Tänases keskeprogrammis reisime Hiinamaale kirev hiina maa. Nõnda ongi meie tänase saate pealkiri ja õigupoolest on see järg sama nime kandnud programmile, mis oli meil kavas juunikuus. Need on muljed, see oli riigikogu majandust üks komisjoni liikmete reis ja nopped on tänases saates kultuuriprogrammi poole pealt. Muusika, mis kõlab, on ehk tõesti teie kõrvale natukene võõras, aga see on ehe hiina muusika. Osaliselt on see stiliseeritud rahvamuusikaosalised laulud, avaliku kontserdivõtte saate koostab Reet Made ja helioperaator on sünnibruznitsin head kuulamist siis. Reisime teiega nüüd mõttes 1870.-tesse aastatesse. Hiinas on siis mingi dünastia lõpp, peatsingi algus ja sellest perioodist on pärit kirjanik Taad seotšini poolt kirjutatud hiinlastele, nii väga kallis armastuse lugu. Uni punases majas, nõnda võiks seda aas tõlkida. Ja see on siis Hiina versioon roomiast Juuliast keisrinna vennarikast ja mõjukas soost noormehe ning kauni, haritud ja kombeka, lihtsa päritoluga neiu kohtumise ja armastuse lugu. Ja see kõik toimub kaunis keisrinna suveaias. Romaani järgi on ehitatud kompleks ja see keisrinna suveaeg oleks just nagu pärit nendest kaugetest aegadest. Aga tegelikult on ta üsna värske ja noor ja tänaseks on ta saanud turistide ja eriti hiinlaste endi jaoks üheks lemmikpaigaks, mida ohtralt külastatakse. Ja võib-olla võiks seda võrrelda meie tundega, kui me läheme Tootsi ja Arno paunvere kihelkonna kooli vaatama Palamusel või külastame vargamäed. Aga suurele rahvale omaselt on nemad teinud oma kirjandusliku paiga palju pidulikumaks, luksuslikumaks ja suurejoonelisemaks. Sa müüd Jaani käed ja Jenson. Lugu ise on siis selline, et kaunis neiu, pere vanim tütar saab keisrihinnaks ja ta elab muidugi keisrikojas. Aga siis tuleb tal väga suur igatsus oma vanemate järele ja ta saab loa külastada oma vanemate kodu. Selleks saab ta aega ainult ühe ainukese päeva. Aga sellest hoolimata selle külaskäigu jaoks ehitatakse kiis rinnale seisusele vastav terve kompleks, terve ilus suveaed paviljonide tiikidele, latte ja teemajadega. Ja keisrinna viibis siis oma lubatud päeva, läks tagasi diisli kata kuid sinna suveaeda kolisid elama tema vend ja nooremad õed. Ja hiinlastele kallis romaan kirjeldab nüüd siis noorte elu selles imelises ja luksuslikus aias ja nii nagu juba öeldud, keisrinna vennaarmastuse lugu on see siis lihtsa neiuga, keda ta seal kohtab. Väga kaunis tiik, tiigis kasvavad lillakasroosad vesiroosid, tiigis on väikesed kalakesed konarlikust kalju Rahjust on ehitatud tiigi keskele. Ilus lehtla tüüpilise hiina katusega, kus katuseharja ääred keeravad ennast ülespoole, äärtes on väikesed, draakoni peakesed. Selles lehtlas olevat siis noored armastajad kokku saanud ja seda kutsutakse kuu tiigiks või kuu lehtlaks. Lõunamaades on täiskuu väga tähenduslik. Kui täiskuu paistab väga jõuliselt, siis see on hilissuvel augustikuus, 15. augustil. Täiskuu pidu sellele, just need noored olidki istunud siin lehtlas ja vaadanud oma varjude peegeldust tiigiveel. Täiskuu annab väga tugeva valguse ja täiskuu peegeldus tiigi pinnal nende kaunite vesirooside taustal. See oli siis vapustavalt kaunis. Aed on sisustatud väga paljude erinevate väikeste osakestega ja maja sees on inter ja see on punnis, punane puunikerdused. Toredad leen, toolid, suured vaasid, tulbid ja vaibad seintel. Ja igal pool on ka kauneid vahakujud. Nii nagu tollal siis inimesed elasid kuidasmoodi, nad istusid kuidasmoodi, nad võtsid väikest einet või jõid teed killukestest väga tillukesest Teebiaalidest. Kaunid sinised portselanist teetassid ja portselan Anist kannukesed ja vahakujust. Neiud, noormehed tollal lihtsates riietes. Seda on väga tore vaadata, sest et kujud on tehtud väga professionaalselt. Nad tunduvad tõesti nii nagu elus nagu päriselt, nii nagu see aed ei oleks lihtsalt ümberringi lokkav loodus, nii nagu ta praegu on ja nii nagu ta praegu elab, aga täpselt samuti elavad ka need romaani tegelased, kes hiinlaste jaoks on väga tähtsad ja, ja südamelähedased. 