Kui lööte lahti atlase ja otsite kätte Nõukogude maa kirdetippu mida ühest küljest tuhupeering teisest tšuktši meri, oletegi Juri Rüteus, sünnikodus. Aastasadu kolitsukodka, viletsuse, nälja ja tõbede tallermaa. Ameerika ülesostjad viisid viigri ja karunahad merihobukihvad ja vaalaluu, Bootnikest nööri, epid, Varstu põrguvett ja padruneid. Ameeriklaste peri mehetsemisele vaatasid tsaari ametnikud läbi sõrmede ja võtsid ise, mis võtta andis. Ülejäänu eest hoolitsesid šamaanid, kes kurjade vaimude keeled ähvardusel hoidsid sutse pilkases vaimupimeduses. Ei teatud siin, mida tähendab raamat pliiats, ajaleht? Tsunftide seas polnud ühtegi kirjaoskajat. Polnud neile oma kirja keelki. See tuli alles oktoobrituultega. Ja aastal 1930 115 tuhandeline väike rahvas. Kirjakeele vene kirja. Sellel samal aastal sündis ka esimene tšuktši kirjanik Juri Rõtov. Sündisin 1930. aastal kuueleni asulas kõngeesneri neemel. 30. aasta oli tšuktši kirjakeele sünniaasta. Praegu on kirjaniku töö minu ainsaks ametiks ja koos minuga tööd tšuktši kirjelduses terve rida noori kirjanikke. Eeskätt tahaksin esile tõsta poetessi Antonina kõmutva loomingut. Mõned lühiandmed Ruti biograafiast pärit kihvakütti kodust üles kasvanud eliini külas kus endistel aegadel polnud muud kui paarkümmend kehva jää ranget ja ameeriklasest kokkuostja pood. Praegu aga Vasakut kätt laguunipoolses servas on rohkesti uusi palkmaju. Siia jääb kolhoosi juhatus, kauplus, klubi, jaga kool. Küla kõige suurem hoone kooli kõrval seisab kaks majakest õpetajatele. Paremal pool on veel ja Rangad võimul, aga ka seal kogub kokku oma 10 puumaja. Küla lõpus on kolhoosielektrijaam elektrijaama kõrval tuulemootori metallmast. Edasi läheb neem silmanähtavalt kitsamaks. Kaldal seisavad süstajad, siin-seal silmad kuivama seatud võrke. Külast kaugel pärisneeme tipus paistavad polaarjaamahooned. Oleks muidugi kõige parem, kui lugeja, koerad või põdrad ette rakendakse, meile külla sõidaks. Veedaks aega klubis, käiks kolhoosnikute majades ja, ja Rangades ning teeks tutvust meie kuulsate küttide Ulpeneeri, RiTuuki ja kõmu õnniga. Kuuleks vanamemme, õli lugusid, atakki laule, heidaks pilgu luunikerdaja Kema Auge meistriteostele ja näeks tykki Jäärult teene. Näputööd. Pärast keskkooli lõpetamist lähetatakse andekas noormees Leningradi ülikooli. Jüri Rute. Kirjanduslik tegevus algab aastal 1947 ajalehes Nõukogude Šukotka. Viiekümnendatel aastatel ilmuvad esimesed jutukogud, mis teevad kirjaniku nime üleliiduliselt tuntuks. Rottev suu kaudu lõi kõlama kartmatute küttide ja põdrakasvatajate tarkade muinasjututestijate ja laulikute sajandeid vaikinud hääl. Kirjaniku ülesandeks sai läbi mõtestada, poetiseerida ja raamatusse raiuda kõik need tohutud muudatused, mis olid toimunud tema rahva elus. Muidugi juhtidest kirjutati ju ka varem revolutsioonieelselt päevilt pärinevad etnograafi, kirjanikku ja revolutsionääri tämbugarassi südamevaluga kirja pandud tšuktši jutud. Nõukogude aastad andsiti Soans Jomuskini aliteet lähed mägedesse ja Nikolai sundikki väljalgse põrsa. Ent kui ergas ja heatahtlik poleks ka kõrvalvaataja pilk, ei suudeta ometi tungida nii sügavale rahva