Täna, head kuulajad, saame pilku heita selle inimese lastetuppa kelle kohta on öeldud, et ta novaatorliku vaimukas ja intrigeeriv. Ise on ta maininud enda kohta, et ta on veel melanhoolik. Meeldib tõusta vara, vihkab päikest ja elab olevikus. Et mineviku meenutamine ei ole suurem asi, aga täna me just minevikust tahame hakata rääkima. Kas te Mati Unt oma lapsepõlveaastate peale tõepoolest siis üldse tagasi ei mõtle või, või see tuleb nii loomulikult, et seda ei peagi nagu mingiks mineviku meenutuseks? No siin kaks asja kõigepealt ühe ühelt poolt see, et ma halvasti mäletan, see ei ole nagu vist otseselt seotud niisuguse ju võimaliku täitsa täitsa loomulikus lähenevasseneelsusega, vaid tegelikult terve elu olen võrdlemisi halvasti mäletanud, mis mõttes selles mõttes, et ma mäletan küll näiteks noh, atmosfäär ja niisuguseid noh, misasja visuaalselt külge. Aga ma võrdlemisi varakult panin tähele, et ma ei mäleta vestlusi või tähendab, mida ma rääkisin või mis keegi teine rääkis, see jutt kõlab nüüd umbes nii nagu räägiks keegi joodik, kellel mälulüngad, neid ju tavaliselt ei mäleta, mis nad rääkisid, aga tegelikult ma, ma panin juba kuskil ülikooli ajal tähele, et mulle ei jää nagu noh, niisugune vestluste verbaalne külg eriti meelde, nii et see mul niisugune omadus on, on lapsest saati olnud. Ja nüüd ma lapsepõlve üldse ei mäleta. Ma mäletan halvemini kui mõni teine, aga et ma üldse ei mäleta, oleks ka liialdus. Ja ma olen nüüd oodanud töötmises kesk-eas, et kuuldavasti pidid hakkama süvenema nüüd niisugune asi, et, et silmade ette ilmub igast pilt. Tähendab, vahel tundub, et ilmub natuke rohkem, aga vahel tundub, et ei ilmu. Nii et see asi on ka praegu natuke segane. Aga ma olen küsinud selles saatesarjas kõigi külaliste käest ja kiusandeidika ka selle küsimusega, et mis see kõige esimene asi võiks küll olla, mida te endast mäletate, võib-olla et see oli mingisugune hetke värvilaike või mingisugused tõesti situatsiooni hetked aga midagi kuskilt sealt väga varajasest jõuan. No ma arvan, et, et arvatavasti mingisugune mälestuskild maastikust mul on justkui vanasti oli mingisugune mälestus, nagu oli see nagu ma mäletaks, et, et ma kahe aastaselt olla seina kella alla kakanud, tähendab, aga ma olen kindel, et ma ise seda ei mäleta, mul on tunne, et seda on mulle räägitud, siis mulle endale on hakanud tunduma ka, et ma tammele. Sest noh, see tundub nii teiste räägituna, aga kui ma midagi ei mäleta, siis mingisuguseid valgusi või noh suve või talvepilte, sealt voore maastikud, kus ma kasvasin, aga milline neist oli esimene või milline teine noh, seda sellest puudub mul küll vähimgi aim. Vooremaa, see on paik, mille kohta te olete ise ütelnud, et see on küll koht, kus on avarust hästi palju. Et see avarus on hoopis midagi muud kui põhjaeesti, igav, lauskmaa ja Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Mis avarusse niisugune siiski lon. Ladesse avaus muidugi tuleb ilmsiks varre tipul olles, ega, ega agao põhjas sellest aru ei saa. Aga arvatavasti tuleb asi sellest, et tipul olla, siis teised voored on umbes sama kõrged, mis, mis, mis kaugemal on kasvõi kasvõi viie või või seitsme kilomeetri kaugusel, nii et nad ei varja