Liidia Sillaots siia te olete kokku kogunud nii asjade näol kui ka, ütleme siis teistmoodi mälestuste näol, vaat selle seto rahva ajaloo ja Liidia, miks kunagi teisse mõte on hakanud idanema, mis on praegu juba teoks saanud, see on nüüd setomaa, üks niiskannakud, kohakene siin Obinitsas, kus peaks ka natuke midagi setulik olema mida näidata külastajatele. Ja muidugi tekkis mõte sellest, et et lastele rääkida, kuidas nende vanaemad ja vanaisad elasid kuidas tuli leib lauale ja kuidas tuli riided selga ja need kummitasid mind juba päris mitu aastat, sest koolist tuli ikka rääkida lastele jälle seda vana lugu hea näidata, tahtsin neid protseduure siis kuidas nüüd linatööd toimisid ja noh, see muuseum tekkis jah, väga, väga rutuses. Majakene siin jäi tühjaks, raamatukogu läks ära, ma olin siin 38 aastat, raamatukogu juhataja. See tühi koht pidi täitma kaks aastat tagasi, siis hakkasin kiiresti vaatama, kas on veel midagi jäänud järgi setu tarest, sest tänapäevased udar ei erine enam uutest elamutest kus on sektsioone täis mikserit, muid asju, televiisor nurgas, seal nurgas ja kunagi tegin maikaani katete näitus siinsamas ruumis ja otsisin külastikaaniga, tõid, need on väga vanad asjad olnud ja väga palju aeganõudvad käsitöö tooted ja siis äkki leidsin, et, et näid, ikoonikatteid ei olegi enam olnud 50 aastat tarvis, sest sinna nurka ka on tekkinud hoopis televiisor ja televiisorinurka, mitte ikooninurk. Mis oli ka vanas setu tares üldse, kui siia Setumaale tulla, siis ega siin ei räägitud iga kord. Nii et see inimene on sellest külast, vaid olidki nurgad või nuka. Et vot tuu om säält nukas Berit ja tuua sealt nurgast ja meie teiega, Liidia, võime tegelikult seda juttu edasi jätkata päris selles seto keeles, aga võib-olla me siiski ei tee seda sellepärast et kuulaja, siis ei saaks meist päris hästi aru, aga me mõlemad mõistame seda väga hästi. Ma alati küsin, kui need ekskursi sandid tulevad siia, et kas ma räägin kohalikus keeles või aga siis meil tuleb ikka pause, sest siis tuleb äkki Belka peab Ram kõrval ja nüüd teeme praegu ilma tõlketa ja teeme siis nii, nagu te mulle siin enne ütlesite, te räägiksite nurkadest tare nurkadest muidu piirkonna nurgad, need, siis on meile nagu mujal pool kihelkonnad, eks ole, nad erinevad siis üksteisest natukene maole siis Makkor nurgas ja, ja teen seda tööd, mis meil siin siis kunagi pooleli on jäänud 50 aastat tagasi. See periood, mis ma siia tarre tahtsin, see oli siis 1920 kuni 40, see on meie Eesti aeg. Sest sisse tud ärkasid ärkamisaeg, see oli ärkamisaeg. Sest enne seda Tartu rahu oli see piirkond 220 aastat Vene tsaari liidi all ja siis oli elu siin hoopis teine. 20. aastal oli suur, sest setu sai endale perekonnanime setu sai endale maad, mida ta väga igatses, senini oli hingemaadel. Ja kolmas asi, eestikeelne haridus hakkas sisse tulema küll koolis, küll kirikus, kohe hakati koore looma, nii et Eesti vabariik oli selle piirkonna endale võtnud vaatevälja ja siia kulutati palju summasid. Nüüd sõitu hakkas saama haridust ja kas kas ka pürgima niisuguseks nagu on siis nagu siin pole, öeldakse eestlane ja eestlastele kohe järgi minema põlvedel, jalgadele tõustes ja kirjutas juba vaibale, esimene, vaid vaibakene, mis ma siit leidsin sellest perioodist ela ilusale Eestile, kasva kaunile