1900 ja 89. See oli siis kauni aia avamise aasta, sest et seda aeda oli ehitatud üheksa aastat. Kuigi need majad, kõik tunduvad olevat väga iidsed ja väga vanad katused oleksid just nagu sammaldunud ja, ja kõik tundub olevat tõesti tollest ajast pärit sees kogu kompleksi on tegelikult ikkagi väga uus ja väga noor, sellest hoolimata väga-väga populaarne. Aia interjööris on võetud väga palju filme, sellest on ka väljapanekud, nii et pikalt pikalt stendid on piltidega, mis on erinevatest filmidest, kus on siis lina lugu väga ilmekalt peal riietuses sümboolika, kaunid naised veel kaunimate lehvikutega, vaesed eunuhhid neid valvamas ja, ja nende iga sammu jälgimas. See oli siis dokumentaalne lindistus selles kaunis suveaias ja ma arvan, et praegu kõlbaks küll kuulata nüüd üht ilusat armastuslaule. Või oli? Jaa Aga nüüd läheme küll üht vapustavat elamust saama. Meie jaoks oli see 10.. Me reisime teiega, head kuulajad nimetatakse, ongi lähistele. Kujutage ette, et autod viivad teid rahulikult mööda maateid, põllud, loodus kahel pool ja siis hakkavad paistma mingid hooned, just omapärane hoonete kompleks, aga kohe-kohe astume uksest sisse. Ja nüüd me oleme jõudnud ühe kaasaegse maailmaime. Nii võiks öelda, mida võib julgesti vanadele mõistetele maailmaimedele väärilise partnerina kõrvale sättida ja see on terrakotaarmee. See, nagu öeldakse, on 20. sajandi suuri, mine, mida arheoloogid on maapõuest nähtavale ole toonud. Ja kohe ma astun siia suurde saali, see on sõna tõsises mõttes nii nagu suur hiiglaslik spordihall. Kumera laega raudkonstruktsioonide peal püsib paar ja mu nii seni panid ohked kuulda need Hiina noored, kes tulid ja ka neile avanes esimene vaade sellele välja kaevatud leiule ja tegemist on sees tuhandete figuuridega elusuuruses sõdurite vigu uurida, ka hobused on siin ka ja siin on ka mõned sõjavankreid kaarikud. Need on voolitud välja saviliivakivilaadse või õigemini punaka mullavallide vahele on see armee kandnud püsti seisma ja justkui valvama, kaitsma oma Adria oma imperaatorit. Lähevad sirged sirged rivid, seda armee vahel on jällegi kivistunud muinaskari kallid. Niimoodi siis pilt siia meie silmadele avaneb, see oli siin kaua-kaua iidseid aegu siin maa all peidus ja need siis ühtäkki talupoeg oma kaevu tehes seise figuuri avastas ja sellele järgnesid siis need hiiglaslikud väljakaevamistööd leida oli vapustav. Me oleme praegu ida pool väljakaevamiste alguses esimest numbrit kandvas osas ja see oli siis enam kui 2000 aastat tagasi, kui oli keisriks siin ning see oli tegelikult esimene Hiina keiser. Ja tema soovil oli siis selline keraamiline armee valmistatud paigutatud lahinguredis ning maetud siis koos oma keisriga oma keisri hinge kaitsma ja loomulikult siis ka oma maad ja rahvast kaitsma. Ja kui me nüüd vaatame kõike seda huvitavat, mis meile pakkuda takse, siis idast läände on selle esimese väljakaevamise osa pikkus 230 meetrit ja laius on siis 63 meetrit, pinnas või põrand, mille peal keraamilised kujud, terrakota, see on siis selline mat ilma glasuurita põletatud savi, mida on kuumutatud 400 kuni 1000 kraadi. Niisugused keraamilised väga tugevad kujud on valmistatud