Me oleme oma tänasele saatele pannud üsna kelmika pealkirja, see on lumememmed, kesk õitsvaid lilli. Ja selle saate sisustavad oma jutuga Tiit ja Reet Made. Neid me viime teid, sõbrad kuulaja Californiasse, San Franciscosse ja Havail. San Francisco ja Havai on ühed ilusamad kohad Ameerika Ühendriikides. Ja jänkid ütlevad, et Honolulu ja Havai on üks maailma kaunimaid paiku paradiis. Ja samamoodi ütlevad nad, et San Francisco kuulub vähemalt maailma viie ilusama linna pulka, nimetades seal kõrval siis ka Vancouveri, Kanadast, saneerot, Kaplinna ja veel üht-teist, aga igal juhul San Francisco on omapärane ja ilus linn. Asub suurepärases kohas. Seda kaunistab poolt ookeani ja teiselt poolt San Francisco laht ja Nende kahe veekogu vahel on siis oma 55 kilomeetrit pikk poolsaar, mille peale siis too linn on üles. Ja kui te täpselt ei oskagi oma ettekujutustes öelda, et milline see San Francisco küll võiks olla, kui te ei ole seal käinud, siis kahtlemata olete näinud üsna palju Ameerika filme mis on filmitud just selle linna tänavatel ja, kuid praegu oma mälupilt Te kutsute kaks kihutavat autot, üks tormab ees ja teine ajab taga. Ja siis nii üks kui teine kihutavad alla, looklevad väga järsku tänavat pidi, nii et. Ta lendab vahepeal õhus ja siis jälle puutuvad rattad asfalti ja siis kihutab jällegi edasi, siis teadke, et need kaadrid on enamasti filmitud San Franciscos. San Francisco tänavavõrgustik on üles ehitatud nii nagu Ameerikas eriti Ladina-Ameerikas, hispaanlased omal ajal tegid, need on nii-öelda ristküliku kujulised ikka ühed tänavad ühtepidi ja, ja teistega risti teistpidi, nii et äraeksimise võimalust ei ole. Aga San Francisco tänavapildi teeb kauniks just see, et keset linna on üks Radisson Hills või vene mägi või kõrgustik kuhu siis tuleb umbes 25 vahel isegi 30 kraadise nurga all autoga üles ronida ja teiselt poolt umbes sama järsakud pidi alla minna. Ja loomulikult seal viimane koht, kus kurjategija saab eest ära sõita ja politsei teda halastamatult jälitada. Pealegi San Francisco kaunistab tema lahel too kuulus Alcatrazi vangla. Kuhu siis küla Need kõvemad sulid omal ajal trellide taha pandi, aga sellest me räägime mõne aja pärast? Ja selles linnas on kõike, mida suurlinnas leida tahad. Seal on kauneid kaubanduse, panga tänavad, kõrghooned, ilusad arhitektuuriliselt ansambleid. Seal on vaiksemad kõrvaltänavad, kus asuvad imelised ühepereelamud oma lopsakates rohelistes aedades. Ja seal on kirev Sainatoun, suurim Chainatoun väljaspool Hiinat. Nõnda öeldakse. Seal on kaubandust ja tulesära ning seal on ameerikaliku dringlit rangeid. San Francisco ei ole teab mis vana Linda on umbes sellisel kujul olnud 250 aastat aga eurooplane oli selles piirkonnas esimest korda kohal 1579. aastal ja see oli söör Francis, streik, kuulus inglise meresõitja, jah. Aga inglaste võimutsemisega ei kestnud seal kaua, sest hispaanlased võtsid selle ala üle ja 1821 läks siis see territoorium või see piirkond mehhiklaste kätte. Aga see teps mitte ei meeldinud ameeriklastele. Ameerika president jaksan ligi 1835 Mehhikole ettepaneku, et noh, et kas te ei tahaks seda ala meile müüa? Mehhiklased ei tahtnud ja siis ameeriklased tegid nii, nagu neil vahetaval kombeks on. Nad lihtsalt võtsid selle ala üle. Vahetasid ära linna nimemis, mehhiklaste ajal oli Jerbabuena pandi nimeks San Francisco ja niit, nii ta siis on. Seal on küllaltki tugev hispaanlaste mõju ja mehhiklaste mõju ja hiinlaste mõju, nagu juba öeldud, ta tõeline kosmopoliit, hiline linn, paljude rahvastega kelledest, suur osa isegi inglise keelt ei oska, aga nad seal kenasti elavad ja tulevad omadega toime. Ja kogu moodsa juures on kõrvutiga vana ja vana kaabel, tramm sõidab püstloodis tänavaid pidi alla ja veel enam paneb imestama, et üles see on väga huvitava konstruktsiooniga tramm, mida tõesti trossiga veetakse. Ja samas on ta vanas traditsioonilises disainis lahtine ilma akendeta