kodule, tekkisid sinimustvalge keset kindaotstesse tekki, joontesse tulid uued mustrid Maretist ja koduperenaisest. Nii et tekstiilidesse tuli Eesti aeg. See vaip, mis praegu ond Sindi taresse seinal on siis kas linasest riidest, sinna peale on tikitud ilusat lilled ja kasetiks, ela ilusale Eestile, kasva kaunile kodule ja see on üks niisugune sellest tõrjaadist leitud vaip, üldisem asi ja tare, siis koondan need asjakesed, need tekstiiliesemed, intervjuu, see umbes, mis oli Eesti ajal veel setu tares, nüüd kohe ukse kõrval on, kas see on siis nagu eeskoda? See on edetare siin pärast eestlastel, kõigil on meelest läinud rehetare suitsutare ja, ja hiljem ka ruumi stseenid, sest või esikus tuldida Edetarve. Ja seesama tarrekene oligi selle suure pere elukoht, siin oli pikki laud sees pikad pingid, mis mul on siin sellepärast, et setu pere oli suur. Siin meie kandis eriti tihe rahvastik, 33 inimest ühel ruutkilomeetril ja lapsi oli peres alati palju, oli peres palju ja kõik see pere kand elas siin edetares ja siin on siis laua taga söödi, õpitki, kui oli õppida vene keeles, muidugi kõik. 20. aastani ja hiljem siis hakkas eestikeelne kiri siin laua peal olema ja siin tehti ka tööd, kõik tared, tare tööd, Galina tõid, kergemaid, tehti siin naistel voki, tänavurisesid gooti kindaid, sukki ja muid tarbeesemeid, mida oli kõigile katmiseks vaja. Ja tööriistad on enamasti puust, aga kas midagi ka savist ja, ja tööriistad olid enamuses puust ja savist ja nad on kaunis, primitiivsed, aga ikkagi väga välja mõeldud, tehtud, ütleme seal kohvimasin, mis on Eesti ajal ilmunud lapsed, idiaad, kohvi tehti viljast ja teised on savinõud, savine tooti siis Saatse kandis potisetud tulid suure koormaga igast Pattide kaussidega ja need vahetati vilja vastu, siin portselani ja glasuuritud asjad ja, ja pudelid ja purgid need hiljem. Hoolimata sellest, et lihtne ja primitiivne ütles, et teda siiski kogu aeg ilule pandi rõhku ja kõik on kaunistustega, see pasha vorm seal, üks peremees on oma prouale kinkinud niisuguse ilusta ilusat gravioritega sealt seest või võtta see vana või masin, see on üsna suur seansis mikser eellane, siis ma pean ütlema, et varem oli see mikser ja need on, need on ta eestlane siis ja see on väga lihtsakenektiivik sees ja ükski hulgakene ja kõik ja ta ta on kerge käsitleda ta täpselt samasugune põhimõttejuht Jänedal need, meie meie tänapäevased saab ütelda, mis eellane siis tal on olnud Dacine külvivak, mis on ilusti punutud, väga korralikult tehtud, seda saab mitmeks 10-ks aastaks või 100-ks aastaks veel säilitada või võtta triikrauad. Mis olid, taltsutasid kogu aeg see külla tuli rätsep õmbles ühes, kusjuures kõigile kahtanetailanud enne välja ütleme sõnu vahel ja. Kõigile meelde riided, pealisriided ja kasuka õmblejad ja, ja siis nendega on põnevad asjad. Üks üks väga huvitav asi on see, selle ma leidsin ka, see on nüüd luck ja see on hobuselukk ehk raudkammid, Setumaal varastati vanasti hobuseid. Nad viidi kuskile Venemaale ära ja hobune oli kallis, loomaaias nagu tänapäeval varastatakse autosid ja siis pandi lukku ja see lukk oli tehtud sepal, Igalühel oli ta erinev ja see vaene kuule, see pidi seda lukku siis kandma, tähendab seda kammitsat kandma isegi Petseri laadal, isegi Kirmas, seal pandi hobune lukku ja niimoodi tema loovad voki tänavurisesid Kedati väga erisuguseid lõnga. Setudele oli lina väga pluss kõike läikiv, esimese sordi lina toodeti soni ekspordiks tuluallikas ja ka tehti väga erinevaid riidesorte, siin võtame takkused siis mitut sorti linased. Kui mõelda setu naisteriiete peale, siis kõik oli isetehtud, kõik oli see tehtud, midagi ostetud ja ei olnud osta kuskilt ja ei olnud millegagi osta, et see lihtne kahtan ja kaasa arvatud siis need ilusad siidlindid. 