Tares võis olla jah, ütleme ma mäletan neid ka, et lapsepõlves oli vanaemal postamendid inglitiib ja tal oli udumüür. Ja siis oli see jõulukaktus, mis alati jõulude ajal õitses, oli hästi suur panges, piltidest oli ka meil fotograafid tekkisid ka Eesti aja algul Petseris oli, Kirillov, tegi suurendusi ja need pildid on paistab, et see tuttaredes veel aukohal. Kus on see vanaema ja vanaisa koos või nad on üksikult, nad on pandud tumedaraami sisse ja nad kaunistavad seina. Te olete siin rääkinud ja näidanud mulle imeilusaid asju, mida siis setu noorikute ja tüdrukute ja naiste näpud on teinud, aga nemad ju tegid siis ka noh, ütleme siis nende särkide kaunistusi ja vöösid ka meestele, sest et kui me praegu siin ringi vaatame, siis siin on teil kohe täitsa eksponeeritud. Tuneiuja setu mees täies ilus ja rahvariietes. Jää käsitakse pallisele kohiksele kohta, sest põhiks selg on ainult setudel ei ole leidnud ma veel, et mingitel teistel hõimudel on Annika lane, sa oled kõigil jäse kohiks, selg oli naise tunnus. Kui pandi linik pähe, siis olid tal kasele kandmise õigus. Ta toonitas sellega oma naiselikkust, ta sai sellega tähtsaks pidada, tähendab selle järgi vaadati ka teinekord, kui rikas ta on, kui suur selg oli kaelas. Tavaliselt käisid sinna peale kõik, need on hõbedast, need pärandati emadelt, tütardele ja nii edasi, kui tütreid majas ei olnud, siis risti tütardele ja niimoodi põlvest põlve. Ja need hõberahad kaelas võisid kaaluda isegi kolm kilo ja niimoodi udmurdid käisid need hiljuti siin, nendel on ka väga palju hõbe. Ta kaelas nendel ütlesid, tähendab, on kuni kuus kilo. Jah, aga setu naine oli tugev, ta jõudis selle kõik erakonda ja see oli kui, ega pulmades teinekord tuldi. Pulmad olid, kestsid kaua ja pulmades pidi olema täies mundris ja väga ilusti riides. Kirikusse selge ei pandud? Jah, siis ütlesid, et kael on haige. See on siis kõik eestare ja taga tore, siin on teil palju ilusaid asju näha. Ja nüüd me astume ühte teise ruumi, mida siis võiks nimetada, et siin on vaimuvara telgis kogutud, et nüüd me hakkame rääkima? Sellest vaimust ja hingest ja ja, ja sellest, et setu on siiski siiamaani suutnud ellu jääda. Jah, küsitakse, et kuidas see setu ei ole ära segunenud aegade jooksul, sest meie külades oli palju vene talusid seal Petseri taga oli vene külad, elasime venelastega kõrvuti, võib-olla sealpool kilomeetrit vahet, omavahel sobiti käidi Petseri laadale, võõrastamine teenedese võõrasta mena, tundnud alles nüüd poliitikat ja nende tegelaste mõjul, kuidas ta need ära segunenud ei ole, on kindlasti see, et me ei osanud vene keelt venelased, meie keelt keelebarjäär olnud siis teine asi on setude kombestik, sest setu ei saanud ka usuharidust, seal kõneldi kirikus, kõneldi vene keeles ja ta ei saanud midagi aru. Kombed on hoidnud setud siis natuke eripärasena taha, on hajutud kokku, ta on olnud inertne. Ta ei ole võtnud osa teiste elus, ta on rohkem kõrvaltvaataja elanud ja vene külla ei antud tütar mehele ja vene külast ei võetud ka naist, seal ei olnud ju mingit muidu põlgust, ainult kindlasti oli see, et tuleb selle hõimuga hakata suhtlema. Ja kui keelt ei oska, siis see on väga raske ja nii on sisse setu nimetanud ennast kunagi maarahvaks sest on olnud Rasnama rahvas on olnud lutsima rahvas ja meie maad on ulatunud kaugele Ukride alad ja kunagi Andal kitsaks jäänud, see alakene. Piusa on olnud ühelt poolt piir, sest teisel pool püksata oli Eestimaa varem Liivimaa, kus oli mõisakord, ennem hüppab Läti sealt siiapoole, kui siit sinnapoole