ja need seisavad siis tolleaegsete telliskividega kindlustatud. Niisugustes kummalistes, vallikraavides või sirgetes, süvendites ja 10 vaheseina eraldavad selle lahti kaevatud koopa või hauaüheteistkümneks osaks 11-ks pikaks brite riiviks üle muldsete vahesein olid pandud tugevad puud, alad, nende peale veel bambusekiht ja tagatipuks muld ning terrakota armee oligi tulevaste põlvede jaoks teadmatult maa all peidus. Nad seisid seal valvel, kaitstes siis oma surnud keisrit, kuid aeg tegi oma töö ja puidust talad kõdunesid andsid pikkamööda maapinna raskele survele järele ning keldrikäikude laed paindusid ja langesid sõduritele peale, neid osaliselt või täielikult purustades või kohati õnnekombel ka terveks jättes. Ja kummaliselt konserveerides selle vapustava leiu järel ja pidevalt väljakaevamiste käigus hakati purustatud figuure restaureerima tükkidest taas kokku sobitama. Praeguseks hetkeks on umbes üks viiendik restaureeritud, umbes 1000 sõjameest on taas oma endisel moel tükkidest pandud. Figuure peab aga selles koopas olema üle 6000 2000 aastat tagasi olid Hiina käsitöömeistrid suutelised tegema keraamikast selliseid figuure, mis on tõeliselt imetlusväärne. Tänapäeval oma tööd tehes kasutasid nad modelle figuuride kere, osan massiivsemast tugevamast materjalist jalad, käed ja rääkimata pead. Siis on peenikene käsitöö. Enamasti on käed-jalad seest tühjad ja ilmselt on nad hiljem kehaga kokku liidetud. Meistrid tegid oma figuurid täpselt tolleaegsete sõdalaste järgi. Meeste keskmine pikkus oli üks meeter ja 80 ja kergem neist oli 130 kilo ja kõige raskem 300 kilo kaaluv koju. Keskmised inimesed olid ka tollal muidugi tunduvalt lühemad, aga kuna see oli ikkagi reisikaitsevägi, siis oli sinna valitud kõige pikemad ja tugevamad. Ajaloolased teavad rääkida, et ainult seni dünastia ajal tehti selliseid figuure suuri ja raskeid. Tuhanded figuuri restaureerides märgati, et igal kujul on tõepoolest oma nägu, oma miimika, oma soeng. On kindlaks tõenduseks, et modellideks olid tolleaegse armee sõdurid. Ja huvitav on samuti tähele panna, et igal figuuril on oma kehaasend. Juskui, erinevad žestid, liigutused, kutsaritel on käed ette sirutatud, teistel figuuridelon käed all või pisut üles tõstetud. Ja see juhib tähelepanu, et nende käed on hoidnud relvi sellest väljakaevamise paigast, mis praeguseks on nimetatud näitusesaaliks number üks on leitud üle 40000 relva ja relvad on tehtud osaliselt pronksist. Koopa avamisel olid relvad koopa põhjas, praeguseks on need kõik muuseumi hoiule viidud ja teises väljakaevamise osas oli ka relvi näha. Ja iga figuuri kõrval on ka väike tahvel kirjaga, kus on siis täpne asukoha kirjeldus ja samuti andmed, et kuidas leitiseleid, millises seisukorras oli ja kui oli detaile puudu, siis need figuurid on ka osaliselt puudulikud. Hävinud on detailid, mis olid tehtud puidust, eriti sõjavankrite osi ja relvade osi. Nõnda siis olid tuhanded keraamilised sõdurid maa vangis, üle 2000. Aasta avati see väljapanek 1974. aastal. Sõdalased olid üles rivistatud keisri hauast ühe kilomeetri ja 200 meetri kaugusel lääne pool. Hauakohta oli käsi kirjalisi vihjeid olemas, kuid valvearmeest ei olnud senini olnud mingit Infot. Koobaste lähedalt on leitud kujude transportimise jälgi. See vihjab sellele, et kujusid ei tehtud kohapeal, vaid toodi kusagilt kaugemalt ja siis toodi nad ka hobustega kohale. Kujude avastamise lugu on väga huvitav. Leidjaks osutus talumees, kes oli omal maal otsustanud kaevu kaevata. Siit. Nüüd jätkab Tiit Made. Ja siin on tähistatud ära see koht, kus põllumees kaevas omale kaevu