Lastetuba. Eks meil koolides igas klassis on olnud oma Toots ja me oleme just nagu harjunud, et üks selline vembumees peab ikka olema. Täna oleme tulnud Aare Laanemetsa lastetuppa juttu ajama. Ja kõigepealt ma tahangi küsida, et kas Toots on olnud päris loomultzi selles kunagises väikeses poisis olemas. Ma arvan, et ei ole. See on küll puhas juhus, et see lõpuks nii läks, võib-olla ta kuskilt otsast oli nii nagu ta igas väikses poisis on. Aga niisugune põhiolemus ta mulle vaevalt rohkem Arla tali. No kuskile sinna vahepeale äärmused on jah, kuskil mõlema piirimail. Tegelikult lastetuba kui niisugune, kas see oli päris olemas ka, ma mõtlen kohe oma tuba, oma luba. Ei algselt küll ei olnud, kuni kuni kooli eani esimeses klassis ka veel mitte. See tuba koosnes ühest kööktoast, mis asus saue koolimajas. Ema oli mul seal õpetaja. Alguses oli meil küll oli suurem korter, Merle kaks tuba ka. Aga kooli laiendati ja meie eluruumid läksid klassiruumiks. Ja me elasime võrdlemisi kitsalt. Mis on esimene mälestus, mis iseendast meelde tuleb? Ma praegu enne kui te seda magnetofoni siin käimas Ettisite, ma mõtlesin selle peale, ma arvan, et esimene on see, kui ma ei ole veel kaheaastane, jaan saua koolis nääripidu. Ja kuna ma selles majas elasin, mis oli ühtlasi ka minu kodu juba siis esimest korda astusin ma üleslaulmisega. Aga sellega seoses on kurb sündmused. Näärivana tuli ja kui ma pärast läksin õpetajate tuppa ja näärivana võttis riided seljast ära, siis selgus, et seal minu ema. Nii et algusest peale mul see illusioon ära lõhutud. Ma olin nii nukker. Sellepärast ma ilmselt mäletan, et ma elasin seda kuidagi üle. Tavaliselt jäävadki meelde sellised sündmused, mis on natukene halvema kandi poole. Võib-olla see kurb või traagiline või seal vapustabki inimest tugevamini. No arvata võib, sööbib mällu, sest noh, rõõmuga, me oleme rohkem harjunud või või me hakkame seda hiljem niisuguseks igapäevaseks pidama. Traagika on ikka harukordsem, juhtume nähtus meie elus. Sellepärast söörib ka paremini mällu. Aga kuna juba selline päris pisikene poiss astus üles lauluga siis järelikult laulda juba aare oskas seal kuskil kaheaastaselt. Kas ma sain veebruaris kaheseks ala ja ma pidasin viisi sel ajal vähemasti nii räägivad. Sest sealt hiljem, viie aastaselt ma läksin juba tongi poistekoori Tallinnasse. Räägitakse, et mõni hakkab enne laulma, kui rääkima. Ei minuga see vast ei olnud jumalik, rääkima hakkasin aga, aga ise ma seda ei mäleta, aga laulmine täitis üldiselt minu terve minu lapsed olla, sest ma laulsin selles Tombi nimelise kultuuripalee poistekooris. Tervelt 10 aastat. Kas see laulmine on kodunt pärit? Kuivõrd ütleme, isa laulis mul tol ajal ühes meeskooris Tallinnas ja ema küll kõige paremini viisi ei pea. Aga väga hästi laulis mu vanaema emapoolne. Tema laulis kord tõesti hästi, sest seda mäletab veel niipalju, kui need mäletajaid seal hüdromaa külas on-Läänemaal annetavad siiamaani tema laulis iga sündmuse puhul, kui olid matused või kui olid pulmad, siis tema ikka lauluraamatu ees ja ja küla järel. Ema on sellest ka palju rääkinud, aga mina mäletan hästi kõik oma lapsepõlve suved, ma viibisin tema juures. Ja noh, õigupoolest lastetuba kui niisugune. Ma