usteta kus saavad inimesed ka väljapool väikesel barjäärikesel või jala lauakesel rippuda. Ja nõnda ta siis seal sõidab edasi-tagasi turistid, teda pildistavad, aga kohalikud elanikud kasutavad teda nobedasti. Ja väga toredasti pööratakse teda ju ka veel ümber. Too tramm on jah, ajalooline ta omal ajal rajati selleks, et rajati ta kullapalaviku aastatel selleks et kaevureid, jaga kalureid siis vedada üle sele ration Hilli. Väikese seal keset omal ajal see trammivõrgustik väga tihe või õigemini ta on geikaar ei olegi tramm, on nii-öelda kaabel auto ja oli oma 500 kilomeetrit neid liine, need liinid ei keera kuskile, vaid nad on kõik otse sirgjooneliselt, sellepärast et see kaabel on pandud maa alla. Õieti tänava peal on kolm rööbast, üks, mis on keset, ongi siis see, kus on kaabel all jookseb kaabel, kogu aeg teda keritakse. Ja siis selles vagunis on juht küll, aga tema ülesanne on siis kas võtta niisuguste haarajatega sellest kaablist kinni, kinnitada see vagun selle kaabli külge ja siis liigub edasi või siis peatuste koha peal lastase lahti, nii et kaabel jälle seesi jookseb, aga vagun iseenesest seisab nendele ratastele tõmmatakse pidurit peale. Ka 1906. aasta suur maavärin põhimõtteliselt lõi selle süsteemi laiali ja tänapäeval on alles umbes 30 kilomeetrit seda trassi ja noh, ta on küll eelkõige turistide meelistranspordivahend, sest ühe otsa pilet maksab kuus dollarit ehk Eesti rahas 90 krooni umbes ja see ei ole teps mitte Ki vähe. Ja turistide meelitamiseks on loomulikult üsna palju kaasa arvatud vana kalamaja võiks nõnda ütelda, et San Francisco oma kalamaja seal on vana kalasadamate piirkond oma Kaidega. Need on ära nummerdatud ja seal need käib väga vähe kalalaevu. Küll on seal purjekaid ja muidu väikseid laevukesi, aga seal on ka väga palju mõnusaid sadamakõrtse kohvikuid ja muud atraktsiooni inimestele turistidele kohalikele. Ja väga tore on siis see piir 39, see kai, kuhu siis tulevad suurelt merelt merelõvid. Nad tulevad väga väärikalt väikesest väravast just nagu sisse seal kai juures on pandud Neile ujuma puust lavatasid, tuleb sealt merelõvi, vaatab. Valib endale platsi välja ja läheb raatsi peale, kus on tema kaaslasi juba virnade viisi ees. Aga San Francisco üheks kahtlemata kõige tuntumaks sümboliks on sild nimega Golden Keit värav. See sild on tõesti majesteetlik kantne. Ta ehitati aastatel 1933 kuni 37 avati 37. aasta maikuus ja silla ehitamine kuulub tollesse kurikuulsasse president Roosevelti poolt algastatud depressiooni tagasitõrjumise projektidesse. Et midagi suurt ehitada, et anda töötutele tööd. Selle sillainseneriks oli seoses Strauss, kes oli kokku ehitanud umbes 400 metallsilda. Seal maailmas ja see rajatis on tõesti üks tema insenerimõte. Kõige suuremaid ausambaid. Siia on, sild on kokku umbes kaks miili 3,7 kilomeetrit pikk. Ja kahe suure sillaposti vaheline kaugus on vahemaa 4200 jalga ehk umbes 1280 meetrit ehk 1,3 kilomeetrit. Ja silla kõrgus on oma 70 meetrit veepinnast. See tähendab seda, kuna see ei ole üleüldse kaitstud mingil moel, siis on tähendanud seda, et nende aegade jooksul on see sild olnud üks enesetapjate lemmikkohaks. Aastani 95 oli sealt alla hüpanud umbes 1000 inimest. Eriti pingeliseks või eriti rebimiseks läks just vahetult enne 90 viiendat aastat, sest igaüks, kes sinna läks, tahtis olla just nimelt 1000., kes oma elusalt silla pealt alla hüpates võtab. Väga üksikud on jäänud sealt ellu üks noor daam. Kaheksateistaastane tegi kaks katset, esimene kord hüppas, jäi ellu, siis läks kahe kuu pärast uuesti, hüppas ja jäi ka ellu, aga uppus siis vooluses. Sild on viie sõidurajaga ja kui tulla San Fransisco poole, siis tuleb sisenemiseks maksta kolm dollarit. See on umbes 45 Eesti krooni. Aga selle silla värvimine ei ole kunagi lõppenud pärast tema valmimist 37. aastal. See sild on värvitud niinimetatud rahvusvahelise oranž värviga. Natuke tumedama punasega ja 25 maalrid