20. aastal hakkasid ilmuma juba kaupluses Riia lõng ja inglise long. Nii et need tulevad juba liniku otseste sisse ja, ja ka ikooni katate sisse. Aga muidu varem oli oma villane ja oma linale, nii et kui uksest sisse, siis paremal pool siin muuseumi karesson, siis kõikvõimalikud tööriistad, vasakul pool ripuvad kenasti need jaa ja söögilaud ja kuhu menüüd astume. Ma näitan teile seda valgust, mis siis oli, see on selle nimi, tillukene lambikenedat nina Ahmel nimetas, on üsna pisike, see on üsna pisike petrooli lambike, sest petrooli oli ka kallis, seda lubati siis meil põletada ja selle valgusel lugesime kõik raamatut. Lapsepõlves see suurel lamp siin laual on juba siis, kui pere istus siin ümberringi ja lubati panna surema põlema ja see hilisem lamp juba laelamp, need on ikka klaasiga ja see töö tegemine toimus sellise tillukese lambi valgel teine nurka sissetares. Suur ahjunurk, kus oli vene ahi ja vene ahi, oli ka ühtlasi mitte toiduvalmistamise kuu tööriist. Ahju eest toimusid kõik toitude valmistamise viisid. Küll tide ja Padada ja pannidega tööriistad on siin näha, tal oli ka arstiotstarve, sest kui jalad ikka külmetasid ja köha-nohu oli, siis ahju peal sai sellele koerale savi. Ahju peal sai ka raamatut loetud, tähendab, on suur. Kas niisugune, kus lapsed mahtusid kolme kesi peale? Noh, seda vene ahju ei ole enam peaaegu jäänud majades, sest kõigil on tehtud juba uued, ütleme, hilisemad ahjud, need on siis need plekiga kaetud, mida Kaavega koputatakse, ikka öeldakse niimoodi, et väga imelik, aga kahjuks selle peal tõesti enam minna ei saa. Te olete ahju peal ja mina olen ahju peal olnud ja lapsepõlves kõik raamatut seal ahju pääl lugendatena valgel ja nii et ahju oli üks väga soe ja mõnus koht eriti lastele ümber ahju olid kõik magamisasemed, ütleme avatasid le suud, sooja truubid, õlgkottidega, voodid ilmusid, Eesti ajal olid juba kottidega coilid igal pool neiu aseme peal pidi olema hästi palju kott õlgkotte, no vähemalt kolm kuni viis öeldi ikka niimoodi, et et kui lähed setu neiu juurde, siis võtaridel kaasa nagu me näeme siin ja seal on lumivalge, siis niisugune voodikate või tekk on seal peal, mis on ka kaunilt tikitud äärte ja pitsidega ja kõik, kõik on käsitöö. Ja, ja mida ma sain üks päev veel alles teada, et öeldi niimoodi laulu salmised vooderdatud voodilinad, see tähendab kahepitsiga. Ja kui on ühe pitsiks jalu vooderdatud kuld ja lastetu neiul pidi väga palju kaasavara olemas, sest kolm päeva kestsid pulmad ja, ja noorik pidi kõigele kinkima, küll peigmehel tema, tema sugulastel vanematele ja sugulastele ja siis seda kaasavara hakati väga Vara tootma, kuduma ja ketrama ja, ja see paigutati siis kirstu. Ja siin on üks pool teed, mis on need, mis nüüd laulab, see on nüüd vanem kirst ja ta ta mängima sellepärast, et lastele näidata, kuidas vanasti kirss