ei taha küll alahinnata oma ema teeneid minu suhtes. Aga lastetuba on mul tegelikult on minu vanaema ja see, see vana talu seal, kuigi seal ei olnud midagi hiilgavat, see oli hästi vana maja ja seda maja ei olegi enam, ainult koht on veel alles, ei ole enam palki palgi peal, aga kui keegi mulle ütleb, et kodu või niisugune lapsepõlvemaa, siis mul tuleb kohe see tänavad seda lugu meelde. Ma mäletan sealt IKT radama ikka aeg-ajalt käin seal vaatamas. Läheme siis mõttes sinna vanaema aeda ja õue ja talu juurde ja missugune see baikali. Ta oli niisugune maja, kus näiteks elektrit sees ei olnud, ei pannudki kuigi elektriliin veeti sealt hiljem läbi ja siis ma olin umbes niisugune, 10 11 sinna külasse pandi elekter sisse ja elektripoistele lausa maja maja otsa ligidal. Aga vanaema ütles, et ei ole siin seda enne olnud ja ei ole seda nüüd enam Daralist. See oli niisugune 1870. aastal ehitatud talu nagu vanaema sinna kolis aastal 1900, siis oli ta ise viieaastane. Tema vanemad selle ostsid ja see oli, see oli suitsutare, seal isegi korstent ei olnud. Aga korstna ehitas tema isa siis sinna peale ja seal oli veel ait ja veel üks väike riideait ja kolmest hoonest nagu koosnes lautori, suur laud oli juba sisse kukkunud. Seoses kolhoosi hiilgeaegadega. Ma kujutan ette, et seal võis olla ka selline suur köök ja keegi suur leivaahi. Jajaa ikka hästi suur köök ja rehealune ja kõik, mis sinna juurde kuulus, ana isa ei olnud. Kes oleks seda maja korras hoidnud, hakkas ikka sealt, sealt laootsa poolt hakkas ta üha rohkem ikka lagunema lagunema, kuni siis lõpuks ema vend, onu tegi siis selle uue otsa talle majas sai siis nagu poole lühem juba talle õlgkatusega ja seda sai lappida ja kui paduvihma 100., siis sai, sai plekk kausse ja Potlesin tilkumise kohtade alla pandud ja siis käisime lakkas taskulambiga, et näha, kus läbi tilgub selle katust parandada, seal koos põhiliselt siis ma ütlesin, et mina olen endale ikka abiks ja kui ma juba natuke konti kandsin, siis minu jaoks tehti keraldi küll puust hange, niisugune siis ka enam käia. Mul oli oma väike reha ja mul oli kama väike vikat. Ühest vanast saksa vikatist, millest raha tuli ära lõigates tule katki läinud, sest minu jaoks tehti niisugune lihtne viga tema õppisingi niitmise ära päris noorelt. Lõpuks oli mustikaasjaga, mina käisin piimanõude järelbuka otsas, sinna üle kilomeetri maades ei ole siis nagu minu töö. Roile mulle ei meeldinud. Aga seda ei pandud tegema. Kui suur üldse pere oli? Ma mõtlen, kodune pereõdesid-vendi? Mul on veel kolm ja pool aastat vanem õde. Luule ja põhiliselt emasest. Saatused viisid mu vanemad lahku ja me kolmekesi nagu põhiliselt elasimegi koos. Aga õde oli ka siis kaasas ikka seal vana. Õde esimestel aastatel nagu uni oli, aga, aga pärastpoole ta sinna enam nagu ei kippunud ja minust oli ta vanem ka ja selle season eritise vahe tuntav ja meil olid teised mängud hoopis. Ta oli ikka esimesed suvad ikka oli. Aga temaga nagu eriti seoses midagi suurt ei mäleta, sest seal oli naabritel ka lapsi, õnneks oli ühel pool talupoiss ja tüdruk, kes olid meist ütleme üks pool aastat või aasta nooremad suhteliselt ja siis, ja siis olid ühes teises talus veel üks poiss, Ruhnus oli nagu Mägu