ja teiselt poolt muidugi noh, vene külad tulid ka siia ligemale Petseri poole ja ja nii otsetusid, aena pandi kobarasse. Jää kõik need sõjad on tast üle käinud ja siis ta on tundnud ennast harjumatuna ajad hännast natuke põlgab, kui nüüd hakati rääkima jälle uuesti, nüüd tuli uus ärkamisaeg üheksakümnendatel setudest, siis see oli kohe natuke imelik, sest me, kohalikud inimesed, nad põlised inimesedki rääkisid, mis te, mis te enam setud? Tähendab, et oli ära unustatud 50 aastat ei rääkinud setust, keegi enam setu laulu kuulda ei olnud, me kunagi seda siin kohapeal ei laulnud. See oli alles 82. aastal, kui me koor hakkas siin jälle tegutsema ja Gorbatšovi tuulte ajal, siis hakkasime uuesti otsima, kas meil tsetusid on siin? Tähendatudes ikka lauldi, kui naised omavahel kokku said pidusid, niisugust nägu, pulmad, kus oli alati seda setu laulu vaja, neid enam ei olnud, sest olid kõik kombestik tuli uus setu laul oli väga vähe, mäletan, kui oli roosiaeg veel, siis tuldi põllult linapõllult kartulipõllult, siis naised laulsid, aga sovhoosi ajal siis oli anatöö tegemine ana toota rohkem kui ja mitte keegi kuskil enam ei laulnud see nimetus setu, võib-olla mulle meeldib soomekeelne variant setu kainen, natuke erisugused natuke omamoodi. Ja kui küsitakse, et miks setu erineb eestlasest, siis ma ütlen ikka, et me oleme samasugused eestlased, ainult natuke teistmoodi. Rahvas pole süüdi, et ta saatus on selline olnud. Ja setu tunneb kuidagi jah, teiste suhtes aukartust. Ta on inertne, ta ei tule uuega kaasa, kaemmistast asjassaa. Nii et ta sammub teistel taga ja, ja sellega ongi niimoodi, et kui mujal pool lüüakse trummi, siis me kuuleme olevalt ja nii on olnud aegade pikku. Aga kas samas ei ole nii, et just see, nagu on mõned asjad siin siiski säilitanud? Ja see ongi jätnud selle väikese maalapi siis niisuguseks folkloori allikaks ja üldse imetlemise kohaks, inimene, kes on palju maailmas käinud ringi juba ja ka meie, eestlased on juba käinud igal pool siis kui tulevad siia, siis nad leiavad mingit vana hõngu, mingid möödunud sajandit ja see on eksootika, see tõmbab, see on huvitav. Et vaadata ja tuletada meelde, kuidas Karki elasid meie esivanemad. Meid äratasid nüüd üheksakümnendatel uuesti soome folkloristid, sest nemad on kunagi korjanud siin rahvaluulet ja, ja nüüd uuesti siis ärkamisaeg on siis üheksakümmned, et tal hakkaks eriti see Tuglase selts, tänu sellele tema tuli ja, ja otsis, Vanoassisid, ta tahtis näha, kuulda veel laulu ja, ja otsida mõned esemed üles, et mis, mis on see tulikud. Tänu sellele kuidagi me tundsime mingit toetust. Tähendab, meid on kellelegi vaja, keegi käib meie meie käest midagi veel küsima. Keegi tahab veel seda laulu kuulda, kuidas saab naisi kokku nüüd ruttu, et, et nad laulaks seda naturaalset laulu, sest me, mida me tänapäeval laulame, see on juba järgi tehtud, see ei ole enam autentne, need setukoorid. Jah. On veel praegu tegutsevad, need on siis ka jäänud vanadest naistest. Niisugune vana vanakoor ja vana viis, mida arvatakse, et see on väga arhailine. Mõned katsuvad, et kas see on ikka mingi hauatagune või on, on tänapäevane. Noh, see anekdoot. Kui nüüd vaadata ringi teie sellesse vaimu varatoast Ja ma korjasin need kastakesi just sellepärast, et õpilased käivad mul koolist kogu aeg kodulootööd tegema, siis nendel on vaja midagi, kas küla ajalugu või selle inimese möödanikku ja siis ma saan siit leian nendele materjali. Aga teil on siin seinal siis see on nüüd setomaakaarte või. Sõnabinsa piirkonna kaart siin on 43 