Nädalaks. Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris Kristjan Port. Inimestele ju meeldivad tasuta asjad. Messidel ja näitustel koguneb koti pastakaid ja pabereid et jääda seejärel kuhugi kasututena vedelema. Otsides nähtusele põhjendus, siis uuelt omanikult head vastust ei kuule. Samas leiab iga pliiatsi bloknati pealt firma nime või muud reklaami. Järelikult ei saanud tasuta asju, vaid vahetasid oma tähelepanu selle tarbetuks osutunud asjakese vastu. Sisuliselt kauplesid kahjudega populaarsete tasuta veebiteenuste puhul. Olukord kordub. Nähtuseks on uue põlvkonna äri ehk tähelepanutööstus. Kabaks on kasutajad ja lõpuks siis ka nende raha. Pakkudes kliendile tasuta teenust, kasutab ta seda ennast unustades ja en tabavalt. Kogutud andmete põhjal luuakse isiku ja tema maailma ehk suhete, sõprade, harrastuste ja muude eelistuste põlguste proofil mida müüakse kaupade reklaami etele. Skeem, mille sisu peaks viga digitaalse maailmakodanik teadma sarnaselt näiteks radiaatori toimimise põhimõtet, televõi kaubanduse toimimise loogikale. Sest igaüks teab, et nupule vajutades toodab radiaator sooja ja kui uuesti vajutada, siis enam seda ei tee. Vähem teatakse, et poodi sattudes vajutatakse inimese kui kliendi nähtamatutele nuppudele milledest mõnel korral kukub korvi midagi, mida ta esialgu ostma ei tulnudki. Oluline osa inimeses toimuvatest valikumehhanismidest häälestatakse juhtreklaamid abil luues uusi vajadusi, konstrueerides asjade omamisele õigustusi. Erinevalt rediaatorist on inimene aga natukene ebakindlam süsteem ja mõnesid indiviide võib isegi pidada reklaami teoks rikes olevateks kuna efekt on oodatust väiksem või koguni puudub. Paraku suurem osa inimesi on veendunud, et nemad kuuluvadki just sellesse rühma et neid reklaami ei mõjuta, kuna nad on mingil seletamatul põhjusel reklaamist üle või muidu mõjutuste suhtes tugevamad. Aga see ei saa ju olla õige, sest siis peaks üleeelmine lause ütlema, et enamusele inimestest reklaami mõju. See väide ei saa olla kuidagi tõene sest siis poleks meil Google'it ega Facebooki teenuseid, poleks ajakirjandust ega televisiooni, vähemalt sellistena, nagu me neid teame. Reklaamid toimivad. Vaielda võib eri vormide tõhususe üle. Pikemat aega rahuldati masside külastamisega. Arvestades siis, kui suur protsent näiteks mingil kellaajal tele või raadioauditooriumist olid potentsiaalsed. Google Facebook konkreetset diaveebipõhiste teenuste keskkond üldiselt võimaldasid tõhusust parandada ja pakkuda kliendiga arvestatavaid reklaame. Näiteks otsides mingit infot või avades teatud temaatikaga. Veebilehel sündis võimalus sokutada nägemisvälja vihjeid sobivaltresoneerivate kaubanduslikke teadaannetega. Google'il ja Facebookil õnnestus hiilida inimese mõistmisele veelgi lähemale. Aga nad läksid ahneks. Google'i probleemidest ja välja kirjutatud trahvidest on vähem räägitud. Võimalikelt suurenenud peapesu seisabki alles ees. Võimalik, et kasvab surve suurte IT-teenuste pakkumise reguleerimiseks jõuab mõne pahanduse äragi hoida. Hetkel on trumlis Facebook. Paistab, et paari miljardi internetikasutaja kohta andmeid koguva ettevõtte pesutsükkel pole veel lõppenud. Uuemustusena ilmus sellel nädalal skandaalne teave. On kusagil 2016.-st aastast alates pakkunud alaealistele võimaluse teenida paarkümmend dollarit kuus kui nad kasutavad ettevõtte privaatset võrguteenust. Lühendina. Tuntud kui Veebeeenny. Veebeeenne idee on pakkuda kasutajale turvalisust. Sisuliselt ei pöördu kasutaja otse maailma või tähtede poole vaid esitab info soovi krüpteeritud kanaleid kaudu VPN pidajale, mis siis suunab infopäringu edasi. Ükski kõrvaltvaataja ei näe, mida kasutaja külastab ja veebilehte ei tea, kes teda väisab. Kuna nende jaoks on küsijaks nimetatud VPN. VPN võib puhastada ka infovoogu sattunud pahavara ja pakkuda muidki kaitsvaid teenuseid. Ideaalsel juhul võiks seda pidada heaks turvameetmeks juhul kui Veebeeennise juuri, mida klient veebiruumis teeb sest tal on selleks suurepärane positsioon, olgu hoiatusena värske analüüs 150-st tasuta VPN teenusest, milledest 90 protsenti rikkusid mingis osas kliendi turvalisust ja mõned olidki otseselt kuritegelikult. Facebook'i juhtum sarnaneb just nende viimastega, sest firma kogus alaealistele raha, pakkudes turvalise teenuse nime all informatsiooni nende tegevusest internetis. Alaealiste ärakasutamise õiguslik aspekt on osa probleemist. Tegelik pakkumine oli suunatud 13 kuni 35 aastastele. Aga vanemad peaksid ise teadma, millega riskivad. Apple eemaldas uudise peale Facebooki rakenduse oma veebipoest. Ja tõenäoliselt jõuab sõnum ka androidi poepidajate. Nii. Loo moraal. Ole tasuta teenuste puhul tähelepanelik sest pikapeale oled ise see, kes muudab selle halvaks stiiliks. Ja kui sulle makstakse peale, siis on see tõenäoliselt väga halb diil. Lindiga raali laulaks.