värvivad seda iga päev ja sinna läheb umbes 1000 gallonit värvi nädalas ehk 3780 liitrit seda ilusat punast värvi. Nii et seda sümbolit selle eest hoolitsetakse. Ja tõesti. Minu jaoks oli küll natukene väike pettumus, võiks ütelda seesama punane värv, kuigi ma ju piltide pealt teadsin, et ta punane on. Aga niisugune tunne on, et kui ta on juba kuuldan käit selle kuldsete väravate sild, siis ta peaks olema küll kuldne või vähemasti kollane aga niisugune Ookli punane on ta. Ja samas ta ei ole ju mitte kõige suurem Silsest beibrich. See lahe sild on kahekorruseline ja tunduvalt tunduvalt suurem, see on seitsme kilomeetri pikkune sild. Aga kui üks linn asub nõnda ümbritsetud test ja teda tuleb liigendada mitmele maismaatükile, siis peab ka silduv kahtlemata olema. Cambridge'i ehitamine algas samal aastal kui Golden ketil, kuid ta sai üks aasta varem valmis. Aga selle sillaga on siis see mure. 1989. aasta maavärin näitas, et see sild ei ole täielikult nii-öelda maavärina kindel. See sai maavärinas kahjustada küll, aga mitte kulgen keik. Aga need kaks silda jah, tõesti on vapustavalt kenad ja nende peal autoga sõita on tõeline elamus. Minu jaoks tõeline elamus oli ringi jalutada San Francisco kaunites puitmajade rajoonides ja ka need majad on vastu pannud suurele, 1906. aasta maa värisemisele muidugi mitte kõik, sest kahtlemata väga palju ja väga kauneid puitehitisi hävis, kuivõrd mitte, ei varisenud nad võib-olla nii väga kokku, siis sured tulekahjud, mis möllasid, Need hävitasid jälle puitrajoonid. Aga need, mis on säilinud, need on tõelised vaatamisväärsused. Ja need Victoria-aegsed ridamajad võiks nõnda ütelda väga atraktiivsete eparaadustega kaunite kaunistustega välja sopistatud ärklit ja, ja vints kappidega. Nad on tõesti kenad, nad on nii värvilised ja hoolitsetud ja mitte ühtegi ei ole neist renoveeritud odavate plastseintega. Laudade imitatsiooniga, nii nagu veel kangesti kiputakse tegema. Ja siin tekib küll selline tunne, et miks küll meie nii kergekäeliselt laseme oma kaunid puitmajad ära laguneda ja kõduneda. Maavärinast on siin juba paaril korral olnud vihjamisi. Maavärin on San Francisco hävitanud neljal korral 1000 812896 siis see 8,6 palliline Richteri skaala järgi maavärin 1906, mis oli väga karm ja siis alles hiljuti 10 aastat tagasi 1989. Maavärin on siis noh, nagu võiks öelda üks niisugune turistidele hoiatuseks ka teatud mõttes ootuseks või atraktsiooniks hotellides on välja pandud õpetused, kuidas maavärina puhul ennast üleval pidada. Kui te juhtute minema, siis teadke, et Toas tuleb minna tugeva laua alla või hoida ennast sisemiste seinade juurde. Välisseintest tuleb ennast hoida eemale. Ei soovitata tormata otsekohe tänavale, sellepärast et võib karta, et kokku värisevate majade rusud matavad teid või klaasikillud akendest võivad vigastada. Kui te sõidate autoga parasjagu, siis peatage oma auto ja tulge sellest välja. Ärge minge sildade alla, sellepärast et elu on näidanud sillad ja niisugused maantee, sillad varisevad kokku. Kui tunnelitesse ei maksa minna pärast andad sealt raske kätte saada. Elektriliinidest hoidke palun kõrvale, sellepärast et need võivad teile kaela sadada. Kõige parem koht, kuhu te võite San Franciscos minna, linnaväljak, aga linnaväljakuid on vähe ja linnaväljakuid ääristavad ka suured kõrged majad. Nii et põhimõtteliselt, kui maavärin on, siis kui vanajumal on teile armuline, siis te pääsete sellest Jah, selliseid näpunäiteid. Me lugesime oma hotelliseinalt ja näpunäiteid turistidele on muidugi igal sammul ja väga sageli on nad ka vasturääkivad. Näiteks üks nõuanne, mis öeldakse, et kui te lähete San Franciscosse, siis vahemaad on väga suured, kindlasti rentige seal endale auto. Sellega on teil väga tore pääseda ühest punktist teise ja ta ei sõltu mitte kellestki. Teine nõuanne ütleb niimoodi, et kes läheb San Franciscosse, ärgu ta mitte mingil juhul võtku endale autot, sellepärast