. Ja kuidas veel, Insime, pea pois ei mõistades ida ei olnud siis veel sündinud. Mõistan küll, kui ma keldris käisin, siis seal läks ka üks raamatuvirn ümber ja, ja siis tõusis ka tolmu kõvasti köhima. Mul tekkis seal nagu selline pühaduse tunne nagu kirikus. Justkui vaim oleks seal õhus hõljunud ja tahtnud minu sisse tulla, hõljus, aga mina ei suutnud teda vastu võtta, köhisin ta välja. Tuleb teinekordki, see vaim. Jajah, võib-olla, no ei, no võib-olla natuke läks mu sisse ka, no ma mõtlen, no läksime silmadest ja kõrvadest siis. Kas teate, mis ma nägin seal komisjonis? Nagu see pulgaakov ütleb? Raamatud ei põle, käsik, käsikirjad ei põle raamatuud. Kui palju neid revolutsiooni ajal põletati? No see oli üks teine revolutsioon, saad aru, jah? Üks teine raske revolutsioon, aga raamat, tema tihe, ta ei taha põleda. Ma võin sellesama tikudoosiga maja maha põletada, Agatsu raamatut põlema panna. Näiteks seda paksu, seal näed. Niisuguse juures pole mõtet tiku tõmmatagi. Raamatuid tuleb põletada keskkütte kateldes. Ma mäletan ülikooli katlamajas ülikoolis kalamajas, seal oli kuumus suur ja raamatud olid lähedal. Kuidas see võimalik on? Luugi lahti ja terve riiulitäis, lenda korraga, korstnas, issand, sa räägid nii, nagu sa oleksid ise seal olla. Ma olen lihtsalt raamatutega kauem tegelenud kui teie. Ma suhtun neisse rahulikumalt professionaalsemalt, see ajab mind mind küll higiseks, praegu. Ma võin nüüd edasi rääkida. Kui me pitsati avasime, siis me nägime, kui palju raamatuid oli alles jäänud, tohutu hulk, no ei olnud jõutud ära põletada. Ja siis ma sain aru ühest väga printsipiaalselt asjast, mis asjast. Et igal ajastul. On raamatutega tegelikult üks ja sama mure igal ajast, absoluutselt igal ajastul. Kuhu nad panna ja mida nendega ülepea üldse teha prooviti põletada, ei aidanud ära peita, pitsati alla panna. Mingil ajal tiriti jälle lagedale uus võimalus need maha müüa. Algul läksid meil raamatut pagana hästi, aga turg on õige. Mis sa teed? Nii väike-väike-väike, et ei tea, kas temast lauldes ei tohi? Ja praegu on siililegi selge, et neid on jälle liiga palju. Virnad kasvavad, kasvatas nende olemasolus nagu mingi etteheide. Ka. Nad on ju armsad ja targad. Ja hommikuti on nii hea lamada voodis ja lihtsalt vahtida riiulis, raamatutesse, liigist. Terve mu elu on niimoodi möödunut raamatute selgi vahtides, kui palju tar kust ja headust ja tahtmist aru saada, aru saada, millest aru saada kõiges. Kõigest, mis on. Kas Ma olen tahtnud aru saada kõigest mis on, ausalt öeldes mul on muudki teha, aga mina jääksin pimedaks, kui keegi Vanbert raamaturiiulit ära võtaks. Teate, keldris on üks raamat, mis pimedas hiilgama internetis tuleb käia, põrgu päralt, mitte keldris. Varsti on kõik raamatud internetis. Saabub aeg, kui kogu maailma raamatud on siin selle tikutoosi sees. See hetk on juba lähedal. Kas tunnete? Mina igatahes oma raamatuid ära ei anna, ükskõik, kas viiakse internet või ülikooli katlamajja. Me tegime komisjonis ränka tööd. Kapid olid keelatud, raamat või nii tihedalt täis topitud, et nende kättesaamine võttis võhmale. Keegi polnud sellega arvestanud, et kunagi tuleb kõik need Padžahkamid jälle kapist välja tirida. Poiss suudad sa üldse mu mõttekäiku jälgida või on see sulle liiga keeruline? Ma tahtsingi öelda, et kui ma keldris käisin keldris, keldris, keldris, keldris. Ma oleksin tahtnud ka võib-olla keldris olla. Oleksin terve elu tahtnud olla keldris, aga ma ei olnud. Mina olin komisjonis. Või surmani väsinud. Ja sel hetkel, kui me ajakirja varamu vabaks lasime, mis sel hetkel juhtus? Mul läks peas midagi riiki hirmus hirmus seal kuidagi väga-väga tuttav tunne. Ja kirjutasin protokolli. Murr haavu. Täitsa veider. Sina poiss neid aegu ei mäleta, aga sel ajal ei tohtinud sõnadega eksida. Tuli olla absoluutselt täpne. Omavahel öeldes, see ajas kergelt hulluks. Mul läks peas