põue ja avada nii mitmeid tahke kui sellesama rahvaritest võrsunud kirjanik. Järgneva katkendi mõistmiseks. Paar sõna. Kaks komsomolibrigaadi sõidavad küttima merihobu mõlemal briga piirideks, kaks kanget vanameest, kuku ja paat. Õnnetuseks ütleb mootor üles just sellel süstas kust merihobu surmavalt haavati. Ja kuna vahemaad küllalt kauge sadarpooniaks teine brigaad, mis lõbusalt kaldale popsutab, merihobu puksiiris. Alles hulk aega hiljem purjetavad kaldale eluka esimesed tabajad. Purje alla laskmine läks õnnelikult kui öökolis juba süsta ninasse ja seisis seal nüüd täies pikkuses. Niipea kui süst põhja puudutas, hüppas ta kaldale. Brigadiri järel ronisime ka meie maale. Kindlal sammul astus kukk Õpaadi poole, kes alles auravad merihobutükkide kuhila juures seisis. Usud sa siiamaale ikka veel, et teie selle merihobu püüdsite? Küsis kukk. Mis seal mõtled, kastis paat muiates, kelle harpuun siis sinu arvates merihobu siis löödi või on see teie away tõesti nii tugev, et harpuuni, kes teab, kui kaugele lennutab? Või on ehk sinul mingid vägevad nõiasõnad varuks? Ole vait, käratas kukk paadile. Anna elukas heaga siia või muidu läheb löömaks. Ikka Peeaa tõrjuspaat. Võin minagi pudrust olen. Ega meiegi see nii kaua aega kaotanud, kuni brigadirid nähklesid. Et komsomolisekretär, kelle autoriteediga Me omi nõudmisi toetasime, meie paatkonnas oli, meelitasime Michnenko gepeeri ja Milgategiini oma poolele ja poisid nõusse, et kui mitte just terve, siis vähemalt pool merihobu kindlasti meile peab kuuluma ise selle õiglase otsuse üle rõõmu tundes kiirustasime oma brigadiri juurde. Pöördusime ümber. Jah, jäime soolasambaks. Mõlemad vanamehed tirisid ähkides vate maha. Ilmselt valmistati jõugatsumiseks. No mis neil ometi arus on? Ahetas akandu? Lahendavad küsimust jõupositsioonilt ütles away külma rahuga. Või lihtsalt öeldes, vanamehed on lolliks läinud. Tuleb lahutada, otsustas akanto ja brigadirid juurde joosta, süüdis, mis te teete, lõpetage jala, Maide, pange ammused selga. Kopli minema või muidu saatsin, aga ähvardas paat oma kuivetanud rusikaga akantoninaal vehkides. Olgu, saaks selle oma, kes seda väärib, saagu tugevamale kisasku, kondisid õla penne ette ajades hakanduda kõnes. Ega nad teineteist ära tappa, pesen teda, las pusklevad, huvitav vaadata. Away akanto ja mina asusime kukk selja taha ning paadi süsta poisid oma brigadiri tagalasse. Võitlus algas teineteisele, karusnahksed pükste värvlist kinni kahmanud, tammusid vana Medu vastakuti ja me nägime, kuidas lillakad lihase jäänused nende käsivartel pingule tõmbusid. Sügavam, mõttelistele järeldustele kalduv Avaidi sõnas just nagu filmis Aleksander Nevski. Ainult jää ja hobused on puudu. Aga vanamehed muudkui tammusid, jätammusid, kumbki pool püüdis jõudumööda aktiivsust ilmutada, vastast maha paisata ja selili panna. Parajasti läks kukk, kes paadi Dorbasse nina peale astus, sellega äärepealt toime tulnudki. Aga paat sai jala õigel ajal ära tõmmata, et nüüd kukk kõõrd kõigest väest enda poole, kui kõõl kärisesid püksid. Ta püüdis paadi sõrmi lahti kangutada, aga see hoidis endiselt püksivärvist kõvasti kinni. Jälle algas paigaltammumine