kaaslasi seal ja oi siis, kui mõnel oli vaja kodus mingi töö ära teha, siis me läksime, muidugi aitasime, et nad saaks kiiremini valmis, et saaks oma mängude juurde minna. See oli päris tavaline. Et põhiliselt ikkagi ala ema poeg, ma arvan küll, niisugused nagu tõekspidamised olid, need tõed olid hästi lihtsad aga nad olid väga selged. Ja nüüd tagantjärelegi mõeldes selgub, et nii ongi ja neist tulebki kinni pidada, aga põhitõdesid on tegelikult väga vähe, mille vastu ei maksa otsida ja siis Valdur väga kõrvale. Sellelt noh, nimetama siis teeks, kui keegi valib hammastesse, aitab, pärisin kirikus alati koos ja kõige tähtsamad päevad olidki need, kui siis sai piimaraha järgi sõita bussiga sillale ja siis kui olid kullamaa kirikus olid kirikupühad siis sellega rohkem rahvast koos ja mind huvitas hirmsasti vana surnuaed, siis me käisime alati seal niisuguse suure ekskursiooni eest, seletas mulle kõikjale üle, kes kuhu on maetud seal väga huvitavaid hauasambaid, sel ajal hiljemalt, kellel on paljud kannatada saanud jana. Vandalism on seal palju ära lõhkunud. Ma tean, ma olen ka pisikese tüdrukuna just nimelt kullamaa kirikus käinud koos oma vanaisa vanaemaga ja ma tean ka päris hästi seda kirikaeda. Ja seal on tõesti päris toredaid ja ja päris naljakate võib ütelda hauasamba kirjadega vanu kiviriste, naljakas, niisugused nimed olid tollal pandud ju nendele talumeestele. Rajasid Agottimatsieriste teavad muidugi kõik ja ma viisin talle alati lilli, korjas endale, sealt kuskilt surnuaia tagant, see oli niisugune põhiline haud, kus käidi ja ma mäletan, et sinna sinna tulid ka teised inimesed alati seda vaatama. Seda näidati võõrastele, kes olid esimest korda lilli oli seal laua peal alati, kuigi igatahes palju ei teata, see on rohkem legend, eks ole, sest aastaarv on ikka võrdlemisi varajane. Kuidas Ena maetud jumal, vanaema rääkis selle legendi, et tema olla saanud vabaks talupojaks tänu sellele, et tema käis suur kott kaelas ja korjas hobusepabulaid. Ja sellega väetas oma mingit väikest peenramaad ja sealt oli ta siis nagu alustanud, saanud jõukaks, ostnud ennast vabaks ja sealt siis sitakoti mats. Jutt meil algaski laulmisest ja ärijuttu sellest ka vanaema oli küll ikka kange laululind. Mis laulud need olid siis, mis vanaema õpetas, tuleb mõni meelde ka vä? Oi, neid oli igasuguseid, tema muidugi laulis ilmalikke laule. Ta käis külakirikus armulaual ja, aga ta niisugune sügavalt usklik inimene. Minu meelest ei olnud ta isegi mulle armulaualeiba hambus maitsta ja. Aga ta laulis ka lorilaule palju. Ja mis seal salata, minu kaudu on üks laul jõudnud isegi kunagi Kukerpillide repertuaari. Elevant pole siga ega lammas, laululind, ma tunnen oma isa ja isa tunneb mind, niisugused sõnad olid. Aga siis ta teadis kõiki neid külalaule, et vanasti oli see, et igal külal olid omad laulud oma inimeste kohta ja ja ei olnud hullemat karistust, kui öeldi, et ma panen su laulusalmi sisse ja sinna jääd sa sajanditeks. Neid laule ta laulis ja aga muidugi lauliski ilusat laule hirv ojal joob ja, ja nii edasi. Ma mäletan seda laulu, kui ma läksin Tombi poistekoori katsetele. Sinna võeti konkursi alusel sisse. Ja kuna saue koolis oli üks niisugune õpetaja nagu jälle