nagu 11 nagu mägedes võib juhtuda, voorte vahemaa on väga suur. Noh, ta järgmine ei ole nii lähedal, et eelmisele ette jääks. Ma oletan, et selles asi Kas lapsepõlvekodu oli orus või just seal kõrgel tipus? Kõrgel tipus aga ütleksime ohuoru nõlval siiski jah, tähendab see ja see oli ilmselt voo, seal on küll raske kindlaks teha täpselt, kus üks algab ja kus lõpeb, ta ei ole nagu, nagu öeldakse, nagu leivapätsid, vaid noh, nad on sageli õnnestuvad, aga ikkagi jah, võrdlemisi mäe otsas, nii et tähendab üle oua avanes vaade lahtlemaid nelja kilomeetril taha. Teisele. Ja kuigi see oli metsatalu, siis metsi segane. Mets oli all orus, tähendab tipul seal metsa ei olnud metsade all augu põhjas. Et metsast või siis noh, käige üle näha, aga nojah, ikkagi võistlatadest läbinnaga. Missugune lapsepõlvekodu oli, see oli niisugune küla mööda metsaäärt üks seitsmest talust koosneb ja, ja ütleme, teisel pool ääres oli jälle samasugune talu, ütleme seal kilomeetri kaugusel ka kellaks seitsmest kaheksast talus koosnev niisugune rida, aga endine mõis või hilisem kolhoosi keskus oli ka küllalt lähedal, nii et see võtab hoolt, paistis nagu ära kaas, nii et ta oli oma paar kilomeetrit, aga ta oli selgelt selgelt näha. Ja noh, see oli lasuniku talule öeldi neid said pärast vabadussõda talunikele neid ja kuskil 26. aastal ta oli ehitatud nii et ta, ta mingisugune niisugune öögvala talu ei olnud, ta oli ikka niisugune noh iseseisvusaja talu või maja valdaga ja nii edasi. Isa ja ema ei olnud päris põlised põllupidajad, aga kas selles väikeses talus siiski oma majapidamine, loomad ja see kõik oli olemas? Nojah, eks ta enne sõda oli suurem olnud, ega mitte ka eriti suur Salisti olnud, kunagi üleb komme lehma väga siis, kui mina teadliku ikka jõudsin, siis oli muidugi kolhoos ja siis oli siis oli noh, mis seal lubatud oli, üks lehm või vist ja mingi mäleta, palliste aiamaad oli poole hektarit või vähemgi. Nii et mis seal enne oli, seda ma ei tea, ma tean ainult nagu kolhoosiaeg, siis ma olin nagu. Aga mis ma siis nägin, teile meeldivad kassid, kas teil praegu ka kassid on? Jah, ikka ikka rohkem, kui üks poeg on hetkel üks, nüüd on nad niisugused natukene peenemad Forfi lamp, jah. Mul on olnud ka meil peenemaid, aga nad on meelevald, on väga tundlikud elus suhtes ja nüüd ütleme praegune kassa siiski mitte päris puhast Aga seal päris pisikese poisi kodus seal loomulikult oli, jugasid. Selline kass ja koer ja loomulikult jah. Ja ei, aga mind huvitab just see, et, et kui seal oli tõesti kass ja koer ja teisedki koduloomad, et siis kohe, kas tundusid olevat see kõige armsam Ma ei ole päris selles kindel, tähendab, mulle tundub, et noh, koer ja kass olid või ütleme siis hästi fifty. Praegu. Ja õdesid-vendi ei olnud. Naabrilapsi läheduses ka mitte, oli. Mingil määral naabruses oli tüdruk, aga see oli viis aastat noorem kui mina õieti tähendab, mäletan teda imikuna temast nagu mulle kaaslast ei olnud ja kuskil külaotstes olid jälle poisid paar poissi, kes olid tal ka natukene suuremad. Päev tuli ise endal sisustada iseendaga olla, et kuidas see tavaliselt välja nägi. Lapsena eritis ei sunnitud sunnitud maatööd tegema, läheb hiljem, kui sõlmiti, siis ta mulle ei