et see on tal ainult üks suur nuhtlus skaalas kuhugi jale parkida. Parkimismajad on kallid ja eriti keeruline on parkimiskohta saada China Towni piirkonnas. Meie olime siis need, kes tõesti selle auto võitsid ja tundsime ka seda teist. Seda raskust parkida oli tõepoolest raske ja ka orienteeruda sageli keeruline, sest väga palju on ühesuunalisi tänavaid ja tuleb teha väga suuri iluringe, et oma valitud objekti juurde tõepoolest kohale jõuda. Aga nende iluringide käigus näed sa näiteks suurepäraseid värvitud maju, kus on seinte peale joonistatud terved lood ja laulud, kõik kokku. Jah, aga ilma autota muidugi San Francisco s midagi ei näe ega ära ei tee, nii et minu soovitus on küll. Võtke auto, sest autod on autode rentimine on seal suhteliselt odav. Aga San Francisco on veel üks. Ligitõmbav ja meelitav vaatamisväärsus ja isegi sümbol, võiks öelda, see on kuulus Alcatrazi vangla. See vangla sai oma või see koht sai oma nime 1775. aastal hispaanlastelt, kes sinna tulid, kui nad nägid üht, ühe väikese saare peal kormorane ja nimetasid selle saare, siis laisladelos Alcatraz. See oleks saar läks Ameerika sõjaväelaste kätte ja juba 1861 pandi sinna kodusõjas vangilangenuid hoiule. Alates 1910 oli Tagises sõjaväevangla kuni 1934 sõjaväelased andsid selle enda käest ära, siis valitsus mõtles tükk aega, mis teha ja leiti, et sellest tuleb teha niisugune vangla kust põgeneda ei ole võimalik, kus kõik on väga kindla luku ja riivi taga ja sinna pannakse siis nii-öelda Pavlik enimees või rahva kõige suuremad vaenlased. Ja, ja sulid ja röövlid ja mafioosode. Ja alates 1934.-st aastast on ta siis föderaalvangla olnud või oli kuni 1009 63. aastani. Aga seal on kinni istunud niisugused kuulsad mehed nagu Al Capone kes oli üks esimestest, kes sinna vanglasse toodi, tema jäi vahele mitte oma räigete elukommete pärast ja mafiooso kuulsuse pärast, vaid maksu pettustes süüdistatuna. Seal oli kinni ka kuulus pangaröövel ja lasteröövel George Kelly. Seal oli kinni istunud väga räige tüüp, pea verine mõrvar Roberts raud, keda Alcatrazi linnumeheks kutsuti. Sellest vanglast on üritatud 14-l korral ära põgeneda. Ühel korral on see ka teatud mõttes õnnestunud. 1946. aastal oli mäss, aga see suruti maha, pealikud tapeti valvurite ja politseinike poolt ära. Aga ilmselt olete te näinud kuulsat filmi põgenemine alkot trassist mis näitab, kuidas 11. juunil 1962 kaks venda Jon jakk, läärens Enshelin ja nende sõber, kaasvang Franklin Morris üritasid sealt põgeneda ja nad põgenesidki vanglast ära ja hakkasid siis ujuma. Saare pealt San Fransisco poole, aga ilmselt jäid House ohvriteks. Nende laipu ei ole kunagi leitud. Aga seejärel küpses otsus, et vangla tuleb kinni panna. See pandi kinni 1963. Nüüd on ta niisugune muuseumi vaatamisväärsus ja iga aasta korraldatakse San Franciscos triatloni ja üks selle ujumisetapp hakkab peale siis sealt Alcatrazi vangla juurest ja siis nad ujujad püüavad siis San Franciscosse välja jõuda. Meie aga mingisugustest ujumisvõistlustest osa ei võtnud, sest et meie järgmine sihtpunkt oleks ujumise jaoks olnud ka liiga kauge. Me olime nimelt valinud välja punkti, mis paistis nagu väike kärbsemust keset vaikset, toob kani. See oli viie tonni lennukireis selle ookeani kohal ja lennuk maandus Havail. Väljastpoolt Havaile tulijale pannakse kaela lei pärg seal elavatest lilledest punutud pärg ja ühes pärjas võib olla kuni 600 õit. Need pärjad võivad tehtud olla väga erinevatest lilledest kõige kaunimad ja kõige hinnalisemad on orhidee, pärjad. Ja need pärgade erinevused on siis vastavalt erinevatele Havai saartele. Ja leibergi on ka kõikjal müügil ja ka kunstlilledest ja ka tekstiilist siidililledest, nii et see on üks ilus suveniir, mida võib Havailt alati koju kaasa võtta. Havail õitseb kõik puud-põõsad lillepeenrad ja seda südatalvel jõulude eel. Mõelge vaid jõulude eel ja kõik on õites. Samal ajal on ka mõnel pool peal