midagi. Midagi rikki elus hirmus, hirmus, hirmus, hirmus ja ühelt poolt hirmus. Aga teiselt poolt ilma sõnade ees hirmu tundmata läheb igasugune kõrgem kultuura hukka. Aga tookord kaaluti sõnu milligrammidega nagu apteegis. Tsensorid olid ülitundlikud, inimesed teavad, et minu vanaema oli kava, proviisor Glavliti ülemus küsis kohe, kui protokolli nägi. Küsis kohal väga teravalt. Mis Muravu on. Ja mina vastasin, et. No ma ei mäleta, mis ma avastasin. Nõrk selle koha peal valgub sorri jutt viimasel ajal laiali. Kuule poiss, kord olevat ta öelnud, mina ütlesin, et murra puu. On Transilvaania Kirjanike Liidu esimees üldiselt zombi ja tema vastas Minu kõrvus kõlab see sõna nagu potitaim. Sihuke pilt voolavate lehtedega, mis ulatavad üle aknalõuad põrandale. Ja mis hingavad, imevad niiskust, jälle. Eksootiline taim. Kuulge, me peaksime oma poodi midagi rohelist muretsema. Oota, aga mis sellel Muravuga siis sai? Glavlid ülemus põgenes koos perekonnaga Moskvasse ja pärast seda võib juba rääkida ja kirjutada nii nagu tahad, kas varamu või valamu või Vabamu või kedagi ei huvitanud, kõigil oli ükskõik. Aga ma mäletan hästi seda päeva, kui ma pärast komisjoni viimased istungid Toompealt alla läheksin siis oleksin tahtnud igale vastutulijale hüüda. Raamatud on vabaks lastud, kustutage oma nälga. Jumal, kuidas inimesed sel ajal tõenäljas olid. Kujutage ette terve rahvas, ühe korraga januneb tõde, mitte paremat sööki, suuremat palka, pikemaid välismaa reise, vaid töödee. Sellises õhkkonnas on muide jube pingeline viibida. Ma kardan, et mu vererõhk oli, kakssadasid, ära aja oma pead valutama pole mõtet nende vanade asjade pärast, tervistlased. Tõenälg oli igal ühel teravalt tunda. Kui tol päeval üle raekoja platsi sammusin, siis oli iga vastutulija näost näha, et nad olid valmis raamatut ees kas või oma püksid jalast äraandjana. Ütle kuidas niisuguses olukorras äri käima? No näed, sul on ikka omakasumeeles ja veel nii üleval, hetkel. Boss mida sina, lätlased? Mul mul hakkas järsku nii suur hirm nende varamu numbrite pärast, mis nendega on? Ma ma ma nuusutan neid, aga ma justkui ma ei tunne enam nende lõhna. Nuusutad lõhna ise neid siia terve kotitäie ütlesite, Traaper tahtis nendega garaaži soojustada. Seal pidid Pätsi pildid ja Wiiralti joonistused sees olema. Ei ole, ei ole, ei ole. No mis nüüd on siis jälle taskus, telefon heliseb. Minu taskus heliseb kogu, kus, kus kohas need ülejäänud varamut kõik on, siis ma panin nad sinna akna juurde, sinna tagumisse nurka. Tõstsin soomekeelset raamatut ukse ette, nii-öelda turistilõksu. Oota, aga mis siis, kui need ei ole sealhulgas enam ei ole, või kuulad siis kadusid? No mis siis seal midagi imelikku seal, mis poodi? Ei teadnud selle üle mõtlema ja ma räägin, sellist asja ma olen, ma olen vahel õhtuti üksi siin, mis asja, sea siin üksinda õhtuti koolis. Nuusutanud vanade raamatute lõhna ja see ajab mul pea niimoodi sumisema või kohe järele jätta. Algul oli kuidagi nagu niimoodi, et oli ainult üks lõhn ja siis ma panin oma silmad kinni ja siis ma hingasin seda endale sisse. Aga siis ma sain aru, et igal raamatul on natukene nagu oma ka. Noh, oma selline paberihingus nende lehtede vahel väga õrn ja, ja mõned ma tunnengi juba lõhna järgi ära Vilde nutsu ja no muidugi seal mingeid teisi ka, aga näiteks näed, siin on Tuglase, Tuglase, see unelmate maa. Lõhnab vahel nii hullusti, nagu oleks väljas kevad ja oota, aga selles ei ole midagi halba. Noh, see on minu. No ma õpin niimodi kirjandus tundma. Huvitav küll, no ma ei tea, mida sa siis oled õppinud? No igasuguseid asju. Näiteks kui Tammsaare kogutud teosed kõik korraga ära osteti nende kohviku vaateakende ilustamiseks, siis, siis oli minu meelest lõhnades järsku nagu kurbust. No ma ei teadnudki, et niisugune asi on olemas. Sassi kurb lõhn. Tammsaarel oli efektne, mustvalge välimus, sobis kohviku visuaalse