meeldinud ka jätta, tekita sellestus, tagasilükkamine alguses. Ei sunnitud ja ma ei tea, kuidas ma jaksan, mäletad päevad kuidagi mänkidesse mõtiskledes veetsin, aga ega ma rohkem ei mäleta, tähendab, ju ma siis metsas mängisin. Püüti küll, õpetad, arvatavasti linnal sugulased, mingite püüdsidki kindlasti mingit. Kariloomadega mäe otsas samblal mängima panna, aga aeg oli ikka natuke muutunud ka, juba oletan, et mulle meeldisid ka noh, autod ja, aga ma vist ei teinud neid ise, kas vahetus, keegi tegi mulle neid või? Meeldiv müüa, midagi? Vist paiskuvad Västit olin siis ei olnud. Kas esimene kooliminek on ka meeles? Jah, see, see mõjub kuidagi Ellergiliselt lauses oli noh, ilmselt sellepärast, ega ma muud ei mäleta, jälle, tähendab, kui ma mäletan, et oli ilus päev, tähendab ilus valgus oli, aga tähendab mis seal esimesel koolipäeval toimus, seda ma õieti ei mäleta, see oli maa, koolja lapsi ei olnud eriti palju, jah, ei teagi, kui palju neid oli seal nõndanimetatud seitsmeklassiline kool, eks seal oma paasada lastes ikka olla või 100 vähemalt. Kui see varajane lapsepõlv oli ilma omaealiste seltskonnata, kas siis kooli minnes ja oma klassikaaslaste sica sattudes tekkis ka niisugune väike murrang või vastupidi, niisugune õhin, et nüüd ma saan olla niimoodi koos teistega. Ei, ma olen suhteliselt introvertne oled ja ma jäin selleks ka tähendab, ega maal ühismängudest nagu osa ei võtnud ja jäi esi muutunud koolis ka. Samal ajal mul õnnestus, noh, ma ei tea, kuidas ta hiljem ka natuke juba keskkoolis mul õnnestus, niiet ehkima millestki osa ei võtnud. Ja noh, nagu niisugune müüsik nagu ei olnud, et nagu keegi mulle seda halvaks ka ei pannud, ma mäletan seda paralleeliks kõrval oli üks poiss, kes võib-olla pingutas isegi natuke ka nagu midagi teha, aga, aga kes oli nagu kõigi noh, ta ju halva iseloomuga ka muidugi kõigi põlguse objekt ja sai nagu tihti peksa, aga mind nagu ei alustatud, aga samal ajal ma ei pingutanud ka eriti, et nagu teistele meelega võib-olla. Nii et ma missuguseks individualistlik säin, jäin juba seal nagu algusest pääle, ma ei mäleta, et oleks vaja oleks osalenud väga ühisüritustes. Kas kooli minnes oli lugemine selge ja ma arvan ma lugema kuskil viie aastaselt? Ja ikka lapsepõlvest peale kohe nii usin lugeja. Jah, kuidas isa ja emaga suhted olid, kumb nendest lähedasem oli? Raske öelda, ma ei oska öelda, et üks oleks mulle nagu tähtsam olnud olnud kui teine isa võib-olla meeldis mulle isegi vähemasti isa isa oli kuidagi kah nagu enesesse suletud. Ta ei olnud niukene, karm talupojatüüpe, aga ikkagi tali niukene käegeteniste kompleksidega vist tähendab ta nagu ei käitunud päris loomulikult alati, aga, aga ema, kes oli kuidagi lossenti mentaalsem. See vist istus mulle isegi rohkem kui nüüd tagantjärgi mõelda. Mis eriala inimesed nad olid, nad olid praktiliselt kuidas niivõrd ühesõnaga kokku raamatupidajad või tähendab, isa oli enne sõda olnud mitte vallasekretär, mis on tähtis koht vallakirjutaja ja ta oli nagu seda pärast sõda ka mingi aeg. Ma oletan, et seal kuni 40.