viljad ja samal ajal toetatakse Salakesi maha ka lehti, sest et Havail on alati ja terve aasta ringi ka ühesugune ilus eesti suvine ilm. Mõnus koht jah, see Havai ja üldse ei tundu, et sa oled Ameerika Ühendriikides. Ja kui Havail ringi liikuda ja natuke pilku tema ajaloo peale heita, siis loomulikult kõigepealt olid seal inglased ja James Cook kohal oma paarsada aastat tagasi ja nimetas selle koha võileivasaareks. Aga tema elu ei läinud seal hästi seal taga tapetud kui taha vai on oma 200 aastat olnud kuningriik. Seda valitsenud seitse kuningat ja viimane oli kuninganna Liidia liiliuokalaani. Tema oli kuninganna aastatel 1891 kuni 93. Ja siis Ameerika Ühendriigid vastavalt kongressi otsusele annekteerisid Havai võtsid ta oma kontrolli alla. Ja alles 1959 tegi Ameerika Ühendriikide parlament, kongress ja valitsus sellest siis oma osariigi, aga tundub, et see on sellele kohale kasuks tulnud, sest see on tõeline turistide paradiis. Seal on ana luulu kõrval vaikiki rand, ilus liivane rand kus on siis tänavate viisi suuri kõrghotelle. See linnaosa on üles vuntsitud viimase peale, seal on kõik puhas ja korras. Nagu öeldud, õitseb aasta ringi. Ja hotellimajandus ja turistide teenindamine on peamine sissetuleku allikas. Availastele. Loomulikult on Havai ka sissesõitnute kogunemiskoht, seal elab inimesi nii Koreast, Jaapanist, Hiinast, Euroopast, Hispaaniast, Ameerika Ühendriikide erinevatest piirkondadest samuti hindoneeslasi, Filipiinlasi ja kõik nad elavad niisuguse kena ühtse perena räägivad vähem või rohkem inglise keelt aga on äärmiselt sõbralikud turistidele. Ja kuna see paik ise on nõnda sõbralik, siis on Ta tõesti kokku meelitanud väga palju inimesi sinna vaatama uudistama ja üsna palju siis ka neid, kes on otsustanud, et just see koht peab olema nende kodu. Sest Havail ei ole mürgiseid roomajaid ja mürgiseid putukaid. Ja ka kõige sügavamas padrikus võid sa rahumeeli ringi sumada. Seal on palju linde, ilusaid värvilisi. Nad on julged, nad tulevad ja uudistavad ja käivad inimeste vahel ringi. Seal on toredad tulipunaste peadega linnukesed, tutt pealael. Nime ei oska küll öelda, seal on lopsakad, sõnajalad, võib leida päris puukõrguseid isendeid. Palmid kookos võib näha ka, kui hästi läheb, kuidas palmi otsa ronitakse, et kookospähkleid kätte saada. Seal on ka banaanid ja seal on ka bengali viigipuu, selline puu, et kui tema seemnekene langeb mõne teise puu lehele kasvõi siis kasvab see viigipuu üle kõikidest teistest puudest ja too emapuu on määratud hävimisele. Vahusaar, kus onu luulu asub, on see kõige populaarsem koht kuhu tullakse ja meie olime seal vahetult enne seitsmendat detsembrit, aga see on Ameerika Ühendriikide ajaloos üks mustemaid päevi, sel päeval. Juba oma 50 aastat ja rohkem tagasi. Jaapanlased korraldasid rünnaku Pearl Harbor ile kus oli Ameerika mereväebaas ja kahe tunni jooksul trumpisid praktiliselt Ameerika laevastiku maha. Seal sai hukka oma 2200 meest. Selle jaapanlaste rünnaku ajal ja mitmed laevad läksid põhja, muutusid kasutamiskõlbmatuks ja selleks puhuks tulid siis sinna kokku nii ameeriklased kui ka vaikivad jaapanlased, kes kõik need kohad läbi käisid ja vaatasid sõnagi lausumata. Ükski kulmukarv ei liikunud. Kuulasid ära ameeriklaste juttu selle kohta, et miks küll meiega pidi nii tehtama ja nii edasi, aga sellest Pearl Harbori sadamast on tehtud nüüd memoriaal. Üks laev on jäänud põhjast üles tõstmata, san Arizona. See on omamoodi kalmistu, sest see oli ainukene laev, kus läks nii palju mehi koos põhja umbes 1100 meest. Siis laev sai otsetabamuse ja tema laskemoonaladu plahvatas ja läks põhja ta üheksa minutit tiga. Ja sellest siis sellest 2200-st hukkunust. Pooled on Arizona meremehed ja sinna peale selle laevavrakki peale, mis on merepõhjas või lahe põhjas, edasi on ehitatud niisugune väikene memoriaal. Ja seda siis muidugi käiakse vaatamas, see on üks turistide meelisobjekte. Aga loomulikult on seal suurepärane akvaarium. Suurepärane merepark, kus on delfiinide etendus ja merelõvide etendus ja kus on igasuguseid kalasid vaadata. Ja on Polüneesia keskus. Aga kui siin oli juttu ühest möllust Pearl Harbor-is siis seda ei saa tõesti väikseks sadamaks nimetada. Vaikne sadam on aga Honolulu ja nõnda on ka siis selle Honolulu nime tõlge. 