ainult selle vahega, et mõlemad juba lõõtsutasid. Nüüd ei teinud kumbki enam katset vaenlast maha panna. Nii üks kui teine hoidis vastasest lihtsalt kinni, oodates, et see enne pikali kukuks. Jalad konksus ja värisesid all, aga nad tammusid ikka veel vastasele keskpaigast kõvasti kinni hoides ja pead teineteise õlale toetades. Eemalt vaadates polegi seda toimingut küll kuidagi jõuprooviks võinud pidada. Pilt jättis pigem mulje kahe hea sõbra kokkusaamisest pärast pikka lahusolu. Aitab juba lauses away lepitavalt. Vastuseks kostis ainult Hähkimist ja kivik libur rabinat vihameeste jalge all. Jõukatsumine kestis juba pool tundi. Kaio tuli meie juurde ja teatas, et mootorit parandada ei saa magnethooli läbi. Viimaks nägime, et paadi sõrmed annavad järele. Ta lasi püksid lahti ja lõi tuikuma, valmis iga hetk kokku varisema. Aga toe kaotanud kuu kõõl vajus nagu tühi kott kosti maha tõmmates enesega kaasaga paadi, kelle püksi sest ta ikka veel kinni hoidis. Paat kukkus kukele otsa. Mõne aja lamasid vanamehed liikumatult ja puhkasid. Esimesena katkestas vaikuse kukk. Kaua sa mõtlesid mu seljas Lõsutada? Küsis ta kõlatult. Paat tõusis püsti, tema järele ajas enese üles ka kuu kõõl. Ja ilma kellelegi otsa vaatamata läks jalgu järele vedades süsta juurde. Seisime ikka alles paigal, vapustatud meie brigadiri lüüasaamisest. Nüüd polnud enam mingit kahtlust, kellele merihobu kuulub. No mis teie seal passite, pean mina üksi liha süste kandma või käratas paatama poistele. Meil polnud siin enam midagi teha. Läksime oma süsta juurde, kus meie brigadiir üksi oma kaotust leinas kiskus juba Videvikule, kui külasse jõudsime. Majade aknad olid valged ja tuul tõi ninasse suitsu. Lõhna valmistati õhtueinet. Kuulsime selgesti koerte haukumist, inimeste hääli ja jõujaama pudinad polaarjaamas. Kui oma tavalisse randumispaika jõudsime, nägime imestusega, et meile on vastu tuldud away, kes parajasti purje allalaskmist sättis. Torrises tulid meie üle irvitama, mis muud. Kaldal seisis viis inimest. Esimesel pilgul tundsime nees ära oma vanemad. Nad seisid merihobulihakuhila kõrval. Kole kaua lased ennast oodata, ütles apar Kaio isa, kui me süstlast välja ronisime. Vast tuliste abiga tirisin mees üsna kiiresti kõrgemale. Sidusime vaiade külge kinni ja hakkasime oma asju koju minekuks kokku korjama. Mis teil viga on? Küsis imestunud apar pojalt. Kõigil sihuke nägu peas, nagu oleks teid alla neelatud ja pärast uuesti välja sülitatud. Väsinud, kostis Kaio ohkega oma jahikoti üle õla visates. Aga mis siis lihaga teha? Mis lihaga või siis ka ju selle teie osaga, mis paat siia jättis, vastas apar. Siis merihobu koos ei tapnudki. Mis lahti on? Küsis parajasti meiega kohakuti jõudnud, kukk. Ei saa, räägib paat, olla meie osa siia jätnud. Paati jättis küsisku kõõl oma kõrvu uskumata, sülitas korra lihakuhila suunas ning vastust ootamata seadis sammud kodu poole. Jahmunud apar vaatas sku kõõle nii kaua järele, kuni see lülite taha kadus. Mõistagi, miks apaar vanamehe imelikust käitumisest aru ei saanud? Teda ju meiega merele ei olnud? Öelge, palun seltsimees ruttu. Kas huumorimeel on tšuktši rahvuslik omadus? Huumoritunne