pihta ja sel ajal oli ta küll euro tema metsa nagu kanseldabki, tema käiski emale peale, et poiss tuleb viia linna laulmat pärast diviisi ja see oli niisugune laul nagu laskem poisi idaalade ja see on virulaste vahvarans tale võrdlemisi keerulise viisiga. Annetan seal kaevolisel saue koolimaja õue peal käisin sena kaevuneja tagasi kuhugi, kordasin seda, sest järgmine päev oli see päev siis ja see hetk on mul kasti meeles. Noh, ju see siis nii ärevaks tegi. Muidugi meeles on kõik kogu see päev, kui me Tallinnasse jõudsime, parasjagu koorakas sama viie aastaseks tähistama oma esimest väikest juubelit ja sel puhul tehti kinoringvaadet Nõukogude Eesti. Telekaamerad olid üleval ja ja võeti seda koore ülesse ja kuna siis mina tahtsin sellel päeval nagu astuda siis võeti mind nagu filmis on, tegelikult ei teadvustatud. Enne seda ükskord minust treti televisioonis saade siin juba aastaid tagasi, ma ei tea, kuus-seitse aastat tagasi. Siis mul tuli äkki meelde, Nad leidsid seal ülesse. Võib-olla seal ei tähenduslik, kes seda teab. Ma arvan, et saan ikkagi pinna ja uus nädal pärast seda tituleerida nad, milline tähendus kõigile on. Ma arvan, et seal on ikkagi lihtsalt juuste rida. Kuidas see juhuste rida sinnamaani jõudis, et koolipoisist valiti välja Tootsi osatäitjaks just Aare Laanemets. Sellest on küll palju räägitud, aga see on puhas juhus, juhus on see, et ma läksin spordiinternaatkooli ja ja olime Käärikul laagris, peale üheksandat klassi ma olin palju varem kooli läinud, kuna ma juba koolimajas elasin, siis tegelikult ma teadsin, et ma vihaselt käin koolis aga ema ei tahtnud mind oma klassi võtta ja kui ma esimese tunnistuse sain, siis siis oli sinna peale kirjutatud mitteametlik. Mis on mul ka väga hästi meeles, sest sellest oli suur. Vot see oli tragöödia, sest mul lugemine ammu selge kirjutamine ka ja kõik oma vaba aja ma tegelikult ei veetsingi tundides ja oli meeldivaid ja ebameeldivaid tulnud ja ma mäletan neid ka, sest kui ma juba klassiuksest sisse astun, siis ei julgenud enam välja minna, tema keelas selle rangelt ära, erase tagasisaalides ei tohi agana õpetada. Üldiselt lubasid mul tunnis olla, kui ma vaikselt istunud. Ma üldiselt rihtisime küll rohkem niisuguse joonistamise ja laulutundi ja võimlemissõjaväkke ja niisugust agana hästi mäletan, sattusin vanemasse klassi kuskile, kas seal 708. klassi vene keele tunnid ma ei jõudnud ära oodata? Ta ütleb, et ta ei saanud mitte midagi aru, millest seal räägiti. Aga sealt edasi. Ma olin spordiinternaatkooli üheksanda klassi lõpetanud ja, ja ma laulsin viimastel aastatel tahvli poistekooris. Ma arvasin, et viimased, ma olin siis juba 15 k. Häälemurre oli peaaegu peal ja laulsid juba neljandat häält. Ja kuna ma olin koorivanem, siis ma läksin sinna Tartu üldlaulupeol, muidu ma ilmselt ei oleks läinud, oleks lihtsalt käega löönud üks laulupidu ees või tagajärjel sai 59.