1848. aastal alles sai väikesest asulast siis alguse selle away pealinna rajamine ja vaid kiki ka sellest väga kuulsast rannarajoonist oli juttu selle. Meie ehitamine algas alles 75 aastat tagasi, kus oli siis tollal vaid kolm tagasihoidlikku telli. Nüüd on aga hotell hotellis kinni ja turist aina tuleb ja tuleb ja ilmselt ehitatakse aina neid uusi hotelle juurde ja muret ei ole, et nad tühjalt seisaksid. Ja on öeldud, et isegi 1931. aastal kirjutab tud operett Havai lill et isegi see olevat üheks põhjuseks, miks see koht nii meelitavaks on muutunud. Aga Polüneesia keskus, mis on ehitatud spetsiaalselt Saarele turistide jaoks, sinna on koondatud siis kogu Polüneesia piirkonna saarestikku, arhipelaagist, erinevad kultuurid, seal on oma paviljon Tongale, Fitzile, Uus-Meremaale, Samoa-le ja nii edasi ja nii edasi, seal näidatakse nende saarte kultuuri, sinna tuleb autoga kohale sõita, see on umbes 35 kilomeetrit ana luulust ka Havail soovitama võtta auto, sest et ilma autota ei näe neid suurepäraseid randu, ei näe neid suurepäraseid looduslikke kohti, mis seal on. Ei näe seda vulkaanilist, seda laavakogumit, sest kõik need saared on vulkaanilise päritoluga. Ja ei näe seda lainete mängu, mis seal on, ega ka seda looduse ilu. Ja neid muidugi neid linde, millest siin oli tuse punase peaga lind, on nendel rohkem varblase eest. Nii et Havaile tasub minna puhkama, päikest võtma, aga mitte eriti sellepärast, et on öeldud, et kuskil kella 11 ja kolme vahel ei maksa minna randa ega päikest võtta, sellepärast et niisugust valget inimest, kes tuleb Euroopast ja ei ole päikesega harjunud see kõrbeb ja põleb seal ära, nii nagu teflonpannil. Aga ütleme ühe muusikalise pausi ja siis räägime lainetest ja räägime jõuludest. Havais elab väga palju erinevaid rahvaid ja sinna on tõepoolest neid nii kokku veetud suhkruroo istanduste jaoks hiinlasi ja ise on tulnud sealt Filipiinidelt ja teisteltPolüneesia saartelt. Ja küll valgeid, vähe küll mustanahalisi peab tõesti ütlema, aga seda põlisrahvast on suhteliselt vähe siiski ja eriti niisuguses linnas, nii nagu Honolulu või vaikigi Beachil. Aga nüüd viimastel aastatel on hakatud väga usinalt oma rahvuslikult tuuri taas nagu viljelema ja püüdma teda igati säilitada ja elus hoida. Ulatants, mis on väga populaarne, seda tantsitakse igal pool ja seda võib ka õppida. Soovijad võivad seda iga kell õppida ja õpetust saada, see on väga graatsiline tants ja natukene teistsugune kui kõhutants näiteks araabiamaades. Siin on oma väikesed nurgelised liigutused vaheldumaks väga sellise dünaamilise plastikaga. Ja muidugi, kui sinna juurde mõelda, siis veel narmasseelikut õlgseelikud, nii nagu nad traditsiooniliselt on olnud puusadele kinnitanud, samas siis on seda tantsu väga nauditav vaadata. Ja praegu on ka väga palju poliitilisi liikumisi just oma rahva keele, meeletantsuriietuse, tekstiiliornamentika, jumalakujude neli põhilist jumalakuju on Havail, mida siis võid suveniirina kaasa osta või mida võid jälgida ühes või teises paigas, kuhu neid on üles pandud. Et kõike seda säilitada. Üheks atraktsiooniks muidugi ja põhjuseks, milles nii noorem generatsioon, eriti Havaile tuleb, on need võrratud lained, mille pealt saab siis lainelauaga alla lasta. Ja seda on kilomeetrite viisi, neid randu sigi kümnete kilomeetrite viisi meri paistab nagu olevat täiesti sire või ookean sile ja siis ta see laine tuleb ja järsku hetk enne kaldale jõudmist tõuseb ta kõrgele üles, hakkab keerama ja tuleb nii-öelda vahutades tormates randa, pekstes vastu teda laava kaljut või siis veerides