on minu meelest inimlik omadus omane kõikidele inimestele. Tšukotkas paistab ta iseäranis silma selle tõttu, et meie loodus on karm. Muudame ta kauniks oma naeratustega. Ja jutustused erinevad inimesed, pajatab kirjanik järgmise loo. Kord Moskva Habarovski rongis juhtus mul kaaslasteks belglaste turistide paar. Nad tundsid suurt huvi kaugpõhjarahvaste elu vastu, ehkki ise Leningradist põhja poole sõita ei söandanud. Küsisid muuhulgas ka seda, mil kombel polaarjoone taga elavad inimesed oma rõõmu väljendavad. Nad olid millegipärast kindlalt veendunud, et naerukodumaaks on Vahemereäärsed maad aga põhjarahvaste iseloom peab peegeldama põhja karmi loodust. Need viisakad hakata. Välismaalased püüdsid igati hoiduda minu solvamisest ent oli näha, et tšuktši temperamenti pidasid nad võrdsextriiviva jääpanga või siis paremal juhul merihobukehatemperatuuriga. Oo muidugi, hüüatas belglanna. Ma usun, et isegi polaarjoone taga võib naeratust näha, aga see on kindlasti erinev lõuna maalanna naeratusest, täpselt niisamuti nagu tundrasamblik troopika lopsakas taimestikus. Nii nagu põhja karged, külmad toonid, lõunamaa värvikast, võib-olla isegi liiga kirevast balletist. Aga selle daami abikaasa, kes vaevalt uskused tšuktši keeles on sõna naeratus ei suutnud kuidagi nõusse jääda, et selles keeles ka sõna naer on korda kolm päris ta kangekaelselt. Kas see pole siiski mõni laensõna meie lõunanaabrite keelest? Mul on olnud juhus kuulda, kuidas naeravad lõunamaalased. Neil on tore naer, lagistav, kergesti sütitav lõbususe eredast, leegist lõõskav. Aga nad ise jutustasid mulle, et mõnel päikeseküllases maal saavad inimesed rohkem nukrutseda kui naerda. Naeru, kuuled seal palju harvemini kui pisaraid näed. Küll oleks hea, kui kõikjal igal laiuskraadil inimesed alati nii lõbusalt, nii kerge südamega naerda võiksid. Kui meil nõukogude maal naerdakse ka kõige kaugemas põhjas. Aga samas põhjas võib olla naeruga hoopis kitsas käes ega tarvitse minna kaugemale kui ainult natukene maad ülebeeringi väina laskasse kus elavat subside hõimud. Ameerika eskimod jutustab, kuidas suhtzi kolhoosnikud eski modele hädas appi tõttavad, päästavad ja koduteele lähetavad. Sealjuures mõtleb üks appi tõtanuid kurvalt. Aga siis sõidavad kaugele tagasi terve elu korra võrra tagasi. Nagu elasid 40 aasta eest. Nii elavad ka praegu võib-olla kogunenud veelgi viletsamalt. Kas ka ameerika ees kimate hulgast oleks võinud võrsunud oma ruttu? Miks mitte? Sest iga rahvas on andekas. Ainult et neid võimalusi, tingimusi, mis lõid eeldused Ruthi suguse ande arenemiseks. Sealpool Beringi väina. Ühes jutuajamises, mis toimub Rüteol Belgia professori ja tšuktši tudengi vahel, kes sõidab kodukülla praktikale. Lauset, üliõpilane, kui jutuks tulevad muudatused tšuktši rahva elus? Teie arvates professor käis kõik liiga kähku. Aga selles meie õnn just seisabki. Sammusime sotsialismi otseteed pimedast ürgajast, astusime ülem mitmest formatsioonist, sealhulgas ka sellest samast, kus teie praegu elate. Mussi, professor. Eesti lugejad tunnevad võteud tema jutustuste ja sarjas 20. sajandi raamat ilmunud valikkogu järgi tüli merihobupärast, aga mitmed