-st kuuekümnendat laastu peale käinud. Aga ma ütlen, et mul on niisugune püha kohustus, on nagu ära käia, lippu kanda, seal koori esindada ka, kui vaja on. Aga nii see juhtus, linna tartus. Selliseid poistekooride võistulaulmine ülikooli aulas. Tombi poistekoor võitis selle ära mulle, kui koorivanemale, siis tähendab, mina võtsin vastu selle auhinna, milleks on üks suur kannel. Kannel oli minu käes. Ja noh, nii nagu me kõik olime seal rõõmsad, muidugi me olime kindlalt ära vedama, mis seal salata, sest koor oli sel ajal tõesti väga heal tasemel. Sisuliselt Nõukogude Liidu teine koor peale Moskva koor, Moskva koor oli, oli niisugusel internaatkooli baasil, kus oli tegelikult üle terve Venemaa poisse kokku toodud. See kannel oli minu käes, jaga minaaris, täpselt ei mäleta, mida ma sellega tegid poiste keeleliks vangid, pulli seal, tegin sellega ja, ja jaa, Kruusement parasjagu otsis poissi Tootsi rolli peale, sest eelmine osatäitja oli, oli kahjuks filmi pealt maha võetud. Ja filmi juba tehti tegelikult talvest saati, aga see oli siis kusagil juuni alguses, jumalale siis silma jäi, nii et kaks päeva käis mulle järele, seda ma mäletan, et keegi käis, vahtis sugune valge nokamütsiga. Mina mõtlesin, mida namast vahin, ma tegin salaja suitsu sel ajal. Selles ma olen vahele ja kuidagi piinlik oli ta ise tulnud rääkima. Kadunud Heiki Roots tuli siis järgmisel päeval ja. Aga sellest ei olnud jutud, Tootsiks tahetakse. Sest too noormees, kes imeliku mängis Rein Aedma, õppis paralleelklassis koordiga seal koolis, nii et ma olin selle filmi tegemisel päris hästi kursis, me saime päris hästi läbi val vahetundide ajal jalutasime, käisime küll eriklassides, siis ta ikka hoidis mind asjaga kursis. Nii palju, kui mu uudishimu nõudis ja mina mõtlesime, et otsitakse lihtsalt klassi poisse, nii nagu need seal massilisi palju on, kellel ei olegi nimesid, eks ole. Aga see kõik selgus alles alles siis, kui hakati proovipilte tegema ja krim tehti ja et lausa Tootsiks. Üldiselt natuke ehmatas mind. Sest ega ma selle asjaga kokku puutunud ei olnud, välja arvatud jah, mingeid väikseid, näitame nagu sutsema olen ikka lapsepõlvest saadik seal koolis kaasa teinud, kuigi mulle usaldati millegipärast ikkagi peaosa tõusis. Ega siis midagi paremini tehningu teise tulla. Tegelikult mina olin alguses natukene imestunud, kui ma seda filmi vaatasin, sest et igal inimesel tekib ju oma ettekujutus eriti sellistest Eesti rahvale armsatest kujudest, nii nagu power poisid on. Ja raamatus oli ka kirjutatud, et see pidi olema sirgete juustega rõugearmiline poiss ja tegelikult oli ju ilus poiss, lokkis peaga täiesti teine tüüp, minu meelest välimuselt vähemalt. Aga midagi pidi siis seda Tootsi seal selle poisi sees ikkagi olema. Selles suhtes ei oska mina midagi öelda, sest see valik toimus tegelikult väga kiiresti, minu proovivõtteid ei tehtud, sest järgmisel päeval oli vaja sõita Palamusele, juba tehti ainult proovifotod, kusagil üks poolteist tundi istusime seal Pöögelmanni tänaval sest ei ole enam Pöögelmanni tänav näiteks kõik selle paviljoni seal fotostuudios ja Arvo Kruusement istus minu kõrval. Ja siis lihtsalt rääkis mingeid asju, mida ma vaataks ja mille peale ma mõtleks, jäävad nüüd eni, nüüd mõtle nii, tähendab, tahtis mingeid ilmeid saada. Ja siis fotograaf klõpsutas ja see toimuski hommikupoole. Ja siis mulle öeldi, et kell neli helista ja siis me anname sulle vastuse. Läksin koju, kell neli helistasin ja küsiti, kas ta Tootsi mängida ja mina ütlesin, et tahan ilma sügavalt mõtlemata. Kes siis