seal umbes äärmisest küljest viie-kuue meetri kaugusel ja umbes üks meeter ettepoole sellest sõdurite pealiinist ja põllumees kaebas, oli jõudnud juba nelja meetri sügavusele vette ei tulnud, aga sattus kindrali pea peale, tuli kaevust välja kindrali pea. Nüüd need üks nendest kindralitest seisab praegu täpselt selle koha peal, kus on Kaerdal pead ei ole küll otsas. Edasi siis kaevasid põllumehed veel ja hakkasid leidma Nende terrakotakujude tükke ja siis teatas, et tahab ametivõimudele ja arheoloogidele ja sellest peale hakkas kaevamise protsessi edenema ja Avatise siis esimesel märtsil 1974. aastal. Väljakaevamistel on väga paljud šahtid veel pooleli on ära võetud, pealmine pinnasekiht on välja jõutud alumiste juba esimeste leidudeni, poolikud töö, frondid on kaetud klastikaatidega. Rahvast siia peale tallama loomulikult ei lasta. On tehtud sellised ülekäigusillad, kust inimesed saavad liikuda ja muidugi rahvast on palju ja kogu aeg palju, sest et vaatamisväärsus on kahtlemata. Ta on maailma üks võimsamaid. Siis kui vaadata nüüd selle suure halli või saali lõpuossa, siis seal seisab jällegi võib-olla isegi juba sadu. See on siis selline restaureerimistöökoda või, või plats või väljad, kus kohal meistreid, seal hea kohalikud kunstnikud neid figuure siis vastavalt taastavad ja kokku panevad ja jällegi saavad teatud hulga valmis, nii nagu on öeldud, siis jalgealuste plaatide järgi on võimalik ka nende täpsed asukohad kindlaks ja siis pannakse nad siia nendesse sirgetrasserevidesse oma kohtadele üles. Ja muidugi huvitav on ju ka seda teada, et see maa-ala ei olnud mitte sugugi tühi kuni 1974. aastani. Kui siin juba üks farmer kaevas oma kaevu, siis iseloomulikult taina küladele on sageli vajad üsna tihedalt kokku. Nii et sellel alal oli väga palju elamuid ja inimeste eluasemeid ja põlde ja aedu. Ja need inimesed loomulikult pidid siis ohverdama oma eluasemesellise leiutarbeks ja, ja nad muidugi siis jällegi asustati ümber kuhugi teise paika, kus nad taas oma uue kodu rajasid. Oh. See on saanud See terrakota armee väljakaevamiste teine osa sai alguse 1976. aasta aprillis ning vaatesaal avati külastajatele 1900-ni 94. aasta oktoobris. Praegu on osa sellest saalist veel täielikus töömeeleolus. Iga päev on siinkohal eksperdid. Need leiud avastati esimesest väljakaevamispaigast tunduvalt hiljem ja siin pole suudetud veel kõike päris korda teha. Ja selles osas paistavad aga eriti ilme kalt silma ehituskonstruktsioonid. Moldsed vaheseinad olid jaganud sõdurit taas mitmesse rivisse üle vaheseinte oli pandud laeks tihedalt üksteise kõrvale lükitud tugevad puutalad, mis omakorda olid taas kaetud mullaga ja muld oma raskustega. On siis need puutalad puruks painutanud ja figuure purustanud, nagu juba eelpoolgi räägitud. 2000 aastat tagasi kasutati armeega võtmiseks männi- ja küpressi tüvesid, mille keskmine pikkus oli neli meetrit ja läbimõõt 45 sentimeetrit ja selle näitusepaviljoni väljapanekute juures võib ühe kolmandiku ulatuses jälgida kaitsekraavide ehitust. Kivistunud pinnases on näha ka selliste mat, tide, roomattide ja ja bambusetüve jäljendeid. Ja kolmandik selle saali figuuridest on restaureerimiskõlbulikud ja osa säilitatakse leitud kujul. Osa tükkidest ja kildudest aga heidetakse hoopistükkis kõrvale. Ja et kõik tööd on siin ikkagi alles tegemise järgus, siis selleks läheb veel seitse kuni kaheksa aastat, et kõigega korda saada, nende külastajate jaoks, kes siis saabuvad, avaneb siin hoopis teine vaatepilt. Ja kuna neid figuure saab vaadelda suhteliselt eemalt erilistelt vaateteedelt, siis ei saa ju neid