Tere õhtust. Tänane pooltund on pühendatud kahele noormehele, kelle tööd isegi fragmentide kaupa kogu maailmale tuntavad on. Vähem tuntud pole, sella nägi salapärane kohin nagu. Nii algas Peruu rahvalaulu tõlgendus sajune ja Art Garfunkeli back. Sildule murede v ja helkonder kaasa on läbi käinud. Pea kõigi maade kergemuusikaedetabelitest erinevalt paljudest on 100-ni grafunkele suutnud poplauludesse kätkeda mõtet ilu tähendus. Poolsaimanni kirjutatud lugudes on omaette väärtuseks Aarca Phantleks jäetud häälepartiid mis poolsaimine üürikale veelgi mõjuvust juurde annab. Korv rahutukstegevalt, ebaloogiline kor toimetavalt selge pühalikult mahe. Poolsaimanni assotsiatsioonide rikast keelt ja üldistamisvõimet on aktsepteerinud paljud kuulakem Jombais esituses üht pool saime laulu nimega thinglinud conversation. Me istume, joome kohvi, mööduvad tunnid. Kui ookean mühiseb lanita. Mina omast, mina räägin põhiliselt Robert Frost, sest me teame haruldasi raamatukauplusi. Me käime seal järjekordades. Me räägime süsteemidesse, analüüsis küsime, kas kirik tõesti surnud või hoopis teater. Sellist laulu võiks esitada üleolevalt põlastades tekstis kujutatud olemist. Jomba ees ei tee, seda ta ei ütle. Teie olete ta, ütleb Need, oleme meie. Saime järgmine lugu on kultuurist sellest kunstist, kirjandusest, mis tihtipeale oma kõrgest tasemest hoolimata ei jõua eesmärgile sest vahe lülideks on propaganda, reklaam sellest mürgitatud raadio ja televisioon. Kuidas pääseda nõiaringist välja ei pääsegi? Sünnist surmani on ära määratud, mida pead tegema. Muster on antud. Minus voolab vanematel peri. Olen kui rott puuris, kelle jaoks on surmani ette teada mis teha. Eeskujud igal pool. Võib näida, et Saimuniga funkjale ülehindavad alateadvust mõistatuslikust et nad kalduvad pessimismi, et nad on eeskujude vanema generatsiooni vastased üleüldse. Tõsi, saemeniga onkel pole tulevikukuulutajad tegevusjuhiste andjad. Pigem nad mõtisklevad analüüsijad, kelle positiivne programm väljendub inimlikkuses tähelepanus inimlike väärtuste vastu. Nagu raamatulõpud, istuvad mehed pargipingil veel paar lehekülge ja nad on, läbis mälestused. Kui kummaline on siiski olla 70. Maailm tormab mööda. Nemad istuvad, ootavad raamatu, lahkuda. Nägemist Frank Laidra, et ma pole kunagi nii palju naernud. Ja kõik need ööd, mil improviseerige koiduni Nad jäävad mulle meelde. Arhitektid võivad tulla ja arhitektid võivad minna ja mitte kunagi sinus midagi muuta. Ma mäletan neid öid, mil realiseerisime koiduni nägemisFrank Lail raiet. Ma pole kunagi nii palju naernud. Üks nooruslikumaid kaunimaid saime lauludest, stan Claudi. Siin on ärevust, kärsitust, millega vaba inimene maailmakogemustele vastu tõttab. Taevas on küll madal, hall ja pilvine kuid ka mu mõtted on pilvised, neil pole piire. Nad hajuvad üle maakera, põrkuvad kajadest tagasi. Mul taskus on luulet, paar pilti ja küllalt aega, mida surnuks lüüa. Päike. Miks see näitas aiand? Saemõnega, kel on suured assotsiatsioonimeistrid ja neil on tabav ülipeen ütlemine, mis aga siiski kõigile arusaadav. Julgelt võiks sõjavastaste laulude esiritta seada nende kombinatsiooni püha öö. Siin pole ühtegi sõna, mille poolt, kelle vastu ollakse ometigi põrutavalt selge autorite püüdlused. Selle laulu taustaks oleva diktoriteksti lühitõlge kõlaks selliselt. Teist päeva rahutuse Chicagos. Politsei palub appi rahvuskaarti. Los Angeleses juhib Martin Luther King boikoti rassistliku lauto Bushi kompaniile. Washingtonis oli koos Ameerika-vastase tegevuse uurimise komitee eriistung seoses sagenenud sõjavastaste väljaastumistega USAs. New Yorgist kõneldes ütles Nixon, et kui ei suurendada sõjalises jõupingutusi Vietnamis, peab Ameerika seal sõdima veel vähemalt neli aastat. Oma kõnes ütles Nixon ka, et ameeriklaste praegune suhtumine Vietnami sõtta on vaenlaste suurimaks relvaks. USA vastu. Turneed plaadistamised, televisioon, inimene väsib pikapeale ta tunneb, et on lähedal enese kordamisele. Igatseb pausi. Igatseb kodulinna järel. Sellistest tunnetest kantuna valmiski laul, rändur, muusiku elust. Kõik linnad tunduvad mulle samadena, vabrikud, kinod, iga võõrast nägu tuletab meelde, et igatsen koju. Viimase paari aasta jooksul on Arto hankel esinenud mitmetes filmides ja tema näitlejatööd on küllaltki hinnatud. Poolsaiman jätkab aga muusika vallas. Hiljuti valmiski talle uus LP sisse lauldud üksinda. Tõtt-öelda ega nende viimane koostöövankriga polnudki enam kuigi viljakas. Selle tõestuseks kuulakem lõiku Sitsiiliast mis on küll tänini populaarne Tanrütmikas värvikas, kuid millel kommertsi maik juures puudub endine tuumakus poeesia kargus.