kaugele mööda valget liiva. Ja siis on poisid ja noormehed seal hakkamas oma laudadega, ootavad selle hetke ära, kui laine kõrgeks läheb ja siis tulevad sealt ülepeakaela alla. See on võrratu vaatepilt vaadata, kuidas nad seal peal slaalomit teevad. Kuna laine keerab niimoodi ühel hetkel oma otsa alla ja siis tekib niisugune koridor, siis nad püüavad sattuda sellesse koridori paralleelselt selle lainega välja sõita sellest ise samal hetkel käega, nii nagu vastu seina või nagu seda vastu seda lainet toetudes. Ja kõige paremad lained, maailma parimad lained, nagu öeldakse, ongi siis ohusaare põhjaosas Nofessoris kus siis laine kõrguseks on 15 kuni 16 meetrit ja räägitakse, ma ise küll ei näinud, aga räägitakse, et surfajad enne palvetavad kui nad lähevad nendesse hiigellainetesse, sest et õnnetus ei ole siin väga raske tulema, sest vesi võib enda alla matta. Ta võib visata korall rahudele. Ja midagi muudki veel võib ilmselt siis selle surfajaga toimuda. Aga need lauad peavad olema ka erilised. Need on nagu head suusad, neid määritakse, kui nad lähevad alt karedaks, siis nad ei libise enam nõnda hästi. Ja away väikesed poisid ja tüdrukud, eriti poisid muidugi kasvavad sõna otseses mõttes. Kuidas need lainelauad kaenlas, sest aina näed võdimas neid mööda külatänavaid alla ranna poole ja kuigi seal rannas on hoiatusmärgid üleval, et ohtlik laine ohtlik laine, siis poistele ei tähenda see mitte midagi. Nad heidavad kõhuli oma lainelaudadele, ootavad, kui tuleb suur laine, see on teinud liiva märjaks, siis nad sõidavad mööda märga liiva alla täpselt nagu kelguga ja sumatkonnad laines ja juba nad hõlbivad laineharjal. Ja nõnda need parimad surfajatses kasvavad. See laine otsimine on omaette. Igas rannas või igas piitšis ei ole see laine ühesugune, ta võib-olla üks hetk, suurepärane, kas selleks surfamiseks. Aga siis ta kaob ära ja siis laaditakse kiiresti auto katusele, need lauad, istutakse auto peale ja minnakse jällegi uute lainete otsingule, sest et see rannatee, see on kümnete kilomeetrite viisi suurepärast kahe-kolmerealist asfaltteed leitakse jälle teine koht, kus saab oma hobiga tegeleda. Ja nii see nii-öelda päevast päeva nendel puhkajatele käib, aga need, kes on tulnud ujuma, siis loomulikult erilist ujumist seal lainetes randades ei ole. Aga ma panin tähele, et kirglikumad ujujad lähevad nii-öelda teisele poole neid laineid, sest seal keerab nii üles kuskil nii 15 20 meetrit enne kallast ja nad ujuvad siis nagu selle laine alt läbi sinna avaookeani poole, kus vesi on suhteliselt sile ja ujuvad oma ujumised seal ära ja tulevad siis rahuliku näoga kaldale tagasi. Nii et lisaks päikesele, saatede, Havail ka kahtlemata suurepärase elamuse, kui te julgete minna lauaga vette. Ja nõnda siis ujuvad ja surfavad seal Vaikse ookeanilainetes kõik need, kes on Havaile läinud. Ja praegusel hetkel nüüd ilmselt võib siis seal näha, kui hästi tähelepanelikult vaadata, üle nende lainet tulemas jõuluvana ja jõuluvana tuleb Havaile, mitte põhjapõtradega, vaid delfiinidega, aga sooniga, Jasoniga ja jõuluvana oma pikas, punases mantlis ja oma paksus habemes ja mütsis, nii nagu ta on ka siin põhjamaal täpselt samasugune jõuluvana mitte sugugi ujumispükstes ja lainelaud kaenlal. Saanis aga sanjetan rakendatud delfiinid. Ja nüüd me jõuamegi selle naljaka osa juurde, mis tähendab, kui jõulud tulevad troopikas. Siis sa näed, et keset õitsvaid lilli sõna otseses mõttes on üles seatud hiigellumememmed. Memmed nagu ikka ümmargused valged, aga loomulikult mitte lumised, vaid tehtud mingist vahtplastist. Ja siis on jõulupuud. Ja need seisavad kõrvuti Palmidega jõulupuude alt vaatavad välja kilpkonnad. Jõulupuud on kaunistatud mere hobukeste siis merekarpidega, merenäkineidudega ja muidugi kõik võimalik. Kilinate kolinatega. Nii paksult on ehitud jõulupuud. Nii Havail kui Ameerikas, San Francis kaski, et puud ennast ei ole praktiliselt näha. Puit on