-te lõpuni ehk ja ema, kes oli muidu nagu kodune, kui kolhoosid tehti, siis läks kolhoosiametnikuks kus ta siis oli nagu pensionile ja siis ei olnud nagu külaharitlased, aga põllud ka puhtalt talumehed, külaametnikud, kuidas ta võiks öelda niisugust midagi ebamäärast suhtes? Kas kodus nagu mingil moel ka sinna kirjanduse juurde suunati või oli selliseid ühislugemisi või rääkimisi raamatutest? Tähendab see, et ma lugema õpiksin, see huvitas neid küll, ehkki seal ei olnudki midagi sellist, mida ma ei tohtinud lugeda, mingit muret oli, et kas mulle liiga vara ei ole, aga kirjandusest otse mina ei mäleta, et ma oleks ahvatlenud. Küll aga on mu nimi võetud raamatust seal siis soome Parempoolse kirjaniku Wilho elaneni romaan, kaunid tähed, ma nüüd ei olegi uurinud, kas ta oli ilmunud saksa ajal kaja lehes joone all oli ta raamat, see käsitles siis vabadussõda ja soomlaste osalemist seal telekas, romantiline asi, seal oli mingisugune käskjalg. Mati kaheteega muidugi, kes sai haavata, mingisugune poiss, vaprad poisid, tüüp, kes, kes siis vastutas haavatule, tõi tõiväärse mingi sõnumi päästada, langes maha ja siis isa oli seal romaan meeldinud, need vähemalt mulle vihjati, et et ma olen saanud oma nime selle raamatu pärast. Tartu uus kool ja selline kirjandusklass seal Tartu kaheksandas keskkoolis õpetaja Vello saage, kes oli teatud aastatel Kell hirmus populaarne oma novaatorliku meetoditega ja katsetega panna oma lapsed kirjutama ja tööde tegema ja see ilmselt oli ikkagi väga tähtis. Arvatavasti tõesti tolle aja kohta oli ta väga noh, nagu kirjanduse huviline või ta oli muidugi väga-väga edev inimene, aga see ei ole etteheide, pigem mingi motivatsioon. Et noh, toota toota oma õpilastest kirjanikke, kunstnikke ja näitlejaid, noh teinekord kas või noh, iga hinna eest, aga kahtlemata oli see väga positiivne. See oli mingisugune aeg, kus neil levisse meie kirjandusalmanahh Tipa Tapa oliks täiult. Esimene Ta oli üks, aga ta oli üks suuremaid, selliseid noh, ambitsioonikamad paks ja teised olid rohkem nagu fossiilimovidega. See laine algas juba enne peale, nii et Tartus peaaegu igas koolis olid sellised almanahhi, tähendab see Vello saage oma Lõin üle muidugi mahult isegi kvaliteedilt. Aga see üldhoiak kui niisugune, kuidas öelda kunstilise isetegevuse või või loomingulise tegevuse buum, see oli nagu üle Eesti, nii et ma ei julge öelda, et noh, et mõnes teises koolis oleks olnud mingi häma ilmtingimata, aga kahtlemata oli seal see mentaliteet kõige jõulisem. Ja muidugi almanahhi jaoks oli ju kogu aeg vaja kirjutada ja ärksamad inimesed kasutati ilmselt ära ja ilmselt siis ka see joonistamise oskus. Oli ju vist isegi valida, et kas kunstikool või, või nüüd siis eesti filoloog. Nojah, ma ei mäleta, kust see tuli, õieti sellepärast, et maal mul ei olnud veel veel niisuguseid ambitsioone. Mul on tunne Mäetega, kuidas ta joonistama hakkasin vist tekkida varem kuskil kaheksandas klassis, aga kuni üheksandani ma mingeid märke kirjutamisest ei ilmutanud ja ma isegi olin hädas klassi kirjanditega kuskil üheksandast hakkas seepeale, tähendab ma oletan, et ma ei tea, mis asi läks lahti kas sage vaevalt ennast otse avas, aga vähemalt kas midagi gene õelis seda. Nii, et nii et kuskil üheksanda klassi lõpus ma hakkasin küll tema, see tuli ka sellest, et seal oli suhteliselt vana küpseid lookeid, kes