tõesti, ütleme nii-öelda kohe nina vastu nina täpselt jälgida ja selleks, et siis ka kõigist sellest peenest kunsti nikerdusest ja kõigest sellest oleks parem ülevaade siis on osa figuure toodud välja klaasvitriinidesse ja siis neid saab tõesti lähemalt vaadelda. Ja tõepoolest siin on siis näiteks tüüpiline sõdurifiguur, kes tulistab seistes ja ta kehale on antud selline asend, et me näeme kohe, et tal on niisugune ülesanne just lahingus. Ja kui tähelepanelikult siis sõdurite kujusid jälgida, siis selgub, et neil on ka omad rongivahed erinevalt on neil kui ka soengud, juuksed on üldse Hiinas olnud väga tähtsad ja mehed on valdavalt kandnud ju pikki juukseid. Juuksed on pühad ja juustel on oma jõud ja sellepärast on siis sõduritel kui ka kõrgematel ohvitseridel ikkagi pikad paksud juuksed, aga nad on soengusse sätitud. Loomulikult pidid ju lahingus juuksed olema kinni ja sellepärast on need eriviisi Palmitsetud kas siis sõlme või krunni veel lisaks keeratud. Ja enamasti on viidud sisse kõrge juukse, krunn viltu paremale poole pealaele ja vahel toetavad ka külje juukseid külgedele punutud patsid ja, ja igasugused muud sellised kokkukeeratud juuksekihid või väikesed kaared ja soengute kaitseks on ka erinevaid täid ja mütsikesi. Ja vaatame natukene veel sõjameeste riiet. Jalaväelane on riietatud pikka pluusi, mis on siis nahkrihmaga kokku tõmmatud ja jalas on jalaväelasel põlvini ulatuvad püksid, mis on eriliste tripidega kinnitatud tihkelt jalgade ümber. Peas on kõrge ja kitsas soengut müts jalas, aga tempid ja pisut ülespoole ninadega vaatavad rihmade ja pannadega saapad. Ja käeasendi järgi võib arvata, et ta on olnud relvastatud pika varrelise odaga ja sõjameeste hulgas on ka raudrüüd kandjaid. Raudsed, keebid katavad selga rinda ja kõht ja mõnel puhul on need ainult raudsed vestid, enamasti aga kaitsevad nad ka õlgu ja ja siis käsivart ülaosa, kuid on ka täielikult raudsete varrukatega varustatud, rüüsid ja raudrüüd on tehtud ruudukujulistest plaadikestest, mis on siis omavahel kokku liidetud. Kõrgete ohvitseride riietus on aga tunduvalt pidulikum, neelan, uhkemad, mütsid, nad on ka raud rüütatud ja raudrüüd on siis kaunistatud ja on näha, et tegemist on olnud väga hoolika tööga. Samuti on ohvitserid juures kasutatud värvilisi siidist palmikuid, paelu ja nööre. Ja arvamus oli, et kõrged sõjaväelased peavad olema lahingus paremini kaitstud ja nende eluiga peab olema lihtsõdurist pikem. Kindralifiguurid olid ka väga kõrget kasvu. Nõnda umbes meeter üheksakümnesed mehed ja ühelt põlvele laskvat vibumehed ja teisedki, kelle asend näitab, et nad on relvadega seotud on praegusel hetkel veel just nagu pooleli, sest et relvad on nagu juba öeldud, esialgu veel restaureerimisel ja hiljem pannakse need omale kohale ja nõnda saab siis terrakota armee järjest enam ja enam valmis. Sõjariistad on olnud algselt kroomitud ja seetõttu on ka nad pinnases väga hästi säilinud. Siin ühe koha peal on väga hästi näha, kui palju oli mulda hobuste peal, hobune on küllili maas ja umbes neli viis meetrit on siis kivistunud maapinda seal tema peal üleval ja üle selle on siis näha lainetena jooksvad palkide jäljendid, mis on ka 2000 aasta jooksul ära kivistunud. Palgid mädalasid ära, muld vajus kujudele peale ja vajutas kujud vastu maad. Ja siin oli ka küsimus, et kas selline liivakivitaoline pinnas oli siis ka sellel ajal ja kas see oli ka maapinnal, et oli aru saada, et see on just see sobilik paiku kohta selline armee nendesse maa-alustesse sügavamatesse koridoridesse paigutada? Vastus oli selline, et jah, see selline väga tugev nagu