kasvatatud vastavates istandustes, nad on väga ilusad, tihedad, püramiidi kujuga ja üles seatud olid nad juba väga varakult tellides olid üleskutsed, et täna õhtul kell kuus algab all fuajees jõulupuu dekoreerimine, paluks kõikidel kohale tulla ja kõik siis muidugi tulid, kes tahtsid ehteid riputada. Ja kaubamajad seal kõlab vaid Kristmes siis, kui väljas särab kuum päike ja keegi võib-olla et ei ole kunagi näinudki, mida tähendab üks valge jõul, kui sajab pehmet pehmet lund. Niisugune natukene naljakas, aga lõbus on siis jõulude ootus troopikas, kus inimesed käivad supelpükstes ümber jõulupuu. Jõuleri on jah, seal samasugune, nii nagu meilgi ja alustatakse sellega vara. Kaubamajad panevad juba kõik oma jõulukaubad välja ja korraldatakse odavaid väljamüüke ja tolle sama tahtsin öelda kuusepuude, aga jõulupuude äri on ka väga täpselt ja Ameerikalikult kindlalt paika pandud, sellepärast et need puud on niisugused istanduses kasvanud oma viis, seitse aastat, nad on nii-öelda standardpikkusega kindla pikkusega, nii nagu on ette nähtud. Mida kodudesse siis ostetakse? Et ei ole plastmasspuu seal nii väga populaarne, nagu võis arvata, ameeriklanna ostab ja siis paneb ta jälle hooajaks keldrisse ja võtab järgmise jõuluajal välja, vaid ei taha, läheb ka oma autoga, sõidab sinna, kus puid müüakse või sõidab noh, näiteks San Franciscos sõidetakse välja, on nende jõulupuudeistandused samasugused, nii nagu California viinamarjaistandused, kus kuulsaid California veinideks vajaminevaid viinamarju kasvatatakse, seal on ka jõulupuudeistandused. Ja üks korralik puu maksab kuskil 40 kuni 80 dollarit. Sest hinnad on tõesti ameeriklast tunduvalt kõrgemad kui meil siin ja, ja meie jaoks muidugi Ameerika ja ütleme, see turismipiirkond ei ole teab mis ostumeka. Aga tõsi on see, et väga armastavad nad oma puid nii-öelda. Kiliner teie kolinat ega üle kata nii, nagu te olete. Kui te olete vaadanud Disney jõulumultifilme, siis seal ka Miki ja Pluuto ja teised ehivad seda kuusepuud ikka võimalikult rikkalikult, nii et seda rohelist nii vähe kui võimalik välja paistab. Ja loomulikult kingitused, kingitusi ostetakse palju, kingitusi tehakse palju vastastikku ja see on üks mõnus aeg ja mõnus raha kulutamise aeg. Ja ka need onud ja tädid, kes seal supelpükstes käisid ja kes sättisid ennast parasjagu Havaile jääma just jõuludeks. Ja needsamad hotellid, millest juttu oli, mis korraldasid jõulupuude ehtimise, olid pannud juba välja ka kuulutused, kuskil seal seitsmeteistkümnendal, 18. 20. jõulu paiku, hotell pakub oma külalistele siis jõuluõhtusöögi ja ainukene, mis teil on vaja kaasa võtta, on, Ja mida siis osta kaasa kingituseks, kui Havaile lähed? No see on juba iga inimese enda soov ja ka rahakott mängib siin välja. Muidugi võib ette kujutada, missugune möll seal jõululaupäeval on, sellepärast et juba praegu müüdiga ohtrasti ilutulestikumaterjali ja oli juba välja pandud hoiatusi ja, või kindlaid reegleid, õigemini kuidas ilutulestiku tuleb teha. Et üks niisugune suur ettevalmistus oli seal nüüd juba käimas, ka mitte üksi jõuludeks, vaid ka juba sajandivahetuseks ja ja milleeniumi uue milleeniumitulekuks. Nii et kogu maailm, eriti Ameerika Ühendriigid oma kommertslikkuses ja ja ütleme, selles hoogsuses on arvatavasti unustanud ära kogu selle jõulu põhimõtted ja, ja miks jõulud sile üldse niisugused on ühes kohas, Honolulu, see oli tõesti välja pandud suur silt, et häppi pöösti seisus Grayst. Jaa, jaapani turistid, keda on muidugi igal pool palju, neid on palju ka Havail ja on öeldud, et nad kulutavad päevas 4000 kuni 5000 Eesti krooni ja nemad muidugi löövad need hinnad üles ja jõulud löövad hinnad üles, niiet. Jõulud tulevad ja kingitused ootavad ostjaid meiega siit hakkame oma saadet lõpetama ja tänase saate sisustasid oma jutuga Tiit ja Reet Made. Ja meid aitas seda saadet kokku panna Maristamba. Soovime teile kõige paremat, kohtumiseni kuulmiseni.