identiteediga identiteediga, mõistad, keegi teda ei nuusutanud. Ja üldse seda ma võin veel kujutada, dublasel on mingi aroom. No ta elas ikkagi Prantsusmaal. No aga näiteks vabanda väga, Mait Metsanurga olla. Mait Metsanurk, see on minu lemmikkirjanik Temase Taavet Soomereelu ja surma, see on minu lemmikromaan. Ja Taavet Soomere on minu kõige kallim romaani kangelane, kõik tema nüüd aated ja püüdlused inimesi tõsta kõrgemale. Selles madalate himude maailmas, kus on ainult mammun ja üksteisele jala taha panemine ja inimesed ajavad ta minema, naeravad tema üle, vaata kus loll ja kõik tema nurja läinud katsed väikses külas laulukoori asutada. Mõtisel laulukoori. Selles on midagi nii ilusat, et hing hakkab valutama. Võtan üksi ta nagu, nagu viimane inimene sellel Soomerel on, kopituse lõhn ei ole? Ei ole, ei ole, metsalõngal on täitsa oma lõhn, see on selline magus kirbe nagu lõhnaks metsalagendik päikese käes, aga tuuletõmbust tema ei salli, pead hinge kinni hoidma, siis tunned keldris, siis on ametis seal, kes seal on, Jakob Hurda kõnede kogumikud, kõik kõned ja kirjad. No suure, nagu nad veel lahti lõikamata eksemplarid kõrges virnas, seal need lõhnavad jälle omamoodi nagu miski hingaks justkui maa all. Aga hingeõhk liigub siin üleval meie juures justkui pea see, eks ole, imelik. Sind ilmus hirmus hirmus, ma ei tea. Varamuga, sellega oli teistmoodi. Temal oli niisugune lõhn, mida võis näha. Aga see oli Wiiralti pärast või ma ei tea, tema ei no tema joonistatud pilt, vits õhus, kuju. Õhk oli, õhk, oli ka pilt ja pilt oli ka õhk ja, ja oli ka lõhn ja ma ei oska seletada sõnana. Ei peagi seda seletav või pelk siis pilt. Lihtsalt ma tundsin seda lõhna silma laugudega, nägin seda lõhna, kui silmad sulgesin. Seisin vahel üksi pimeduses. Siis on siis on. Ta on seal nurgas, ma näen, issand, kes see taim, millest sa rääkisid. Ta imeb, lõhnad endasse. Kas sa tunned varamu lõhna? Ei tunne. Siin on liiga palju raamatuid, kogu aeg tooksin luurte Talvavalt. See tekitab meelepetteid, allergiaid, sellepärast sa näed. Kõik on hästi. Kutsutakse Brüsselisse. Eesti vaja raamatupoejuhiks, kogemused, kogemused parata. Olen kindel, et mõistate, mida see meile tähendab. Jajah. Aga lennupiletid on ju nii kallis. See on strateegiline otsus. Ja muide, piletid on kinni maksnud, oo. Mis strateegia seal siis on, mida, mida, eks midagi ikka seal olla. Muide, tööruumid on 35. korrusel peaaegu taevas, eks ole. Aknast vaade lumistele, Alpi tippudele, Alpid, sinna need küll ei paista. Seda sa muidugi sooviksid ja. Kuidas ma põlgan seda kohalikku väiklast, hingelaadi? Ja lõpuks see lahendaks meeprobleemi, mis meil siin selles väikeses poes meil selle poepidamisega on kogunenud. Vaadake enda ümber. Lämbume kitsikuses keldriuksest ei saa enam käi, aga küll saab, kui me raamatuteest äratust, see on liiga väike mäng. See, see ajab köhima ja aevastama ja tekitab allergiat ja me peame saama suureks, aga kas arvult või vaimult. On veel kolmas variant või nii, me peame ennast suureks müüma, ahah, ei tea, kuidas ta lihtsalt. Me ühineme. Praegu on meil inventuur poes pooleli, et tänapäeval on revolutsiooniga kaasaminek lihtsaks tehtud. See ei ole enam niisugune raske asi nagu vanasti. Seal lõbus. See on, nagu läheksid, läheksid ümber maailma reisile siis mis reis, miks sa nii räägid? Sest ainult see annab kindluse, et meie pood jääb püsima. Ja mina lähen selle nimel Brüsselisse tööd tegema ränka tööd tegema. Ma lähen asjuva tema aga ära Wikmani poisse maha jätta. Need lähevad seal viie euroga. Mis meist nüüd saab? Mis mestis ikka saama peab? Meie lihtsalt jätkab oma tööd, näed, krosside virn seal, hakake otsast võtma. Ma sean templi kõige sinna peale ja. Lõppes toomas haugi kuuldemäng Muravu režissöör Heidi Sarapuu, helirežissöör Külliki Valdma. Osades munk Guido Kangur, kõrenud Ene Järvis, tuul Argo Aadli raadioteater 2019.