juba enne keevitasite tähendab, kes olid seejuures niisugused noh tolle aja kohta lihtsalt tõendipärased sellega ja, ja edevad ja ei usu, siis mulle mõjus kaetmatud, võib-olla tahtsin natuke seal vanemaid, paar klassi vanemaid poisse nagu jäljendada, seal oli selliseid üle puberteedi ja selliseid kujud niuksed kes kirjutasid nagu salu ja, ja ja Mattias ja jumast tahtsin nende moodus. Jutukesi kirjutada see kooliealine tegevus, see tundub nii suhteliselt nagu tavaline, aga et üks poiss võtab kätte sellise suurvormi enda jaoks ja hakkab kollast kassi kirjutama, see ei olnud päris tavaline, sellepärast see ebatavalisus ka vähemasti omaealiste ja teiste koolipoiste-tüdrukute hulgas lõi küll üsna kõvasti laineid. Aga eks ole, ka Teet Kallas oli juba kirjutanud ühe peamaalitaolise asjalugu pikast või juhtus see umbes samal ajal, nii et noh, see, see ei olnud päris. Ta ei saukordne, aga kui ausalt öeldes ega ma ei mäleta kuist, tekkis mõte kirjutada just nii pikkasi, sellepärast et ühe nagu välja arendatud niisuguguse kirjandi või, või selle tipa tapale kirjutatud loo, mis oli suhteliselt pikk, juba üks 30 masinakirja lehekülge, kui nii võtta, siis olin ma enam-vähem lähedasel teemal juba kirjutanud. Ja, ja ma ei mäleta, kas mu endas ärkas mingisugune idee kirjutada pikem, sellepärast et tol ajal oli juba ikka igast asju oli ilmunud, vanasti oli ilmunud juba kunsti, kes ja ma kahtlustan, ma vene keeles tagsjolovidki juba lugenud, nii et aga kas seda ma ei mäleta, kas saage õhutas takka ka või või Idalasse hauale mõtte ise, seda ma täpselt ei suudagi. Kas endal tekkis rahulolu siis ka, kui asi niimoodi hästi välja tuli? No ma ei tea, mis, ma ei mäleta lõpetamisega seotud mingi rahulolu, aga ma mäletan nagu seda, et kirjutada tundus huvitav ja see läks kuidagi suhteliselt noh, kergelt või tähendab, ta ei pakkunud nagu eelist vaeva, vaid vaatate isegi mingisugust naudingut, nii et mul on mingisugused head mälestused. Kamisest. Aga tegelikult, ega ma ei kirjutanudki põhiliselt noh, keskkooli viimases klassis kirjutatud tehtud, et noh, muidugi suvel pärast lõpetamist eelkõige siis saaksid, avaldas nagu sügisel, aga, aga noh, ta ei ole ühtlased, klassid klassipingis või tähendab tal tal siiski keeldutud päästjatest klassi lõpetamist suvel. Ma ei tea, kui paljud tänapäeval need laste käest pidevalt küsitakse, kelleks sa saada tahad, aga vanasti piinati lapsi selle küsimusega küll üsna palju, aga tavaliselt inimene ikkagi seal samas keskkooli viimastes klassides on oma hinges ju ikka ka mingi valiku teinud. Kas olid enda jaoks niuksed tulevikunägemused siis juba üsna selged? Ei olnud, tähendab vähemalt 11. klassi alguses. Kõhklesin, kas Tartus oli muidugi ainult kunstikool, mis oli ka keskkool akosti kooli minna või siis ülikooli, sest ma olin ka joonistusõpetajaks, oli tolleaegne niisugune taga kiusatud. Silvia Jõgevalt, kes sattus vaimustusse võimalikust kunstihuvist ja püüdis mulle joonistamist õpetada, kui aga aga arvatavasti see safe ikkagi sisendas mulle, et tuleb minna ülikooli sellepärast et mul tegelikult ei olnud mingisuguseid Teamis visuaalseid, ideid või programme või arvatavasti oli ikkagi tegemist noh, mingi lapsiku