laulis. Siia kirstu korjati siis kaasavara kokku, aga praegu olema siia korjanud need asjakesed, mis laulavad, niisugused ka väga kiiresti ununevad, kui 50 aastat võtad tagasi, ei mäletagi enam asju. Eks need koolikell Ka paljud gümnaasiumi õpilased tulevad siia, nemad ei ole enam koolikellad kuulnud, sest esimese septembri sellised juba elektriseal ja teine on siis asel. Kui need kõla see on ja julgen hiina setu kannel, mis oli väga kuulus, sest setud naised tantsisid selle järgi, mehed vaatasid kombis pealt. Ja hiljem tekkis viiulia veel hiljem lõõtspill, agad lõõtspill on hiljem mitte. Varastamine on hiljem tulnud ennem viiuliga kiigo giga järgi tantsiti nii, ükspäev sain ma sellise vana kella, nii et vanu asju ei tasu ära visata, äkki leidsime, et sa ka see kell laulab. Näete, missugune muusika oli siis toas, iga tunni tagant oli see meloodia ilus ja see on umbes 100 aastat tagasi olnud niisugune kell ja see on ka kaunistustega kaunistus, siin on jah, need jutustavad kõik kas piibli teemasid või vene tsa rinnast või siin on kaks lindu, on armsalt vaatamast linnadesse. Ots on, jah, see on üks vana tellija, talan, muusik. Nii kaunis muusika ja nahe, seda kata võib siin näiteks kas või kas või tänapäevase väga lihtsa asjakese ka, ütleme seal leierkasti järglane, sest leierkastimees on meil jäänud kuskilt vanadest laatadest mällu, et istus seal ja ajas oma mängutoosi seal ümber, aga tal oli mingi muusika seal seal. No see on see tänapäeva muusikas siis juba. Nõial leierkasti järglane tänapäeval sellel on ka kuidagi niisugune natuke nukker alatoon ja meloodiani, missugune on tasuta ja seal vana neetud saadi, laokirstule oli ka kindlasti võimalus lukkudega panna Nalukajand vajagi, sest kirst seisis toas. Hiljem on kirstud kohaks saanud, kuhu pandi õliriided, aidas oli jahedam ja ühtlane temperatuur, kurja ja riided säilisid seal hästi. No nüüd viimasel ajal muidugi sinna tekkinud tanud vili sajandi alguse kirss juba teistmoodi, tal on juba rauda siin ja ta enam ei laula ahhaa ja see tuleb praegu aineselt Magaakonna seda setu neiu, oh kaasavara ja seda sellest saab rääkida, pikad jutud sees ikkagi räägiti, nii kui mehele minna, siis peab olema vähemalt 50 paari kindaid ära heegeldatud 16 meetrit pitsi. See tähendab, ma ei tea, miks 16 meetrit, aga aga pitsi heegeldamine tähendab, on olnud väga tähtis asi. Setu naised on kaks ilusat asja, üks on see hanekiri ei käi see kiri ja teine on liniku otsa kiri ja neid nendega on ta kaunistanud ennast kuni tänapäevani. Aga kurb on see, et tänapäeval mitte keegi ei oska neid enam teha. Ja keegi ei teegi neid järgi, sest see on suur töö. Ometi veel praegu ju ka väikesed tüdrukud kannavad setu rahvariideid ja kuidas nemad oma need kirjad kaunid saavad siis sinna varruka otsa, nendele tehakse augu peale varruka ajakirjad saavad nad veel vanaemade kirstudest. Ja nii palju on säilinud, nii palju on säilinud ja nii et neid setu hanesid, mis mul on siia korjatud ja liniku otsi, neid veel on leida. Need on väga erisuguseid nendest või pikki jutte rääkida, kuidas nad on arenenud. Sest setu kumak kui niisugune oli väga tähtis ja väga kuulus, see on siis tikand tehtud sitsiriidele, punasele sitsiriidele ja tikand pidi olema mõlemalt poolt täpselt ühtemoodi. Siin on igasugused pisted, kes