kivistunud pinnas, et see on siin väga madalates kihtides, aga et mida rohkem maapinnale lähemale, seda rohkem tavalisemaks maapind muutub ja et maapinnal on see pinnas ikkagi täpselt samasugune, nii nagu ümbruskonnaski. Nii et tavalised aiad, tavalised põllud ja tõepoolest inimesed ei võinud aimatagi, et nad elavad. Nende põllud on selliste suurte aarete peal. Ma ei taha ja 1976. aasta suvel leiti ka kolmas koht, kus alustati väljakaevamistöid ja see avati tajatele 1989. aastal. Ja see on vahest ehk isegi kõige tähtsam sellest leiust, sest see on küll 500 ruutmeetrit suur osa, mis ei ole teistega võrreldes mitte sugugi suur, vastupidi, see on väike. Kuid ta on tähtis just selle poolest, et siin asus selle armee kindralstaabi. Sellesse ossa on ilmselt kunagi sisse tungitud ja röövitud relvad ja figuuride pead. Keset staapi on hobused rakendatud kaarikut, et siit leiti ka hiigelpäevavari väga ilusate kaunistustega ja hobused ja kaarikud on siin ka väga uhked. Samuti on siin leidude hulgas hirvesarvi ning loomade luid ja ilmselt oli sega pastav rituaalide palvetamise ja ohverdamise paik. Kaarikud, mis olid valmistatud puust, on hävinenud, kuid keiser, et siin ši vangi kaarikud, luksuslikud pronksist, neli hobust ees, nendega kohtume veel eraldi omaettenäitusesaalis. Nüüd aga on meil ees täiesti unikaalne kohtumine. Jalgfirma on selle mehe nimi, kes avastas selle suure vaatamisväärsuse, kes oma kaevust leidis esimese figuuri. Kindral ei pea ja nüüd ta istub seen selles muuseumis koha aukohal ja on lausa autogramme andma ja meil on võimalus tema käest ka paar küsimust küsida. Ja esimene küsimus olekski siis selline, et millised olid need esimesed muljed, kui ta selle leiu oma kaevust tegi? Praegu kohe autogrammi ja tempel, kes ka veel juurde punane tempel. Too süniuguašeos, söör, kaljutusioon. No tõesti lugu oli nõnda, et ma hakkasin kaevama, kaevu ei tulnud, selle asemel leidsin maapõuest kummalise inimpea. Hiljem selgus, et see oli ühe keraamilise kuju kindrali pea alguses. Me kohtusime kogu perega hirmsasti ära. Me arvasime, et see on küll paha enne, et meile juhtub nüüd midagi midagi hirmus hullu, et mingi õnnetus. Arvasime, et need on meie esivanemate hobused ja ilmutavad meile sellisel kummalisel moel. Leidsin selle leiu keskpäeval, aga terve öö ei saanud sõba silmale. Aga nüüd muidugi oleme selle suure leiu üle kangesti rõõmsad. Ja need siis oleme lõpuks nende uhkete pronksist kaarikute juures. Kõigepealt öeldi kohe, et kaunistamiseks on kasutatud seitse kilogrammi puhast kulda. Ja kaarikud on tõepoolest oma arheoloogilise ja kunstiväärtuse poolest hindamatud. Ka ohjad valjad, väikesed rihmad on tehtud pronksist, vahel isegi imepeened peaaegu et juuspeened ja see on tõeline meistritee. Kaarikut ees on nagu öeldud, neli hobust ja kaarik ise on kahe rattaga kõrgel pukis istub kutsar. Kaarik on väga hästi kaitstud, tugev ja sealt leiti ka palju relvi. Kaariku sisemus on aga tõeliselt mugavaks tehtud, seal on lisaks istmetele ka veel voodi, nii et see oli reisijale keisrile siis nagu tõeline kahel rattal veerev maja. Vaadake, seal on kolm maketi, uks, uks ja praegugi avanevad ja sulgevad need uksed ennast väga vabalt. Tegelikult aga on kaarikud ikkagi kokku monteeritud enam kui 3000-st väikesest osast ja imeline on ka see. Vaatamata enam kui 2000-le aastale mullapõues pöörlevad täiesti vabalt ja värvilised kaunistused, siis kõik on imehästi säilinud. Ja karikad on kaunistatud keisrile iseloomuliku ornamentikaga. Ulmeloomade, draakonite ja fänniksitega. Kaarikut leiti keisri hauakambri lähedusest pisut eemal