tunnevad teda ka isiklikult, sest aasta tagasi käis Jüri Rute Tallinnas. Missugused muljed viis ta kaasa meie koduvabariigist ja kirjanduse rahvast? Käisin Tallinnas läinud talvel. Teie linn ja kogu vabariik meeldis mulle väga. Pealegi on midagi õige lähedast meie Tšukotkale võib-olla eeskätt vanade saare talumajade katusesiluetti, mis meenutasid Jarangasid eesti kirjandust, pean rikkaks ja omanäoliseks. Pean ütlema, et kõik see, mis ma lugenud olen, meeldis mulle eriti muidugi Juhan Smuuli ja Lennart Meri raamatud. Nende loomingus on midagi väga lähedast sellele tööle, mida mina teen. Loengule tuli palju rahvast. Klubis polnud ühtki vaba kohta, puhtad valged, kamm lõikad, seljas istusid iibeek ja Motseen esimeses reas. Algul läks kõik ladusalt, kuulajad ilmutasid suurt huvi ürgaja inimese jahipiltide vastu. Vaikust häirisid ainult kiitvad hüüatused. Kakko mäe professor jõudis õnnelikult Trooja sõjani. Ja äkki kajas vaiksest saalist tuttav hääl. Õige õpetaja, vaata, kui palju me neid kreeklasi välja kaevasime, olid teised, aga sügavale maa sisse roninud, päris jää ligi, kohe hüppasin püsti ja nägin tagumistes ridades lon, lööd. Märgates, et ma teda vahin, viipas ta mulle sõbralikult ja teadvustas ühele oma naabrist valju häälega meie oma, aga ka teadlane saalist kuuldus naeru. Hakkasin tõtates tõlkima, rõhutades kogu aja, et need kreeklased, kellest praegu jutt on, elasid väga kauges minevikus ja hoopis teises kohas. Õige kiites lon leid haka sügaval. Raske oli kaevata. Lonlee ootamatu vahelesegamine rikkus kogu loengud tõsise tooni ära ja saalis läks lõbusaks. Püüdsin edasi rääkida, aga tagumistes ridades pasundas lon lõi midagi oma muistsetest kreeklastest. Nägin professori näost, et ta on tujust ära teinud loengule lühikese lõpu istus ta oma kohale endamina, lootes kuulajates endist huvi äratada. Seletasin pikalt ja laialt, kui suurt tähtsust neil väljakaevamistel on, mida me praegu teeme. Aga nagu mulle näis, tundsin, et minu jutu vastu huvi ainult Ipteek ja mõttes on kuna ülejäänuid lõbustes lon. On kellelgi küsimusi? Laususin toolile istudes laubalt higi pühkides. Küsimusi ei olnud, mõned tõusid juba püsti. Ja alles nüüd mõistsin ma kohkunult, et meie igav puht erialane loeng kedagi ei huvitanud ega kellelegi kasu ei toonud ning et meid ainult viisakusest olid kuulatud. Minul on küsimus, kerkisid pekk oma kohalt. Mis loomi, küttised, vanad kreeklased ja need teised rahvad, kellest õpetaja siin jutustas. Tõlkisin küsimuse professorile ja see andis põhjaliku vastuse, toonitades, et küttimine on varasem elatusvahendite hankimise viis. Kui põlluharimine ja karjakasvatus, millega muistsed kreeklased tegelesid siis tuleb nii välja, et meie rahvas on veel vanem kui vanad kreeklased meil ju põllupidamist ei ole. Panin küsimusele kohusetruult ümber ja juba mõne minuti pärast pidin oma tegu kibedasti kahetsema. Professor, kes küsimuse mõrumaigulisi tooni polnud tabanud, hakkas pikalt-laialt rääkima vanakreeka kõrgest tsivilisatsioonist poetades oma jutuse ikka suurte väepealikud, filosoofide ja maalikunstnike nimesid. Nagu näete, lõpetas professor oma vastuse, oli Vana-Kreeka kultuur