küla kaardi peal näha sõnani inimeste arv olnud, see on teatud aasta kohta tehtud. Teie koduküla on seal. Minu koduküla Abimisest tähegleva poole pool kilomeetrit? Jah, ja, ja mehe koduküla on ka siin samasse suur küllatava küla. Nii et me oleme kohalikud. Kui neid külanimesid vaadata, siis tõepoolest midagi on, nagu ka venepärast Wiretsuva kosikova helby Maaslova Ermakovadessova Polovina Kuznetsova mäed, sumba, küllatava rokina saetseva ilusti kõlavad. Meil on, annad külanimed kindlasti venelastel pandud, tähendab sarjal pandud, aga setu on niisugune, ta magab tas kohe, sest ta, kui ta keelt ei osanud ta magades kohe selle küla nimi ära. Ja palju paljud ongi niisugused. Mogavdatud, ütleme seal Leepa liipa või lepa abissitsiaalise Obinitsa ja natuke sinnapoole setudele on see mugav. Ta on väga päevakorras, sest paistab niimoodi oma eesnimed kõik magavdanud kohe ära. Ristis lapse seal kirikus, siis ta pani Nikolai talle nimeks koju tuli, tab, nimetas Tamikuks ja niimoodi marja manniks, nii teised nimed, nii et toda nime tal ei olnudki enam vaja. Nii et nimede asi on olnud jah, et see on huvitav, et see on tänapäeval kaardil, tehakse nüüd uuesti ja, ja sinna pannakse need külanimed seal natu guugrilik polo, Vino, verettino rocki, no ja kõik niiskus nimetust. Ja kui vaadata, teil on siin eraldi stende seto lauluemadest, siis on samamoodi Taarka Palo, Teppa hulka, Martina, Ilo, Miku, Ode silana Taarka ja teada ja tunda lauluemad, aga eks nendel siis kirikusse läheb antud natuke teistmoodi need nimed ette ja Teppa on Stepaniida, jah, jaa, Stepaniida. Taarka oli staari ja kirju, oli Irina ja perekonnanimesid. Neile siis ei olnud, nimetati isa järgi või küla järgi näiteks Hilanejale mingi perekonnanimi, vat Hilane küla elanik külast oli Taarka või oli see Teppa, oli siis Palo külast, Palo, Teppa kutsuti Gilane taaka kodust leelokoore on jäänud Setumaale vähe, seal tegutsejad, võib-olla viis, kuus, seitse koori lastele õpetame ka laulukoolis, aga nad lähevad kõik oma teed. Ja seda arhailist laulu, seda nähtavasti on kuulda ainult ütleme viis kuni 10 aastat. Siis ei ole seda sedda laulu enam. Kasvav põlvkond ei omanda seda kunst ise laulutehasest. Tõeliselt setu lauluema tulid ju need, kes kogu aeg improviseerisid, et seda te tahate öelda ja, ja see laul tekkis ekspromt eest, lauljad kooris, need pidid olema väga andekad. Nad on luuletajad, sest nad laulavad, nendele, annaks teema kätte, nad kohe hakkavad laulma ja nad võivad seda laulda. Ei tea, kui kaua, aga siis väga tähtis on ka see-eestlaulja, ütleks need sõnad väga taibukalt, et see regivärss kaherealine regivärsse, et see oleks, ütleb ütleme näiteks nagu see tarka laulised amma. Eks meil majamattal Ilodu üks. No tähendab, et maja oli madal ja, ja elu oli kurb. Või oles meil karja kasuma oles vilja vinneme. Nii et kahe lausega pidi ta midagi ära ütlema. Ja kui neid eestlauljad vaadata tänapäeval, siis on väga vähe jäänud selliseid, kes ütlevad väga ilusti neid sõnu ja neid hinnatakse. Ka näiteks suhtles ainult luulekeeles pulmas suheldi setu pulmas ainult luulekeeles tähendab ainult Leeloga. Mitte keegi seal omavahel mingeid jutte ei rääkinud, et, et Jaama kiitusi peigmehele või selle pruudile kõik lauldi, talle lauldi araat, peigmees on selline, noh, et tal on piibunas usus või midagi, paljastati tema vigu lauldes. Ja nii ka kiideti siis pruuti, näiteks suhtlemine kahe hõimu vahel suhtlemine toimus lauguga, selles riiul kapis, kapp riiulis on teil kogutud palju raamatuid ja ajakirju, mis perioodist