terrakotaarmeest. Nõnda õrnalt laulsid siis Hiina neiud ja see laul oleks just nagu jutustanud nendest kaugetest kaugetest aegade hämarusest, aga mine tea, ei julge enda peale võtta tahk küll seda pattu kuna hiina keelt ei oska ja laulusõnu tihkedega mitte, aga nüüd jagavad nähtust oma muljeid Riigikogu liikmed Mihkel Pärnoja, Mati Meos ja Tiit Made. Terrakota armee külastamine seanist 32 kilomeetri kaugusel. Oli selle reisi nii-öelda vaatamisväärsuste seisukoha pealt üks. Ütleme ootamatumaid muljete poolest ja eelkõige mitte otse selle poolest, mis seal näha oli vaid selle poolest tagasivaade nii kaugele ajalukku annab meile üsna ootamatu lähenemisviisi. Me oleme kuulnud ja lugenud sellest, kuidas vaarausid suurte riikide päid on maetud. See oli minu jaoks selline omapärane lahendus, kus suure riigi imperaatorit maetakse nii, et tema hauakambrist poole rivistutakse üles tuhanded ja tuhanded väelased, olgugi et valmistatud terakutast ja need peavad siis valvama teda läbi igaviku. Ja samal ajal töö, mis oli tehtud nendel väljakaevamistel. See oli üsna võimas. Siis, kui Eestimaa pinnal oli kultuur üsna algeline siin oli mitmed tuhanded aastad tagasi kultuuri lama, kultuuri, edu ilme ja, ja tänases maailmas, kus me oleme siin, Idamaal, võime öelda, et me oleme nagu järgi jõudnud. Kõik on suhteline. Ja suhteline ka tulevikus. Kõik käib lained mööda muidugi. See iidsete sõdalaste kalmistu või matmispaik tolla imperaatori hauakambri ees 2200 aastat vana. See näitab Piperaatorite ja selle riigi võimsust, jõudu, organiseeritust, sest need sõdalased olid üle 6000 või palju neid oli, olid üles rivistatud juba oma käikudesse sõjarivistuses kõige ees kindral, siis tulevad sõdalased, kes peavad hoidma positsiooni, siis on nende järgi kanalite moodi või käikude moodi nii-öelda varaväelased ja kõige taga on kindralstaap. Ja siis on veel imperaatori hauakambri ette on veel pandud paarikud sõjagaarikud valmis nii-öelda lööma tagasi võimalikku vastast näitab, et eksin tol ajal paar 1000 aastat tagasi oli ikka omavahelist löömist kõvasti. Teisalt näitab ta seda. Nüüd juba siis oli see rahvas distsiplineeritud, allus käsule ja korraldusele. Ja meile seletati, kuivõrd organiseeritult seda asja tehti. Kõik näod on erinevad, viimne kui üks nendest mitmest mitmest 1000-st. Kõik riided on erinevad. Selgelt on näha, kes oli sõdur, kes oli ohvitser, kes oli kindral, sest nad on eristatud soengutega. Samuti on täpselt välja valatud riietus. See oli midagi fantastilist, hiinlased ise ütlevad, loodan, et see on kaheksas maailmaime. Ja küllap ta seda ka on, kui nad ükskord nad ütlevad seitsme-kaheksa aasta pärast on restaureerida, mine lõpetatud ja see, mida on võimalik parandada, on kõik oma kohale tagasi asetatud. Siis võib see olla küll üks vaatamisväärsusi number üks maailmas ja seetõttu on hiina pool ja teinud väikse kummarduse nagu Egiptuse püramiidide suunas ühe tunnustatud maailmaime suunas, nad on selle hauakambrite lähedusse lihtsalt ise üles pannud. Lamiidi koos sfinksi kujuga lihtsalt et ulatada käsi oma käsi sinna seitsme maailmaime hulka. Ja loomulikult on sega samas väga hea äri. See on meelitus turistidele, see on postkaartide. See on nende kujude koopiate seal raamatute läbimüük, sest et hiinlane võtab ikka asja üheselt ja selgelt, ei mingit fotot, ei mingit videot, ostad ainult ja kogu lugu ja äri õitseb. Niisiis võime julgesti öelda ja kinnitada, et tegemist on maailma kaheksanda imega. Kuulda oli keskööprogramm kirev hiina maa, mille koostas Reet Made ja saate mängis tervikuks kokku helioperaator. Seni Bruznitsid.