ei tahaks, ma jõudsin pärast kahetseda? Päris mitu korda, sest väga raskeks läks esialgu. Siis emaga tehti leping, kuna ma olin alaealine. Ränktee algas. Ma kujutan ette, et see oli kohutavalt põnev, see oli vist siiski kuma moodi Segadik ühest sellisest koolipoisile põnevast maailmast, aga samas ka tuli esimest korda tõsiselt tööd teha ja üsna palju midagi ära jätta selle nimel. Ma pean ütlema, et ega päris alguses tundsin ma sellest rõõmu küll väga vähe. Mul on meeles ainult mingi hirmus piin ja äng seoses sellega ja ma ei saanud aru, ma ei, ma ei tunnetanud, ei tundnud iseennast selle kandi pealt üldse, oskused täielikult puudusid, rääkimata kogemustest ja tahet, nagu oli. Aga ma üldiselt olin sel ajal võrdlemisi häbelik. Ja kui kogu see kamp ja ma saan aru, et seal grupis teevad igaüks, teeb oma tööd ja täidab oma funktsioone, kuigi tolleaegset filmigrupid olid hiiglama suured. Terve bussitäis oli ju kogu seda tehnilist personali. Ja pealegi, kui sa oled uus nägu siis kõik tahavad ja näha, kuidas sina siis teed, oled sa parem kui eelmine vä? Ma tundsin seda pealegi esimesel päeval filmiti mind ainult selja tagant. See on see seen, kui kevadel kool lõpeb ja Toots massikapsal kiviaia otsas mis on tegelikult filmi viimane minu jaoks esimene? Ei, ma sain aru küll, et kukla tagant me oleme kõik ühesugused. Võib-olla mõni variant meil veel ja mind vahetatakse lihtsalt välja. Ja mis seal salata, pärast teist võtab lamama, et panin asjad kukkuma, tahtsin ära sõita, sõltub loomulikult. Ma tundsin, ta käib mul üle jõu või ma ei saa hakkama, mul oli häbi, jube tunne oli. Murrangu muna koju toonud, miski muu v kiroodsaimu koos kotiga bussijaamast kätte ikka päris gara koiga põgenesid. Aga siis me jalutasime tükk aega seal surnuaias Palamusel. Nad rääkisid mu pehmeks. Ja ma kuidagi sain temalt väga palju tuge selle eest veel suur tänu. Kahju, et teda enam ei ole meie hulgast. Aga ta toetas mind ka hiljem, mis seal salata, eks meil kõigil niux piirisituatsioonis konflikte vananedes äkilise loomuga. Ma ükskord saatsin solid kuradile. Paviljonis, kui me olime 16 tuuliteelega tantsinud, see enne, kui keska kokku põrkama, seal uksel. A dekoratsioon oli halvasti, kuidagi ei istunud see asi ahju nurk ja meil kogu aeg, et ei saanud kuidagi sinna ukse peale, täpselt, et läks ka endast välja. Ütles kade, rahunema jäänud suu astumata ja siis ma lõin mütsi, laastumaad käratas, võtsin krimi maha, panin minema sealt. Siis ma mõtlesin ka, et nüüd on kõik, mulle öeldi ainult tamme tule siis tagasi ja pealegi soon leping, mõtlesin lepingutega temaga. Aga märksa etteotsa oli ikka vinge vend võiduga ma ei saanud päris täpselt taru minemast, tahet vahele Kruusemendile oma nägemusi õige kapis arusaam, minul sellest üldse oli, me tegime seda, mida nõuti ja mida meile ette tehti ja üldjuhul me ju tegime kõikide pikemate stseeniga eelnevalt päris päev otsa, teinekord isegi kaks proovi. Need olid toredad päevad, tegelikult sõitsime bussiga kusagile randa, sinna Vääna poole ja ühtlasi ka puhkasime. Muidugi. Kollektiiv oli või see omavaheliselt laste oma sõprusring kuidasmoodi, see toimis seal. Me saime omavahel väga hästi läbi, sõidad ja mõtled, kes nad on, ühte ma