need on pärite seal setu seltsi raamatukogu algus nagu esimene variant, siin on saadetud need raamatut rootsist, sinna palju autoreid, mida me omal ajal keskkoolides ja ülikoolides õppides ei saanud lugeda. Risti ütleme, Otsonid ja need, keda, keda me ei tundnud. Ja nüüd need raamatut said meile siis üheksakümnendatel aastatel Ta hakkas raamatupakid tulema ja meile annetati need. Ja sai siis natuke alustatud setu seltsi raamatukoguga. Aga suurem jagu on mul kaustadesse siis korjatud, see materjal siit periooditi siin on leelokooride ajaloos, siin on küla ajaloost, siin on olemas ka setude an natuke seda haridusteed jälgides, ütleme kui oli venekeelne haridus, meie kool on 1904 juba avatud sinobindsa kool, mis, mida nimetati ka Setumaaülikooliks kunagi. Ta oli küll venekeelne, aga ka eestikeelne kirjandus hakkas juba sajandivahetusel natuke sisse tulema. 1909 1000 910 on ilmunud juba Petseri Postimees. Küll, aga ainult kad kaks aastat siis ei olnud setuksid, kes oskavad lugeda ja jõudnud tellidega petsialana ilmunud 1920 ja selliseid üksikuid kaustu. Neid saab siis korjata kokku. See on tänu kirjandusmuuseumist saadud varandustele, sest me tegime siin jalgratast avastama, olgugi et meid on juba mujal, kus kuskil kirja pandud. 1904 oli siis Obinitsa korratud ja seod Obinitsa kooli on Baltimaade ainulaadne oli olnud möödunud sajandi lõpus, siin töötas juba küla hoolina 1890 siis oli see siin ühes talutares ja siia tuldi ka õppima, mis ostja munamäelt jaka happerast ja sest siin oli vene poole peal see kool, kirjatarbed, kui neid oli, ütleme, Greifel, tahvel, võib-olla veel midagi. Alide anti ilma, mujal pool oli koolis noh, ega maksud ja see kool on olnud siis unikaalne, sellepärast et tal on suur ehitis, missi abinsa ehitati valmis, 1904 on olnud kuueklassiline kool, hiljem all on töötanud cool ja üleval kirik. Sellist ei ole teist olnud. Ja üldse, et kui tekkis see võimalus ja hakati nagu haridusele rohkem tähelepanu pöörama, siis siin setomaa kandis tekkis neid koole kõvasti. Ja vähem kui Eesti alla võeti see piirkond 1920 siis hakkas kiiresti koolide areng, sest kohustuslik kuueklassiline kooliharidusse löödi sisse. Koolis hakkasid käima tüdrukud enne tütarlapsi kooli lastud, sest venekeelse haridusega polnud midagi peale hakata. Vaata ja neiu pidi kodus õppima käsitööd ja toitu tegema. See kool on olnud venekeelne, siis, kuni 1917 tuli meil kirikuõpetajaks Venemaa eestlane Nikolai Raag ja 1920 kooli juhatajaks palgi ja need kaks inimest on vedanud seda setu kultuurielu kuni 40. aastani. No vahepeal sellega kirik kooli saatus olnud erinev, sest viiekümnendatel aastatel Andida üle täielikult kooli käsutusse ülevalt viidi kirik minema. Torn võeti kellatorn pealt ja, ja sellest saadik on ta jäänud siis niisuguseks kooli kõrvalhooneks, sest uus kooli valmis meil alles 1963 63 on uue kooli avamine. Ja senini oli ka siin, töö oli selles koolis ja praegu on Obinitsas põhikool ja meie õpilasi, noh et 80 90 ringis. Kahju on ainult sellest, et ääremaa nagu on me iga kevade saadame lapsekesi minema mujale poole koolidesse ja rohkem neid ei näe tagasi tulegi. Keskkool on Meremäel Vastseliinas, Võrus ja kui, kui saavad juba keskhariduse ja siis on minek juba kõrgematesse koolides ja ja siin on praegu niisugune koht, kus ei ole tööd ja noh, tal ei ole midagi peale hakata. Setu avaldas oma mõtteid või arvamusi ka üsna huvitavates ütlemistes, nagu ta siin mul natuke aega tagasi rääkisite, situ kõigepealt Kaaessinemist, enne kui ta midagi ütles ja nii edasi. Ja kui