inimese loova vaimu kõrgeimaks avaldusvormiks. Professori vastus kubises erialastest terminitest, nimedest ning aastaarvudest. Ja kuidas ma ka ei püüdnud, aga minu tšuktšikeelne tõlge tuli välja umbes taoline muistsed kreeklased, kuna nad tegelesid põlluharimise ja karjakasvatusega, mitte aga jahipidamisega, saavutasid sellise kultuuritaseme ja lõid sellised kunstiväärtused, et inimkond veel praegugi neist vaimustatud on. See sinu õpetaja ajab midagi segi, vaidlesid pekk, kes vastust püsti seistes oli kuulanud, mispärast ta neid vanu kreeklasi nii ülistab, kas meie inimesed vähem kiiduväärt, Don? Vaata meie mõnd noori. Eile harpuuni 104 vaala, kas vanad kreeklased oleksid sellega toime tulnud? Õige õige. Tulimotsion sõbrale appi. Olgu pealegi kütid, aga meil on sotsialism ja sputnik. Küsi õige sellelt oma õpetajalt, kas vanadel kreeklastele oli sotsialism? Ei, kreeklastel sotsialismi ei olnud, vastasin isegi küsimust tõlkimata. Ei sa küsi tema käest, nõudis sõrmega elektrile osutades. Mis ta tahab? Küsis häirid professor minult, miks ta nii vihaseks sai? Vaadake, alustasime pooleldi kogeldes, vanamees ei saanud loengust hästi aru. Ja nüüd tahate teada, kas kreeklastel oli sotsialism ega usu, kui ma ütlen, et ei olnud ei olnud kreeklastel sotsialismi, kinnitas professor, jääd veenvam, oleks, lahutas käsi. Mure on Mahtas rahuldatult ja naeratas süüdlaslikult, nagu oleks ta vanadele kreeklastele suurt meelehärmi valmistanud. Aga kas neil traktoreid oli, kuuldus tagumistest ridadest? Ei olnud. Hüüdsin ma ärritatult. Aga veoautosid ja sõiduautosid leidsite, keda kiita? Räägiksite parem kommunistlikust elust või rahvusvahelisest olukorrast. Nägin, et meie loeng on kõigil tuju rikkunud. Professor, kes keelt ei mõistnud, pidi ennast vist küll veel räbala, mine tundma, kui mina, sest ta vaatas heitunud pilgul vaheldumisi ikka minu naervate noorte otse. Seltsimehed hüüdis kolhoosi esimees. Niiviisi ei saa. Esitage mõistlikke küsimusi, seltsi mentaadid, pidage korda. Või sina tuled vanamehi korrale kutsuma. Häbene, nähvasid Beck. Murdsin pead, kuidas sellest piinlikust olukorrast välja rabeleda. Et mul midagi targemat pähe ei tulnud, siis hüüdsin, on veel küsimusi? Mis sa siin veel küsid? Lõimutsion käega juba niigi kõik selge. Ei need kreeklased midagi meie kõrval ilmaasjata kiitsid ja teisi oleks parem kino näidanud. Missugune on teie meelest kirjanduse kaasaegne kangelane? Nõukogude kirjelduse kaasaegne kangelane peab eeskätt olema aktiivne ja eluline mitte paljas. Kuivskeem peab olema inimene, kes elab oma rahva elu ja äratab lugejas tõsist huvi. Missuguseid arengutendentse Nõukogude kaasaegses kirjanduses peatati kõige tähtsamaks? Ma annan. Annan. Eelnevaga ma juba vastasin. Lisada tahaksin veel nii palju, et viimastel aastatel on nõukogude kirjanduses märgata aktiivset huvi kõige selle vastu, mida on loonud meie maa, kõik rahvad kirjanduse vallas. Lõpetamisel on praegu romaan unele kuudluski. Raamat jutustab jällegi põhjamaast ja minu kangelasteks on inimesed, kes seda maad ümber muudavad. Lisaks sellele kirjutan nagu ennegi lühijutte ja novelle, mida on võimalik lugeda ajakirjanduses.