teadsin, eks ole, Reina emalt ma tundsin. Aga nemad ju ei teadnud, kes tuleb. Vot neid silmi. Ma mäletan surmani Väino silmi, kui mina astusin bussist. Eestimaa on ju suur, no miks ma pean olemas? Päästid. Kannatasin lõpuks välja on selge see, et kõik vaatasid pika pilguga ja pandi proovile ja eks sellest karjast tuleb oma koht kätte võidelda, me saime tõesti hästi läbi, ei olnud meil mingeid konflikte, on, eks me tegime seal parajalt pulli ka või parasjagu nägema ei olnud. Et siiski see näitemängu tegemine või ütleme nüüd täpsemalt filmi tegemine ja siin oli juttu, et olid ikkagi ka mõned väikesed näitemängu rollid kooli ajal kas need olid siis selleks seemneks, et praegu on need Aare Laanemets, on? Ma ei oska öelda, ma arvan, et et nad olid teatud mõttes kogemuseks kui esinemine, see on selle töö juures väga oluline, tähendab, et, et sul ei tekiks lavahirmu või. Kuna ma olen praegu ise juba 10 aastat ja rohkemgi veel tegelenud kooliõpilastega hool teatriga siis ma näen oma oma silmaga kogu aeg seda, kuidas, kuidas mõnel on tõrge selle vastu, kui tal tahmanile pärast välja, kui ta esimest korda vooliku kohtub. Niisuguseid pisi esinemisüldiselt ei tee, me teeme lavastuse alati valmis kevadeks ja ja siis lähme kohe saalide rahva ette. Kuidas mõnel vastupidi, näitleja veri väljelda äkki hakkama nii särama. Need on üksikud. Aga mõne, kelle kohta ma ütleksin, et andekas perest välja tal puudub see kogemus sellepärast hiljem üle. Aga ma arvan, et esinemise mingit julgust ja sedasama laulminegi. Ega mul alguses ei meeldinud üksi olla. Alati on, meil oli üks perekond, palmid, kelle juures me vahel käisime ja ja ka Mati Palm käis seal tama niisuguses varajases nooruses, ma olen temaga duetti laulnud nendel juustel sünnipäeval ja seal üldse niisugune tore rahvas, kes seal koos mehed olid kõik eranditult lauljad, kes laulis kuskil meeskooris ja seal ainult lauldigi, kõik need sünnivad, lauldi ja siis siis mina laulsin ka, aga kui mul paluti üksi laulda, sest ma tavaliselt läksin kas kardina taha või ukse taha või niiviisi, et keegi mind ei näinud. Kuulake palun, aga, aga noh, näha ei tohtinud. Vot see mind häiris väga maile, ma olen sellest muidugi üle saanud, aga aga niisugune ülijulge, mina ei olnud kunagi. Ikkagi mingisugusel hetkel tekkis selline tunne, et tahan minna näitlejaametit õppima, tahan saada selleks kuskil tekkis tahtmine. Nendest kogemustest kasvas. Ma jõudsin peale kevade filmi teha veel kahes filmis. Nagu ma keskkooli lõpetasin, ja üks neist oli veel suurem roll kui kevade sõja. Siis ma olin üks aasta koolist ära, elasin Jaltas 11 kohtad, seal tekkis soov. Ano, siis ma kohtasin tõelisi tolleaegsed nõukogude kinostaare nagu poiss, Andrejev ja Ludmilla, Šagala vaja. Ja terve plejaad neid tolleaegse Leedu kuulsusi narrygamas, juulis tankus nende pealt õppisid. Minu meelest ma sain oma esimese teatrikooli seal kätte. Tähendab, kui lihtsalt, kui napilt võib teha või kõige tähtsam on see seespidi, kõik oleks õige helendus, ongi iseasi, tähendab mõni väljendab ennast huvitavamalt, teine vähem tena hallimalt, eks nii teine naa, igalühel oma käekiri ja iseloom ja nii edasi, aga kõige tähtsam on see tõsi, ütleks tõde. Mõtlesime oma saate alguses, et