käsitööinimene tunneb neid mähis pisted ja väga puhtalt tehtud ja kaunite ornamentidega. Väga huvitav on see, et setu käsitöö on tolle pärast unikaalne. Et Taigo ordu näiteks vaadata setu naisi kuskil veel päevadel ja nende hane käisid, siis leiab inimene kohe, et ükski ei kordu ja nii on ka need liniku otsad olnud. Kõigil on eriornamendid, kui toodi endale pealtvaatamiseks, hakati kuduma neid, siis kohe muudeti need töö tegemise juurest ära, nii et väga osavad näpud väga palju ilumeelt pidio, üks setu naine oma alad, missugune võis heegelnõel olla, kui niisuguseid pitse heegeldada, noh, palju on neid, pitse kasutati siis päevateki, tähendab voodikattele ja kasutati ka iluga teoreetikutele, mis kaunistavad siis ikooni nurka ja paljud on sellised pitsid siin veel, mis ei ole veel ajakirjandusest läbi jooksnud. Ja, ja need on väga põnevate ornamentikatega ja väikeste jupikese väikestest tükikestest on tehtud kokku, see võtab aega, sest tänapäeval inimene tahab kiiresti kõike teha, tema neid asju ei viitsi lihtsalt teha makramee, näiteks kõik käsitööliigid on tal olnud selge, et magame, ütleme hargipits siin heegeldamised siis viletehnika tuli, ütleme 30 viiendatel aastatel tuli file tehnika juba ma mäletan, et meil kodus oli laudlina tehtud fileetehnikas ja oli päevateki pits ja kahele aknale kaardina kardinad öelda teist kardinad siis, sest aknad olid väiksed ja see viletehnika, see on kalavõrku kudumine. Aga siis pärast on tõmmatud raamile ja siis tehakse ta iluks ilusaks, selle piirid, solid, viskuda nõel, millega tehti siis tihedamad üle ja kaunistuseks siis mustrite ornamentika sisse, kõiki neid tehnikaid on ta tundnud kodus vöösid väga ilusaid siis eriti raske on teha seda peavööd, mida keegi tänapäeval ei tee, sest neid meistreid oli meie kandist näiteks ma tean kahte, võib-olla kolm, kes tegid siis naistele kõik peavööd, siis on ta kindaid kudunud erisuguseid, sest oli vaja töökindad, oli vaja pühapäeva kindaid, oli vaja mehele mehed, kui ütleme, pulmapäeva kindaid ja nendel on väga põnevad nimed, noh, ütleme maonahakiri siis ubalehekiri ristikheinakiri see kiri, noh, kõik niiskused naturaalse. Räägi jah, no selle kirstu julgeme võimegi teiega nüüd jutustama jääda ja ja kui te rääkisite, ma kogu aeg, mõtlesin, et kahju tõesti, et me ei saa praegu pilti näidata, aga teie muuseumitare on vist üsna populaarseks juba saanud, et kui siin inimesed käivad lapsed ja vanad ja noored ja mehed ja naised, et siis siis te näitate, et siis saab siin oma silmaga seda vaadata ja naase angeelse Helga praegusest nii palju ekskursioone käib, et see on nii ekstrantacki tehtud ja mul on kuidagi halb. Sellepärast, et noh, ma ei suuda veel kõike neile ära näidata, võib-olla oli, veel jääb mul lihtsalt mõned asjad puudumis tol korral majas, aga mis mul on need selle kiire ajaga siia kokku korjatud, nendest ma siis saame jutustada, aga noh, kolmekümnendatel aastatel tekkis juba setoneelust. Ta tuli mehele kapiganite kirstuga ja siis korjas oma kaasavaraga. Siin on mõned unikaalsed asjad, mida võib-olla muuseumites nii tihti Näiteks Ants ja Vanahame, mis on andnud siis linaeellane, mis on tehtud sellest materjalist, mis, mis oli enne lina krobeline ja see nii krobeline ja seda pesime, mõtlesime, et kuidas ta ometi pehmeks ei lähe, takune, riie läheb