suhteline kunstliku romantikaga või ja see oleks olnud muidugi vale valik. Oleks olnud palju vaeva ikka noh, ja nii edasi. Nii et ülikooli minek oli nagu õige ja minu arust oli see saage sooritatud. Kas nüüd see kolmas liin, teatriliin, kas see oli ka seal kaheksandas keskkoolis hästi tugevalt välja toodud ja tegite ise näitan mänge ja dramatiseeri site tükke ja jah. See oli täiesti lahutamatult seotud seotud sule selle asjaga. Et me mängisime ja mängisime ja ma tahaks mõnd ise näidendit, kirjutasime mingi instseneeringu küll tegime jahmaga, mängisime päris täiskasvanute repertuaari, kuuldemänge tegime ja ja, ja siis näete, nägu koolivennad olid nagu rohkemgi teatega seotud ja tundsid neid inimesi nüüd teatis sai ka päris palju, palju käidud, need meile tutvusi tead laste hulgas, nii et me pääsesime isegi k õdule poole etenduse peal jälle vaatamas mingeid oopereid, aidad. Tihti vaatasime teatud kohti ja see, see oli jah, Kesk-Aasia juurde algusest peale. Aga kõik see algas kuskil üheksandas, kümnendas klassis, kaheksandas muidugi ma olin targem kui mõni teine, sellega ma olin kohmetunud, tähendab, linnas oli ka ikkagi teistsugused käitumismalle, millega ma esimesel hetkel ära harjunud, aga Alsin võrdlemisi, nii et miks õle mikri, et ma mul õnnestus teeselda neile varsti, et ma olen nagu nemad selleks läks? Taastall. Olete te seda meelt, et palju rohkem on täis siiski seda linnainimest koi maapoissi? Nojah, ega tähendab, kui välja arvata niisugused aastastel nostalgiast tingitud meeleolupildid ütleme, kaunid maastikud ja kaunid valgused ja taimestik ja loomastik siis mul oli kergelt igav, küllike tähendab, arvatavasti kuskil alal koolini ei olnud, aga, aga noh, siis küll hakkas ja peale selle ega mulle eriti ei meeldinud ka niisugused noh, kartulivõtmised, sõnnikuveod või heinad. Tegelikult noh, mis ma ikka teesklen, tundusid mulle lausa vastikud marjakorjamine või tähendab, ega ma noh, tundsin ennast tõeliselt ahistatuna neid asjade eest, mitte et ma oleks mõelnud seda, et ma olen loodud millestki pehmemaks, aga lihtsalt mulle ei meeldinud. Kuidagi nii, ma ütleks Aga kui te nüüd katsuksite ise lühidalt kokku võtta mis teile tundub, mida te sealt lapsepõlvemaalt siiski kaasa võtsite, niisugust, mis teid väga oluliselt vormis saama, selleks, kes te tänapäeval täiskasvanud inimesena Kuna ma kasvasin suhteliselt üksi, madal see nooruse ma ei tea, kui, kui tihe hõimusides ema-isaga ka ja tähendab, kuule ma läksin, 13 aastaselt läksin üldse linna, muidugi noh, see nüüd on natuke hilisem asi, aga see, et ma suhteliselt üksi kasvasin, see nüüd see lapsepõlve elu maal, see ei tähenda seda, et ma üksi hakkama saama. See käib selle kohta, kui linnas juba olin üksi. Et ma maal üksi olin. Juss andis mingisuguse Afraksem teatud enesekesksuse või iseseisvuse selles mõttes, et, et ma ei tunne nagu erilist vajadust siiamaani niisuguste, noh ühise tõstaja massikogunemiste ja vastu ja, ja nagu ei suvatse ei noh, osaleda niukses, üldistest tendentsidest, klientidesse mentaliteetides ja noh, tähendab mis tähenda seda ta põlgaks. Niisugust asja tähendab, ma suhtun võrdlemisi valikuliselt, ma oletan, et see tuleb sellest suhteliselt üksi kasvamisest.