me ajame juttu Aare Laanemetsa lastetoas. See oli pigem sümbol, muidugi see mõte, see laste tubasest, tegelikult ajasime me juttu tema garderoobis Pärnus, Pärnu teatris ja natukene on etenduseni veel aega ja kohe siis, kui olen mikrofoni kinni pannud, siis hakkab Aare Laanemets tegema Krimmi ja tal on tükk jällegi. Aga kui nüüd saate lõpuks katsuda väga lühidalt ütelda, mis on see kõige olulisem, mis on siiski sealt lapsepõlvemaalt kaasa võetud, seda, mis on teinud väikesest poisist aarest. Ma ei oska selles suhtes öelda, mis oleks kõige tähtsam, minu nii-öelda poisist on saanud niisuguseks, nagu parasjagu olen. On see siis hea või halb, tähtis on tegelikult see kodusoojus või keegi sind hoiab ema ja, ja need inimesed, kes sind ümbritsevad. Ega see kodu ei pea olema rikas, jõukas, minul ta seda ei olnud, kaod oli kaugel sellest, aga ta oli, ta oli puhas, tori, hoolitsetud, need mänguasjad, mis mul olid, ma mäletan neid kõiki. Neid oli lihtsalt vähe. Aga seda armsamad ja hinnatumat nad olid, mõned asjad peavad olema. Aga ma mäletan kohutavalt palju inimesi, mina olin niisugune passija, mina olin sihuke, kes käis, vahtis kõiki, ma ei läinud päris ninapidi juurde kunagi sest noh, seda ei tohtinud või? Olin kuidagi distantsilt. Aga ma pidevalt jälgisin inimesi. No küll oli tore, alati, kui, kui Virumaal toodi leiba kaks korda nädalas poodi leivapäevad nii-öelda ja kõik need inimesed kogunesid sinna poe juurde seda leivaautot ootama, sest saiu tuli üldiselt väga vähe, Vi tahtsid saia saada. Suhkruhaige eriti vähenenud, maksid 22 kopikat, olid niisugused kringli, kujua. Ja poemeeli hoidis minul alati ühe saia, aga ma pidin talle laulma. Siis rahvas oli poes vaid siis väike aare laulis suhkrusaia kätte muidugi raha vaestele. Aga vot siis kõik need vanataadid, keda ma mäletan nimesid siiamaani jäänud lapsepõlve mälu millegipärast alati väga hästi. Kõik need vanataadid, kes istusid siis seal õllekastide peal, poe nurga taga varjus ja jäid oma õlut ja need jutud, mis nad rääkisid ja võrdlemisi eakad mehed või tähendab minu vanaemaealised, sest üldiselt see küla on välja surnud. Seal ei ole pooli maju enam jõua, viltu oli, kui ma käisin seal hoopis aastaid hiljem, aga. See on pikk ja sünge lugu, kuidas ma tegelikult tähendas oma lapsepõlve maa, tahtsin ära hävitada. Aga ma võin seda rääkida. Vanaemal oli aida seina peal kogu aeg üks viiul millel ei olnud kunagi keeli peale olnud viiuli tehtud tema pojaoto poolt, kui ta oli neljateistaastane. Seda riiulit ei antud mulle kordagi kätte ja ma tahtsin seda viiulit katsuda, mulle seda ei antud, sest see oli onu mälestus, ta oli seda teinud väga noorelt. Küljelauad hakkasid lahti minema ja kui ma ükskord viisin oma nii-öelda pruudi oma praeguse abikaasa Signe sinna siis oli kõik see katusele sisse kukkunud. Aga uks oli lukus ja ma läksin läbi, laesin aitas sisse, ma tõin selle viiuli välja, aga kuna kõik mujale sisse kukkunud ei ataki, nõgesed olid rinnuni, sest noh, vanaema selle elanud enam. Ehkki ta oli veel olemas, aga ta elas viimased aastad juba Tallinnast, ei saanud enam üksi hakkama. Seal. Ma lõin selle viiulipõlve peale pooleks. Viskasin üle õla, sinna Tagijastesse, ütlesin, enam ma siia ei tule.