te olete siin seda vaimu varatuba tekkinud siin seto Tarasse Obinitsas, siis te olete ka nagu sellele mulle tundub natuke mõelnud, sest et üks mõte, mille te olete seinale pannud jäi mulle kohe silma, kui vihkad, oled ise kurja juurekandja. Kui andestad oled imetegija. Me külas on, tekivad uued voolud, näiteks vandalism, mida senini annad, lõhutakse. Ja need on uued märgid, mis tulevad, tähendab, inimesed peavad kuskile oma juuri otsima ja kuskile peavad nad tuginema. Nad on kuidagi hajevil, nad elavad päevast päeva. Nad ootavad, keegi käsib, saavad need toetust vallast. Aga nad ei saa kuidagi alustatud. Et nad ise alustaks, midagi oleks sisemist vedajat. Nii et praegu on siin setomaa inimestel hinged natuke haiged. Jah, see on raske ajajärk siin. Just põllumehel üldiselt, sest setu ei saa kuidagi aru, et ta ei pea enam töötama sest töötegemisest ei ole tal kasu. Ta elas senini väikese maalapi pääl, null 60. Me olime kõik üherikkad ja kui ta võttis nüüd oma maa tagasi ja ta ei saa seda harida, siis ta ei saa sellest aru, et kuidas seda peaks nagu tegema. Ja see teeb, see teeb teda kurvaks, et ta teeks hea meelega veel ära kaks-kolm hektarit vilja külvaks teeks, kaart tulid, aga tal ei ole kuhugi neid turustada ja, ja nii jääb ainult see väike lapp, mida ta harib enda tarbeks. Ja hing on haige ka sellepärast, et piim on meid lahutanud ja see piir tuli üllatusena, sest vahepeal me ei tundnud seda piiri, me oleme kõik üks liidu rahvas, see niisugune hingehäda sõdudel on võib-olla suuremgi veel, kui see, see majanduslik mure. Sest oksidel on teada, et nendel on sidesele, manalaga või, või hauatagusega väga tihe. Nad käivad neli korda aastas on mälestuspäev, siis otsivad nad oma kadunukese hauad üles, teevad nad korda, söövad seal haua peal, jätavad ka sellele kadunukesele ja ühesõnaga nad käivad sinna ennast maandama, nad käivad rääkima sellega oma muresid kaebama ja nad tunnevad sellest kergendust. Ja kui nüüd on piiriga katkestatud side, ütleme matmispaikadega Petseri ligidal taevas, kuhu Mati väga-väga ammust ajast kõik see Obinitsa piirkond ka diskuni Obinitsa kirikutulekuni siin sajandi vahetuseni ja need vanad kalmud jäävad siis hooletusse ja nende depressioon. Meie read on niivõrd hõredaks jäänud, me ei tea paljukesi, meid on enam jäänud järgi, meil ei ole seda kohapealset jõudu ei ole, nagu me tunneme, et eestvedajaid on vähe, me nagu tahaks küll kuidagi niimoodi otsida vanu toetuspunkte ja ma arvan, et otsimine ongi tänapäeva inimesele üks väga vajalik gaasi, et ta saaks toetuspinda, et ta ei oleks, oleks lendav liblikas, et et kuhu läheb, seal on kodu. Ja täna me oleme juttu rääkinud 19. augustil, mis on siin Obinitsa kandis paasapäev ja see on just see päev, kui tullakse siia, surnuaiale tullakse, seistakse oma esivanemate vanemate ja, ja lähedaste haua kõrval. Ja see on ilmselt selles mõttes ka veel tähtis, et siin saadakse kokku ja need sugulased, kes võib-olla terve aasta ei kohtu, saavad siiski sellel päeval kokku, see on just tähtis päev ja sellepärast, et meil käib nii suure raadiusega rahvas. 19. augustil meil tulevad Tartust ja Tallinnast ja igalt poolt ja need on kõik, tähendab meie sugulased ja me õpime 11 tundma. Me keegi teab, et aa, tal on ka kuskile sinna Obinitsa maetud, keegi peaks sinna sõitma vaatama, kus see haud on küsima teiste käest tegemise hauakene korda ja mõtlema, et kes see inimene oli, kes enne elasid siin kokkusaamise rõõm. Ja selle teadmisega me võimegi täna siit lahkuda. Teie muuseumi Darrast Obinitsas aituma.