ja linased tooted lähevad väga pehme ja ja see on siis kaaned, tähendab kanepivartest tehtud hame, ja see, see Karehame oli siis setu naisel iga päev ümber keha. Kunagi tähendab nii, siia ma siis olen korjanud neid asju veel, mis tol ajal umbes tihti noh, ütleme need käterätikute. Ja need on ilukäterätid, mis käisid ainult ikooni nurka. Nendel on huvitav elulugu, sest marid, Jamordvad ja udmurdid, kes siin käivad, nemad tunnevad ära siin oma mustreid. Tähendab, varasem setu ornamentika on sama ikka kõigile nende ugri rahvastele. Hiljem juba kolmekümnendatel aastatel tehti hoopis teisi käterätikuid, siis on juba tulnud pärltehnika siia sisse sisendit kimised tulnud on linasid täis linaseid, pool niidiseid, käterätikuid. Ma korjan neid sellepärast, et nendel on kõigil väga ilusad pitsid otsas ja nad on ka kõik erinevad ja nad on kõik erinevad. No siis on väga vanad asjad need ikooniga, et siis tähendab, et kui kunagise ikoonikalisel nurgas oli ta tavaline igapäevane kate, oli lihtne tehtud kuidagi lihtsamini, näiteks heegeldatud niisugust tumedast lõngast, aga pühade puhul need jõulude ajal lihavõtte ajal, siis pandi need Punase valged kirjadega ikooniga, et noh, see ikooninurk, mis on need 50 aastat ära kadunud, olnud ka setu tarest, sest meil ei olnud teda vaja. Mõnedel vanadel inimestel, kes kahekesi elasid, võib-olla on ta säilinud, aga sinna kuuekümnendatel aastatel tulnud televiisor ja nüüd unikaani nurgas saanute levisjoninud, see nurk on nagu kadunud majast ka seda peab nüüd rääkima lastele, et milleks oli seda setu tares vaja seda ikooninurk ka see on vajalik olnud. Sest kui ütelda, võrrelda neid tänapäeva inimest ja, ja meie ütleme Eesti ajaperioodi siis on tunda tänapäeval me maandume pingeid üksteise peale. Lapsed karjuvad ema peale ja koolis õpetajate õpetaja peale ja vastupidi, aga tähendab, siia nurka läks vanaema hommikul talu, kes seal midagi võib-olla mingi palvekese ja palus lastele tervist ja lauale leiba. Võib-olla ja õhtul uuesti käis. Midagi ta seal sosistas, ta rääkis iseendaga, ta maandas oma päevased pinged sihel ära. Me tegi lastele padja pääle risti ja saatis lapsed magama. See oli niisugune nurk tares, kus ei lastud lastel eriti hullata kukerpalli lasta, öeldi niimoodi, et mis sa sinna põhjasse nokka ikka lähed hullama. Tähendab, see oli vaikne nurk, see oli puhasnurk ja see oli ka ühtlasi tare kaunistus praegugi, kui me vaatame siin teie tares seda nurka, siis seal väikese lõuakese peal on ka väga ilus lina. Ja see on ka üks fileetehnikas tehtud lina, see on üks tore naine, tõi Tal oli jäänud sellest ajastust ja need ilukäterätikud, mis käisid siis kahele punaikooni, need on siis tikitud ja neil on isegi juba monogrammid seal peal, nad on naiivsed, mustrikesed, linnukesed, lillekesed, aga neil on väga ilusad pitsid ja ka kirjutati ilusaid soove sinna peale ja mida me peaksime salugenemm. Soovin edu, et läheks õitsema, see kodutekstiga käterätikuid olema vähe saanud. Neid jah, on mõnel vaiba peale tehtud vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa taadina, vot niisugused on, need on nagu sellest eestiperioodist, siis on tunda 35.-te lähtatel juba, kui setu hakkas seda põldu harima, rohkem ta tähendab, temal tuli majapidamistöid juurde. Et siis juba nüüd tikandid lahti teha masinaga.